[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sinna ‹adv›

1. osutab kaugemal, kõnelejast eemal olevale kohale v. suunda, kuhu keegi v. miski suundub, on suunatud, ulatub; ant. siia. Ära jäta kirvest siia, pane sinna. Siit sinna on kümmekond meetrit. Sinna ja tagasi (siia) on paari tunni tee. Pööra, mine sinna! Jänes pages kuhugi sinna. | järelasendis on kohta täpsemalt märkiv sõna või väljend. Ära mine sinna lõkke ligidale, mere äärde! Nihuta kott sinna pingi otsale.
2. osutab eelnevas tekstis märgitud kohale, kuhu keegi v. miski suundub v. suunatakse. Kuidas ma pääsen Haabneeme? – Sinna sõidab buss. Lubas sauna minna ja sinna ta lonkiski. Sina juba tuled töölt, mina alles lähen sinna. Poiss läks tüdruku juurde ja sinna ta jäi. Lähen randa, ei mäletagi, millal mu jalg sinna viimati sai. Lähme Manni juurde. – Mis me sinna otsime? Paat lükati vette ja sinna see jäi. See on hea kool, sinna ma tahan oma lapse õppima panna. Võta suurem kott, sinna peaks kõik asjad ära mahtuma. Võtab paberi ja kirjutab sinna paar rida. | korrelatsioonis eelneva v. järgneva sõnaga kuhu, kus. Kus on, sinna tuleb juurde. Lähen sinna, kus mu koht on. Kõik asjad jäid sinna, kuhu kukkusid. *Kuhu obaduse annab, sinna habe ei kasva. E. Männik.
3. osutab koos sõnadega siia ja tänna kellegi või millegi kaootilisele, eri suundadesse (kohtadesse) liikumisele. Tuul pillub lehti siia ja sinna. Loomad jooksid sinna ja siia laiali. Torm virutas paati sinna ja tänna. Vaatab küll siia, küll sinna. Pallid veeresid laiali, üks siia, teine sinna, üks sinna, teine tänna. Kõik lahkusid, kes sinna, kes tänna. Mõtles seda asja sinna ja tänna 'nii ja teisiti'. Üks räägib siia, teine sinna 'üks räägib ühest, teine teisest asjast'.
4. mõnedes ühendustes on lähedane asesõna see kasutusele; kohatähendus on nõrgenenud v. puudub. a. esineb täpsustavana, rõhutavana kohamääruse ees: (just, nimelt) sellesse. Sinna erakonda ma ei astu. Sinna klubisse ei tohi sa nii hilja minna. b. osutab eelnevas tekstis märgitud olu- v. seisukorrale: sellele, selle peale, selle jaoks. Ei taha maja ehitada, sinna läheb väga palju raha. Aknad tahavad pesta – sinna läheb mitu tundi. c. ühendis sinna juurde osutab millelegi, millele miski lisandub: selle juurde. Pakuti kala ja sinna juurde valget veini. Vilistab ja lööb sinna juurde jalaga takti. d. ajalises ühenduses osutab mingile eelnevas (v. järgnevas) tekstis märgitud asjaolule v. sündmusele, milleni mõõdetakse aega: selleni, selle ajani. Olin siis kahekümne aastane – sinna saab juba pool sajandit. Millal on jõulud? – Sinna on veel kaks kuud. *.. üks öö ja poolteist päeva on sinna tagasi, kui me viimast korda sõime. F. Tuglas (tlk).
5. esineb mitmesugustes paratamatust väljendavates lausungites. Sinna pole midagi parata. Ta ei saanud sinna midagi teha. Sinna see jutt jäigi. *Pererahva asi, kes sinna midagi võib. A. H. Tammsaare.