[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

armas ‹armsa, armsat 16 või armast 17› ‹adj›

1. armastatud, kallis. Armas ema, õde, mees. Minu kõige armsam tädi. Siiski oli see tüdruk Sandrile armas. Meile armsaks saanud kool, laul. Tahaksin olla jälle armsas kodus. Meie armas kodumaa. Ärge unustage armast emakeelt! Jookse, kui sulle elu on armas. Mida armsam laps, seda kibedam vits. | iroon. Armsad sugulased hoolitsesid selle eest, et naine kõik teada saaks. Meie armas koolivend valetab, nii et suu suitseb. || (kesk- v. ülivõrdes:) lemmik-. Tema armsaim ajaviide, tegevus, laul. Lapse armsamad mänguasjad. Minu armsaim raamat. Missugune on su kõige armsam lill? *Tema armsamaks toiminguks näis olevat võtta napsi .. J. Vahtra. || (pöördumisfraasides, näit. kirja v. kõne alguses). Armas sõber! Armsad kuulajad! Aga, armas inimene, sa ju lubasid! Sul on õigus, armas Jaan. *„Armas hing, armu peab nõudma, mitte õigust,” õpetas vaimulik. A. H. Tammsaare.
2. kena, meeldiv, sümpaatne; lahke, armastusväärne. Küll teil on armsad lapsed. Perenaine oli meie vastu väga armas. Tal on suured armsad silmad. Kassipojad on nii armsad. Kui armsad on kevadel esimesed sinililled! | (viisakusvormelites). Väga armas, et tulid! Armas kuulda, et teil kõik hästi läheb. Leili ja Mari, olge nii armsad ja tehke see ära! *Kui armas Sinust, et Sa vaeva paljuks ei pidanud. E. Krusten. || hubane, õdus. Kodus oli kõik puhas ja armas. *Aga rõõmsalt lõõmas kasehalgude tuli, mille armsas õhetuses vennaksed end meeltmööda soojendasid. F. Tuglas (tlk).
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|armas, üliarmas; halearmas

arvamus ‹-e 5› ‹s›
veendumusel v. oletusel rajanev seisukoht, mõte, hinnang kellegi v. millegi suhtes. Üldine, laialt levinud arvamus. Ekslik arvamus. Jään oma arvamuse juurde. Ütlesin talle selle kohta oma arvamuse. Oma arvamust kujundama, avaldama, esitama, põhjendama, kaitsma, muutma. Tahaksime teie arvamust kuulda. Arvamusi vahetama. Küsisin ka sõbra arvamust. Toetan Teie arvamust, olen Teiega samal arvamusel. Ta on sinust heal, halval arvamusel. Oleme arvamusel, et ta ei talitanud õigesti. Jõudsin temaga samale arvamusele. Minu isikliku, subjektiivse arvamuse järgi on see nii. Levis, võttis maad kummaline arvamus. See on meie kõigi üksmeelne arvamus. Avalik arvamus 'rahvaküsitlustel, valimistel, meeleavaldustel jm. ilmnev suurema inimühenduse hinnang ühiskondlike nähtuste kohta'. Saatsin väitekirja kohta oma arvamuse. Eksperdi, spetsialisti, asutuse, komisjoni kirjalik arvamus.
▷ Liitsõnad: eel|arvamus, eksi|arvamus, eri|arvamus, lahk|arvamus, vale|arvamus, väärarvamus.

aus ‹-a 2› ‹adj›

1. oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne. tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv; lepetest, lubadustest jne. kinnipidav; tõde salgamatu, otsekohene. Aus inimene, töötaja. Ta on täiesti, läbini, üdini, pedantselt, kristalselt aus. Teeb sohki, aga enda arvates aus mees pealegi. Kas see oli aus tegu, käitumine! Sõpra hätta jätta pole aus. See polnud sinust aus. Olgu aus mäng. Võistlus olgu aus. Elad ausat elu. Nii on palju ausam elada. Endale ausa tööga, ausal teel leiba teenima. Kas ta tuli ausate kavatsustega? Mitte petturi kombel, vaid ausal viisil. Olen teie vastu aus. Olgem ausad: me tegime suure vea. Aus kriitika, ülestunnistus. Tal on ausad silmad. Teeb ausa näo pähe ja luiskab. Aus nimi 'hea maine'. Aus silma ees, kelm selja taga. Aus võtmas, kelm tagasi andmas.
2. van (neiu, naise kohta moraali seisukohast:) rangete elukommetega; vooruslik. Püüdis võrgutada ausaid neiusid ja naisi. Aus naisterahvas, truu oma mehele. *Peaksin seletama, et aus tüdruk ei tohi sobida korraga kahe mehega. H. Raudsepp.
3. kõnek korralik, tubli, väärt. Maja, suvila on aus. Pidu tuleb aus. Talv oli küll vilets, aga suvi tuli aus. Püksid on ausad, osta ära. Hein kasvas aus. Palk on aus. Elektrikerisega saun ei saa siiski vana ausa maasauna vastu. Konjak on ikka üks aus märjuke. *Igatahes mürgel peab saama aus. A. H. Tammsaare.
4. van lugupeetud, austatud. *Ärge pange pahaks, aus preili .. J. Pärn. *Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. E. Särgava.

avameelitsema ‹37›
ootamatult v. liiga avameelne olema; avameelset mängima. *„Ega ma täna tükki eriti jälginudki,” avameelitses isa tänaval, „ma mõtlesin sinust.” V. Vahing.

eelkõige ‹adv›

1. eeskätt, kõige enam, eriti, peamiselt. Eelkõige tuleb arvestada järgmisi asjaolusid. Eelkõige oleneb see sinust endast. Eelkõige väärib tähelepanu, et .. Stepis valitsevad rohttaimed, eelkõige kõrrelised. Ta on eelkõige loovkunstnik. Eelkõige lastele mõeldud lavastus. Kirjanduse, eelkõige luule elukäsitlus on avardunud.
2. enne muud, kõigepealt (ajalises täh.). *Eelkõige sööma – see on Nugsari ja Tomassi kindel otsus .. A. Siig.

ei ... ega
eitust rõhutav ühendav ühendsidesõna, seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid. Kumbagi, ei Estrit ega Heinot polnud kodus. Ma ei vaja ei abimehi ega nõuandjaid. Ta ei tundnud ei pahameelt ega viha. Ei aidanud ei arstirohud ega hoolitsus. Sellist rahasummat pole ei sul ega mul. Ta ei teinud seda ei siis ega hiljemgi. Midagi polnud näha, ei ette ega taha. *Ta on juba hulk päevi oma kodumaal matkanud, kuid pole veel kuulnud kedagi laulmas, ei põldudel ega metsade vahel, ei külades ega asulates. E. Krusten. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride rõhutavaks sidumiseks. Mul pole sellest ei sooja ega külma. Mees ei vastanud ei musta ega valget. Sinust polnud tükk aega kuulda ei kippu ega kõppu. Sel asjal pole ei tegu ega nägu. Tema juttudel pole ei otsa ega äärt. Teda ei suudetud mõjutada ei heaga ega kurjaga.

ehitus|mees
kõnek ehitaja, ehitustööline. Elupõline ehitusmees. Õiget ehitusmeest sinust ei saagi.

elama ‹37›

1. elus olema, eksisteerima, olemas olema; ant. surnud olema. Jäi imekombel elama. Kas ta elab? Kui isa-ema veel elaksid! Vastsündinu elas vaid lühikest aega. 80 aastat juba elatud. Üks vendadest on surnud, teised elavad. Haige ei tahtnud enam elada. Kotkas elab väga vanaks. || ‹käskiva kõneviisi 3. pöördes interjektsioonilähedaselt› õnnitlus-, juubeldus- v. poolehoiuväljendites. Elagu noorpaar! Elagu juubilar! Elagu olümpiavõitjad! || (hrl. elutu kohta:) elumärke avaldama, liikumises olema, elavana tunduma. Näos elasid ainult silmad. Rõõm paneb näo elama. Kunstnik oskab oma maastikke elama panna. Iga noot muusikas peab elama. Orel lausa elab ta käes. Mõnda osa on laval raske elama panna. Hommikuti hakkab maja elama. Leek lõi tuules jälle elama. Vesi lõi äkki elama – väikesed kalapojad kihutasid siia-sinna. *Kogu [kevadine] loodus elas ja kees häältest. J. Mändmets.
2. päev-päevalt kulgevast eluprotsessist osa võtma (hrl. täpsustatult elamise laadi, viisi, tingimuste vms. poolest). Elame, näeme. Kes sind keelab elamast? Ela ise, lase teisi ka elada. Pole kurta, on ikka elatud ka. Nüüd võiks alles elama hakata! See mees juba oskab elada! Elati täisverelist, huvitavat, sisukat elu. Meie elame oma elu, elagu nemad oma! See pole kellegi elu, mis ta elab! Elab niisama päevast päeva, päevast teise. Kuidas ta oma elu elatud saab? Elu tahab elada. Mis elu sa vahepeal oled elanud? Kuidas sa elad? Elan ilusasti, hästi, õnnelikult, muretult, lahedalt, tagasihoidlikult, vaeselt, halvasti. Rahamehed elasid laialt, suurelt, uhkesti, toretsedes, pillates, üle jõu. Elab siidis ja sametis 'rikkuses, toretsedes'. Elab hooleta kui linnuke oksal. Elab kui saks, kuninga kass 'hästi, toredasti'. Ela nagu tuule peal 'ebakindlalt'. Elab kui vanajumala selja taga 'rahulikult, kaitstult, kartmata'. Katsume paremini elada kui tänini. Elab vaikselt ja omaette. Elab kõlvatult, viltu, ula. Ela hästi! (hüvastijätuvormel). Igaüks elab nii, nagu oskab. Elab vaest viisi, vaesuses, ebainimlikes oludes. Pääseme ükskord inimeste moodi elama. Elab vanemate hoole all. Elab teiste kulul, teiste armul, teiste armust, teiste kaela peal. Poeg elab omas leivas, oma käe peal. Koolipõlves elasime temaga ühe katla peal, ühes leivas. Elab nagu putukas puukoore all, vahel 'vaikselt, enesessetõmbunult'. Elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub, uudisteta'. Pidi elama hulkudes ja põgenedes. Revolutsionäärid pidid sageli põranda all 'illegaalselt' elama. Elas kasulapsena onu peres. Püüab elada vale ja pettusega. Elab kõigi õpetuste vastu. Elab seaduste järgi. Elati hirmu all, raske paine all. Elame töö tähe all. Elatakse ootuses ja lootuses. Elati rahus, sõpruses, üksmeeles. Naabrid olime ja sõbru elasime. Elasid omavahel vaenus, riius. Elavad kassi ja koerana, nagu kass ja koer 'tülitsedes, riius'. Elavad abielus, vabaabielus, meest-naist. Elab üksi. Elavad naisega kahekesi. Toakeses elati viie-kuue inimesega. Elavad registreerimata koos. Aastate kaupa on lahus elatud. Elab eilses, homses, oma ajast kaugel ees. Linn elas kõige harilikumat argipäeva. *Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsistus, rohtus, lagunes. A. H. Tammsaare.
3. elunema, asuma. Kus ta praegu elab? Kuskil peab ju inimene elama. Elab Alutagusel, Tartus, pealinnas. Elab oma majas, avaras korteris. Kütmata kambris ei elatud kunagi. Elame kuuendal korrusel. Matkajad elasid telkides. Elame nendega samas majas, naabermajades, üleaia, ühe katuse all. Teisel pool seina elab meil orkestrant. Elame äärelinnas, Tähe tänavas, kooli(le) lähedal, kaupluse kõrval. Võin elada kas või metsas kuuse all. Kolisime linna elama. Elasin mitu aastat maal. Nad on hiljuti meie kanti elama asunud. Tagalas elades õppis korralikult ära vene keele. Vanaema elab meie juures. Tädi elab meilt 3 km kaugusel. Inimesi elab kõigis kliimavöötmeis. Mutt elab maa all. Troopikataimed elavad meil ainult kasvuhoonetes. | piltl. Oh kui palju kurjust elab selles inimeses! Kes teab, mis teise südames elab. Hinges elab igatsus, rahutus, lootus, vaimustus. Ta silmades elas hirm. *Väsimatu kangelasjõud näis tema käsivarres elavat. E. Bornhöhe.
4. millelegi pühendunud v. millestki haaratud olema. Elab ainult oma tööle, kunstile, õpingutele. Ema elab oma lastele. Elab hetkele, käesolevale silmapilgule, tulevikule. Tal on, mille eest, nimel elada.
5. toituma; elatuma, elatist saama, ära elama. Ta on viimasel ajal elanud ainult teest ja leivast. Söö tublisti, ega paljalt õhust ja armastusest ei ela! Šaakal elab raipest. Kasvatas kartuleid ja nendest elaski. Rannarahvas elab kalastusest. Elab pensionist, stipendiumist, honoraridest. Elab oma tööst, teiste tööst, vargusest, dividendidest. Elab vanemate varast, toetusest. Kelle vaevast te olete elanud?! | piltl. Kirjanik elab sulest 'kirjatööst'. Linn elas eeskätt turistidest. Ajakirjandus elab uudistest.
6. säilima, püsima. Mõned vanad tavad elavad tänapäevalgi. Dante „Jumalik komöödia” on elanud ja elab veel sajandeid. Ta töö elab üle aegade. Mälestus sinust jääb meis elama. Varjud elavad, kuni on valgust. Vana on sitke elama ja visa kaduma.
7. hrl van kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama. Peremees elanud oma teenijaga. Aeles ringi, elas kõlvatute naistega. Mees on haige, naine elab teistega.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

hale ‹-da 2› ‹adj›

1. (pisarateni) härras, kergesti kurvastav, kaastundlik; kurb. Haleda loomuga inimene. Meel, süda läheb haledaks. Mul hakkas, on sinust hale. Emal hakkas nii hale, et vesi tuli silma. Hale (meel) tuli peale. Seda on hale mõelda, meenutada, vaadata, näha, veelgi haledam ise kaasa teha. Pisut nagu hale on kodunt lahkuda. || kurbust, kahju- v. kaastunnet põhjustav, liigutav; kurbust v. kannatust väljendav. Hale jutt, lugu, raamat. Laste hale saatus. Laulu sõnad olid haledad. Nüüd tuli hale lahkumine. Ta nägu, näoilme, naeratus, muie on hale. Neiu vaatab mehele otsa haledate silmadega. Kostis hale hädaldamine, nutt, nuuksumine. Naise hääl oli üpris hale. Kajakate hale kisa. On kuulda kutsika haledaid niutsatusi.
2. vilets, kehv, haletsemisväärne, armetu. Hale koopia kellestki, millestki. Millegi haledad riismed, jäänused. See on kõige haledam enesekiitus, väljamõeldis, vale. Poissi narriti haledal kombel 'armetult, haletsusväärselt'. Sai haledal moel 'armetult, haletsusväärselt' petta. See on hale lohutus. Ruumid olid haledas seisukorras. *Ma hale narr, kel ausus paheks muutus! J. Kross (tlk).

harutihti ‹adv›
väga, haruldaselt tihti. Ta käitus harutihti kummaliselt. Olen harutihti hajameelne. *Harutihti olen sinust kui uppuja õlekõrrest kinni haaranud.. A. H. Tammsaare.

häbematu ‹1› ‹adj›

1. (käitumises) väljakutsuv, viisakuseta, jultunud, häbitu. Häbematu poisinolk, plika. Häbematu julgus, pettus, vemp. Häbematud sõnad, teod. Häbematu pilk, muie, ettepanek. Kasutas minuga kõneldes häbematut tooni. Häbematu laim, süüdistus, vale. Ära ole nii häbematu! Valetab kõige häbematumal kombel. Ütles midagi väga häbematut. Tulemata jätta on sinust häbematu. Kärbsed, hiired läksid järjest häbematumaks.
2. väga suur. Maksin raamatu eest häbematu hinna.

hüüs ‹hüüe, hüüt 35› ‹s›
van vara, varandus, rikkus. *..kui kadund nagu unenägu / ja kaugel sinust hüüs ja õnn.. A. Haava. *Ju värvib sügisaeg puid kulla, vasega, / ja valmis väljadel on talumehe hüüs.. J. Kärner.

ikka ‹adv›

1. ‹peam. jaatavas lauses› kogu aeg, alati, iga kord. Ikka ja alati. Ikka ja jälle tuldi vana teema juurde tagasi. Ikka kordus sama lugu. Nagu ikka jõudis ta varakult kohale. Ikka tegutsevad nad tasa ja targu. Suvi nagu suvi ikka 'harilik suvi'. *Vanasti öeldi ikka, et enne söö inimesega vakk soola koos ära, siis alles tunned... O. Tooming. | ‹eitavas lauses› van. *..Villu peab [haiget] aitama, seda-teist andma. Küll mitte ikka, sest ema käib vahel ka üleval.. Juh. Liiv.
2. nüüdki, endiselt, veelgi. Poiss on ikka alles haige, tulemata. Ikka veel peavad nad ootama. Koputasin taas: ikka ei avanud keegi.
3. ‹hrl. keskvõrdega› üha, aina, järjest, kord-korralt. Ikka enam, rohkem, vähem. Tee läheb ikka kitsamaks. Auto kihutab ikka kiiremini. Seda juhtub ikka sagedamini. Metsas mindi ikka edasi, sügavamale.
4. (möönvalt, rõhutavalt:) ikkagi, siiski, ometi, kõigest hoolimata. Küll olin mina ikka taipamatu! Kaks meest (on) ikka kaks meest. Jäi ikka kevad sel aastal hiljaks. Proovida, vaadata võime ikka. Kõik arvavad, et ega teda kodus ikka ei ole. Eks nad ikka imesta küll! Kas see ikka õige on, mis sinust räägitakse? Mis sest vanast asjast ikka arutada. Kuhu tal ikka minna on!
5. (kinnitavalt, selgitavalt:) muidugi, teadagi; nimelt. Lähed jalgsi? – Jalgsi ikka. See kah masin? – Masin ikka. *Mis on saada Tallinnast? / Ikka šokolaadi. E. Enno. *Nad – matkajad ikka – tulevad mööda madalat teed, mida siinkandis soosillaks nimetatakse.. I. Sikemäe.

ilmaski ‹adv›
‹hrl. eitusega› iialgi, kunagi. Seda ei anta talle ilmaski andeks. Sinust poleks midagi niisugust ilmaski uskunud. Ei, mitte ilmaski! Nõnda ei tee nad ilmaski. Kas on niisugust asja ilmaski nähtud? Parem hilja kui mitte ilmaski.
▷ Liitsõnad: eluilmaski.

inetu ‹1› ‹adj›

1. ilma (välise) iluta, esteetiliselt ebameeldiv, näotu (silmale v. kõrvale); ant. ilus, kaunis. Inetu nägu, nina, välimus. Inetu rõugearmiline näonahk. Inetu mees, naine. Põsel on inetu haavaarm. Inetu kui ahv, peletis. Vananedes muutus ta eriti inetuks. Inetu vana kapilogu. Inetu ja räpane linn. Inetu käekiri. Inetu kare, kraaksuv hääl. Kostis inetu naer.
2. laiduväärt, taunitav, häbiväärne; ebaviisakas, heade kommete vastane. Inetu tegu, lugu, asi. Inetu tüli, nääklemine, sõnelus. On inetu valetada, keelt näidata. Inetu käitumine, komme, harjumus. Oma lubadusi täitmata jätta on inetu. See on sinust inetu. Nad olid tema vastu väga inetud.

juba ‹adv›

1. (ajaliselt:). a. näitab, et mingi tegevus, olukord, seisund vms. on käsitletavaks momendiks alanud v. lõppenud (vihjates sellele, et varem see nii polnud); suhteliselt vara, varem kui oodatud, arvatud v. soovitud. Ma juba tulen. Me juba tunneme teineteist. Ööd on juba valged. Päike on juba loojunud. Olime siis juba heas tujus. Toas on juba soojem. Lilled on juba õitsenud. Kell on juba helisenud. Olen uue tööga juba harjunud. Ma juba peaaegu uskusin sind. Olin selle juba unustanud. Kas arst on haige juurde juba kutsutud? Poiss on juba 180 cm pikk. Olen juba 50-aastane. Oodatu saabus juba hommikul, järgmisel päeval. Märkasin sõpru juba eemalt. Tüdruk õppis juba 4-aastaselt lugema. Juba tulebki koju minna. Uus esimees on juba päral. Kas jäite juba õhtule? Hakka tööle juba täna. Aeg on juba läbi. Aimasin seda juba ette. *..metsas linnud laulavad, / juba valmis mustikad. E. Enno. *Hiljem, juba söögilauas, muutusid needsamad hääled kord-korralt aina rõõmsamaks.. E. Krusten. b. rõhutab, et mingi olukord on kestnud suhteliselt kaua v. on kordunud. Juba ammu. Elame juba kaua ühe katuse all. Juba väikese poisina kuulas ta vanu rahvajutte. Ootan siin juba üle tunni. Jüri tundis Antsu juba lapsepõlvest. Ta on meil tehases töötanud juba pikemat aega. Sa oled juba viies küsija. See on juba kolmas noomitus. c. käsk- ja soovlausetes väljendab soovi, et miski toimuks otsekohe v. võimalikult ruttu. Jäta juba! Aitab juba! Kui ema juba tuleks. Kui eksam juba mööda saaks.
2. (rõhutavalt:). a. tõepoolest, kindlasti, küll (nõrgema rõhutuse või lauses esitatu üldtuntuks pidamise korral asendub ju'ga). Seda juba ei juhtu. Tema juba sellest ei hooli. See juba sobib! Tööd juba jätkub. Meist nad juba jagu ei saa. Tema juba kartma ei löö. See hobune juba koormat ei vea. Küll teie juba teate. Oi, see oleks juba huvitav! Nemad juba oskavad asju ajada. Teisele mehele ma sind juba ei jäta. See on juba Arno moodi. Tal on juba säärane komme. Kui juba teha, siis hästi. *„Natukest ei maksa karta, peremees!” naeris sulane.. „Kui juba karta, siis karta...” R. Sirge. b. üksnes, muust rääkimata. Juba roose oli mitukümmend sorti. Juba see mõtegi on hirmus. Juba protokollistki võib saada ettekujutuse koosoleku ägedusest. Juttude kunstiline tase on ebaühtlane juba erineva kirjutusaja tõttu. Hea on juba seegi, et.. Juba seetõttu, et.. *Tundsin otse selgesti, et olin tervem, tugevam – juba füüsiliseltki. A. Mälk. c. isegi, koguni. Kui juba Ants ei oska, siis ei oska keegi. Kui seda juba seadusesilm ütleb, siis tuleb uskuda. *„Nüüd lähed sa küll liiga kaugele, kui kipud kunstnikule juba värvidegi valikut ette kirjutama,” tõrjus Varbla. O. Tooming. *Mis tüürimees sinust nii saab, kui roolis ka juba norutad? E. Tammlaan. d. siiski, pealegi. Andke juba veel 10 muna. Pange juba kilo täis. e. väljendab tugevat kahtlust. Jaah, juba sa tuled! '(= ei sa tule, vaevalt sa tuled)'. Juba nad ta nii kergesti nõusse said. *„Aga kas ei annaks teie uued kosilased järele?” – „Juba nad annavad!” tähendas Miina tihkudes. E. Vilde. f. van (tänapäeval harilikult ju:) küllap, arvatavasti. *Juba tal tänasel rõõmukirjul päeval mõni muu asi ligemal seisis kui too „armas, kallis lellepoeg”. E. Vilde. *Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. „Juba ta siis ei ole, et nad nõnda ütlevad,” vastas Rein tütrele. A. H. Tammsaare.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

järelkäija ‹1› ‹s›

1. järgneja. Järelkäijad kaotasid eesminejad udus silmist.
2. kellegi õpetuse v. ideede järgija; jünger. Prohvet Maltsveti, Gandhi järelkäijad. See kunstnik on realistliku maalikooli järelkäija.
3. järglane. *Sinust kõneldakse aina kiitvalt, sind peetakse oma isa vääriliseks järelkäijaks.. M. Mõtslane.

kaastunde|avaldus
Ajalehes oli mitu kaastundeavaldust lahkunu omastele. „Mul on sinust kahju!” – „Pole vaja kaastundeavaldusi.”.

kahju ‹part kahju e. kahjut 6› ‹s›

1. aineline kaotus, varanduse vähenemine v. hävimine. Majanduslik, materiaalne, varaline kahju. Kahju kannatama. Kauples, müüs kahju(de)ga. Kahju ulatus üle 2000 krooni. Teeme kahjud pooleks. Kahjude katmiseks tehti laenu. Tal tuleb hüvitada ettevõttele tekitatud kahju. Huntide, metssigade põhjustatud kahju. Sain selle tehinguga kahju. Tulekahju märgati üsna pea, nii et kahju polnud eriti suur. Kui saak rikneb, kus selle kahju ots. Kes kahju kardab, see kasu ei saa.
▷ Liitsõnad: avarii|kahju, ikaldus|kahju, praagi|kahju, suurvee|kahju, sõjakahju; tulekahju.
2. häda, viga, kahjustus, halbus. Külm tegi õunapuudele kahju. Torm tegi metsadele tõsist kahju. Mutt teeb juurviljaaias palju kahju. Teeb raske tööga oma tervisele kahju. Asjatundmatu ravi võib kasu asemel kahju tuua. Lahkhelid tõid ühisele üritusele kahju. Temast on siin rohkem kahju kui kasu. Mis ühele kasuks, see teisele kahjuks. *.. nüüd võis ta päevas need mõned kilomeetrid vabalt maha joosta, ilma et sellest ta hingele või ihule kahju oleks olnud. E. Krusten.
3. [kelle, mille] kahjuks ‹postpositsioonilaadselt› kellegi, millegi suhtes ebasoodsalt v. halvasti. Matši seis oli 6:10 tallinlaste kahjuks. Asi oleks võinud tema kahjuks lõppeda. Need asjaolud räägivad sinu kahjuks.
4. rahulolematus, nukker meel vms. millegi pärast (viisakusväljendites täh. vahel nõrgenenud). Sellest on tuline kahju. Tal oli natuke kahju, et see nii halvasti välja kukkus. Ta tundis kahju, tal hakkas kahju raisatud ajast. Kahju kodust, sõpradest lahkuda. Sinu heaks pole mul millestki kahju. Emal oli kahju noort lehma ära müüa. Hakkas rahast kahju ja raamat jäigi ostmata. Mul on hirmus kahju, et ma tema vastu karm olin. Kahju küll, aga nüüd pean ma minema. Väga kahju, et sa eile ei tulnud. Kahju, et ma seda varem ei teadnud. Kahju, et tal rohkem kooliharidust pole. *Ei olegi lugenud! Kahju, lugege kindlasti. A. Hint.
5. kaas-, osavõtu- v. haledustunne (teise inimese) kurvastuse, õnnetuse, halva olukorra puhul. Mul on sinust pööraselt, südamest kahju. Tuline kahju, et see just sinuga pidi juhtuma. Isal hakkas lastest kahju ja ta jättis nad karistamata. Kahju nendest, kes sellise ilmaga peavad teele minema. Tüdruk oli nii õnnetu näoga, et mul hakkas temast päris kahju.

kasvatama ‹37›

1. põllukultuure, taimi viljelema v. loomi pidama. Teravilja, rukist, nisu, otra, maisi kasvatama. Kartuleid, juurvilja, kurke, tomateid, kõrvitsaid kasvatama. Lõunas kasvatatakse troopikapuuvilju, viinamarju, teed. Majand kasvatas lilli, roose. Isa kasvatas aias peenardel tubakat. Need taimed on enda kasvatatud seemnest. Loomi, karja, hobuseid, lambaid, hõberebaseid kasvatama. Kasvatas sead peekoniks. Linde, kanu, hanesid, kalkuneid, parte kasvatama. Tiikides hakatakse kalu kasvatama.
2. millegi kasvamist võimaldama v. soodustama (ka selle tulemusena mingeid tooteid andma). Väetamata maa ei kasvata vilja. Kirsid õitsesid küll, aga marju otsa ei kasvatanud. See õunapuu kasvatab magusaid õunu. Rukis kasvatab alles kõrt, pead. Puu kasvatas endale vägeva võra. Peenrad kasvatasid ainult umbrohtu ja maltsa. Nii rikkalikku viljasaaki pole need maad varem kasvatanud. Lambad on suve jooksul pika villa selga kasvatanud. *Ta ees avardub lai, kadakaid kasvatav lagendik .. B. Alver.
3. millelgi kasvada laskma. Habet, vuntse, patse kasvatama. Poiss kasvatas endale pikad juuksed. Kasvatab hea elu peal kõhtu. Poiss on maatööks noor, las kasvatab veel konti. | piltl. *Talle ei antud aega sammalt selga kasvatada ega isiksusena tarduma hakata .. E. Nirk.
4. piltl põhjustama, tekitama. Raske töö on taadile küürugi selga kasvatanud. *.. läikles tumedalt vesi, millel lained kasvatasid juba väikesi, valgeid harjakesi. A. Mälk.
5. rohkendama, suurendama, lisama. Kogus ja kasvatas oma vara. Jõudu, rammu kasvatav toit. Vastase loidus kasvatas ründajate julgust. Kõik see ei kahandanud, vaid hoopis kasvatas üldist uudishimu. Okupantide omavoli kasvatas rahva rahulolematust. Inimestes tuleb kasvatada distsipliini. *Tuul ulub ja kasvatab hangi. M. Nurme. || looma, välja arendama. Uurija kasvatas nendest faktidest terve teooria. || kudumisel järgmise rea silmade arvu suurendama, laiemaks kuduma. Sukka, sukasäärt, kinnast kasvatama. Kasvatage järgmises reas kolm silma juurde!
6. laste, noorukite eest (vanemana, hooldajana) hoolitsema; õpetama ja suunama, käitumist ja kombeid õpetama vms. Teda kasvatas võõrasema. Kohus otsustas poja jätta ema kasvatada. Kasvatas tütre suureks. Poiss jäi pärast vanemate surma päris võõraste kasvatada. Abielupaar võttis endale lastekodust väikese tüdruku kasvatada. Püüdis oma lastest kasvatada tublisid ja ausaid inimesi. Kool õpetab ja kasvatab noori. Ta on abielus ja kasvatab kaht tütart 'tal on kaks tütart'. Kohe näha, et halvasti kasvatatud noorukid. Mind on lapsest peale kasvatatud tööd austama. Kuldnokapaar kasvatas lennuvõimeliseks seitse poega. || (hrl. täiskasvanud inimest) mõjutama, sihikindlalt suunama; kelleski mingit kindlat joont arendama. Autor tahab oma teostega lugejat õpetada ja kasvatada. Ta kasvatati kuulekaks käsutäitjaks. Peame kasvatama oma iseloomu. Kogemused kasvatavad inimest. Küll sinust meri, sõjavägi mehe kasvatab. Kollektiivi, kirjanduse, kunsti kasvatav mõju. *Õnneks olin ettenägelik ja kasvatasin endale toimetuse sekretärist ise asetäitja .. O. Tooming.
7. van korrutama. *„Kasvata mõeldud numbrit kahega!” – „Kasvatasin!” M. J. Eisen.

kehv ‹-a 22›

1. ‹adj› omadustelt ja kõlblikkuselt halb v. halvavõitu, nigel, vilets. a. (füüsilistelt v. vaimsetelt võimetelt, ka moraalselt). Kas sa nii kehv mees oled, et isegi temast ei saa jagu! Hobune oli neil kehv. Kehvad lehmad annavad vähe piima. Kevadeks jääb karugi kehvaks. Kehv tervis. Kehv kuulmine, nägemine. Silmad on kehvaks jäänud. Ta on kehv kirjamees, matemaatik, maletaja. Ega ma sinust kehvem ole – mul ka ülesanne valmis. Väeosa võitlusvaim oli kehv. *„Ma olin ikka priske poiss, ega kehvemaid mägipolkudesse võetud,” lausus mees. I. Viiding. b. (taimede kohta:) kidur, armetu. Kehv vili. Kehv kaer, rukis. *Kehvad puud on vaevakased, / piitsavarre ümber toht. U. Laht. c. (asjade, nähtuste, olukordade kohta). Kehv riietus. Kehvad jalanõud. Kehv söök, jook. Kehv raamat, film. Kehv tuba, korter. Toa sisustus oli kehv. Sain rulli kehvemat paberit. Kehv tõlge. Teos on kehvas keeles. Külavaheteed olid kehvad. Toodete kvaliteet oli kehv. Kehvade omadustega taim. Olin kehvas tujus. Kehv suvi, lahja sügis. || ebameeldiv, täbar. Tema elu oli üsna kehv. Rahaline olukord on kehv. Temaga on lood kehvad. Üksi oli ka kehv elada. Jääkeltsasel teel oli kehv käia. || vähese viljakandvusega. Kehvad maad, põllud. Pinnas on saartel paene ja kehv.
2. ‹adj› napp, vähene, mittepiisav. Kehv heinakasv. Kehv saak, kalaõnn. Kehv valgustus. Kehv palk, sissetulek. Teenistus läks järjest kehvemaks. Kehv võõrkeelte oskus. Kehv fantaasia. Kehva jutuga mees. *Räimepüük oli sel sügisel kehv. Käidi vaid seks, et saada tursasööta. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: jutu|kehv, lume|kehv, mõtte|kehv, sõna|kehv, viljakehv.
3. ‹adj› vaene, varatu, puudust kannatav. Kehv saunamees, pops. Kehv, kuid edasipüüdlik noormees. Kehvade vanemate laps. Olime nii kehvad, et polnud külalistele midagi pakkuda. Ta on pärit kehvast kodust, kehvadest oludest. Kõrge õppemaksu tõttu polnud kehvematel õpilastel võimalik õpinguid jätkata. Sõjajärgsed kehvad aastad. Heal ajal on palju sõpru, kehval ajal ei kedagi.
▷ Liitsõnad: kerjus|kehv, pool|kehv, purukehv.
4. ‹s› vaene inimene. Kus vaesel õigus või kehval kohus! Aeg aitab konna mättale ja kehva kannikale.

kena ‹8› ‹adj›

1. meeldiva välimusega, nägus. Ta on kena poiss: sirge nagu osi. Ta oli pildi peal palju kenam kui tõeliselt. Kui kenaks ta on muutunud! Teeb end peegli ees kenamaks. Sa näed täna eriti kena välja. Iluduseks ei saa teda just nimetada, aga kena on ta kahtlemata. Tal on kena keha, näolapp, välimus. Hobune on kenamaid koduloomi. Lambatalled olid kenad. Kena maja. Sain sünnipäevaks palju keni asju. Võtsin paar kenamat kleiti kaasa. Loodus oli kõige kenamas kevadeehtes.
▷ Liitsõnad: imekena.
2. meeldiva olemisega, hea, tore, sümpaatne; vastutulelik, lahke. Ta oli vanasti kena ja korralik mees. Ta on kõigi vastu viisakas ja igati kena inimene. Võiksid minu vastu kenam olla. Kas sa oleksid nii kena ja ootaksid pisut! Ole kena mees ja uuri välja, millal on koosolek! *Õppustel olid sa [= hobune] ikka kena ja vagune, ei hakanud nimme vigurdama .. J. Peegel.
3. (olukorra, tegevuse, nähtuse vms. kohta:) meeldiv, päris hea. Tal on päris kena hääl. Üsna kena kontsert, luuletus. Kena ilm, hommik. Kena ajaviide, plaan. Puhkus on kena asi. Kena töö, konti ei riku. Ta oli täna päris kenas tujus. Meil on kena komme töökaaslaste sünnipäevi tähistada. Majapidamine on kenas korras. Lapsed on tal juba kenal järjel. Neil oli omavahel päris kena klapp. Kaunis kena tunne, kui sinust lugu peetakse. Siin on kena istuda, kõndida. Küll oleks kena, kui see koosolek ära jääks! Väga kena, et sa tulid! *Oli kena olemine, niisugune perekondlik. E. Männik. | iroon. Kena lugu küll, laps häbeneb oma vanemaid! Teisi südaööl tülitada, kena komme küll! || (teatavaksvõtu-, nõustumissõna mingi arvamuse v. jutu peale). *Nojah, kena. Targutada võib. Aga lõpuni targutada on mõttetu. J. Kross. *„Peremees on kodumail?” küsis ta. – „On, on,” noogutas Priit. – „Ahah, kena.” V. Ilus.
4. üsna suur, kaunikene; tubli, võrdlemisi korralik. Bussipeatuses oli kena hulk inimesi. Lauanurgal oli kena kuhi raamatuid. Kena hulk aastaid turjal. Kena patakas raha. Auto sõitis päris kena kiirusega. Noorik tõi kaasa kena kaasavara. Põld andis üsna kena saaki. Kena palk, honorar, teenistus. Selle pealt teenib kena summakese, kopika. *.. sõudmine üle Harku järve võtab oma kena aja .. R. Parve. *Juhan oli veel läinud suvel kaunis kena niitja .. R. Roht.
5. kõnek (käitumiselt, olemiselt) imelik, naljakas, veider. Minul nüüd midagi sinu vastu – ära ole kena! See mees on nagu natuke kena. *Teda peeti sellepärast pisut naljakaks või kenaks, nagu seda keegi nimetas. A. H. Tammsaare. *Ei just karda, aga ikka nii nagu natuke kena on. O. Luts.

kergemini ‹adv›

1. vähem raskesti, hõlpsamini. Lahtivõetult on seade kergemini transporditav. Pimedas jään ma kergemini magama. Kergemini haavatud läksid sidumisele omal jalal. Tal jäi kõik kergemini meelde kui minul. Jüri käes läheb see kõige kergemini. Ta katsub elus kergemini läbi saada. Ma ägestun sinust kergemini.
2. kergemalt, rahulikumalt. Oht oli möödas, võisime jälle kergemini hingata.

kiidu|väärt

1. ‹indekl. adj› kiiduväärne. Kiiduväärt omadused. Kiiduväärt algatus, ettevõte, tegu, nähtus. Sa tulid kiiduväärt mõttele. Sinu tegu on väga kiiduväärt. On sinust väga kiiduväärt, et .. Leidsin kirjutise kiiduväärt olevat.
2. ‹adv› kiiduväärselt. Huvitavaid ettepanekuid esitati kiiduväärt ohtrasti. Ta tegi seda otse kiiduväärt korralikult.

kirjutamis|anne
Sinust võib saada kirjanik, kirjutamisannet sul on.

koduke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem kodu). *Kallis, armas koduke / sinust mõtlen ma .. Jak. Tamm.

konkurents ‹-i 21› ‹s›

1. võistlus, konkureerimine. 800 m jooksus võis oodata eriti tasavägist konkurentsi. Võistkondlik esikoht saavutati äärmiselt tihedas konkurentsis. Vastavalt võistluste reglemendile langeb kaotaja edasisest konkurentsist välja. Sisseastumiseksamitel oli tugev konkurents. Ta on sinust mitu aastat noorem ja kenam: vaevalt sa temaga konkurentsi välja kannatad. Purjekad ei suutnud aurulaevadele tõsist konkurentsi pakkuda 'ei suutnud nendega konkureerida'.
▷ Liitsõnad: esikoha|konkurents, medali|konkurents, olümpiakonkurents.
2. maj kaubatootjate ja turustajate võitlus soodsamate tootmis- ja realiseerimistingimuste ning suurema kasumi pärast. Vaba konkurents. Väiketootjad jäid suurtele firmadele konkurentsis alla. Äride omavaheline konkurents teravnes.
3. biol organismide olelusvõitlus neile võrdselt vajaliku, kuid kõigile mittepiisava toidu, ruumi jm. pärast. Liigisisene, liikidevaheline konkurents.

kopika eest, (mitte) kopika eest(ki)
natuke, pisut, veidi; (mitte) natukestki, (mitte) vähematki, (mitte) sugugi. Viisakust, kohusetunnet pole tal kopika eest(ki). Oleks sinust kodus kopika eestki abi!

kord1 ‹korra 22› ‹s›

1. märgib millegi toimumise korduvat v. korduvana käsitletavat ajamomenti. Kord nädalas, kuus, aastas. Üks kord suve jooksul. Puudusin koolist kaks, mitu korda järjest. Olen seal käinud korra või paar. Käis toas mõned korrad edasi-tagasi. Näidendit kanti ette esimest, teist, kolmandat korda. Mind võeti iga kord lahkesti vastu. Seda juhtus korra, mitte rohkem. Ma ei ole kordagi tööle hilinenud. Olen seda juttu kuulnud juba korda kümme, paaril korral. Tule mõni teine kord! Kui palju kordi olid nad õnnest unistanud! Nägin Tiitu viimast korda mais. Ta on käinud Helsingis viiel korral. Mitmendat korda sa seda raamatut loed? Kohtusime vaid üksikutel kordadel. Sel korral me kinno ei läinud. Asja arutamine lükati edasi järgmiseks korraks. Kord, korra kasutatud nõud. Probleem on olnud kõne all juba kümneid, lugemata arv kordi. Ole sa tuhat korda tänatud! (teat. tänuvormel). Narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda.
▷ Liitsõnad: lüpsi|kord, püksi|kord, söögi|kord, sööma|kord, söötmis|kord, toidukord.
2. juht, puhk. Mis niisugusel korral teha? Seis! Vastasel korral tulistan! Mul on raha häda korraks kõrvale pandud. *Viina just ... ei tohi säärastel kordadel võtta. A. Jakobson. *Ta [= kokk] oli käinud veel valvetõkkele õhtust korda süüa viimas. A. Kivikas.
3. järjekord, järg. Kelle kord on täna lõunasööki valmistada? Nüüd jõudis, tuli vastamise kord minu kätte. Triinu kord oli täna karja minna. Ta arvas, et nüüd on tema käes kord surra. Veskilised ootasid kannatlikult oma korda. Rukis oli koristatud, nüüd tuli kord suvivilja kätte.
▷ Liitsõnad: järje|kord, keedu|kord, küla|kord, külvi|kord, küüdi|kord, mineku|kord, vahi|kord, valvekord.
4. koos arvsõnaga osutab võrdlevalt millegi suurenemise v. vähenemise astmele (sageli koos komparatiiviga). Neli korda suurem, väiksem. Viisteist korda kiirem. Kümneid kordi odavam, lihtsam. Põldu oli rohumaadest kolm korda rohkem. Teenin sinust mitu korda vähem. Olen kaks korda nii vana kui sina. See luup suurendab kaks ja pool korda. Elatustase on tõusnud poolteist korda. Järve pindala vähenes kuivendamisel enam kui kolm korda, üle kolme korra. || matemaatikas korrutamise tehtemärkide (näit. x) sõnaline väljend. Seitse korda üheksa on kuuskümmend kolm. Toa põrand oli ruut: neli korda neli meetrit.
5. ring, tiir. Poiss jooksis kolm korda ümber maja. Andis päris käia, enne kui külale korra peale sain.

kraam ‹-i 21› ‹s›

1. igasugused esemed, asjad, materjal, kaup vms. Odav, pruugitud kraam. Mees ostis ja müüs vana kraami. Läbiotsimisel leiti tema juurest varastatud kraami. Poeriiulid olid rauakaupa ja muud kraami täis. Sidus, pakkis oma kraami kokku. Poiss toppis oma vähese kraami seljakotti. Kapisahtlid tuleb kraamist tühjaks teha. || mööbel v. üldse majakraam. Kraam kanti tubadest auto peale. Osa kraami õnnestus põlevast majast päästa. Külmutuskapp ja muu selline kraam polegi nii kerge kolida. *Nagu ma sinust eile aru sain, on sul, Toomas, kraami tarvis kahe toa jaoks ja peale selle veel köögigi jaoks. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: maja|kraam, mööbli|kraam, pudu|kraam, raua|kraam, riide|kraam, tarbe|kraam, toa|kraam, vanakraam.
2. toiduained, söödav ja joodav, tubakasaadused jms. Ostis turult ka rohelist kraami. Aeg on juba linnast pühade kraami tuua. Need tomatid ja kurgid on puha oma aia kraam. Kes siis raatsis säärast head kraami söömata jätta. Joo, ära head kraami ära põlga! Kuum kohv on igati väärt kraam! Rüüpa, hästi puhta maitsega kraam. Kange kraam 'viin vm. kangem alkohoolne jook'. *Hommikueine oli rikkalik – laual oli viina, kaaviari ja muud kallist kraami. H. Luik (tlk).
▷ Liitsõnad: joogi|kraam, jooma|kraam, liha|kraam, maius|kraam, poe|kraam, pulma|kraam, suitsu|kraam, söögi|kraam, sööma|kraam, toidukraam.
3. kõnek asjandus, värk (näit. teat. aine, kirjutatu, nähtuse kohta). Poiss luges „Nahksuka jutte” ja muud niisugust kraami. *Kui ahi on rauamaaki, lupja ja koksi täis, hakatakse kogu seda kraami kuumutama .. H. Pukk. *Kõik see minu elu on üks nässus kraam. Kuski pole enam asu. B. Alver.
▷ Liitsõnad: lugemiskraam.

kurat ‹kuradi, kuradit 2› ‹s›

1. religioonis jumala vastand, kuri vaim, saatan, vanakuri, vanaõelus, sarvik. Kurat eksitab, kiusab, püüab hingi. Kurat saatis ta kiusatusse. Lubab, annab oma hinge kuradile. Joobnu nägi lambikuplil kuradeid tantsimas. Kurat pole kunagi nii hirmus, kui teda maalitakse. Anna kuradile sõrm, siis võtab ta terve käe. *Ja kust võetakse, et nõiarohud ja nõiasõnad kuradist tulevad – miks ei või nad taevaarmust tulla? K. Rumor. *..teist väljapääsu pole. Kurat pidi hädaga kärbseidki sööma. A. Liives. | (võrdlustes, ka koos värvikust lisava täiendiga). Must, porine kui kurat. Võitleb nagu kurat. Kardab hunti nagu kurat välku. Poisid olid päikesest pruunid, päevitanud nagu noored kuradid. Naine on tal lausa, püsti, elus kurat. *Värdi pistis jooksu, nagu oleks teda tuhat kuradit taga ajanud. R. Lahi.
▷ Liitsõnad: pea|kurat, vanakurat.
2. üks kõige tavalisemaid, levinumaid ning tugevamaid vandumis- ja kirumissõnu (harjumuspärases kõnepruugis ka nõrgenenult, peaaegu täitesõnana). a. ‹hrl. sg. nom. interjektsioonilaadselt› kasut. hrl. tugeva negatiivse (harvemini positiivse) emotsiooni väljendamiseks, ka vandumisvormelite osa. Kurat, kes siin pillub kividega? Ole vait, kurat, mis sa õiendad! Ptüi, kurat, küll ajab jama! „Kurat!” vandus mees tulist kurja. „Mis kurat!” protesteeris ta. „Võluv tüdruk, kurat!” sõnas Enn. Milline õnn, kurat, et see nii läks. Oh sa, oi sa kurat, see on ju peaaegu uus kell. Mis, kurat, me peame tegema? Kurat, kuhu sa kadusid? Tohoo kurat, või nii on lood! Sa tuline kurat, küll jalg valutab! Kuradi kurat, mis loba sa ajad! Kurat ja põrgu, mis nüüd ette võtta! Kurat, habe ka pikk! No kurat, seda me veel vaatame! Kurat teda võtku! Kurat võtaks, see on alles mõte! No nüüd on kurat lahti 'asjad hullusti'. Ära, kuradi päralt, nii kõvasti karju! Kuradi päralt, kuradi pihta, on see alles auto! Ah, käi, kasi kuradile, kus kurat oma jutuga! || (vandumissõna kurat lausumise kohta). Ta ei võtnud kuradit kordagi suhu. Laskis pahameelega lendu mitu kõva kuradit. *Kurat on kodune sõna. Vanaisa sünnipäeval lendasid kuradid ja joodi viina. I. Jaks. b. (siunates, pahandades, taunides) kellegi, harvemini millegi kohta, ligikaudu täh.: 'saatan, põrguline, pagan vms.'. Keda sa, kurat, teotad. Vanamees, kurat, on jälle purjus. Kes kurat seal kolistab? Seda poleks küll keegi kurat arvata osanud. Kurat sinust aru saab, räägid sa tõtt või valetad. Küll on kuradid, vaata mis tegid! Mis te, kuradid, seal laisklete! Mis see sinu kuradi asi on, kus ma käin. „Ma löön ta kuradi maha!” ähvardas vanamees. Vaata, kae kuradit, läkski minema! Küll ma talle kuradile veel näitan! Kellele kuradile seda pahandust tarvis on! Koera kurat haukus öö läbi. Sääsed, kuradid, ei andnud rahu. *Mida kuradit see rahvas peaks iga päev sõitma. A. Valton. c. kuradi ‹substantiivi laiendina› (halvustavalt, pahandavalt, taunivalt, harva ka tunnustavalt:) kuradima, pagana, saatana, sunniku vms. Kuradi ihnuskoi, põikpea! Kuradi lontrus, raisk, raibe! Kuradi vanamees, vaat kuidas meid ninapidi vedas. Neid kuradi naisi küll oma vatramisega. Kuradi kassinäru on piima ära solkinud. Mis kuradi kord siin on! Küll on kuradi elu! Käsi kipitab kuradi kombel. Selle kuradi ilmaga pole väljas midagi teha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› millelegi, midagi tegema ahvatlev v. õhutav vastupandamatu vägi, tahe kelleski. *Ja järele andes auahnuse kuradile oli ta läinud tütarlastekooli tunniandjaks. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ahnuse|kurat, edevuse|kurat, kadeduse|kurat, mängu|kurat, naeru|kurat, teatri|kurat, uhkuse|kurat, trükivea|kurat, viinakurat.
vrd kuradi
vrd kuradim
vrd kuradima

kuulsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. silmapaistvate teenete, saavutuste, omaduste eest osaks saav üldine kõrge tunnustus. Au ja kuulsus kangelastele! Saavutas oma kangelasteoga surematu, kustumatu kuulsuse. H. C. Andersenile tõid kuulsuse tema kunstmuinasjutud. Helilooja oli oma kuulsuse tipul. Kapten ihkas auahne mehena kuulsust. Ma ei aja kuulsust taga. Otepää kui talispordikeskuse kuulsus kasvab pidevalt. Prantsuse lõhnaõlid on saavutanud rahvusvahelise kuulsuse.
▷ Liitsõnad: kirjaniku|kuulsus, maailma|kuulsus, sõjamehekuulsus.
2. ‹koos lähemalt iseloomustava laiendiga› üldiselt levinud hinnang kellegi v. millegi kohta, maine. Tal on õiglase inimese, hea perenaise, seikleja, veidriku kuulsus. Noorusele vaatamata oli Mihklil aruka ja targa mehe kuulsus. Noormehel on skandaalitseja, joodiku kuulsus. Sel mehel on halb kuulsus. Muskaadil on hea veini kuulsus. Väin, mäekuru on halvas kuulsuses. Kahtlase kuulsusega lõbustusasutus. Restoran pole kõige parema kuulsusega. Kõmulise kuulsusega raamat. *..proua Itami häälel oli kuulsus, et sellele ei suuda ükski mees vastu panna. A. H. Tammsaare.
3. kuulus isik. Sinust on saanud, tulnud kuulsus. Saksa kirjanduse kuulsused, nagu Goethe, Schiller ja Heine. Filmis teeb kaasa mitu kuulsust. *..tundis hästi oma onutütarde viisi kiinduda kuulsustesse, olgu need Uusküla jõumehed, Tallinna luuletajad või ameerika filmitähed. L. Promet.
▷ Liitsõnad: filmi|kuulsus, jooksu|kuulsus, kergejõustiku|kuulsus, lava|kuulsus, male|kuulsus, poksi|kuulsus, spordi|kuulsus, suusa|kuulsus, tennise|kuulsus, vaimukuulsus.

lahkumis|laul
(lahkumisel lauldav, hrl. ka lahkumismeeleolust kantud). Nukker lahkumislaul „Kodu, sinust pean lahkuma”. *Kümneid kordi olen ajaratta ruttu kuulanud kirjanike, kunstnike ja muusikute küngastel lahkumislaule juhatades .. G. Ernesaks.

libedamini ‹adv›
rohkem libedasti, libedamalt. Ta oskab sinust libedamini toime tulla, ära elada. Algul on raske, pärast läheb libedamini.

lollus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as loll (hrl. 1. täh.)) Ta tegi seda lihtsalt lollusest. Mul oli piinlik oma lolluse pärast. Ta on lolluseni sõnakuulelik. Uskusin oma lolluses kõike, mida räägiti.
2. miski loll (3. täh.) Ära räägi lollusi. Taipas, et oli teinud suure lolluse, et oli lollusega hakkama saanud. Võimalust mitte kasutada oleks ju lollus. Sinust ei tule kirjanikku, heida see lollus kord peast.

läilus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as läila). Süda pööritab kalamaksaõli läilusest. Korrutab läiluseni ühte ja sama juttu. *.. nii et inimesed oleksid sinust omad palged läilusega ära pööranud .. F. Tuglas (tlk).

madalal ‹adv›

1. mingile alustasandile (hrl. maapinnale) suhteliselt lähedal (ka näiliselt). Puu alumised oksad on madalal. Kuldnokapuurid tuleks kõrgemale kinnitada, see siin on liiga madalal. Pilved olid madalal. Õhtu varsti käes, päike on juba üsna madalal. *.. luitunud lagi paistab nii madalal olevat, et ta kardab end peadpidi selle vastu sattuvat. A. Jakobson.
2. ‹üksnes komparatiivis› millegi pealpool, kõrgemal asuva suhtes allpool; ant. kõrgemal. Merepinnast madalamal asuvad alad. Mürsk lõhkes lennukist tükk maad madalamal. Ta elab meie majas paar korrust madalamal.
3. ‹üksnes komparatiivis› kõnek tasemelt v. määralt kellestki v. millestki all- v. tagapool. Ta õppis koolis minust paar klassi madalamal. Teadmiste poolest on ta sinust madalamal. *.. mispärast mina teie silmas teist nii palju madalamal seisan! A. Kitzberg.

mehike(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. hrl hlv armetu v. vilets, saamatu mees. Väike, nigel, jõuetu, kängu jäänud, äbarik mehike. Arg, hirmunud, toss, vaikne, saamatu, mannetu, hädavares mehikene. Ta pole mees, vaid memmepoeg ja mehikene. Seda tema, mehikene, ei teadnud. Oh sa vaene mehikene, keegi sinust ei hooli. *Ta [= mustlane] on vaikne ehmunud mehike, polegi nagu mustlase moodi .. M. Traat.
2. (hrl. hellitlevalt:) poiss, poisike. *.. vihtlevad ja küürivad teda [= poissi] seal [= saunas] nii, et väikese mehikese nahk aina krudiseb .. O. Luts. *Kas nad neist head või paha rääkisid, seda ei suutnud viie-aastane mehike otsustada. E. Vilde.

mina ‹rõhulises asendis›, ma ‹rõhutus asendis› ‹minu e. mu, mind, minusse e. musse, minus e. mus, minust e. must, minule e. mulle, minul e. mul, minult e. mult, minuks, minuni, minuna, minuta, minuga e. muga›
‹pron› ainsuse 1. isiku asesõna, osutab kõnelejale, lausungi väljendajale endale vt meie Seda teame ainult mina ja sina. Ma joonistan, arvutan, pesen. Ma olen juba söönud. Eks ma öelnud, et ära mine! Mina tulen ka kaasa. Seda minagi, et vara on minna. See olin mina, kes helistas. Mina, Tõnu Kukk, tõendan, et .. Minu Piret ja sinu Valli käivad ühes klassis. Matti on mu vend. See raamat on minu oma. Pull tuli otse minu poole. Sa oled minu vastu ikka hea olnud. Minu arvates sa hilinesid. Mind koheldi hästi. Halloo, kas te kuulete mind? Kas sa usud minusse? Minusse on ta alati hästi suhtunud. Sa kahtled minus. Mus tõusis viha. Mis te minust tahate? Ta ei ole must kunagi hoolinud. Palun, ulata mulle suhkrut. Minule küll tundub, et oht on möödas. Ta on mulle armas. Mis mul ometi arus oli! Minulgi on pilet olemas. See töö tuleb mul endal ära teha. Mult varastati mantel. Minult pole neil midagi saada. Minuni jõudis vaid plahvatuse kaja. Proovi end hetkeks minuna kujutleda! Minuta ei tehta siin midagi. Minuga juhtus hull lugu. Krõõt sarnaneb minuga. Miks sa minuga ei räägi? Vaata, mis nad on minuga teinud! Minuga on lood kehvad. || mitmesugustes (püsi)ühendites, väljendites, hüüatustes. Mis mina nüüd! Ah, mis nüüd mina! Oh sa mu aeg! Mu jumal! Mis see minu asi on? Ma sulle näitan! Kuidas sina mulle, nii mina sulle. Minu pärast mingu või maailm hukka. Minugi poolest võib minema hakata. Kui sa minu nahas peaksid olema! Minu ajad on möödas. Minu arust on emal õigus. Minu teada on Emmal poeg. See märkus oli kivi minu kapsaaeda. Minusse see asi ei puutu! Lapsed on minusse (läinud). Minust ei ole asja. Minule (sellest jamast) aitab, katsuge ise hakkama saada! Mul ei ole sinust sooja ega külma. Õige mul mees või asi. Kus mul asi! Ena mul asja! Vaadake te mul! Kus tuli mul keelaja välja! „Kah mul tark!” põlastas naine. Siin sa mul oledki! Vaata mul Evaldit, millega hakkama sai! || genitiivse atribuudina kellegi poole pöördumisel viisakus- v. poolehoiuavaldustes. Mu daamid ja härrad! *Ärge unustage, mu armas, et mina olen siin hingekarjane. V. Veber (tlk). || ‹koos verbiga käskiva kõneviisi ainsuse 2. v. 3. pöördes› hrl kõnek osutab tegevuse sunnitusele, kohustuslikkusele. Ma toogu 'pean tooma, mul kästi tuua' arstitõend. Mina tehku tema tahtmist mööda. Mina tee ja toimeta, aitäh ei ütle keegi. Mina too vett ja lõhu puid, tema ei liiguta midagi. || mina'p, minap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just mina. Minap see olengi, keda nad otsivad. Mina'p ta sulle soovitasingi. *.. ütles: „Mina'p see peegli leidja olen ..” J. Kunder.

muu ‹15› ‹pron›
I. umbmäärane asesõna, mis substantiivselt näitab, et tegemist on millegagi v. kellegagi, mis v. kes ei ole sama kui kõne all olnu, jääb väljapoole mainitut
1. ‹ainsuses› (millegi elutu kohta:) hrl. tähistab midagi ebamäärast ja abstraktset, asjaolu(sid), olukorda, tegevust, nähtusi v. nähtust. Tahan teada, kes seda tegi; muu mind ei huvita. Lind on harjunud alati puuris olema ega oska muud tahtagi. Ma pidin mööbli ära müüma, muud ei jäänud enam üle. Asi pole mitte selles, kus ja kellega ta käis, vaid hoopis muus. Kõigepealt õpi koolitükid ära, alles siis võid muuga tegelda. Ma tahaksin sinult küsida sootu muud. Raha teda ei huvitanud, ta mõtles muule. Vaasi purunemine on muuga võrreldes väike õnnetus. Ta oli unustanud, et maailmas võib peale töö veel muudki olemas olla. Nad rääkisid raamatutest, filmidest, matkamisest ja veel paljust muust. Kõigeks muuks võib ta võimeline olla, ainult mitte loominguks. Ta meisterdas kõige muu kõrval isegi viiuleid. Aitab haigustest, räägime parem millestki muust. Teda ei huvita miski muu peale filateelia. Ega sel plikal muud peas ole kui tants ja poisid. Sina aga muud ei tee, kui irvitad! Tal ei jäänud enam muud üle, kui minema hakata. Ei siin pole muud, kui hakka aga astuma. Mis muud kui marjule. Ta ei taha midagi muud kui magada. Nüüd ei aita miski muu, kui sina pead ka appi tulema. Temast oleks võinud oodata kõike muud kui seda. Poiss õppis kunstiklassis veel muudki kui joonistamist. Ega seal palju muud tehtudki kui söödi. Siin pole tegemist muuga kui lohakusega. *Pole veel viga, kui ta [= kivi] varitseb maa peal, aga kui ta lömitab maa all, siis pole muud kui aina ragin taga. A. H. Tammsaare. *Süda kripeldas veel muugi pärast: ta ei suutnud unustada Marinat. E. Maasik.
2. (tähistab mingit isikut (v. olendit) peale mainitu, hrl. täh.:) teine. Ta jäi muudest hiljemaks tulema. Realistlikest kirjanikest rääkides nimetas ta muude seas ka Ibsenit. Mina olen alati seal, kus muudki. Õpetaja arvas teisiti kui kõik muud. Anna kiri Tiina enda kätte, mitte mõnele muule. Jüri ei armasta kedagi muud kui Marit. See olin mina ja ei keegi muu. Karl oli tugevam kui keegi muu. Kellest te räägite? – Eks ikka sinust, kellest siis muust. Vaata sina mu kalade järele, kelle muu hooleks mul neid jätta on. Kes need muud olid kui meie poisid. Ei olnud see keegi muu kui vanahärra ise. Kes see muu seal krõbistab kui hiir. *Ära muile lausu, hakkavad nurisema. V. Uibopuu.
II. umbmäärane asesõna, mis adjektiivselt osutab (vastandavalt) rühma vm. terviku mainimata, täpsustamata osale: ülejäänud, teistsugune, teine
1. põhisõna tähistab midagi elutut. Võsa, soo ja muu kõlbmatu maa. Seda kala leidub mitmes muuski järves. Lapsi ei huvitanud enam joonistamine, nad otsisid juba muud ajaviidet. Müüdi värsket kurki ja muud head-paremat. Lisaks kõigele muule vajalikule saime ka seljakotid. Ei taha enam doominot, mängime mõnda muud mängu. Ei olnud lampi ega mingit muud valgust. Arutati õppeedukust ja muid küsimusi. Miks sa ainult valsse mängid, kas sa muid lugusid ei oska? Peale dekaanikohustuste oli tal palju muidki ülesandeid. Pärast läks jutt muude asjade peale. Muu jutu seas mainisin ka, et .. Tal pole muud muret kui kõhutäide. Ei olnud muud väljapääsu kui kõik ära rääkida. Ei aidanud muu nõu, kui pidime ema appi kutsuma. Asjast saame ehk üle mõnel muul moel. Luges kriminaalromaane ja muud seesugust.
2. põhisõna tähistab elusolendit. Saabusid õpetaja ja muu peenem rahvas. Ta lahkus koos muude pidulistega. Ta rõõmustas pühade üle nagu kõik muudki inimesed. Ta ei tunnista muud seltskonda kui kunstnike oma. Muude klassivendadega saan hästi läbi, ainult Antsuga on naginaid. Vahib aga Malle, nagu muid tüdrukuid poleks olemaski. Nägin peale põtrade veel mitut muudki looma. Kuldnokad, pääsukesed ja muud rändlinnud on juba ära lennanud. Kas sa muid kalu ei saanudki?

mõistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. (kellegi kohta:) talitsetud, tasakaalukas, mõõdukas; korralik, korralikult käituv. Igati mõistlik mees. Ta on mõistlike vanemate laps. Helmi on mõistlik ja arusaaja tüdruk. Ole nüüd mõistlik, ära huupi talita! Mõistlik inimene hoiab segastest lugudest eemale. Ei ole ta mõistlikumaks läinud, ikka ühesugune tuisupea. Mõistlikum annab järele. Kas ta on küllalt mõistlik läbirääkimisi pidama? Mõistlik mõistab isegi, rumalale näidatakse näpuga.
2. (millegi kohta:) antud olukorras õige, hea, otstarbekas, asjalik, arukas. Mõistlik ettepanek, mõte, algatus, tegu, lahendus. Tal polnud selle kohta midagi mõistlikku öelda. Lõõbib alailma, mõistlikku juttu ära temalt oota. Kas teil pole midagi mõistlikumat teha kui kaarte mängida? Mõnikord on mõistlikum vaikida kui rääkida. See oli sinust mõistlik, et ei hakanud asjata vastu vaidlema. Oleks mõistlikum seda asja koos arutada. Ta ei osanud ühtki mõistlikku põhjendust, seletust, ettekäänet, vastust leida. Asja oleks saanud palju mõistlikumal moel lahendada. *.. mina loen ajalehte, see on ainus kirjandus, mis mulle midagi mõistlikku ütleb. E. Vilde.
3. (millegi kohta:) korralik, kõlblik, sobiv, selline, nagu olema peab. Tuleb otsida mingi mõistlik teenistus. Osta mõistlik kübar, ära käi sellise lätuga. Ostaks selle maja ära, kui saaks mõistliku hinnaga. Lapsed peaksid mõistlikul ajal magama minema. Mõistlikku metsa seal pole, on ainult võsa. Tahaks lõunaks midagi mõistlikku süüa. Küll püüdis poega õpetada ja teda mõistlikule teele juhtida. *Ja istuvad tubli kaasavaragagi talutütred siin ja seal, üsna mõistlik näolapp peas! M. Metsanurk.

mõtlematu ‹1› ‹adj›

1. ette mõtlemata tegutsev. Tormakas ja mõtlematu inimene. Kuidas ma võisin olla nii mõtlematu!
2. kaalumatu, kergekäeline. Mõtlematu tegu, samm, käitumine. See oli sinust väga mõtlematu niisuguse inimesega kampa lüüa. Mõtlematuid sõnu tuleb hiljem kahetseda.
▷ Liitsõnad: ette|mõtlematu, läbimõtlematu.

mäherdune ‹-se 5› ‹pron›
hrl kõnek missugune, milline. a. (küsisõnana, eriti retoorilistes küsimustes ja hüüatustes). Mäherdusest otsast alustada? Mäherdune mees sinust hädavaresest küll kasvab? Mäherdune jultumus temast! Mäherdune kaunis õhtu, öö! *Kas teab sinu naine, et sa siia tulid ja mäherduse hingega? E. Vilde. b. (kõrvallauset siduva sõnana). See on sihuke ime, mäherdust enne pole nähtud. Mäherdune töö, säherdune palk. Eks näe, mäherdune töömees ta päris on. Päriti, mäherdusi plaane me edaspidiseks peame. *On imeteldav, mäherdusi pingutusi teevad emad, kui kavatsevad tütarde elu rikkuda. L. Hainsalu. c. (koos umbmäärasust väljendavate sõnade v. väljenditega nagu tahes, ükskõik, mine tea, jumal teab jne.). Sellist tööd ei taha teha, olgu palk mäherdune tahes. Ei maksa seltsida ükskõik mäherduse inimesega. Tüdruk on kogenematu, abiellub veel jumal teab mäherduse tüübiga.

mööda|minnes ‹adv›
muuseas. Ütles, lausus, mainis seda (nagu) möödaminnes. Möödaminnes oli juttu ka sinust. *Sest ühtki suurt tööd, jäädavat jälge enese olemasolust ei või korda saata möödaminnes, vabal ajal .. F. Tuglas.

nokkima ‹nokin 42›

1. nokaga (toksides v. rebides) toitu võtma; nokaga taguma, toksima. Kanad, tuvid, varblased nokivad teri, leivaraasukesi, seemneid. Tihane nokib rasvatüki kallal, rasva. Kuldnokad nokivad künnivaol vihmausse ja tõuke. Kotkas rebib ja nokib saaklooma liha. Varesed nokkisid jänesepoja surnuks. Linnud on ladvaõunad seest õõnsaks nokkinud. *.. nokkis [kana] prussaka müüripraost välja. Nokkis välja, neelas kohe alla. A. Jakobson.
2. midagi vähehaaval tegema. a. vähehaaval hammustada, süüa näkkima, näksima. Kala nokib sööta, nokib ussi õnge otsast ära. Haigel pole isu, ainult nokib söögi kallal. Laps nokib leivatükikest. *Kui Indrek korki vahtides näeb, et kala nokib, siis on tal tundmus, nagu nokiks keegi tema oma südant rinnas. A. H. Tammsaare. *.. kuhu ma selle raha siis õige panen? Viina ma ei joo, suitsu ei pahvi, sööki nokin ka nagu varblane. L. Kibuvits. b. (ükshaaval) noppima, korjama. Lapsed nokivad iga marja ära, mis vähegi punaseks läheb. Nokib näpuga kõik purud põrandalt üles. Saia jätsin järele, aga rosinad nokkisin seest ära. *Ta jutt kargles ainelt teisele, nokkis tera siit, teise sealt .. K. Rumor. *Indiaani täpsuskütid nokkisid ära iga sõduri, kes end varjata ei osanud. O. Volmer. c. (muu tegevuse kohta). Abilisi pole, nokin üksi niita. *Roosi ulatabki Rõõmule kandle .. Rõõm nokib algul, kannel kumiseb armsasti vastu .. L. Kibuvits. *.. et mida ta ennast siis nii hoolega nokib ja kammib. J. Tuulik.
3. sõnadega torkima, pilkama, tögama. Tüdruk on kange teisi, poisse nokkima. Koolis oli ta teiste naerda ja nokkida. Vanapoissi nokiti kosjajuttudega. Teda nokiti ta ihnsuse pärast. Mis te nokite ta kallal? Ta on saanud palju nokkida, nokkivaid sõnu ja märkusi kuulda. *„Oled ju alles noor, varsahambad suus,” ütles poiss. – „Sinust vanem, sa täismees,” nokkis tüdruk vastu. A. H. Tammsaare.

nõusse heitma
kavatsusega ühinema; nõustuma. Kui oled nende nõusse heitnud, ei taha ma sinust enam midagi teada. Ma ei saa nõusse heita sellega, mida õigeks ei pea.

näost näkku
otseselt, vahetult, palgest palgesse, silmast silma. Olen sinust palju kuulnud ja lugenud, nüüd näen sind näost näkku.

nähtavasti ‹adv›
nagu näha, nagu näib, paistab v. tundub; küllap, arvatavasti, tõenäoliselt. Nähtavasti see ei meeldinud talle. Mees on nähtavasti purjus. Kas ta sai pahaseks? – Nähtavasti. Köhib, nähtavasti on külmetanud. Nähtavasti on ta sinust oma sõpradele rääkinud.

nüüdsama ‹adv›

1. väga vähe aega tagasi, äsja. Just nüüdsama oli ta siin. Läks nüüdsama mõni minut tagasi. Nüüdsama rääkisime sinust. Ma alles nüüdsama kuulsin, et .. Isa oli nüüdsama töölt tulnud, võttis esikus jalgu lahti. *.. kus miski ei ole järgmisel hetkel see, mis ta oli praegu, alles nüüdsama ... R. Sirge.
2. väga vähese aja pärast, (otse)kohe; samal ajahetkel. Külalised on nüüdsama tulemas. Mine ruttu, pood pannakse nüüdsama kinni. Pungad on nüüdsama puhkemas. Tundsin, et nüüdsama minestan, kukun kokku. Asjad tuleb nüüdsama selgeks rääkida. *Seal ta on, see naisterahva meel ja mõistus: nüüdsama nuriseb, nüüdsama hõiskab! L. Hainsalu. *Tihti haarasid need [= meenutuspildid] teda nii, et tal tekkis tunne, nagu toimuks kõik alles nüüdsama. P. Kuusberg.

olema ‹olla, olen, (ta) on, olin, ollakse; ‹eitavas kõnes ka vormid:› pole, polnud, poleks, polnuks, polevat, polnuvat, poldaks, poldud, poldavat 39›

1. väljendab subjekti (olendi, eseme, sündmuse, nähtuse, seisundi, olukorra vm.) üldist, antud hetkel v. minevikus eksisteerimise fakti: eksisteerima, olemas olema. a. (üldse, tegelikkuses). Olla või mitte olla? Ma mõtlen, järelikult ma olen. Oli kord üks kuningas. Siis oli kõigest puudus. Ei ole head ilma halvata. On sündmusi, mis ei unune. On inimesi, kes tahavad teiste tööst elada. Juhtus olema halb ilm. On nähtusi, mille olemust tänini ei tunta. Vanaduse vastu ei ole rohtu. Olema hakkama, olemas olema, olemast lakkama. See tegu oleks võinud olemata olla. Vanaisa ei ole enam 'suri, on surnud'. On ainult üks pääsemisvõimalus. Ei ole muud nõu kui ise selgusele jõuda. Pole muud kui istuda ja oodata. Toit on valmis, pole muud kui sööma istuda. On oht haigestuda leetritesse. Raskusi on, aga neist saame üle. On põhjust arvata, et.. Kas sellest on abi, kasu, tulu? Temas on näitlejat. Seda on näha, kuulda, tunda. Sellest oli ajalehes lugeda. Süüa tuleb muretseda, ükskõik, kas raha on või pole. b. (mingis kohas, kuskil). Metsa all on veel lund. Tänaval oli palju rahvast. Toas polnud kedagi. Köögis oli kärbseid musttuhat. Väljas on sügis, porine, pakane, kõva tuul. Peol oli olnud tore. Kas laual võid on? Temast polnud seal jälgegi. Kotis oli ainult kroon raha. Majas ei ole veevärki. Õhus on äikest. c. (mingil ajal, millalgi). Praegu on talv, veebruar, aasta 1986, 20. sajand, õhtu, tööaeg. Täna on soe, vihmane, tuuline ilm. Homme koolitööd ei ole. Praegu on juba aeg minna. Rongi väljumiseni on veel kümme minutit. Kunagi oli selle metsa asemel küla. Lambal oli 'sündis' eile utetall. d. (kellegi v. millegi valduses, omanduses, käsutuses). Mehel on uus ülikond, suured majad, loks auto. Mitu last neil on? Kas teil juhtub tikku olema? Meil ei ole midagi süüa. Mul ei ole kohta, kus elada. Neil ei ole kinos käimiseks aega. Kas sul on mahti see töö ära teha? Tal on ju võimalus lepingust loobuda. Tal on mantel seljas, saapad jalas, põll ees, piip hambus, kohver käes. e. (kellegagi v. millegagi ühtekuuluvana: osana, omadusena, tunnusena, funktsioonina, seisundina, protsessina, tegevusena jne.). Tal on käharad juuksed, ilusad silmad, paras kasv, parajalt pikkust. Kirvel on puust vars. Tal on talenti, eeldusi, võimeid, jaksu, jõudu, visadust (midagi teha). Mul pole isu, tahtmist, lusti, soovi kinno minna. Tal oli hirm, häbi, kõhe tunne. Mul polnud asjast aimugi. Mis sul viga, häda on? Mul on peavalu, paha olla. Mul pole midagi selle vastu. Juulal oli armastus Mihkli vastu. Meil polnud pileti muretsemisega mingit vaeva, tüli, raskust. Tema kurbusel, rõõmul polnud piiri. Tal ei ole endasse usku. Poisil polnud kaaslastega õiget klappi. Isal on palju tööd ja tegemist. Kõigil oli kiire, temast kahju. Mul pole sellega mingit asja, tegemist. Tal ei olnud kuskil püsi, asu, rahu. Kas teil on midagi öelda? Teil on õigus. Sul ei ole põhjust, alust, tarvidust seda teha. Tal on kombeks, moeks, viisiks kutsumata külla tulla. Tal on midagi südamel, plaanis, kavas, mõttes. Tüdrukul oli nutt varuks, nutt kurgus, hirm nahas. Asjal on oma mõte sees. Tal oli hale, kurb, halb, lõbus, piinlik, soe, külm, valus. Tal on hea olla. Sinuga on raske vaielda. Pole sul vastu joriseda midagi. Mul on ootamisest villand, isu täis, isu otsas, kõrini. f. (kellelegi v. millekski mõelduna v. määratuna). See kingitus on ema jaoks, too teine sulle. Raamat on Mardile. See tee on jalgratastele, jalakäijatele. Need lõngad on heegeldamiseks, heegeldustööks. Mul on su abi vaja, tarvis. Sulle oleks vitsa, malka vaja. „Mida teile võiks olla?” küsis müüja. Kas mulle kirja ei olnud? Võõrastel(e) on sissepääs keelatud.
2. väljendab subjekti eksisteerimisprotsessi: asetsema, asuma, paiknema, viibima; elama; funktsioneerima, käituma. a. (mingis kohas). Ta on maal, linnas, Siberis, koolis, kodus, kodunt ära, apteegis, aias, toas. Laev on merel, sadamas. Sadam on veel kaugel. Vaas on laual, riiulil. Maja on tee ääres, orus, jõe kaldal, teistest eemal. Ta oli juba väravast väljas. Olemegi päral, kohal. Kus ta on? Sisukord on raamatu lõpus. Viga on temas endas. Koer oli rebase kannul. Hobused on trepis. Olin sugulaste pool, haiglas, ööd võõrastemajas. Õlu on all, vaht on peal. | piltl. Ta nimi on pidevalt kõigi suus. Luuletus on peas. Pühad, lõikusaeg on ukse ees. Südames oli rõõm, kurbus, valu. Nutt, pisarad ei olnud kaugel. Ta oli oma sõiduvees. Oleme omadega enam-vähem mäel. Asi on selles, et.. Seal see asi nüüd on! b. (mingil ajal). Olen varsti tagasi. Olin ammu enne teisi kohal. Olime möödunud pühapäeval maal. c. (mingis tegevuses, milleski osalemas). Olen kalal, jahil, õngel, noodal, tulusel, marjul, seenil. Vend on õitsil, veskil, karjas, õunavargil. Olime pulmas, matustel, külas. Oleme kohvil, lõunal. Olen tööl, reisil, praktikal. Olen praegu dieedil, ravil. Kes on roolis, aerudel? Poiss on õngede kallal ametis, tegevuses õngede korrastamisega. Ta on tegev mitmes ühingus. Olime ootel, valvel. Olin just kinno minemas, koju tulemas. Auto on remondis, paranduses. See sõna on juba mõnikümmend aastat käibel, tarvitusel, kasutusel. Mis siin teoksil on? Vili on jahvatusel, töö on tegemisel. Olen juba varahommikust peale liikvel. Mullikas oli terve talve nuumal. d. (mingil viisil, vahel viisi näitamata). Kuidas olla – minna või mitte minna? Nii peenes seltskonnas ei oska kuidagi olla. Tema oskab ülemuste ees olla. Ole viisakalt, vagusi, vait! Keegi ei ole jõude. Las ma olen natuke aega rahus. Lase kass olla, ära kiusa teda. Kuidas sa elad ja oled ka? Kuidas asjad, lood on? Vaata, nii on lood. Asi, lugu, asjalugu on niisugune, et.. Oli, kuidas oli, aga kuidagi ikka oli. Võib ju olla, et.. Kõik on nii, nagu peab. Kuidas teil seal kodus on? Ole nii nagu omas kodus. e. (mingis (ajutises) olukorras, seisundis v. suhtes). Mees oli purjus, joobnud, jokkis, vintis, täis. Olin ärevuses, mures, mõttes, pabinas, närvis, elevil, lusti täis, pinevil, kahevahel, marus, norus, turris, hirmul, halvas tujus, tujust ära, ähmi täis. Lapsed on kodus üksi, omapäi, omaette. Ettepanekuga oleme päri, nõus. Kas te olete minu poolt või vastu? Oled juba nii vara ärkvel, üleval, jalul. Nad on teineteisega tülis, pahuksis, riius, sõjajalal. Ta on hädas, jännis, pigis, kehval järjel, kõigile võlgu. Poiss oli kui tulistel sütel. Olen oma toidul, omas leivas. Olime jooksust päris läbi, otsas, võhmal. Nüüd oleme sinuga tasa. Aparaat on korrast ära, nässus, rikkis, mokas. See asi on nüüd korras, juttis, joones, kombes. Majapidamine on tal laokil, räämas, ui-ai. Särk on poriga koos. Koeral on saba rõngas, sorgus. Uks on lahti, kinni, lukus, irvakil. Puud on raagus, pungas, õites, hiirekõrvul. Akna klaasid on katki. Käsi on paistes, krampis. Teed on umbes. Taevas on pilves. Meri on jääs. Ma pole praegu vormis. Kas kaubad on koos? Prillid on alles, kaotsis. Raha on läbi, otsas. Tema aeg on ümber. Raskem osa teest on möödas. Vihm on üle. Õhtu on käes. Mis siin lahti on? 'mis on juhtunud v. mis toimub'. Kell oli 6, kui Sohvi tuli. f. (mingis asendis v. suunas). Ta on püsti, pikali, põlvili, kummargil, kägaras, siruli, laatsakil. Klaasid on kummuli kuivamas. Lipuvarras oli otse, veidike viltu, kaldu. Majad on vastastikku. Aknad on lõunasse, põhja, õue poole, tänavale. Istujad olid näoga, seljaga üksteise poole. Vaadake, et rivis oleks kõigi varbad ühel joonel! Täisnurkse kolmnurga kaatetid on teineteise suhtes risti. g. (kellegagi v. millegagi koos; kellestki v. millestki eraldi). Ära karda, ma olen sinuga. Ta soovis minu seltsis olla. Praegu oleme veel koos, varsti enam mitte. Olin temaga ühel kursusel, ühes klassis. Poisid on kogu aeg ninapidi koos. Õu ja aed on eraldi, aed on õuest eraldi. Rõõm ja kurbus on alati käsikäes. Kes on sinuga kaasas? Kas kohv on koorega või ilma? Too mees on enne Marit juba kümne teisega olnud (armuvahekorra kohta). Miina on 'kurameerib' nüüd Mihkliga.
3. iseseisva tähenduseta v. väga üldise tähendusega olles iseloomustab koos predikatiivi v. adverbiaaliga subjekti omadust, olemust, tunnust, kuuluvust (kuhugi v. kellelegi) jms.. a. klassifitseerib, identifitseerib v. defineerib subjekti. Ta on kunstnik, õpetaja, treial. Varblane on lind. Sääsk on putukas. Meie oleme inimesed. Igaüks on oma õnne sepp. Tallinn on Läänemere tähtsamaid sadamaid. Ukraina pealinn on Kiiev. See tütarlaps on minu venna pruut. Mis ta nimi on? Tema nimi on Raimo Saar. Ta on üks Järvidest, üks Järvisid. „Hund” on saksa keeles koer. Einstein on relatiivsusteooria rajaja. Mikroskoop on suurendusseade. Koer oli ta alatine kaaslane. Kes te olete? See on minu poeg Arno. Kes teist on Jaan? Jaan olen mina. Mina olen Jaan. Kaks korda kolm on kuus. Kahe ja kolme korrutis on kuus. Ta on 36-aastane. Üks sentimeeter on kümme millimeetrit. Mütsi hind on 50 krooni. „Nissan” on levinumaid autosid. Äri on äri. Sõda on sõda, mis parata. Kaks meest on ikka kaks meest. b. iseloomustab subjekti laadi. Vesi on soe. Ämber oli raske. Kui hea on olla noor! Ta nägu on kahvatu, tedretähti täis. Kingad on pruunid, pruuni värvi, kõrge kontsaga, ninast kitsad, mulle parajad. Poiss oli väikest kasvu, valget verd, lokkis juustega. Ta on andekas, hea peaga, keeltes tugev. Mees on aeglane, rahuliku loomuga. Ta on just niisugune, nagu mees peab olema. Ta on kahtlane tüüp, isevärki mees, üle küla poiss, igal pool esimene. Ole ikka mees! Igaüks peab olema iseenese üle peremees. Ta on kasvatusküsimustes täielik võhik. See ülesanne on kerge, keeruline, raskesti täidetav, mulle jõudu mööda, erilise tähtsusega. Sinu jutt ei ole eriti loogiline, usutav, kuulamist väärt. Ei ole ilus vanematele inimestele vastu vaielda. Tema süda on süüst puhas. Selle asja pärast ole üsna mureta. Tuba oli akendeta. Oli see nüüd tark tegu? Näidendist ei olnud suuremat asja, näidend ei olnud suurem asi. Oleks rumalus loobuda sellest võimalusest. Nüüd on hea nõu kallis. Käsk on vanem kui meie. Pikuke see suvi siis ära ei ole! Lobisemine pole kunagi kasuks. Keegi on kellelegi koormaks, nuhtluseks, ristiks kaelas, risuks ees. Poiss on tööl juba päris asja eest, täie mehe eest. Tahan olla samasugune kui teised. Kleit on põlvini, allapoole või ülespoole põlvi. Poeg oli isale õlast saadik, õlani. Tema tervis polnud kiita, laita. Kohver oli kerge kanda. Sa oled nagu karu. Olen väsinud kui koer. Maja oli nagu maja kunagi, nagu maja ikka. Tüdruk on ema nägu, täiesti emasse. Nende sarnasus on lausa rabav. Oskar on jõu poolest Aadust üle. Olen näljane nagu hunt. Kas see pilet on veel kehtiv? Olin ta käitumisest liigutatud, rabatud, ärritatud, pahv. Olgu ta tuhandest terve! (tänuvormel). Oma on ikka oma. c. osutab subjekti (kellegi) omanduses v. käsutuses olekut, kuuluvust kellelegi v. millelegi, millegi olemasolu kellelgi. Idee oli sinu, tegutse! Sinul, sinu käes on vägi ja võim. Mul on niisugune tunne, arvamus. Rätik on õe jagu. Nokk on tal nagu kure oma. Tulevik on noorte päralt. Terve korter oli minu käsutuses. Küpsised olid laste jaoks. d. osutab subjekti päritolu. Kust kandist sa (pärit) oled? Ta on (pärit) Tartust, Saaremaalt, töölisperekonnast. Kust niisugune jutt pärit on? See tsitaat on „Iliasest”. Arhitektuurimälestis, raamat, skulptuur on 16. sajandist. Apelsinid on Marokost, õunad Ukrainast. Kiri on ema käest, emalt. Kas ta on Mardi tütreid? See mõte oli sinult. Kas sa oled kuu pealt, et seda ei tea? Ma olen ajalehe juurest, aiandist. e. osutab subjekti ainet, materjali. Sõrmus on kullast. Kirjutuslaud on tamme(puu)st. Kringel oli pärmitaignast. Sild on raudbetoonist. Sinu süda on lausa kivist. Anna meile ka, ega meiegi suud sarvest ei ole!
4. abiverb verbi liitaegade koosseisus. a. isikulise tegumoe täisminevikus. Olen, oled, on, oleme, olete, on kaotanud. Ei ole, pole kaotanud. Oleksin, oleksid, oleks, oleksime, oleksite, nad oleksid kaotanud. Ei oleks, poleks kaotanud. Olgu kaotanud! Ärgu olgu kaotanud! Olevat kaotanud. Ei olevat, polevat kaotanud. b. umbisikulise tegumoe täisminevikus. On kaotatud. Ei ole, pole kaotatud. Oleks kaotatud. Ei oleks, poleks kaotatud. Olgu kaotatud! Ärgu olgu kaotatud. Olevat kaotatud. Ei olevat, polevat kaotatud. c. isikulise tegumoe enneminevikus. Olin, olid, oli, olime, olite, nad olid kaotanud. Ei olnud, polnud kaotanud. Olnud kaotanud. d. umbisikulise tegumoe enneminevikus. Oli kaotatud. Ei olnud, polnud kaotatud. Olnud kaotatud.
5. esineb mõningates püsiühendites, mis väljendavad:. a. möönmist, nõusolekut, (ka eitavat) kinnitust. Olgu kuidas on (, aga teha see töö tuleb). Olgu mis on (– ma lähen). Sa tuled ju ka, eks ole? Eks ta ole (, või ta vale). Mis sa teed või oled! Olgu muud mis on (, aga joodik ta ei ole). Olgu, olen nõus. Olgu pealegi. Olgu siis nii! Ja olgu olla (kõik tipp-topp korras)! Ei ole [kedagi v. midagi] ollagi. Tüdruk on kena, pole midagi öelda. Nad ilmselt liialdasid, olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Sinust on ta ikkagi ette, olgu küll, et sa muidu üsna tore poiss oled. b. tõrjumist, halvakspanu, pahandamist. Las olla (pealegi), kulub sulle endalegi ära. Ole (mul) nüüd asja, juttu! Ole sind oma lobaga! Seal see (asi nüüd) on! Mis jooksmine see olgu! Mis jutt see olgu! Mis mood see on (teiste asjades sorida, kaebamas käia)! See pahandus oleks võinud olemata olla. c. suhtlusvormelites palvet ning tänu vm. soovimist. Ole armas, aita natuke. Ole hea, võta millist tahad. Tõstke ette, olge kena! Ole, olge terve (söötmast, aitamast)! Ole meheks (aitamast, et appi tulid)! Ole, olge (tuhandest) tänatud! – Ei ole tänu väärt.

oo ‹interj›

1. väljendab mitmesuguseid tundeid ja psüühilisi seisundeid. a. imestust, üllatust, jahmatust v. vaimustust, heameelt jms. (ka nende kombinatsioone); ohoo, oi, tohoh. Oo, tere, vana sõber! Oo, keda ma näen! Oo kui suur! Oo, juba nii ruttu! Oo, kuis ta laulis! Oo, see juba läheb! Koolipoiss sai peavõidu. – Oo! *„Oo!” teeb köster suured silmad, nähes mind istumas endisel kohal. O. Luts. b. kohkumist, meeleheidet vms., ka suurt kurbust, haletsemist. Oo mind õnnetut! Oo häda! Oo, see on hirmus! *„Oo, mu jumal!” hüüdis Elisabeth ahastades. E. Krusten. *Oo! pangem selga mustad leinasärgid.. H. Visnapuu. c. pahameelt, nördimust, põlglikku suhtumist vms.; oh. Oo sind küll! *Oo, püha lihtsameelsus! Kes ütleb, et ma neid oma ideaaliks pean! R. Kaugver.
2. väljendab väite, möönduse, pöördumise vms. tugevdatud emotsionaalsust, pateetilist v. retoorilist alatooni. a. pidulikul pöördumisel kellegi v. millegi poole. Oo, muistsed vägilased! Oo, armsad vennad! Oo, kallis sõber! *Musttuhat korda ohates – oo, kuu... / poeedid pruukinud on sinu nime. M. Raud. b. tungiva soovi, igatsuse puhul. Oo, kuidas ta koju igatseb! *Rõõm ja häbi tuikasid minus. Oo, kuidas ma tahtsin tantsida! V. Saar. c. rõhutatult tundetoonilises vastuses, retoorilises kinnituses v. möönduses. Oo, häda pole veel midagi! Oo, ma tean ta muresid! Oo, kuidas olen sinust puudust tundnud! *Tahad sa seda teada saada? Oo, seda võin sulle kohe ütelda. E. Vilde. d. rõhutatud eituse v. jaatuse puhul; oh. Oo jaa! Oo ei, sugugi mitte! *Tiksi ei süüdista, ei tee etteheiteid, oo, Tiksi on Ludule isegi tänulik.. A. H. Tammsaare.

otseteed ‹adv›

1. kohe, jalamaid, viivitamatult. Need vead tuleb otseteed kõrvaldada. Lahkuge siit otseteed! Asuti otseteed tööle. Jõudnud jõe äärde, hüppas ta otseteed vette.
2. avameelselt, siiralt. Ütle otseteed välja, mida mõtled! *Viimaks ütles isa otseteed: „Kuule Indrek .. on see tõsi, mis leht sinust kirjutas?” A. H. Tammsaare.
3. vahetult, just, täpselt; lausa. Joodi otseteed ämbrist, sest klaasi polnud käepärast. See ei kuulu otseteed tema kohustuste hulka. Moekunstnik oli saabunud otseteed Pariisist. Kuu paistis magajale otseteed näkku. Kauplus asub otseteed tänava nurgal. *Nõnda asutati kaheliikmeline vandeselts Pollo vastu ja mitte tema pahede, vaid otseteed tema vooruste pärast.. A. H. Tammsaare.
4. otse, sirgjoones. Liigub otseteed, kõrvale pööramata meie suunas. Kahlasime otseteed läbi vaarikatihniku.

paremini ‹adv›
(< komp hästi) (ka kõige-superlatiivi osana). Sinine sobib sulle paremini kui roheline. Läksime ligemale, et paremini kuulda. Sinust paremini ei tee seda keegi. Tal läheb koolis järjest paremini. Kes teda kõige paremini tunneb? Hommikul võtab kala kõige paremini. Loodan, et hakkate üksteisega paremini läbi saama. Olin väga haige, kuid nüüd tunnen ennast juba paremini. Et paremini näha, tõusin kikivarvule. Kumb mööblitüüp sulle paremini meeldib? Töötab seal, kus paremini makstakse. Kes pärast naerab, naerab paremini. *Liide rehitseb kammiga juukseid ja seab rätikut paremini. A. Mägi.

peale
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna allatiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki ülespoole, kõrgemale, millegi pealispinnale; midagi katma, varjama; ant. alla. Kohver tõsteti kapi peale. Asetas kruusi laua peale. Klaveri peale oli kogunenud tolmu. Heitis diivani, kušeti peale pikali. Istus sängi ääre peale. Võta mind ka reepära peale! Taat ronis ahju peale. Koor kerkib piima peale. Pane võid ka leiva peale. Ära mulle jala peale astu. Pani käed kõrvade, rinna peale. Raha laoti talle kohe peo peale. Vaiküla ehitati vee peale. Heinad aeti aida peale 'aidalaele'. Tõmbas endale paksu kampsuni särgi peale. Loss tehti maatasa, nii et kivi ei jäänud kivi peale. Kahtluse vari langes tema peale. Ma ei tea, mis kuri minu peale tuli. Küsija suu peale ei lööda. || (kehaasendist kõneldes:) nõnda et põhisõnaga märgitud kehaosa jääb alla. End selja, külje peale keerama, pöörama. Komistas, ent jäi ometi jalge peale.
2. kasut. viitamaks kohale, kuhu keegi läheb v. saadetakse, midagi rajatakse vms. Poisid läksid paadiga järve peale. Ta tõttas rongi, bussi peale. Läksime soo peale marjule. Kari lasti ristikupõllu peale. Lageda peale ei maksa minna, seal tuul tõmbab. Ema tuli ukse peale 'ukselävele'. Astus mulle poole kehaga tee peale ette. Õue, hoovi peale ehitatakse kuuri. *.. ma kardan, kas see pole mitte Põdeja veski – selle koha peale leek jääb. E. J. Voitk. | ‹asendatav ka põhisõna illatiivilõpuga› kõnek. Õhtul läksime niisama küla, linna peale hulkuma. Tuleks minna Tartu peale uudiseid kuulama. Ta läks vist kõrtsi peale. *„Võta Ilvese Hendrik koolimajja korteri peale,” ütleb ta. M. Traat. || teat. kaugusele, teat. vahemaa taha. Oli nii pime, et paari sammu peale polnud midagi näha. Seda võis mitme versta peale kuulda. Vaenlane oli lähenenud linnale kümne kilomeetri peale. Ta tuli meile poole tee peale vastu.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusalale, millele keegi siirdub. Ta sai, läks tähtsa, vastutusrikka koha peale. Noormees tahtis väga traktori, kombaini peale saada. Milda viidi põllutöö pealt karja, linnufarmi peale. Mis ameti peale ta pandi? Esimene päev pandi mind heinaveo peale. Noored himustasid linna kergema töö peale. *Kui Reinul tahtmist, saadab poisi ükskord ülikooli matemaatika peale. A. Hint. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Läks metsa jahi peale. Võtsin ta tööle proovi peale. Lapsed vist läksid ula peale. Ära lase loomi paha, kurja peale! Poiss sai linnas tädi juurde kosti peale. Pani sea nuuma peale. Võitlus käis elu ja surma peale. Sattusime temaga hea jutu peale. *Nad lähevad küll välja rumalate matside pügamise peale.. J. Kärner. || viitab seisundile, millesse jõutakse. Ta on töökas olnud ja kindla järje peale jõudnud. Kõik lapsed on otsa peale aidanud. Noored jõudsid parema põlve peale, kui vanemad seda olid suutnud.
4. kasut. viitamaks sellele, millest tingituna v. ajendatuna, mille pärast midagi toimub. Uks avati pika kloppimise, mitmekordse koputamise peale. Ärkasin uksekella helistamise, telefonihelina, mingi kolksatuse, mingi krõbina peale. Kisa, kära, karjumise peale jooksis rahvast kokku. Ta tegi seda minu käsu, nõudmise peale. Nagu käskluse peale pöörasid kõik ümber. Vahekohtuniku märguande peale sööstsid võistlejad rajale. Tuli alles kutsumise peale tuppa. Tegi seda pika nurumise, palumise peale. Poiss ei vastanud midagi ema pärimise, küsimiste peale. Kõik hakkasid tema jutu, sõnade peale naerma. Ajalehe kuulutuse peale tuli mitu pakkumist. Leidsin selle koha alles pika otsimise peale. See kõik oli nagu tellimise peale. Selle peale ei osanud keegi midagi kosta, ütelda, lausuda. *Ärkas Jaak unenäo peale üles ja ei saanud enam und silma. J. Vahtra.
5. kasut. viitamaks teat. hulgale v. üksusele, kelle v. mille kohta midagi tuleb. Norm oli kaheksasada grammi leiba mehe peale. Saate viiskümmend krooni nina peale. Kui palju te kahe peale (kokku) teenite? Kaks väikest tuba suure pere peale on vähe. See toidukraam on meile kamba peale. Koristajaid on terve maja peale ainult üks. Saime magada ainult neli-viis tundi ööpäeva peale. Kui suur on autol kütusekulu 100 km peale? *Ainult mõne mõõdu kalu said mehed kogu laeva peale. A. Kalmus. || kasut. viitamaks rühmale, hulgale, kes midagi koos, ühiselt teeb. Hulga peale saaksime selle raha kokku. Tellisime ajalehe kahe peale. Purjekas oli ehitatud mitme mehe peale. Jõime kahe peale ära pudeli veini. *.. Tõnis ei taha laeva üksi teha, vaid kamba peale.. A. Hint.
6. kasut. viitamaks objektile, kuhu on suunatud mingi tegevus v. mõju. Nad vist peavad jahti selle põgenenud vangi peale. Me ei saa otsimise peale rohkem aega raisata. Ta mõtleb oma poja, kodukoha, tuleviku peale. Ära karju mu peale! Ta käib kaaslaste peale ülemusele kaebamas. See ei ole õige, ta valetas minu peale. Ella räägib sinu peale igasuguseid jutte. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul. Kõva südamega inimene, ei tema halasta, heida armu kellegi peale. Sinu peale ma lootsin kõige enam. Mihkel oli Tõnu peale kade, maruvihane, tige. Miks sa minu peale pahaseks said? Ta on uhke oma laste, saavutuste, rikkuse peale. Ta ei vaata sinu peale mitte hea pilguga. Koerad haukusid võõra peale. See mürin, lärm käib juba närvide peale. Suur lugemine, nõrk valgus mõjus silmade peale. Selle mehe peale ei hakka tuli ega vesi 'ei mõju miski'. See lehk hakkab juba südame peale käima. *Jutt tahtis vägisi poliitika peale kiskuda.. A. Kitzberg. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || kallale. Kui sa veel meie õue tuled, ma ässitan Muri su peale. *.. nad peitsid endid metsas põõsaste varju ja koobastesse ning langesid salaja meie peale. A. Saal.
7. millegi suhtes eriliselt oskuslik, valmis, hakkamas. Ta on iga töö peale meister, mees. Õmblemise peale on tal lahtised, osavad käed. Teisi tüssata – selle peale on ta mees! Poisil on muusika, keelte peale andi. Matemaatika peale ei ole tal pead. Tempude, koerustükkide peale oled sa valmis! Ta on viina, naiste peale maias.
8. suunas, poole. Üks tee läheb Valga, teine Pärnu peale. Liiguti läbi metsade otsejoones Vändra peale. Siit viib metsasiht Kikepera peale. Laev võttis kursi Aegna peale. Läksin traktorimürina, pillihäälte peale. Ööliblikad lendavad valguse peale. Ta viskas palli korvi peale, kuid ei tabanud.
9. kasut. viitamaks sellele, mille järel v. millega ühenduses midagi (vahetult) toimub. Raske töö peale kuluks väike puhkus, kehakinnitus ära. Ärkas paaritunnise magamise peale. Hoop käis hoobi peale. Peremehelt tuli üks käsk teise peale. Kiskus kogu aeg suitsu, pabeross paberossi peale. Pole hea suitsetada tühja kõhu peale. Pill tuleb pika ilu peale. *Viimaks pika ootamise peale tuli hommik.. A. Kalmus.
10. kasut. viitamaks teat. ajale, millele miski jääb, jäetakse v. mille jooksul midagi toimub v. muutub. Ära jäta kõiki toimetusi õhtu peale. Sõit jääb paraku öö peale. Teeme kiiremini, muidu jääme liiga hilja peale. Hakka varem tulema, ära jää pimeda peale. Väitekirja kaitsmine lükkus sügise peale. Uue hoone ehitamine jäi tuleviku peale. Ole mureta, küll ta aja peale unustab. Öö peale läks külm käredamaks. Küll päeva peale ilm paraneb. *.. laulatus oli suvistepühade peale määratud. O. Kruus.
11. kasut. viitamaks mingile asjaolule v. väitele, mille kinnituseks midagi tehakse v. ollakse valmis tegema. Kaubatehingu peale tehti väikesed liigud. Küll poiss hakkama saab, minu käsi selle peale! *Niisugusest tüdrukust – selle peale võib kas või vanduda – saab tubli perenaine.. E. Vilde.
12. kasut. viitamaks sellele, mille alusel, millele tuginedes midagi tehakse. Tulin siia meie kokkuleppe peale. Kogu äriajamine toimus ausõna peale. Merele mindi hea õnne, hea usu, ehku peale. Mõnigi mees tuli kohale vana usu peale, et küll abistajale midagi ikka antakse. *Hiilgav meil väljamaal muidugi ei saa olema. Me läheme algul lihtsalt Teresa kasina kaasavara peale... J. Kross. || viitab tingimus(t)ele, mille põhjal midagi toimub v. tehakse. Raha peale kaarte mängima. Vedasime kihla kümne krooni peale. Võttis mitu hektarit maad pooletera peale. Kaupmees andis kaupa ka võla, raamatu peale. Pani raha panka intressi peale. Mul ei ole aega, mul on kella peale minek. *Tean, et oled talu peale mõne aasta kestes hulga võlgu teinud.. A. Taar.
13. kasut. viitamaks sellele, millele v. kellele midagi kulub v. kulutatakse. Toiduained on kallid, nende peale kulub palju raha. Laste peale kulus kuus mitusada krooni. Raiskad liiga palju õlle, lõbustuste, loteriide peale. Kampsuni peale kulus palju lõnga. Seda laadi töö peale kulub umbes kolm päeva. Selle käigu peale üle poole tunni kulutada ei saa. Ma panen sulle toitu tee peale kaasa. *Juhan kulutas kogu oma jõu töö peale. H. Sergo.
14. kasut. viitamaks mingile määrale, hulgale. Jõi oma pitsi, klaasi poole peale. Sõidupileti hind tõusis kahe krooni peale. Tegi sulasekauba suve, ühe aasta peale. *.. lõi välk põlisesse tamme, mille vanust arvati vähemalt paarisaja aasta peale.. O. Samma (tlk).
15. kasut. viitamaks sellele, kellele on miski ülesandeks, kohustuseks, taluda vms. Mina seda ülesannet küll enda peale ei võta. Selle töö lõpetamine jääb sinu peale. Käskjala kohustused pandi Riina peale. *Aga ta vaene süda tunneb siiski nii elavat tänutunnet isiku vastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse on tõmmanud.. E. Vilde.
16. kasut. viitamaks mingile seisukohale, arvamusele, mõttele, mis kellelgi on millegi suhtes. Kuidas sa üldse seesuguse mõtte peale tulid? Ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et neid kahtlustada. Ma vilistan seesuguse lori peale! Miks pole juba keegi varem selle peale tulnud! *Hindrik ise muidugi niisuguse asja peale ei tulnud. O. Kruus.
17. kasut. viitamaks sellele, kellele v. millele juhuslikult, poolkogemata satutakse. Metsavaht sattus metsavaraste peale. Sattusin raamatukogus huvitava ajakirja, teose peale. Ega alati vajaliku kauba peale ei juhtu. *Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. A. Kitzberg.
18. kasut. viitamaks sellele, millele minnakse üle v. on üle mindud. Oli vanasti piibumees, kuid on nüüd paberosside peale üle läinud. Kõik masinad on elektri peale viidud. Läks poole jutu pealt inglise keele peale üle.
19. kasut. viitamaks hindele v. hinnetele, mida keegi saab. Õpib, sooritas eksamid viite peale. *Praegu huvitas mind väga, kuidas võis Ingel vene keel viie pealt kahe peale kukkuda. H. Pukk.
20. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kellegi hammas ei hakka tema peale. Kellegi peale hammast ihuma. Hinge peale käima, jääma. Ilma peale jääma. Kaela peale käima, tulema. Kanna peale astuma, käima. Keele peale tulema, kerkima. Kere, kitli, naha peale andma, saama. Kindla peale. Kobina peale. Kedagi kuu peale saatma. Ei tõsta, liiguta kõrt kõrre peale. Käima peale saama. Oma käe peale hakkama. Liimi peale minema. Kedagi liistu peale tõmbama. Mett moka peale määrima. Naha peale andma, saama. Ei saa nahka silma peale. Nina peale andma, saama. Nina peale kirjutama, viskama. Kellegagi nugade peale minema. Kellelegi näppude peale vaatama. Oraste peale. Ei saa kuidagi otsa peale. Pole pea peale kukkunud. Midagi pea peale pöörama, keerama. Pinna peale käima, andma, tegema. Ühe pulga peale panema. Õige soone peale sattuma. Pole suu peale kukkunud. Kellelegi midagi südame peale panema. Tasku peale käima. Tuhka (oma) pea peale raputama. Tuliseid süsi pea peale koguma. Tupe peale andma, saama. Kellelegi varba peale astuma. Vee ja leiva peale.
21. [elat] millestki alates. a. (ajaliselt). Hommikust, lõunast, eilsest peale on sadanud. Nii on see olnud esmaspäevast, kevadest, septembri keskpaigast peale. Tänasest (päevast) peale. Lapsepõlvest, noorest east, lapsest, poisikesest peale. Sündimisest peale on teda hellitatud. Oleme koolivennad esimesest klassist peale. 16. sajandist, 19. sajandi 50-ndaist aastaist peale. Need kivid on siin iidsetest aegadest peale. Sellest ajast peale. Nüüdsest peale hakkame teistmoodi elama. Oleme sõbrad esimesest kohtumisest peale. Nad pole algusest peale omavahel sobinud. *Vanamooriks ta sind laulatusest peale kutsus, kutsub kuni surmani. K. Saaber. b. (harvemini muudel juhtudel). Esimene katse ebaõnnestus, tuleb uuesti otsast peale alata. Õpetust alustati päris a-st ja b-st peale. *Ja mitte Arno üksi, kõik isast ja emast peale silmitsesid viiulit suure uudishimuga. O. Luts.
II. ‹prep›
1. [gen] välja arvatud. Peale vanaema polnud kedagi kodus. Kõik peale Peetri olid kohal. Peale minu ei tea seda veel keegi. Peale leiva polnud neil midagi süüa. Midagi polnud kuulda peale tuule ulgumise. Ei saanud kedagi ega midagi usaldada peale oma vaistu. *Ja nii naeris ja laitis ta iga ametit peale põllumeheameti. K. Ristikivi.
2. [gen] kellelegi v. millelegi lisaks. Peale minu oli toas veel kaks inimest. Peale sinu pean ma ka ema eest hoolitsema. Peale rätsepatöö pidas ta ka kingsepaametit. Peale raamatute hävis tules ka väärtuslikke käsikirju. Ta kogus ise rahvaluulet, peale selle innustas selleks teisi. Peale kutsehariduse annab kool ka üldise keskhariduse. Ma pean artikli käsikirja lõpetama, muud tegemist veel peale selle.
3. [gen] van üle, rohkem kui. Ta on peale kaheksakümne aasta vana. Talul oli peale viiekümne vakamaa põldu. *Meid on peale neljasaja hinge teises klassis. E. Vilde.
4. [part] pärast (ajaliselt). Peale lõunat, hommikusööki. Kaks nädalat peale jaanipäeva, jõulu, pühi. Mõni aasta peale sõda. Aastal 580 peale Kristust, meie ajaarvamist. Läks peale tööd, koolipäeva kohe koju. Peale koosolekut vesteldi kuluaarides. Peale pikki vaidlusi jõuti kokkuleppele. Peale vihma lõi kõik roheliseks. Jõudsime kohale peale teisi. Autot saab näha iga päev peale kella 18. Varsti peale seda vanaema haigestus. *Poiss püüab tekile pikali heita ja peale paari katset see õnnestub. J. Smuul. | [gen] van. *Noomitakse. Peale tundide jäetakse istuma. K. A. Hindrey.
III. ‹adv›
1. pealepoole, kõrgemale; pealispinnale, katma, katteks; ant. alla. Kartulihunnikule kuhjati katteks mulda peale. Kesale veeti sõnnikut peale. Pani pudelile korgi, lambile klaasi peale. Karbile käib ka kaas peale. Keeras kruvile mutri peale. Autojuht surus pidurid peale. Tegi ojale purdegi peale. Määrisin leivale paksult võid peale. Pane haavale joodi peale. Puhus haiget saanud kohale peale. Kitlile tuleb taskud peale ajada. Siin on klaasikilde maas, vaata et sa peale ei astu! Piimale kerkib koor peale. Majale tuleb uus vooder peale panna. Hakkasime autole koormat, kotte peale laadima. Laotas lapsele paksu teki peale. Pani pintsakule veel mantli peale. Kirjuta oma vihikule nimi peale. Kirjale löödi tempel peale. Aidale lüüakse parajasti katust peale. Talveks ehk saame uuele majale sarikad peale. Ta läks vankri juurde ja kobis peale. Üks juhuslik auto võttis mind tee äärest peale. Istu peale, sõidame linna. Selles peatuses ei tulnud kedagi peale. Buss tuli, jõudsin veel peale. *Künna see maatükk ... pealegi üles ... ja tee midagi peale... V. Uibopuu. || kahjustades kellelegi v. millelegi otsa. See kruusaaugu sein võib sulle peale vajuda. *Ja vaata sa ühtelugu selja taha, et mõni hobusemees sulle peale ei aja. O. Luts. || võitjaks, valitsema. Vallutajad jäid selles võitluses peale. Poiste omavahelises jõukatsumises jäi Oskar enamasti peale. Esimese mängu võitsime, teises jäid peale Läti võrkpallurid. Vaidluses jäi meistri sõna, arvamus peale.
2. kinnitab, fikseerib mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. tekkimist. Mul tuli kole hirm peale. Nii jube, et ajab hirmu, judinad peale. Uni tükkis, kippus kangesti peale. Nii mõnus tukastus tuli peale. Köhahoog, aevastus, iiveldus tuli peale. Poisil tulnud pissihäda peale. Haigel käivad krambid peale. Imelik nõrkus tuli äkki peale. Naer, nutt tükkis vägisi peale. Mul tuli seda nähes ahastus peale. Kogu miljöö ajas talle tülgastuse peale. Tusk, norutunne, kahetsus tuli peale. Meestel kippusid laulutuurid peale. Mis sul ometi meeles oli, nagu hullustus oleks peale tulnud. Lähen jälle edasi, kui tahtmine peale tuleb. Ma ei oska midagi öelda, mul ei tule vaim peale.
3. osutab kallaletungi, rünnaku, surve, ahistamise suunatust kellelegi v. millelegi. Vaenlane tungis, pressis suurte jõududega peale. Eestlased langesid ristirüütlitele kahelt poolt metsast peale. Peale, mehed, vaenlane taganeb! Andrus oli kange kaklema, tuli otse rinnutsi peale. Ma assetan, ässitan sulle koera peale! Oli suur trügimine, kõik pressisid eesminejatele peale. Taludele käidi suurte normidega peale. Siin tungib meri maismaale, teisal jälle maa merele peale. Lained käisid laevale kõvasti peale. Tuiskliiv, võsa surub põldudele peale. Mured, rasked mõtted, mälestused rõhusid peale. | (pallimängudes). Viskas küll peale, kuid pall ei läinud korvi. Lõi küljelt väravale peale. || (ägeda, järsu, käsutava ütlemise kohta). Peremees käratas karjapoisile kurjalt peale. Ärgu tulgu ikka mulle iga asja pärast peale hüppama! Poisile peab peale põrutama, muidu läheb ülekäte. Kus karjus peale, et mis sa mees õige endast mõtled! „Kas sa jääd juba vait!” käratas ta koerale peale.
4. osutab kellelegi v. millelegi suunduvale mõjuavaldusele. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes (end) peale pressivad. Ära topi end peale, kui sinust ei hoolita! Nii tugev puit, et isegi kirves ei hakka peale. Hambad ei hakka kivikõvaks kuivanud leivale peale. Sügisene päike ei hakka enam peale. Siin võib tuul lapsele peale käia. Mul pole aega, tööd pressivad peale. Sügiskülmad pressivad juba peale. || osutab ühtlasi tegevuse intensiivsusele. Isa murdis ägedalt tööle peale. Poisid, pressige peale, õhtuks peame heinad rõuku saama! Aga nüüd kiiremini, paneme jalgadele pressi peale! *..rõhun vaikides labidale peale ega mõtlegi õieti midagi. R. Kaugver.
5. kellelegi midagi kohustusena kanda, taluda; kellegi suhtes kehtivaks, maksvaks. Riik pani elanikkonnale mitmesugused maksud peale. Sõja ajal pandi taludele suured normikohustused peale. Ristiusk suruti meie esivanematele relva jõul peale. Sageli surusid vallutajad alistatud rahvastele peale oma kultuuri ja tavad. Abielu paneb peale kohustusi. Selle risti, koorma on sulle jumal peale pannud. Püüdis oma vaateid, seisukohti, tahet teistele peale suruda. *Väevõimuga ei saa kellelegi sõprust ja armastust peale sundida.. L. Metsar (tlk).
6. osutab mingi aja, sündmuse, olukorra saabumisele, mille tõttu hrl. midagi katkeb v. jääb tegemata. Külmad tulid peale ja põllud jäidki kündmata. Võistlused jäid pidamata, kevad tuli enne peale. Lähme koju: õhtu, öö tuleb peale. Pime, pimedus oli peale tulemas. Peale tulnud sõda tõmbas kõikidele plaanidele kriipsu peale. Ehitus jäi pooleli, sest muud tööd ja ülesanded tulid peale. Pole enam jõudu: vanadus tükib peale. *.. tea, mis selle lehega teha, töö surub peale ja lugeda aega pole. E. Maasik.
7. osutab olukorrale, kus kedagi v. midagi märgatakse ootamatult, juhuslikult, hrl. asjaomasele soovimatult. Sattus, trehvas varastele peale. Õpetaja juhtus peale, kui poisid suitsu tõmbasid. Jahimehed sattusid padrikus karukoopale peale. *Lõbu ma ei tundnud, küll pani mind kannatama salahirm, et keegi ehk tuleb peale. P. Krusten.
8. lisaks, juurde; rohkem. Korterivahetusel tuli tal mõni tuhat peale maksta. Kaupmees andnud peoga kompvekke peale, kui midagi ostsid. Sellist filmi ei vaataks ma ka siis, kui peale makstaks. Metsa ei tohtinud rohkem raiuda, kui peale kasvab. Uus kunstnike põlvkond on peale kasvamas. *.. siis viimaks jäi uskuma, et paarikümne aasta paiku see aeg peaks kõikuma – olgu ivake alla või pisut peale... M. Raud.
9. toidule, joogile (nagu hõlbustava) lisana otsa. Mehed sõid ja rüüpasid piima peale. Kuivale toidule joodi kalja peale. Joodi õlut ja hammustati juustu peale. Tühjendati pitsid ja hammustati hapukurki, heeringat peale. Samagonn on vastik, peab olema midagi peale haugata. *.. vanamees pistis õhtul kausitäie ahjus hautatud hapukapsaid kinni ja helpis rosinatega leivasuppi peale. O. Tooming.
10. osutab kusagil ringiliikumise lõpetatusele v. kogu ala läbikäimisele. Tegime kogu saarele, vahtkonnale ringi peale. Selle ajaga jõudsime külale mitu tiiru peale teha. *Mina lasin ringi kolhoosile peale, sest agronoomil on korralik mootorratas.. E. Maasik.
11. esineb millegi algusmomenti rõhutavana. Siit see asi siis peale algas. Aeg on käes, kus koolid peale algavad. Film oli juba peale alanud. Mina ei ole süüdi, tema hakkas peale. Hommikut ei tahaks kohe tüliga peale hakata. *„Nii. Hakkame siis peale,” pomises doktor Kubelik.. A. Jakobson.
12. pealegi. a. (nõustudes). Noh, olgu siis peale nii. Jäägu peale koju, kui ta nii väga tahab. Eks sa siis mine peale! Minge aga peale, ärge mind ootama jääge! Las olla peale, mis sest enam rääkida. Las võtab peale, siin on küllalt. *.. pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,” ja hakkas Kiirt otsima. O. Luts. b. kõnek muudkui, alalõpmata. Ajas aga peale oma joru. Tiirutab peale ringi, ära ka ei lähe. Rüga aga peale päevast päeva. *Ja teie logelete peale, ei ametit ees ega taga.. A. Kitzberg.
13. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. peale ajama, peale hakkama (osas ühendites), peale käima, peale passima
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peale, mis|peale, pika|peale, sealt|peale, see|peale, sest|peale, siit|peale, tihtipeale

peen ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. suhteliselt väikese läbi-(ning ümber)mõõduga, peenike(ne).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peened taimevarred. Peened nõtked oksad. Kõrsheina peen ja tihe juurestik. Peene tüvega sookask. Peen ora. Peente varrastega kootud sall. Medaljon oli peene keti otsas. Peene kontsaga kingad. Peene otsaga pintsel. Sael on peened hambad. Peentest lattidest tara. Kepp läheb ühest otsast peenemaks. Lõhkus kõik saetud puud peeneks. Hästi peen niit, lõng, nöör. Peen 'peenest lõngast' kalev. Peen linane riie. Peene 'peentest kiududest koosneva' villaga lammas. Peened veresooned. Peen suitsujuga, piimanire. Peened sääred, jalad, käsivarred. Pikad peened sõrmed. Peen kongis nina. Peene pihaga noorik. Peene kondiga kõhetu mees. Lapse kael oli haigusega na peeneks jäänud. Õde on sinust peenem. Maani kleit tegi teda pikemaks ja peenemaks, kui ta oli. b. (hrl. tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peened jooned, triibud, nöörvoldid. Pideva peene joonega tõmmatud kontuur. Peened kõrges kaares kulmud. Peened kortsud näos. Mitu peent kurdu otsa ees. Klaas oli täis peeni pragusid. Kivimi peened lõhed ja praod. Peent kirja on raske lugeda. Tiheda peene käekirjaga täidetud leheküljed. *Saarlased olid jõudnud juba saare varju, laine muutus peenemaks, enam ei visanud vett üle parda. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: ime|peen, juus|peen, jõhv|peen, niit|peen, nõel|peen, piits|peen, pilbas|peen, raag|peen, tikk|peen, ülipeen.
2. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda, harvemini eseme kohta), peenike(ne); ant. jäme. Peen kruus, valge liiv. Murenenud kivimite peen puru, peen prügi. Peen tubakapuru, põhupraht. Peen pulber, jahu. Hästi peen püül. Riputas peent suhkrut peale. Peent jahutolmu oli kogu veski täis. Timutil on väga peen seeme. Sadas, tibas, piserdas peent vihma. Peened liivaterad, lumekübemed. Peened värvilised helmed. Peened haavlid. Peened higipisarad, tedretähnid näol. Klaas purunes peenteks kildudeks. Peeneks hakitud muna, sibul. Peeneks raiutud peedi- ja kapsalehed. Peeneks jahvatatud kriit. Mälus toidu, pudistas leiva, hõõrus terad peeneks. Külje all peeneks kulunud põhk. Murdis tiku peeneks pihuks. Peen 'väikeseauguline' sõel, riiv, võrgulina. Rukkitera jääb, pohlad jäävad tänavu peeneks. Peenemad kartulid jäid seemneks. *Indrek oma alaliste juurdlustega õõnestas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ime|peen, pihu|peen, pool|peen, tolm|peen, tuhk|peen, udu|peen, ülipeen.
3. äärmiselt üksikasjalikku tööoskust ja täpsust nõudev; detailne, ülimalt täpne, peenike(ne). Peen ja aeganõudev töö. Õpetas tütarlastele peent näputööd. Juveliiri peen töö. Peenema rauatöö mees. Mul pole enam silmi nii peene töö jaoks. Peen tikand, nikerdus. Peene ornamendi ja töötlusega mõõga käepide. Peenem viimistlus, lihv. Peene konstruktsiooniga süst. Peen orkestratsioon. G. Reindorffi illustratsioonide peen läbijoonistatus. Kõige peenemate üksikasjadeni läbimõeldud kava. Peen arvepidamine väljaminekute kohta. Peened 'täpsed' mõõtmised, mõõteriistad. *Meid köidab ürgaja kunstnike peen vaatlusoskus, anne rõhutada kujutatava kõige olulisemaid tunnuseid. K. Põllu. || (meelte, vaistu kohta:) vähimaidki varjundeid eraldav, tundlik, terav. Peen haistmine, kõrv. Peen vaist, instinkt. Tal on peen nina kahtlaste asjade tabamiseks.
4. vaevumärgatav, raskesti eraldatav v. taibatav, varjatud, kerge. Peen naeratus, muie suunurkades. Peen iroonia. Peen vihje, nüanss. See oli vaid peen nali. Peened värvivarjundid. Jahikoera nina eraldab kõige peenemaid lõhnu. Nii peent vahet ei oska keegi teha.
5. kvaliteetne, väärtuslik, omas liigis parimate hulka kuuluv. a. paremast materjalist, kallihinnaline, elegantne, luksuslik. Peened road, söögid, joogid, napsid, veinid. Pudel peenemat viina. Laual oli peeni hõrgutisi. Kõige peenemad lauanõud! Peen linnaülikond, kübar. Peened kõrge kontsaga kingad. Peen pesu. Peenes riides noormees. Peen välismaa ümbrik. Peen Prantsuse lõhnaõli. Peen lõhn, aroom. *.. ka peenemat linna seepi pojakese pesemiseks poest koju toonud. R. Kolk. b. kõrgemasse, varakamasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, härrandlik. Peen daam, härra, preili, kavaler. Peenem inimene juba sellisesse kohta ei tule. Eerik oli peen mees ja alati elegantselt riides. Linnas elavad sugulased olid hirmus peened. Peenem rahvas, seltskond, linnaosa. Peen restoran, kohvik, lokaal, kõrts. Peatusime kõige peenemas hotellis. Läheme kuhugi peenemasse kohta sööma. Teenis teenijana peentes majades. Õppis peenes koolis. Puhtam ja peenem amet, töökoht. Ta on maast madalast peenema eluga harjunud. Peen kasvatus, toon. Peened kombed. Peen käitumine. Peente maneeridega mees. Tal oli peen saksa nimi. Orhideed – see on midagi väga peent! Pidas ennast liiga peeneks, et koristaja kohta vastu võtta. Tahab igatpidi peen välja näha. Pidas end oma kolleegidest paremaks ja peenemaks. Peen oli natuke klaveril klimberdada, esietendustel käia. *Osata jääl liuelda näis peen, kuulus hea tooni hulka. E. Õun. *Ikka rohkem kiskus teda tädi juurde, kus kõik oli parem, peenem ja avaram. V. Saar.
6. (ülekantumate tähendusvarjundite märkimiseks, eriti sisemiste väärtuste puhul:) hea, asjatundlik, sügav, viimistletud, lihvitud, valitud; õilis, meeldiv. Peen inimesetundja, interpreet. Põhjalik ja peen eksperimentaator. Peen muusikatundmine, psühholoogiline analüüs. Peen lavastus, avangukäsitlus. Peen diplomaatia, taktika. Hingelt peen inimene. Kunstniku peen isikupära. Temas oli peent huumorimeelt. Autori peen ja hingestatud lürism. Värvitoonide peen harmoonia. Tõelise „Suislepa” peen maitse. Kadakasuitsu peen aroom. Peen värvigamma, kunstimaitse. *Hobune on peen ja puhas loom, tundlik nagu viiul. M. Traat.
7. (näo, näojoonte kohta:) meeldiv, peenejooneline, sümpaatne, ka intelligentsusest tunnistust andev. Peente näojoontega naine. Jälgisin ta peent profiili. *Ilus, peen nägu, suured, natuke kurvailmelised silmad. K. Ainver.
8. kaval, osav, riukaline, peenike(ne). Peen sell, kelm, suli, väljapressija. Väga peen karjerist. Peen nipp, trikk. Mis peene nõksuga ta sisse pääsis? Pidas peent plaani. Ajab peent poliitikat. Pole midagi öelda, peened poisid, oskavad äri teha! *Vast oli maailm tõesti peamiselt kelmide ja variseride maailm ning Valt Vilmergi oli seda peenel kombel... L. Anvelt.
9. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peenike(ne). Karjub peene kileda häälega. Peen piuksuv hääl. Räägib, laulab peene häälega. Tüdruk nuttis imeliku peene häälega. Tihased siutsuvad peene häälega. Kostab peent vilinat.
10. (raha kohta:) väikese väärtusega. Raha peeneks 'väiksema väärtusega üksusteks' vahetama. Peent raha oli tal ainult mõnikümmend senti. Kas te saate mul sajakroonise peenemaks vahetada?

peene|tundeline
teisi arvestav ja vastavalt käituv, delikaatne, taktitundeline. Haruldaselt peenetundeline inimene. Õpetajal, kasvatajal tuleb olla peenetundeline. Selle teema puudutamine ei ole sinust just eriti peenetundeline. Oma ütlemistes pole ta kunagi osanud olla peenetundeline. Hea pedagoogi kasvandikke iseloomustab hoopis peenetundelisem käitumine. Heategija ise oli nii peenetundeline, et ei nõudnud mingit tänu ega meelespidamist.

välja pigistama

1. pigistades, peale vajutades millestki hrl. mingit vedelikku eemaldama, välja pressima. Marjadest, sidrunist mahla välja pigistama. Käsnast vett, haavast mäda, udarast piima välja pigistama. Sadu oli nii kõva, et pigista või seelikusabast vett välja. Hakkas endal vistrikke välja pigistama. Bussis oli nii kitsas, et tahtis hinge seest välja pigistada. Ta pigistab sinust või üdi välja.
2. kellelegi survet avaldades midagi kätte saama, välja pressima. a. kedagi poolvägisi, vastu tema tahtmist midagi ära andma, hrl. maksma panema. Ostjatelt raha, kõrget hinda välja pigistama. Rahvalt makse, andameid välja pigistama. Töömehed tahavad härra käest palgalisa välja pigistada. Ega ma ei hakka sult, vanainimeselt, viimast kopikat välja pigistama. Küll ma tema käest võla koos protsentidega, vajaliku paberi välja pigistan. *.. enne saad sea seljast villa, kui Andruselt penni välja pigistad. H. Sergo. b. kedagi midagi rääkima v. üles tunnistama panema. Isegi piinamisega ei õnnestunud vangilt midagi välja pigistada. Pigista temalt välja kõik, mis ta teab. Rohkem andmeid ei õnnestunud tema käest välja pigistada. Püüdsin õelt ta saladust välja pigistada. Suuri vaevu suutsime tüdrukult ainult mõne lause välja pigistada. *.. kurjategija ülekuulamist tuleb jätkata, temalt tuleb ta abiliste nimed välja pigistada.. A. Kurtna (tlk).
3. raskustega (näit. kokku hoides, pingutades) midagi koguma v. hankima. Emal ei olnud kusagilt laste kooliraha välja pigistada. Küll ta kuidagi selle summa ikka välja pigistab. *.. oli tal talukene nüüd mis talu, ning sealt pigistati keskmine leib perele välja. R. Sirge. || pingutades, vaevaga saavutama, välja pingutama. Poiss nägi keemiaga kurja vaeva, aga pigistas lõpuks kolme välja. || pingutades nähtavale v. kuuldavale tooma. Pigistas justkui oma sõnade kinnituseks paar pisaratki välja. *Just nagu hammaste vahelt pigistaksid tere välja. E. Maasik.
4. piltl millestki v. kellestki maksimaalset võimalikku võimsust, jõudu, kiirust vms. välja pressima. Juht pigistas mootorist viimase välja. Masinatest pigistati välja, mis pigistada andis. Normaalse kaheksa sõlme asemel suudeti laevast ainult kuus sõlme välja pigistada. Firma oli huvitatud sellest, et töötajatest võimalikult rohkem välja pigistada. Hobused olid väsinud, rohkemat polnud võimalik neist välja pigistada. Tõeline malefanaatik püüab ju seisust maksimumi välja pigistada. *Siin majas ei visatud ühtki mõrast kannu, mõlkis toopi ega katkise servaga klaasi ära, igalt asjalt sai tema viimane välja pigistatud. A. Liives.

piinavalt ‹adv›
piina tekitavalt. Piinavalt kurb, igav, valus. Piinavalt pikk ootus. Aeg venis piinavalt pikkamisi. Mul on piinavalt kahju nii sinust kui ka iseendast. Kogu järgnev tegevus tundus piinavalt mõttetuna.

ära pillama

1. ära raiskama, ära kulutama. Pillas ära kogu oma varanduse, raha, päranduse prassingute ja naiste peale. *Ma ei salli, et sa oma elu niiviisi ära pillad nende heaks, kes sinust ei hooli! K. Ainver.
2. maha poetama, maha ajama (2. täh.) *Nimelt kasvatab noor isahirv juba esimese aasta sügisel väikese nööpsarve, mille ta järgmisel kevadel ära pillab. K. A. Hindrey.

pilt ‹pildi 21› ‹s›

1. tasapinnale tehtud kujutis mingist esemest, isikust, sündmusest vms. Pilt kujutas madonnat lapsega, talvemaastikku. Pildi nimeks on „Kevade ärkamine”. Gori ühiskonnakriitilised pildid. Pilt raamis. Raamitud, raamimata pilt. Ostsin kunstisalongist ühe pildi. Piltidega raamat, ajakiri. Lõikasime ajakirjadest pilte välja. Piltidega illustreeritud piiblilugu. Ma joonistan sinust pildi. Lasksin endast pildi maalida. Pildiga ümbrikud. Hakkasin kuuma traadiga puuplaadile pilti peale põletama. Väljakäigu seinad olid täis kritseldatud roppe pilte. Ta tütar on ilus nagu pilt. || foto. Mustvalge, värviline pilt. On sul laste pildid kaasas? On sul oma emast noorpõlve pilte? Teise klassi pildil olen mina tagumises reas vasakult kolmas. Lapsed kogusid filminäitlejate pilte. Fotograaf plõksutas pilte. Tegin, võtsin ekskursioonil palju pilte. Olin paarinädalane, kui minust tehti esimene pilt. Ma ei sattunud pildi peale. Avaldusele tuleb lisada kolm pilti. Kingi mulle oma pilt! Kandsin medaljonis väikest pilti. Kleepis pildid albumisse. Lasksin isa pildist teha suurenduse. | piltl. *Juba mineval talvel, mil ta preili Maikoviga tuttavaks saanud, olla neiu pilt ta südamesse jäänud.. E. Vilde. || kõnek (kaardimängus:) isiku kujutisega mängukaart (kuningas, emand v. soldat). *Nojah, mis sul kuraskil viga mängida..! Paistab, et sul peale piltide midagi muud peos ei olegi! A. Jakobson. || kõnek röntgeniülesvõte, röntgenipilt. Lasksin kopsudest pilti teha. Arstid vaatasid luumurru pilti. || ‹liitsõna järelosana› millegi üldine kuju; näit. kirjapilt
▷ Liitsõnad: jahi|pilt, lahingu|pilt, linnu|pilt, loodus(e)|pilt, maastiku|pilt, olu(stiku)|pilt, ranna|pilt, talvepilt; jumala|pilt, madonna|pilt, püha(ku)pilt; aabitsa|pilt, altari|pilt, kaane|pilt, kalendri|pilt, margipilt; klants|pilt, kleep|pilt, läik|pilt, mosaiik|pilt, vesi|pilt, värvipilt; kunsti|pilt, nalja|pilt, peite|pilt, pila|pilt, pilke|pilt, reklaampilt; grupi|pilt, matka|pilt, matuse|pilt, noorus|pilt, näo|pilt, passi|pilt, perekonna|pilt, proovi|pilt, pulma|pilt, päeva|pilt, reisi|pilt, rinnapilt; aju|pilt, kolju|pilt, röntgenipilt; varipilt; kirja|pilt, noodi|pilt, trükipilt.
2. (nähtav) vaatepilt. Lipuehtes laev on kaunis pilt. Meie ees avanes idülliline pilt: aed täis õitsvaid õunapuid. Lõhutud maja pakkus kurba pilti. Pilt plahvatuskohal oli hirmus. Haavatuid ja surnuid oli palju, pilt oli üsna masendav. See võis tõesti koomiline pilt olla, kui me öösärkides tantsisime. Ikka seesama tuttav pilt mis alati: igavlevad näod, haigutused. Vaatasin tuba hoolega ja püüdsin pildi mällu vajutada. Hotelliaknast avanes tavaline suurlinna pilt: kõrghooned, kiire liiklus. *..ja kogu tee silmitsesid nad [vaguni] aknast avanevaid pilte: maastikke, maju, teesid.. R. Roht. || nägemisel saadav üldmulje, üldpilt millestki v. kellestki. Paistu ümbrus pakub reisimehele meeldivat pilti. Pane end korralikult riidesse, sa ei tohi ju jätta endast kehva pilti. *Kentsakas oli see linnaelu. Esimene pilt linnast on hall, üleni hall, läbini hall. L. Kibuvits. *.. tiheda lumivalge habemega .. on ta jääkarule väga sarnane; keha suurus ja tüsedus võivad pilti aina täiendada. E. Vilde. || teater isikute grupp, kes teatud poosidesse liikumatuks tardununa esitab mingit sündmust, stseeni vm., elav pilt. Õhtu kavas olid ka elavad pildid. Pidime ära arvama, mida elav pilt kujutab. || kõnek televiisori ekraanil olev kujutis. Pilt on ees, aga häält ei ole. Pilt virvendab.
▷ Liitsõnad: elu|pilt, linna|pilt, riietus|pilt, tänava|pilt, vaatepilt; kogu|pilt, tervik|pilt, üldpilt; lennu|pilt, taeva|pilt, tähepilt.
3. mälu- v. kujutluspilt. Mul on meeles pilt sellest, kuidas mu laps tegi esimesi samme. Mäletan hästi seda pilti: kõik seisid püsti ja laulsid. Mu vaimusilma ette tõusevad pildid lapsepõlvesündmustest kodutalus. Tulid meelde, meenusid üksikud pildid laulupeost. Unes nägin pilte tuttavatest paikadest. Lapse kujutlusse tekkis pilt taeval lendavatest inglitest. *Ainult lühidalt kuulis Taavet selle hirmsa sündmuse käiku, tema enese kujutlus lõi aga selge pildi. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: fantaasia|pilt, kujutlus|pilt, meenutus|pilt, mineviku|pilt, mulje|pilt, mõtte|pilt, mälestus|pilt, mälu|pilt, pette|pilt, une(näo)|pilt, vaimu|pilt, viirastuspilt.
4. kõnek film (2. täh.) Kinos jookseb hea pilt. Igav pilt oli, poleks maksnud vaatama minna. „Vahva pilt oli!” arutasid poisid kinost väljatulekul.
▷ Liitsõnad: kino|pilt, udupilt; seiklus|pilt, sõja|pilt, tõsielu|pilt, õuduspilt.
5. piltl sõna, kujutava kunsti, muusika abil loodav kujutus millestki v. kellestki. Luuletaja pildid vabadusvõitlusest on mõjuvad. Romaan maalib lugeja ette üksikasjalikke pilte väljarändamisest ülemöödunud sajandil. Teoses on suurepäraseid pilte hülgepüügist. Jutlustaja maalis põrgust hirmsaid pilte. See mees ainult luiskab, kui ta maalib pilte ilusast tulevikust. Maal annab realistliku pildi tolleaegsest külaelust. H. Elleri sümfooniline pilt „Videvik”. *Siis tuli [kirjanduses] elu halli argipäeva piltide loomise aeg: Väljaotsa saunast Vaeste-Patuste alevini ja kaugemale. E. Nirk. *Homeros, kui ta tõesti oli olemas, ei võinud olla pime: nii palju nägemismeelelist on ta piltides. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: elu|pilt, luule|pilt, meeleolu|pilt, miljööpilt; võltspilt.
6. ettekujutus, ülevaade. Arheoloogiliste leidude põhjal on võimalik saada üsna täpne pilt linnusest. Praegu on raske saada terviklikku pilti muinaseestlaste usundist. Ajaleht andis toimunust üsna tõetruu pildi. Astronoomia annab noortele pildi maailmaruumi ehitusest. Pole selget pilti helkivate ööpilvede jaotusest Maa kohal. Püüdsin endale kirjanduse järgi Maltast mingit pilti luua. Pealtnägijate kirjeldused on nii lünklikud ja segased, et võimatu on sündmustest objektiivset pilti saada. Film ei anna Mozartist õiget pilti. Nüüd on mul olukorrast selge pilt olemas. Aegamööda kujunes mulle selgem pilt sellest, mis siin õieti toimub. || kõnek (millegi selgekssaamise, milleski arusaamisele jõudmise v. selge asjaolu kohta). Naised noogutasid, neile oli pilt selge. Nädala pärast on mul pilt selge: see töö ei istu mulle. Selge pilt, miks vargad sisse pääsesid: uks polnud lukus. Ah või nii olid lood, selge pilt!
▷ Liitsõnad: arengu|pilt, leviku|pilt, vegetatsioonipilt; koond|pilt, vastandpilt; kirjandus|pilt, luule|pilt, maailma|pilt, proosapilt.
7. olukord, seis. Siseveed olid varem kalarikkad, aga nüüd on pilt teistsugune. Pärast eeljookse on pilt enam-vähem selge: võidavad inglased. Ei tea veel, kuidas meie maa asjad arenevad – pilt on segane. Nii kiiresti areneval alal nagu kosmosetehnika muutub pilt iga päevaga. Koolisüsteem pakkus tollal üsna kirjut pilti. Kujuta pilti 'ennäe lugu', või tuli kohe kätega kallale! *Et pulmad saavad popslikud, sellest oli Juhan aegsasti teadlik ega püüdnudki pisiasjadega üldist pilti parandada. M. Metsanurk. || med vet haiguse tunnuste, haigusnähtude kogum. Gripi, kopsupõletiku, tuberkuloosi kliiniline pilt. Südame neuroosi ja veresoonte neuroosi pilt pole teineteisest selgesti eristatavad. Haiguse pilt muutub kiiresti.
▷ Liitsõnad: hoonestus|pilt, koond|pilt, moe|pilt, rahvastiku|pilt, üldpilt; haigus|pilt, kahjustus|pilt, verepilt.
8. kirj teater teatavat sisulist tervikut moodustav lavateose lõik, mida etendatakse dekoratsioone muutmata. Näidend kolmes vaatuses ja kuues pildis. Esimese vaatuse esimene, teine pilt. Imre Madáchi „Inimese tragöödia” koosneb 15 pildist. Pöördlava puhul vahelduvad pildid kiiresti.
▷ Liitsõnad: ava|pilt, lavapilt.

praasnik ‹-u 2› ‹s›
kõnek venelaste vm. õigeusuliste püha; pidu, jooming. *Sinust saab ratsapolitseinik, lähed Petserisse praasniku ajal korda looma! M. Traat. *.. vähemalt kord aastas – oma koduküla praasnikuks – sõidavad sugulased kõikjalt kokku.. P. Palmeos.

prokurör ‹-i, -i 10› ‹s›
jur prokuratuuri töötaja, seaduste täpse täitmise järele valvaja ja riiklik süüdistaja kohtus kriminaalasja arutamisel. Viljandi prokurör. Prokuröri süüdistuskõne, protest, sanktsioonid. Prokurör nõuab karmimat karistust. Ta on range nagu prokurör. *Ja sinust peab kord saama advokaat, võib-olla koguni kohtunik või prokurör. E. Männik.
▷ Liitsõnad: abi|prokurör, pea|prokurör, riigiprokurör.

põhiliselt ‹adv›
peamiselt, peaasjalikult, põhijoontes. Põhiliselt aus inimene. Elan põhiliselt vanemate kulul. Töötab põhiliselt hommikupoolikul. Teoses käsitletakse põhiliselt sõjaeelset aega. Linna põhjaosa on põhiliselt tööstusrajoon. Põhiliselt oleneb see sinust endast. Hoone esialgne välimus on põhiliselt säilinud.

päris|asi
tegelik, peamine asi (hrl. mingis jutuajamises). *„Tead, mispärast mina tulin?” asun oma pärisasja juurde. „Mõtlen sinust jutu kirjutada.” H. Sergo.

pööraselt ‹adv›
meeletult, tohutult, üliväga, hullumoodi. Ilm on pööraselt palav, külm. Lastel oli pööraselt lõbus. Pööraselt põnev raamat, film. Reisimine on pööraselt kallis. Sa oled täna pööraselt varane. Tal on praegu pööraselt palju tööd. Ema oli õhtul pööraselt väsinud. See mantel sobib sulle pööraselt hästi. Mul on sinust pööraselt kahju. Sul on elus pööraselt vedanud. Ta meeldib mulle lihtsalt pööraselt! Olin pööraselt armunud. Ära kihuta nii pööraselt! Tüdruk kardab pööraselt koeri. Troopikapäike kõrvetas pööraselt. *Rahvas oli püsti tõusnud ja plaksutas pööraselt. J. Semper. *Ikka pöörasemalt lendas karussell. F. Tuglas.

rahu1 ‹11› ‹s›

1. riikide vahekord, kus kumbki riik ei rakenda teise suhtes vägivalda; ant. sõda. Kogu maailmas peaks valitsema rahu. Rahu saavutamine Lähis-Idas. Püsiva rahu kindlustamine, säilitamine. Meie oleme rahu poolt ja sõja vastu. Me tahame elada rahus. Rahu kestis 30 aastat. Rahu on kasulik kõigile rahvastele. See juhtus rahu ajal. Tuvi on saanud rahu sümboliks. Rahu teeb rahva rikkaks. *.. aga tema [= Aleksander II] püüdis kõik rahuga, ilma verevalamiseta korda saata. J. Kõrv.
2. rahusõlmimine, rahutegemine; rahuleping. Õiglane rahu. Häbiväärne, alandav rahu. Rahu sobitama. Sakslased olid sunnitud rahu paluma. Sõjariistade rahu. Vaenlasega sõlmiti, tehti rahu. 1721. aastal Rootsi ja Vene vahel sõlmitud rahu. Kirjutati alla rahu Jaapaniga. Tartu, Versailles' rahu.
▷ Liitsõnad: relva|rahu, sund|rahu, separaat|rahu, vaherahu.
3. riiu, tüli, vaenu puudumine, leplikkus. Perekondlik rahu. Rahu naabrite vahel. Tahtis kõigiga rahu pidada ja hoidis end tülidest eemale. Elasime rahus, kellegagi tülitsemata. Meil on leplikud elanikud ja majas valitseb rahu. Püüdsime neid lepitada ja rahu jalule seada. Rahu kosutab, vaen kaotab. Parem lahja rahu kui rammus tüli. Parem pisut rahuga kui palju pahandusega. *Rusikad tõusid ja välkusid. Tüürmann katsus rahu sobitada. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: klassi|rahu, kodu|rahu, perekonnarahu.
4. rahulik ümbrus, rahulik keskkond; rahulik häirimata olukord. Looduse, suveõhtute vaikne rahu. Ei kära ega müra – missugune sügav rahu metsade süles. Majas, ümbruses valitses täielik rahu. Alalõpmata üks trall ja mürgel, ei rahu kusagil. Ants kiusab ega anna mulle rahu. Boss ei andvat nägusatele tüdrukutele rahu 'tükkivat neile ligi'. Hambavalu ei anna rahu. Mitte kunagi ei saa ka sinust, jutulesoovijatest rahu. Parmud ei anna loomadele rahu. Haige, väsinud inimese närvisüsteem vajab rahu. Ma ei tahtnud su rahu rikkuda! Miski ei häirinud puhkajate rahu. See on kõrvaline paik, siin võib rahus, rahuga puhata. Siin pole rahu ei päeval ega ööl. Igavene rahu (surma, suremise kohta). Ta puhkab, hingab juba mitu aastat Issanda rahus 'on juba mitu aastat surnud'. *.. kui hea oleks olnud, kui tugevad lapsed tööd teeksid ja tema vanadele kontidele rahu annaksid. R. Roht. *Sellest päevast peale ei ole õmblusmasinal enam rahu. R. Kõvamees. | (hüvastijätusoovides elavale v. surnule). Kallist rahu teile, härra Luugus! Rahu tema põrmule! Puhka rahus, kallis isa! || vaikus. Palun rahu! Kõnelejale hüüti vahele, nii et juhataja pidi korduvalt rahu nõudma. *Klassis oli hauavaikus, ainult Teele nuuksumine ja tema kooliõdede kahjurõõmus kihistamine segas rahu. O. Luts.
▷ Liitsõnad: jõulu|rahu, maja|rahu, tänava|rahu, töö|rahu, une|rahu, õhtu|rahu, öörahu; haua|rahu, surmarahu.
5. rahulikkus, meelerahu. Teda on vallanud sügav rahu. Vaatas kõike külma rahuga pealt, võttis teate külma rahuga vastu. Ütles seda suure, suurima rahuga. Mehe stoiline, filosoofiline, tasakaalukas, kõigutamatu, näilik, tehtud rahu. Valetas täie, teadliku rahuga. Need mõtted ei andnud mulle rahu. Ta ei saanud enne rahu, kui oli emale kõik ära rääkinud. Ma ei leia kuidagi rahu, ikka tuleb üleelatu meelde. Nüüd su süda saab ehk rahu! Ema süda ei saa, ei leia rahu, kui poeg kauaks ära jääb. Ta südamesse asus rahu. Elsa südames, hinges valitses rahu. Ma imetlesin venda tema rahu pärast. Ta on sootuks rahu kaotanud. Raske on vahel oma rahu säilitada. Juhan oli lahingus rahu ise. Mine rahuga koju, halvasti ei ole midagi! Tulge jumala rahus 'täie rahuga, täiesti rahulikult'. Sellest mehest õhkus kartmatust ja rahu. Rahu asendus ärevusega. Mehe näost paistis kindel rahu. *„Pääasi – rahu,” räägib ta. „Mitte lärmitseda ega ärritada.” B. Alver.
▷ Liitsõnad: hinge|rahu, meele|rahu, südamerahu.

ramm ‹-u 21› ‹s›

1. kehaline jõud, jaks. Inimese ramm. Käsivarte, lihaste ramm. Hobuste, härgade ramm hakkas lõppema. Ta on suure, kange rammuga mees. Ainult toore rammuga toime ei tule, on ka kavalust vaja. Et seda kivi tõsta, peab olema küll karu ramm. Pani kallaletungijale viimse rammuga vastu. Tööd tuli teha täie rammuga. Poiss oli sellises eas ja rammus, et ükski töö polnud talle raske. Rammust tal juba puudu ei tule! Las ma puhkan natuke, kogun rammu! Tundis endas rammu kasvavat, kahanevat. Katsuti rammu maadluses ja vägikaika vedamises. Ta on sinust rammu poolest üle. Veel on ihus, käte sees rammu. Tundis, et ramm hakkas ihust, jalgadest kaduma. *Tänini oli Eespere Tagaperest rammuga ikka üle käinud, oli see ramm meestes, sõnnides või jäärades. A. H. Tammsaare. *Ega suurtee ääres pole seda põllumaad, mis siin. Sula liivasoss. Siin sinine savi annab rammu. A. Mägi. | (vananevas kasutuses sõjajõu kohta). *„Kas ka palju rammu kaasa tõid?” päriti. – „Nõndapalju kui minuga liitus – üle kolmesaja mehe jõudis pärale.” E. Kippel. | piltl. Tormi ramm hakkas raugema. Meri möllas täies rammus. *.. iga suutäiega kahanes pahameele ramm. R. Kõvamees. *.. muidu, Olovernes, on see rahvas võitmatu ja tema tõrkumist ei murra maapealne ramm. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: elu|ramm, ihu|ramm, karu|ramm, keha|ramm, käte|ramm, meheramm.
2. kõnek (hrl. loomade kohta:) rammusus, lihavus. Lehm paranes ja hakkas rammu võtma. Sead söövad hästi ja lähevad ruttu rammu. *Võetakse [lehm] ära karjast, katsutakse nuumata, kuid visa on tulema ta ramm ning kondisena ta siis tapetaksegi. A. Hint.
3. kõnek väetis, väetav aine (eriti sõnniku kohta). Põld, aed tahab rammu saada. Marjapõõsastele ja viljapuudele tuleb sügisel rammu anda. Sõnnikut ei jätkunud kõikide põldude rammuks. *.. ja tõi rammuks Lalli peremehe õpetuse järgi mitu koormat kõdunenud adrut. E. Õun.
▷ Liitsõnad: kunst|ramm, lauda|ramm, põlluramm.
4. hrl van tugevdava mõjuga, jõudu andev aine (näit. rasvaine toitudel). Pudrul oli rammuks võisilm sees. Perenaine oli lisanud pudrule rammuks lihakõrneid. *.. seda teavad üksnes koolitatud tohtrid, kellele inimeste vead ja rohtude rammud tuttavad on .. F. R. Kreutzwald.

välja raputama
millestki (v. kellestki) raputades esile tooma. Raputasin oma kalasaagi kotist välja. Raputab liiva kinga seest välja. Küll ma sinust kogu tõe välja raputan 'välja pressin'!

raske ‹1› ‹adj›

1. palju kaaluv, suure kaaluga; ant. kerge. Raske kivi, kaljurahn. Palgid olid rasked kanda, tõsta. Raske ese, kohver, kaubakast, seljakott, kandam. Mis selles pakis on, et ta on nii hirmus raske? Rasked vasksed kroonlühtrid, hõbedased küünlajalad. Raske aidavõti, pesurull, massiivne uurikett. Meestel olid jalas rasked saapad. Rasked viljavihud. Mõrd oli kaladest raske. Hobune veab rasket koormat. Põld on pehme, ei kanna raskeid masinaid. Laev, paat on raskes lastis. Sa oled minust raskem mees. Üks raske lehm vajus sohu sisse. Sukellinnud on raske kehaga. Raske kui tina. Magma kergemad osad kerkisid üles, raskemad vajusid alla. Külmemad veekihid, õhumassid on raskemad kui soojad. Õhust raskemad gaasid. Raske vesinik 'deuteerium'. Raske vesi keem vesi, mille molekulis esineb deuteerium. *Kuld on raske, nelikümmend münti on paras ponts käe peal. H. Kiik. | piltl. Rasked vigurid 'vanker ja lipp males'. Talupidamine oli liiga raske koorem ta noortele õlgadele. *Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte .. F. Tuglas (tlk). || (hrl. koos vastava arvulise suurusega). Koorem on kolm tonni raske. Kui raske see pakk on? || suhteliselt suure kogu ja kaaluga (hrl. teiste sama liiki asjadega, moodustistega võrreldes). Pikad lookas viljapead on täis raskeid teri. Rasked kirsimarjad. Langesid esimesed rasked vihmapiisad. Jämedad rasked pisarad veeresid üle lapse palgete. Rohul helkis raske kaste. Varane kaer, raske kaer. *Raskeid helbeid näeb täna taevast langemas alla. A. Kaalep. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) suur, kogukas, kaalukana näiv. Rasked ardenni hobused. Tal on raske keha kohta ebanormaalselt peenikesed jalad. Mehe rasked kandilised õlad. Raske käsi, rusikas. Naisel olid rasked kummis rinnad. Raskete patsidega, raske juuksepalmikuga tüdruk.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, kivi|raske, märg|raske, rahn|raske, ramp|raske, raud|raske, ront|raske, ränk|raske, tina|raske, üliraske.
2. (kehalise töö, tegevuse kohta:) rohket lihaste jõudu nõudev ja väsitav; ant. kerge. Laadimine oli raske kehaline töö. Sepatöö on raske töö. Töö turbarabas oli väga raske. Taludes tuli lapsest saadik rasket maatööd teha. Põllud said raske tööga järjele. Päeval palavaga oli raske niita. Korvpalluritel on peetud kolm rasket mängu. *Aga, vanaonu, ega's koormale peale istuta – hobusel on ju raske. A. Taar. || (teel, maastikul liikumise kohta:) rohkesti kehalist pingutust põhjustav. Meessuusatajatel tuli läbida kolmekümne kilomeetri pikkune raske rada. Suusarajal oli mitu rasket tõusu. Orienteerujad treenivad raskel maastikul. Raskema kategooria takistussõit (ratsutamises). Teekond mäkke osutus erakordselt raskeks. Soos on raske käia. Tal on jalg haige, seepärast raske liikuda. *Tee oli väga raske, külmunud ja rooplik, koorem mitte kerge .. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, ränk|raske, üliraske.
3. hoogne, jõuga sooritatud, jõuline; ant. kerge. Jagas mõõgaga vasakule ja paremale raskeid hoope. Oli kuulda raskeid lajatavaid lööke. Kunstnik maalib raskete pintslitõmmetega. *.. üksteise järel huugasid viled, pikad ja madalad, otsekui esimesed rasked poognatõmbed päeva kumiseval kontrabassil .. F. Tuglas.
4. rohket vaeva, oskusi nõudev, rohke vaevaga sooritatav, saavutatav, talutav vms.; keeruline, komplitseeritud; ant. hrl. kerge. See on raske amet, elukutse. Õpilastel seisab ees raske kontrolltöö. Rasked matemaatikaülesanded. Siin on palju raskeid küsimusi, probleeme. Sa valisid uurimiseks liiga raske teema. Mis sulle oli koolis kõige raskem õppeaine? Ladina keel on võrdlemisi raske keel. Raskemat teksti ta ei suuda tõlkida. Õpetamisel siirdutakse järk-järgult kergemalt raskemale. Selle osa äraõppimine oli noorele näitlejale küllalt raske. Tuleb korralikult puhata: homme on raske päev. Valvearstil oli olnud raske unetu öö. Sõjaväeteenistuses oli raske. Kõik, mis sa siin näed, on saavutatud raske vaevaga. Üksnes pensionist ära elada läheb ikka raskeks. Meil on raske ilma sinuta toime tulla. Umbses toas oli raske magada. Pimedas oli raske orienteeruda. Tema käekirja on raske lugeda. Seda on raske tõestada. Raske on harjumustest vabaneda, suitsetamist maha jätta. Raske oli ära öelda, raske ka pakkumist vastu võtta. Raske on igaühe meele järgi olla. Väga raske oli otsustada, kummal õigus. Seda on raske ette kujutada, uskuda. Raske oli tagakiusamist taluda. Iga algus on raske. Laenu on kerge anda, aga raske tagasi saada. || (iseloomu, isiku kohta:) olemuselt seesugune, et temaga pole toimetulemine, läbisaamine hõlpus. Temaga ei saa sul kerge olema: tal on väga raske iseloom. Koolis pidasid õpetajad Anne raskeks lapseks. VIIIa oli kooli raskemaid klasse. || (hingamise kohta:) vaevaline, pingutatud. Hingata on raske, õhust tuleb puudu. *Ta silmis läikis palaviku helk .. Ühtlasi kuulsin, et hingamine raskem harilikust. A. Mälk. || (kuulmise kohta:) nõrgenenud, tönts. Raske kuulmisega taat. Temaga tuleb kõvasti rääkida, tal on raske kuulmine.
▷ Liitsõnad: üliraske.
5. (kehalise tunde kohta:) rammetu, jõuetu, väsinud. Pea oli pohmelusest, joomisest raske. Tuli kõrtsist koju raske peaga. Pea on mõtetest raske. Silmalaud on unest rasked. Silmad hakkavad raskeks minema, uni kipub peale. Joobnu seletas midagi raske keelega. Tundis kehas rasket roidumust. Kogu keha on nii raske: vist kipub haigus kallale. *Hobune auras viidakust teest, noorel sulaselgi oli tegu väsimusest raskeid jalgu tõsta .. H. Laipaik.
6. (meeleolu, tunnete kohta:) valuliselt kurb, murelik, sünge; rõhutud, masendunud; ant. kerge. Halb uudis tegi, võttis meele raskeks. Meel, süda läheb järjest raskemaks. Mu süda on raske, justkui aimab halba. Lahkusime kodunt, loobusime kavatsusest raske südamega. Mu südames, hinges on nii raske. Lahkusin haige juurest raske tundega. Tuju muutus raskeks. Leinamajas valitses raske meeleolu. Taat istus raskeis mõtteis. Hinge rusus raske eelaimus. Raske pettumus, elamus, mälestus. Teda vaevasid rasked unenäod. Südamepõhjast tulev raske ohe. Oli kuulda leinajate raskeid nuukseid. Selle teate peale võttis taas maad raske vaikus. *Iga lahkumine on raske, iga teelesaatmine kurb. L. Hainsalu. || osutab ühtlasi selle tunde v. meeleolu erilisele intensiivsusele. Teda rõhuvad rasked mured. Hinges on raske ahastus. Olen tema pärast rasket südamevalu tunda saanud.
▷ Liitsõnad: mõtteraske.
7. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva, muret valmistav; ant. kerge. Toimus raske liiklusõnnetus. On meeles veel raske sõjaaeg, rasked sõja-aastad. Raske teoorjus. Rasked majanduslikud tingimused. Töö-, elutingimused olid rasked. Elati okupatsiooni rasketes tingimustes. Ta on üles kasvanud väga rasketes oludes. Rindel käivad rasked lahingud. Vangilaagri rasked päevad. Maad tabas raske näljahäda. Meie rahva raske minevik. Talupoegade elu oli mõisasunduses väga raske. Tema lapsepõlv, elusaatus oli raske. Tuleb kuidagi läbi ajada, ajad on rasked. Külm ja lumerohke talv oli ulukitele raske. Möödunud aasta oli meie põllumeestele raske. Ma ei või teda raskel tunnil, silmapilgul 'raskes olukorras' maha jätta. *See oli raske suvi. Olid rüüstatud väljad, põletatud majad, puudusid töötegijad. F. Tuglas. || (kellegi isikliku elu, hakkamasaamise kohta). Algul oli tal uues töökohas väga raske. Naistel on eriti raske – perekond, kodu, töö. Kõigil on raske, kõigil on omad mured. *Mina tean küll. Sul on raske oma vigase tervisega. Chr. Rutoff.
8. (haiguse, kehavigastuse jms. kohta:) tõsine, (elu)ohtlik; ant. hrl. kerge. Raske, isegi surmaga lõppeda võiv haigus. Raske südameatakk. Rasked rindkere haavad. Mitu haavatut suri rasketesse haavadesse. Autoõnnetuses sai kaks inimest raskeid vigastusi. Raske alkoholimürgi(s)tus. Sünnitus oli raske. Haiget ootab ees raske operatsioon. Haige seisund on raske. Haigus võttis raske pöörde. Raske külmetus. Ta jampsib raskes palavikus. See on raskete haigete palat. | piltl. Sõda lõi riigi majandusse raskeid haavu. Sel lool võivad olla rasked tagajärjed.
9. ränk, suur, kohutav. Raske kuritegu, süütegu, seadusest üleastumine. Sa oled talle rasket ülekohut teinud. See oli mulle raske katsumus. Meie muusikute peret on tabanud raske kaotus. Isa surm oli kogu perele raskeks löögiks. *Ma ei suuda enesetapjaid mõista. Niisugune raske, andestamatu patt! B. Alver. || kõnek tohutu, väga rohke. Teenib kogu aeg rasket raha. Ilusad asjad, aga maksavad ka rasket raha. Valvurid ei kuulnud ega näinud midagi: nad olid raske(te) raha(de)ga kinni makstud. Kõike saab, kui on rasked rahad mängus. *Oli laenanud raskete protsentide eest veskiomanikult ja veel mujaltki ehituseks raha. E. Männik. || suur(ema)t kapitali omav, varakas. *Ta oli rõõmus, kui peremees soovitas natukeseks aeda istuma minna. Tulid kaasa mõned raskemad peremehed. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ränkraske.
10. väga tugev, intensiivne.; ant. kerge. a. (hrl. loodusnähtuste kohta). Puhkes raske torm, raju. Pärast rasket tuisku ja lumesadu läks sulale. Raske vihmavaling, rahehoog. Laev sõitis raskes udus karile. Taevast katsid tumedad rasked pilved. Kuskil põleb, laotus on täis rasket suitsu. Tormine raske meri. Laine oli kõrge ja raske. Akende taga oli juba raske pimedus. b. (hrl. madalatooniliste helide, häälte kohta). Mere raske koha, müha. Kaugelt kostab rasket kahurimürinat, lahingu rasket kõma. Kajas raskeid plahvatusi. Lennukimootorite raske undamine. *.. sõnas oma raske bassiga: „Mina! Mina tegin püüse tühjaks, lasin [kalad] merre!” R. Vellend. c. (lõhnade kohta). Toomeõite, jasmiinide raske lõhn. Oli tunda muda ja vesikasvude rasket lõhna. Õhutamata ruumi raske läppunud lehk. Juba vaguniuksel lõi vastu raske higilehk. d. (värvuste, värvitoonide kohta:) tume; sünge. Must ja lilla on rasked värvid. Kunstnik armastab tumedaid, raskeid toone. Mehe nägu kattus raske vihapunaga. e. (une kohta:) sügav, kõva, sitke. Tuli nii raske uni, et ärkasin alles keskhommikul. Kõik magasid rasket und, olid raskes unes. Väsinuna vajusin raskesse unne. Mall on raske unega. Kuulasin magajate rasket hingamist, norskamist. f. (toidu kohta:) raskesti seeditav, maos raskustunnet tekitav. Liha on seedimise seisukohalt raske toit. Õhtul ei ole hea süüa liiga rasket toitu. *.. ühekülgse toitumise tagajärg, liiga palju soolast ja rasket. Tuleb dieedile minna, rohkem tarvitada piima- või kalatoitu. R. Sirge. g. kõnek (alkohoolsete jookide kohta:) kange, tugevatoimeline. Raske vein tegi ruttu pea uimaseks. Ta oli raske 'väga tugeva' joobe seisundis, raskes joobes. *Oli teada, et ta ei joo rasket õlut, ainult maitseb korra pealt ... V. Pant.
▷ Liitsõnad: magusraske.
11. karm, vali, range; ant. hrl. kerge. Süüdlasi ootab raske karistus, trahv. Kohtuotsus oli raske: kümme aastat vangistust. Meestele esitati raske süüdistus. || (sõnade, väljenduste kohta:) ränk, ähvardav, vihane. Kuuldus raskeid vandesõnu, rasket sõimu. Loobib teisele raskeid sajatusi näkku. Raske teotav pilge, solvang. Süüdlane tõmbus teise raskete sõnade all kössi. Puhkes raske riid. || (pilgu, vaate kohta:) kuri, tige, hukkamõistev. Isa vaatas, mõõtis poissi raske pilguga. Ta silmavaade oli nii raske, otse vihkav.
▷ Liitsõnad: rõhuvraske.
12. (õhu kohta:) hingamiseks ebasoodus, rõhuvana tunduv, sumbunud, läppunud, umbne; ant. kerge. Aknad olid suletud, õhk toas lämmatavalt raske. Peab tuba tuulutama, õhk läheb raskeks. Tubakasuitsust, toidulõhnadest raske õhk. Tuleb vist äikest, õhk on nii raske. *Raske leitsak, kuumuse ja sõnnikuhaisu tiine segu, rippus liikumatuna välja kohal .. A. Jakobson.
13. (kõnnaku, kulgemise kohta:) kerguseta; aeglane; ant. kerge. Töömehe, meremehe raske samm. Nad vantsivad pikkamisi, väsimusest raskel sammul. Suur raske sammuga mees. Ta tuli raskel kõnnakul. Põrandalauad kriuksuvad perenaise raskest astumisest. *Naise jalg oli pealegi juba väga raske, kuue või seitsme nädala pärast oli oodata mahasaamist .. H. Saari (tlk).
14. (hrl. ehitiste, ka mööbli kohta:) kogult suur ja võimas, massiivne; ant. kerge. Toomkiriku rasked kivimüürid. Raske võlvitud lagi. Seintel olid rasketes kuldraamides maalid. *Tume puutahveldis, raske barokkmööbel, kuld, parkettpõrandad kriuksusid .. See oli vana maja. I. Sikemäe (tlk).
15. (riide, rõiva vm. tekstiili kohta:) paks ja tihe; ant. kerge. Raske, hea langusega ülikonnariie. Tugevast ja raskest riidest jope. Taft kuulub raskemate siidide hulka. Rasked kardinad, eesriided, portjäärid.
16. (väljenduslaadi, stiili, kujunduse kohta:) raskepärane, keeruline. Ta väljendusviis, lausestus, stiil on raske. Sonett on kindlas, küllaltki raskes vormis kirjutatud luuletus. Eredad värvid ja rasked mustrid teevad figuuri suuremaks. Armastab kerget muusikat, sümfooniline muusika on tema jaoks liiga raske. Klassikuid ta ei lugenud, pidas raskeks.
17. (mulla, pinnase kohta:) savikas, savisegune; ant. kerge. Rasked savimullad. Raske liivsavimuld. Pinnas on siin raske savimaa.
18. van rase, raskejalgne. *„Nägid sa teda,” jätkati pikkamisi .. „Ja kas sa tead, et ta on sinust raske?” M. Jürna. *Kuid sellel [mehe] koduskäimisel oli see tagajärg, et lõpuks jäi Erna raskeks. V. Ilus.

rääkima ‹räägin 42›
kõnelema
1. kõneelundite abil sõnu ja lauseid moodustama, neid kuuldavale tooma. Valjusti, vaikselt, sosinal rääkima. Aeglaselt, selgesti rääkima. Laps alles õpib rääkima. Oskab rääkida ainult üksikuid sõnu. Räägib imelikult läbi nina, võõrapärase aktsendiga, r-i põristades. Räägi täie häälega. Tahtsin rääkida, aga naer tükkis peale. Kahekesi olles tavatsesid nad rohkem vaikida kui rääkida. Ei saa suurest ehmatusest, suure ehmatuse tõttu rääkida. Pole harjunud mikrofoni rääkima. Kogu aeg muudkui räägib ja räägib. Orja peeti rääkivaks tööriistaks. || (lindude, loomade kohta:) inimkõnet meenutavat häält kuuldavale tooma. Õpetas papagoi rääkima. Ahvid ei mõista rääkida.
2. kõnelemise teel mõtteid, tundeid, arvamusi jne. teatud viisil väljendama. Lahkelt, sõbralikult, naljatlevalt rääkima. Avameelselt, ausalt rääkima. Poisid rääkisid inetult, rumalasti. Mees räägib pikalt-laialt, ääri-veeri, ümber nurga 'keerutades, vihjamisi'. Ülemus räägib temaga kuidagi mokaotsast. Milleks mõistu rääkida, ütle otse. Räägib värssides. Mõttetusi, vaimukusi rääkima. Ei tahtnud tõtt rääkida. Kui õigust rääkida, siis ma ei tea sellest suurt midagi. Kes räägib? (küsimus tundmatule helistajale). Siin räägib Vello Vaher (enda esitlemine telefonis). Mis sa räägid, mis te räägite! (uskumatust väljendav hüüatus). Kipub suu asemel kätega rääkima 'kallale tikkuma'. Laps räägib siis, kui kana kuseb. | piltl. Relvad, kahurid hakkasid rääkima. Silmad, pilgud räägivad. Jäljed räägivad vahel väga palju. Faktid rääkisid ise enda eest. Mõned asjaolud räägivad selle vastu 'satub iseendaga vastuollu'. || mingit keelt v. murret oskama v. valdama. Inglise, läti keelt rääkima. Rääkis mingit võõrast keelt. Mees räägib hästi mitut võõrkeelt. Ta ei räägi midagi peale emakeele. Eesti keelt räägitakse üsna väikesel maa-alal. Naine räägib kohalikus murdes, kohalikku murret.
3. midagi käsitlema v. teatama, millestki jutustama. Reisimuljeid, kalamehejutte rääkima. Räägivad äriasju, äriasjadest. Isa räägib sageli oma noorusest, elukäigust, seiklustest. Räägitakse ühest ja teisest, maast ja ilmast. Rääkis seda, mis ta tähele pannud. Ära räägi seda, sellest kellelegi. Ma sulle räägin, aga ära edasi räägi. Räägi, mis küla peal uudist, mida külas kuulsid. Liisa teadis rääkida, et.. Raadio rääkis, et.. Sinust räägiti raadios. Läks juhtunust emale rääkima. Poiss rääkis õpetajale (kätte), mis teised olid teinud. Kes sellist hullu juttu räägib? Nüüd sa rääkisid ennast pigisse! Kaval mees, räägib veel ennast puhtaks. Ei julge rääkida, mis hingel pakitseb. Temast räägitakse hästi, halvasti, nii head kui kurja. Ei maksa tühja 'alusetut, ebatõtt' rääkida. Mis sa patrad, räägi ikka mehejuttu ka! Esinejad on kõik kandidaadi poolt rääkinud. Sama hea, nagu räägiks seinale, kurtidele kõrvadele. Räägi, mis sul rääkida, rääkimist. Vanaema teab palju muinasjutte rääkida. Arst laskis haigel ennast tühjaks rääkida. Töö on raske, mis seal rääkida. Maja oli uhke küll, mis seda rääkida. Isagi ei tõsta seda kivi, mis siis veel pojast rääkida 'poeg veel vähem'. Tänavusest õunasaagist pole, ei maksa rääkidagi. Kas said haiget? – Ära parem räägi! Millest süda täis, sellest suu räägib. Tea palju, aga räägi vähe. Söö, mis küps, räägi, mis tõsi. || mingis asjas (ümber) veenma. Püüab Antsu nõusse rääkida. Peab juhataja jutule minema, ehk annab veel rääkida. Tal õnnestus partner pehmeks, surnuks rääkida. Kaaslased käisid nii kaua peale, kuni rääkisidki Pauli uimaseks. Poiss rääkis onu kaasa tulema. Kõik räägivad talle, et ärgu jätku kooli pooleli. *Emal tuli anuda Muhu preestrit Bobkovskyt, et see sõidaks Tallinnasse ja räägiks poja vangist lahti. O. Kruus. || (rahvasuu kohta, sageli impersonaalselt). Nõnda räägib pärimus, legend, rahvasuu. Rahvas räägib, et tulevat külm suvi. Kurjad keeled räägivad, et ta on lapsega tüdruk. Siberi pakane räägitakse meie omast talutavam olevat. Temast räägitakse naljakaid asju. Selle tembuga pani ta kogu küla endast rääkima. Parem suu sisse rääkida kui selja taha. *Vaenlase hävitamine kuulutati kangelasteoks, millest tulevad põlved pidid imetledes rääkima.. M. Metsanurk. *Kui Juhani kosimine räägitavaks tõusis, kuulis Jüri isa suust, mis vastumeelt temale poja kosimine olnud.. F. R. Kreutzwald. || (kirjalikult). Autor rääkis oma näidendis põletavatest probleemidest. Luuletus räägib armastusest. Ajalehed teavad imeasju rääkida. Press, ajakirjandus rääkis sõjaohust. Vadjalastest räägitakse kroonikas mitmel pool. Uues seaduses ei räägitavat abiteost midagi. Praegusaja teadus räägib sellest hoopis uut moodi.
4. juttu ajama, vestlema, midagi läbi arutama. Salajuttu rääkima. Verneriga juba rääkisime eile telefoniga, telefoni teel. Tahan sinuga pisut omavahel, nelja silma all rääkida. Mul ei õnnestunud temaga sõnakestki rääkida. Praegu pole enam aega, homme räägime edasi. Nad rääkisid avameelselt nagu mees mehega. Huvitav, mida naised kohvikus tundide viisi räägivad. Maali on uhke tüdruk, ega ta igaühega ei räägi. Asi pole veel lõplikult selgeks räägitud. Räägime nüüd selle jutu sirgeks, klaariks. Õpetajal on tarvis vanematega poisi pärast rääkida. Millest, mille üle te räägite? Alles siis, kui suu soojaks räägitud, võib asja juurde asuda. *Toas, seal on Mikanori ema ja isa, ei saa suust suhu [= ilma tunnistajateta] rääkida... O. Jõgi (tlk). || kõnek kokku leppima. Nõnda sai ka tehtud, nagu oli räägitud. Hinna suhtes, öömaja asjus on mul temaga juba räägitud. *Sammul noogutas, et siis on hästi, kalpsas kämblaga Antsu õlale, et oleme rääkinud, ja läks edasi. E. Maasik.
5. kõnet pidama, kõnega esinema. Koosolekul, aktusel rääkima. Miitingul rääkis mitu inimest. Kõneleja rääkis peast, paberilt. Läks kõnepulti ja hakkas rääkima. Pastor räägib kantslist. Advokaat rääkis pikalt süüaluse kaitseks. Käis enne valimisi maal rahvale rääkimas.
6. piltl millestki tunnistust andma, midagi aimata laskma v. tõendama. Punetavad silmad rääkisid nutust. Statistika räägib majanduse tõusujoonest. Muinaslinnused räägivad siinse ala kunagisest tihedast asustusest. Kalmistul räägib kõik kaduvusest. Kõik rääkis sellest, et.. Kogemused räägivad selle teesi vastu, kahjuks. Nende suur sarnasus rääkis veresuguluse poolt, kasuks. *Rammust rääkisid tema piht ja õlad, rammust tema kõnnak ja kaelgi. A. H. Tammsaare.

saama ‹imperf sain, sai 41›

1. väljendab objekti siirdumist kellegi omandusse, valdusse v. kasutusse, lähtudes selle vaatepunktist, kellele see antakse, võimaldatakse, pakutakse, müüakse jne..; ant. andma. a. (konkreetsete esemete, olendite vms. kohta). Sain isalt sünnipäevaks koera, nukumaja. Kogust saab huvitavaid raamatuid. Sain uue passi. Lapsed ei saa terariistu oma kätte. Haige saab rohtu, ravimeid. Täna lõunaks saame head süüa, toitu. Kas saaksin klaasi vett? (tagasihoidlik palve). Võileiva kõrvale saime piima. Kas kõik on nüüd suppi saanud? Saan palka 4000 krooni kuus. Viljast saadi head hinda. Mis ta turul kartulikilost on saanud? Sain kirja, postipaki. Sai raamatu laenuks, mälestuseks, kingiks, päriseks. Saab kaasavaraks maja ja auto. Sai mõisamaadest asunikukoha. Kas ta kaupa võlgu ei saa? Osa töötasu saadi avansina, avansiks. Viiekuune laps saab rinda 'teda imetatakse'. Mida ma selle eest saan? Kes teab, millal ta viimati iva suhu sai. Ta pole tilka viina suhu saanud. Väeosa sai täiendust. Põgenik sai kuuli, tuld, tina 'teda tulistati'. Sai kuuli keresse, kõhtu. Emalt on ta saanud 'pärinud' tumedad juuksed, isalt sinised silmad. Nüüd saite endale nõiamoori kraesse. b. (abstraktsemates seostes). Tööd, ametit saama. Sai loa, käsu, korralduse koju minna. Märt sai puhkust, naisest lahutuse. Poiss sai koolist hea tunnistuse. Joonistuse eest sain viie 'hinde 5'. Suusahüppaja sai kõigilt kohtunikelt ainult 16 punkti. Praeguse nime sai tänav alles hiljuti. Rein sai koosolekul esimesena sõna. Tema käest ei ole ma eal paha sõna saanud 'ei ole ta mulle pahasti ütelnud'. Sain sõna 'teate', et vajate mu abi. Prantsuse keele algteadmised sai ta kodus. Ta on vähe haridust saanud. Kas võib asjast veel kindlamat tunnistust saada? Sai õiguse toimida oma äranägemist mööda. Poeg tahtis talupidamises ohje enda kätte saada. Kust võiks selle kohta infot saada? Sain võimaluse uuesti katsetada. Sain oma teo andeks. Sain esmaabi, mudaravi. Sai lastelt tuge, abi. Täna võime saada tormi. Nendega saab alati nalja. Peeter on õpetust saanud, ei kiusa enam tüdrukuid. Kui aega saan, räägin pikemalt. Ei saanud aega külla tulla. Tulen, kui toimetustest mahti saan. Ei saanud ta kuskil asu, rahu ööl ega päeval. Tahan natukesekski nende eest, nendest rahu saada. Kes meist on elult hõlpu saanud? Selle teeme siis, kui muust tööst hõlpu saame. Siit sai alguse Pedja jõgi. Tüli sai alguse arusaamatusest. | piltl. Sai oma uhkusele valusa hoobi. Temata saaks meeskond kabelimatsu. Mehed saavad õppustel kõva mahvi. Kosilane sai hundipassi. c. (karistuse, hrl. löömise, peksmise kohta). Aga sa saad, kui isa koju tuleb! Mul on kaigas, kes ligi tuleb, see saab! Poiss sai kõvasti, aga sai ka asja eest. Sa saad mu käest ükskord nii, et ei tea, kui vana oled! Ants sai eilegi valetamise eest. Selle eest saab ta mu oma rusikaga. Sai nuudiga selga, rihmaga tagumiku peale. Saime isa käest pükste alla ja peale. Vanasti saadud koolmeistrilt joonlauaga näppude peale, näppude pihta. Sõnakuulmatuse eest võis saada vitsa, vitsu, malka, rihma 'peksukaristust'. Sai teiselt hoobi, kopsu, laksu, matsu, müksu, obaduse, põntsu, võmaka 'löögi'. Aga ta sai kõva koosa, nahatäie! Noormees sai neiult kõrvakiilu, vastu kõrvu. Paras, nüüd said ka sina oma jao, karistuse! Hobused said piitsa ja tõld läks liikvele. Varas sai poolteist aastat (vangistust). Rahurikkuja oli saanud trahvi, kolm päeva (aresti). Vangirauad saate mõlemad! d. (parastusena, kahjurõõmu avaldusena). Ahah, said nüüd! Kas said, va kiitleja! Said nüüd, hoopis minul oli õigus! e. (objekti mainimata). Kui ilusasti küsite, saate kindlasti. Küll saad, kui küsid. Ära nuru, sa oled juba küllalt saanud. Kui palju sul on veel saada? 'sulle võlgnetakse'. Mees oli kaunikesti saanud 'joobnud', sellepärast noriski tüli. Kutt hooples, et on saanud igalt tüdrukult, kellelt on tahtnud (sugulises vahekorras olemise kohta). f. saada saadaval. Maja on nüüd odavalt saada. Seda raamatut ei ole enam ühes(t)ki poes(t) saada. Naaberkihelkonnas olevat koolmeistrikoht saada. See ei ole enam saada tüdruk, tal on juba peigmees. Mõlemad olid noored saada 'vallalised' inimesed.
2. kellelegi, millelegi tunda, kogeda, omandada tulema. a. (haiguste, vigastuste vm. seisundi v. mõjustustega seoses). Ega sa kukkudes häda, haiget saanud? Puhus haiget saanud sõrmele. Terariistaga võib kergesti viga saada. Haige sai palaviku, tugeva köhahoo. Sai külmetusest kopsupõletiku. Sai nutukrambid, vihastamisest peaaegu rabanduse. Terve öö ei saanud ta und. Joostes saab sooja. Olen külma saanud, kurk valutab. Külma saanud kartulid ei kõlba enam toiduks. Leivad olid ahjus pisut liiga saanud. Tal oli pruun, päikest saanud nägu. b. (juurde) võtma, omandama (3. täh.) Seistes saab melon õige maitse ja lõhna. Höövli all saab laud vajaliku paksuse, kuju. Küpsetis on ahjus isuäratava näo, välimuse saanud. Lugu sai loomuliku seletuse. Ajapikku on sõna saanud uue tähenduse. Oras on saanud tubli kasvuhoo. c. ‹aistimisverbide da-infinitiiviga› (millegi kogemise kohta). Kas minu silmad seda enam näha saavad? Saime kuulda häid uudiseid. Sain temalt kuulda, et kõik on hästi läinud. Selle eest saad malka maitsta 'peksukaristust'. Olen ka head elu maitsta saanud. Ta on küllalt muret tunda saanud. Ülekohut tunda saanud inimene. Elu ja unistuste erinevust sai ta varsti omal nahal tunda. Tahan täit tõde teada saada. Sain sellest sõbranna kaudu teada. d. ‹da-infinitiiviga› rõhutab tegevuse kestust v. paratamatust. Emad said poegade pärast nutta, muretseda, silmavett valada. Saime hulga aega oodata, enne kui teised tulid. Vanamees sai sasitud võrke mitu päeva harutada. Selle kallal saame mitu päeva tööd teha, vaeva näha. Eks saab näha, mis sest loost tuleb! *.. igatahes ta haiged jalad said käia pika edasi-tagasi tee. L. Promet. e. ‹hrl. da-infinitiiviga› teat. kohtlemise, hinnangu, menetluse vms. alla langema. Linn sai sõja ajal raskesti kannatada, rängalt purustada. Sõdur oli jalast haavata saanud. Selg sai kukkumisel, kukkumisest põrutada. Olime teel külmetada saanud. Sai koera käest pureda. Sain mesilaselt nõelata. Laps sai kassilt küünistada. Kukkusin nõgesepõõsasse ja sain kõrvetada. Poiss sai emalt kiita. Keegi ei taha laita saada. Kes tahaks peksa, pekstud saada! Vaata ette, et sa petta ei saaks! Alati oled sa kõigilt petta saanud. Põrkasin tagasi, nagu oleksin lüüa saanud. Vaenlase väed said kõvasti lüüa. Laps sai ema käest riielda, vallatuste eest tõrelda. Aga ma sain õpetajalt võtta! 'noomida'. Sain temalt sõimata, kui vastu vaielda püüdsin. Selle eest saate isa käest sugeda, kolkida, nahutada, tuuseldada 'kehalist karistust'. Tõnu sai õelt tutistada. Lüpsta, nühkida 'petta' saama. *.. leiva saamiseks tuleb [järjekorras] rüselda, trügida, pigistada ja pigistatud saada. L. Kibuvits. *Sest [mõõgavõitluses] lõpuni minna tähendas tappa või saada tapetud. J. Kross. | piltl. Seekord sai meie naiskond lüüa 'kaotas'. Meie meeskond sai selles mängus haledasti sugeda 'kaotas'.
3. omaks tulema enese tegevuse läbi. a. hankima, muretsema (3. täh.), soetama. Nendest kaevandustest saadakse põlevkivi. Tuld saadi vanasti tuleraua ja tulekivi abil. Sai oma elatise kauplemisest. Ta on elu jooksul palju sõpru saanud. Kust saaks nüüd abilisi? Riks on endale hea, rikka naise saanud. *Saan riided selga, saapad jalga – eks siis või jälle maa peal ringi vaatama hakata... V. Saar. | (järglaste kohta). Jaan ja Juuli said juba teise lapse. Teenijatüdruk saanud perepojalt lapse. Selle poja on ta oma teise mehega saanud. b. (jahi-, põllu- jm. saagi kohta). Ants sai täna paisu juurest kolmekilose havi. Jahilised olid saanud põdra ja kaks metssiga. Kass on saanud öö jooksul mitu hiirt. Talvel saime lõksuga viis tuhkrut. Heina saadi tänavu kolm kuhja. Kartulit saime mullu tublisti. Kaera saame sel aastal rohkem kui otra. Piima saab napilt, lehm hakkab kinni jääma. Vaenlastelt saadi lahingus mitu suurtükki ja kuulipildujaid. c. (arvutamise, järeldamise vms. tulemuse kohta). Kui korrutame kahe kolmega, saame kuus. Kui palju saad, kui liidad kümnele viis? Jagamisel saadud arvust lahutage 7. Uuringutel, katsetega saadi ootamatuid tulemusi. d. saavutama. Sportlane sai kõrgushüppes isiklikuks rekordiks 2.05. Sain mälumängus 20 punkti. Meie võistkond sai esikoha. Mida sa heaga ei saa, seda ära pahaga püüa. Vend ei saanud alati oma tahtmist. Teo motiividest ei saadudki täit selgust. Ära lase oma kätel voli saada! Viha sai tema üle, temast võimust. Ta sai nende üle võidu. Rahune, katsu endast võitu saada! Saime hirmust, uudishimust, häbitundest võitu. Nüüd hakati loost selgemat pilti saama. Ta ei tohi millestki enneaegu aimu saada. Ülekaalu said uued tavad.
4. väljendab tegevust, millega õnnestub objekt panna, siirda, suunata, viia mingisse kohta, olukorda, seisundisse v. tegevusse. a. (kohta). Raske ankur saadi siiski paati. Saime venna viimaks tuppa. Lõpuks sai ta hobuse aiste vahele. Surumises sai tõstja sirgetele kätele 222,5 kg. Sain keti koera kaela ümber. Vaevaga sai ta kuue seljast, kingad jalast. Mai ei saanud toitu suust alla. Ta sai joogist alla ainult suutäie. Kas saad lambi lakke (tagasi)? Mis mees see on, kes naela seina sisse ei saa! Sügiseks saame majale katuse peale. Saime viljad maha, nüüd võib veidi puhata. Saab vastuse vaevaliselt üle huulte. Ta maigutab ega saa häält kurgust. Alles pooleldi möödas, sai suust tere. Sain talle aru pähe. Pole ammu kätt saepea külge saanud 'saaginud'. Tüdruk ei saanud pilku, silmi peeglilt, maast. Lohutamatu ema ei saanud silmi peost 'nuttis'. *Nõnda tuli uus põhjus uute kambrite ehitamiseks: et saaks sead ukse eest tänavasse ja et saaks lauad toaukse piitade küljest. A. H. Tammsaare. b. (seisundisse, olekusse, asendisse). Uppunu saadi jälle hinge. Sai enda kähku jalule. Küllap mehed saadakse nõusse. Lapsi ei saadud nii kaugele, et nad oleksid üksi läinud. Selle asja saame hõlpsasti joonde, jutti, ühele poole. Sain teised enese poole 'oma nõusse', Antsu vastu. Nüri kirvega ei saanud puud kuidagi lõhki. Heina saame õhtuks maha 'niidetud'. Ei saanud pilli häälde. Ähvardustega olid nad ta keelepaelad valla saanud. Sain poisi magamast üles. Suure tööga oli ta oma maja üles saanud. Läks aega, kuni sarikad püsti saadi. Sepp sai raua kuumaks. Suurt ahju ei saa kergesti soojaks. Meest saime kõik oma suu magusaks. Sain kingad porist puhtaks. Räägid siis, kui oled suu söögist tühjaks saanud. Sain oma une segamatult täis. Sellel karjamaal ei saa loomad kõhtu täis. Haigus sai mehe pikali. | piltl. Ta on kamba oma käpa alla, meelevalda saanud. Mehi ei saadud mundri alla 'sõjaväkke'. Ta on nad küüsi, pihku, võrku 'meelevalda' saanud. Tehti kõik, et mehi ühe mütsi alla, ühele nõule saada. Naised on Mari oma hambusse 'kõne alla' saanud. c. (tegevusse, teole). Pingutasime, et rasket paati liikuma saada. Poiss ei saanud mootorratast käima. Tüdruk ei saanud nuttu pidama. Lapsed saadi õhtul varakult magama. Tehast ei saadudki sel aastal käiku. Lõpuks saadi mehed minekule. Kõva sõnaga saadi ka loodrid tööle. *.. nõudis ikka tööd ja ränkamist, enne kui sai puud taeva poole tõusma [= korralikult kasvama]. H. Sergo.
5. muutuma, kujunema, arenema. a. uut omadust v. tunnust omandama, mingisuguseks muutuma. Ära saa pahaseks! Sain tigedaks, kurjaks, vihaseks, ägedaks. Meel sai haigeks, haledaks, kurvaks, heaks, rõõmsaks. Hing sai hellaks, liigutatuks. Ämber on tühjaks saanud. Näidend saab varsti lavaküpseks. Märkamatult on lapsed suureks saanud. Iga poiss tahab tugevaks saada. Kõik on muutunud, teiseks saanud. Ta oskas igal pool omaseks, koduseks saada. Tõde saab ükskord avalikuks. See viga sai talle saatuslikuks. Kes ei tahaks tuntuks, kuulsaks, rikkaks saada! Poeg oli joodikuks saamas. Vihm tuleb, saate märjaks! Pluus on mustaks, tõrvaga, tahmaga saanud. Rohijal saavad käed ikka mullaseks, mullaga. Küll särk saab pesus jälle puhtaks. Tuli tublisti kütta, enne kui ahi soojaks sai. Päikesest sai tuba rõõmsaks ja säravaks. Küll sa saad jälle terveks! Paljast õhust ei saa keegi söönuks. Käisin armsaks saanud paikades. Vähemalt ühes asjas olen targemaks saanud. Järk-järgult said lapsed julgemaks ja hakkasid üksteisega mängima. Kas tervis hakkab juba paremaks saama? See lugu sai kõigile selgeks, teatavaks, tuntuks, tuttavaks. Tahaksin temaga tuttavaks saada. Ta rahutus sai teistelegi märgatavaks. Sumina seast sai üks hääl selgesti kuuldavaks. Elu on teiseks, teistsuguseks saanud. Poiss sai viieaastaseks, viieseks, viis aastat vanaks. *Valitseja sai neist sõnadest otse liigutatud.. M. Metsanurk. b. uut seisundit, olekut v. funktsiooni omandama; kellekski v. millekski kujunema, selleks arenema. Kelleks sa tahad saada? Tahan saada näitlejaks, õpetajaks. Ta on oma ala meistriks saanud. Tüdruk on saanud tubliks ujujaks. Poiss on juba noorukiks saanud. Paljud said selle õpetuse pooldajaks. Noor õpetaja sai kooli direktoriks. Viimased saavad vahel esimesteks. Orb sai oma tädi kasvandikuks. Sain temaga sõbraks, sugulaseks. Jüri võttis naise ja sai aasta pärast isaks. Mari on varsti emaks saamas 'sünnitab lapse'. Laps mängis, et on linnuks saanud. Rahu Lähis-Idas on saanud rahvusvaheliseks küsimuseks. Kohtla-Järve sai 1946. a. linnaks. Ülikooli õppekeeleks sai eesti keel. Luuletus on saanud rahvalauluks. Sai tavaks, kombeks suuri töid ühiselt teha. Luuleharrastus on moeks saanud. Iga mõte ei saa teoks. Rahvatarkus on jälle kord tõeks saanud. Selline au ei saa mu osaks iga päev. Tänu asemel sai nende osaks sõimuvaling. Maja oli tulekahjus tuhaks saanud. Kunagi peab igaüks mullaks, põrmuks saama. Nii võid teiste naeruks, naerualuseks saada. See poeg sai vanemate(le) kirstunaelaks. Armastus võib saada vihkamiseks.
6. ‹hrl. 3. pöördes› (välja) tulema (hrl. mis, kes, missugune, kui palju vms.). a. (millegi v. kellegi tekkimise, sündimise, ilmsikstulemise v. saabumise kohta). Kogusin materjali, kuni sai artikkel. Otsustati, et saagu matk ja matk sai. Kevadel võib õue all päris järv saada. Kas homme saab ilus ilm? Sai talv ja lumi tuli maha. Temast oleks võinud kunstnik saada. Küll sinustki saab mees. Kaarlist on saanud hea traktorist. Katist ja Matist sai paar. Sellest kutsikast saab kuri koer. Sälust saab varsti sõiduhobune. Kahtlane, kas minust täna sinna minejat saab. Pole viga, sinust saab pikapeale asja. Soost saab põllumaa. Neist palkidest saab saun. Puuvillast saab riie. Ei saa sellest muud kui haamrivars. Mis tast saada muud kui tulehakatust. Nädalatest said kuud. Talvest sai kevad, kevadest suvi. Õhtust on juba saanud öö, hämarusest pimedus. Sellest näitusest sai kunstielu nael. Kas sellest pillilogust enam asja saab? Armastusloost nende vahel ei saanud midagi. *Saed vihisevad. Saavad talad, / seinapalgid, paarid, katus.. H. Visnapuu. *Võttis vitsakimbu, vehkis ümber pea ja hüüdis: „Saagu siia suur linn ja hulk inimesi linna!” J. Kunder. || ‹seoses mis-küsimusega v. -kõrvallausega› juhtuma, tulema. Mis niimoodi saab? Mis saab siis, kui meid koos nähakse? Mis siis minust saab? Ja mis sellest põgenikust sai? Mis nende puudega edasi saab? – Ei saa nendega muud kui pannakse pliidi alla. *Mis „Pääsukesest” [= laevast] saab, seda ei teadnud Martingi, sest Uudepere Anna tuleb ka ise kaasa.. H. Sergo. b. (seoses omadusega). Öö sai tuulevaikne. Remont sai korralik, hea. Pesu saab keetes puhas. On lõng ilus, saab ka kangas ilus. Maja on saanud hästi ruumikas. Retsensioon sai julgustav. Sall sai soe ja kaelale pehme. Rukis sai mullusest kehvem. Laste rõõm sai suurem, kui arvata oskasime. Lapse kleit saagu pigem lühike kui pikk. Eeskava saavat huvitav, lõbus. Romaani teine osa saab esimesest lühem, ainult 250 lehekülge. Tütar saab ema nägu 'ema moodi (näoga)'. Jumestasin hoolikalt, et saaksin võimalikult kena. Õlu on saanud samasugune kui möödunud jõuluks. Jõuluvanata saaks laste kingirõõm poolik. *„Ükskõik, saagu või sitem, aga siit lähme ära,” toonitas poiss. A. H. Tammsaare. c. kõnek (seoses seisundiga:) hakkama. Tal oli kõndides üsna soe saanud. Joo klaas vett, kohe saab sul parem! Tüdrukul sai kiitusest hea meel. *Tundide kaupa võib ta .. istuda ilma sõna lausumata, nii et emal mõnikord tema pärast õudne hakkab, temast kahju saab.. A. H. Tammsaare. d. (seoses teat. hulga, määraga). Külalisi sai tosin. Iga sööja kohta saab kaks muna. Nii sai meid ühtekokku palju. Meie ümbruskonnas saab järvi ligemale poolsada. Koolimajja saab siit napilt kilomeeter, ei saa kilomeetritki. Otse astudes saab meilt naabritele paarsada meetrit. Nüüd sai minu mõõt ka täis 'kannatus lõppes otsa'. e. (seoses ajamääraga). Naabertaluni sai veerand tundi tiidsat astumist. Pühapäeval sai nädal, kui teda viimati nägin. Saab juba oma kümme aastat kooli lõpetamisest. See kõik polnud kuigi ammu, sinna saab aastat kaks või kolm. Kevadel saab meie abiellumisest juba neli aastat. || (kellaajaga seoses). Kell saab üks, hakkab üks saama. Kell saab viie minuti pärast seitse. Kell sai kaheksa, siis üheksa, aga ema polnud ikka veel koju tulnud. f. (seoses kuuluvusega). Väiksem karp saab märkide jaoks, märkidele. See pluus saab kostüümi juurde. Talle sai üks kook, mulle teine. Poistele said välivoodid. Anule sai omaette tuba. Saaks see töö mulle!
7. jõudma (2. täh.); pääsema (3. täh.). a. (kohta v. kohast). Saa siis ilusasti koju! Kes koju sai, see kohe puhkama heitis. Varsti saime kohale, pärale. Mees sai lehmaga varakult laadale. Sina pole siit ka veel kaugemale saanud? Saame metsast läbi, kohe ongi Pirgu. Mine, aga vaata, et sa ruttu tagasi saad. Sina ka üle hulga aja linna saanud! Kuidas sa nii äkki siia said? Ma pole ammu kodukanti saanud 'seal käinud'. Kust need lilled on siia vaasi saanud? Nii kui pea padjale sain, jäin kohe magama. Ei mina tea, kuhu su raamat on saanud 'jäänud'. Laev sai sadamasse, mehed maale. Homme saame kohe aega viitmata põllule. Ei saanud paigast, kohalt, edasi ega tagasi. Läks tükike aega, enne kui buss paigalt sai. Katsusin, et kiusajatest eemale sain. Majja sai kahe ukse kaudu. Vanaema sai harva kodunt välja, tütrele külla. Linna oleks saanud jalgsigi. Siga teeb pahandust, kui kartulisse saab. Ma ei saanud hobuse selga muidu kui kivi pealt. Eidekene ei saanud aknalt, nii huvitav oli välja vaadata. Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka. *Aga kuhu ta siis nii pimedas tahtis saada? A. Saal. | piltl. Nende partei mehed on pukki saanud. Kust selline jutt inimeste suhu sai? Kas saad ükskord maast lahti? 'magamast üles'. b. (olukorda, seisundisse, asendisse). Jüri ja Mari said paari. Haige sai ise istukile, püsti. Jookse, et saaksid pakku, peitu! Aegamööda said päevad õhtusse. Talv hakkab jõusse saama. Kõrbes võib ilma veeta hukka saada. Sai sõjas, tulevahetusel, autoavariis surma. Koer sai lapsele õigel ajal appi. Asi saab varsti kombesse, joonde. Kuidas ma sinuga tasa saan, kui sa oma töö eest raha ei võta? Hein sai tänavu kuivana kuhja. Toit saab varsti valmis. Nende maja on nüüd valmis, sarikate alla, katuse alla saanud. Ploomid saavad hiljem valmis kui murelid. Kui aasta täis saab, lähen mujale tööle. Aeg sai täis ja noorik tõi lapse ilmale. Isa sai just äsja 70 täis. Müüja lisas marju, kuni kilo sai täis. Kõigest saab viimaks himu, isu, tahtmine täis. Mul sai sellest küll(alt), villand. Varsti saab kuu täis 'tuleb täiskuu aeg'. Su soovid saavad täide. Asjaga tuleks kiiremini ühele poole saada. Tuleme, kui tööd koomale saavad. Täna saame varakult õhtule. Tema päevad saavad varsti õhtusse 'lõpevad'. Mari sai noorelt sepale mehele. Ta olevat saanud uue töö peale. Nad said sõidu asjus autojuhiga kaubale, kokkuleppele. Lõpuks saadi üksmeelele, ühele meelele. Nad on üsna jõukale järjele saanud. Kui lapsed juba järjele saanud, läheb vanematel kergemaks. Saime viimaks jutu peale, jutuotsale, jutujärjele, jutusoonele. Selles asjas saime selgusele. Laev sai jälle auru alla ja sõideti edasi. Viljasalv on poole peale saanud. | piltl. Tütar olevat linnas leiva otsa, külla otsa saanud. c. (kellegagi v. millegagi ühendusse, seosesse, kokkupuutesse). Järjekord sai minu kätte, minuni. Kõik koolid said ministeeriumi alla. Uudismaa sai kaera alla. Sai varastele, kaklejatele jaole. Sain teie saladuse jälile. Ta oli saanud (hingekarjaseks) suure koguduse peale. Hiired on leiva kallale saanud. Kui see mees toidu kallale saab, teeb puhta töö 'sööb kõik ära'. Sina oma lauluga ööbiku ligi ei saa 'võrreldav ei ole'. d. (tegevusse, teole:) pääsema. Buss sai lõpuks liikuma. Kulus aega, enne kui mehed astuma, liikvele said. Oli juba hilja, kui magama saime. Kui tema kõnelema saab, ei ole jutul lõppu. Jooksu pealt ei saa kohe pidama. Tüdruk oli saanud sakste juurde teenima. Ei saa siit kuidagi põgenema. Oleks hea, kui me varsti minema saaksime, sest kodus oodatakse. Selle ettekäändega saimegi sealt tulema. Jüri katsus, kuidas kähku äestama sai. Kui lapsel õpitud ei ole, siis jalutama ei saa. Vesi sai viimaks jooksma ja loik tühjenes. Lind sai natukese aja pärast jälle lendu. || kõnek (tegevusse käskides, sundides:) hakkama; kasima (2. täh.) Tehke silmapilk, et minema saate! Kas sa kuriloom saad minema! Kas saate juba ükskord astuma! Tee, et kähku turule saad! Kas saad juba ahju otsast alla! *„Kas saate õue! Või ma võtan rihma!” kisendas Helvi laste peale. L. Promet. e. ajaliselt midagi jõudma. Sain ukse sissetungija ees kinni tõmmata. Sai kontrolltöö enne teisi lõpetatud. Sain kartulid kooritud, kirja kirjutatud. Sain just puhkama heita, kui telefon helises. Kui ta sai istet võtnud, koguneti tema ümber. Kui kõik said söönud, asuti minekule. Sai eit lugema hakata, kostis taadi poolt norin. *Sai karu saba tükk aega järves olnud, käskis rebane katsuda, kas saak otsas. A. Jakobson.
8. väljendab tegevuse võimalikkust ja subjekti võimelisust v. võimalust selleks. a. võimeline olema, suutma, võima. Kas sa ikka saad ise käia? Ma ei saanud mõtelda. Ma ei saa seda uskuda. Ei saanud enam pisaraid tagasi hoida. Kui jooma kukub, siis ei saa enam pidama. Prooviti, kes saab kauem vee all olla. Ta ei saanud teistega kaasa rõõmutseda. Kas te ei saa siis omavahel kuidagi leppida? Ta ei saa teisiti toimida. Või temagi saab sinna, selle vastu siin midagi parata. Ta ei saanud olla kirjutamata. Ma ei saanud muidu, teisiti, kui pidin kaasa minema. Ära aita, ma saan isegi, üksigi. Sirutas käe välja nii pikalt kui sai. Üksi sa kahe vastu ei saa. Jooksmises ei saanud keegi Jaani vastu. Surma vastu ei saa. Ei saa sina ka ennast peetud, ikka pead midagi vastu nähvama! Saad sa oma haige käega veel midagi tehtud? Poiss ei saanud tüdrukule kuidagi öeldud, et armastab teda. *Ikka jälle tuleb see taltsutamatu viha, ja mina ei saa selle vastu! A. Kitzberg. b. võimalust omama. Ta ei saa sinna minna. Tegime kraavile tammi, et vesi ei saaks joosta. Kas saad mulle natuke laenata? Ta on saanud segamatult töötada. Kas sa saad pühadeks maale sõita? Ta sai jälle omas kodus elada. Nad said magada ainult mõne tunni ööpäevas. Kella viieks saan ma küll tulla. Läheks jaanitulele, seal saaks oma nurga rahvast näha. Oma käigust saime teistele rääkida alles õhtul. Istuti, kuhu keegi sai. Ööbis, kus sai. Hoidsime kinni, kust saime. c. ‹hrl. sg. 3. pöördes› võimalik olema, võima. Sirgel teel saab sõita suure kiirusega. Lahkarvamusi saaks ehk klaarida ka riiuta. Kuidas saab sõpra reeta? Too midagi, millest saab süüa teha. Selle rahaga saanuks ehitada mitu maja. Kas saab üldse tõsta sellist süüdistust? Tema juttu ei saa võtta puhta kullana. Seda tegu ei saanud ema eest varjata. Ei saa salata, et pakkumine tundub ahvatlev. Kui õigust rääkida ei saa, tuleb valetada. Osavõtjaid sai ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ei saa öelda, et nende suhted oleksid sõbralikud. Tema käitumist ei saa kiiduväärseks pidada. Teda ei saa kenaks nimetada. Nii ei saa enam edasi elada. Temaga saab rääkida kõigest. Koolis tuleb käia, ilma koolita ei saa. Ei saa muidu, kui pean seal ise ära käima. Kui suvilat pole, saab ilma selletagi. Sellise asjaga ei saa naljatada. *Ei saa nii, saab teisiti. Aga saama peab! G. Ernesaks. d. tohtima, võima. Sellest ma ei saa sulle rääkida. Räägi ikka, kui vähegi saad! Ma ei saa kojuminekuga, kohtumisele, lõunalauda hilineda. Saan sulle ainult mõne vihje anda. Ma ei saa ju sinu eest alla kirjutada.
9. ‹hrl. sg. 3. pöördes› piisama, aitama, jätkuma. Saab tänasest, homme teeme edasi! Kas talle ühest naisest ei saa? Saab ainsast sõnast, et tüli jälle puhkeks. Kassile saab hiirtest, jätku linnupesad rahule. Saab juba jutust, asume tegudele! Vihmast hakkab juba saama, nüüd võiks jälle kuiva pidada. Kas saab sellest või valan lisa? Rahast saab veel umbes nädalaks. Mõnele saab vähesest. Sellest kogusest saab talle küllalt. Vihtlesin, et küll sai. Võiks veelgi näiteid tuua, kuid saagu sellest. Raamatuid saab tal riiulile, lauale ja põrandalegi. Tööd on palju, saab kõigile ja mitmeks päevaks. Siit saab endal süüa ja teistele müüa. Saiadest sai lastel terve õhtu maiustada. Seda nalja sai mitmeks ajaks naerda. Nii rasket kotti saab endalgi tirida, mis siis laps sellega teeks! Kelder on hoidiseid täis, saab perenaisel talv läbi võtta. Saiast sai ainult paar korda ampsata. Temast, teda sai ka igale poole. *Ma riidlesin Oskari läbi, et sai. A. Tigane.
10. ‹pöördelised vormid ma-infinitiiviga› esineb tulevikku väljendavates liitvormides. Meie elu saab olema raske. Uuel aastal saavad töönormid suuremad olema, suurenema. Ma kardan, et jalg ei saa nii pea paranema. Ema saaks seda kuuldes pahandama. Saame talle alati tänumeeli mõtlema. Saagu need sütitavad laulud ikka kõlama! Aega saavat tal oma töö jaoks küllalt jääma. *Teie mind ei tundnud ega tunne ega saagi tundma. V. Panso. || (sajatades). Saagu ta kondid soos mädanema! Ärgu saagu su silmavesi lõppema! Saagu su lehmad verd lüpsma!
11. kõnek esineb sisult 1. isikut (v. impersonaali) esindavates passiivilausetes. a. ‹tulevikus›. Kõik saab tehtud 'tehakse' nii, nagu sina soovisid. Kohe homme saavad asjad selgeks räägitud. Saab tuldud 'tulen, tuleme', nagu kokku lepitud. Kooliga on mul lõpp, saab hoopis tööle mindud. b. ‹olevikus›. Tööd saab murtud 'murran, murrame, murtakse' iga päev. *.. ise saab päeviti roogitud uulitsat.. L. Kibuvits. *„Napsi võtad?” Einar muigas: „Noh, vahel saab ka väikselt tehtud”. H. Angervaks. c. ‹lihtminevikus›. Mäletan, et koolis sai käidud 'käisin, käisime' mardipäevast jüripäevani. Terve kilomeeter sai ilmaaegu maha käidud. Lapsepõlves sai kuulatud vanaema lugusid. Külas sai kõvasti söödud ja joodud. Suvel sai aidatud rohimistöödel. Nooremast peast sai tublisti tööd tehtud, ehal käidud, vempe visatud. Sai kätte võetud ja suitsutegemine maha jäetud. Sai poegi koju oodatud, aga ei tulnud neid ühti. Mõnikord sai ööd läbi tantsu vihtuda. Noormehena sai kõvasti tööd teha, tüdrukuid passida. *Jõnn: Oled sa kohaotsimise peal väljas? Mann: Jah, sellepärast sai tuldud. J. Smuul. *.. vahel sai võtta päris looma moodi, küll õlut, küll viina.. R. Vellend. d. ‹täisminevikus›. Õlut on saanud ikka teha, küll endale, küll teistele. *„Sa oskad siis ehitustööd?” päris Kusta. „Saanud kõike tehtud,” vastas Vello. E. J. Voitk. *.. kuida need kahjud iseenesest oleksid saanud sündima ja tulema. O. W. Masing.
12. esineb püsiühendites, mis väljendavad:. a. ‹ka eitavalt› kinnitust, möönmist. Saagu mis saab, mina lähen. Saagu mis saab või tulgu mis tuleb, seda poissi ma ei jäta. Räägin kõik ära, saagu (siis), mis saab. Saagu muud, mis saab, aga uus auto tuleb muretseda. Pean lubaduse täitma, saagu mis tahes. Pole aega jännata, saagu tast, mis saab. Õiget hobust ei saa sellest varsanirust saamagi. Mehele ta ei saanud saamaski. Ta pole targemaks saanud ega saa saamagi. *„Laevale teie selle ilmaga koguni ei saa”. – „Saagu või saamata, see on jumala tahtmine..” ütlesid mehed.. Suve Jaan. b. ebamäärast lubadust. Too mulle ka poest leiba! – Küll(ap) saab. Üks „säh” on parem kui kaks „küll saab!”. || kõnek tagasihoidlik vastus millegi pakkumisele. Tule võta istet! – Küll saab. *„Sööge, võtke ette ja maitske veini!” – „Aitäh, küll saab, väga maitsev..” V. Gross.

(koos ~ tükkis) saba ja sarvedega
kogu olemasolevaga, täiel määral, täielikult. *.. austa kõiki, kes sinust kuidagi üle, kellest oleneb su heaolu, austa neid tükkis saba ja sarvedega. L. Hainsalu.

see|pärast ‹adv›
sellepärast, sel põhjusel, selle tõttu, seetõttu. Olen pisut haiglane, seepärast lükkame kohtumise edasi. Rahvast on palju, seepärast toimub pidu pargis. Ta ei pea viisi ja seepärast hoidub ta seltskonnas laulmisest. Poiss kartis isa just seepärast, et polnud tema hoiatust kuulda võtnud. *Ta tunneb Prillupi häälest ära, ei pööra seepärast peadki.. E. Vilde. *Rita on sinust palju tugevam, õiglasem ja otsekohesem. Seepärast sa kardad teda. R. Vaidlo. | ‹ühendsidesõna osana› seepärast et vt et

siiralt ‹adv›
(< siiras). Kas ta räägib siiralt või püüab meelitada? Need sõnad on mõeldud siiralt ja südamest. Vaatas teisele siiralt silmadesse. Olen siiralt rõõmus, nördinud. Jagan siiralt sinu muret. Usub siiralt kõike, mida räägitakse. Imetlen siiralt teie talenti. Lootsin siiralt, et sinust kasvab korralik inimene. Nad armastavad teineteist siiralt.

siis ‹adv›

1. osutab mainitud, teada olevale (v. mainitavale) ajahetkele v. -lõigule: sel ajal, sel hetkel. Olime siis kõik noored. Läksime aeda, ilm oli siis veel ilus. Ja siis kõlas koputus. Siis astub lavale peategelane. Siis oli nii, nüüd on aga teisiti. Sain siis hakkama, saan nüüd ka. Siis oli kergem elada kui praegu. Taipasid sa juba siis midagi? See oli siis, nooruses. Pärast, siis kuulsime mitmesuguseid jutte. | sidesõnaga kui algava ajalause korrelaadina pealauses. Ta saab just siis kakskümmend, kui abiellub. See oli siis, kui ema veel elas. Alles siis, kui oli juba päris pime, julges põgenik peidust välja tulla. *Esimene komistuskivi visati talle teele juba siis, kui ta alles naiseks oli saamas. A. H. Tammsaare. | kuulub koos sidesõnaga kui sidendi koosseisu ajalauses. Siis kui lapsed olid söönud, läksid nad õue.
2. osutab toimuva v. toimunu ajalisele järgnevusele: seejärel, pärast seda. Enne mõtle, siis ütle. Algul lajatasid üksikud paugud, siis hakkasid tärisema kuulipildujad. Isa silmitses esiteks poega, siis võõrast. Kõigepealt tooge laud, siis toolid. Esmalt tuleb minna otse, siis keerata paremale. Nii nad joostes tulid: kord üks ees, siis teine. Mina ütlen enne ja alles siis sina. *.. [rauk] silmitses mind viivu umbusklikult, noogutas siis ja asus nohisedes oma viinamarjakoogi kallale. E. Vetemaa. || osutab ruumilisele järgnevusele. *Edasi tuleb mets ja siis Vallaste. J. Parijõgi. *.. [toas] on kõigepealt minu voodi, siis suur ümmargune laud, siis kägisevate ustega kapp.. R. Kaugver.
3. viitab mainitud v. mainitavatele asjaoludele, tingimustele vms.. a. niisugusel juhul, sellisel puhul. Võta kompass kaasa, siis pole eksimist karta. Sööge aga, siis jõuate rohkem tööd teha. Lähme koos, siis tee ka lühem! Aga kui kedagi kodus ei ole, mis siis? Ma olen seda filmi näinud, sellepärast ma tean. – Ah nii, siis muidugi. *Aga valeta, vaata, siis oled sa mees! O. Luts. | esineb tingimuslause fakultatiivse korrelaadina pealauses. Kui ei saa mina, siis ei saa ka sina! Kui õhtul sajab, siis jääb kinnominek ära. Kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena talle raha. Kui täna raha kaasas pole, siis makske homme! Siis, kui on aega, pole raha. Oleks ta mõne aasta vanem, siis arvaks ta teisiti. b. seega, niisiis, järelikult. *Riigiametnikku preemiatega ei peibuta ega kollita, midagi peale aja varastada ka pole ja seda ainukest siis ammutataksegi. V. Lattik. *„Ta on mees!” teatas Sirje jultunult. Olev jäi talle otsa põrnitsema – see oli siis juba selgeks tehtud! M. Saat. c. esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui juba, siis juba. Kui hiljem, siis hiljem. Kui juba teha, siis teha korralikult. Vihastas, siis vihastas. Räägin oma saladuse ära, saagu siis mis saab. Oled rumal. – Olen, siis olen.
4. alustab pealauset, millele eelneb sidesõnaga kui algav vastandav kõrvutuslause. Kui tütar huvitus peamiselt kaunitest kunstidest, siis poja tähelepanu oli suunatud eeskätt ärile.
5. esineb põhjuslause (fakultatiivse) korrelaadina pealauses. Et me hästi oleme läbi saanud, (siis) ei aja ma sind ära. Kuna keegi ei tulnud, siis lahkusime meiegi.
6. ‹ühendsidesõna osana› ehk olgu siis, või olgu siis vt ehk, vt või.
7. väljendab kõneleja suhtumist, tundetooni. a. esineb vormilt jaatavas (harvemini eitavas) lauses, mis tegelikult sisaldab vastupidist arvamust v. hinnangut. Kaugel see koolimaja siis pole, ainult üle teeristi. Või siis head naist kerge leida on. Paljukest siis sinusugune ikka sööb. Kui pikk see suvine öö siis ongi! Kes siis iga aasta jõuab mantlit osta! Kes siis seda ei tea, et.. b. esineb möönvates, nõustuvates ja kinnitavates või millekski kehutavates ütlustes. Mis siis ikka. Ega siis midagi, kedagi. Mis siis enam, muudkui hakkame astuma. Mis siis muud, kui hakkame tööle. No viruta siis, pagan võtaks! Mine siis, mis sa veel ootad! Täiskasvanugi vajab tunnustust, mis siis veel lapsest rääkida. Haige loomgi tahab abi, ammu(gi) siis veel inimene. Oled kokkuhoidlik inimene? – Kuidas siis. *Kord kulub ja lõpeb ka see maailm, saati siis patune inimloom. F. Tuglas (tlk). *Ei, veskipoiss, ilma piitsata ei saa rahvastki karjatada, siis veel peru looma. J. Sütiste. c. aitab toonitada imestust, üllatust vms. Kust sina siis tuled? Mis see siis tähendab? Kas te siis ei tulegi kinno? Ah teie oletegi siis õpetaja! Kas siis keegi akna lõhkumist ei näinud? Ah siis sina! Ah siis mõtled naist võtta. Kas ta siis sugugi ujuda ei oska? Kas sina siis loed selliseid raamatuid? d. aitab rõhutada pahameelt, üleolekut, etteheidet v. parastust. Kas ma sellest siis vähe rääkinud olen! Kes siis seda niimoodi teeb! Isegi on palav, ja nüüd siis veel prožektorid ka! Sinust räägiti, kellest siis muust! Kaua ma siis nii elan. Nüüd siis tullakse koju! Kas sa siis ei näe, mis minuga toimub! Mis sest siis on, et hilinesin! Ah, mis siis, ma ei karda teda! Mis siin siis nii erilist on. Mõni ime siis, et hinded halvad on! Näed siis, mis juhtus! Saad karmi karistuse, vaata siis!
8. kindla tähenduseta sõnana tugevdab eelnevat v. järgnevat sõna v. lauseosa v. esineb täitesõnana. Homseni siis. No tere siis! Ole siis terve. Kuidas sulle see tuba siis meeldib? Mis laulu ma sulle siis laulan? Kuidas see elu teil siis on? Millal sa siis sõidad? Lapsed, jääb siis nii? Sa siis ei anna andeks? Ma siis nüüd lähen. Peab siis seda veel küsima? Nõnda siis, lapsed, lugu on selline. Ei mäletagi, juhtus see aasta või siis kaks tagasi. Ta oli ikka esimene, olgu siis mängima, kaklema või muidu tegutsema. Seda raamatut sa ei saa. – Miks siis? Pean sulle midagi ütlema. – Eks ütle siis.

sina ‹rõhulises asendis›, sa ‹rõhutus asendis› ‹sinu e. su, sind, sinusse e. susse, sinus e. sus, sinust e. sust, sinule e. sulle, sinul e. sul, sinult e. sult, sinuks, sinuni, sinuna, sinuta, sinuga e. suga›
‹pron› ainsuse 2. isiku asesõna vt teie
1. ‹kirjalikul pöördumisel ka suure algustähega› osutab kuulajale, lausungi adressaadile, kes sageli on kõneleja tuttav vrd teie Sina ja mina koos peame otsustama. Sa kirjutad, pesed. Räägi sina. Mida sina siin teed? Sina, sa polegi kodus? Anni, sa ei rõõmustagi? Ära sa, vanamees, tukkuma jää. Vaata ette, sa meeletu! See raha on sinu (oma). Sinu juures on hea olla. Tegin seda sinu pärast. Kus su vend on? Ma ootan sind. Õnnitleme sind. Usun sinusse. Poiss on sinusse 'sinu moodi'. Küll sinus on palju õelust! Ta on sus pettunud. Kas sinust ei tehta välja? Sust võib veel asjagi saada. See kiri on sulle. Tasu kuulub ju sinule. Sinul pole vaja seda teada. Sul on hea pea. Oli sul asja ka? Sinult oodatakse palju. Sult ei olegi midagi võtta. Kui mina oleksin sinuks, siis.. Kas see kuulujutt on juba sinuni jõudnud? Ei oska end sinuna ette kujutada. Ilma sinuta oli igav. Isa tuleb sinuga. Mis suga ikka teha. | (kirja lõpus saatja nime ees poolehoidu, lähedust rõhutavana). *Vanapoisiliku kadedusega sinu E. Brunberg. E. Vilde. | (personifitseerides). Puu, halasta sinagi mu peale ja anna peavarju. Elu, armastan sind. || esineb hüüatustes v. ütlustes. Katsu sa! Oota sa! Mis sa nüüd! Oh sind küll! Susi sind söögu! Et susi sind sööks! Kurat sind võtku! Võtku sind pagan! Ma veel näitan sulle! Häda sulle! Pagan, madis sinuga. || sina'p, sinap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just sina. Sina(')p see oled, kes võlgu jäi.
2. osutab määratlemata lausungi adressaadile, mõnikord kasut. ka mina asemel. Soojendab südant, kui keegi su õnnestumistele kaasa elab. Kuidas sa jätad hädalist aitamata. *Meie uuemat kirjandust lugedes haarab sind imelik tunne.. M. Traat. *Lähed sina aga oma töö eest.. palka juurde nõudma, siis on tuhat häda.. A. Hint. || esineb hüüatustes, ütlustes (sageli vaid täitesõnana). Oh sa! Oh sina taeva vägi! Oh sa mu meie. Ah sa mait, pagan, sinder! Sa tuline kurat! Oh sa juudas! Oi sa taevas, sa taevane arm, sa heldeke! Sa armas jumal küll! Sa issand! Oh sa jessake! Oh sa aeg, sa kallis aeg! Sina aeg! Oh sa poiss! Oi sa jutt, sa tuhat, sa tont! Oh sa pirukas, sa tuline silk! Sa ime küll! No mis sa ütled, kostad! Kas sa kuuled, näed! Mine sa tea. Saa sa seal aru. Võta sa kinni. Mis sa teed ära. Kus sa sellega! Säh sulle! Vaat sulle säh! Säh sulle vaba õhtut!

sita|vares
kõnek hlv saamatu, hädine inimene. Sinust sitavaresest pole ju asja! Mis sa, sitavares, meile teha saad! Ära arva, et ma sind, sitavarest, kardan. *Nemad võivad sõna anda ja kohe jälle ära süüa – see ongi see diplomaatia, millest meiesugused sitavaresed aru ei saa. V. Saar.

spordi|mees
sporti harrastav mees, meessportlane. Tuntud, tõeline, mitmekülgne, endine spordimees. Sinust kasvab tubli spordimees.

suutlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
palju suutev, võimekas, andekas. Suutlik näitleja, lavastaja. Matemaatika alal, keemias suutlikumad õpilased. Kunstnikuna on ta sinust suutlikum. Kudumisvabrik varustati uute suutlikumate masinatega. *Vajadus kirjasõna järele suurenes kiiremini kui suutlike kirjameeste arv. U. Liivaku.

sõltuma ‹37›
kellegagi v. millegagi (põhjuslikus) seoses v. suhtes olema; mõjutatud olema, olenema. Naine sõltus rahaliselt mehest. Ta ei taha majanduslikult kellestki sõltuda. Maja kütmine sõltub ilmast. Poliitiliselt sõltus väikeriik oma naabermaadest. Gaasi ruumala sõltub temperatuurist ja rõhust. Seeneleminek sõltub sellest, milline ilm on homme. Tema arvamusest sõltub, kas meie plaan õnnestub. Sõltub sinust, kas suudad selle tööga toime tulla. Kõik sõltub minust enesest. Sõltumata sellest, mida otsustatakse, teeb tema ikka omatahtsi.

sõna ‹7› ‹s›

1. ka keel keele väikseim iseseisev tähenduslik koostisosa (kirjutatuna esitatakse ühe tähekogumina); selle kõnes v. tekstis esinev vorm, sõne. Lühike, pikk, kahesilbiline sõna. Foneetiline, grammatiline, leksikaalne sõna. Kirjakeelsed, kõnekeelsed, murdelised, vananevad sõnad. Haruldane, vähetuntud, vulgaarne sõna. Väga ilmekas sõna. Võõrkeelsed, meie omad sõnad. Deskriptiivsed sõnad. Sõna päritolu, tähendus, sisehäälikud, muutevormid. Sõnade järjekord lauses. Sõnu hääldama, silbitama, poolitama, kirjutama. Selle sõna etümoloogia pole selge. Mis see sõna tähendab? Sõna „kunžuut” lähtub pärsia keelest. Lause koosneb sõnadest. Leksikon sisaldab umbes 5000 sõna. Ta ei oska sõnagi hispaania keelt. Mõnest sõnast sain aru, mõnest mitte. Tekstis oli palju tundmatuid sõnu. Tõmbas kirjutatus mõne sõna maha. Summa tuleb kirjutada sõnadega. Laps veerib silpe ja sõnu. Esineja kippus sõnade lõppe alla neelama. See ümin oli sõnadeta laul. Inimmõte väljendub sõnades. Maja vajus rusuhunnikuks sõna otseses, tõsises mõttes.
▷ Liitsõnad: argoo|sõna, eriala|sõna, laen|sõna, murde|sõna, oma|sõna, oskus|sõna, substraat|sõna, tehis|sõna, unar|sõna, uudis|sõna, võõrsõna; abi|sõna, arv|sõna, ase|sõna, ees|sõna, hüüd|sõna, kaas|sõna, kild|sõna, kõrval|sõna, käänd|sõna, määr|sõna, nimi|sõna, omadus|sõna, pöörd|sõna, side|sõna, taga|sõna, tegusõna; eitus|sõna, jaatus|sõna, liht|sõna, liit|sõna, märk|sõna, paaris|sõna, põhi|sõna, reduplikatiiv|sõna, rööbik|sõna, täiend|sõna, vastandsõna; juhu|sõna, nugi|sõna, parasiit|sõna, tabu|sõna, täitesõna.
2. (keele, keelekasutuse kohta). Trükitud sõna. Kiriklik, ilmalik sõna. Kirjanduslik, kunstiline sõna. Tunnetame Tammsaare sõna võlu. Sündmus jäädvustati nii sõnas kui pildis. See kirjanik valitseb hästi sõna 'oskab hästi keelelisi vahendeid kasutada'. Head stilistid tunnetavad sõna väärtust. Inimeste arusaamad sõna jõust on erinevad. Sõna on näitekunstis olulise tähtsusega. Õpetus ei saa läbi ilma õpetaja elava sõnata.
▷ Liitsõnad: ees|sõna, järel|sõna, kirja|sõna, lend|sõna, lõpp|sõna, rahva|sõna, saate|sõna, seaduse|sõna, tarkus(e)|sõna, trüki|sõna, vanasõna; ristsõna.
3. (rääkimise, kõneluse, jutuajamise vm. teksti kohta). Vahetasime tänavanurgal mõne, paar sõna. Kõigepealt mõni sõna selgituseks. Ta ei öelnud ainsatki sõna. Ma ei ole sellest kellelegi sõnagi lausunud, iitsatanud. Läks sõna lausumata 'mitte midagi ütlemata' uksest välja. Oleks ta kas või poole sõnagagi 'natukegi, möödaminnes' rahast juttu teinud. Ta taipas, mõistis olukorda poolelt sõnalt 'ilma pikema jututa'. Ma ei ole temaga sellest poolt sõna(gi) 'vähimatki' rääkinud. Tule sisse, ajame sõna juttu. Mitte sõnagagi ei andnud ta kambamehi välja. Heitis, poetas, pistis, lausus aeg-ajalt mõne sõna teiste jutu sekka. Need olid rohkem jutujätkuks öeldud sõnad. Valitseja on oma sõnades väga vabameelne. Ta pöördus minu poole järgmiste sõnadega. Paljugi mis ütlesin, ära hakka kohe igast sõnast kinni! Rääkimisest pole abi, milleks asjata sõnu kulutada. Temaga vaielda pole mõtet, raiskad ainult sõnu. Kõik oli asjata, loopisin ainult sõnu tuulde 'ilmaasjata rääkisin'. Eks poeta peremehele ka minu heaks mõni sõna! Ära keeruta, need on su enese sõnad! Vali vähemalt teiste juuresolekul oma sõnu! Sõna sõnast – ja oligi tüli lahti. Torgid mind kogu aeg sõnadega. Ta muudkui keerutab sõnadega. Või mina olen see- ja teistsugune – võta oma sõnad kohe tagasi! See on puhas sõnadega kemplemine. Hakkas mulle moraali lugema ning sõnadega kasvatama. Nii kurb oli, et sõnad jäid kurku kinni 'ei saanud rääkida'. Tahtis nagu midagi öelda, kuid neelas sõnad alla. Tüdruku sõnad läksid segi, lämbusid pisaraisse. Võõras ei leia tänamiseks sõnu. Nii napi jutuga inimene, et lausa kisu tal sõnu suust. Mehel pääsesid sõnad nagu paisu tagant. Ma imestan, kui lihtsalt tal sõnad üle huulte tulid. Ta on hea kõnemees: oskab oma mõtteid sõnadesse panna. See mees juba sõna võlgu ei jää. Ma usun tema sõna: see mees ei valeta. Martinile meenusid Elna sõnad. Pea meeles mu sõnu: see läheb nii! Sõnadest tegudeni ei jõutudki. Korjas selle kohta sõna siit, teise sealt. Kohtualusel on viimase sõna õigus 'õigus midagi lühidalt öelda enne kohtuotsuse tegemist (v. selle täideviimist)'. Enne kui alustame – üks sõna veel! See asi on ju sõnadetagi selge. Temas kees sõnadeta viha. Need tooted ei kõlba kuhugi; sõnaga 'ühesõnaga' praak. Sõna pistab, sõna päästab. Parem sõna hammaste taga kui keele peal. Mees sureb, sõna jääb. *Kadunuke oli olnud kasin nii sõnas kui teos. I. Jaks. *Ärge pange pahaks, kaupmeheisandad, aga me oleme lihtsad meremehed ega oska sõnu seada, veel vähem neid kirja panna .. K. Ristikivi. | koos väljenduslaadi osutava lähema iseloomustusega. Lahked, soojad, südamlikud sõnad. Rasked, karmid, teravad, kurjad, sapised sõnad. Oh kui külmad olid ta sõnad! Ära tarvita nii inetuid, roppe sõnu! Ta pruugib ilmekaid, lopsakaid sõnu. Olen kuulnud temalt ka halbu sõnu. Tuletas mind hea sõnaga meelde. Ütles paar kõva, krõbedamat, tõsist sõna. Mõistlikku sõna ära temalt looda. Need olid väga õpetlikud sõnad. Ta armastab suuri sõnu teha. Kindla, raudse sõnaga mees. Asjatuid sõnu ta ei teinud. Tal on alati paras sõna käepärast. Ütlesin sulle juba selge sõnaga, et ma ei tule. Hea sõna võidab võõra väe. Tüli tõuseb tühjast sõnast. || ‹pl.› teat. tekst v. tsitaat. Need on Koidula, Tuglase, Tammsaare sõnad. Mälestussambale on raiutud luuletaja sõnad. Kas sul laulu sõnad on peas? || ‹pl.› teat. rituaali v. sõnamaagiaga seotud tekst (näit. loits, nõidussõnad vms.). Maa-aluste ehk maaliste sõnad. *Tema isa oli veel osanud sõnu, ihutõbede ärahoidmist ning pasliku tuule nõidumist. Ü. Tuulik. *.. kui ma nüüd roosi ehk elitingi kuhugi saan, kas sa sõnu mõistad? E. Särgava.
▷ Liitsõnad: algus|sõna, armastus|sõna, ava|sõna, etteheite|sõna, heakskiidu|sõna, hüvastijätu|sõna, juht|sõna, julgustus|sõna, jumalagajätu|sõna, kaebe|sõna, kiidu|sõna, kirumis|sõna, kiusu|sõna, komando|sõna, kõnetlus|sõna, käsklus|sõna, käsu|sõna, lahkumis|sõna, laidu|sõna, laimu|sõna, lepitus|sõna, leppe|sõna, lohutus|sõna, lori|sõna, lõmpsi|sõna, lõpp|sõna, löök|sõna, manitsus|sõna, meelitus|sõna, mõistu|sõna, märgu|sõna, nalja|sõna, needmis|sõna, pahameele|sõna, palve|sõna, pihi|sõna, pila|sõna, pilke|sõna, protesti|sõna, sajatamis|sõna, sajatus|sõna, sala|sõna, selgitus|sõna, suri|sõna, sõimu|sõna, teotus|sõna, tere|sõna, tervitus|sõna, troosti|sõna, tunnus|sõna, tunnustus|sõna, tutvustamis|sõna, tõe|sõna, tõotus|sõna, tähendamis|sõna, tänu|sõna, vabandus|sõna, vaimustus|sõna, vande|sõna, viha|sõna, võlu|sõna, võtme|sõna, vägi|sõna, õnnistus|sõna, õnnitlus|sõna, õpetus|sõna, ähvardussõna; hülge|sõna, lausumis|sõna, loitsimis|sõna, loitsu|sõna, mana|sõna, nõia|sõna, nõidumis|sõna, nõidus|sõna, roosi|sõna, tule|sõna, tuule|sõna, ussisõnad.
4. otsustav, määrav, kaalukas ütlus v. seisukohavõtt millegi suhtes. Laevas maksab kapteni, talus peremehe sõna. Härra jäi jonnakalt oma sõna juurde. Oled kange mees küll, aga kodus oma sõna maksma panna ei suuda. Tubli töömehe sõnal on kaalu. On see sinu viimane sõna? 'lõplik otsus'. Räägiti ja arutleti palju, lõpuks jäi treeneri sõna ikkagi peale. Otsustav sõna ses asjas jäi isale. Žüriile jääb öelda viimane sõna. Eks Kaarlilgi ole majamüügis oma sõna öelda. Selles asjas oli ka noortel oma sõna kaasa rääkida. *Oma sõna ütlevad siin kaasa paljud looduskaitsesse puutuvad teadused, aga ikka eelkõige ökosüsteemide tasemel. J. Eilart. || piltl midagi kõige uudsemat, moodsamat, arvestatavamat (teaduses, tehnikas jm.). Laev, sild, tehase masinad on tehnika viimane sõna. Küberneetika, kosmoseuurimine pole veel oma viimast sõna öelnud. See ooper on täiesti uus sõna helilooja loomingus. Meie maletajad pole veel öelnud oma viimast sõna. *Alumiinium on seni veel harva saanud suurte sildade kavandamisel kaasa rääkida, kuid oma sõna on ta enesekindlalt öelnud. H. Matve.
▷ Liitsõnad: jaa-|sõna, jah-sõna.
5. (suuline) informatsioon, teadaanne v. korraldus. a. teade, sõnum. Juhan saatis Saksamaalt sõna, et on elus ja terve. Sündmusest saadeti konstaablile sõna. Tuleme kohe appi, niipea kui sõna saadate. Piilurid tõid sõna, et vaenlast pole märgata. Keegi vallamees tõi küüditajate tulekust Lehtjale sõna. Vii kontorisse sõna, et olen haige. Saime sõna, et Harriga juhtus õnnetus. Mulle oli töö juurde jäetud sõna, et ma helistaksin Viljandisse. *Umbes kella seitsme paiku tuli [laevalt] sõna maale, et nüüd olevat kõige soodsam aeg .. A. Jakobson. *Liina viis saksa ohvitser aasta eest Tallinna. Pärast ei tähte ega sõna. H. Sergo. b. käsk, korraldus; nõuanne, ettepanek vms. Inseneri sõna peale see uuendus tehtigi. Isa sõna on enam kui ema vits. *Meie oleme sinu vanemad ja meie sõna järele pead sina sellele [mehele] minema, kellele meie sind paneme. J. Pärn. c. luba (teat. publiku, koosoleku ees) esineda, õigus v. võimalus kõnelda. Palus koosolekul sõna. Juhataja küsis, et kes soovib veel sõna. Tahtis protestida, kuid koosoleku juhataja ei andnud talle sõna. Selgituseks anti sõna töödejuhatajale. Avaettekandeks sai sõna rahandusosakonna juhataja. Sõna on prokuröril. Kaebealuselt võeti sõna ära.
▷ Liitsõnad: surmasõna.
6. lubadus, tõotus; ausõna, kinnitus vms. Annan sõna, et see asi jääb üksnes meie teada. Peame minema, andsime ju oma sõna. Aus mees peab oma sõna. Suured lubajad ei pidanud sõna. Väga kena sinust, et sa sõna pidasid ja tulid. Võttis minult sõna, et ma sellest kellelegi ei räägi. Vürst murdis sõna, ei pidanud lubadust. Kõik jääb nii, nagu räägitud, mina oma sõna ei murra. Tema oma sõnast ei tagane. Küll ta maksab ära, mul on tema sõna. Kõik saab korda, minu sõna selle peale. Igaühe sõna ei maksa uskuda. Mõned jäidki tema sõna peale lootma. Meest sõnast, härga sarvest. *„Aga kas ka peate, mis lubate?” – „Pean,” kinnitas Villu. „Mees ja sõna, teist ei ole..” A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: au|sõna, mehesõna.
7. mat sümbolite lõplik jada, millel on kindel tähendus v. otstarve
▷ Liitsõnad: kahend|sõna, masinasõna.
8. kirikl Jumala õpetused, korraldused, käsud inimestele (piiblis); piibel tervikuna, pühakiri. Jumala sõna kuulutama, jutlustama, selgitama. Võtke kuulda Issanda sõna! On kogu elu elanud pühakirja sõnast lähtudes.
▷ Liitsõnad: jumala|sõna, piiblisõna.

söötma ‹söödan 46›

1. süüa andma, kedagi toitma; midagi söödavaks andma, millegi söödavaga kostitama. Kiirustas koju peret söötma. Külalisi söödeti ja joodeti tublisti. Peremees läks talli hobuseid söötma. Loomi söödetakse kolm korda päevas. Poisike söödab 'karjatab' ädalal loomi. Kas sul sead, jänesed on juba söödetud? Ta söötis mul kõhu täis. Lasteaias söödetakse korralikult. Ema söödab kõik paremad suutäied lastele. Jõuluõhtul söödeti lehmadele leiba. Mõnel talvel söödeti õlgkatusedki loomadele. Tädi söötis meid kookidega. Lapsed söödavad linde toiduraasukestega. Olen koerale head ja paremat nahka söötnud. Karjamaad ei tohi liiga paljaks sööta. Hästi, siledaks söödetud loomad, sälud. Kuidas söödad, nõnda lüpsad. Sööda suud nii kaua, kui ta sööb. *Kõik, mis vähegi võimalik, tahtis peremees ise valmistada, et mitte võõrast inimest sööta [= ülal pidada] ega võõrale raha maksta. A. H. Tammsaare. | piltl. Laagris kannatati nälga, söödeti lutikaid ja täisid. *Tundsin, kuidas minu hinge ainult mõtlemine sinust söötis ja jootis kui näljast. J. Mändmets. || toitu suhu panema, söömisel abistama. Haiget, väikest last peab lusikaga söötma. Söödab imikut pudelist lutiga. Pääsukesed söötsid poegi nokast. Emis söödab 'imetab' põrsaid.
2. seadmesse, masinasse, töövahendisse (töötlemiseks) materjali sisse viima; sisestama. Söödab viljavihke rehepeksumasinasse. Söötis kuulipildujasse lindi teise järel. Söödab muusikaautomaati müntidega. Söötis pangakaardi rahaautomaati. Lähteandmed tuleb arvutisse sööta. *.. ja töö kestis poole ööni, tüdrukud söötsid vokkidele villu või linu.. Madde Kalda.
3. sport palli, litrit vm. vahendit heites, lüües, visates v. veeretades teisele oma võistkonna mängijale toimetama. Treener õpetab mängijaid kiiresti ja õigesti söötma. Söödab palli peaga edurivimehele. Kaitsemängija võttis palli vastu ja söötis kohe edasi. Söötsime kaua, varitsesime läbimurde võimalusi. Venitati mänguaega, söötes litrit omavahel edasi-tagasi.
4. sööta (2. täh.) õngekonksu otsa panema. Mehed hakkasid õngi söötma. Õnge söödetakse vihmaussiga, putukaga, viljateraga, hautatud hernega.

süda ‹-me part südant 3› ‹s›

1. ringeelundkonna keskne lihaseline elund, mille kokkutõmbed panevad vere soontes liikuma. Inimese, looma, kala, putuka süda. Imetajate ja lindude süda koosneb kahest kojast ja kahest vatsakesest. Südame parem koda, vasak vatsake. Südame talitlus. Südame isheemiatõbi, hüpertroofia, klapirikked, äge puudulikkus. Südame siirdamine. Süda lööb normaalselt, jätab lööke vahele. Süda tuksub, peksab, taob. Treppidest ülesminek võttis südame kloppima, puperdama. Tema süda on terve, väga haige, tublisti laienenud. Järsud mäkketõusud koormavad südant. Süda jäi seisma, lakkas töötamast. Arst kuulab haige südant. Terav valu südames. Tundis pistet südames. Haige kurdab südant. Kuul tabas looma südamesse. Kunstlik süda 'tehissüda'. || looma, linnu vastav elund lihasaadusena. Hautatud süda. Süda on võrdlemisi sitke lihaga. || rindkere piirkond, kus see elund asub. Lõi vastast südame alla. Vajus istuma ja haaras südant. Last südame all kandma 'rase olema'.
▷ Liitsõnad: inimsüda; siirik|süda, tehissüda.
2. piltl kasut. kõige üldisemalt inimese psüühika ja teat. füsioloogiliste protsessidega seostatuna, tunnete ja elamuste kujuteldava asu- ja lähtekohana. a. (seoses hingeelu ja mitmesuguste sisetunnetega). Süda on rõõmus, kurb, rahutu, hirmul, ärevil. Tegin seda raske, valutava südamega. Muretu, kerge südamega asuti teele. Lapsed ootasid jõulusid põksuva südamega. Laste nutt tegi isa südame haledaks. Teade tegi südame rõõmsaks, rahustas südant. Süda läks, muutus nukraks, kurvaks, härdaks, hulga kergemaks. Süda on täis hirmu, kurbust. Mu süda on valu täis, valutab tema pärast. Süda rõõmustab, juubeldab (sees). Süda hõiskas, laulis sees, hüppas rõõmu pärast. Nende südamed põlesid vaimustusest. Süda kees vihast, paisus uhkusest. Seda nähes mu süda naeris, nuttis, kihvatas sees. Poisi süda kripeldas: äkki saadakse teada. Süda kisub, tõmbub kurbusest kokku. Süda väriseb, vabiseb hirmust, tahtis hirmust seisma jääda. Südant haaras ängistus, hirm. Hirm nööris südant. Ahastus täitis südant. Rõõmutuksatus käib südamest läbi. Külm judin käis seda kuuldes südame alt läbi. Mis ütleb õnnetu ema süda sees! Ära vaeva oma südant iga tühise asja pärast. Süda ei anna, saa rahu. Selle otsusega võib süda rahule jääda. Süda sundis, ajas teda süüd üles tunnistama. Minu süda on sellest patust, süüst küll puhas. Süda aimab halba. Mis mure su südant vaevab? Kaaslaste osavõtt liigutas südant. See ütlus riivas, torkas kibedalt mu südant. Süütunne rõhus südant. Lahutas sõimuga oma südant. Rasked elamused vapustavad lapse südant. Tegin, nagu süda käskis. Minu süda ei luba mul seda teha. Võtke siit, mis süda soovib! Sõi ja jõi, mida süda kutsus. Võis minna, kuhu süda kutsus. Magan nii palju kui süda lustib. Ta kõneleb sinust aina sooja südamega. Isa süda hakkas pikapeale sulama. Millega saaks selle kurja mehe südant pehmendada! Ega sinu süda ka iganes nõrku! Mis südamega sa sõbra hätta jätad! Tal jäi nende suhtumisest okas südamesse. Tal on süda keele peal 'on avameelne v. armastab lobiseda'. Millest süda täis, sellest suu räägib. Suu on südame mõõt. *.. kogu aeg olin rahutu. Süda nagu kiskus ja kiskus kusagile, ei aidanud vodka ega tüdrukud.. H. Angervaks. b. sisim, hing (ühenduses inimese kõige sügavamate tunnete, mõtetega). Südames võttis maad kurbus, ärevus. Südames on kartus, valu. Südames kees viha rõhujate vastu. Ta kannab sinu vastu kurja südames. Oma südames põlgasid nad teda. Mul oli imelik aimdus südames. Poiste südames tärkavad lootused. Kurjategija südames polnud halastust. Sul on mingi salamure südames. Südames ärkas tahtmine parema elu järele. Mul polnud aimugi, mis ta südames toimus. Nii mõnigi mõtles südames teisiti. Oma südames pidin talle siiski õiguse andma. Mõistusega saan sellest aru, kuid südames olen vastu. See oli kõigi mõtteis ja südameis. Tundis salajas südame põhjas rõõmu. Südamesse asub, poeb kuri kahtlus. Südameisse koguneb vimma, umbusku. Tema häda lõikas mulle südamesse. See ütlus läks, tungis mulle südamesse. Rääkisime temaga usaldavalt, südamest südamesse. Soovin seda päris südamest, südame põhjast. Mure ei tagane vanemate südamest. See oli nii südamest öeldud, et kõik hakkasid naerma. Naeris, ohkas südamest. Tema sõnad tulid südamest. Südamest tulev kaastundeavaldus. Tal on aina töö ja kohustused südamel. Küllap sul ikka midagi südamel 'rääkida' on, kui siia tulid. Sul nagu kipitab, pakitseb veel midagi südame peal. Rääkis emale südamelt, südame pealt oma mured ära. Saaks ometi oma südame tühjaks rääkida, välja nutta. Ütleb teisele otse suu sisse kõik südame pealt ära. Tööd, kõike tegi ta alati südamega, hingega 'täie kohusetundega'. Võttis õpinguid, kõiki kohustusi südamega. Kui midagi ette võtab, siis on südamega asja juures. Talupoeg rippus oma südamega maa ja loomade küljes. Tal on kodukoht väga südame küljes. See töö on mulle südame järgi 'meeltmööda'. Paneb töösse kogu oma südame. Piinava südame eest, käest pole pääsu. Palvetas tummalt, südamega. Mis silmist, see südamest. Mis südamest tuleb, läheb südamesse. *Kas ta tundis end olevat rahvaga üks süda ja üks hing? L. Metsar (tlk). || südamest (üli)väga, kogu hingest. Mees oli südamest rõõmus, õnnelik. Mul on südamest kahju, et nii juhtus. Kahetses südamest oma eksimust. Palun südamest andeks. c. esineb iseloomuomaduste, hrl. headuse, sõbraliku suhtumise, tundelisuse v. neile vastupidiste omaduste väljendamisel. Tal on hea, soe, hell, helde, kaastundlik, hale, kuldne, tunderikas süda. Pehme, külma, kõva, kurja südamega inimene. Tal on kange, kõrk süda sees. Südame headus, kurjus. Ei tea, mis ta oma südame kanguses võtab teha. Ta tegi seda heast südamest. Võõras oli osavõtliku südamega. Suure südamega 'kaastundlik, hea südamega' inimene. Oma uhke südame tõttu ta teistega ei sobinud. Südamelt, südame poolest polnud ta halb laps. Väejuhil oli kotka, lõvi süda. Tütrel on ema süda: sama suureline ja ennast täis. Need ülesanded nõuavad mehe 'kindlat' südant. Arusaaja ja südamega inimene. Ta on halb, südameta inimene. Kuidas sa võid nii südameta olla! Tal pole südant abipalujale, hädalisele ära öelda. Antsul polnud südant lihase vennaga kohut käima hakata. Eks aja ta siis majast välja, kui südant on! Raske elu on naise südame kalestanud. Ega siis temagi süda kivist ole. Silm on südame peegel. d. esineb armastustundeid kujutavates väljendites. Käis äge võitlus neiu südame pärast. Tunnistas sõbrale, et üks plika on talle südamesse läinud, hakanud. Paistab, et peretütre süda on veel vaba. Olen sind ikka oma südames kandnud. Ilusa poisina vallutas ta aina neidude südameid. Tüdruku süda tuksub teisele. Kosis südame sunnil vaese tüdruku. Mis hoiab küll sinu südant tema küljes kinni? Truu abielumees, tema südames ei ole kohta teiste naiste jaoks. *„Irmakene, kas sul siis raasugi südant minu jaoks ei ole?” nurus. R. Sirge. *Mu õde, mu süda, mu südame valgus! V. Ridala. e. kasut. (peam. püsiühendeis) füsioloogilise tunde (eriti iiveldustunde), ka füüsilise enesetunde ilmingute väljendamisel. Süda läheb, läks äkki pahaks, halvaks, sandiks. Karbiidilehk, rasvaving, ebameeldiv toit ajas südame pahaks. Süda on paha, vägisi ajab oksele. Ei saa midagi süüa, süda läigib sees. Vorst oli vist halb, süda hakkas läikima. Jube hais pani, võttis südame läikima. Kaanis kõvasti õlut, nüüd süda pööritab. Pea valutas ja süda iiveldas. Minu süda ei võta seesugust toitu vastu. Mõni nõrgema südamega inimene seda süüa ei saa. Kõva pohmelus, süda kõrbeb sees 'on kõva joogijanu'. Süda kipub selles kuumuses närbima. *Ta süda ei kannatanud viina ega külakiiget ega autosõitu.. K. Saaber.
▷ Liitsõnad: ema|süda, lapse|süda, mehe|süda, naise|süda, neiu|süda, vennasüda.
3. midagi kujult südant (1. täh.) meenutavat (ese, kujutis vms.). Papist, piparkoogist, martsipanist süda. Pingisse oli lõigatud noolest läbistatud süda. Ärtu masti märgib punane süda. Riste ja südameid on kasutatud õllekappade kaunistusena.
▷ Liitsõnad: murtudsüda.
4. millegi keskmine v. keskpunktile lähedane osa. a. mingi territooriumi, maa-ala, asustatud punkti, hoone jne. keskosa; keskus. Euroopa, Aasia südames. Berliinis, Saksamaa südames. Asume Virumaa, Mulgimaa südames. Teekond mandri, saare südamesse. Tänapäeva Varssavi süda on läbinisti uus linn. Presidendi palee asub linna südames. Vallamaja oli alevi südames. Sai tüki maad endise mõisa südamest. Olime põlismetsa, nõmme, pargi südames. See maantee viib päris mägede südamesse. Maja, korteri südame moodustab suur elutuba. Tsükloni südames valitseb tuulevaikus. *Muidugi, me ei liigu mitte Biskaia südames, vaid servapidi .. J. Smuul. *.. aga Tasuja kange mõõk välkus veel kaua .. ja suled ta kübaral lehvisid kaugel vaenlase tihedama salga südames. E. Bornhöhe. b. mingi taimeosa, eseme jne. südamik. Kollase südamega õied. Õuntest, pirnidest eemaldage südamed! Jämeda südamega porgandid. Mäda südamega puu, kuusk, haab. Seinapalgid on südameni pehkinud. Teivastel olid südamed alles terved. Pliiatsi grafiidist, keemiline süda. Nool lendas märklaua südamesse. c. millegi sügav sisemus, tuum. Maa süda ehk barüsfäär koosneb peamiselt rauast ja niklist. Vulkaani süda. d. mingi ajalõigu keskpaik, selle haripunkt. Päeva, öö süda. Jaanuar on talve süda. Taliharjapäeval löödavat talve süda lõhki.
▷ Liitsõnad: linna|süda, metsa|süda, mõisasüda; puu|süda, õunasüda; päevasüda.
5. midagi keskset, tähtsat v. liikumapanevat. a. mootor, mingi oluline seade v. seadmestik. Auriku, lennuki keerulistest masinatest koosnev süda. Kosmoseraketi süda. Televiisori süda. Sõiduki süda oli kokkupõrkes terveks jäänud. b. mingi juhtiv keskus v. organ; midagi eluliselt tähtsat. Pealinn on riigi süda. Kool peab valla südameks saama. Ruhri tööstuspiirkond on Saksamaa rasketööstuse süda. Need kolm ärksat noormeest on ühingu süda.

südamete|murdja ‹s›
piltl naistekütt; vastassugupoole veetleja. Nooruses olnud ta elumees ja suur südametemurdja. *Tüdruk, sinust saab südametemurdja, päris tõesti saab. Las sa veel kasvad paar aastat, siis tõmbad mehi oma võrkudesse .. J. Kärner.

sügavalt ‹adv›

1. pealis- v. ümbruse pinnast tunduvalt allapoole ulatuvalt; ant. madalalt. Maa, pinnas on sügavalt külmunud. Pealmisest mullakihist leiti mõned odaotsad, sügavamalt mitte midagi. Raskelt koormatud paat, laev istus sügavalt vees. Lõi kirve sügavalt pakku. Künda tuleb sügavamalt. Poisi käed on sügavalt püksitaskutes. Müts, kaabu sügavalt peas. Lumi katab sügavalt maad. | piltl. Sügavalt juurdunud kombed, tavad. On tõdesid, mis kuluvad sügavalt pealuusse. Noormees vaatas tütarlapsele sügavalt silma 'teraselt otsa'. || (liigutuste kohta:) keha normaalasendist kõvasti allapoole. Koogutas sügavalt kummargil pühapiltide ees. Kummardas sügavalt ja alandlikult. Laskis pea sügavalt longu.
2. mingist eesmisest pinnast v. alast kõvasti sisse- v. tahapoole ulatuvalt. Meri ulatus siin sügavalt maa sisse, moodustades lahekääru. Palitu hõlmad käivad sügavalt vaheliti. Kampsuni rinnaesine on sügavalt lahti. Sügavalt dekolteeritud kleit. Suitsupääsukese saba on sügavalt harkis. Puu koor on sügavalt pikirõmeline. Vangidel on köidikud sügavalt ihusse sooninud.
3. (pikkade tugevate hingetõmmete, ohete vms. kohta). Hingake sügavalt (sisse, välja)! Hingas paar korda sügavalt, et rahuneda. Tõmbas pärast pingutust sügavalt hinge. Ohkas sügavalt, otse südame põhjast.
4. (mitmesuguste tunnetuslike muljetega ühenduses). a. (hääle, heli kohta:) madalalt, tumedalt. Hunt ulus sügavalt. Kuskil karjus ronk süngelt ja sügavalt. Mets kohises sügavalt. *Mööda teed ronib sügavalt urisedes laiade roomikutega traktor .. R. Vaidlo. b. (värvuste kohta:) tugevalt, küllastatud värvitoonides. Taevas, meri on sügavalt sinine. Rohi oli siin lopsakas ja sügavalt roheline. Tüdruk punastas sügavalt. *Sügavalt mustendasid vastu suurenevat koitu kauged metsapalistused .. A. Kivikas.
5. põhjaliku(ma)lt millegi olemusse tungides. Kirjandus on hakanud inimest sügavamalt ja mitmekülgsemalt kujutama. Seda probleemi peab mõistma ja käsitlema sügavamalt. Mõtle hästi sügavalt järele, enne kui midagi otsustad.
6. väljendab millegi intensiivsust. a. (une, teadvuseta oleku, mõtete vm. kohta:) ümbrusest täielikult väljalülitatuna, raskelt. Magasin öösel väga sügavalt. Vajus tükiks ajaks sügavalt mõttesse. Mees oli sügavalt mõtteis. *Mille üle sa nii sügavalt mõtled, et ei märka kedagi. L. Kahas. b. (mitmesuguste tunnete, nende avaldumise kohta:) südamest, sisimast lähtuvana, kõvasti, väga. Sügavalt armastama. Sügavalt õnnelik, õnnetu, kurb, solvunud. On sügavalt kiindunud oma vanematesse. Vihkas, põlgas sügavalt valelikke inimesi. Kahetsen sügavalt, et see nii läks. Arst on oma haigete vastu sügavalt osavõtlik. See asi on mulle sügavalt vastumeelt. Pean sinust sügavalt lugu. Juubilar oli õnnitlustest sügavalt liigutatud. Pettusin temas sügavalt. Olen sügavalt veendunud, et mul on õigus. See ütlus riivas, solvas mind sügavalt. Elab kõike sügavalt läbi, kõigele sügavalt kaasa. Tunnetab sügavalt ülekohtust suhtumist endasse. c. (üldisemalt:) ülimalt, väga, äärmiselt. Sügavalt filosoofiline teos, õpetlik raamat. Sügavalt usklik inimene. See seisukoht on sügavalt ekslik. Kõik väited on sügavalt põhjendatud. See on sügavalt sotsiaalne nähtus. Kirjaniku looming on sügavalt rahvuslik, sügavalt isikupärane. See on meievaheline, sügavalt isiklik asi. Sügavalt salajane ülesanne. Äri on sügavalt võlgades. Taevas oli sügavalt pilves. *Sügavalt töörohketel aegadel ei nähta minu käes ühtki raamatut .. J. Undusk (tlk).

taipama ‹taibata 48›

1. mõistuse abil milleski selgusele jõudma, millestki aru saama, midagi mõistma; märkama (1.b. täh.) Kiiresti, aeglaselt, äkki taipama. Ei taipa mõhkugi, tuhkagi, midagi. Taipab kõike lennult, poolelt sõnalt, sõnadeta. Taipas kohe, milles asi, mida teha. Korraga taipasin, miks tüdruk nutab. Mitte ei taipa, millest ta elab. Haige hakkab tasapisi taipama, kus ta on. Naeratab, nagu taipaks, mida teine mõtleb. Sulgesin kaaslase soovi taibates akna. Vaatas naisele otsa, taipamata, mida see tahab. Perenaine ei taibanud hulk aega, kumb reha on tema oma. Lapsed taipavad rohkem, kui arvatakse. Ta ei taibanud maast ega ilmast. Taipab rahaasjadest, kunstist vähe. Ta ei taipa eesti keelest silpigi. Ma ei taipa, mis tähendab „tõhe”. Uus kirjutaja ei taibanud meie ajakirja stiili. Taipan su kavatsust, küsimuse mõtet, teo motiive. Poeg taipab ema vaeva. Taipas selgesti oma kaotust, hädaohtu. Ei taipa peidetud pilget. Seletas õhinal, taipamata, et teised itsitavad. Veel enne, kui reisimees midagi taipas, olid kohvrid läinud. *Külamehed ei saanud mitte mõhkugi aru. Taibata katsudes vaatasid nad üksteise otsa ja kehitasid õlgu. E. Tegova. *Kui lisada, et esietendusteks valmistuti kõigest üks kuni kolm päeva, siis on publiku nördimus taibatav [= mõistetav, arusaadav]. H. Gustavson. || hrv kellestki aru saama. *Mina sinust taipan palju, sina minust vähem .. H. Kiik. *Ei tea me palju sõpradest, ei vennast, / ei tunne armsamat, ei taipa iseennast. U. Laht.
2. millegi peale tulema, midagi teha märkama (2. täh.) Ei tea, kas tüdruk taipab palitu kuivama panna. Kontrollid ei taibanud pingi alla vaadata. Taipas alles nüüd tere öelda. Ma ei taibanud lilligi kaasa tuua. Viimaks taipas mees ohjad lõdvemale lasta. Peaks ta ometi taipama tulla!

välja tegema

1. (kellelegi v. millelegi) tähelepanu pöörama, (kedagi v. midagi) märkama; (kellestki v. millestki) hoolima. Tüdruk oli meelitatud, et noormees temast välja tegi. Ootasin asjata, et ta minust välja teeks. Sa pole seda väärtki, et keegi sinust välja teeks! *Ainsad hingelised, kes nende ilmumisest välja tegid, olid kanad. Need jooksid ärritunult siia-sinna .. V. Ilus. | ‹eitusega›. Ära tee väljagi – ta norib kõigi kallal. Las ta paugutab uksi, ära tee välja. Parem on, kui sa tema uudishimust välja ei tee. Mängis rahulikult edasi ega teinud väljagi, et teine ootab. Ei teinud minagi teistest välja. Olen sellest korduvalt rääkinud, aga nad ei tee väljagi 'ei võta midagi ette'. Koer ei teinud külmast väljagi. Kuulujuttudest on parem mitte välja teha. *Valust ja hädast mitte välja teha, sellest üle olla – kas pole sel suur ravitoime? J. Semper.
2. kellelegi enda kulul jooki v. sööki tellima, teis(t)ele tellitava (v. ostetava) joogi v. söögi kinni maksma. Kõrtsmik, teen kõigile välja kortli viina! Kes kaardimängus kaotas, pidi teistele kannu õlut välja tegema. Tegin talle baaris veini, konjaki välja. Kas preemia puhul välja teed? Nõuti, et esimesest palgast tuleb tingimata teistele välja teha. Teen sulle kohvi ja koogi välja. Sünnipäevalaps tegi sõpradele välja uhke lõuna. Sul pole raha kaasas? – Pole viga, ma teen sulle välja! *Ta oli laia joonega poiss: kui raha oli, tegi heldelt välja .. V. Lattik.
3. arvutamisel tulemuseks andma, kokku tegema. Iga sillaehitaja pidi natuke maksma, päeva kohta tegi see välja päris suure summa. Kahe kuu honorarid tegid välja 700 krooni. Kümme krooni päevas – see teeb nädalaga välja viiskümmend krooni. Sündimus on 20 000 ümber aastas, mis teeb välja 15 sündi tuhande elaniku kohta. 10 lahutada 3 teeb välja 7. *Palju kohviportsjoni vähendamise pealt saadav kasu päevas välja teeb, seda ei oska äkki rehkendadagi. H. Kiik.
4. van moodustama. *.. kuna ehtne rahvalaul ise kogu [eepose] loost ainult väikese osa välja teeb. J. Semper.
5. van (juttu) lahti laskma, levitama hakkama. *See veel puudub, et blond preili tema ära tunneb ja jutu välja teeb, et Essi luurab tema järele. L. Tigane.

tervelt ‹adv›

1. viga saamata, terve nahaga, tervena. Pääsesin tervelt tulema. Rändurid jõudsid elusalt ja tervelt koju. *.. tal oli nii hea meel, et härra ja proua lapsega tervelt ja puutumatult olid tagasi ilmunud .. E. Särgava.
2. ühes tükis, tervena. Väiksema putuka neelab kärbsenäpp tervelt alla. *Laual rohkete pudelite keskel troonis tervelt ärapraetud põrsas, petersell suus. V. Adams.
3. van täies ulatuses, tervenisti. *Suurvee ajal oli soo tervelt vee all .. A. Kalmus. *Tee on kümme ratsatundi pikk ja käib peaaegu tervelt metsikute beduiinide maast läbi. E. Bornhöhe.
4. kasut. rõhutavalt, tugevdavalt hulka v. kogust väljendava sõna v. sõnaühendi ees. Korteris oli tervelt seitse tuba. Mul on veel tervelt kaks nädalat puhkust. Tormi oli tervelt üheksa palli. Rongi minekuni on aega tervelt pool tundi. Olen sinust tervelt viis aastat vanem. Lugesin kutsikad üle, neid oli tervelt kuus tükki.

togu ‹11›

1. ‹s› tobu. Niisugust togu lihtsa jutuga targemaks ei tee. Oled ikka suur togu, ilmaaegu raiskad nii palju! Käitus nagu viimane togu. Ta on tõesti togu mis togu! Oi sa togu, mis sa ehmatad! Sinust togust võib kõike oodata. Mis te vahite, togud! *Missugune togu talle tookord niisuguse lolli idee üldse andis .. V. Lattik.
2. ‹adj› tobe, napakas, rumal. Nii togu ta ikka ka ei ole, kui sina arvad! Juulit peeti päris toguks. *„Õige, õige, ma olen togu oma aruga,” vastas August .. E. Vilde. *Kordonis sattus sellekorra üks õige togu ülemus olema. A. Pervik.

topelt ‹adv›
kahekordselt; kahekordne. Töö olgu kiiresti tehtud, maksame topelt. Hulk raamatuid on mul topelt 'kahes eksemplaris'. Topelt arvepidamine. See oli sinust topelt tark tegu. Uus korter on eelmisest topelt suurem. Mulle topeltkohv. – Mulle ka topelt. Topelt ei kärise 'parem teha midagi kaks korda kui jätta tegemata'. *Jõulud on sel aastal olnud topelt, alguses Eestis vana kalendri järele ja nüüd uue kalendri järele siin [= Helsingis]. I. Talve.

tulija ‹1› ‹s›
(< tgn tulema (hrl. 1., 2. täh.)) Tulija lähenes pikkamööda. Tulijaid oli kaks meest. Koer ei haukunud tulijate peale. Tõttas tulijale õue vastu. Tõnu on haige, ei temast ole täna meile tulijat. Heinalt, merelt tulijad. Tulijaid oli nii lähedalt kui kaugelt. Vallamaja ees oli nii tulijaid kui minejaid. *Ah Elna, Elna! Ei saa minust su võtjat ega sinust mulle tulijat! H. Sergo.
▷ Liitsõnad: juurde|tulija, kaasa|tulija, maale|tulija, vastu|tulija, ületulija; järeltulija.

tundma ‹tunnen 45›

1. (aistingute vastuvõtmise ja mitmesuguste organismi seisundite tajumise kohta). a. puudutust, temperatuuri, valu, lõhna, maitset vms. tajuma. Tunneb õrna puudutust, võõrast kätt õlal. Tundsin torget talla all. Laps tundis läbi une, et keegi tegi talle pai. Tunnen, kuidas sa värised. Äkitselt tundsin, et keegi kobab mu taskus. Tundsin, kuidas soe vesi mööda külgi alla jooksis. Katsu, kas tunned, kuidas mu süda peksab! Sõrmed tunnevad laua siledust. Jalad tunnevad mulla jahedust. Tüdruk ei tee nagu tundmagi, et poisi käsi tal ümber puusade haaras. Naine tundis, et tuba on läinud külmaks. Tunnen, kuidas põsed hakkavad õhetama. Pani käe lapse laubale – palavikku polnud tunda. Tundsin seljas valu, rinnus pisteid. Kas sa tunned siin imelikku lõhna? Ma ei tunne mingit maitset. *Alles nüüd tunneb Lembi oma lahtiläinud käehaava, kust veri läbi sideme sõrmi mööda alla valgub. H. Sergo. | piltl. Tundsin maad jalge alt kaduvat, verd soontes tarduvat. Kes suusatada ei oska, see talvest õiget maiku ei tunne. b. (seoses organismi seisunditega; koos enesekohase asesõnaga tarindeis, mis iseloomustavad enesetunde laadi). Janu, nälga, tühja kõhtu tundma. Pole aega väsimust tunda. Tunneb end näljasena, unisena, haiglasena. Kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb? Tunnen end hästi, täiesti tervena. Anne tundis end halvasti, pea käis ringi ja süda oli paha.
2. hingelist elamust kogema, läbi elama. a. (emotsioonide, emotsionaalsete seisundite kohta). Rõõmu, kurbust, pettumust, viha tundma. Kellegi vastu armastust, sümpaatiat, poolehoidu tundma. Laps tunneb kingi üle heameelt. Elust tuleb mõnu tunda. Ära minu pärast muret tunne. Isa tunneb poja üle uhkust. Punastasin piinlikkust tundes. Häbi, kahetsust, kergendust, kadedust, vastikust tundma. Tunneb südames tuska. Kõik tundsid tormi ees hirmu. Igavust tundvad pealtvaatajad. Tunnen sinust puudust 'igatsen su järele'. Poetessil on võimet sügavalt tunda ja oma tundeid kaunilt väljendada. Ma ei tea, mida ta praegu mõtleb ja tunneb. *Mõeldagu enne suuri mõtteid ja tuntagu suuri tundmusi ning leitagu siis vastavad sõnad. F. Tuglas. *Juba lapsepõlvest peale oli ta jahedavõitu meeltega poiss, kes rohkem mõistis kui tundis, enam aruga hindas kui tundega lähenes. R. Sirge. || (koos enesekohase asesõnaga tarindeis, mis iseloomustavad enesetunde laadi emotsionaalse, vaimse poole pealt). Tunneb end süüdi. Tunneb end õnnelikuna, üksildasena, üleliigsena, kõrvust tõstetuna. Tundsin end puudutatuna. Ma tunnen end seltskonnas hästi, suurepäraselt, nagu kala vees. Tema tahab end ka inimesena tunda. Tundke end nagu kodus 'vabalt, mugavalt'. Tunneb end ühtviisi kodus nii matemaatikas kui keeltes 'oskab ühtviisi hästi nii matemaatikat kui keeli'. b. (selliste seisundite kohta, kus emotsiooniga seondub ka mõistuslikku v. tahtelist). Tunneb vajadust, tahtmist südant puistata. Tundis kohustust oma sõpra lohutada. Ta ei tunne millegi vastu huvi. Tundsin huvi 'küsisin', kuidas tal läheb.
3. (vaistlikult, ebamääraselt) tajuma, aduma, aru saama; tundemeele kaudu teadlikuks saama; (ette) aimama. Tundsin seljaga, et keegi jälgib mind. Tundsin endal etteheitvaid pilke. Mesilased tunnevad aegsasti, et vihm on tulemas. Tundsin, et pimedas ruumis on peale minu veel keegi. Vahel ikka tunned, et sul pole õigus. Naine tundis, et midagi on juhtunud. See poiss on minu sõber, seda tunnen ma kohe. Tundis oma tunnikese lähenevat.
4. ‹sageli da-infinitiivis koos verbiga saama› kogema, maitsma. Olen tema vaenulikkust mitmel korral tunda saanud. Nüüd said ebaõiglust omal nahal tunda. Olen sinu pärast küllalt muret tunda saanud. Suurt ülekohut tunda saanud inimene. Poiss sai isa püksirihma tunda 'sai isalt püksirihmaga kere peale'. Rahast ta puudust ei tunne 'rahapuudust tal ei ole'. *Otsest puudust Veskiantsul ei tuntud, aga jõukusest oli asi kah kaugel. A. Hint. *Ässa neitsid .. tundsid sel Saksa võimu suvel hõlpu: töövägi laskis nad põllult ja heinaväljadelt vabaks. E. Tegova.
5. ‹da-infinitiivis koos verbiga andma› (end) nähtude, tagajärgede kaudu ilmutama; mõju avaldama. a. (seoses haiguslike nähtudega). Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Süda, selg, neerud on hakanud tunda andma. Äsja paranenud kõrv annab end jälle tunda. b. (üldise enesetundega seotud juhtudel). Magamata öö annab tunda. Aastad annavad end igaühele tunda. Vähene treening andis algul tugevasti tunda. Tormiliselt möödasaadetud puhkepäevad andsid tagantjärele tunda. c. (emotsionaalses plaanis). Talle anti tunda, et ta ei ole oodatud külaline. d. (muudel juhtudel). Palavus annab end ikka veel tunda. Isevalitsuse surve andis end tugevasti tunda. *Kaheksateist lisavagonetti, see annaks siiski tunda. R. Kaugver.
6. ‹da-infinitiivis koos verbiga olema› tajutav, märgatav, aimatav olema. Köögis on tunda isuäratavat toidulõhna. Õhus oli tunda kevadet. Ümberringi on juba tugevasti sügist tunda. Etendusest on tunda ajastu hõngu. Raamatu igal leheküljel on tunda meistri kätt.
7. mingit valdkonda v. ainet teadma v. valdama; millegi kohta teadmisi omama; millestki teadlik olema. Tunneb loodust, linde, ravimtaimi. Tunneb elu, seadusi, peeni kombeid. Õppisin tundma ainete omadusi, võõraid maid. Vene kirjandust ei tunne ma kuigi hästi. Maailmas tuntakse 'on teada' üle 2700 maoliigi. Korjake ainult neid seeni, mida tunnete. Maaelu tunnen rohkem raamatute kui enda kogemuste järgi. Kirjanik tunneb ajastut, milles ta elab. Tunnen ümbruskonnas iga teerada. Vaatas kõheldes ringi, nagu ei tunneks teed. Tunnen seda kanti nagu oma viit sõrme, nagu oma taskut 'väga hästi'. Ta tunneb raha hinda, väärtust. Inimene, kes tunneb oma kohustusi. Tunnen oma vigu hästi. *Kes ajalugu ei tunne, on tume kui tuuravars. J. Tuulik. || midagi kasutada v. teha oskama. Laps tunneb tähti, numbreid. Sa ei tunne veel kellagi. Matemaatikat, raamatupidamist, mootorit ta tunneb. Peep tunneb kaarti ja oskab maastikul liikuda. Tunneb pisut vene keelt. Sepp tundis oma tööd hästi. Pole tööd, mida ta ei tunneks. Ta on kogenud ehitusmees, tunneb asja. Eit tundis ussisõnu, soonetasumist. || (kinnitab mingite nähtuste, oskuste olemasolu, levikut). Muinasjutte tunnevad kõik rahvad. Puu- ja juurviljakasvatust goodid ei tundnud. Niplispitsi kudumine oli tuntud kogu Eesti alal. Tol ajal paberit veel ei tuntud.
8. kedagi v. midagi mingi omaduse, välimuse, nime vms. järgi teadma. Teda tuntakse osava meistermehena, lobamokana, hea inimesena. Teda tuntakse kui vaikset ja endassetõmbunud inimest. Oma rühma mehi tundis ta nime- ja nägupidi. Lahingut tuntakse Jäälahingu nime all. Rahvasuus tuntakse niret Emajõe allikana. *Neil aegadel tunti Tallinna äärelinnas maju rohkem omaniku nime kui numbri järgi. U. Toomi.
9. kellegagi lähemalt v. varasemate kokkupuudete kaudu tuttav olema. Kas sa Ennu tunned? Kui kaua te teineteist tunnete? Tunnen teda töökoha kaudu, lapsepõlvest saadik. Antsu tunneb ja teab igaüks. Tegin näo, nagu ei tunneks ma teda üldse. Ta ei vastanud mu tervitusele, ei teinud tundmagi. || millestki kogemust omama; mõistma. Rannakülas kasvanud mehed merehaigust ei tunne. See mees nalja ei tunne (karmi, nõudliku inimese kohta). | piltl. Vaese pesu ei tunne pitsi. Vahemere-äärne loodus ei tunne videvikku.
10. kellegi olemust teadma ja mõistma (hrl. kogemuste põhjal). Ema tunneb oma last. Naine tunneb oma meest ja tema nõrkusi. Tundis oma sõpra läbi ja lõhki, läbi ja läbi. Ma tunnen teda ja tean, et teda ei või usaldada. Ta tunneb naisi, oskab neile meele järele olla. Tunne iseennast! Soovin teda paremini tundma õppida. Alles matkal õppisin su iseloomu tundma. See mees tunneb hobuseid. *Murra peremees tundis oma koera, sellepärast oskas ta teda ka õigesti kohelda. S. Truu.
11. teadma v. aru saama, kellega (tuttavatest) on tegu; ära tundma. Kas sa mind ei tunne – olen ju Andres! Tundsin häälest, et tulija on Ats. Kõik olid nii purjus, et vend ei tundnud venda. Meest tuntakse tegudest. Sõpra tuntakse hädas. *See [= lehm] tundis perenaise juba eemalt ja hakkas ammuma. A. H. Tammsaare. *Laevatekil eralduvad mõned inimkogud. Ma ei või neid kauguses veel ühtki tunda. F. Tuglas.
vrd tuntav
vrd tuntud

tõsi ‹tõe, tõtt 36› ‹s›

1. tegelikku olukorda kajastav, ses mõttes õige ütlus, jutt vms.; see, mis on päriselt olemas. Teie ei usu, aga see on tõsi. Uskumatu, kuid tõsi. Tahan teada tõtt. Vannun, et rääkisin tõtt. Kas ta räägib tõtt või valetab? Pole kerge tõtt valest eraldada. Kõneled sa tõtt või pilkad? Teeb ta nalja või on see tõsi? On see tõsi, mis sinust lehes kirjutati? See on selge tõsi, mis ta räägib. Kas see on ikka päris tõsi, et te ära sõidate? Pole tõsi, selle oled sa ise välja mõelnud! Selles jutus pole sõnagi, teragi, raasugi tõtt. Neis sõnades peitub omajagu tõtt. Teile pole veel täit tõtt öeldudki. Tuleb endale tõtt tunnistada: töö ei laabu. Ütlesin sõbrale tõtt näkku. Kuulujutt ei vastanud tõele. Kas vastab tõele, et ta on abiellunud? Tema võtab kõike tõe pähe, tõena. On see tõsi või ainult sinu ettekujutus? Haige pidas unenäoks seda, mis tegelikult oli tõsi. Ärevad aimdused osutusid tõeks. Ettekuulutus muutus tõeks. Ennustus sai, läks tõeks 'täide'. Ole aga mees oma sõna tõeks tegema 'teoks tegema'. Tõtt öelda 'ausalt öelda, tegelikult', see ei puutu minusse. Söö, mis küps, räägi, mis tõsi. *Ma olen alati armastanud luiskamist ning teatrit – kus miski tõsi pole ja seetõttu kõik võimalikuks osutub .. A. Kivirähk.
▷ Liitsõnad: eba|tõsi, puru|tõsi, sula|tõsi, surmtõsi.
2. (möönva, öeldu paikapidavust kinnitava sõnana; ka vastavates ühendites). a. tõesti, tõepoolest. Tõsi, ta abiellub. Tõsi, kuld on midagi muud kui hõbe. Tõsi see on, et ta jäi vanatüdrukuks. Uhke ta oli, see on tõsi. Nägu on, tõsi mis tõsi, koledasti habemesse kasvanud. Muidu on ta igati tubli poiss, see on tõsi. Ilus ümbrus siin, see on sula tõsi. See on poisi esimene ülikond, jumala tõsi. Ta on tubli tööinimene, mis tõsi, see tõsi. Tõsi küll, ega temalgi kõik libedalt lähe. b. tõega ‹adverbilaadselt› tõesti, tõepoolest; tõsiselt. Kas ta tõega tuleb? Või kartis ta tõega, et teine saladuse välja räägib? Ja tõega, üks silm oli hoopis suurem kui teine. Ma tõega ei tea, kuidas seda teile ütelda. *Nii et sa räägid päris tõega, et mina võiksin siin, selles toas kohe tööd teha? M. Raud.

vaene ‹-se 4›

1. ‹adj› varatu v. vähese varaga, rahatu; ant. rikas. Vaene inimene. Täitsa, päris, hirmus vaene mees. Vaene maatööline, saunamees, moonakas, poesell, agulikingsepp. Ta oli küla vaesemaid peremehi. Agulis elas tavaliselt vaesem rahvas. Vaesed vanemad ei suutnud oma lapsi koolitada. Üks vendadest oli rikas, teine vaene. Ta on ju nii vaene, et elab poolnäljas. Toetati majanduslikult kõige vaesemaid. Enne elas jõukalt, nüüd on vaeseks jäänud. Sõda on rahva vaeseks teinud. Vaene talu, rendikoht. Elas vaesest vaesemana 'väga vaeselt'. Ta on vaene nagu kirikurott. Vaene sant on see, kes ilma kotita kerjab. Mets vaese mehe kasukas.
▷ Liitsõnad: kerjus|vaene, puru|vaene, sant|vaene, verivaene.
2. ‹s› varatu v. vähese varaga inimene; ant. rikas. Kõik küla vaesed tulid kokku. Vaeste linnaosa. Linna ääremaadel olid vaeste hurtsikud. Saarel elasid vaesed ja rikkad kõrvuti. Rikas otsib rikast, vaene ajab vaesega läbi. Ligimesearmastaja pastor käinud sageli vaeseid külastamas. Ega vaesel toitu valida pole. Kes vaest varrule kutsub või puujalga pulma. Kes vaesele õigust teeb. *Mõisa käest sai iga vaene kaks kolmandikku rukkeid .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: vallavaene.
3. ‹adj› (haletsevalt, kahetsevalt, kaasatundvalt kellegi v. millegi raskes, halvas olukorras oleva suhtes). Oh sa vaene laps küll! Vaene mees, mis sinust nüüd saab? Tal vaesel mehel ei vedanud elus. Mis pidi vaene naine üksi peale hakkama! Vaene poiss, mul on temast südamest kahju. Vaene Maria, ta oli armunud! Mis sest vaesest orvust saab! Vaesed kalamehed, kes sellise tormiga merel on. Issand olgu sellele vaesele patusele armuline! Tema, vaene hing, ei aimanud ju midagi. Ta seisis minu ees nagu vaene patune. Mis sa sest vaesest loomast piinad! Vaesed lehmad palava ja parmude käes! Mu vaene süda valutab tema pärast. *See vaene maja on tõesti õnnetu koha peal. A. Liives.
4. ‹s› (haletsevalt:) vaeseke. Mis ta vaene peab tegema, kui teda kõikjal põlatakse! Kas tal vaesel on, kuhu täna ööseks minna? Oh mind vaest, kuidas ma ometi selle unustasin! Ja Joosep, vaene, ka veel selle ilmaga väljas! Prouale, vaesele, ei rääkinud sellest keegi. Loomad, vaesed, ka laudas söömata. *„Kas ootasite mind?” – „Jah.” – „Vaene! Ma olen nii suur süüdlane! .. ” R. Roht.
5. ‹adj› vilets, kehv, nigel, kesine; ‹liitsõna järelosana› nappus, vähesus. Vaene ja väeti linnupoeg. Põllumaa on siin vaene, enamasti liivasoss. Maavaradelt vaene piirkond. Tundra on taimeliikide poolest vaene. Sõjajärgne vaene aeg. Tänavu on viljasaagi poolest vaene aasta. Vitamiinide ja mineraalide poolest vaene toit. Oma inglise keele vaese oskuse tõttu on tal suhtlemisel raskusi. Mõtete poolest, mõtetelt vaene kirjutis. Vormiliselt vaene luule. Kultuurilugu tundmata oleksid meie teadmised palju vaesemad. Päevast päeva üksluine vaene argielu. Sul on võrdlemisi vaene fantaasia. Söögipoolisega oli vabadikuperes üsnagi vaene lugu 'vilets olukord'. *Poja tervis vaene, vaesem kui kunagi enne, armuline proua. E. Vilde. *.. aga päris ilma meheta on naisterahval ikka kole vaene elada. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: algatus|vaene, ande|vaene, aru|vaene, elamus|vaene, fantaasia|vaene, fosfori|vaene, hapniku|vaene, huumus|vaene, idee|vaene, kaaliumi|vaene, kala|vaene, kalori|vaene, kriitika|vaene, kujundi|vaene, kultuuri|vaene, laste|vaene, leiu|vaene, liigi|vaene, linnu|vaene, lubja|vaene, lume|vaene, lämmastiku|vaene, maitse|vaene, marja|vaene, metsa|vaene, mõtte|vaene, nalja|vaene, pinge|vaene, poeesia|vaene, proteiini|vaene, puude|vaene, päikese|vaene, raha|vaene, rasva|vaene, raua|vaene, saagi|vaene, sademe(te)|vaene, seene|vaene, sisu|vaene, soola|vaene, stiili|vaene, sõna|vaene, sündmus(te)|vaene, süsivesikute|vaene, taimestiku|vaene, takti|vaene, teabe|vaene, tegevus|vaene, toidu|vaene, toitaine(te)|vaene, tulemus|vaene, tunde|vaene, vaimu|vaene, valgu|vaene, vee|vaene, vere|vaene, vitamiinivaene.

vaeseke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(haletsevalt, kahetsevalt:) õnnetu, vaene (3. täh.) inimene (vm. olend). Ta vaeseke lõdises õhukeses pintsakus. Temal vaesekesel ei olnud kerge elu. Laps vaeseke jäi orvuks. Jalad olid vaesekesel puha katki. Sa, vaeseke, pole vist üldse maganud. Need vaesekesed ei teadnud asjaloost veel midagi. Oh sind vaesekest, mis sinust küll saab! Mul hakkas sellest vaesekesest kahju.

vaevaks võtma
vaevuma. Ehk võtad vaevaks need raamatud, käsikirjad läbi lugeda. Tore sinust, et võtsid vaevaks sisse astuda! Kas te ei võtaks vaevaks sellest lähemalt rääkida? Keegi ei võtnud enam vaevaks sööti jäänud põlde üles harida. Mees ei võtnud vaevaks vastatagi. *Pidupaik ei ole siit mitte kaugel .. Võta vaevaks ja tule meiega ühes! A. Saal.

vahva ‹1› ‹adj›

1. vapper, julge, kartmatu. Vahva sõjamees. Vahva mees, ei tema karda kedagi ega midagi. Mõni vahvam mees püüdis kallaletungijatele vastu hakata. Mine üksi, kui sa nii vahva oled! Tüdruk oli vahva ega hakanud nutmagi. Rindel tehti vahvaid tegusid.
2. tore, suurepärane, tubli. Mihkel on täitsa vahva poiss, vahva kambajõmm. Vahva tüdruk, plika. Töökas ja vahva mees, naine. Lapsed on tal vahvad: kogu aeg aitavad ema. Sa oled üks kuradima, paganama, hiiglama vahva sell! Päris vahva raamat, film. Küll oli vahva pidu! Päev, tänavune suvi oli igavesti vahva. Poiste meelest oli autojuhiamet vahva amet. Sul on siin vahva elamine, suvekodu. Nägin vahvat vaatepilti. Tegi vahvat nalja. Hirmus vahva oleks praegu mere ääres olla. Vahva sinust, et mind vaatama tulid. Vahva, et me kokku saime! Ütlemata vahva, kui sul on omaette tuba! Nende pool oli küll tore, kuid kodus on siiski vahvam. Oleks tal ka midagi vahvat rääkida! *Tead sa, Jüri, see oli vahva, kuidas sa sellele Lontule nina peale andsid. Ausõna, vahva! H. Pukk.
▷ Liitsõnad: ime|vahva, maru|vahva, ülivahva.

vaimustama ‹37›

1. vaimustust tekitama, vaimustusse viima, kütkestama, võluma. Luuletajaist vaimustas teda eriti Visnapuu. Meid vaimustas selle koha ilu. Etendus vaimustas mind, olin etendusest vaimustatud. See raamat, mõte, idee vaimustas noori. Eilne kohtumine ei vaimustanud 'rõõmustanud' eriti kedagi. Ta on sinust päriselt vaimustatud 'vaimustuses'. Oma tööst, ametist vaimustatud inimesed. Kangelast tervitasid vaimustatud rahvahulgad. Kostsid vaatajate vaimustatud 'vaimustust väljendavad' hüüded. Tüdruk oli ütlemata vaimustav oma uues kleidis. Vaatepilt oli vaimustav. Seesugust arvamust oli väga vaimustav kuulda.
2. hrv innustama. Esiisade eeskuju vaimustab meid tööle, kangelastegudele. Edu vaimustas kirjanikku samas laadis jätkama. *.. neil oli kogu aeg silme ees väga selge, konkreetne, vaimustav eesmärk – pöörata uus lehekülg maailma ajaloo suures raamatus. O. Tooming.

valama ‹37›

1. nõust vm. mahutist kallutades vedelikku vm. ainet välja voolata laskma, kallama. Vett tünni, potti valama. Valab supi potist kaussi. Valas endale pudelist piima, mahla, õlut. Valas tassidesse kohvi, klaasidesse veini. Klaasid, pitsid valati ääreni täis. Valas endale pitsi viina. Peolauas valati pits pitsi järel kõrist alla 'joodi ohtralt'. Kas võin sulle veel kohvi valada? Tüdruk valab kassile piima taldrikule. Valas nõu bensiinist tühjaks. Valab taimedele kastekannust vett peale. Vihtlemise järel valati endale külma vett kaela. Perenaine valab kanadele põllest teri. Marjad valati ühest korvist teise. *Kaldale sõidab isekallutaja, valab betoonikoorma maha. E. Rannet. | piltl. Valas oma sõnavõtus vastastele tuld ja tõrva kaela. Vihane eit valas tülitajale sõimuvalingu kaela. Läheduses ei olnud kedagi, kelle peale oma viha ja sappi valada. Päike valab valgust ja soojust üle maa. Ülekohus valas kibedust poisi hinge. Lootus valab soontesse uut jõudu. || (nutmise kohta). Õnnetu naine valas kibedaid, palavaid pisaraid. Ta on nii haleda südamega, küllap valas mõne pisaragi. Kurb sündmus, raamat pani pisaraid valama. Kas vaeslaps vähe sai silmavett valada?
2. ‹hrl. impers.› tugevasti (vihma) sadama, kallama. Müristas ja hakkas valama vihma. Väljas valas peaaegu vahetpidamata ränka vihma, lausa paduvihma. Vihma valas ojadena, lausa ladinal. Vihma valab nagu oavarrest, pangest, toobrist. Öö läbi valas vihma alla. *On tõesti hull nende ilmadega ... aina [vihma] valab ja valab! E. Rannet.
3. sulatatud ainet (hrl. metalli) valuvormi sisestades v. muul viisil selliselt vormima, et see tardudes omandab soovitud kuju. Malmist, metallist valatud esemed. Vasest valatud peekrid. Metallisegust valatud kirjatähed. Valukojas valatud suurtükid, relvad. Kirikukellad sulatatud üles ja valatud suurtükkideks. Pronksist valatud kuju. Skulptor valas kuju kipsi, pronksi, vaske. Betoonist valatud plokid, plaadid. Hakati põrandat, vundamenti valama. Tsemendist valatud põrand, trepp. Kõnniteed valati asfaldist. Klaasesemed võivad olla pressitud või valatud. Küünlaid valatakse. Plastmasse kas valatakse või pressitakse. Postid kas rammitakse või valatakse pinnasesse 'kinnitatakse sellesse vastava sideainega'. Uusaastaööl valatakse tina 'ennustatakse tulevikku sulatina vette kallamisel saadud moodustiste põhjal'. Ülikond, kleit istub seljas nagu valatud 'ülimalt hästi'. || (kunstlikult valmistatava jääkatte kohta). Pargis, hoovis valatakse liuvälja. Kooli spordiväljakul hakati jääd valama. || piltl millelegi teat. vormi andma, midagi mingis vormis esitama. Eepos on rahvalaulu värsivormi valatud. Teoses paelub meid meisterlikku kunstivormi valatud elutõde. Valab oma hingevalu luuletustesse, lauludesse. *Miks mitte proovida sõnadesse valada seda, mida nägin, kuulsin ja mõtlesin. E. Maasik.
4. kõnek lööma, virutama, äigama. Valas teisele teibaga, pudeliga pähe, vastu pead. Valanud vihamehele rusikaga vastu vahtimist, silmade vahele, näkku. Vihane Märt valas Tõnisele rusikaga ühe tulise. Valab sulle veel vemblaga üle turja! Politseinik valanud kaklejatele paar korda kumminuiaga. „Valame sulle nii, et sa sirevile jääd!” ähvardati. Valas hobusele ohjapäradega. | piltl. *Et Katrina oli sõnakas inimene, valas ta alati täis mõõduga. „Sinuga ei saa teisiti,” ründas ta Jaaku. L. Vaher. || (tulistamise kohta). *Laskjat ju sinust pole. Mina ise lähen, valan neile puuriida tagant! J. Semper.
5. van tormates jooksma. *Üle põllu valasid mehed, poisikesed ja naisterahvad sinnapoole, kust ajas suitsu üles .. J. Lattik.

vana ‹7›

1. ‹adj› kaua elanud, pika eaga; ant. noor. Vana inimene. Vana aednik, õpetaja, tööline. Vana Sass. Naine on näost, väljanägemiselt vanaks jäänud. Ega see kübar mind vanaks tee? Vanul päevil, vanas eas 'vanaduses, eakana'. Taat võis muretult oma vanad päevad lõpetada. Vanemates aastates brünett. Vanema põlve kirjanik. Võttis veel vanast peast 'vanuigi, vanana' naise. Mida mu vanad silmad veel nägema peavad! Ta on juba vanem 'vanapoolne' mees. Vanem vend andis nooremale tuupi. Klassi vanim õpilane. Laps on luti imemiseks liiga vana. Ta pole selle filmi vaatamiseks piisavalt vana. Noorem, keskmine, vanem kooliiga. Vanem generatsioon pelgab tänapäevast tehnikat. Ärgu see vana känd, vana muld tulgu õpetama! Vana mees, aga varsa aru. || (loomade, taimede kohta). Vana kass, koer, hobune. Vanad männid.
▷ Liitsõnad: igi|vana, iid|vana, muld|vana, puru|vana, vara|vana, üli|vana, ürgvana.
2. ‹adj› selline, mis on ammu tekkinud v. olemas, kaua kestnud, varase(ma)st ajast pärit; ant. hrl. uus. Vana park, linnaosa, sild, maja, reheahi. Tallinn on vana linn. Vana, isaisadelt päritud talukoht. Kogub vanu maale, raamatuid, münte. Tartu vanim kool. Tekstiilitööstus on vanemaid tööstusharusid. Vana vein läheb aina paremaks. Vana asustusala, muinasleid. Vanad ürikud, kroonikad. Vanast hõbedast lauanõud, ehted. Vanad kogemused kulusid marjaks ära. Ümiseb üht vana viisi. Loos, laulus korratakse vanu motiive. Vana meremehetarkus. Tegi seda meie vana sõpruse nimel. Vana kombe kohaselt. Tuli vanu arveid õiendama. Vana võlg tahab tasumist. Vana arm ei roosteta. Käsk on vanem kui meie. || ajast v. rohkest kasutamisest kahjustatud, kulunud; pruugitud; kehtetu. Vanad paigatud püksid. Käis vanas kulunud riides. Ei tahtnud endale vana ülikonnaga häbi teha. Vana roostetanud konservikarp. Vana aukuvajunud diivan. Vana, närtsinud nahk. Aeti vanade majariistadega läbi. Vana koli. Vana paadiloks. Vanad autokummid visati ära. Vana värv kraabitakse pinnalt maha. Lipitud-lapitud vana katus. Ostis vana auto. Õde käib venna vanade tossudega. Vana pilet. || riknenud; hukka, käest ära (läinud). Vana või, rasv. Haav, haigus on lastud vanaks minna. *Kana pidavat sa kohe ära sööma, sest see võivat vanaks minna. K. A. Hindrey.
3. ‹adj› kunagine, endine, mitte praegune; varasem, selline, mille kõrval v. asemel on uuem; ant. uus. Vanades jõesängides rohetavad nüüd niidud. Vana sõjatee läks siit. Kohtusin vana koolivennaga. Vana esimees on ammu pensionil. Mis sest vanast asjast enam meelde tuletada! Vanu haavu lahti käristama. Nad tahavad vanu õigusi tagasi. Ega praegu enam vana aeg pole. Vanal Vene ajal. Vanal hallil ajal. Vana korra ajal. Ta pole vanas kodus enam kordagi käinud. Tahaks vanasse kohta tööle tagasi minna. Ta on maetud vanale kalmistule. Surnuaia vana osa. Taime vanad ja uued juured. Kas ostame vana või värsket kartulit? Need on juba vanad uudised. Vana vihik on täis, võta uus! Palju sa vanas rahas palka said? Vana Testament. Vana kirjaviis. Vana Maailm 'Euroopa, Aasia ja Aafrika'. Vanem kiviaeg 'paleoliitikum'. Vana 'Juliuse' kalender. Vanad keeled 'eeskätt klassikalised vanaaja keeled (kreeka, ladina)'. Vanad 'muistsed' germaanlased, kreeklased, roomlased, egiptlased, eestlased. Vana Tallinn (Tallinna vana osa kohta). || (tunnustavalt:) varasematele aegadele omaselt rangem, nõudlikum. Vana kooli eriteadlane. *Roogas oli vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg. || möödunud v. mööduvasse aastasse puutuv. Vana aasta ärasaatmine. Saadab sõbrale veel vana aasta lõpu sees kirja. Head vana aasta lõppu!
4. ‹adj› selline nagu enne, endine, muutumatu; sama. Kõik läheb seal vana viisi, vanal viisil edasi. Algul jäid asjad vana moodi. Elu läheb vana rada. Külastused jätkusid vanas vaimus. Saatis veel vanas usus paar kirja samal aadressil. Suhtub sõbrasse vana lugupidamisega. Ta on ikka oma vanas olekus: rõõmus ja häirimatu. Mängib pilli vanas tuntud headuses. Pärast päevapikkust kõndimist jõuti vanasse kohta tagasi. Võti käib meil vanas kohas. || sageli kasutatav, traditsiooniline, kulunud. Jälle see vana nali, vabandus! See on neil vana laul!
5. ‹adj› (kellegi kohta:) kauaaegne, ammuaegne, ammune. Küll ta oskab, ta ju vana põllumees, karjakasvataja. Poiss on juba üsna vana õngitseja. Nad on vanad suitsumehed. Ta on siin vana olija. Oleme vanad tuttavad, sõbrad. Kokku said vanad konkurendid. Tehase vana kaardivägi. Üks vana sõber on parem kui kaks uut.
6. ‹adj› vanem komp positsioonilt kõrgem, astmestikus eespool vrd vanem- Vanem skribent. Ta on aukraadilt sinust vanem.
7. ‹adj› (hrl. koos arvuliste suurustega:) teatava vanusega. Kui vana sa oled? Sama vana kui mina. Ta sai viis aastat vanaks. Neli kuud vana kassipoeg. Hunt elab kuni 15 aastat vanaks. Viis poega vana lehm. Oma kolm nädalat vanad ajalehed. Pool aastat vana maja. Ligi tuhat aastat vana linn.
8. ‹adj› kasut. püsiühendeis. a. (tugevdavalt mütoloogiliste olendite nimetustes). Vana kurat. Vana sarvik, sarviline. Vana tühi. Nagu vana õelus ise. b. ka hlv (inimese kohta:); igavene, kuradi(ma). Sa vana jäär! Vana hani, oinas! Sa vana sinder! Vana narr! Vana kalts, tola, ahv! Kes seda vana rebast ei tunne! Oota sa, vana nõid! c. taevakehade rahvapärastes nimetustes. Vana Sõel 'Hüaadide täheparv'. Vana 'Suur' Vanker. Vanad Sauatähed 'kolm ridastikku tähte Kotka tähtkujus'. d. (hundi kohta). Vana hall. e. muid juhte. Vana valge 'valge viin'. Kardab jääda vanaks tüdrukuks van vanatüdrukuks.
9. ‹adj› kasut. kahaneva kuufaasi kirjeldamisel; sellise kuu paistmise aeg. Vana kuu tõusis taevasse hilja. Lehtpuud soovitati raiuda vanal kuul. *Ka seinatoppimise sammal, keldriks vajalikud kivid ning ahjumaterjal tuli hankida vanas kuus. T. Habicht.
10. ‹adj›. a. päris, tõeline. Vana valge, pime juba käes, väljas. Vana videvik, öö ammu käes. Tugev tuul tõusis vanaks maruks. Mardipäevaks oli vana talv käes. Palju kell on? – Vana päev juba. b. hääbuv, vaibuv. *Eemal ulgumerel nähti veel vaibuva põhjatuule jälgi: .. kerget vana laine kohamist karidel, laiad väljad vaikivat vett. A. Mälk.
11. ‹s› (kellegi kohta). a. vana inimene (sg. sagedamini mehe kohta); isa; lastek vanaema v. vanaisa. Hoolitsus vanade eest. Lahke, tarmukas, energiline vana. Vana on veel üsna kõbus. Täitsa vana! Vana andis talu pojale üle. Mis su vana sellest arvab? Tule vana sülle! Homme lähme vanale külla. Vanal varese, noorel nugise silmad. b. ‹pl.› vanemad. Vanad kasvatasid üles viis poega. c. kõnek (ülemuse kohta). Kõik kutsusid kaptenit, kiprit laeval vanaks. Sõdurid usaldavad oma vana. Poistega oli vana range. Sai vana käest peapesu. d. (looma kohta). Talled kepsutavad vana ümber.
▷ Liitsõnad: jõulu|vana, näärivana; järve|vana, metsavana.
12. ‹s› miski endisaegne, varasemast tuntud v. teada. Uue võitlus vanaga. Hoiab vanast kinni. Ripub vana küljes. Hääbuv, manduv vana. Aeg-ajalt tuleb vana korrata.

varese|vihtleja
kõnek (tühise, hoopleja inimese kohta, ka sõimusõnana). Andres nimetas Oru Pearut varesevihtlejaks. Mis vastast sinust ka on, va varesevihtleja!

vorst vorsti vastu
(halvale halvaga vastamise kohta). *Vorst vorsti vastu – sina ei hooli meist, meie ei hooli sinust. E. Tennov.

võrragi
‹postp› [gen] ‹hrl. eitavas lauses› võrra. Isa pole poole võrragi nii tark kui poeg. *Kuigi hallivatimehed polnud talle küünemusta võrragi kurja teinud. O. Tooming. *Ma polnud sinust juuksekarva võrragi kangem. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: karva|võrragi, kriipsu|võrragi, küünevõrragi.

väga ‹adv›
(omaduse v. tegevuse tõhusust ja mõju rõhutades:) suurel määral, kangesti, kõvasti, äärmiselt. Väga hea, halb, suur, väike, külm, soe. Väga tark, rumal otsus. Väga mürgine seen. Väga vanad mündid. Perekonnal on täita väga oluline roll. Väga võimalik, et hakkab sadama. Mul on väga kahju. Poiss muutus üpris väga rõõmsaks. Eks ole ilus tüdruk? – Väga. Tahab kooli lõpetada väga headega 'viitega'. Lumi sulas väga kiiresti, aeglaselt. Oskab väga hästi tantsida. Jõudsime pärale väga vara, hilja. Heina on väga vähe järel. Oleme sinust vägagi tihti kuulnud. Tahtis väga süüa. Kui väga oleks tal head sõpra tarvis! Mis sul nii väga 'eriti palju' teha on? || ‹substantiivi laiendina› hrv. *Tümm oli pehmes meeleolus ja oli väga sõber. K. A. Hindrey. || ‹eitusega› kuigivõrd, suuremat. Ega praegu veel nii väga öö olegi. Toidust pole väga häda, lugu. Pildil pole ju väga vigagi 'pilt on päris kena'. *.. Riinu rääkis, et õpetaja neid õpilasi väga ei küsi, kes lugeda oskavad .. Madde Kalda. || (mõnedes tunderõhulistes väljendites). Palun väga, astuge sisse! Sain teie kirja kätte, tänan väga! Väga armas, et tulite. Väga rõõmustav tutvuda. Väga austatud juubilar! *„Palun väga, miks ei võiks ma Haraldit armastada?” küsib Eva haavunult. B. Alver.
▷ Liitsõnad: üliväga.

värdjas ‹-ja, -jat 2› ‹s›

1. soerd, ebard; eemaletõukava välimusega olend, monstrum. Naisel sündis küürakas värdjas. Kahe peaga vasikas või muu säärane värdjas ei jää harilikult ellu. See mees pole ju mingi värdjas, täitsa normaalse moega. Peab tõukoera mingiks karvadeta värdjaks. *.. otse mu vastas nõjatub punasele sametile teine värdjas, inimsuurune koorikloom. A. Üprus. || (üldse millegi vastumeelsust äratava kohta). *Sündis see värdjas, mida kutsume küll oma romantiliseks kirjanduseks, kuid millele leidub vaevalt kohast nime. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: nime|värdjas, sõnavärdjas.
2. (väärastunud psüühikaga inimese kohta). Vaimseid värdjaid võib kohata kõigis eluvaldkondades. *Me oleme sinust päris inimese teinud. Näed ju ise, missugune moraalne värdjas sa olid. A. Pervik. || (kirumis- ja sõimusõnana). Mis sa, värdjas, lõugad! Nad on meist ette jõudnud, need igavesed värdjad!
3. van sohilaps. Mõisahärra, teenijatüdruku värdjas. Värdjaga tüdruk. *.. oli ta sattunud niivõrd laiale teele, et ei teadnud auväärt vaimulikulegi ütelda, kust oli korjanud värdja. J. Mändmets.

õieti ‹adv›

1. õigupoolest, tõtt-öelda, tegelikult. Läheme maale õieti vanaisa tõttu. See mõte oli tal õieti ammu peas olnud. Ei mäletagi, kui vana ta õieti on. Me pole õieti tuttavadki. Mis ta sinust õieti tahab? Ega me palgatõusu õieti lootnudki. Sadas midagi, mis polnud õieti ei vihm ega lumi. Sai alles õhtul aru, kui väsinud ta õieti oli. Õieti öelda 'õigupoolest' pole tal raha ollagi. || õigemini, täpsemalt. See juhtus sügisel, õieti juba augustis. Miku (õieti Mihkel) on maetud Kullamaa kalmistule. Ta koduks oli onn, õieti muldonn.
2. kõnek õigesti. Mõistke mind õieti! Seda sa ütlesid õieti.
3. van õige [adv.], üsna, päris; eriti. Päike paistis juba õieti soojalt. Kära on õieti suureks läinud. *.. [Triinu] olla metsa marjule läinud ja koha peale juhtunud, kus õieti palju suuri maasikaid olnud .. A. Kitzberg. *Ma teadsin, et tema majanduslik seisukord on halb ja eelmise vihmase suve tagajärjel nüüd veel õieti. M. Metsanurk. || hoopiski. *.. jah, ei saanud temast ikka õiget prouat, nüüd vanas eas enam õieti mitte. K. Ristikivi.
4. hrv ehk, õige [adv.] *Kui teeks täna õieti suurema ringi .. F. Tuglas.

õpetama ‹37›

1. teadmisi, oskusi ja vilumusi andma; juhendades, suunates v. eeskujuks olles kellelgi mingit oskust v. harjumust kujundama; juhatust, nõu andma. Tunnis tuli istuda vaikselt ja kuulata, mida õpetaja õpetab. Õpetas gümnaasiumis mitut ainet. Ta õpetab ülikoolis jaapani keelt, filosoofiat, kõrgemat matemaatikat. Koolis õpetatakse ka kombeid ja käitumist. Munkadele õpetati mediteerimist ja võitluskunste. Koolmeister õpetas lastele aabitsatarkust. Ema hakkas lapsele tähti, aabitsat õpetama. Kes sind lugema õpetas? Laps tuleb õpetada kingapaelu siduma. Onu õpetas mind niitma. Isa õpetas talle selgeks kõik maatööd. Õpeta mulle, kuidas tuulelohet teha. Kes selle poisi küll jooma, valetama õpetas? „Pane ööseks kompress peale,” õpetas ema. Üks teeb, teised õpetavad. Teist oskab igaüks õpetada. Ära tule mind õpetama, tean seda sinust paremini. Rääkis õpetaval toonil. Õpetavad sõnad. Muna õpetab kana. || ‹elutu subjektiga› kogemus(t)e kaudu (elu)tarkust andma. Küll elu teda õpetab. Aastad on õpetanud eluraskustest üle saama. Olin algul kehv kuduja, aga töö õpetas 'töö käigus õppisin'. || õpetatud (kõrgesti) haritud, (hea) väljaõppe saanud. Õpetatud mehed. Õpetatud nõukogu. Õpetatud Eesti Selts. See jäägu õpetatud peade otsustada. Õpetatud arste oli Eesti linnades juba keskajal. || (loomade kohta:) dresseerima. Õpetas kutsika sitsima. Püüab papagoid rääkima õpetada. Hobune oli õpetamata ja peru. Kes vana karu enam tantsima õpetab. *Karjastel oli saanud harjumuseks oinaid tigedaks õpetada. E. Tarkpea.
2. karistama, õpetust andma, kellelegi näitama (6. täh.) Ma sind õpetan, kui sa osatamist ei jäta! Oota, oota, küll ma sind õpetan ja sulle jalad alla teen! Teda oleks vaja väheke õpetada, mis ta siin ülbitseb. Paras talle, et ta selle metalliäriga õpetada sai (kibeda kogemuse saamise kohta). *Tol ajal oli igal vanemal madrusel õigus sind köieotsaga õpetada, rääkimata veel säärasest saksast nagu purjekakapten. J. Parijõgi.

õppus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. ‹ka pl.› lühiajaline praktiline õpe (teat. tegevuste harjutamiseks, hrl. väljaõppe osana). Päästetöötajatele korraldatakse õppusi. Piirivalvurite õppus. Algasid Kaitseliidu õppused. Strateegilised, taktikalised õppused. Kasarmuõuel on käimas õppus. Raske õppustel, kerge lahingus (sõduritarkus).
▷ Liitsõnad: kontroll|õppus, kordus|õppus, lahingu|õppus, maastiku|õppus, poliit|õppus, rivi|õppus, suurtükiväe|õppus, sõjaväe|õppus, taktika|õppus, tsiviilkaitse|õppus, tuletõrje|õppus, väliõppus.
2. (üldisemalt:) õpetus, õpetamine. a. esineb väljendis õppust võtma, mis märgib mingile õpetusele allumist v. millestki, mingist kogemusest õppimist. Noor hobune võttis hästi, kiiresti, kergesti õppust. Püüdis koera õpetada, kuid vana loom ei tahtnud enam õppust võtta. Võta juhtunust õppust ja ära rohkem rumalusi tee. Kriitikast, minevikust ei võetud õppust. b. (muudel juhtudel, eeskätt vanemas keelepruugis). Muudkui jagas kaasale õppust. *Aga sina katsu õppust saada ... vahest saab sinust veel kunstmaaler. L. Kibuvits.

õrnus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. õrn, südamlik tunne, hellus; hellustunne. Naiselik, emalik õrnus. Ta silmist paistis õrnus ja kaastunne. Lapsed vajavad õrnust. Tundis oma esiklapse vastu erilist õrnust. Tüdruku hääl värises õrnusest. Naine kohtles last hoole ja õrnusega. Mõtlen sinust suure õrnusega. Armastus täitis teda õrnusega kogu maailma vastu. Õrnusega segatud etteheited. Õrnuseta puudutus, sülelus. || õrnade tunnete avaldus, hellitus (silituse, kallistuse, suudluse, sõnade, hääletooni vms. näol). Paarike istus pargipingil ja vahetas õrnusi. Sosistasime teineteisele õrnusi. Vanaema külvas lapsed õrnustega üle.
2. haprus, peenus. Okstele oli ilmunud noorte lehtede helerohelist õrnust.

üldse ‹adv›

1. üleüldse, üldiselt, ülepea. Lahkus välismaale, kas ta enam üldse tagasi tuleb. Kõigepealt pean selgeks saama, mis siin üldse toimub. See oli üldse mu esimene merereis. Kriisiaastail lõpetasid mitmed ettevõtted üldse oma tegevuse. Ain oli üldse vähese jutuga. Mis sa siin metsas üldse teed? Vaevalt et keegi täna öösel üldse magada sai. Räägiti üldse poliitikast, kohalikest valimistest eriti. Peolauas valitses üldse kuidagi sunnitud olek. Niisugust asja esineb üldse harva. Kas need seened üldse söödavad on? Tänavune kevad oli üldse külm. Üldse elas ta oma ebaõnnestumisi raskelt üle. Ma ei räägi sinust, ma räägin meie elust üldse. Sa ei vaadanud ju filmi üldse lõpuni. Ma poleks pidanud sinna üldse minema. Minu teada pole ta üldse abielus olnud. Ja üldse, mis te kiusate teda selle koolijutuga!
2. ühtekokku. Üldse on selles klassis ainult kümme last. Üldse on ta eesti keelde tõlkinud üle paarikümne raamatu. Töötas Kose kihelkonnas koolmeistrina üldse kümme aastat. Üldse on vahetunud kuus ministrit. Koosolekuid peeti üldse viis.
3. ‹eitavas lauses› absoluutselt (mitte), vähimalgi määral, sugugi (mitte); sootuks, hoopiski. Isal ei olnud üldse(gi) lauluhäält. Mul polnud üldse raha. Poiss ei oska üldse tantsida. Ta ei söönud ega joonud peaaegu üldse midagi. Paistab, et raha, sport ei huvita teda üldse. Sind ei saa ka üldse usaldada. Probleemiga ei tahetud üldse tegelda. Traktori mootor ei tahtnud üldse vedu võtta 'käima minna'. Tütar pole üldsegi ema moodi. Kas haav teeb valu? – Ei, üldsegi mitte. *Jalad on lõdvad ja tundetud, nagu poleks mul neid üldsegi. R. Parve.
4. üldisena, üldise kujul, abstraktsioonina. Usub, et ei ole olemas liikumist üldse väljaspool konkreetseid kehasid ja protsesse.

üsna ‹adv›

1. võrdlemisi, küllaltki, kaunis, üpris. Väljas oli üsna tugev tuul. Ilm oli üsna jahe. Käies hakkas üsna soe. Külavahetee oli üsna auklik. Maja oli küll vana, kuid veel üsna kõbus. Mees paistis olevat üsna rõõmus. Lahkusin sealt üsna segaste tunnetega. Vaatas mulle üsna tõsise näoga otsa. Poisid on üsna ühepikkused, üsna ühte kasvu. Mart on juba üsna vana mees. Ma ei saa täna tulla, mul on üsna kiire. Räägiti üsna igapäevaseist asjust. Võõras kõneles üsna head eesti keelt. Üsna kerge vaevaga sain kõik korda. Üsna hea oli olla mere ääres. Aprilliilmad on üsnagi tujukad. Üsnagi arvestatavad seisukohad. Üsnagi keskpärane teadlane, õpilane. Päike käib juba üsna kõrgelt. Äikesekõmin kostis juba üsna kaugelt. Kuiva kliimaga aladel sajab üsna harva. Kodunes uue ümbrusega üsna ruttu. Taganttulija lähenes üsna kiiresti. Isa jäi üsna kauaks kodunt ära. Selle tööga teenisin üsna hästi. Heitsin üsna varakult magama. Ta näib oma eluga üsna rahul olevat. Noomis poega üsna kurjalt. Ta on uurinud seda probleemi üsna põhjalikult. Mõni mees oli juba üsna purjus. Sa muretsesid üsna asjata – kodus oli kõik korras. Andres oli minu plaaniga üsna nõus. Sul paistab üsna ükskõik olevat, mis sinust arvatakse. Vaikne maanurk – elame siin üsna omaette. Hakkas üsna-üsna tasa laulma. Selline lugu võttis tuju üsna ära. Tütar on üsna ema nägu. Nad olid ikka riius, nüüd on aga üsna sõpradeks saanud.
2. päris, täiesti, lausa. Kilk jäi vaiksemaks ja siis üsna vait. Üsna üksinda ma selle tööga toime ei tule. Oli üsna lust näha, kuidas nad töötasid. Seda juhtus üsna mitu korda. Ole üsna mureta, keegi ei aja sind majast välja! *Mõni ettepanek laideti üsna maha, mõni võeti poolikult vastu. J. V. Veski.

lahti ütlema

1. (vabatahtlikult) millestki v. kellestki oma valduses olevast, omasest v. harjumuspärasest loobuma. Ütles oma äripartnerist lahti. Ütle nendest sõpradest lahti. Ma ütlen sinust lahti, sest meie kooselust ei tule midagi välja. Ta ei suuda oma austajast kuidagi lahti öelda. Ütles oma pärandiosast õe kasuks lahti. Kuningas oli sunnitud troonist lahti ütlema. Otsustas ise vallasekretäri ametist lahti öelda. Ütles end revideerimiskohustusest lahti. Eideke väsis ja ütles ketrustöödest lahti. Ütles naabrite edasisest abistamisest lahti. Ta on meievahelisest lepingust lahti öelnud. Sa pead oma iganenud seisukohtadest lahti ütlema. Oma tõekspidamistest ei või ma lahti öelda. Ristiusku vastu võttes ütles lahti paganausust. Hilisemas loomingus on luuletaja lahti öelnud ilutsevast romantikast. Oma harjumustest pole kerge lahti öelda. Pead oma viinapahest lahti ütlema! Mungaks hakates ütles lahti kõigest ilmalikust. || (hrl. vanemate ja laste suhetes). Kui poeg varguse pärast vangi läks, ütles isa temast lahti. Ütles ennast oma vanematest lahti. || millestki keelduma, ära ütlema. Oli nõus tööle edasi jääma, kuid ütles igasugusest vastutusest lahti. *Kõik [talupojad] kinnitasid veel kord ühest suust, et nad sõnnikuveost lahti ütlevad. E. Vilde.
2. vallandama. *Vanaperemees oli isegi kõiki teenijaid viimseni lahti ütelnud ja need tuli uuesti palgata. A. Kivikas. *Tuleb kevad, siis ütleme ninamehed lahti. Nagu oleks nüüd inimestest puudu. J. Mändmets.