[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

anduma ‹37›

1. end millegi (hrl. tunde, kire, elamuse, mõtete jms.) võimusesse andma; mingile tegevusele, harrastusele vms. pühenduma. Täielikult, piiritult, kogu hingega anduma. Oma unistustele, armastusele andunud noored. Ei tohi anduda muremõtetele, nukrusele, kiusatusele. Andus joomisele, lõbustustele, seiklustele. Kirjandusele, kunstile, muusikale andunud inimene. Ta on oma tööle, erialale andunud. Andunud revolutsionäär, võitleja.
2. sugulisse vahekorda astuma (eriti naise kohta). Ta polnud veel ühelegi mehele andunud. Armastas üht, aga andus teisele. *Unised, nagu nad olid, .. andusid nad teineteisele tugeva ning kosutava kirega. K. Rumor.

emotsionaalne ‹-se 2› ‹adj›
tundeelamuslik, tunde-; emotsioone väljendav v. esilekutsuv. Emotsionaalne kriis, labiilsus. Emotsionaalne väljend. Romaani emotsionaalne keel. Viiulikunstniku emotsionaalne mäng. Teose emotsionaalne mõju. Inimese emotsionaalne seisund mõjustab ta töövõimet. *Rahvahulkade tulised, kohati koguni ülevoolavad tundeavaldused .. moodustasid reisi kõige emotsionaalsema osa. P. Rummo.

enese|unustus
millestki innustumise, tugeva tunde vm. tõttu kõige muu unustamine, kontrolli kaotamine enese üle. Hetkeline eneseunustus. Eneseunustust otsima, leidma. Erutusin eneseunustuseni.

hakkama ‹hakata 48›

1. ‹ka impers.› mingi tegevuse juurde asuma; ‹hrl. ma-infinitiiviga› midagi, mingit uut olukorda alustama. Lugema, joonistama, suusatama hakkama. Tööle hakkama. Hakkab naerma, nutma, pärima. Poiss hakkas kartma, kogelema. Laps hakkab käima. Keegi ei hakanud talle vastu vaidlema. Ene hakkas paremini õppima. Ma hakkan nüüd minema. Haige hakkas oksendama, oksele. Hobune hakkab lõhkuma. Rong hakkab liikuma. Suu hakkas kuivama. Miski hakkas mind häirima. Toast hakkas kostma laulu. Päike hakkab paistma. Päevad hakkavad pikenema. Tuul hakkab tõusma. Hakkab kahutama, külmetama, sulama. Hakkab koitma, hämarduma, pimedaks minema. Väljas oli hakanud sadama lund, tuiskama. Tal hakkab hästi minema. *„Meie, meie ...”, hakkas Miina, aga ei saanud edasi. A. Kitzberg.
2. ‹ka impers.› väljendab mingi olukorra, aistingu, tunde, meeleolu tekkimist. Hakkab halb, paha, hale (kellestki, millestki). Hakkab kõhe, külm, vilu, palav. Neil hakkas igav, piinlik, õudne, jube. Tal hakkas väga kiire. Meil kõigil hakkas hirmus lõbus. Tal hakkas vigasest lapsest kahju. Mul hakkas hirm, häbi, kole janu. Mis sul nüüd hakkas? Haigel hakkab juba parem. Kiiresti kõndides hakkab soojem.
3. mingisse ametisse, tööalale asuma; mingisse olukorda, vahekorda astuma. Hakkab autojuhiks, traktoristiks, õmblejaks, ajakirjanikuks. Enn hakkab naisemeheks. Onu hakkab lapse hooldajaks. Ametisse hakkama. Kellegagi kampa, mesti, paari hakkama. Hakkasin kodustele appi. *Jaan hakkas nõusse ning pikemalt aru pidamata asusidki poisid .. teele. E. Raud.
4. algama, peale hakkama. Kõik hakkas sellest, et .. Üks pidu lõpeb, teine hakkab. Poole tunni pärast hakkab tantsupeo otseülekanne. Koosolek hakkab kell kolm. Mets hakkab jõe äärest padrikuga. *Äkki hakkas ühel päeval kesa kandis suur kisa ja karjumine. A. H. Tammsaare.
5. millestki kinni võtma, kinni haarama; kuhugi kinni, külge jääma, takerduma. Koer hakkas hammastega püksisäärde. Tütar hakkas emale kaela. Talle hakkas pihku tolmune küünlajalg. Tuli hakkab visalt tooresse puusse. Kala hakkab õnge. Puder oli keemisel põhja hakanud. Mis hakkab kulbi külge, see hakkab kondi külge. *Ja vaata, siis silma kinni jäi silm / ja käsi see hakkas kätte. M. Under. *Siis tõstis ta jalgu hakkavad seelikuhõlmad üles .. ning kadus kohe pimedasse eeskotta. A. Jakobson.
6. mõjuma, toimima, mõju avaldama. Hele päike hakkab silmadele. Külm hakkas sõrmedesse ja varvastesse. Paks suits hakkas ninna ja silmadesse. Ränk töö hakkas tervise peale. Ootamine, näägutamine, lärm hakkab närvidele. Ei tema peale hakka tuli ega vesi. Hea sõna tema peale ei hakka. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || (meeleorganitega tajumise kohta). Kaugelt hakkas kõrvu, kõrva automürin. Tuppa astudes hakkas talle ninna tugev sirelilõhn. || millekski suuteline, küündiv olema. Las teeb seda, mille peale jõud hakkab. Minu mõistus selle peale ei hakka.
7. teistele üle kanduma, nakkama. Ema ärevus hakkab lastessegi. Kaaslaste lõbus tuju, ülemeelikus, nukrus hakkas minussegi. Tema kirglik töölust hakkas ka teistesse. *Isandate tüli hakkas lõpuks ka alamatesse rüütlitesse .. E. Kippel.
8. kõnek sobiv, kõlblik olema. Kui hästi lilla värv sulle hakkab! See soeng, kleit ei hakka mulle. Neist võtmetest ei hakka ükski sellele uksele. *.. usu, naiste amet / meestele ei hakka. E. Niit (tlk).

hele ‹-da 2› ‹adj›

1. tugevat valgust kiirgav. Hele tuli. Hele päike, täiskuu, täht, välgusähvatus. Kuivad puud põlesid heleda leegiga. Astusin hämarast toast heledasse päevavalgusse. || valgusküllane, hästi valgustatud. Heledad kevadpäevad, suveööd. Kuuvalgusest hele taevas. Päikesepaistest läks tuba heledamaks ja rõõmsamaks. *Vahtis lausa rõõmsast huvist / ilma heledat ja suvist. K. Merilaas. | piltl. Ta on hele täht kunstitaevas.
2. värvuselt, toonilt valkjas, mittetume. Heledad värvid, toonid. Hele nahk, jume, silmad, juuksed. Naise põskedele kerkis hele puna. Hele õlu. Heledast puust mööbel. Heledaks pleekima. Tint oli liiga hele. Tumehall kuub ja tunduvalt heledamad püksid. Hõõrusin tuhmunud aknaklaase varrukaga veidi heledamaks 'puhtamaks, läbipaistvamaks', et valgus sisse paistaks.
3. kõrge ja kõlav. Hele kisa, kiljatus, plaks. Laste hele naer, nutt. Poiss laskis heledat vilet. Luges heleda häälega. Oli kuulda tüdrukute heledaid huikeid. Hommikul äratas teda hele kukelaul. Kellukese hele tilin. Kellalöögid muutusid järjest heledamaks ja rõõmsamaks. Heleda kõlksuga langes vasar alasile.
4. tugev, jõuline (mingi tunde kohta). Jalga lõi hele valu. *Täku hele rõõm tegi ka Joosepi ja Liisi meele rõõmsamaks.. A. H. Tammsaare. *Õpetaja, preester ja köster olid jalga lasknud, ikka heledas hirmus oma elunatukese pärast. L. Kibuvits.
5. kõnek nälga tundev, näljane, tühi. Kõht, keskpaik, vöövahe on üsna hele. Olime juba pool päeva tööd rassinud ja kere läks järjest heledamaks. *Praegu on mul seest nii hele.. E. Särgava. *Sulle viska kivi kurku, ikka oled hele! H. Raudsepp.
6. piltl lootusi andev, paljutõotav; helge. Heledad lootused, perspektiivid, tulevikuplaanid. Heledamad hetked, silmapilgud raskes elus. Peep oli meie klassi heledamaid 'targemaid, andekamaid' päid. *Kaugel, kusagil ees pidi olema heledam aeg, siis, kui ta pääseb jälle oma reisidele. E. Krusten.

hüüd|sõna
keel kõneleja tunde- ja tahteavaldusi, häälitsusi, loodushääli vms. väljendav muutumatu sõnaliik, interjektsioon, näit. ai, oi, ahaa, ohoo, urjuhh, klirr, põmm

kinni istuma

1. vangistatud olema, istuma (3. täh.) Varguse, kakluse, salakaubaveo, mõrva pärast kinni istuma. Mees oli revolutsioonilise tegevuse pärast kümme aastat kinni istunud. Ta olevat juba paar korda ei tea mille eest kinni istunud. Istus kinni linna kõige viletsamas vanglas.
2. karistuseks pärast tunde koolis viibima. *„Kus sa hulkusid? Kas koolist visati välja?” – „Kinni istusin.” L. Kibuvits.
3. istuma (4. täh.) Auto istus poris kinni.

kinni jätma

1. kõnek õpilast v. õpilasi karistuseks v. järeleõppimiseks pärast tunde kooli jätma. Poiss jäeti kaheks tunniks kinni.
2. lehma tiinusajal lüpsmist lõpetama. Jätsime lehma kinni, nüüd pole piimatilkagi majas.

kinni jääma

1. mingi takistuse tõttu liikumist lõpetama v. aeglasemalt edasi liikuma. Auto jäi porisse, lumme kinni. Laev jäi madalikule kinni. Kärbes jäi liimile kinni. Suu on nii kuiv, et keel jääb kurgulae külge, kurgulakke kinni. | piltl. Mitmed kirjutised jäid kinni tsensuuri kitsastesse väravatesse. *Ta silm.. jäi viimaks Miina külge kinni. E. Vilde.
2. (hingamisrütmi häire v. hingamistakistuse kohta). Hing jäi ehmatusest, üllatusest, suurest rõõmust, põnevusest, vihast, raevust kinni. Ei suuda enam joosta, hing jääb rindu kinni.
3. mahla vm. vedeliku eritamist, väljavoolu lõpetama. Pani haavale sideme, et veri kinni jääks. || piima andmist lõpetama (lehma kohta). Talveks jäid lehmad kinni. Lehm on kinni jäämas.
4. kõnek karistuseks v. järeleõppimiseks pärast tunde kooli jääma. Terve klass jäi täna tunniks ajaks kinni. || van leerikooli kordama jääma. *Hans jäi leeris kaks korda kinni, mina sain esimese korraga lahti.. E. Vilde.

kandma ‹kannan 45›

1. hrl. üles tõstetuna edasi toimetama, ühest paigast teise viima v. tooma. a. (elusolendi jõul). Haavatu kanti kanderaamil autosse. Kannab last kukil, seljas, süles, kätel. Kannab kotte, kaste, kohvreid. Võtsin tema kompsu enda kanda. Demonstrandid kandsid lippe, loosungeid. Kandis mitme päeva jao puid kööki valmis. Kannab jõest saunavett. Kaelkookudega on ämbreid kergem kanda kui käe otsas. Hein kanti võsa vahelt lagedale kuivama. Neegrid kannavad raskeid pakke pea peal. Jahisaak kanti vahepuus koju. Road kanti suurtel liudadel lauale. Võtku siit igaüks nii palju, kui kanda jaksab. Raamatud on ei tea kuhu laiali kantud. Poiss muudkui kannab tüdrukule lilli ja maiustusi. Ma ei kanna kaasas suuremaid rahasummasid. Ärge kandke jalgadega pori tuppa! Lähen, kuhu jalad kannavad! 'ükskõik kuhu'. Linnud kannavad pesamaterjali noka vahel, nokas. Kass oli pojad küünist laudalakka kandnud. Ega lind kõrgemale lenda kui tiivad kannavad. b. (millegi jõul). Rong kannab meid lõuna suunas. Tramm kandis teda kesklinna poole. Laevad kandsid kalleid laste. Jõed kannavad liiva merre. Lained kandsid adrut rannale. Jääpank kandis merehädalised randa. Lasksime paati voolul kanda. Tuul kandis kõikjale liiva, tolmu, kolletanud lehti. Tuul kandis kõrvu hõikeid, ninna põlemise lõhna. Passaadid kannavad soojemat õhku külmematele aladele. Veri kannab hapnikku ja toitaineid organismis laiali. c. piltl (teatamise, edasirääkimise kohta). Suust suhu kanti keelepeksu, tühje jutte. Mis jutu kuuleb, kohe külasse kannab. Uudis, sõnum kanti kohe külast külasse, külas laiali. *Jah, mina kandvat kõik saladused härra Hurdale kätte .. J. Semper. d. piltl (muid kasutusi). Rännuteed on kandnud teda kaugele. Sõda kandis inimesed oma kodudest maailma mööda laiali.
2. millelegi altpoolt toeks olema, seda ülal hoidma. Templi lage kandsid võimsad sambad. Soolane vesi kannab ujujat paremini kui mage. Pea longus, nagu ei suudaks kael seda kanda. Ta on nii purjus, et jalad ei kanna. Kandvad postid, kaared, võlvid, seinad. Põhjavett kandvad kihid. || millelegi pidama jääma, toetuma. Piimakurn peab jääma nõu äärtele kandma. *Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad. A. H. Tammsaare. || piltl mingit nähtust, olukorda, ideed vm. ülal hoidma, sellele aluseks olema. Tänased noored kannavad homset elu. Romaani, filmi, maali, etendust kannab optimistlik elutunnetus. Teost kandev teema. Hingevalust, võitluspaatosest, kodanikutundest kantud värsid. Sügavast veendumusest kantud kõne. Tegutses kättemaksuihast kantuna. *Ideeline mõtestatus ja ümberkehastamine – need peavad kandma teatrit. V. Panso. || kaugele kostev, tugev, jõuline olema (hääle kohta). Lauljatari hääl ei kanna veel küllaldaselt. Kandev hääl 'tugev, selge, kanduv hääl'.
3. peal lasuvat raskust välja kannatama, selle all mitte kokku vajuma. Kevadised hanged kannavad. Noor jää ei kanna veel. Külmunud soo kannab hobustki. Pehme põld ei kanna traktorit. Väike paat ei kanna kolme inimest. See purre meid kõiki korraga ei kanna. *Ja uus härra tuli. Kevadel, kui vaevalt tee kandis autot .. A. Mälk.
4. taluma, (välja) kannatama. Eluraskusi, ülekohut, alandusi kandma. Kes seda häbi jõuab kanda? Kannab mehiselt, nurisemata oma saatust, murekoormat. Vanemate kaotust oli lastel raske kanda. On valmis igasugust ohvrit kandma. Igaüks peab oma risti kandma. Vaikivat hukkamõistu oli raskem kanda kui noomimist. Pea ei kanna kõrgele ronida, kiikuda. Magu ei kanna enam haput. Tervis ei kanna enam rasket tööd (teha). *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. || kõnek (alkoholi talumise kohta). Jõi palju, aga kandis ka palju, kõvasti. Poiss oma kanapeaga ei kanna midagi. Mis sa jood, kui pea ei kanna! *.. hakkasid nad tuliselt vaidlema selle üle, kumb neist kannab rohkem viina või õlut. A. Jakobson.
5. (suutelisuse kohta:) lubama, võimaldama (midagi teha). Jooksis mis jõud vähegi kandis. Kavatses küll ehitada uue elumaja, kuid jõud ei kanna. Rahakott ei kandnud uut hobust osta. Tema tasku nii kallist lõbu ei kanna. Karjus nagu hääl, kõri üldse kandis. Nii kaugele kui silm kandis, polnud kedagi näha. Sõi nagu vats vähegi kandis.
6. rase v. tiine olema. Sel ajal kandis ta just oma esimest last. Ta on kandnud ja sünnitanud neli last. Kannab endas, oma üsas uut elu. Noor mära on esimest korda kandmas. Lõpuni kantud rasedus, tiinus. *„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,” ütles Mari. A. H. Tammsaare.
7. saaki v. vilja andma (hrl. kultuurtaimede kohta); midagi kasvatama (maa kohta). Noored õunapuud kandsid tänavu juba õunu. Vanad põõsad ei kanna enam marju. Maasikad kannavad korralikult kolm aastat. Pirnipuu on mitmel aastal õitsenud, aga pole veel kordagi kandnud. Kuusk kannab käbisid, tamm tõrusid. Lahja põld kannab vähe vilja. Uudismaa kannab hästi kaera. | piltl. Töö, õpetus on head vilja kandnud. Meeste jõupingutused kandsid lõpuks vilja. Protsente, intressi kandma.
8. (riietusesemete seljas, jalanõude jalas olemise kohta). Kannab kübarat, kaabut, karvamütsi, baretti, soni. Kannan talvel kasukat, sooja pesu, sooje riideid. Kannab tumedat ülikonda, valget särki ja lipsu. Kannab siidkleiti. Ants kandis põlvpükse. Kalifeesid kantakse koos säärikutega. Kannan kingi nr. 42. Kandis poriga kalosse. Suvel kanti maatööl pastlaid. Armastab kanda kirevaid rõivaid. Naine kandis leinariideid ja musta loori. Õhtutualeti juurde kanti pikki kindaid. Frakki kantakse pidulikel juhtudel. Kannab silma peal musta sidet. Kannab varrukal korrapidajalinti. || kantud pruugitud, kulunud, poolpidune. Tublisti, vähe kantud püksid, seelik, ülikond. See mantel on mul kõvasti kantud. || (teat. esemete kasutamise, nende küljesoleku kohta). Jüri kannab prille. Daam kandis kõrvarõngaid, merevaigust kaelakeed. Armastab igasugu ehteasju kanda. Briljante, kalliskive kantakse piduliku riietusega. Relva, mõõka kandma. Tolmu vastu kanti respiraatorit. Pidi vanas eas kerjakeppi kandma 'kerjama'. || (ühenduses juuste v. habeme teat. moe v. soenguga). Kannab lühikesi, pikki juukseid, patse, poisipead, siilisoengut. Kannab juukseid lahku, üle pea kammituna. Kandis juukseid kõrges soengus. Mees kannab põskhabet, vurrusid.
9. omama. a. millegagi varustatud olema. Isapõder, sokk kannab sarvi. Lehtpuud kannavad lehti, okaspuud okkaid. Ta on terve, kuid kannab veel paremat kätt sidemes. Kannab kolmandat aastat kaptenipaelu 'on kapten'. Raha kandis keisri kujutist. Ümbrik kandis Tallinna postitemplit. Ürik kannab daatumit 15. III 1812. Auto kandis numbrimärki 234 ABC. Käskkiri kandis direktori allkirja. Negatiivset laengut kandev elementaarosake. *.. tapeet, paiguti seenetanud ja katkenud, kandis ajalehtedest paiku. A. Jakobson. b. (nime, nimetuse, tiitli, pealkirja vms. omamise kohta). Mäeseljak kannab rahvasuus Tantsumäe nime. Pärast lahutust kannab ta jälle neiupõlvenime. „Estonia” kannab rahvusooperi nimetust. Kandis enne revolutsiooni krahvitiitlit. Raamat kandis pealkirja „Huvitav geomeetria”. Ta pole väärt kandma ausa inimese nime. c. (teat. iseloomu, tundemärkide, joonte olemasolu kohta). Teos kannab ruttamise jälgi, märke. Rahutused kandsid algul stiihilist iseloomu. Varane feodalism kandis veel ürgkogukondliku korra pitserit, jooni. *Ta sõnad ja hääletoon kandsid nagu patutunnistuse laadi. A. H. Tammsaare. d. (mingi kestvama tunde, mõtte, kavatsuse vms. olemasolu kohta). Kannab viha, vimma naabri peale, vastu. Olen sind, sinu tõotust alati meeles kandnud. Kannab endas suuri unistusi, lootusi. On kandnud hinges valu, muret, rahutust. Ta kannab leina. Kannab südames vanemate mälestust. See inimene kannab hinges kurja. Kannab ta vastu okast südames 'meenutab solvamist vms.'. Kannab keelel mürki 'ütleb teistele solvavalt'.
10. mingis olukorras v. millegi osaline olema. Talupojad kandsid naturaalkoormisi mõisniku heaks. Rahvas oli aastasadu orjaiket kandnud. Tehas kandis praagi tõttu kahju, kahjumeid. Kes kannab veokulud? Lähetuskulud kannab lähetav asutus. Üksus kandis raskeid kaotusi. Vabaduse eest võib kanda mis tahes ohvreid. Projektist kinnipidamise eest kannavad vastutust 'vastutavad' nii ehitaja kui tellija. Tuleb hoolt kanda 'hoolitseda' tervise eest. Toidumured on ikka perenaise kanda. Võttis vahetalitaja osa enda kanda. Ma tahan selle eest muret kanda, et asi korda saab. Kandis karistust vanglas, parandusliku töö koloonias. Iga kuriteo eest tuleb karistust kanda. *Ma võin ju vangiraudu kanda, kui seda mulle peale sunnitakse .. L. Perandi.
11. midagi millelegi v. kuhugi märkima, peale tõmbama, maalima vms. Põletuskiri kanti puule tulise oraga. Muster kantakse kopeeri abil paberile. Jaotised on ebatäpselt skaalale kantud. Peits kantakse mööbliesemetele pintsli või pritsi abil. Toitekreem kantakse nahale enne magamaminekut. Värvid on lõuendile kantud hoogsate pintslilöökidega, paksult, läbikumavalt, täppides. || midagi kuhugi kirja panema, registreerima, arvele võtma. Ettepanek kanti protokolli, akti. Raamatud kanti sedelitele, kataloogi. Vaatlusandmed kantakse vastavasse vihikusse. Ants kanti võistlejate nimekirja. Võistluse tulemused kanti turniiritabelisse. Kõik saadud hinded tuleb kanda õpilaspäevikusse. Olen kõik telefoninumbrid lahtistelt lehtedelt märkmikku kandnud. Kaardile olid kantud vaid suuremad asulad. Trahvisummad kanti riigituludesse. Laseb palga kanda abikaasa pangaarvele. Rekord on kantud nüüd tema nimele. Kahjud tuli kanda tormi arvele. Noorteõhtud tuleb kindlasti kanda klubi töö plusspoolele.

keema ‹41›

1. (vedelike kohta:) nii tugevasti aurustuma, et vedeliku seest kerkib auru mullidena ka pinnale. Vesi hakkas, läks, tõusis keema. Tegi tule alla ja ajas vee keema. Vesi vuliseb keeda, keeb katlas mulinal. Ema pani supi keema. Piim, supp keeb. Kolvis kees mingi vedelik. Benseen keeb temperatuuril 80,1° C. Keenud vesi. || (ka sellises vedelikus olevast tahkest ainest, samuti vastavast nõust kõneldes). Kartulid keevad pajas. Kartulid keesid puruks. Liha hakkas keema. Pada keeb. Teekann keeb tulel. *Hennu ülesanne oli lihtne: ajada pesuköögis katlad keema .. V. Gross. || piltl maa seest välja pulbitsema. Kivi serva alt keeb selgeveeline allikas. *.. vaatasin, kuidas allika põhi kees, kuidas mullikesed tõusid, lõhkesid ja laiali vajusid. V. Saar.
2. tugevasti mitmes suunas paiskuma. a. (vee kohta:) lainetama; mäslema. Torm pani, lõi mere keema. Laeva ümber kees lainete möll. Sõuab, nii et vesi keeb paadinina ees. Vesi kees kalaparvedest. Veepind kees vihmasajus. b. (tahke aine kohta:) paiskuma, lendama; tuiskama. Kaevikuserva muld kees kuulidest. Suusataja laskus mäest, nii et lumi kees. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk.
3. piltl (tegevuse kohta:) tormiliselt, ägedalt käima, toimuma vms. Igal pool kees töö. Sadamas kees kibekiire tegevus. Kaevikute ümber keeb vihane võitlus. Kogu rindel keeb lahing. Poisid jälgisid jalgpalliväljakul keevat võistlust. Ehituspaigal kees elu hommikust õhtuni. *Siis läks kõrvaltoas äge vaidlus vene keeles uuesti keema .. K. A. Hindrey. || rohkest liikumisest, tegevusest kihama; liikumist ja saginat täis olema. Turg, laadaplats kihiseb ja keeb. Määratu rahvahulk kihas ja kees. *Keeb punapäine pihlasalu! / Seal reisipalavikus rästaparv. J. Kaidla.
4. piltl mingist intensiivsest, ägedast tundest haaratud, selle võimuses olema; mässama, pulbitsema (mingi tunde kohta). Mees, mehe süda keeb vihast, viha pärast. Ma otse keesin ärevusest, vaimustusest, nördimusest. Temas keeb viha vägivalla vastu. Jaagus lõi keema viha, meeletu raev. Naise rinnas, südames, hinges kees viha. Väliselt polnud märgata, missugused tunded temas keesid. Vastase rahu ajas mind keema 'ärritas, vihastas mind'. Jaan läks solvangust lausa keema 'ärritus, vihastus'. *Issand, missugune elurõõm keeb ses noores neius. O. Luts.

kiirgama ‹kiirata 48›

1. energiat elektromagnetlainetena v. aineosakestena levitama. Tähed kiirgavad maailmaruumi tohutul hulgal energiat. Päike kiirgab valgust ja soojust. Ahi kiirgab soojust. Radioaktiivset kiirgust kiirgav keha. Tehiskaaslane kiirgab Maale raadiosignaale. *Jääväljad kiirgasid seninägematut valgust. E. Kreem. || piltl mingit tunnet, meeleolu tugevasti ilmutama v. levitama. Kõik tema maalid kiirgavad rõõmu ja elujaatust. *Maaja Lindkvist saabus pooljoostes, nägu kiirgamas teovõimet ja asjalikkust. A. Pervik.
2. eredalt särama (omavalgusega). Tähed kiirgavad öises taevas. Kauguses kiirgasid linna tuled. Rohus kiirgasid jaaniussid. Taevas kiirgas tähetules. Aknad kiirgasid tuledes. Päike kiirgas lagitaevas. | piltl. *Nagu eesti kirjanduses paraku ikka, kiirgavad episoodilised tegelased eredamalt. R. Kaugver.
3. (valgust peegeldades) tugevasti helkima, sätendama, särama, sädelema, heledalt läikima. Veepind, meri kiirgab silmipimestavalt. Kristall ja kalliskivid kiirgavad. Puhtad aknaruudud, vaskplaadid lõid päikese käes kiirgama. || (silmade läikimise, ka neist otsekui helkiva tunde kohta). Kassi silmad kiirgasid rohekalt. Mehe silmad kiirgasid tigedalt. Vaatas mulle vihast kiirgavate silmadega otsa. *Ta tuli õnnelikuna väljalt koju ja ta pilk kiirgas lootusest .. A. H. Tammsaare.
4. kiirguma, levima. Ahjust kiirgab soojust. *Vasak põsk õhetas katlast kiirgavast palavusest .. P. Viiding. || piltl (mingi tunde, meeleolu kohta:) tulvama, õhkuma; loitma, lõõmama. Temast otse kiirgab elurõõmu, tahtejõudu ja energiat. Kõigi nägudest kiirgas suur rõõm ja rahu. *Siin on Anne, kellest kiirgab soojust, hingejõudu ja südameheadust .. L. Metsar.
5. intensiivsetes värvides särama, eretama. Pilvede vahelt kiirgas sinine taevas. *Eespool kiirgavad kaks suurt valget [vesiroosi] õit ja üks imeilus nupp. A. Kaal. *Juba veidi sügiseseks muutunud loodus kiirgas värvikülluses. R. Roht.

kiiskama1 ‹kiisata 48›
eredalt, tugevasti läikima v. särama. Jää ja lumi, mundrite metallnööbid, vaskpillid, aknad kiiskavad päikeses. Kirikute kullatud kuplid kiiskasid üle linna. Päike kiiskab ja kõrvetab. Uued kingad kiiskasid nagu peegel. Juuksed kiiskasid pumatist. Rohukõrtel kiiskasid kastepiisad. Köök lausa kiiskas puhtusest. Naine kandis kiiskavaid ehteid. Kiiskav kassikuld. *Madal sügisene päike kiiskab vastu klaasilt ja vaselt, nii et silmadel hakkab valus. V. Beekman. || (silmade, vaate, neis väljenduva tugeva tunde kohta). Ta silmad kiiskasid nagu kassil. Kõneleja silmad lõid palavikuliselt kiiskama. Mehe silmad kiiskasid tigedalt, vihast, saagiahnelt. Silmades(t), pilgus(t) kiiskab pahameel, viha, meeleheide. *Aadu pisikesed silmad kiiskasid rõõmust sõbraga kokkusaamise üle. E. Vilde. || tugevates puhastes värvitoonides paistma. Taamal kiiskas helesinine järv. Tal kiiskas seljas helevalge pluus.

kinni ‹adv›
(koos nii olukorda kui ka üleminekut märkivate verbidega)
1. suletud seisundisse, suletuks; suletud seisundis, suletuna; ant. lahti. Lükkas, pani ukse, akna, värava kinni. Viskas, virutas, lõi ukse mürtsudes kinni. Uks prantsatas, kolksatas, mürtsatas, paugatas, langes kinni. Uks, aken on kõvasti kinni. Tõmbasin akna kinni. See aken käib halvasti kinni. Lükkas laeka kinni. Alumine sahtel ei lähe kinni. Aknaluugid on kinni. Uksehaak lõksatas kinni. Pane portfell kinni! Kohver ei seisa kinni. Panin ahju kinni 'sulgesin ahjuukse'. Kas siiber on kinni? Keeras kraani, kruvid kinni. Keerab, paneb raadio, televiisori kinni 'lülitab raadio, televiisori välja'. Pani raamatu pärast lugemist kinni. Raamat on kinni. Kõik nööbid on korralikult kinni. Kuub ei anna eest kinni. Nööpis kasuka, mantlihõlmad kinni. Vedas tõmbeluku kinni. Pani, sidus kingapaelad kinni. Silmad vajusid, kiskusid vägisi kinni 'uni kippus peale'. Suu kinni! 'ole vait!' Lillede õienupud on alles kinni. || mittetöötav(aks), mittetegutsev(aks) (ajutiselt v. alatiseks). Pood, kauplus on pühapäeval kinni. Kool on pakase, gripi tõttu kinni. Varase aja tõttu olid ametiasutused alles kinni. Saun pannakse õhtul kell kümme kinni. Ajaleht pandi kinni.
▷ Liitsõnad: poolkinni.
2. (hrl. mingi süvendi, ava vms. korral:) täis, täidetuks, umbe, kokku, tihedaks; täis, umbes, täidetuna; ant. hrl. lahti. Auk, haud, kraav aeti kinni. Sõjaaegsed kaevikud on kinni vajunud. Järv, tiik kasvab pikkamööda kinni. Haav kasvab, õmmeldi kinni. Põrandapragu, hiireauk topiti kinni. Ema nõelus kinda- ja sukaaugud kinni. Tee on kinni tuisanud. Tuisk mattis jäljed kinni. Silm paistetas kinni. Valjuhääldi rõkkas nii kõvasti, et topi või kõrvad kinni. Talla, sõtku muld kinni! Nina on kinni (nohu korral).
3. pealt (täiesti) kaetuks v. kaetuna; ant. hrl. lahti. Haav seoti kinni. Kartulikuhjad tuleb kinni matta. Aknad on kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Järv, jõgi külmus kinni. Kas meri on juba kinni 'jääkattes'? Pilved katsid taeva kinni. *Ning Tõnn mässis oma jalad põlvini kinni .. P. Vallak. | piltl. Puudusi, vastuolusid, vigu kinni mätsima.
4. sellisesse olukorda v. sellises olukorras, et liikumine on takistatud v. seda ei toimu v. kellegi vabadus on piiratud; ant. lahti. Puu juured on tugevasti mullas kinni. Kruvisin aparaadi laua külge kinni. Lõi laua naeltega kinni. Sidus hobuse lasipuu külge kinni. Vangi käed seoti kinni. Hoidke teda kinni, et ta põgenema ei pääseks! Ära karda, koer on toas kinni. Jäime lifti kinni. Hoidis käega kübarat kinni. Sidus koorma kinni. Laev on madalikul kinni. Paat sõitis ninaga kaldasse kinni. Auto jäi porisse kinni. Õng on põhjas mingi roika taga kinni. Saag jäi puusse kinni. Toit jäi kurku kinni. Kinni nagu kärbes liimipaberil. Poisid seisid paigal nagu kinni naelutatud. Jalad olid nagu maa külge kinni kasvanud. Kõht on kinni (kõhukinnisuse kohta). | piltl. Hääl jäi kurku kinni. Kuulajate silmad, pilgud olid kõnelejas kinni. Mu mõtted on temas kinni. Ta on kõvasti oma kodukolde küljes kinni. Nad on vanas, harjumuslikus, traditsioonides kinni. *Igati armas neiu oli, kasvas südamesse kõvasti kinni .. E. Tennov. || osutab sellele, et kellelgi ei võimaldata lahkuda. Pidas mind oma pärimistega pool tundi kinni. Selliseid töömehi hoitakse igal pool kinni. || osutab kulgemistee suletusele v. kusagilt väljapääsemise takistatusele. See tee on remondi tõttu kinni. Ta tahtis lahkuda, kuid kaks meest panid tal tee kinni. *Linn on ju kinni, linnast ei pääse keegi, ehk olgu siis, et ta langeb piirajate küüsi. A. H. Tammsaare. || kõnek (karistusena pärast tunde koolimajja jätmise, leeris ka järgmiseks aastaks kordama jätmise kohta). Õpetaja jättis poisid ulakuse eest tunniks ajaks kinni. *.. Hans jäi leeris kaks korda kinni, mina sain esimese korraga lahti .. E. Vilde. || kõnek vangi; vangis. Ta mõisteti, pandi, läks kolmeks aastaks kinni. Istub, on näppamise pärast kinni. || tihedalt kokkuköidetud, kokkusurutud, kokkunööritud v. kokkupigistatud seisundisse v. sellises seisundis. Koorem tuleb köitega kõvasti kinni tõmmata. Sidus paki, kompsu paelaga korralikult kinni. Vigastatud veresoon tuleb kinni pigistada. Hais oli nii jube, et pigista või nina kinni. Ta tahtis karjuda, kuid hirm nööris kõri kinni. || tihedalt kokkusuruvaks, kokkunöörivaks, pingule; tihedalt kooshoidev v. kokkusuruv, kokkunööriv, pingul. Tõmbab sedelgarihma, rangirinnuse, püksirihma kinni. Vöö on kõvasti kinni. *„Küll vanakuri selle eest hoolitseb, et [poojal] silmus kinni jookseb,” seletas saunatädi .. A. H. Tammsaare. || (kasut. sukkade v. sokkide ja jalatsite jalgapaneku kohta). Jalgu kinni panema. Jalad on kinni. Varsti oli ta riides ja jalad kinni. || (hingamise tagasihoituse v. takistatuse kohta). Arst käskis hinge kinni pidada. Suits, vastik hais matab, lööb, paneb hinge kinni. Jooksis, nii et hing (rinnus) kinni. Hing jäi hirmu pärast, erutusest kinni. || koos pidama-verbiga osutab, et teat. rahasumma jäetakse välja maksmata. Peremees pidas sulase palgast osa kinni. Tema töötasust peetakse osa maksudeks, alimentideks kinni. || osutab millegi takistatusele, pidurdatusele v. lakkamisele. Vihm lõi tolmu kinni. Kuusepõõsas pidas suurema vihma kinni. Verejooks jäi kinni. Põud pani vilja kasvu kinni.
5. haarates külge, haardesse; haardes, küljes; ant. hrl. lahti. Hoiab trepikäsipuust kinni. Hakkas, võttis mul kaela, õlgade ümbert, õlgadest, käsivarrest kinni. Laps hoiab emal käest, seelikusabast kinni. Nad käivad käe alt kinni. Haaras tal käisest, kuuehõlmast, kraest, varrukast, kuuenööbist kinni. Sasis vastasel rinnust kinni. Kargas vastasele tutti, natti, karvu kinni. Vastased olid teineteisel rinnus, tutis kinni. Hakka nööri otsast kinni! Koer kargas võõrale säärde kinni. Hunt tahtis hobusele kõrisse kinni karata. Hoia kinni, et sa koorma otsast maha ei kuku! | piltl. Pakane hakkas kõrvadesse kinni. Ta hakkas asjast, ideest, ettepanekust õhinal kinni! Ära hakka kohe kogemata öeldud sõnast kinni!
6. (püütava, otsitava kättesaamise, ka vahistamise, kontrollimise alla võtmise kohta). Püüdis talle visatud palli osavalt kinni. Kass püüdis hiire kinni. Rebane krapsas kana kinni. Väle jooksja, kuidagi ei saa teda kinni. Põgenik püüti varsti kinni. Vargajõuk nabiti kinni. Võtke varas kinni! Öösel peeti kinni mitu kahtlast isikut. | piltl. Ta püüdis juhtgrupi kinni. Raadiojaam püüdis kinni hädas oleva laeva appikutse. Püüdsin kinni tema vargsi heidetud pilgu. Kõrv püüdis kinni mõne üksiku lausekatke. || koos võtma-verbiga osutab ebaselgusele v. kahtlusele millegi suhtes. Mine võta kinni, mis seal tõsi, mis vale! Võta sa kinni, kellel õigus on! *.. ütles küll, et oli sõjas, aga mine võta kinni. O. Luts.
7. (peatamise v. peatumise kohta). Auto pidas hetkeks teeotsal kinni. Pea kinni, ma tulen ka! *.. pidas noormehe kinni. „Ega te juhuslikult Tõnuri ei ole?” M. Rebane.
8. vahetus läheduses v. kokkupuutes, õige lähedal. Linnas on maja majas kinni. Ühiselamutoas oli voodi voodis kinni. Laat oli suur: vanker vankris ja müügilaud teises kinni. Liiklus on tihe, auto autos kinni. Põld oli vilets: kivi kivi küljes kinni. Seisti tihedalt üksteise kõrval, õlg õlas kinni.
9. mingi tegevusega v. millegagi hõivatud; kellegi poolt mingiks otstarbeks hõivatud (nii et keegi teine kasutada ei saa); ant. vaba. Tee uks lahti, mu käed on pakkidega kinni! Isa on tööga väga kinni. Täna hommikupoolikul ma olen väga kinni. Pole aega kinno minna, sest kõik õhtud on kinni. Kõik autod on praegu kinni. Piimanõu on vee all kinni. Raha on kauba all kinni. See koht on kinni. Pani hotellis toa kinni. Restoranis olid kõik kohad kinni. WC, vannituba on kinni. Number, telefon on kogu aeg kinni (telefoniühenduse taotlemisel).
10. kõnek nahka, pintslisse, keresse (söömise v. joomise kohta). Pistis kausitäie suppi kinni. Söögiisu on tal hea, vitsutab kõik kinni, mis ette annad. Kass pistis tihase kinni. *„Säh, keera kinni!” pakub ta mulle klaasi viinaga. J. Lapp.
11. kõnek maksmisega seoses osutab mingi summa, arve väljamaksmisele, kohustuste õiendamisele, kahjude hüvitamisele vms. Kõik on juba ette kinni makstud. Maksis võla, kahju kopikapealt kinni. Isal tuli poja kõrtsiarveid kinni taguda.
12. koos pidama-verbiga osutab millegi järgimisele v. püüdele midagi alal hoida. Seadusest, tavadest, põhimõtetest peetakse täpselt kinni. Esialgu peeti veel neutraliteedist kinni.
13. (aja kohta, kus lehm ajutiselt ei lüpsa). Lehm oli kinni jäämas: vaevalt tassitäie andis veel piima. Kui oma lehm oli kinni, toodi piima külast. Lehm jäeti kinni.

kinni|istumine

1. vangisolek. Ta vabastati pärast kuuajalist kinniistumist.
2. koolis karistuseks pärast tunde viibimine

kinni|jätmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. karistuseks pärast tunde kooli jätmine
2. lehma lüpsiperioodi lõpetamine

kooli|teenija
kooliruumide korrasoleku eest hoolitsev, tunde sisse ja välja helistav jms. ülesandeid täitev (nais)isik koolis

kuidas ‹adv›
I. küsiv-siduv viisisõna
1. mismoodi, mis kombel. a. otseses küsimuses, hrl. selle algul. Kuidas elate? Kuidas koolis läheb? Kuidas käsi käib? Kuidas sa end täna tunned? Kuidas sa tulid? Kuidas sa mind üles leidsid? Kuidas su nimi on? Ants, kuidas see juhtus? Kuidas seda taime nimetatakse? Kuidas siit põgeneda? Sa oled muutunud. – Kuidas nii? Andestust, kuidas te ütlesite? Palun, kuidas see oli? Noh, kuidas vili on? Kas lähme kõik koos või kuidas? Kuidas, sulle ei meeldigi meie otsus? b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Heino, kuidas sa emaga räägid! Kuidas te julgete mind puutuda! Kuidas sa välja näed! Kuidas see küll võimalik on! Kuidas see mul kohe meelde ei tulnud! Noh, kuidas seda sulle nüüd öelda! *Kuidas tal oli õigus, sel lihtsal naisel! B. Kangro. c. hrl. koos sõnaga siis jaatavas vastuses kellegi küsimusele. „Kas sa täna teatrisse lähed?” – „Loomulikult, kuidas siis muidu.”. *„Kas siis loomad nutavad?” – „Kuidas siis! Seda on palju valusam vaadata kui inimese nuttu ...” V. Saar.
2. alustab sihitis-, alus-, täiend-, määra- vm. kõrvallauset: mismoodi, mis kombel; mis vahenditega. Räägi siis nüüd, kuidas te elate. Ma küsin sinult, kuidas see on võimalik. Kuulsin, kuidas keegi nuttis. Ta ei teadnud, kuidas see juhtus. Vaata, kuidas ta kõnnib! Nüüd on tal selge, kuidas seda teha. Talle meenus, kuidas nad kahekesi lapsepõlves mängisid. Jõuti otsusele, kuidas toimida. Otsib võimalusi, kuidas oma vastastele kätte maksta. Kõik oleneb sellest, kuidas korraldust täidetakse. Kõhklesin kaua, kuidas juttu alustada. Sedamööda, kuidas õhtu lähenes, muutus ka jahedamaks.
3. alustab viisi- v. määralauset: nagu, nii nagu; nagu vähegi, niipalju kui. Tee, kuidas kästud. Püüdsin teda lohutada, kuidas oskasin. Jooksis (nii), kuidas jalad võtsid. Töötati (nõnda), kuidas tervis lubas. Karjus (nii), kuidas kõri võttis. Lind laulab, kuidas nokk loodud. Kõik oli tehtud, kuidas juhtub. *Ma siis vajutasin, kuidas vajutamiseks rammu jätkus.. R. Vaidlo.
4. alustab võrdluslikku viisilauset, kusjuures pealauses on korrelaadiks hrl. määrsõna nõnda: nagu, missugune, mismoodi. Kuidas aasta, nõnda saak. Kuidas töö, nõnda palk. Kuidas sina mulle, nõnda mina sulle. Pikkamisi muutus asi niisuguseks, kuidas ta nüüd on. Kuidas lükkad, nõnda läheb.
5. alustab möönduslauset: ükskõik mis kombel, kui väga. Kuidas ta ka püüdis, töö jäi ikka lõpetamata. Kuidas ma ka ei üritanud, kõik püüded ebaõnnestusid. Kuidas ka ei rahmeldaks, kõike ei jõua ikka ära teha. Vang vaikis, kuidas ka ei pekstud ega piinatud. *Kuidas Eedi poleks tahtnudki vaikida, pidi ta nüüd ometi vastama. E. Krusten.
II.
1. osutab ebamäärast viisi: (ükskõik) mis moodi, (ükskõik) mis kombel. Mindi teele, kes kuidas. Kuidas kunagi, aga täna oldi naljast kaugel. Lugu oleks võinud lõppeda veel ei tea kuidas. Oli kuidas ta oli, aga pidu peeti ära. Püüa kuidas tahes, kõike ära teha ikka ei jõua. Lähen siit ükskõik kuidas! *Kuidas kellelgi, aga tema juures on see pahameele tundemärk. O. Kool.
2. kõneleja tundetooni rõhutav sõna, alustab lauset, mis tegelikult sisaldab esitatud väljendusele vastupidist arvamust v. hinnangut. Kuidas ma sain siis seesuguse ülekohtuga leppida! Kuidas siis mitte aidata hädalist! *„See ju meil ainuke kukk, kuidas nüüd teda tohib tappa!” hüüab üks tüdruk vahele. A. Gailit.
3. osutab mingi tunde v. soovi, ka tegevuse v. olukorra, nähtuse intensiivsusele: kui väga. Kuidas ma tahaksin, et isagi seda näeks! Ah, kuidas magaks veel natuke aega! Ja kuidas ta ootas, kuidas rõõmustas! Kuidas sa mind küll ehmatasid! Oi, kuidas ta karjus! Ja kuidas Leeni veel õmmelda oskab! Tegelikult Mihkel tahtis seda, ja kuidas veel! *Jumal, kuidas on poiss siiski Eva nägu. A. Hint.
4. nii nagu, nagu. a. vastuses kellegi küsimusele. Kas teeme väikese vaheaja? – Kuidas soovite! b. kiillause algul. *Õigust öelda on inimesed viimasel poolsajandil elanud nagu jänesed, või – kuidas soovite – kiskjad rohtlaanes.. E. Krusten.

kuum ‹-a 22›

1. ‹adj› kõrge temperatuuriga, väga soe, palav. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Kuumad ilmad, suved. Kuum juulipäev, tuul. Kõrbete kuum kuiv õhk. Troopika kuum niiske kliima. Tänavu oli juuni lõpp kõige kuumem. Kuum leil. Tuba, köök oli kuum ja umbne. Laval oli kõrvetavalt kuum. Päikese käes oli rammestavalt, väljakannatamatult kuum. Lamab rannaliival kuuma päikese käes. b. (esemete, ainete kohta). Kuum ahi, pliit, triikraud. Kuumaks aetud ora. Kuum aur, liiv. Päikesest kuumad kaljud, kivid. Kuum vesi on kannus. Kuum vann 'kuuma veega täidetud vann'. Küpsetasime kuumas tuhas kartuleid. Ahjust võetud kuum leivapäts. Supp on liiga kuum. Kuum tee, kohv, piim, punš. Kuumad 'soojana pruugitavad' kastmed, võileivad. Kuumad mähised. Haigele tuleb midagi kuuma juua anda. Niisked heinad lähevad kuhjas kuumaks. c. (keha, kehaosade kohta, mis haiguse, pingutuse, erutuse vm. tõttu on tavalisest soojemad v. mida inimene ise aistib soojemana). Haige otsaesine ja käed olid kuumad. Su keha on kuum. Lapsel hakkas paksudes riietes kuum. Ajas kiire käiguga naha kuumaks. Kuum juga, laine jookseb üle selja. Keha läbisid kuumad ja külmad hood. Keha kattus üleni kuuma higiga. Erutusest läksin üle keha kuumaks. Tundsin, kuidas mul kõrvalestad solvumisest kuumaks lõid. Poisi nägu kattus kuuma punaga.
▷ Liitsõnad: ahju|kuum, hõõg(uv)|kuum, kõrvetav|kuum, lämmatav|kuum, palaviku|kuum, põrgu|kuum, tulikuum.
2. ‹adj› piltl äge, palav, tuline. a. (kergesti süttiva, kirgliku, talitsematu, tulise loomuse kohta). Tal on lõunamaalase kuum süda, veri. *Niisugune on ta ju alati olnud, tormakas ja kuum, ikka nagu põleks temas miski. K. A. Hindrey. b. (väga tugeva, kõikehaarava tunde, tundmuse kohta). Kuum viha, tusk, kahetsus. Kuum igatsus kodumaale jõuda. Kuum rõõmulaine, tänutundmus. Kuum iha, kihk, armastus, erutus. Kuumad tunded. Tundis väljaväänatud jalas kuuma valu. Kuum pilk. Kuum suudlus, sülelus. Kuum armastuskiri. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
3. ‹adj› (millegi toimumise, mingi tegevuse kohta:) äge, täies hoos, pingeline. Kuum lahing, võitlus. *Uude, aina kuumemasse keerutusse kippus, / nagu takjas tantsitaja käsivarrel rippus. K. Merilaas.
4. ‹s› kuumus (hrl. õhu, ilmastikuga ühenduses). Ahi hõõgab, õhkub kuuma. Keskpäevase kuumaga on väsitav käia. Saunas kuuma käes läks selg paremaks. Suvised kuumad on veel ees. *..paar leilisähvakat viskasid ilusa kuuma üles. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: põrgu|kuum, põua|kuum, saunakuum.
5. ‹s› kõnek kuumustunne (mitmesugustes kehatemperatuuriga seotud väljendites). Tundis, kuidas keha lõi üleni kuuma täis. Turi kipitas ja ajas kuuma välja. *..justkut värin rabiseb üle ihu ja kuum tõuseb palge. J. Tuulik. *Aga pane [haavale] viina pääle. See kisub kuuma välja. R. Roht. *..mul jooksis kuum üle ihu. A. Mälk.

kõhe ‹-da 2› ‹adj›

1. (tunde kohta:) (kerge) kartuse tõttu ebamugav; kergelt hirmu peale ajav. Pisut, veidi, vähe, hirmus, päris, kangesti kõhe oli üksinda pimedas. Algul oli kõhe tunne, aga siis harjusin kõigi raskustega. Tondijutte kuulates hakkas kõigil kõhe. Seda on kergelt kõhe vaadata, mõelda. Lähenev lahingumüra võttis südame alt kõhedaks. Kõhe oli esimesena vastama minna. Ta ei kartnud, aga natuke kõhe oli küll. *Kuigi oma mets, aga öösel tundub teine kõhe ja võõras. L. Vaher.
2. jahedavõitu, viluvõitu. Kõhe ilm. Puhub kõhe tuul. Poisil hakkas bussi oodates kõhe. Tuulise ilmaga on kõhe suplema minna. *..pärast magamist tundus kõhe olevat, tõmbasin kampsuni selga.. R. Saluri.

kõhu|tühjus
(tühja kõhu tunde, näljatunde kohta). Esialgsest kõhutühjusest sain paari võileivaga jagu. *Sõdurite kõhutühjus muutus pikapeale lausa näljaks.. E. Kippel.

kõvasti ‹adv›

1. vastupidavalt, kindlalt, tugevasti, püsivalt. Ankrul oli punn kõvasti ees. Topi augud kõvasti kinni! Kotisuu on kõvasti kinni. Sidus paki kõvasti kinni. Uks on kõvasti kinni. Tõmba köis kõvasti koormale ümber. Õng jäi puujuurika taha kõvasti kinni.
2. jõuliselt, jõuga, tugevasti. Pigistas minu kätt nii kõvasti, et hakkas valus. Sikutas kõvasti, kõigest jõust. Ta hoidis vastasest kõvasti kinni. Tõukas, lõi nii kõvasti, et teine kukkus maha. Tal olid huuled kõvasti kokku litsutud. *Juhan viskas värava nii kõvasti enese järel kinni, et mõned varvad langesid maha. M. Metsanurk.
3. järeleandmatult, kindlalt, kõigest väest; visalt. Talupojad seisid kõvasti oma õiguste eest. Vaenlane pani kõvasti vastu. Lepingust, tavadest peeti kõvasti kinni. Seda pidage kõvasti meeles. *Niiviisi nägin siis ise ka ära, kui kõvasti need igandid veel inimesel sees võivad istuda. L. Kerge.
4. rangelt, karmilt. Suitsetamine oli kõvasti keelatud. Teda noomiti, ähvardati kõvasti. Karjapoiss sai kõvasti pragada. Põrutas tülitsejaile kõvasti peale. *..ja kui neid [= tüdrukuid] nähti noormeestega tänaval rääkimas, siis võeti nad kõvasti käsile.. H. Sepamaa (tlk).
5. kõnek valjusti, valju häälega, kõva häälega. Hõikas, huikas, hüüdis kõvasti. Keegi karjus kõvasti appi. Ära nii kõvasti räägi, teised kuulevad! Laps puhkes kõvasti nutma. Mees hakkas kõvasti norskama. Raadio mängis kõvasti. *Ta tõmbas säärikud jalga ja käis nendega nõnda kõvasti, et õedki ärkasid tagakambris.. M. Metsanurk.
6. kõnek palju, rohkesti. Loomi on siinkandis kõvasti. Tänavu on kõvasti seeni. Paatkond sai kõvasti kala. Vesi jões on kõvasti tõusnud. Toitu tuleb kõvasti kaasa võtta. Põld vajab kõvasti sõnnikut. Selle tööga teenib kõvasti. Rahvast tuli kõvasti kokku. Raske töö puhul peab kõvasti sööma. Mehed olid kõvasti (viina) võtnud. Aega on kõvasti mööda läinud. Kella seitsmeni on veel kõvasti aega. Öösel on kõvasti vihma sadanud. Puulehtedes on juba kõvasti kollast. Tal on kõvasti tööd. Ta on külmaga väga kõvasti riides.
7. kõnek (üldse intensiivsust väljendav sõna:) väga, suurel määral, tugevasti, kangesti. a. (tunde- ja tahteavaldustes). Ma kartsin, ehmusin kõvasti. Ta oli kõvasti väsinud. Poisid olid kõvasti hirmul, ärevil. Mehel oli hing kõvasti täis. Ma kahtlen selles kõvasti. Daamid olid temast kõvasti sisse võetud. See asi on kõvasti südamel. Seda pandi talle kõvasti pahaks. Algul punnis kõvasti vastu, aga hiljem andis järele. Ta jäi kõvasti mõttesse. Ta sai kõvasti kiita. b. (seisundi kohta). Ta hingeldab, lõõtsutab kõvasti. Süda peksleb, pulss taob kõvasti. Ta higistas öösel kõvasti. Sain kõvasti külmetada. Jalg on kõvasti paistes, paistetanud. Pea valutas kõvasti. Olin päris kõvasti haige. Käsi on kõvasti valus. Mees oli kõvasti habemesse kasvanud. Nägu punetas kõvasti, oli kõvasti verine. Laev lekib kõvasti. Mehed olid väga kõvasti purjus. Ta sai kõvasti klobida. Ta magas nii kõvasti, et ei ärganud koputuse peale. Rong oli rahvast kõvasti täis. Päike sulatas kõvasti. Tee on kõvasti tuisanud, hanges. Kõht on kõvasti täis. Tuli põleb kõvasti. Seep lõhnab kõvasti. Poeg on kõvasti isasse. || vähemalt, mitte vähem kui. Tal on oma nelikümmend kõvasti turjal. See maksab oma kümme krooni kõvasti. Poiss on kõvasti kaheksateist. Maanteed mööda saab sinna kõvasti viisteist kilomeetrit. c. (füüsilise v. vaimse tegevuse kohta). Põrandat tuleb kõvasti pesta. Turul kaubeldi kõvasti. Ta oli kõvasti tegevuses, ametis. Tehti kõvasti tööd. Majand ehitab kõvasti. Perenaine toimetab, askeldab kõvasti köögis. Poisid lõid tüdrukule kõvasti külge. Tüdruk kurameerinud kõvasti. Mees plaanitseb midagi kõvasti. Räägitakse kõvasti, et ta minevat meilt ära. *Juuksedki võeti kõvasti käsile: enne suur kamm, siis tihe kamm, siis veel harjaga üle. E. Rängel.

käima ‹käia imperf käisin, käis 40›

1. astudes, kõndides, sammudes liikuma.; ant. jooksma. a. (eeskätt liikumisviisi v. -võimet silmas pidades). Jala, jalgsi käima. Lapsi tuli käies ja joostes. Vehib, vantsib käia. Varvastel, kikivarvul käima. Käib kergel sammul, nõtkelt, hiilivalt. Haige käib omal jalal. Ta käib kepi najal, kepiga, karkudega, proteesiga. Hoiab käies paremat jalga. Taktis, ühte jalga, sammu käima. Minu järel käies – marss! Ära nii kiiresti käi! Küürus, kühmas, lookas käima. Soe, käi või särgiväel. Ta oli nii nälginud, otsa lõppenud, et ei jõudnud käiagi. Laps õpib käima. Ta ei saa käia, jalg on haige. Poiss oskas kätel käia. Hobune käib sammu. *Siledal jääl käivad nad [= pingviinid] püsti nagu inimesed. J. Smuul. b. (muudel juhtudel). Teed käima. Ema käib köögi ja toa vahet. Käib mööda tuba edasi-tagasi. Mees käis koorma kõrval, natuke maad meie ees. Käisime tükk aega kõrvuti. Poisid armastasid salgas käia. Keegi käis uksest. Käib jalad rakku. Jälgib aknast mööda käivaid inimesi. Tükk maad on juba käidud. Käib nagu kass ümber palava pudru. Koer käib peremehe kannul. Sälg ei ole veel vankri ees käinud.
2. kuhugi minema ja sealt tagasi tulema (pole alati seotud kõndimisega, jalgsi astumisega). Külas, võõrsil käima. Ta käis möödunud nädalal kodus, maal, onu pool. Isa käis tihti linnas. Poes, turul, laadal käima. Marjul, seenel, kalal, jahil, õngel, tulusel käima. Arsti juures, arstide vahet, ravil, polikliinikus, rätsepa, kingsepa juures käima. Isa käis veskil tangu tegemas. Teatris, kinos, kontserdil, tsirkuses, peol, kirikus, kiigel käima. Pole mitu aastat armulaual käinud. Käis jaamas isal vastas. Laupäevaõhtul käidi saunas. Ehal, naistes, kosjas käima. Haiget vaatamas käima. Siin on vargad käinud. Sind käidi küsimas, taga otsimas. Mardilaupäeva õhtul käidi (mardi)sandiks. Kas käite sageli kohvikus? Käis hobusega sepal. Tüdrukul käisid mitmed kosilased. Ma ei ole seal, siin käinud. Kellegi jutul, palvel käima. Käisin ujumas, jalutamas, päikest võtmas. Kus sa lõunal, söömas käid? Ta käib seltsi koosolekutel, kooris laulmas. Pulmas, katsikul, sünnipäeval, matustel käima. Ta käis naabritel abiks. Haige ei käi toast väljas. Ma käisin teda saatmas. Tüdruk käinud salaja noormehega kohtumas. Kus te eile käisite? Käisime puhkuse ajal Ungaris. Suvel käis palju külalisi, turiste. Käin iga õhtu vannis. Asjal, poti peal, väljas käima. Vallavaene käis külakorda. Mees käis vargil. Vanaisa on käinud Türgi sõjas. Käisime paadiga sõitmas. Kalurid käisid merel. Aeg-ajalt käivad etendusi andmas külalisteatrid. Sadamas käib sageli välismaa(de) laevu. Kari käib sügisel heinamaadel. Kass on linnupesa kallal käinud. Surnute hingi arvati kodus käivat. || (töötamise, õpingutega seoses jne.). Koolis, ülikoolis käima. Tütar käib tal juba viiendas klassis. Tööl, karjas käima. Vanasti käidi mõisas teol, viinavooris. Käisin kursustel, komandeeringus. Kas sa sõjaväes, kroonus oled juba käinud? Lapsed käivad lähedases lasteaias. || ‹ma-infinitiivis ka› külastama, koduseid vaatama. Lapsed tulid pühadeks koju käima. Sõdur lasti kaheks nädalaks koju käima. Kas sa oled nüüd päriselt kodus või tulid ainult käima? *„Ah, noorperemees ka kodumail käimas,” naeris ta sõbralikult. O. Tooming.
3. ‹hrl. imperatiivis› kõnek minema, kasima. Käi tee pealt eest! Käi minema! Käige magama! *Ja nüüd käi tööle! Mikumärdil villast ei venitata! H. Raudsepp. *Nüüd käite tagasi Laanekurru. Teid ma kaasa ei võta. K. A. Hindrey. || (vandevormelites nördimuse, tugeva pahameele vms. väljendamiseks millessegi eitava suhtumise korral). Käi(gu) seenele, potilaadale, põrgu, kuu peale. Käi(gu) kuradile, kus kurat, mina ei tea kogu asjast midagi.
4. (teat. moel riietatud olemise, teat. riietuse kandmise kohta). Ta käib korralikult, kallilt, lihtsalt, näruselt riides. Poiss käis kulunud pintsakus. Ta käib ilma kübarata, paljapäi. Mulle meeldib hästi riides käia. Tüdruk käis nõelutud kleidiga. Loodusrahvad käisid alasti.
5. liikuma (mitte kõndimise kohta). Kiik käib kõrgele. Süstik käib edasi-tagasi. Kellapendel käib kindlas taktis. Sööjate lusikad käisid kausi ja suu vahet. Vasar käis üles-alla. Luud käib laias kaares. Pilved käivad madalalt. Päike hakkab kõrgemalt käima. Sooled käivad kubemes '(kellelgi) on song'. Käsi käis hellalt üle lapse juuste. Tal käis hea kaart (kaardimängus). Joobnu keel käis kangelt. Olen nii väsinud, et jalad käivad risti all. Mudisin sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Hobuste jalad käisid kui kedervarred. Linavästriku saba käis üles-alla. *".. Magusad söögilõhnad käivad üle küla,” seletas Simm. H. Laipaik. || (kiire töötamise puhul). Käed käivad kärmesti. Sukavardad, näpud käivad vilkalt. Laskis kirvel, rehal, nõelal käia. || sõitma, kurseerima; regulaarselt liikuma. Tallinna ja Tapa vahel käib palju ronge. Tuisu tõttu eile hommikul bussid ei käinud. Tallinnast Frankfurti käib lennuk. Laev käib plaani järgi üle päeva. On hilja, trammid ei käi enam. Kirjad käisid Tartu ja Viljandi vahet. Post käib aeglaselt. || (ukse, värava vms. avanemise ja sulgumise kohta). Jalgvärav käis ja siis oli kuulda kaugenevaid samme. Uks käis ja lävele ilmus võõras mees. Uks ei käi hästi. Aken, sahtel käib raskelt. || puhuma (tuule kohta). Kevad oli külm, tuuled käisid põhjast ja idast. Käisid esimesed tormihood. *Juba kase ladvalt lehed langvad, / kõle tuul käib üle kesamaa.. L. Koidula. || lainena, lainetusena liikuma; lainetama. Lained käivad kõrgelt, madalalt. Vesi käib üle paadi, parda. *Torm tuli. Peipsi kees ja käis. J. Sütiste. || paiskuma, lendama; hoovama. Sädemed käisid vastu taevast. Tulesammas, leek käis kõrgele. Pori ja vesi käib jooksmisel üle pea. Säuhti! käis kopsikutäis külma vett talle kaela. Šampanjapudeli kork käis vastu lage. Kuum leitsak käis vastu nägu. *Viina ja õlle lõhn käis tal suust ning ninast. E. Vilde. || kukkuma. Andis sellise hoobi, et teine käis pikali, uperkuuti, istuli, ninali. Käis plartsti! ülepeakaela vette. Poiss käis koos tooliga põrandale. || hooga millegi pihta minema (hrl. löögi kohta). Sõnade kinnituseks käis rusikahoop vastu lauda, vastasele otse pähe. Laks! käib käsi vastu kõrva. Piits käis siuh! ja piits käis säuh! Mats! käib hoop vastu turja. *„Tolvan!” käis laks soldatile vastu põske. R. Sirge. || järsku läbistama (tunde, aistingu, mõtte v. selle välise ilmingu kohta). Aeg-ajalt käivad valuhood. Haigel hakkasid krambid käima. Külmavärinad, kuumad hood käivad üle keha. Hirmujudin käib üle ihu, läbi keha. Kerge puna, naeruvine käis korraks üle näo. „Aga kui ma ei suuda!” käis mõte läbi pea. Haigutused käivad. *Marial käis magus valu läbi südame, kui ta don Alfredot nägi.. L. Promet. || liikvel olema, ringi liikuma, levima. Tema kohta käisid mitmesugused jutud. Käivad visad kuuldused, et.. Käib kumu, kõlakas, et ta olevat surnud. Uudis käis suust suhu. *Ta rääkis sellest oma tuttavatele edasi ja niiviisi läkski kuulujutt käima. E. Raud. || ühe valdusest, kasutusest teise valdusse, kasutusse minema. Õllekann, raamat, lendleht käib käest kätte. Raamat käis tunni ajal pingist pinki. Mõis käis korduvalt käest kätte. *Klaas käis suu pealt suu peale ja jutt hakkas ladusamalt jooksma. O. Tooming. || tellituna korrapäraselt saabuma. Talle käib kolm ajalehte ja mitu ajakirja. Kas sul „Eesti Loodus” käib? || piltl kulgema, liikuma; arenema. Loodus, elu käib oma rada. Sõda ja viletsus käivad käsikäes. Sõja kannul käisid nälg ja katk. Tema teed ja ettevõtmised käivad laialt. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi. Needus käis nende kannul. Sõda käis kaks korda üle maa. Armastus käib kõhu kaudu. Tema mõtted käisid teisi radu. Aegamööda asjad käivad.
6. töötama, talitlema. a. (masinate, seadmete vms. kohta). Mootor, masin ei lähe käima. Ei saa masinat käima. Pani, lõi tsikli, propelleri, masina, mootori käima. Mootor prahvatas, kargas käima. Laskis, pani veski käima. Kell käib täpselt. Kell loksus, täksis käia. Käib nagu kellavärk. Magnetofon käib. Loosirattad pandi käima. Elektriga käiv marjapress. Raha paneb rattad käima. b. ‹muudel juhtudel, hrl. ma-infinitiivis› tegutsema, toimima. Ettevõtet, töökoda, restorani, kohvikut, kõrtsi käima panema. Elektrijaam peab aasta lõpuks käima minema. Oli tegemist, enne kui ajakirja käima saime. Sõjasügisel ei saadud koole õigel ajal käima. *Ma räägin härra Kihule – temal on suured ärid käimas. M. Metsanurk. *Ma panen vahepeal kohvivee käima [= tulele]... L. Metsar.
7. toimuma. Töö käib hommikust õhtuni. Streik käib juba teist nädalat. Käis sõda, lahing, tulevahetus, võitlus elu ja surma peale. Käis äge kaklus. Lauas käis elav vestlus, üsna tavaline jutt. Vaidlus käib uue romaani ümber. Laupäeviti käis pesemine ja puhastamine. Kõrvaltoas käib mürgel ja möll. Käib igavene kauplemine ja tingimine. Läbirääkimised on käimas. Saalis käib koosolek. Siin on midagi kahtlast käimas. Linnas käisid vahistamised. Mis pidu teil siin käimas on? Kultuurimajas käib tants. Kinos käis esimene seanss. Käimas on ettevalmistused pulmadeks. Saalis käib näidendi proov. Maal käib sügiskünd, kibe ehitamine. Juurdlus käib edasi. Meil käib remont. Tartus on käimas korvpalliturniir. Ajakirja veergudel käis äge diskussioon. Kuidas see mäng käib? Ta rääkis, kuidas elu laagris käib. Sinu käes käib see lihtsalt. Ah nii see teil siis käibki. Kõik käib kindlate reeglite järgi. Õppetöö koolides käib emakeeles. Töö käis käsitsi, masinatega, täie hooga. Jutt käis mõistu, mitmes keeles. Vestlus käis sõbralikus toonis. Kella ei olnud, ajaarvamine käis umbkaudu. Nõnda on see käinud põlvest põlve.
8. käiku sooritama. a. (males, kabes). Etturiga, lipuga, kuningaga käima. Valge käis e2 – e4. Must oda käib f7. Valge, musta kord on käia. Tamm käis mööda diagonaali. b. (kaardimängus). Ta käis ruutut, trumpi, kolm korda järjest ristimasti. Käib ässaga, kümnega, emandaga.
9. kurameerima, kurameerivalt kellegagi sõbrustama. Käis kogu üliõpilaspõlve ühe blondi tütarlapsega. Liikusid jutud, et Ivar käivat Edaga. Ema ei lubanud, et tütar poistega käib. Nad käisid enne abiellumist mitu aastat. Sa ehk ei tahagi abielluda, tahad niisama käia.
10. kulgema, suunduma, ulatuma. Tee käis vinka-vonka. Talveteed käivad silmalt üle soode ja rabade linna. Oja käis loogeldes ja kaareldes läbi heinamaa. Voored käivad loodest kagusse. Ühest seinast teise käisid tahmunud parred. Ka üksikusse metsatallu käib elektriliin. Piir käinud vanasti tükk maad lõuna poolt. Üle jõe käib rippsild. Mööda rästiku selga käib siksakiline joon. Üle selja käis sinine vorp. *Alustassi veert mööda käib kannikeste pärg ja ääre ümber käib kuldne vööt.. K. A. Hindrey.
11. kõlbama, (tarvitamis)kõlblik olema, sobima; vastu pidama. Käib kah! Pole uut vaja osta, vana käib veel mõne aja. Need saapad käivad selle talve veel. Esialgu käib see töö, tuba küll, eks pärastpoole või paremat otsida. Kui kohvi ei ole, käib tee ka. Kui paremat paberit pole, käib ka see asja ette 'kõlbab kuidagi ka'. *Passi peal on Eduard Hallik, aga töö juures käib Eedi küll. H. Lumet. || midagi v. kedagi edukalt asendama, millegi, kellegi ülesannetega toime tulema. Rulli keeratud kampsun käib tal padja ette. Tuhatoosi eest käib mõranenud taldrik. *Uus radist aga käis täie eest ja tundis asja. H. Sergo. *Ma tundsin end müügileti taga mehe ette käivat.. H. Raudsepp.
12. käärima (hrl. õlle kohta). Õlu käib, hakkas käima. *.. veel hilja öösel kuuleb Lea läbi oma neitsiune, kuis surutis tõrres käib ja viin sorinal astjasse jookseb. F. Tuglas.
13. (kahjustavalt) mõjuma; (kahjustavat) mõju avaldama. See töö käib tervisele, närvidele, närvide peale. Terav valgus käib silmadele, silmade peale. Kitsad kingad käivad varvaste peale. See müra käib kõrvadele. *Selle adraga ei tahtnud sulanegi künda, sest see käivat käte peale kui kurivaim. M. Mõtslane.
14. kellegagi, millegagi seotud olema, kedagi, midagi puudutama; maksev olema, kehtima. See korraldus meie kohta ei käi. Kelle kohta see märkus käib? Ta ei eitanud tema kohta käivaid kuuldusi. See nimetus käib eeskätt nooruki kohta. Teema kohta käiv kirjandus on hoolikalt läbi töötatud. *Iga tasane sosin ja naeruturtsatus näis käivat tema pihta. V. Gross. *Ketserite kohta käib seadus, et nad avalikult põletatakse. A. Hint.
15. kuuluma. a. (millegi juurde, hulka, sisse, alla). Aunimetuse juurde käis veel preemia. See käib tema ametikohustuste hulka. See käib seaduse, paragrahvi alla. Tema aastakäik ei käi enam mobilisatsiooni alla. *Taari vald oli kroonu oma ja käis vanasti Uuemõisa alla. E. Särgava. b. mingiks otstarbeks sobima v. ette nähtud olema. Moosipurkide peale käib tsellofaanpaber. Kuhu see mutter, kruvi käib? Niisuguse kübara juurde käib sulg. *Liiati arvas onu Juhan teadvat, et kalasupi juurde käib ilmtingimata valge viin.. H. Väli. *Harilikku filmilinti, mis fotoaparaadis käib, teadsid kõik. H. Pukk.
16. kõlama. a. kuuldav olema, kostma. Tema bassihääl käib üle koori. Elaguhüüded, heakskiiduhüüded käivad üle saali. „Tuld!” käis käsklus. Jutt käis valjult. Vanatädil käis iga asja peale „oh issand!”. Läbi oru käis sarvehüüd. Käis väike sulps. Käisid mõned paugud. Käis ilmatu kõmakas, kärgatus, raksatus, praks, hele plaks. Eemal käis paar tumedat mütsatust, tasane naksatus. Sammud käisid matsudes. Käis vabrikuvile, märgukell. *Ikka veel õites käib sumin... P. Haavaoks. b. sõnastatud olema. See laul käis umbes sedamoodi. Sõna-sõnalt käis ütlus nii. Ei mäleta enam, kuidas see salm täpselt käis.
17. ajaliselt edenema teat. ajalõigu sees. Käivad mängu viimased minutid. Suurem poiss oli viieaastane; väiksem käis kolmandat. Ta on kaheksateist täis ning käib üheksateistkümnendat. Taat käib üheksandat aastakümmet. Suvi käis esimest nädalat. *Kell käib keskhommikut.. H. Kiik. *Noh, Mirdi, millal sa siis lüpsma tuled? Õhviti käid esimest poega. M. Nurme.
18. (ihade, himude, tahtmiste jms. intensiivse esinemise kohta). Poisil käivad neelud õunte järele. Tüdruku himu käis ehete järele. Ei, sinnapoole ta iha ei käinud. *Sest vähema kui professoriameti järele ei käinud Karli plaanid. P. Viiding.
19. teat. viisil suletav olema. Uks käib lukku, haaki, konksu, riivi. Mantel käis eest haakidega kinni.
20. van mingis suunas asetsema. *Opman Rosenbergil oli .. kaks ruumikat tuba elukorteriks, mille aknad osalt õue, osalt aia poole käisid. E. Vilde. *Ta [= tuba] oli õhtu pool küljes ja aknad käisid rohuaeda. J. Mändmets.
21. olema. See käib minu põhimõtete, vaadete vastu. See töö käib mul üle jõu, üle mõistuse. *Väga tore värv: miski ei käi üle kastanpruuni. G. Meri (tlk).
22. kõnek toimima, talitama. Ta käiski selle soovituse järgi. Tuleb põhikirja järgi käia. Ma katsusin isa õpetust mööda käia. *.. küünlapäevasel peakoosolekul käisime oma vana põhikirja ja määruste järgi.. A. Hint.

laadima ‹laen 42›
laenguga v. vajaliku energiaga, kütusega, mingi eriseadmega vms. varustama. a. (näit. jahipüssi) padrunit viskelaenguga (ning haavlite v. kuuliga), samuti mürsku lõhkelaenguga varustama; padrunit padrunisalve viima; padrunit, mürsku tulirelva (vint)rauda viima. Jämedate haavlitega laetud padrun. Püssi laadima. Tal oli laetud püstol taskus. Sõdurid muudkui laadisid ja tulistasid. b. piipu tubakaga täitma, piipu toppima. Hakkab piipu laadima, laeb piibu täis. c. küttekollet kütusega, laboratoorset v. tööstuslikku mahutit v. aparaati mingi ainega täitma. Laadisime ahju puid, briketti, kivisütt täis. Retorti, autoklaavi laadima. d. kassetti foto- v. filmikaamerasse, filmilinti, diapositiivi vms. projektorisse asetama. Laeb uue kasseti aparaati, kaamerasse. Laeb kaamera värvifilmiga. e. el alalisvoolu läbi aku juhtides elektrienergiat keemilise energiana salvestama. Akut, patareisid laadima. Aku on tühi, tahab laadida. Laetud 'laenguga' osakesed. f. piltl mingi tunde, meeleolu v. ideega täitma. *.. vaevalt olen ma võimeline laadima oma vaimu puhta ning siira vaimustusega, ausa ning innuka tahtega. R. Kaugver.

lüürika ‹1› ‹s›

1. kirj üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist, poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus enamasti seotud kõnes; lüüriline luule; seda liiki teosed. Eepika, dramaatika ja lüürika. Laul, sonett, ood, hümn, eleegia, kantsoon jt. lüürika žanrid. Ülevaade eesti lüürikast.
2. lüüriline (2. täh.) tunde- ja väljenduslaad, tundeelamuslikkus. Tuglase, Tammsaare teoste lüürika. *Kaspar katsetab veel korra lüürikaga: „Sina olid mu romaan,” sosistab. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: armastus|lüürika, isamaa|lüürika, lembe|lüürika, loodus|lüürika, tundelüürika.

neuroleptikum ‹-i, -i 10› ‹s›
farm taju-, mõtlemis-, tunde- ning tahteelu häireid kõrvaldav aine

neuroos ‹-i 21› ‹s›
med tunde- ja tahteelu muutusi põhjustav psüühilise talitluse häire, mille puhul puuduvad närvisüsteemi orgaanilised kahjustused. Rasked psüühilised elamused tingivad neuroose.

ogar ‹-a 2› ‹adj›

1. nõrgamõistuslik, vaimselt ebanormaalne. Poiss on sündimisest saadik ogar. Jäi, läks vanadusest, suurest murest ogaraks. Õnnetus on ta ogaraks teinud. | ‹substantiivselt›. *.. kõik vaatasid ogarat ja ta saatjat – küllap vist tütar – kuidagi kaastundlikult .. A. Hint.
2. arutu, taipamatu, juhm, lollakas. a. (terve mõistusega inimese kohta, kui see toimib ebanormaalset meenutavalt, rumalasti, lollisti); ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina›. Suurest õnnest, rõõmust ogar. Ega ma ogar ole, et sinu nõusse jään! Mis sa nüüd teed, läksid peast ogaraks või? Mehed jõid end ogaraks. Paanika, hirm tegi rahva lausa ogaraks. Selle tüdruku järele on kõik poisid ogarad. Otsigu ogaramaid, kes talle selle palga eest tööle tuleksid. *Oleksin ogarate ogar, kui ühe viljakoti pärast pea tulle pistaksin. O. Tooming. b. (mingi tunde, nähtuse, olukorra, tegevuse vms. kohta). Ogar rõõm, vaimustus, imetlus, viha, raev. Kust sul see ogar tahtmine, soov, mõte tuli? Jäta oma ogar jutt. *See ogar paber õmmeldakse ogarasse kausta, ilma et su elus muud juhtuks, kui et su hing jäetakse nüüd rahule .. L. Hainsalu.

kui ~ nagu peoga pühkima ~ võtma
‹hrl. tud-partitsiibis› äkki ja jäljetult ära kaotama, ära võtma (peam. millegi psüühilis-füsioloogilise tunde kohta). Uni, valu, söögiisu, rõõm, viha, hirm on nagu peoga pühitud. Öine meeleolu oli hommikul kui peoga võetud. Kogu ta vaprus oli järsku nagu peoga pühitud. *.. need kuumad sidemed võtsid peavalu ära nagu peoga. H. Sergo.

plahvatus ‹-e 5› ‹s›

1. aine oleku ülikiire muutumine, millega kaasneb suure energiahulga vabanemine, järsk temperatuuritõus ja lööklaine. Keemiline, elektriline, mehaaniline plahvatus. Kaevandusgaasi plahvatus. Lõhkeainete, dünamiidi plahvatus. Vulkaani plahvatus. Supernoova plahvatus. Aatomituumade plahvatused. Plahvatusega kulgev ahelreaktsioon. | piltl. *.. kirjanduse mõju lugejatesse pole ühekordne plahvatus, vaid on ahelreaktsioon. R. Rimmel. || lõhke- v. kütteainete seesugune purustusi, põlenguid ja müra tekitav lõhkemine. Laskemoonalao, püssirohukeldri, bensiinipaagi plahvatus. Gaaside plahvatusest tekkinud tulekahju. Kostsid mürskude, pommide, miinide plahvatused. Sadamas oli ühel sõjalaeval plahvatus. Plahvatusest purunenud sild, õhku lennanud auto. Plahvatuses sai surma ja vigastada mitukümmend inimest. Kajas, kõma(ta)s, kärgatas plahvatus. Maa vappus, võppus, värises plahvatustest. Plahvatuste kõrvulukustav mürin. Plahvatus lõi kurdiks. Plahvatuse õhusurve paiskas mehe tükk maad eemale.
▷ Liitsõnad: aatomi|plahvatus, gaasi|plahvatus, kaevandus|plahvatus, miini|plahvatus, mürsu|plahvatus, pommi|plahvatus, põrke|plahvatus, tuumaplahvatus.
2. piltl (ühiskonnaelu suurte, ägedate rahutuste, kokkupõrgete kohta). Sotsiaalsed, revolutsioonilised plahvatused. Läbirääkimistega püüti vältida rahulolematuse muutumist plahvatuseks. || üksikisiku äge pahameele, viha vm. tunde purse. Ta läks näost punaseks ja kohe järgnes plahvatus. *Härra Meyer küll naljatles meelsasti, kuid ka ta viha süttis kergesti, pealegi plahvatusega nagu vana testamendi Jehooval.. E. Kuus. *Kui ta [tapetud] mullikat nägi, järgnes plahvatus: „Gangsterid! Mis te tegite!..” H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: naeru|plahvatus, vihaplahvatus.
3. piltl (millegi järsu suurenemise, kasvu kohta). Uus seemnesort tõi kaasa täieliku plahvatuse: saak suurenes kolmekordselt. Demograafiline plahvatus 'iibe järsk tõus'.

punkt ‹-i 21› ‹s›

1. (tehtud v. looduslik) väike ümmargune nähtav objekt, täpp. Punktidest ja kriipsudest koosnev muster. Punktidega kaardile märgitud piir. Silmaterad ahenesid punktideks. Merel õõtsuv punkt osutus paadiks. Kotkas taeva all näis väikese punktina. Kassi silmad olid pimeduses kui kaks kiirgavat punkti. | piltl. *Iga inimene on punkt oma tutvuste, suhete, vahekordade ringi keskel. F. Tuglas.
2. kirjutatud v. trükitud täpikujuline graafiline märk (.), millel on oma tähendus. a. kirjavahemärk, mis pannakse jutustavate lausete lõppu. Lause lõppu tuleb panna punkt. Lause lõpust on punkt puudu. | piltl. Sellel lool on nüüd punkt 'lõpp'. See oli punkt 'lõpp' ta senisele elule. Kui sulale läheb, on metsaveol punkt (peal). *„Kaardikambri uks tuleb kinni hoida ja punkt,” ütles kapten. J. Smuul. b. kasut. muude kirjavahemärkide osana. Kolm punkti 'mõttepunktid'. Koolon ehk kaksikpunkt koosneb kahest ülestikku asetsevast punktist. Semikoolon ehk punktkoma koosneb punktist ja selle all olevast komast. Punkt on hüüu- ja küsimärgi alumiseks osaks. c. kasut. mõnikord lühendite lõpus märkimaks seda, et osa sõna(de)st on ära jäetud. Punkti kasutatakse lühendite järel, näiteks: ibid., resp. jms. d. kasut. arvude puhul märkimaks korrutusmärki (näit. 2 · 9 = 18), araabia numbritega edasiantavat järgarvu (näit. 3. klass, 20. sajand) v. eraldamaks tunde minuteist (näit. kell 15.30), meetreid sentimeetreist (näit. teivashüppes 5.20) ja rahaühikuid (näit. 500.45 kr., s. t. 500 krooni 45 senti) e. kasut. mõnede kirjatähtede osana. Pane i-le punkt peale. f. kasut. noodikirjas. Noodist paremal olev punkt pikendab nooti poole võrra. Noodist all- või ülalpool olev punkt osutab, et nooti tuleb esitada staccato. g. kasut. morsemärgi osana. Morse punktid ja kriipsud. h. kasut. transkriptsioonis. O. W. Masing tegi ettepaneku märkida konsonantide palatalisatsiooni punktiga eelneva vokaali all. Punkti on transkriptsioonis kasutatud ka rõhumärgina. i. kasut. kaartidel. See punkt kaardil tähistab minu koduküla.
3. (väiksem) koht, paik, ala. Geograafilised punktid. Maakera mingi punkti geograafilise pikkuse ja laiuse määramine. „Titanic” riivas punktis koordinaatidega 41°46' N ja 50°14' W ujuvat jäämäge. Meeskond juhtis kuukulguri ettenähtud punkti. Suur Munamägi on Eesti kõrgeim punkt. Keri saar on Eesti põhjapoolsemaid punkte. Raketid võivad tuumarelva toimetada mistahes punkti maakeral. Huvitavamate vaadetega punktides tegi turismibuss peatuse. Orienteerujal tuli võistluse jooksul läbida 30 märgistatud punkti. Juba kiviajal hakkas tekkima püsiva asustusega punkte. Asustatud punktideks on külad, alevid, asulad, linnad jms. Vallutati raudteesõlm, postkontor ja teised linna strateegilised punktid. *Üleaedsetel oli talvel üksainus punkt, kus nad kahekesi võisid kokku puutuda: ühine talitee heinte, hagude, puude ja muu materjali vedamiseks. A. H. Tammsaare. *Niipalju kui me binoklitega ja ka ilma uurime, ei leia me ühtki punkti merrekukkuvas kaljuseinas, kus paat või laev võiks randuda. J. Smuul. || kitsas, piiratud ala. Silma võrkkesta teatud punktid. Mõnedes naha punktides on elektriline potentsiaal kõrgem. Mägironijate kolme punkti reegel nõuab, et korraga võib edasi tõsta ainult üht kätt või jalga, ülejäänud asugu paigal. Kuju tuleb vaadelda mitmest punktist 'mitmest vaatenurgast'. Jäin üksisilmi ühte punkti vaatama. || ‹hrl. liitsõna järelosana› koht, spetsiaalne ehitis v. ruum mingi töö v. tegevuse jaoks, asutus. Teenustööde vastuvõtu punkt. Vilja vastuvõtu, töötlemise punkt. Matkavarustuse, sporditarvete laenutuse punkt. Arstiabi punkt. Günekoloogilise läbivaatuse punkt. Kunstliku seemenduse punkt. Piirivalve, passikontrolli punkt. Marjade, seente kokkuostu punkt.
▷ Liitsõnad: algus|punkt, kesk|punkt, kokkupuute|punkt, koond|punkt, lõpp-|punkt, puute|punkt, rakendus|punkt, raskus|punkt, ristumis|punkt, siht|punkt, sõlmpunkt; tasakaalu|punkt, toetus|punkt, tugipunkt; külma|punkt, valupunkt; maandumis|punkt, peatus|punkt, stardi|punkt, tule|punkt, tulistus|punkt, vaatlus|punkt, vahi|punkt, valve|punkt, ülekande|punkt, ümberlülituspunkt; abiandmis|punkt, agit|punkt, apteegi|punkt, arsti(abi)|punkt, desinfektsiooni|punkt, dispetšeri|punkt, esmaabi|punkt, evakueerimis|punkt, hobulaenutus|punkt, informatsiooni|punkt, jaotus|punkt, juhtimis|punkt, kogumis|punkt, kogunemis|punkt, kokkuostu|punkt, komando|punkt, konsultatsiooni|punkt, kontroll|punkt, korrespondendi|punkt, kuulde|punkt, kõne|punkt, laadimis|punkt, laenutus|punkt, läbilaske|punkt, makulatuuri|punkt, meditsiini|punkt, metsa(tööstus)|punkt, miilitsa|punkt, mobilisatsiooni|punkt, müügi|punkt, nõuande|punkt, piiri|punkt, rahavahetus|punkt, remondi|punkt, seemendus|punkt, sidumis|punkt, sorteerimis|punkt, taara|punkt, tapa|punkt, teenindus|punkt, toitlus(tus)|punkt, tolli|punkt, trauma(toloogia)|punkt, turustamis|punkt, vahetus|punkt, valimis|punkt, varumis|punkt, vastuvõtu|punkt, velskri|punkt, vetelpääste|punkt, villavahetus|punkt, väljaandmispunkt.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› mingi astmestiku, suuruse, muutuse, arengu vms. teatav koht, aste, staadium, moment. Kiudu venitatakse teatud punktini. Kriitiline punkt 'kvalitatiivse muutusega seotud staadium, üleminekustaadium'. Trampliini projekteeritud võimsus on 70 m, kriitiline punkt 85 m. Noolutamisel kuumutatakse metalli alla kriitilise punkti. | piltl. Alati jõuab ta oma jutuga sellesse punkti välja. Töö on samas punktis kui möödunud nädalalgi. Tundus, et sellest punktist me oma uuringutes enam edasi ei pääse. Olin jõudnud punktini, kus kõik muutus vastumeelseks.
▷ Liitsõnad: aja|punkt, algus|punkt, hari|punkt, kaste|punkt, keemis|punkt, kulminatsiooni|punkt, kõrg|punkt, kõrgus|punkt, küllastus|punkt, külmumis|punkt, lagi|punkt, leek|punkt, lõpp-|punkt, lähte|punkt, madal|punkt, murde|punkt, null|punkt, pöörde|punkt, tahkumis|punkt, tõusupunkt.
5. mat mingi matemaatilise ruumi element, millel pole mõõtmeid. Geomeetria põhielemendid on punkt, sirge ja tasapind. Punkti koordinaadid. Sirged lõikuvad punktis P. Arvutage vahemaa punktide A ja B vahel. | astr. Kevadise võrdpäevsuse punkt 'kevadpunkt'. Sügisese võrdpäevsuse punkt 'sügispunkt'.
▷ Liitsõnad: alus|punkt, kesk|punkt, lõike|punkt, lõikumis|punkt, null|punkt, ots|punkt, ruumi|punkt, telgpunkt; kevad|punkt, kulminatsiooni|punkt, lagi|punkt, suve|punkt, sügispunkt.
6. asi, asjaolu, aspekt. See punkt tuleb meil selgeks vaielda. Ainuke ebameeldiv punkt kogu loos on see, et.. Selles loos on mitu segast punkti. Selles punktis ma sulle järele ei anna, ei saa ma sind aidata. Ta on igas punktis sobiv kandidaat. Asja arutades jõudsime mitme üllatava punktini. *Ainult üks punkt tegi ta nukraks: isa surm. R. Roht. || külg, koht, küsimus. Kellegi õrn punkt. Isatus oli Karlile valus punkt. Jutt keerles kõigile hella punkti ümber. *Just kõnnak oligi Karini nõrk punkt: ta hoidus astudes liiga ettepoole, nagu oleks ta pisut vimmas. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kokkupuute|punkt, lähte|punkt, pide|punkt, raskus|punkt, sõlm|punkt, tüli|punkt, vaate|punkt, vaidluspunkt.
7. dokumendi v. teksti alajaotus; väike sisuliselt terviklik lõik v. osa. Seaduse, määrustiku, eelarve, otsuse, eeskirja, lepingu, põhikirja, paragrahvi, süüdistuse punkt. Loetelu, küsimustiku, tööplaani punktid. Põhikirja võeti kaks uut punkti. Määrustikus on niisugune punkt, et.. Otsuse esimene punkt näeb ette, et.. Lepingu viimased punktid käsitlevad osaliste õigusi. Teorendi kohta käivad punktid uues talurahvaseaduses. Nõudmised võeti kokku järgmistesse punktidesse.. Koosoleku päevakorras oli ainult üks punkt: korterimaksed. Raamatu lõpus on 12 punkti õpetusi. Tõestus esitati punktide kaupa. Ettekanne on punktidena kirja pandud. Punkt punkti järel 'süstemaatiliselt, kavakindlalt, punkt-punktilt' kummutati süüdistused.
▷ Liitsõnad: ala|punkt, pea|punkt, projekti|punkt, põhi|punkt, päevakorra|punkt, seaduse|punkt, süüdistus(e)punkt.
8. mõõtühik. a. hindamissüsteemi ühik (hrl. võistlusi, mänge, katseid vms. hinnates). Punkte saama, saavutama, koguma. Punktide summa, arv, arvestus. Kogus 6 punkti 11 võimalikust. Tõi meeskonnale mitu punkti. Korvpallur viskas mängu jooksul 19 punkti. „Kalev” nopib punkte kiirrünnakutega. Kaotas esimesel ringil 2 punkti. Kolme punkti vise. Teiseks tuli Pärnu 8,5 punktiga. Juhtisime võistlust 6455 punktiga. Malesuurmeister võitis turniiri 14 punktiga. Kaotasin talle ainult poole punktiga. Võitma, kaotama punktidega 'maadluses v. poksis punktivõitu v. punktikaotust saama'. Vahe, edumaa kahanes 2 punktile. Suurendasime eduseisu 5 punktile. Lõi palli punktiks (võrkpallis, tennises). Võrdsete punktide puhul otsustavad korvpallis omavahelised mängud. Viiuldaja sai konkursil 10 punkti 10 võimalikust. Sisseastumiseksamitel jäi mul 2 punkti puudu. Esikoht taidluses andis klassile 10 punkti. Toidu kalorsust võib hinnata ka punktide alusel. | piltl. Näitleja korjab publikult punkte ka oma noorusvärskusega. || kupong (1. täh.) *Näh, mõni mees rabeles, andis viljanormi viimse kiloni ära, et saaks aga mõne punkti, ostaks nende eest saabast, riiet või tarbeasja.. A. Beekman. b. trük tüpograafilise mõõdusüsteemi põhiühik, 0,3759 mm. Punktides väljendatakse trükitüüpide ja täidismaterjalide mõõtmeid jms.
▷ Liitsõnad: aktiivsuse|punkt, enam|punkt, esikoha|punkt, hinde|punkt, kaotus|punkt, karistus|punkt, klassifikatsiooni|punkt, koha|punkt, kvalifikatsiooni|punkt, kümnendik|punkt, miinus|punkt, pluss|punkt, protsendi|punkt, sajandik|punkt, stiili|punkt, tabamis|punkt, trahvi|punkt, võidupunkt.

puudutama ‹37›

1. (korraks, kergelt, põgusalt) kedagi v. midagi katsuma, (riivamisi) kellegi v. millegi vastu minema. Puudutasin sõrmeotsaga triikrauda. Ema puudutab huultega lapse põske. Puudutab keeleotsaga huuli. Tüdrukud tahaksid kassipoegi puudutada. Kullimängus peab tagaaetavat käega puudutama. Noormehe käsi puudutas tüdruku küünarnukki, tüdrukut küünarnukist. Sõrmed puudutavad taskus viiekroonist. Ta seisatas, käsi prille puudutamas. Julges kummipuulehti lapiga vaid õrnalt puudutada. Sai vaevalt oksa puudutada, kui marjad juba varisesid. Puudutan kergelt pillikeeli. Hobune sõi poisi käest, mokkadega tema pihku puudutades. Tantsiti lahus, teineteist puudutamata. Uinus kohe, kui pea patja puudutas. Linaserv puudutab põrandat. Tugeva tuulega puudutavad oksad elektriliini traate. Auto puudutas kurvis maad vaid kahe rattaga. Lennuk puudutab juba maandumisrada. Kui mees püsti seisis, puudutas ta pea laetalasid. | piltl. Päike puudutab juba kuuselatvu. Kerge tuul puudutab põski. Päevavalgusest puudutamata nurgatagused. Ta pilk, silm puudutas mind õela vaatega. Paitavalt kõrvu puudutav muusika. Ööviiulite lõhn puudutas mu nägu. Teda on puudutanud lootuse soe käsi, kaduviku julm hingus. *Sügisest puudutatud ergava oksaga vaher jäi majanurga varju. M. Traat. || seksuaalselt lähenema. Sõbra naist ei puudutaks ta kunagi. *[Tütar:] Meie oleme Sandriga juba pikemat aega vabaabielus.. Sander: Mina pole teie tütart sõrmeotsagagi puudutanud. A. Antson.
2. toiduks tarvitama; millekski kasutama; võtma. Haige koer ei puudutanud toitu. Söönud pole ta midagi, vett ainult vahetevahel vaevalt puudutab. Mul jäigi hommikusöök puudutamata. Linnud ei puuduta soolast pekki. Pärast kooli ta raamatuid enam ei puudutanud. Ära puuduta võõrast vara!
3. vägivalda tarvitama, liiga tegema. Küla vallutati, aga kedagi ei puudutatud. Naised ja lapsed jäetagu puudutamata. Juuksekarvagi ei tohi kellelgi puudutada! Sinu õigusi ja vabadust ei puuduta siin keegi. *Kuul muud ei puudutanud kui ainult abaluud. E. Soosaar (tlk).
4. (põgusalt) millestki v. kellestki rääkima, midagi (riivamisi) käsitlema. Puudutasime veidi tulevikuplaane, möödunut. Palun seda teemat minu kuuldes mitte puudutada. Rahaküsimust enam ei puudutatud. Tundeid ei ole nad sõnagagi, ainsagi sõnaga, sõnadega puudutanud. Ema ei puudutanud seda lugu poolel sõnalgi. Puudutas pikantseid seiku, huvitavaid juhtumeid oma elust. Puudutas möödaminnes, jutu seas oma tutvust ministriga. Räägiti ühte ja teist ning puudutati ka koduseid olusid. Jutuajamine lõppeski põhilist puudutamata. Konverentsil, nõupidamisel puudutati tervishoiuküsimusi. Puudutatav teema ei huvitanud kedagi. Ülevaade puudutas lähemalt keeleküsimusi. Siinkohal tuleks puudutada relatiivsusteooriat. || arvustama, taunima. Kiru kommuniste, aga ära rahvuslasi puuduta. Arvab, et tema töö on pühadus, mida puudutada ei tohi. Ei häbenenud oma juhtkirjas presidentigi puudutada.
5. mõju(s)tama, mõju avaldama. a. (sündmuste, nähtuste kohta). Võimuvahetus Venemaal puudutas ka Eestit. Uusim mood pole seda maanurka veel puudutanud. Barokist puudutatud interjöör. || kahjustama. Kriisist puudutatud majandusharud. Sõda puudutas meie peret rängalt. Laastavad põlengud on puudutanud kõigi metsaelanike elu. b. (tunde-, hingeelulisega seoses olevana:) tundeid tekitama, kellelegi korda minema, tähtis olema. Tõeline armastus pole teda veel puudutanud. Ema kiri puudutas mind südamepõhjani. Ta saatus puudutab me südant. Näitleja üritas publiku tundekeeli, hinge puudutada. Õe surm ei puudutanud venda kuigivõrd. Ta pole isamaalistest aadetest puudutamata jäänud. Judinad jooksevad üle selja, kui miski väga-väga puudutab. *.. kirjaniku sõna peab inimhinge ärevalt puudutama kui tornikella kuma, mida antakse kuulda enne torme.. Ü. Tuulik. *Ja siis puudutab meid kauge huik – eemal läksid luige järel luik. D. Vaarandi. c. hingele haiget tegema, haavama, häirima. Olen sest jutust puudutatud, lausa solvunud. Kolleegi edutamine puudutas teda valusalt. Laimav artikkel, asjatu süüdistus, negatiivne hinnang puudutas teda väga, sügavalt. See repliik tema au ei puudutanud. Puudutatud inimene on kuri. Ta on avalikust tähelepanust piinlikult, ebameeldivalt, ebamugavalt puudutatud. Vanemad olid meie armuloost äärmiselt puudutatud. Tundis ennast puudutatuna, end puudutatud olevat. Puudutatud enesetunne, eneseuhkus, enesearmastus. d. heldima panema, liigutama. Olen puudutatud sõprade poolehoiust. Olen meelitustest puudutatud.
6. kellegi, millegi kohta käima, kellegagi v. millegagi seoses olema. Otsis teatmeteosest Aafrikat puudutavaid andmeid. Seadus, mis puudutab eraettevõtjaid. See käskkiri meie osakonda ei puuduta. Uuendused puudutavad eeskätt töökorraldust. Need on vahetult kohtuasja puudutavad küsimused. Olümpiamänge puudutav näitus, raamat. Õppeprogrammid usu ajalugu ei puudutanud. See jutt, afäär, skandaal puudutab ka mind. Me vestlus, ta küsimus puudutas hindu. Asi puudutab Peetrit. Ta ei jäta tegemata midagi, mis laste heaolu puudutab.

põlema ‹37›

1. süttinuna leekides olema, leegitsema. Puud põlevad ahjus. Suitsedes, lõõmates, mühinal, nõrgalt, loiult põlema. Oksad lõid, lahvatasid heledalt põlema. Märjad, toored puud ei taha kuidagi põleda, hästi põleda. Tuli ei tahtnud pliidi all põlema hakata. Ma ei saa ahjus puid põlema. Ahi põleb 'köeb'. Puud olid juba peaaegu söele, söeks põlenud. Pane priimus 'kütus priimuses' põlema. Tuleriit süüdati põlema. Mäe otsas põleb lõke, jaanituli. Tikku põlema tõmbama, kra(a)psama. Lõi tulerauast taelatüki põlema. Küünlad on peaaegu lõpuni põlenud. Põlev 'kütusena kasutatav, tuld võttev' maavara. Kööki valgustas ainult põlev peerg. Rongkäik põlevate tõrvikutega. Korstnas on tahm põlema süttinud. Poisid pistsid kulu põlema. Lapsed panid tikkudega mängides maja põlema. Vaenlane tulistas linna põlema. Pikne lõi küüni põlema. Ait läks põlema. Ümberringi lõõmab mets põleda. Lõhkesid pommid, põlesid külad ja linnad. Põlevaid hooneid ei suudetud päästa. Kütus plahvatas põlema. Paberid põlesid tuhaks. Varga peas põleb müts. *.. neis pommides oli midagi, mis kõik põlema pani, seda nimetati vist termiidiks.. E. Org (tlk). || (kahju)tules hävima v. kahjustuma. Linn on mitu korda maatasa põlenud. Paljaks, puupaljaks põlema 'tulekahjus kogu vara kaotama'. Tal polnud muud selga panna kui põlenud vatikuub. Kolm korda kolida on niisama hea kui üks kord põleda. *Siis vaatas ta käsi: põlenud peopesad olid verised, seal ei olnud nahka olemaski. E. Krusten. | piltl. Maailm põleb sõjatules. Kõik lootused põlesid tuhaks. *Poleks kunagi uskunud, et pean enne nii mitmes tules põlema, kui minust saab vähegi sobiv õpetaja. V. Saar. || (tubaka kohta:) suitsetamisel hõõguma. Panin, süütasin uue sigareti, suitsu põlema. Piip põleb 'tubakas põleb piibus'. Viskas põleva suitsuotsa maha. || väga kuum olema, kuuma hõõgama. Päike põleb (armutult) pea kohal. Rannaliiv lausa põles jalge all. Keskpäeval katuseplaadid päris põlevad.
2. tulekeelena v. elektritulena helendama, valgust andma; (elektri)tuledes särama. Pane lamp põlema! Laual põles lamp. Laes põleb üksainus elektripirn. Pliidiserval põles tattnina. Keeras, vajutas elektri põlema. Toas, akendes põleb veel tuli. On nii pime, et lamp põleb päevad läbi. Jõulukuusk põles (elektri)tuledes. Järsku lõi helgiheitja põlema. *Ema teadis, et Peeter pole valgust mitte unustanud põlema, vaid meelega jätnud. M. Unt.
3. (keemilise nähtuse kohta:) hapnikuga ühinedes kiirelt oksüdeeruma. Ainevahetuse käigus põlevad organismis valgud, süsivesikud ja rasvad. || käärides kuumaks minema ja riknema. Niiskem vili kippus salvedes põlema minema. *Siis [vihmaga], ütleb rahvas, ei sünni enam heina hunnikusse panna – läheb põlema. J. Mändmets.
4. suure kuumuse mõjul kõrbema. Liha põles ühelt küljelt mustaks. Kartulid on lõkkes söeks, söele põlenud. Koogid läksid pannil põlema. Oma taadi põlenud kooruke on parem kui võõra võileib. *Küpsetusahi on kroopa põlenud, puhastan ammoniaagiga.. H. Nõu. || tugevasti päevituma. Ta põleb suviti kergesti pruuniks. Tuultest pargitud ja päikeses(t) põlenud nägu. Lapse nägu ja kael olid (päikesest) päris punaseks põlenud. Poisid on põlenud tumedaks, tõmmuks kui neegrid. *.. šillersärgi avatud rinnaesisest paistis narmendama põlenud ihunahk. V. Uibopuu. || päikese käes väga ära kuivama. Savimuld põleb põuaga lõhki. Kuumusest põlesid stepid pruuniks. *Põua-aastatel põlesid aga põllud täiesti tühjaks. M. Raud.
5. teravalt v. kipitavalt valutama, tulitama; (valulikult) kuumama, hõõguma v. õhkuma. Selg põleb liigsest päikesest. Põsk põleb tugevast löögist. Käed põlevad nõgestest, okaste torkeist. Paistetanud jalg lausa põleb all. Põlesin öö otsa palaviku käes, palavikus(t). Suu põleb vürtsidest. Esimene naps võttis suulae, sisikonna põlema. | piltl. Lahkumissuudlus põles veel kaua neiu huulil. Temas põles tuline viha mehe vastu. || õhetama. Nägu põleb häbipunas. Põsed põlevad kui tuletukid. || teravalt janutama, kõrbema. Kurk põleb, juua tahaks. Keel põleb janust.
6. piltl eredates (punastes-kollastes) värvitoonides paistma, helendama v. särama. Läänetaevas põleb tumedas purpuris, violetsetes tuledes, punakais värvides, loojangu järelkumast. Mäed põlevad loojuva päikese kullas. Valgus lausa põleb päikesest. Sügisene mets põleb värvikülluses. Aedades põlevad roosid. Taevavõlvil süttisid põlema esimesed tähed. Heinamaa põleb jaaniussidest. Hundi, kassi silmad põlevad pimedas. Silmad põlesid peas kui vanakurjal. *.. lõi mõlemad käed ta peenikese kaela ümber ja suudles mitu, mitu korda neid põlevaid punajuukseid.. E. Vilde.
7. piltl (mingist intensiivsest, tugevast tundest haaratuse v. sellise tunde avaldumise kohta). a. kirglikult, innukalt midagi (teha) tahtma. Kärsitusest, kannatamatusest, tegutsemisihast, teotahtest, tasumishimust põlema. Lapsed põlesid soovist kaasa sõita. Noorukid põlesid innust midagi suurt korda saata. Poiss põles huvist tüdrukuga juttu alustada. Tüdruk lausa põleb uudishimust kõike teada saada. Tema pilgus põleb uudishimu. Mul otse põles keelel talle midagi nähvata. *Tõldsepp nägi, et poiss lihtsalt põleb kõige selle järele, mis traktori kallal teha saab. E. Rannet. b. innuga, vaimustudes, andunult, tugevasti läbi v. kaasa elama; tugeva tunde võimuses olema, selle käes piinlema v. kannatama. Elada tuleb põledes. Sisemiselt põlemata ei looda suuri teoseid. Tüdruk etles sugestiivselt, põledes. Publik põles vaimustuses. „Ja meie omad said esimese koha?” lõi, läks poiss põlema. Kuulajate näod, pilgud põlesid vaimustuses(t). Vihast, armukadedusest, kahjurõõmust põlema. Oli näha, et poiss põleb armutules. Mihklis põles rahutus, kirg. Poisid kuulasid vana meremehe juttu põlevate silmadega, põlevi silmi. Vanamehe silmad põlesid õelalt. Hing põleb kiivuses. Süda põleb murest. Tahtsin talle rääkida, mis mul südames põles. Elasin talle kaasa, põlesin ja kannatasin koos temaga. *Olen põlenud kõigis ideedes, mis meie rahvast haarasid ta suurtel silmapilkudel. H. Raudsepp. || (koos seisundi järsku algust märkivate sõnadega minema, lööma jms.:) ägestuma, vihastama. Mees läks raevust, vihast põlema. Ta on äkkvihaga, võib ootamatult põlema minna. Naine lõi põlema nagu kadakapõõsas, õletuli. „Ah et sina ei tea midagi!” süttis õpetaja põlema. See teade pani mehed põlema. Solvangu peale lõi mehe veri põlema. *Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. L. Kibuvits. c. süümepiinadega segatud vastikustunnet tekitama; piinama, vaevama. Varastatud raha põles poisi taskus. See patt jääb mu südame peale, hingele põlema. *Pehme sohva põles tal külje all.. Kas ei olnud kõik see jõleda häbiraha eest ostetud! E. Vilde.
8. kõnek esineb mitmetes kiirustamise, tormamisega seotud ütlustes. Mis tal siis nõnda põleb selle asjaga? Mis tal põleb, et nii kiire on? Kus sul siis põleb, et põrmugi aega pole? Kas kodus põleb, et nii kangesti sinna kipud? Ega see asi põlema lähe ega eest ära jookse. Tormab, nagu põleks tal tuli takus. *Aga kellel see nii väga põles Karvuti Kaarliga kokku minna! A. Maripuu.

raske ‹1› ‹adj›

1. palju kaaluv, suure kaaluga; ant. kerge. Raske kivi, kaljurahn. Palgid olid rasked kanda, tõsta. Raske ese, kohver, kaubakast, seljakott, kandam. Mis selles pakis on, et ta on nii hirmus raske? Rasked vasksed kroonlühtrid, hõbedased küünlajalad. Raske aidavõti, pesurull, massiivne uurikett. Meestel olid jalas rasked saapad. Rasked viljavihud. Mõrd oli kaladest raske. Hobune veab rasket koormat. Põld on pehme, ei kanna raskeid masinaid. Laev, paat on raskes lastis. Sa oled minust raskem mees. Üks raske lehm vajus sohu sisse. Sukellinnud on raske kehaga. Raske kui tina. Magma kergemad osad kerkisid üles, raskemad vajusid alla. Külmemad veekihid, õhumassid on raskemad kui soojad. Õhust raskemad gaasid. Raske vesinik 'deuteerium'. Raske vesi keem vesi, mille molekulis esineb deuteerium. *Kuld on raske, nelikümmend münti on paras ponts käe peal. H. Kiik. | piltl. Rasked vigurid 'vanker ja lipp males'. Talupidamine oli liiga raske koorem ta noortele õlgadele. *Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte .. F. Tuglas (tlk). || (hrl. koos vastava arvulise suurusega). Koorem on kolm tonni raske. Kui raske see pakk on? || suhteliselt suure kogu ja kaaluga (hrl. teiste sama liiki asjadega, moodustistega võrreldes). Pikad lookas viljapead on täis raskeid teri. Rasked kirsimarjad. Langesid esimesed rasked vihmapiisad. Jämedad rasked pisarad veeresid üle lapse palgete. Rohul helkis raske kaste. Varane kaer, raske kaer. *Raskeid helbeid näeb täna taevast langemas alla. A. Kaalep. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) suur, kogukas, kaalukana näiv. Rasked ardenni hobused. Tal on raske keha kohta ebanormaalselt peenikesed jalad. Mehe rasked kandilised õlad. Raske käsi, rusikas. Naisel olid rasked kummis rinnad. Raskete patsidega, raske juuksepalmikuga tüdruk.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, kivi|raske, märg|raske, rahn|raske, ramp|raske, raud|raske, ront|raske, ränk|raske, tina|raske, üliraske.
2. (kehalise töö, tegevuse kohta:) rohket lihaste jõudu nõudev ja väsitav; ant. kerge. Laadimine oli raske kehaline töö. Sepatöö on raske töö. Töö turbarabas oli väga raske. Taludes tuli lapsest saadik rasket maatööd teha. Põllud said raske tööga järjele. Päeval palavaga oli raske niita. Korvpalluritel on peetud kolm rasket mängu. *Aga, vanaonu, ega's koormale peale istuta – hobusel on ju raske. A. Taar. || (teel, maastikul liikumise kohta:) rohkesti kehalist pingutust põhjustav. Meessuusatajatel tuli läbida kolmekümne kilomeetri pikkune raske rada. Suusarajal oli mitu rasket tõusu. Orienteerujad treenivad raskel maastikul. Raskema kategooria takistussõit (ratsutamises). Teekond mäkke osutus erakordselt raskeks. Soos on raske käia. Tal on jalg haige, seepärast raske liikuda. *Tee oli väga raske, külmunud ja rooplik, koorem mitte kerge .. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, ränk|raske, üliraske.
3. hoogne, jõuga sooritatud, jõuline; ant. kerge. Jagas mõõgaga vasakule ja paremale raskeid hoope. Oli kuulda raskeid lajatavaid lööke. Kunstnik maalib raskete pintslitõmmetega. *.. üksteise järel huugasid viled, pikad ja madalad, otsekui esimesed rasked poognatõmbed päeva kumiseval kontrabassil .. F. Tuglas.
4. rohket vaeva, oskusi nõudev, rohke vaevaga sooritatav, saavutatav, talutav vms.; keeruline, komplitseeritud; ant. hrl. kerge. See on raske amet, elukutse. Õpilastel seisab ees raske kontrolltöö. Rasked matemaatikaülesanded. Siin on palju raskeid küsimusi, probleeme. Sa valisid uurimiseks liiga raske teema. Mis sulle oli koolis kõige raskem õppeaine? Ladina keel on võrdlemisi raske keel. Raskemat teksti ta ei suuda tõlkida. Õpetamisel siirdutakse järk-järgult kergemalt raskemale. Selle osa äraõppimine oli noorele näitlejale küllalt raske. Tuleb korralikult puhata: homme on raske päev. Valvearstil oli olnud raske unetu öö. Sõjaväeteenistuses oli raske. Kõik, mis sa siin näed, on saavutatud raske vaevaga. Üksnes pensionist ära elada läheb ikka raskeks. Meil on raske ilma sinuta toime tulla. Umbses toas oli raske magada. Pimedas oli raske orienteeruda. Tema käekirja on raske lugeda. Seda on raske tõestada. Raske on harjumustest vabaneda, suitsetamist maha jätta. Raske oli ära öelda, raske ka pakkumist vastu võtta. Raske on igaühe meele järgi olla. Väga raske oli otsustada, kummal õigus. Seda on raske ette kujutada, uskuda. Raske oli tagakiusamist taluda. Iga algus on raske. Laenu on kerge anda, aga raske tagasi saada. || (iseloomu, isiku kohta:) olemuselt seesugune, et temaga pole toimetulemine, läbisaamine hõlpus. Temaga ei saa sul kerge olema: tal on väga raske iseloom. Koolis pidasid õpetajad Anne raskeks lapseks. VIIIa oli kooli raskemaid klasse. || (hingamise kohta:) vaevaline, pingutatud. Hingata on raske, õhust tuleb puudu. *Ta silmis läikis palaviku helk .. Ühtlasi kuulsin, et hingamine raskem harilikust. A. Mälk. || (kuulmise kohta:) nõrgenenud, tönts. Raske kuulmisega taat. Temaga tuleb kõvasti rääkida, tal on raske kuulmine.
▷ Liitsõnad: üliraske.
5. (kehalise tunde kohta:) rammetu, jõuetu, väsinud. Pea oli pohmelusest, joomisest raske. Tuli kõrtsist koju raske peaga. Pea on mõtetest raske. Silmalaud on unest rasked. Silmad hakkavad raskeks minema, uni kipub peale. Joobnu seletas midagi raske keelega. Tundis kehas rasket roidumust. Kogu keha on nii raske: vist kipub haigus kallale. *Hobune auras viidakust teest, noorel sulaselgi oli tegu väsimusest raskeid jalgu tõsta .. H. Laipaik.
6. (meeleolu, tunnete kohta:) valuliselt kurb, murelik, sünge; rõhutud, masendunud; ant. kerge. Halb uudis tegi, võttis meele raskeks. Meel, süda läheb järjest raskemaks. Mu süda on raske, justkui aimab halba. Lahkusime kodunt, loobusime kavatsusest raske südamega. Mu südames, hinges on nii raske. Lahkusin haige juurest raske tundega. Tuju muutus raskeks. Leinamajas valitses raske meeleolu. Taat istus raskeis mõtteis. Hinge rusus raske eelaimus. Raske pettumus, elamus, mälestus. Teda vaevasid rasked unenäod. Südamepõhjast tulev raske ohe. Oli kuulda leinajate raskeid nuukseid. Selle teate peale võttis taas maad raske vaikus. *Iga lahkumine on raske, iga teelesaatmine kurb. L. Hainsalu. || osutab ühtlasi selle tunde v. meeleolu erilisele intensiivsusele. Teda rõhuvad rasked mured. Hinges on raske ahastus. Olen tema pärast rasket südamevalu tunda saanud.
▷ Liitsõnad: mõtteraske.
7. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva, muret valmistav; ant. kerge. Toimus raske liiklusõnnetus. On meeles veel raske sõjaaeg, rasked sõja-aastad. Raske teoorjus. Rasked majanduslikud tingimused. Töö-, elutingimused olid rasked. Elati okupatsiooni rasketes tingimustes. Ta on üles kasvanud väga rasketes oludes. Rindel käivad rasked lahingud. Vangilaagri rasked päevad. Maad tabas raske näljahäda. Meie rahva raske minevik. Talupoegade elu oli mõisasunduses väga raske. Tema lapsepõlv, elusaatus oli raske. Tuleb kuidagi läbi ajada, ajad on rasked. Külm ja lumerohke talv oli ulukitele raske. Möödunud aasta oli meie põllumeestele raske. Ma ei või teda raskel tunnil, silmapilgul 'raskes olukorras' maha jätta. *See oli raske suvi. Olid rüüstatud väljad, põletatud majad, puudusid töötegijad. F. Tuglas. || (kellegi isikliku elu, hakkamasaamise kohta). Algul oli tal uues töökohas väga raske. Naistel on eriti raske – perekond, kodu, töö. Kõigil on raske, kõigil on omad mured. *Mina tean küll. Sul on raske oma vigase tervisega. Chr. Rutoff.
8. (haiguse, kehavigastuse jms. kohta:) tõsine, (elu)ohtlik; ant. hrl. kerge. Raske, isegi surmaga lõppeda võiv haigus. Raske südameatakk. Rasked rindkere haavad. Mitu haavatut suri rasketesse haavadesse. Autoõnnetuses sai kaks inimest raskeid vigastusi. Raske alkoholimürgi(s)tus. Sünnitus oli raske. Haiget ootab ees raske operatsioon. Haige seisund on raske. Haigus võttis raske pöörde. Raske külmetus. Ta jampsib raskes palavikus. See on raskete haigete palat. | piltl. Sõda lõi riigi majandusse raskeid haavu. Sel lool võivad olla rasked tagajärjed.
9. ränk, suur, kohutav. Raske kuritegu, süütegu, seadusest üleastumine. Sa oled talle rasket ülekohut teinud. See oli mulle raske katsumus. Meie muusikute peret on tabanud raske kaotus. Isa surm oli kogu perele raskeks löögiks. *Ma ei suuda enesetapjaid mõista. Niisugune raske, andestamatu patt! B. Alver. || kõnek tohutu, väga rohke. Teenib kogu aeg rasket raha. Ilusad asjad, aga maksavad ka rasket raha. Valvurid ei kuulnud ega näinud midagi: nad olid raske(te) raha(de)ga kinni makstud. Kõike saab, kui on rasked rahad mängus. *Oli laenanud raskete protsentide eest veskiomanikult ja veel mujaltki ehituseks raha. E. Männik. || suur(ema)t kapitali omav, varakas. *Ta oli rõõmus, kui peremees soovitas natukeseks aeda istuma minna. Tulid kaasa mõned raskemad peremehed. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ränkraske.
10. väga tugev, intensiivne.; ant. kerge. a. (hrl. loodusnähtuste kohta). Puhkes raske torm, raju. Pärast rasket tuisku ja lumesadu läks sulale. Raske vihmavaling, rahehoog. Laev sõitis raskes udus karile. Taevast katsid tumedad rasked pilved. Kuskil põleb, laotus on täis rasket suitsu. Tormine raske meri. Laine oli kõrge ja raske. Akende taga oli juba raske pimedus. b. (hrl. madalatooniliste helide, häälte kohta). Mere raske koha, müha. Kaugelt kostab rasket kahurimürinat, lahingu rasket kõma. Kajas raskeid plahvatusi. Lennukimootorite raske undamine. *.. sõnas oma raske bassiga: „Mina! Mina tegin püüse tühjaks, lasin [kalad] merre!” R. Vellend. c. (lõhnade kohta). Toomeõite, jasmiinide raske lõhn. Oli tunda muda ja vesikasvude rasket lõhna. Õhutamata ruumi raske läppunud lehk. Juba vaguniuksel lõi vastu raske higilehk. d. (värvuste, värvitoonide kohta:) tume; sünge. Must ja lilla on rasked värvid. Kunstnik armastab tumedaid, raskeid toone. Mehe nägu kattus raske vihapunaga. e. (une kohta:) sügav, kõva, sitke. Tuli nii raske uni, et ärkasin alles keskhommikul. Kõik magasid rasket und, olid raskes unes. Väsinuna vajusin raskesse unne. Mall on raske unega. Kuulasin magajate rasket hingamist, norskamist. f. (toidu kohta:) raskesti seeditav, maos raskustunnet tekitav. Liha on seedimise seisukohalt raske toit. Õhtul ei ole hea süüa liiga rasket toitu. *.. ühekülgse toitumise tagajärg, liiga palju soolast ja rasket. Tuleb dieedile minna, rohkem tarvitada piima- või kalatoitu. R. Sirge. g. kõnek (alkohoolsete jookide kohta:) kange, tugevatoimeline. Raske vein tegi ruttu pea uimaseks. Ta oli raske 'väga tugeva' joobe seisundis, raskes joobes. *Oli teada, et ta ei joo rasket õlut, ainult maitseb korra pealt ... V. Pant.
▷ Liitsõnad: magusraske.
11. karm, vali, range; ant. hrl. kerge. Süüdlasi ootab raske karistus, trahv. Kohtuotsus oli raske: kümme aastat vangistust. Meestele esitati raske süüdistus. || (sõnade, väljenduste kohta:) ränk, ähvardav, vihane. Kuuldus raskeid vandesõnu, rasket sõimu. Loobib teisele raskeid sajatusi näkku. Raske teotav pilge, solvang. Süüdlane tõmbus teise raskete sõnade all kössi. Puhkes raske riid. || (pilgu, vaate kohta:) kuri, tige, hukkamõistev. Isa vaatas, mõõtis poissi raske pilguga. Ta silmavaade oli nii raske, otse vihkav.
▷ Liitsõnad: rõhuvraske.
12. (õhu kohta:) hingamiseks ebasoodus, rõhuvana tunduv, sumbunud, läppunud, umbne; ant. kerge. Aknad olid suletud, õhk toas lämmatavalt raske. Peab tuba tuulutama, õhk läheb raskeks. Tubakasuitsust, toidulõhnadest raske õhk. Tuleb vist äikest, õhk on nii raske. *Raske leitsak, kuumuse ja sõnnikuhaisu tiine segu, rippus liikumatuna välja kohal .. A. Jakobson.
13. (kõnnaku, kulgemise kohta:) kerguseta; aeglane; ant. kerge. Töömehe, meremehe raske samm. Nad vantsivad pikkamisi, väsimusest raskel sammul. Suur raske sammuga mees. Ta tuli raskel kõnnakul. Põrandalauad kriuksuvad perenaise raskest astumisest. *Naise jalg oli pealegi juba väga raske, kuue või seitsme nädala pärast oli oodata mahasaamist .. H. Saari (tlk).
14. (hrl. ehitiste, ka mööbli kohta:) kogult suur ja võimas, massiivne; ant. kerge. Toomkiriku rasked kivimüürid. Raske võlvitud lagi. Seintel olid rasketes kuldraamides maalid. *Tume puutahveldis, raske barokkmööbel, kuld, parkettpõrandad kriuksusid .. See oli vana maja. I. Sikemäe (tlk).
15. (riide, rõiva vm. tekstiili kohta:) paks ja tihe; ant. kerge. Raske, hea langusega ülikonnariie. Tugevast ja raskest riidest jope. Taft kuulub raskemate siidide hulka. Rasked kardinad, eesriided, portjäärid.
16. (väljenduslaadi, stiili, kujunduse kohta:) raskepärane, keeruline. Ta väljendusviis, lausestus, stiil on raske. Sonett on kindlas, küllaltki raskes vormis kirjutatud luuletus. Eredad värvid ja rasked mustrid teevad figuuri suuremaks. Armastab kerget muusikat, sümfooniline muusika on tema jaoks liiga raske. Klassikuid ta ei lugenud, pidas raskeks.
17. (mulla, pinnase kohta:) savikas, savisegune; ant. kerge. Rasked savimullad. Raske liivsavimuld. Pinnas on siin raske savimaa.
18. van rase, raskejalgne. *„Nägid sa teda,” jätkati pikkamisi .. „Ja kas sa tead, et ta on sinust raske?” M. Jürna. *Kuid sellel [mehe] koduskäimisel oli see tagajärg, et lõpuks jäi Erna raskeks. V. Ilus.

retooriline ‹-se 5› ‹adj›
ilukõneline. Räägib retoorilise paatosega. Retooriline küsimus 'küsilause vormis hüüatuslik kinnitus v. eitus'. Retooriline hüüatus 'hüüdlause vormis tunde- v. suhtumisväljendus'. Retooriline pöördumine 'apostroof (II), poeetiline üte'. Retooriline lausekujund 'retooriline küsimus, hüüatus v. pöördumine'.

silma|rõõm
kellegi v. millegi meeldiva nägemisest, vaatamisest sugenev rõõmutunne; selle tunde tekitaja. Silmarõõmu pakkuv maal. Kõige suuremat silmarõõmu valmistas, tegi, andis noorem õde. Kasvatab lilli endale silmarõõmuks. Tütreke oli ema-isa silmarõõm. Naabrimees on vist enesele uue silmarõõmu leidnud.

sõna suust saama
midagi öelda suutma (v. jõudma), jahmatuse, ärrituse vm. ägeda tunde peale kõnevõimet tagasi saama. Ta pidi end pilguke aega koguma, enne kui sai sõna suust. Mõisahärra ei saanud viha pärast tükk aega sõna suust. Laps värises ega saanud sõna suust. Krõõt ehmus nii ära, et ei saanud algul sõnagi suust. Enne kui keegi sõna suust sai, oli tegu tehtud.

säde ‹-me 3› ‹s›

1. põleva v. hõõguva aine üliväike (sageli paiskuv, lendav) osake. Leegi, lõkketule sädemed. Säraküünla praksuvad sädemed. Tuhas hõõguvad üksikud sädemed. Sädemed tuhmuvad, kustuvad. Segamisel tõusis süte kuhjast sädemeid. Põlevast ahjust kargas sädemeid. Veduri korstnast lendab välja sädemeid. Võimas ilutulestik oli – taevaalune täis sädemeid pilduvaid tulekerasid. Lõi, raius, täksis ränikivist, tuleraua küljest sädeme välja. Kui kelgujalas leidis mõne kivi, kargas sealt kriuksuga rohekas säde. Sädemest tõusis leek, tulekahju. Sütitab, nakatab teisi nagu säde. Tüdruk on elav ja vilgas nagu säde. Väike säde paneb suure metsa põlema. Sädemest tuli, sõnast tüli. *Puuoksil keerlesid väledad tulekeeled, langes sädemete vihma.. F. Tuglas. | piltl. Kirjutab säärase innuga, et sädemed lendavad sule alt. Siis sähvataski säde, mis süütas sõjaleegi. Noorte juhi vangistamisega visati säde püssirohutünni. *Ta ootab sädet, mis teda süütaks, kaasa tõmbaks, põlema paneks. G. Ernesaks. || el elektrisäde. Pluss- ja miinusklemmid andsid noateraga ühendamisel kõvasti sädet. Seinakontakt heitis, andis sädet. Elektroodide vahel tekib sädemete kimp.
▷ Liitsõnad: keevitus|säde, tule|säde, välgusäde.
2. esineb seoses mingi tunde avaldumisega. a. (hrl. silmades, pilgus esineva tundevälgatuse kohta). Ta silmades helgivad, mänglevad, hüplevad kelmikad sädemed. Mehe silmades süttis vihane, kuratlik säde. Onu silmadesse ilmus seda rääkides kaval säde. Tema silmis, pilgus vilksatas ehmatuse, ahnuse, heameele säde. Lapse selgeis silmis kustus viimanegi säde 'laps vajus norgu'. *Kui Juhan Tuisk sellest oma perele kõneles, pildusid ta silmad [vaimustusest] lausa sädemeid, nagu oleks temagi kõige selle juures olnud! L. Kibuvits. *Seletusi põlgavas poosis nagu heiastuks korraks uhkuse, üleoleku sädegi.. R. Sirge. b. (valu-, kipitus- vm. füsioloogilise tunde kohta). Jalg, käsi, selg ajab, pillub sädemeid. Virutas mulle sellise hoobi, et silmist lõi sädemeid.
▷ Liitsõnad: armu|säde, hirmu|säde, huumori|säde, kahtlus(e)|säde, naeru|säde, nalja|säde, rõõmu|säde, vaimustus(e)|säde, viha|säde, õnnesäde.
3. piltl (loomingulise innu, sisemise põlemise kohta). Talendi põues hõõgub jumalik säde. Fanaatiku töös on sädet, kella ta ei vaata. Ühel näitlejal on sädet, teisel pole. Elas sädemeid pildudes ja leegitsedes, kuni põles läbi. Küll sellel tüdrukul on alles särtsu ja sädet sees! Sädemega, sädemeta inimene.
▷ Liitsõnad: energia|säde, loomingu|säde, mõtte|säde, vaimusäde.
4. piltl millegi alge, idu; mõttevälgatus. Temas tekib arusaamise esimene säde. Südames ei ole aususe, inimlikkuse säde veel kustunud. Trükikunst heitis rahva hulka renessansi, reformatsiooni sädemeid. *Noormehe peast sähvas äkitselt valgustav säde läbi: teda peeti hulluks! E. Vilde.
5. (väga väikese hulga v. määra kohta:) natuke, veidike, ivake, kübeke. Haigel oli vaid väike säde lootust. Kahjuks on temas kustunud viimnegi tahtejõu säde. Ta pilgus polnud enam kaastunde sädetki, ainult loomalik hirm. *Mardi põski ja lõuga kattis tume habemerõngas, milles olid juba mõned hõbedased sädemed.. V. Saar.
▷ Liitsõnad: elu|säde, lootus(e)säde.

sädelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. sädemeid andma, sädemeid heitma. Rikkis seinakontakt sädeles. Tolmuimeja harjad sädelesid tugevasti. || piltl (valu, pakitsuse kohta). *.. aga valu suurenes... Selg sädeles.. E. Särgava.
2. (hrl. nõrgema valgusallika kohta:) helendama, (ebaühtlast v. katkendlikku) valgust kiirgama, särama. Taevavõlvil sädelevad tähed. Kaupluste valgusreklaamid sädelesid. Silmapiiril hakkavad sädelema linnatuled. Kaminas sädelevad söed. *Läbi töökoja tahmaste akende sädeles ahvatlev suveõhtupäike. A. Hint. | piltl. Näitleja oskab oma kangelase sädelema panna. Noored sädelesid elurõõmust. Laval sädeles põnev dialoogide tulevärk. *Tantsisid ka nemad. Või vaatasid, kuidas vene tantsudes lõi sädelema põlevkivibasseini inimeste temperament. K. Tamberg.
3. (valgust peegeldades) ebaühtlaselt helkima, nagu annaks sädemeid, sätendama. Lauahõbe, kristall, sõrmus sädeleb lambivalgel. Lumi sädeleb ja kiiskab silmipimestavalt päikese käes. Härmatis okstel sädeles kuuvalguses. Hõbedaselt sädelesid paadis kalad. Veepinna kohal põiklesid siia-sinna kiilid tiibade sädeldes. Oli päikesepaistene ilm: järve vesi sädeles nagu peegel. Meri lõi hommikupäikeses sädelema. Kastepiisad sädelevad vikerkaarevärvides. Lumel, veepinnal sädeles 'tekitas sädelust' päikesevalgus. *Hallatama löönud ämblikuvõrgud sädelevad kasteheinte vahel nagu klaaspitsid. N. Baturin. || (silmade helkimise, neis väljenduva tunde kohta). Silmad sädelevad kelmikalt, pilkavalt. Laste silmad sädelesid vaimustusest, õhinast, mängulustist. Naer sädeleb neiu silmis. Nukrates silmades lõi sädelema uudishimu. || puhastes, kirgastes toonides helkima. Imeliselt sädeleb pokaalides punane vein. Rohus sädeles võilillede kollaseid laike. Pärast vihma lööb sügisene mets mitmevärviliselt sädelema.
4. millegi poolest (hrl. positiivselt) eriti välja paistma, silma torkama, hiilgama. Sädeleb oma suurte teadmistega, võõrkeelte oskusega. Eriti sädeles trupp oma temperamentse ungari tantsuga. Eerik lausa sädeleb vaidlustes. Kirjad sädelesid vaimukusest, muhedast huumorist. *Joosepki sädeles jälle kord üle paljude-paljude aastate: ta enda arvates oli ta nii hoogsalt esinenud ainult kord senise elu jooksul.. A. Jakobson.

sädelev ‹-a 2› partits

1. helendav, helkiv, sätendav, särav. Läänetaevas sädelev Veenus. Tuledes sädelev linn. Sädelev söehunnik. Hankis endale sädelevaid kalliskive, ehteid. Kuupaistes, päikeses sädelev veepind, meri. Sädelevate jääliustikega mäetipud. Hõbedaselt sädelevad kalad. Kastetilkades sädelev rohi. Ruskelt sädelev veiniklaas. || (kellegi olemuses avalduva positiivse tunde kohta). Kelmikalt sädelevad silmad. Vallatusest sädelev naer. Nakatab kõiki oma sädeleva elurõõmuga. Tuimalt vaikinud Epp muutus korraga lõbusaks ja sädelevaks.
2. väliselt uhke, tore, särav. Sädelevas stiilis loss. Sädeleva maski all peitus arg ning heitlik loomus. *Iga sõna, mis ta suust tuleb, on sädelev vale.. A. Rullingo.
3. eriti silmapaistev, hiilgav, imetlust äratav, suurepärane. See oli sädelev isiksus. Vaimuannetelt sädelev noormees. Teda peetakse sädelevaks vestlejaks. Sädeleva mõistusega riigimees. Temas on sädelevat huumorit. Teravmeelsusest sädelev följeton. Pillub sädelevaid vaimukusi. Sonaadi teise osa esitus võinuks olla kergem ja sädelevam.

sähvatama ‹37›

1. välgatama, järsku nähtavaks saama. a. (äkilise valguse v. helenduse kohta). Tumedast pilvest sähvatas alla haraline välk. Hele tulejuga sähvatab silmad pimedaks. Tikk, välgumihkel sähvatas põlema. Öises taevas sähvatas rakette. Sähvatas leegiheitja tulejuga ja tank süttis põlema. Läbi hommikuudu sähvatasid esimesed päikesekiired. Huulte vahelt sähvatasid helevalged hambad. *Sammukene enne kõrkjatutti sähvatas veest välja kõrgele õhku suur kala, särav ja silmipimestav kui rakett. R. Sirge. | piltl. *Vabadus ja iseseisvus – need sõnad sähvatasid kui välk pilkases öös.. M. Metsanurk. *Sääraseid mehi oli Eesti kultuuriloos enne ja pärastki sähvatanud. T. Kallas. b. (silmade, pilgu, ka neis avalduva kohta). Hetkeks sähvatas ta pilk minu suunas. Silmis sähvatas viha. *Körberi silmad suurenesid, valged sähvatasid. E. Särgava.
2. järsku meelde tulema, pähe torgatama. Korraga sähvatab ta peas mõte helistada Londonisse. Viivuks sähvatas tal peast läbi, et äkki on tegemist võltsinguga. Ootamatult sähvatas pähe oletus, et.. Äkki sähvatas mul meelde: rahakott!
3. järsu liigutusega tõusma, lööma, kuhugi kulgema vms. Naine sähvatab järsku pingilt püsti. Automaatselt sähvatas käsi kaitseks silmade ette. Mõõgad sähvatavad vastamisi. Nool oli otse ta jalge ette sähvatanud. *Jäälind sähvatas mööda nagu sinakalt helkiv kalliskivi.. A. Maripuu. || (äkilise valu- vm. tunde tekkimise kohta). Selg, seljas sähvatas. Äkki sähvatab jalga tugev valu. Kuum hoog sähvatas tal läbi keha. Mehe pilku nähes sähvatas Aadu südamest läbi halb aimus. *„Mis mina!” sähvatab Liide põskedest punaseks. A. Mägi.
4. midagi järsku ja teravalt ütlema, sähvama (1. täh.), nähvama. *Oli öelnud – polevat viga, Saimast kasvab tubli naine. Mitte temasuguse jaoks, oli Saima sähvatanud. A. Sinkel.

särama ‹37›

1. (valgusallika kohta:) tugevasti ja ühtlaselt helendama, valgust kiirgama. Päike särab pilvitus taevas. Pea kohal säras loendamatuid tähti. Kõik lambid saalis säravad. Silmapiiril lõid särama sadamatuled. Uusaastaööl särab linn tuledes, tulemeres. Jõulupuu säras küünaldes. Saalis, kõikides tubades säras valgus. | piltl. Kunstniku nime ümber särab kuulsuse aupaiste. *Pastor Lange majas säras kadunud poja õnneliku tagasituleku pärast nüüd ööd ja päevad rõõmupäike.. E. Vilde. || (kellegi välimusest otsekui kiirgava tunde kohta). Silmad säravad kelmikalt, häbitult, võidurõõmsalt. Lapsel löövad silmad rõõmust särama. Rõõm, rahulolu särab igaühe silmis(t). Naise pilgus, näol särab lõputu õrnus. Väike nägu säras innustusest, õnnest. Uudist kuuldes lõi ta näost üleni särama. Mihkel säras üle näo. Poiss säras heameelest. Miku lausa särab uhkusest. Ilmetu neiu muutub ja lööb tantsides otse särama. Vaatas särades sõbrale otsa. *„Tubli oled,” ütleb Anne-Mai. Jaak särab. E. Rannet.
2. (valgust peegeldades) tugevasti ja ühtlaselt kiirgama, helkima, läikima, sätendama vms. Kuld ja hõbe särasid. Lossi ruumid säravad kullast ja hõbedast. Altar särab kulla hiilguses. Särasid pärlid ja briljandid. Päikeses lõid särama pasunameeste kiivrid, nööbid ja pillid. Silmipimestavalt säras lumi päikese käes. Veepind säras peeglina. Laht särab kui lihvitud klaas. Prožektorist valgustatud purskkaevu pritsmed säravad vikerkaarevärvides. *.. heinaliste otsaesisel särab higipisar nagu kalliskivi tööinimese aukroonis. K. Põldmaa.
3. puhaste, kirgaste värvidega silma hakkama, eretama. Kask särab sügisel lehekullas. Õunapuud säravad rikkalikus õierüüs. Lilleaias peenardel särasid daaliad. Pärast vihma särasid aasad sügavroheliselt. Hele värvus lööb tumeda või tuhmi kõrval alati särama. *Toad on remonditud, eriti särab võõrastetuba oma tugevavärviliste suurte õieplärakatega tapeetides.. H. Kiik. || (erakordse puhtuse kohta). Toad, anumad särasid puhtusest. *.. köök tuli enne täiesti korda teha. Ja ta hakkas küürima, pesema, poleerima, nühkima, et kõik säraks ja hiilgaks.. A. H. Tammsaare.
4. millegagi (hrl. positiivselt) eriti välja paistma, silma torkama, hiilgama. Mõtterikkusest, teravmeelsusest särama. Selle kriitiku kirjutised säravad alati vaimukusest. Kõneosavuse poolest ta just ei sära. Siin lõi tema talent särama. Korvpallur säras visketäpsusega. Näitlejal jääb vähemalt paar rolli teatrilukku särama.

särav ‹-a 2› partits

1. tugevasti ja ühtlaselt helendav, valgust kiirgav v. peegeldav, helkiv, läikiv, sätendav. Päikese särav ketas. Tuledes särav maja. Armastas säravaid ehteid. Pillide särav vask. Rohul oli veel säravaid kastetilku. Lumelagendik oli silmipimestavalt särav. Särav suvehommik. Säravad värvitoonid. Brünetil sobib kanda kõige säravamat punast. Puhtusest särav kodu. | bot (taimenimetustes). Särav piimalill. || (kellegi välimusest otsekui kiirgava tunde kohta). Vaatas mulle rõõmust säravate silmadega otsa. Jutustab oma seiklustest säravail silmil, säravi silmi. Käib ringi vaimustusest särava näoga, säraval näol. Näost särav tütarlaps. Heitis mehele oma säravaima naeratuse. Särav ja õnnelik juhataja kiitis töömehi.
2. väliselt uhke, tore, hiilgav, luksuslik. Kuninga särav loss. Särav maskiball. Lavastus oli särav, kuid siiski väheütlev. Mida eakam daam, seda säravam tualett. *Nad [= Bourbonid] .. muutsid linna vähem kui poolteise sajandiga maailma säravaimaks metropoliks. P. Härmson.
3. ülihea, suurepärane, võrratu, silmapaistev, imetlusväärne. Särav debüüt, mäng, võit. Särav tenor, pianist, koomik. Nii säravaid talente sünnib harva. Erakordselt särava mõistusega mees. Kirjaniku särav sõnastus haarab kaasa. Tema särav isiksus jättis seltskonnas kõik teised varju. Lauljatar on endiselt säravas vormis. Ants oli õpingutes vennast palju säravam. Meid ootavat särav tulevik.

süda ‹-me part südant 3› ‹s›

1. ringeelundkonna keskne lihaseline elund, mille kokkutõmbed panevad vere soontes liikuma. Inimese, looma, kala, putuka süda. Imetajate ja lindude süda koosneb kahest kojast ja kahest vatsakesest. Südame parem koda, vasak vatsake. Südame talitlus. Südame isheemiatõbi, hüpertroofia, klapirikked, äge puudulikkus. Südame siirdamine. Süda lööb normaalselt, jätab lööke vahele. Süda tuksub, peksab, taob. Treppidest ülesminek võttis südame kloppima, puperdama. Tema süda on terve, väga haige, tublisti laienenud. Järsud mäkketõusud koormavad südant. Süda jäi seisma, lakkas töötamast. Arst kuulab haige südant. Terav valu südames. Tundis pistet südames. Haige kurdab südant. Kuul tabas looma südamesse. Kunstlik süda 'tehissüda'. || looma, linnu vastav elund lihasaadusena. Hautatud süda. Süda on võrdlemisi sitke lihaga. || rindkere piirkond, kus see elund asub. Lõi vastast südame alla. Vajus istuma ja haaras südant. Last südame all kandma 'rase olema'.
▷ Liitsõnad: inimsüda; siirik|süda, tehissüda.
2. piltl kasut. kõige üldisemalt inimese psüühika ja teat. füsioloogiliste protsessidega seostatuna, tunnete ja elamuste kujuteldava asu- ja lähtekohana. a. (seoses hingeelu ja mitmesuguste sisetunnetega). Süda on rõõmus, kurb, rahutu, hirmul, ärevil. Tegin seda raske, valutava südamega. Muretu, kerge südamega asuti teele. Lapsed ootasid jõulusid põksuva südamega. Laste nutt tegi isa südame haledaks. Teade tegi südame rõõmsaks, rahustas südant. Süda läks, muutus nukraks, kurvaks, härdaks, hulga kergemaks. Süda on täis hirmu, kurbust. Mu süda on valu täis, valutab tema pärast. Süda rõõmustab, juubeldab (sees). Süda hõiskas, laulis sees, hüppas rõõmu pärast. Nende südamed põlesid vaimustusest. Süda kees vihast, paisus uhkusest. Seda nähes mu süda naeris, nuttis, kihvatas sees. Poisi süda kripeldas: äkki saadakse teada. Süda kisub, tõmbub kurbusest kokku. Süda väriseb, vabiseb hirmust, tahtis hirmust seisma jääda. Südant haaras ängistus, hirm. Hirm nööris südant. Ahastus täitis südant. Rõõmutuksatus käib südamest läbi. Külm judin käis seda kuuldes südame alt läbi. Mis ütleb õnnetu ema süda sees! Ära vaeva oma südant iga tühise asja pärast. Süda ei anna, saa rahu. Selle otsusega võib süda rahule jääda. Süda sundis, ajas teda süüd üles tunnistama. Minu süda on sellest patust, süüst küll puhas. Süda aimab halba. Mis mure su südant vaevab? Kaaslaste osavõtt liigutas südant. See ütlus riivas, torkas kibedalt mu südant. Süütunne rõhus südant. Lahutas sõimuga oma südant. Rasked elamused vapustavad lapse südant. Tegin, nagu süda käskis. Minu süda ei luba mul seda teha. Võtke siit, mis süda soovib! Sõi ja jõi, mida süda kutsus. Võis minna, kuhu süda kutsus. Magan nii palju kui süda lustib. Ta kõneleb sinust aina sooja südamega. Isa süda hakkas pikapeale sulama. Millega saaks selle kurja mehe südant pehmendada! Ega sinu süda ka iganes nõrku! Mis südamega sa sõbra hätta jätad! Tal jäi nende suhtumisest okas südamesse. Tal on süda keele peal 'on avameelne v. armastab lobiseda'. Millest süda täis, sellest suu räägib. Suu on südame mõõt. *.. kogu aeg olin rahutu. Süda nagu kiskus ja kiskus kusagile, ei aidanud vodka ega tüdrukud.. H. Angervaks. b. sisim, hing (ühenduses inimese kõige sügavamate tunnete, mõtetega). Südames võttis maad kurbus, ärevus. Südames on kartus, valu. Südames kees viha rõhujate vastu. Ta kannab sinu vastu kurja südames. Oma südames põlgasid nad teda. Mul oli imelik aimdus südames. Poiste südames tärkavad lootused. Kurjategija südames polnud halastust. Sul on mingi salamure südames. Südames ärkas tahtmine parema elu järele. Mul polnud aimugi, mis ta südames toimus. Nii mõnigi mõtles südames teisiti. Oma südames pidin talle siiski õiguse andma. Mõistusega saan sellest aru, kuid südames olen vastu. See oli kõigi mõtteis ja südameis. Tundis salajas südame põhjas rõõmu. Südamesse asub, poeb kuri kahtlus. Südameisse koguneb vimma, umbusku. Tema häda lõikas mulle südamesse. See ütlus läks, tungis mulle südamesse. Rääkisime temaga usaldavalt, südamest südamesse. Soovin seda päris südamest, südame põhjast. Mure ei tagane vanemate südamest. See oli nii südamest öeldud, et kõik hakkasid naerma. Naeris, ohkas südamest. Tema sõnad tulid südamest. Südamest tulev kaastundeavaldus. Tal on aina töö ja kohustused südamel. Küllap sul ikka midagi südamel 'rääkida' on, kui siia tulid. Sul nagu kipitab, pakitseb veel midagi südame peal. Rääkis emale südamelt, südame pealt oma mured ära. Saaks ometi oma südame tühjaks rääkida, välja nutta. Ütleb teisele otse suu sisse kõik südame pealt ära. Tööd, kõike tegi ta alati südamega, hingega 'täie kohusetundega'. Võttis õpinguid, kõiki kohustusi südamega. Kui midagi ette võtab, siis on südamega asja juures. Talupoeg rippus oma südamega maa ja loomade küljes. Tal on kodukoht väga südame küljes. See töö on mulle südame järgi 'meeltmööda'. Paneb töösse kogu oma südame. Piinava südame eest, käest pole pääsu. Palvetas tummalt, südamega. Mis silmist, see südamest. Mis südamest tuleb, läheb südamesse. *Kas ta tundis end olevat rahvaga üks süda ja üks hing? L. Metsar (tlk). || südamest (üli)väga, kogu hingest. Mees oli südamest rõõmus, õnnelik. Mul on südamest kahju, et nii juhtus. Kahetses südamest oma eksimust. Palun südamest andeks. c. esineb iseloomuomaduste, hrl. headuse, sõbraliku suhtumise, tundelisuse v. neile vastupidiste omaduste väljendamisel. Tal on hea, soe, hell, helde, kaastundlik, hale, kuldne, tunderikas süda. Pehme, külma, kõva, kurja südamega inimene. Tal on kange, kõrk süda sees. Südame headus, kurjus. Ei tea, mis ta oma südame kanguses võtab teha. Ta tegi seda heast südamest. Võõras oli osavõtliku südamega. Suure südamega 'kaastundlik, hea südamega' inimene. Oma uhke südame tõttu ta teistega ei sobinud. Südamelt, südame poolest polnud ta halb laps. Väejuhil oli kotka, lõvi süda. Tütrel on ema süda: sama suureline ja ennast täis. Need ülesanded nõuavad mehe 'kindlat' südant. Arusaaja ja südamega inimene. Ta on halb, südameta inimene. Kuidas sa võid nii südameta olla! Tal pole südant abipalujale, hädalisele ära öelda. Antsul polnud südant lihase vennaga kohut käima hakata. Eks aja ta siis majast välja, kui südant on! Raske elu on naise südame kalestanud. Ega siis temagi süda kivist ole. Silm on südame peegel. d. esineb armastustundeid kujutavates väljendites. Käis äge võitlus neiu südame pärast. Tunnistas sõbrale, et üks plika on talle südamesse läinud, hakanud. Paistab, et peretütre süda on veel vaba. Olen sind ikka oma südames kandnud. Ilusa poisina vallutas ta aina neidude südameid. Tüdruku süda tuksub teisele. Kosis südame sunnil vaese tüdruku. Mis hoiab küll sinu südant tema küljes kinni? Truu abielumees, tema südames ei ole kohta teiste naiste jaoks. *„Irmakene, kas sul siis raasugi südant minu jaoks ei ole?” nurus. R. Sirge. *Mu õde, mu süda, mu südame valgus! V. Ridala. e. kasut. (peam. püsiühendeis) füsioloogilise tunde (eriti iiveldustunde), ka füüsilise enesetunde ilmingute väljendamisel. Süda läheb, läks äkki pahaks, halvaks, sandiks. Karbiidilehk, rasvaving, ebameeldiv toit ajas südame pahaks. Süda on paha, vägisi ajab oksele. Ei saa midagi süüa, süda läigib sees. Vorst oli vist halb, süda hakkas läikima. Jube hais pani, võttis südame läikima. Kaanis kõvasti õlut, nüüd süda pööritab. Pea valutas ja süda iiveldas. Minu süda ei võta seesugust toitu vastu. Mõni nõrgema südamega inimene seda süüa ei saa. Kõva pohmelus, süda kõrbeb sees 'on kõva joogijanu'. Süda kipub selles kuumuses närbima. *Ta süda ei kannatanud viina ega külakiiget ega autosõitu.. K. Saaber.
▷ Liitsõnad: ema|süda, lapse|süda, mehe|süda, naise|süda, neiu|süda, vennasüda.
3. midagi kujult südant (1. täh.) meenutavat (ese, kujutis vms.). Papist, piparkoogist, martsipanist süda. Pingisse oli lõigatud noolest läbistatud süda. Ärtu masti märgib punane süda. Riste ja südameid on kasutatud õllekappade kaunistusena.
▷ Liitsõnad: murtudsüda.
4. millegi keskmine v. keskpunktile lähedane osa. a. mingi territooriumi, maa-ala, asustatud punkti, hoone jne. keskosa; keskus. Euroopa, Aasia südames. Berliinis, Saksamaa südames. Asume Virumaa, Mulgimaa südames. Teekond mandri, saare südamesse. Tänapäeva Varssavi süda on läbinisti uus linn. Presidendi palee asub linna südames. Vallamaja oli alevi südames. Sai tüki maad endise mõisa südamest. Olime põlismetsa, nõmme, pargi südames. See maantee viib päris mägede südamesse. Maja, korteri südame moodustab suur elutuba. Tsükloni südames valitseb tuulevaikus. *Muidugi, me ei liigu mitte Biskaia südames, vaid servapidi .. J. Smuul. *.. aga Tasuja kange mõõk välkus veel kaua .. ja suled ta kübaral lehvisid kaugel vaenlase tihedama salga südames. E. Bornhöhe. b. mingi taimeosa, eseme jne. südamik. Kollase südamega õied. Õuntest, pirnidest eemaldage südamed! Jämeda südamega porgandid. Mäda südamega puu, kuusk, haab. Seinapalgid on südameni pehkinud. Teivastel olid südamed alles terved. Pliiatsi grafiidist, keemiline süda. Nool lendas märklaua südamesse. c. millegi sügav sisemus, tuum. Maa süda ehk barüsfäär koosneb peamiselt rauast ja niklist. Vulkaani süda. d. mingi ajalõigu keskpaik, selle haripunkt. Päeva, öö süda. Jaanuar on talve süda. Taliharjapäeval löödavat talve süda lõhki.
▷ Liitsõnad: linna|süda, metsa|süda, mõisasüda; puu|süda, õunasüda; päevasüda.
5. midagi keskset, tähtsat v. liikumapanevat. a. mootor, mingi oluline seade v. seadmestik. Auriku, lennuki keerulistest masinatest koosnev süda. Kosmoseraketi süda. Televiisori süda. Sõiduki süda oli kokkupõrkes terveks jäänud. b. mingi juhtiv keskus v. organ; midagi eluliselt tähtsat. Pealinn on riigi süda. Kool peab valla südameks saama. Ruhri tööstuspiirkond on Saksamaa rasketööstuse süda. Need kolm ärksat noormeest on ühingu süda.

temperament ‹-mendi 21› ‹s›

1. psühh indiviidi tunde- ja käitumislaad, psüühiliste protsesside kiirusest ja rütmist, tundmuste püsivusest, tundlikkusest jms. tulenev isiksuse omadus. Temperament ja iseloom. Temperament avaldub sünnist alates. Sangviiniline, koleeriline, flegmaatiline, melanhoolne temperament. Keevaline, kirglik, ülevoolav temperament. Elava, särava temperamendiga näitleja. Prantslaste, kaukaaslaste, lõunamaalaste temperament. Sõpradel on erinev temperament. Temperamendilt on tütar isasse. Sündmusele reageeris igaüks vastavalt oma temperamendile.
2. elav, erk temperament (1. täh.); tulisus, särts. Tüdrukul, tüdrukus on temperamenti. Sel neiul ei puudu temperament. Vastase täpne kaitse jahutas ründaja temperamenti. Pidulistes oli rohkesti temperamenti. *Meil põhjamaal on aated, tagakaukaaslastel on temperament .. A. Tamm. *Ütlesin, et kõige raskem on temperamenti vaos hoida, nagu arstid soovitavad. V. Panso.

tobe ‹-da 2›

1. ‹adj› (inimese, ka looma kohta:) segane, vähese aruga, taipamatu, totter, lollakas; lihtsameelne, kogenematu. Vanamees on juba päris tobe, ei taipa enam midagi. Röövlid olid ta lausa tobedaks peksnud. Oli joomisest üsna tobedaks muutunud. Hirmust, suurest mõtlemisest mine või tobedaks. Kuidas nad võivad olla nii tobedad, et usuvad seda udujuttu? Ta oli küll hoopis tobe, kui laskis end ninapidi vedada. Miks sa seda teed, oled peast tobe või? Lammas pole üldsegi kõige tobedam loom. *Oli ka tõesti tobe! Ei mõistnud asja salajas hoida! M. Metsanurk.
2. ‹s› selline inimene. See tobe raiskab raha viina peale. Otsi tobedat, kes maja eest nii palju maksaks! Igavene tobe, mis sa topid oma nina igale poole! Sa oled ikka üks tobedate tobe! *Isegi mina tobe oskasin Ivani heasüdamlikkusest kasu lõigata ... M. Lott (tlk).
3. ‹adj› (tegude, jutu, tunde jms. kohta:) arutu, rumalust ilmutav; ebameeldivust, piinlikkust tekitav. Tobe arvamus, korraldus. Sai tobeda tükiga hakkama. On lihtsalt tobe ennast õnnetuses süüdistada. Pean tema käitumist lausa tobedaks. Lapsed jäid tobedate nägudega õpetajale otsa vahtima. Levib igasuguseid tobedaid kuulujutte. Keegi mõtles välja tobeda loo ta põgenemisest. Jäta juba oma tobe targutamine! Unetul ööl tikkus tobedaid mõtteid pähe. Meeletu ja tobe kiindumus. Film tundus erakordselt tobe. Tüdrukule suruti pähe mingi tobe kübar. Kas saab veel olla midagi tobedamat eilsest vahejuhtumist!

tume ‹-da 2› ‹adj›

1. (suhteliselt halvasti valgust peegeldavate värvuste, toonide kohta:) mustjas, rohkem musta- kui valgepoolne, mittehele. Must ja pruun on tumedad värvid. Tumedates toonides pilt. Hele kogu tumedal taustal. Tumedad silmad, juuksed. Tume nahk. Tumedat verd mees. Tumedad laigud Kuu pinnal. Kandis silmade kaitseks tumedaid prille. Tumedad prilliklaasid varjasid pilku. Pani selga tumeda ülikonna. Selle kleidi juurde sobivad tumedad kingad. Värvitud lõng sai liiga tume. Tumedad kardinad. Tumedast puust mööbel. Hõbeesemetele tekib õhu toimel tume kiht. Tume õlu. Silmade all olid tumedad rõngad. Tumedad äikesepilved. Taevas tõmbus tumedaks. Meri näib tumedana, peaaegu mustana. Tumedad varjud. Jõevesi on tume kui tökat. Palgid on tumedamaks tõmbunud. Esiplaanil on mäed tumedamad. Nägi tulevikku vaid tumedates värvides 'süngena, rõõmutuna, lohutuna'. Näeb kõike liiga tumedate prillide läbi (pessimistliku suhtumisega inimese kohta). | (taimenimetustes). Tume aroonia, tuhkpuu. Tume kopsurohi, nokkhein, rebashein. Tume käokannus, pajulill, võilill.
▷ Liitsõnad: sügavtume.
2. vähese valgusega v. valgusetu, halvasti valgustatud v. valgustuseta, pime. Lõunamaa tumedad ööd. Päev on pilves ja tume. Küll on aga tume ilm. Siin on tume nagu toas, kuhu ei lange päikest. Lamp andis nõrka ja tumedat 'hämarat' valgust. *Eespool on tume tühjus, ei ühegi laeva tuld. A. Kivistik.
3. (helide, häälte kohta:) pehme ja madal; sügav. Tume müdin, mürin, põrin, kõmin. Mere tume müha, koha. Gongi tume kumin. Väljast kostis tumedaid lööke. Maa vappus tumedatest plahvatustest. Toas käis tume põnts, sellele järgnes hele karjatus. Välisuks langes tumeda mürtsuga kinni. Tumeda mütsatusega jooksis paat kaldasse. Puu prantsatas tumeda mütsuga maha. Seina tagant kuuldus tumedaid samme. Surija huultelt tuli tume korin. Koera tume urin. *Angela tumeda aldi kõrval Susanna hääl oli heledast hõbedast. H. Raudsepp. || kõlatu, tuhm (rusutust, masendust, kurbust vms. meeleolu väljendavalt) vrd tume (7. täh.) „Kuidas see õnnetus siis juhtus?” küsis ta tumedal häälel.
4. kõnek rumal, juhm, taipamatu. Harimatu ja tume inimene, rahvas. Koolis oli ta üsna tume vend. Teoorias, poliitikas olen ma täiesti tume. Oled sina alles tume! Tume oled, vaat mis! Kuidas saab sellisel ametikohal töötades nii tume olla! Häbi öelda, et ma selle koha pealt nii tume olen. Tume kui tubakas, tökatipudel, tuuravars (äärmiselt juhmi, rumala inimese kohta). Selles asjas on nad kõik sama tumedad kui ma isegi. *Ja sinu pea ei tundu kõige tumedam olevat, kuigi sa oled minu poeg .. G. Helbemäe. || (ajajärgu kohta:) mahajäänud, pime. *See [= Merovingide valitsusaeg] oli tume aeg, mil isegi paljud piiskopid ei osanud lugeda. P. Härmson.
5. selgusetu, segane, ebamäärane, hämar. Sai selgeks, mis seni tume oli olnud. Mulle on see asi päris tume. Tema sõnavõtus oli palju tumedat. Sõnade mõte jäi tumedaks. Eriti tumedaks jäi mulle koolis matemaatika. Seegi jäi tumedaks, kust ta pärit on. Midagi pole veel selgunud, tulevik on tume. Abielu on minu jaoks täiesti tume maa 'tundmatu valdkond'. *„Inimene peab elama selge mõistuse, mitte tumedate tunnete järele,” sõnab Priit. P. Krusten. || alateadvuse valdkonda kuuluv. Tumedad tungid. || moraalses mõttes kahtlane; ebaaus, ebaseaduslik. Tumedad tehingud. Ajab mingit tumedat äri. Istub ühe tumeda loo pärast trellide taga. Olen kuulnud su tumedatest tegudest. Tal on tume minevik. Tumeda taustaga tüübid. Naabermajja kogunevad igasugused tumedad tegelased. Kuidas ta rikkaks on saanud, see on tume lugu.
6. halb, ebameeldiv, negatiivne. Inimloomuse tumedam pool. Elu heledamad ja tumedamad küljed. Asjal on kahjuks ka tume tagakülg. *Ja selle heleda sõnumi varjus liikus tume kuuldus: Siurul olnud äsja öösel .. lööming üliõpilastega. A. Adson. || raske, murerikas. Nende peres algasid nüüd tumedad ajad. Tume lapsepõlv ei jõudnud õnneks murda seda vastuvõtlikku hinge. *Ja [kapten] hindavat olukorda õige tumedaks. Tume muidugi: rügement lõhutud, juhtkond ja eriväeosad laiali. H. Susi. *Vana-Valgepõllu talus valmistati tumeda aja kiuste peremehe ning vallavanema .. sünnipäevapidu. L. Vaher.
7. (tunde, meeleolu kohta:) ängistav, rusuv, sünge; nukker, kurb; seda väljendav (hääle (3. täh.) kohta). Tume hirm pigistas südant. Tume tusk poeb hinge. Tume tuju kipub võimust võtma. Tume meeleolu, keegi ei räägi sõnagi. Toas lasus tume vaikus. Viin tegi meele tumedaks. Ajuti tõusis temas tume viha kiusajate vastu. Pähe tükivad ainult tumedad mõtted. Tume aimus laskus südamele. Hinges tõstab pead tume kahtlus. Suu kõvasti kokku surutud ja silmades tume pilk. Ta nägu oli tume, nagu oleks tal mõni raske mure. Tume vari libises, käis, jooksis üle naise näo. Pahameelelõõsk, raevulaine värvis mehe näo tumedaks. Nägu tõmbus vihast tumedaks. || (valu kohta:) tuim. Tume valu peas. Kuskil sisemuses tuikas tume valu.
8. kurjuse, pimeduse maailma kuuluv. Võitlus tumedate jõududega.
vrd hele-tume

tundetus ‹-e 5› ‹s›

1. tunde v. tunnete puudumine; ükskõiksus. Mehel oli häbi oma tundetuse pärast ja seepärast püüdis ta armastust teeselda. Armastatu egoism ja tundetus lausa halvas teda. *Aga väga suur avatus võib viia tundetuseni. Oled kõigega nõus ja kõik on ühtviisi ükskõik. P. Sauter.
2. tundlikkuse (1. täh.) puudumine, tuimus. Naha tundetus. Tagakeha tundetus selgroolülide murru korral tehakse kindlaks nõelatorgetega.

tundide|pikkune
tunde kestev v. kestnud. Pärast tundidepikkust rännakut otsustati veidi puhata.

tunduma ‹37›

1. (mingisugusena, millenagi v. kellenagi) paistma, näima (tunde järgi, mõtlemise kaudu v. aistiliste muljete põhjal). Tundub, et sul pea jagab. Ega ta nii rumal olegi, kui tundub. See ainult tundus sulle nii. Julgust tundub poisil olevat. Tundub, et sa ei mõista mind. Ta tundub olevat hea inimene. Kas see lugu ei tundu sulle veidi imelik? Mõtteid on palju, kuid ükski neist ei tundu küllalt hea. Haigele tundub maailm süngena, elu raskena. Raamat tundub põnev. Sinu äri tundub õitsevat. Äkki tundus mulle, et kõik on tühi töö ja vaevanägemine. Kas see ei tundu kaebamisena? Uskumatuna tunduv uudis. Ma ei taha tunduda pealetükkivana. Tundun endale poisikesena. Lennukist tundusid majad väga väikestena. Ta tundub nooremana, kui ta tegelikult on. Õde tundub ilusam kui vend. Poeg tundub isa nägu olevat. Heledate toonide tõttu tundus ruum suuremana. Valgete jääpankade vahel tundus vesi mustana. Vaatetornist avanes lõputuna tunduv panoraam. Mõned näod tundusid talle tuttavad. Mulle tundub, et sa nutad. Tundub, et olen siin juba olnud. Häälest tundub, et see on noor mees. Mulle tundus, nagu kuuleksin kellahelinat. Toit tundus soolasena. Marjad tunduvad magusad. Tundub, et siin on küüslauku söödud. Kivi tundub soe. Suu tundus janust paks.
2. tajutav, märgatav, aimatav olema, tunda olema. Hääles tundus ahastust. Toas tundub ravimite lõhna. *Siin-seal tungib looma jalg läbi mädanud aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. A. H. Tammsaare. *.. astumisest ja kühmus kehahoiakust tundus juba meest. O. Jõgi (tlk).
vrd tunduv
vrd tunnukse

tunnine ‹-se 4› ‹adj›

1. ühe tunni (v. teat. arv tunde) kestev. Tunnine loeng, saade, vahikord, jalutuskäik, meresõit. Tunnine vestlus psühhiaatriga. Laevad jõuavad sadamasse tunnise vahega. Kahe ja poole tunnine mängufilm. Kahekümne nelja tunnine rännak.
2. ühe tunni (v. teat. arvu tundide) jooksul tehtud, saadud, kulutatud jne. Tunnine teenistus.
3. üks tund (v. teat. arv tunde) vana. Tunnine kassipoeg. Lapsuke on juba kahekümne ühe tunnine.
Omaette tähendusega liitsõnad: kahe|tunnine, kaheksa|tunnine, kaheteistkümne|tunnine, kolme|tunnine, kuue|tunnine, kümne|tunnine, mitme|tunnine, mõne|tunnine, nelja|tunnine, paari|tunnine, seitsme|tunnine, viie|tunnine, ühe|tunnine, üheksatunnine; kolmveerand|tunnine, poole|tunnine, veerandtunnine

tühjus(e)|tunne
(näit. eesmärgi-, rahulduse-, lähedaste vm. puudusest sugeneva negatiivse tunde kohta). Tunneb linnas elades hüljatuse- ja tühjusetunnet. Rusuv, ängistav, valus tühjustunne. Hakkas tegutsema, et tühjustundest ja tülpimusest vabaneda. Tundis suure rõõmu taga ka pisukest tühjusetunnet. || (tühjakõhutunde kohta). Ärkasin tühjustundega kõhus.

umbne ‹-se 2› ‹adj›

1. selline, mis takistab liikumist, pääsu v. kulgu; täis v. kinni olev, läbiulatuva avata. Tuisk ajas kõik teed umbseks. Sumpas umbses 'sügavas' lumes. Umbne 'teisest otsast väljapääsuta' teesopp, jõeharu. Umbne 'majadega ümbritsetud' hoov. Umbne 'sisse- ja väljavooluta; ka: kinni kasvanud' tiik, järv. Põld on ohakaist lausa umbne. Jõuluõhtul on kirik rahvast umbne. Umbsed lõõrid, torud. Umbse 'ilma õõnsuseta' varrega võti. Sünteetika on umbne 'õhku mitteläbilaskev' materjal. Haukas suure tüki õuna ja hakkas siis umbse suuga seletama. Umbse nina tõttu ta ainult nohises. Mandlipõletik ajas kurgu limast umbseks. Üksluine toit tegi kõhu umbseks (kõhukinnisuse kohta). Umbne 'avadeta' sein, torn. Umbne 'ilma mädapeata' paise. Umbne 'kinnises mädapõletikus' sõrm. *Potid-pannid seest [mustusest] umbseks kasvand, pliit nagu roostehunnik. H. Sergo.
2. (õhuvahetuse puudusel) lämmatav, rõhuvana tunduv. a. (ruumi, keskkonna kohta:) õhu- v. hapnikuvaene. Umbne buss, lift. Avatud akendest hoolimata oli majas umbne. Täistuubitud vagunis oli lämmatavalt umbne. Tuba on nii umbne, et kas või lämbu. Umbset keldrit tuulutati suvel põhjalikult. Kohvik oli umbseks suitsetatud. Kalad siin ei ela, tiigivesi on väga umbne. *Ta tunneb, kuidas ahastus vajub üle tema nagu umbne kott, mis hingata ei anna. L. Hainsalu. b. (õhu, ilmastiku vm. kohta:) hingamiseks ebasoodne; sombune. Tuulutamata ruumide umbne õhk. Äikese eel oli õhk umbne ja raske. Juulikuu ilm oli umbne nagu sepikojas. Umbne, niiske ja soe troopikaöö. Saun täitus umbsete aurupilvedega. Bussi umbne kuumus mattis hinge. Hall ja umbne taevas. *Hapuks läinud vesi lehkas jälgilt ja kogu tuba oli täis umbset läppa .. H. Lepik (tlk). c. (hapnikupuudusest tingitud halva enesetunde kohta). Kopsuhaigel oli umbne olla. Mul hakkas talumatult umbne, läksin üleni higiseks. Pea oli õppimisest umbseks läinud, vajas tuulutamist. *Hakkas köhima, nagu tahaks tõestada, et rinnus tõepoolest on umbne, kitsas .. O. Tooming.
3. (tunde kohta:) ängistav, rusuv; seda väljendav. Südant vaevas umbne raev, mida ei saanud kuhugi välja valada. Hinges tärkas vahel umbne aimus, kahtlus, rahutus. Umbsed mõtted painasid eriti öösiti. Isa heitis mulle raske umbse pilgu. *Viha .. oli nüüd muutunud umbseks tusaks ja veel umbsemaks teadmatuseks. R. Janno. || (helide, häälte kohta:) tume, summutatud. Tuppa kostis umbset tänavamüra. „Mis siis ikka,” vastas ta kuidagi umbseks muutunud häälel. *Esimese tardunud vaikuse järel kajas rahvamurrust umbne, lämblik sumin. See oli haavatute oigamine ja surijate viimne ägamine. E. Vilde.
4. piltl (hirmu, suletuse, väljapääsmatuse jne. tõttu) ängistavalt mõjuv. Umbne okupatsiooniaeg. Ärevad ja umbsed küüditamispäevad. Need olid rasked ja umbsed aastad. Elu raudse eesriide taga tundus talle hingematvalt umbsena. Kloostri umbne õhkkond. Ühiskondlik olukord muutus veelgi umbsemaks. Tüli oli seniste sõprade vahel tekitanud umbse vaikuse. Umbne tinahall värvus.
5. rumal, juhm. Volikokku ei valita mingeid umbse peaga mehi. *„Kas see on su umbse aru järjekordne jama?” küsis emm Pupult. L. Vaher. *Kõige esimene, kes aru jälle pähe sai, oli Tiio ise. Teised vahtisid veel .. umbseil silmil üksteise otsa .. L. Koidula.

ununema ‹37›
meelest (ära) minema, mälus mitte säilima. Pean ta nime üles kirjutama, muidu võib see mul juba homseks ununeda. Õpetajale antud tõotus oli ammu ununenud. Eredad reisimuljed ei unune nii kergesti. Kõik ununeb, aga lapsepõlvemälestused püsivad surmani meeles. Varem või hiljem ununevad ka kõige armsamad lahkunud. Kui oled kord ujuma õppinud, siis see enam ei unune. Sokikanna kudumine oli tal täiesti ununenud. See võigas hääl ei ununenud, ehkki ta tahtis seda unustada. Taskusse ununenud 'taskusse pandud ja sinna kogemata jäetud' võtmed. *Kuid mis on väärtuslikum: kirjutada kümme lehekülge, mis jäävad igavesti meelde, või kümme paksu köidet, mis kohe ununevad? F. Tuglas. || (mingi tugeva tunde tõttu) ajutiselt tagaplaanile jääma. *Alles siis, kui ta [= naine] võib lapse oma rinnale suruda, siis ärkab temas elu, armastus, ja ununeb kõik muu. J. Mändmets. *Teda haaranud jahikires ununes hirm võõra ümbruse ees, ununes Henngi. R. Sirge.

unustama ‹37›

1. mäletamast lakkama, midagi v. kedagi mälus mitte säilitama, meelest v. tundemaailmast kaduda laskma. Laps unustab kiiresti, kergesti. Kuidas ma küll viimasel ajal unustan! Sellist solvangut ei suuda ta iial unustada. Tuli meelde üks ammuilma unustatud lugu. Pagulased olid oma emakeele täiesti, sootumaks unustanud. Unustas vajaliku nime, aadressi, aastaarvu. Märgin numbri kohe üles, muidu unustan (ära). Õpitu unustatakse suurelt jaolt ära. Olen unustanud, kuidas seda täpselt tehti. Ära unusta, et kella kümneks pead tagasi olema. Kõik, mis meie vahel on juhtunud, on andestatud ja unustatud. Küll ta vanemaks saades oma vembud unustab. Meelelahutused tuleb mõneks ajaks unustada. Ehitajad olid hoone juba lõpetada ja unustadagi jõudnud. Ühiskond kipub puuetega inimesi ära unustama. Vanamees oli peaaegu kõigist unustatud. Võttis uue naise, et endist kallimat kiiremini unustada.
2. hajameelsusest, kogemata midagi tegemata jätma, midagi v. kedagi kuhugi v. mingisse seisundisse (maha) jätma. Unustas kirja posti viia, teate edasi ütelda. Ära siis unusta võlga õigel ajal tagasi maksta. Olime unustanud ukse lukustamata. Ahjaa, oleksin peaaegu unustanud: isa poolt palju terviseid. Tolmu pühkides ära ka pildiraame unusta. Suure kiiruga unustas ta prillid koju, kindad esikusse. Nii kui toidu lauale unustad, on kass kohe jaol. Neiu oli seina äärde üksi istuma unustatud. Unustas imestusest suu lahti. Kas jätsid akna meelega lahti või unustasid? Ühe päeva vajadusi silmas pidades ei tohi unustada tulevikku. *„Väimeespoeg!” ei unustanud Kati ema poisikesele kunagi ütlemast. E. Krusten.
3. (tugeva tunde, haarava tegevuse vms. tõttu) ajutiselt kõike muud märkamata jätma, muust mitte hoolima. Jahikire pärast võis mees oma pere sootuks unustada. Ta oli nii armunud, et unustas söögi, joogi ja une. Õnnetuhinas unustas nooruk kõik maailmas. Hirmunud vaenlased tormasid igasugust korda unustades külma jõkke. Teiste naljad panid Reedagi oma kaotusvalu unustama. Joonistades unustab Anu, kus ta viibib. Oleksin end unustanudki lugema, kui kell poleks helisenud. „Käi kuradile!” käratas ta ennast unustades 'enesevalitsust kaotades'. || kedagi v. midagi hooletusse jätma. Ta sõi ise hästi ega unustanud teenijatki. Jõuluõhtul ei unustatud loomigi. Talve saabudes unustas ta jalgratta ja hakkas liuväljal käima. *Võsa on sama kärme ja visa nagu umbrohi: unustad mõne põllunurga, ja juba ta tärkab seal tihedana nagu oras. O. Tooming.

vahutama ‹37›

1. vahuselt kobrutama, vahune olema. Meri mühas ja vahutas. Kiirevooluline jõgi, oja vahutab. Vahutav kosk, kärestik. Vesi keerles vahutades laeva nina ees. Merel mässasid vahutavad lained. Õlu vahutas kõvasti. Ulatas mulle vahutava õllekannu 'kannu vahutava õllega'. Pokaalides vahutas šampanja. Gaseeritud vedelik kihises ja vahutas. Seep peab pesemisel hästi vahutama 'vahtu andma'. | piltl. *Habe vahutab ju vanamehel otse huulilt nagu pisikosk üle lõua. L. Kibuvits. || (elusolendi kohta:); vahus, vahuga kaetud olema. Hobused vahutasid kiirest sõidust. Käskjalg kihutas kohale vahutaval hobusel. Väänles krampides, suu vahutamas peas. Trampis ja karjus vahutaval suul, vahutavi sui nagu pöörane. Kiitleb, valetab, nii et suu vahutab 'suure suuga'.
2. kõnek lobisedes v. ülespuhutult, keerutades rääkima. Mis sa vahutad, asu asja juurde! Eit olevat kõigest sellest juba küla peal vahutanud. Valimiste eel tehti suuri sõnu ja vahutati rahva elujärje tõusust. Kirjutis oli paljusõnaline ja vahutav. *Maua oli koledal kombel vahutanud, enda ja teise peaaegu lolliks rääkinud. A. Vanapa.
3. piltl ägedast tundest (hrl. vihast) haaratud olema; sisemuses mässama (vastava tunde kohta). Mees vahutas vihast: milline ennekuulmatu häbematus! Tagaajajad vahutasid kättemaksuihast. Temas vahutas raev. Meeli täitis vahutav viha. *Mari teadis omast käest, et tunded võivad vahutada, aga keevad alla ning taltuvad ka. L. Vaher. || vihaselt, ägedalt rääkima. „Sa teotad, häbistad minu nime!” vahutas mees. Vahutas mis ta vahutas, aga kätega kallale ei tulnud.

valdama ‹vallata 48›

1. oma võimuses, enda käes pidama. Kes neid maid, seda territooriumi valdab? Maapõuevarade leiukohti valdab riik. Ma ei valda 'mul ei ole' sedavõrd informatsiooni, et võiksin otsustada. || piltl täielikult oma võimusesse võtma ning selles pidama. Näitleja on oma mänguga vallanud meie kõigi südamed. Ajuti valdas mind suur väsimus ja nõrkus. Roidumus valdas keha. Haiget valdas raske köhahoog. *Üksikutes rajoonides .. oli tervelt 48 protsenti elanikest tõvest vallatud. A. Tungal (tlk).
2. oskama, mõistma. Võõrkeeltest valdab ta korralikult, vabalt saksa, inglise ja prantsuse keelt. Võõras valdas mõnel määral, ei vallanud eesti keelt. Tõlkija peab tõlgitavat keelt väga hästi valdama. || käsitseda, kasutada oskama. Spetsialistina valdab oma eriala suurepäraselt. Kunstnik valdab hästi seda graafilist tehnikat. Ta oli andekas muusik ja valdas 'oskas mängida' mitut pilli.
3. (tugevate tundmuste, tunnete kohta:) oma võimusesse võtma, kellegi tunde- ja mõttemaailma täitma. Inimesi valdas hirm. Teda valdab nukrus, kurbus, mure, sügav pettumus, häbi. Naist valdab suur igatsus, kibe üksindustunne. Haiget on vallanud meeleheide, ahastus, lootusetus. Ootajat valdasid kahtlused. Rõõmus meeleolu, vaimustus valdas kõiki. Teda näib olevat vallanud tüdimus, apaatia. Põgenikke oli vallanud paanika. Mind valdas kiusatus, kange tahtmine ümber pöörata ja tagasi minna. Vangi on vallanud ainus soov: pääseda vabadusse. Südant, meeli, olemust valdab rõõm, erutus. Trots, viha, vaen, pühalik rahu valdab ta hinge. Meest oli vallanud suur tegutsemisiha. Mõtted, mälestused valdasid meid kõike unustama paneva jõuga.
4. valdav olema, valitsema, domineerima. Puurindes valdavad pärn, kask ja saar, alusmetsas sarapuu. Valdasid lõuna- ja edelatuuled.

vilu ‹11›

1. ‹adj› mitte päris külm, jaheda ja külma vahepealne. Vilu õhk, aastaaeg. Vilu vesi, meretuul. Hommikud ja õhtud on siin üsna vilud. Kui aprill on soe, võib karta vilu maikuud. Päevad muutusid lühemaks ja vilumaks. Toas on päris viluks läinud. Nunnad on harjunud viludes kongides elama. Ilm läheb viluks, vilule. || (sellise tunde, aistingu kohta). Mul on natuke vilu. Märgade riietega võib kergesti vilu hakata. Sooja teki all pole lapsel vilu. Kaste tundus paljastele jalgadele vilu. Vilu viirg käis kehast läbi. Jube eelaimus võttis südame alt viluks 'tekitas kõhedust'. || päikesevarjuline ja seetõttu jahe. Põgenes palava päikese eest kirikusse, kus oli meeldivalt vilu. *Mõtle, kui vilu on nende [= õlgkübarate] all heina niita, päike ei paista pähe .. A. Kitzberg.
2. ‹adj› piltl ükskõikne, ilma soojuse ja südamlikkuseta, jahe. Vastas viisakal, kuid vilul toonil. Räägitakse, see kaunitar olevat vilu verega. *Vahest peitis ka noorik oma sisemist soojust vilu koore alla .. E. Vilde.
3. ‹s› kerge külm, jahedus. Varahommikune, sügisene vilu. Tõstis krae õhtuse vilu vastu üles. Kivimüür õhkub head vilu. Vilu poeb hõlmade vahele. Vihma järel on oodata vilu. Tali tahab tallukaida, vilu villast riieta.
▷ Liitsõnad: hommiku|vilu, õhtu|vilu, öövilu.
4. ‹s› jahe päikesevarjuline koht, vari (3. täh.) Keskpäeva kuuma mahendas vaid palmipuude vilu. Lagedal rabal polnud vilu ega varju. Temperatuur ulatus isegi vilus 38 kraadini. Tule vilust päikese kätte!
▷ Liitsõnad: metsavilu.
5. ‹s› ‹ainsuse kohakäänetes adverbi- v. postpositsioonilaadselt› varju, varjus, varjust (4. täh.) Imik pandi vilusse magama. Lõunauinakuks pugesid heinalised villu. Õllevaat tõsteti puude vilusse murule. Istus tamme all vilus. Vara veel puhata mulla all vilus. Vanaisa puhkab juba ammu surnuaia vilus 'surnuaial'. Ei tahtnud katuseräästa vilust palava päikese kätte minna. *.. suur igatsus, mis hõõgub hinge vilus .. M. Heiberg.
6. ‹s› (mitmesugustes piltlikes väljendites). Ma ei salli tema vilu varjugi 'üldsegi mitte'. Kui peremehel pidu, siis sulasel vilu 'kiirus' taga. Varas kadus nagu vilu 'kiiresti'. Jooksis niisuguse viluga 'kiiruga', et suss lendas jala otsast ära. Sinna on ainult (ühe) viluga visata (lühikese, ilma puhkamata läbitava maa kohta). Viimati teevad tal varbad viluks 'löövad ta maha'. Kartis, et ta autot tahetakse viluks tõmmata 'ärandada'. Nii tore poiss, et lööb kõik teised viluks (tunnustav ütlus). *Mis sa veel elad või pilli ostad, kui teine mees iga kuu su rahast kolmsada marka viluks lööb [= ära varastab]. A. Hint.

vinduma ‹37›
aeglaselt (ja poolikult) toimuma; viletsas seisundis olema. a. visalt ja vaevaliselt põlema. Märjad puud, leparondid vinduvad ahjus. Sadama hakanud vihm võttis lõkke vinduma. Leek vindub tuha all, ei põle ega kustu. Vinduv ja visisev tuli. Mehel oli vinduv piip alatasa hambus. *Tuli vindub toores puus ja närib teda vaevaliselt, ilma leegita .. V. Beekman. b. (liiga madala kuumuse tõttu) vintskeks jääma. Aeglaselt keetes saab vesised vindunud kartulid. See pole enam õige söök, mis päev läbi ahjus vindub. Vindunud kaalikas oli pealt küps, seest tooreks jäänud. c. aeglaselt kuivama; närbuma. Riputas kalad nöörile vinduma. Toored puud peavad soemüüri ääres vinduma. Pikast seismisest vindunud pannkoogid. Reejalase vitsad vindusid päikese käes painduvamaks. Selle ilmaga hein ei kuiva, ainult vindub. Võtsime vindunud rohtu küljealuseks. Kartulid olid kevadeks ära vindunud 'tohletanud'. *Eks ühel päeval poiss kitkunud jälle kangesti vindunud ja rohtunud peenart .. J. Parijõgi. d. poolhaige, vilets olema. Juba teist nädalat vindun, pole päris haige ega terve. Hommikust saadik on vindunud 'uimane' olek. Magamata öö pärast ta nii vindunud ongi. e. kiratsema. Vindub vaesuses, viletsuses. Vindus terve noorpõlve agulis, keldrikorteris. Ta oli aastaid vindunud väikesepalgalise ametnikuna. Elada tuleb täiel rinnal, mitte vaikselt vindudes. Ise tugev mees, ega sa mõtle siia vangikongi vinduma jääda? Liitmisega tugevdati kaht vinduvat naabervalda. Eesti keel on palju aegu võõra võimu all vindunud. Vasikas ei kasva, muudkui vindub pealegi. Tundra vinduv taimestik. *Siin Läänemere vaikses kaldasopis, kus kõik vindub nagu tuli toores puus, peabki mõni meeletusi tegema. O. Kruus. *Mitte vindunud rahu ei ole sinu kodu – sinu kodu on kihavus ja kobrutus .. E. Vilde. f. vaevaliselt ja pikaldaselt edenema. Romaani kirjutamine ei tahtnud edeneda, muudkui vindus ja vindus. Kohtuasi jäi aastateks vinduma. Vinduv keskustelu. g. (tunde kohta:) visalt pakitsema. Salavimm vindub hinges. Tülist jäi pahameel mitmeks päevaks vinduma. Vaen vindus nagu tuli tuha all. *Tüdimus, mis oli seni vindunud spliinina, oli muutunud leegitsevaks. F. Tuglas. h. (ilma kohta). Ilm vindub – ei päikest ega vihma. Taevas on vindunud näoga, tea kas hakkab sadama või mitte.

voolama ‹voolata 48›

1. (vee vm. vedela aine kohta:) ühes suunas edasi liikuma. Orus voolab jõgi. Jõgi voolab mere poole, merre. Kevadise suurvee ajal hakkas jõgi tagurpidi voolama. Kaljupõuest voolas välja allikas. Voolikust, kraanist voolab vett. Loputas marjad voolava vee all üle. Vahepeal on palju, hulk vett merre voolanud 'mingist sündmusest, ajahetkest on palju aega mööda läinud'. Pisarad voolavad silmist, mööda põski (alla), üle põskede, põskedel. Kuningakojas lõõmavad intriigid ja voolavad pisarad. Kõigil on palav, higi voolab. Tundis, kuidas higi voolab üle keha, mööda selga alla. Suunurgast voolab ila. Haavast voolas verd. Sõda kestab ja veri voolab edasi 'verevalamine jätkub'. Ta soontes voolab kuninglik veri 'ta on kuninglikku päritolu'. Vein voolas pokaalidesse. Märjuke voolas kõrist alla. Kõrtsides voolas viin ja õlu 'joodi rohkesti viina ja õlut'. Šampanja voolas ojadena. Vihma voolab 'sajab, kallab, valab' kui oavarrest, nagu ämbrist. Sulametall voolab vormi. Laava voolas mööda mäekülge. Merre voolanud nafta. || (peeneteralise aine samalaadse liikumise kohta). Vili voolab kottidesse, salve. *.. see sõre aine, mis lapsesõrmede vahelt voolab, on tuhk .. M. Traat.
2. (gaasi edasiliikumise kohta; niiskuse, soojuse, lõhna, valguse vms. kohta:) levima, hoovama, voogama. Gaas voolab mööda torustikku. Lahtisest aknast voolab tuppa värsket õhku. Jahe õhk voolas eeskotta. Udu voolas madalalt üle tee. Ahjusuust voolab suitsu, soojust. Mehe suust voolas tugevat alkoholilehka. Lambist voolab sumedat valgust. || piltl (tunde, meeleolu vms. kohta). Hinge voolas igavus, rahu. Südamesse voolas valu, kurbus. Pilgust voolab armastust, viha, põlgust. Võitlejaisse voolas uut jõudu. Kuum laine voolas üle keha. *Ta nõrkus hakkas järele andma ja eluvaim voolas temasse tagasi. A. Pervik.
3. suurel hulgal ühes suunas liikuma (tulema v. minema); üksteise järel kuskile siirduma. Rahvas voolas väljakule. Kirikust voolas rahvast. Põgenikud voolavad jaama, sadamasse, laeva, linnast välja. Rahvast aina voolas juurde. Lauluväljakule voolas kokku suur rahvamurd. Inimesi voolas sisse ja välja. Tööliste rodu voolab vabrikuväravate poole. Teedel voolas laadalisi, küll vankriga, küll jalgsi. Tööjõud voolab maalt linnadesse. *Pärast Kreeka alistamist voolas Rooma palju kreeka õpetlasi .. A. Elango. || (tulu, saagi, kaupade vm. ohtra pideva liikumise kohta). Tema teenistus voolas kõrtsmiku taskusse. Sea sisse oma äri, ja raha muudkui voolab. Kellel müüa oli, sellele voolas raha tuhandetes. Maksudena voolasid suured summad riigikassasse. Rikkus lausa voolab talle kätte. Nisu, vili, õli voolab siit igasse ilmakaarde. *Honorarid voolasid, trükikojad ja paberivabrikud töötasid .. H. Evert.
4. (ühtlaselt, sujuvalt, ladusalt) liikuma v. kulgema. Aeg voolab kiiresti. Minutid, tunnid voolasid pikkamisi. Elu voolas rahulikult. Kõik voolab ja muutub, miski ei püsi. Laskis mõtetel voolata. Mõtted hakkasid vabamalt voolama. Värsid voolavad kirjaniku sule alt vabalt, kergelt. Värss voolab, luuletustes pole tunda „higilõhna”. || (heli, hääle kohta:) seotult, sujuvalt kõlama. Lavalt voolas aeglane muusika. Flöötidest hakkas voolama tantsuviis. Viiuldaja poogna alt voolas kurbi helisid. Põllu kohal voolab lõokese hõbedane laul. Laulja hääl voolab vabalt, pehmelt. Lapse suust voolas rõõmus naer. || (jutujooksu kohta). Sõnad voolasid tal suust, üle huulte. Jutt voolas lakkamatult, vaikselt, kui määritult. Jutt muudkui, aina voolas. Pitsi viina peale hakkas vestlus paremini, libedamini voolama. Voolav 'ladus, sorav, takerdamatu' kõne. *Nõnda oli esimene tutvus soetatud ja jutt pääses voolama. L. Vaher.
5. (pikkade lahtiste juuste kohta:) pehmelt, vabalt langema. *Ta paksud, pikad, siidpehmed juuksed voolasid vallali pea ja näo ümber .. E. Vilde.

välgatus ‹-e 5› ‹s›

1. välgatamine, välkumine, hetkeline valgus v. helendus; vilksatus. Eredale välgatusele järgnes kõuekõmin. Majaka perioodiliselt süttivad ja kustuvad välgatused. Lakkamatute plahvatuste välgatused. Valgusreklaami rohelised ja punased välgatused. Tiku kollasel välgatusel paistis korraks mehe nägu. Jõudis veel näha koera tagajalgade viimast välgatust. || (silmade, pilgu kohta). Nägin ta silmades äkilist rõõmsat välgatust. *Miks mäletan seda ülestõstetud kätt ja hetkelist välgatust Mefisto kullipilgus .. V. Panso.
▷ Liitsõnad: prožektori|välgatus, põua|välgatus, tule|välgatus, valgus(e)välgatus.
2. millegi (hrl. mõtte, tunde) äkiline v. lühiajaline ilming. Insenerimõtte välgatus. Fantaasia originaalne välgatus. Peast käis läbi keelatud rõõmu välgatus. *Ta ei mõtle pimestavate välgatustega, vaid ettevaatlike, ent siis ka vankumatute otsustega .. J. Kross (tlk).
▷ Liitsõnad: huvi|välgatus, idee|välgatus, lootuse|välgatus, mõtte|välgatus, vaimuvälgatus.

välja ‹adv›

1. seest, seestpoolt pealispinnale v. millestki ümbritsevast esile; millegi tagant, alt v. vahelt nähtavale; koosseisust, hulgast, seast ära. Maa seest kees välja allikas. Hiir pistis pea urust välja. Siit on vanu münte välja kaevatud. Uppunud tankerist voolas naftat välja. Hinga sügavalt sisse ja välja. Sai peksa, nii et veri tuli välja. Arst tõmbas tarkusehamba välja. Munast koorus välja tibupoeg. Puistas karbi sisu välja. Laps oli teki sisse mähitud, ainult ninaots paistis välja. Juubilar harutas paberist välja hinnalise vaasi. Kui süldiliha pehme, asusin konte välja puhastama. Kuu tuli pilveserva tagant välja. Urgitses kapi alt palli välja. Raamatu vahelt kukkus välja foto. Palun välja! (pöördumine õpetaja poole, kui õpilane tahab tunni ajal käimlasse minna). Ta arvati seltsi liikmeskonnast välja. Kogu Eesti, välja arvatud Tallinn 'peale Tallinna'. Astus parteist välja. Tihedas konkurentsis peab kehvem välja langema. Jätke viimane punkt päevakorrast välja. Okslikud lauad praagiti välja. || siseruumi(de)st, majast vabasse õhku, õue; kodust ära. Viis riided välja tuulduma. Tal õnnestus põleva maja aknast välja hüpata. Teelised jäid välja vihma kätte. Hea peremees ei aja säärase ilmaga koeragi välja. „Välja minu majast!” kähises poodnik. Rahvast vooris sisse ja välja. Karjane laskis loomad välja 'karjamaale'. Ema ja laps said kolmandal päeval haiglast välja. Üürivõlglane tõsteti korterist välja. Lähme täna välja 'näit. restorani' sööma. Sõber kutsus Epu õhtul välja 'jalutama, lõbutsema vms.'. || mingist piirkonnast ära, kaugemale. Seeneline ei osanud enam metsast välja minna. Aadam ja Eeva kihutati paradiisiaiast välja. Väekoondis murdis piiramisrõngast välja. Uus kosmoselaev oli välja saadetud. Peipsist voolab välja Narva jõgi. Sõitsime nädalavahetusel linnast välja 'maale, loodusesse'. Laev sõitis sadamast välja. Riik veab välja 'ekspordib' toiduaineid. Kodumaalt välja rändama 'emigreeruma'.
2. esineb ühendites, mis väljendavad teat. tunde-, iseloomu, harjumuste vms. avaldumisi. Ei oska oma nördimust, meelepaha, kibestumist välja elada. Nuta või silmad peast välja. Viska see poiss peast välja! Süda tahtis suure rõõmu pärast rinnust välja hüpata. Ajab niisama suust välja, mis aga pähe tuleb. Temas lõi välja isa iseloom. Nii kinnine, et iga sõna kanguta suust välja. || koos vastava verbiga osutab mingist hoiakust, harjumusest vabanemisele v. võõrutamisele. Suurtest ideaalidest on ta nüüdseks välja kasvanud. See hilinemise komme harjuta endast välja. Halvad harjumused tuleb välja juurida, rookida. *.. oma lapsest koolitan edevuse kohe alguses välja .. E. Rängel.
3. koos vastava verbiga märgib kellegi v. millegi ilmumist, millegi avalikkuse ette toomist, teadaandmist vms. Õhtul ilmusid välja sääsed. Ülikool pani välja kaks võrkpallinaiskonda. Kirjastus laskis välja kauni fotoalbumi. Millal su uus plaat välja tuleb? Pakuti välja palju uusi ideid. Romaanivõistlus on välja kuulutatud. Püüdis saladust välja uurida. Arst ei andnud ametisaladust välja.
4. esineb ühendites, mis osutavad mingi olukorra, seisundi, oleku muut(u)misele. a. (seoses millegi lõpetamisega v. tegevuse katkestamisega). Auto sõitis vastu puud ja mootor suri välja. Lülitas raadio, televiisori välja. Kirikut välja lööma 'jumalateenistuse lõppemise märgiks kirikukella lööma'. *Orvi püüdis oma kuulmist välja lülitada, see ei õnnestunud. A. Beekman. b. (seoses seisundi, olukorra parandamisega). Kedagi hädast välja päästma. Haige toodi koomast välja. Rabeles kriisist välja. Mõtles, kuidas täbarast olukorrast välja pääseda. Pesupulber võttis plekid välja. c. (seoses seisundi, olukorra halvenemisega). Haiguse tõttu läks sportlane vormist välja. Komistamine viis mehe tasakaalust välja. Kampsun oli välja veninud. d. (kehaosade kohta:) sirgu; laiali. Sirutas jalad mõnusasti välja. Küünitab käe välja ning sihib. Kotkas laotas tiivad välja.
5. koos vastava verbiga märgib, kui kaugele, milleni miski ulatub v. läheb. Kui vaja, lähen kas või kohtuni välja. Kõik olid kohal, poisikestest peale kuni vanade ättideni välja. Teater mängib tragöödiatest alates kuni jantideni välja. *Pisut eemal läheb ta [= meri] rohekaks, siis ikka sinkjamaks ja sinkjamaks kuni kõige tumedamini välja. A. Sisask. || (ruumiliselt). Kuhu see rada välja viib? Siht jooksis välja kenale aasale. Jõudsime suurele teele välja. Ratturid sõitsid puhkamata Põlvani, Põlvasse välja. Haav ulatus kondini välja. || (ajaliselt). Töötas tihti südaööni välja. Põud kestis septembri keskpaigani välja. See taat elab küll saja aastani välja.
6. koos vastava verbiga rõhutab objekti ammendatust, tegevuse, protsessi tulemuslikkust v. lõpetatust. Etendus on täiesti välja müüdud. Selle suvega jõudsin end korralikult välja puhata. Arvutas tulumaksu täpselt välja. Haigus tuleb põhjalikult välja ravida. Suusataja sõitis välja rajarekordi. Riigis on oma rasketööstus veel välja arenemata. Aja jooksul kujunes kauplusel välja oma klientuur. Nüüd on ka pööningukorrus välja ehitatud. Toit jagati välja. Süüdlane jäigi välja selgitamata. Ohustatud liigid võivad kergesti välja surra.
7. ‹ühendverbi osana› näit. välja kasvama, välja kutsuma, välja käima, välja laduma, välja lugema, välja mängima, välja nägema, välja paistma, välja panema, välja pidama, välja rääkima, välja tegema, välja tooma, välja tõmbama, välja töötama, välja venitama, välja õmblema

välkuma ‹välgun 42›

1. (valgusallika kohta:) hetkelist, äkilist v. katkendlikku valgust välja saatma. a. ‹impers.› välku lööma. Pilvedes välgub ja kõmiseb. Lausvihma sekka välkus vahetpidamata. b. sähvima, vilkuma. Ööpimeduses välkus tulesilmi. Nägi puude vahelt valgust välkuvat. Õhk välkus ja paukus lahingumöllus. c. piltl (tugeva tunde v. ägeda oleku näos avaldumise kohta). Silmades, silmis(t) välgub õudus. Jutustaja silmad välkusid raevukas tules. Vaimustatud oraator esines välkuval silmal, välkuvate silmadega, välkuvail silmil, välkuvi silmi. Silmist välkuv pilk tundus noatorkena. *Ema kahvatanud nägu välkus vihast .. E. Särgava.
2. (valgust peegeldades) eredalt küütlema, nagu sähviks välgunooli; valge vm. heleda värviga silma hakkama. Meri, jää välgub päikesepaistel. Kättemaksja käes välkus pussnuga, mõõk. Setu memme rinnal välgub hõbesõlg. Metsas välgub sekka valgeid kasetüvesid. Nägi neiu punast mütsi rahvahulgas välkuvat. Nägu tahmane, ainult silmavalged välkumas. Pidas prillide välkudes raevuka kõne. *Kergelt ja kõrgelt tõstis ta jalgu, kus välkus sokkide valget ja kingade läiget. M. Seping. *Härra prillid välkusid päikese käes, ta naeratas, ka kuldhambad välkusid, kõik temas oli välkuv, kättesaamatu. H. Lepik (tlk).
3. korraks nähtav olema, vilksatama. Lühike seelik jättis põlvenukid välkuma. Heinte seest välkusid ainult käed ja jalad. Tagumik välgub pükstest läbi. Ukse vahel välkus seelikusaba. *Katkised sokikannad välkusid isa astumise taktis üles ja alla. E. Tegova.
4. (kiire liikumise v. tegutsemise kohta). Tänaval välkus läbisegi uhkeid autosid. Rohus välkus sisalik. Veski töötas ööd ja päevad mis välkus. Katus värviti ära, nii et aga välkus. Aasta otsa välkusid metsas kirved. Sukavardad välkusid isegi heinavankris. Kusti kirjutas sulepea välkudes. Rätsep õmbles, nii et nõel välkus käes. Tüdruk askeldab küünarnukkide välkudes leti taga. *Naerulaginast ehmunud Aadu kasutas juhust ja kadus, nii et tallad välkusid. J. Rannap.

õhkuma ‹37›

1. (soojust, külma, niiskust, lõhna vms.) endast välja andma, kiirgama, levitama, õhkama; (soojuse, külma, niiskuse, lõhna vms. kohta:) kanduma, levima, kiirguma. Ahjud õhkusid soojust, soojusest. Ahjust õhkus soojust. Rannakivid õhkuvad päeva kuumust. Tolmune tee õhkus palavust. Radiaatorid õhkusid sooja. Lõkkest õhkub kuuma näkku. Pliit õhkub soojalt kööginurgas. Paksud kiviseinad õhkuvad külmust. Järve poolt õhkub jahedust. Põrandast õhkus külma. Kelder õhkub niiskust, niiskusest. Maa õhkus jahedalt. Sookailud õhkuvad uimastavat hõngu. Riietest õhkus suitsulõhna. Jasmiinipõõsast õhkub magusat lõhna. Kraatrist õhkus väävlihaisu. Aedadest õhkus vastu kevadise mulla hõngu. || (tuule vms. kohta:) puhuma, kanduma. Tuul õhkus üle ranna. Mere kohalt õhkus näkku jäine hingus. Vastu õhkus tuuletõmbus. || piltl (tunde vms. kohta). Laulud õhkuvad armastust elu vastu. Kogu ta olek õhkub tüdimust. Maja õhkus murest ja valust. Linn õhkus külmust ja osavõtmatust. Naise nägu õhkus lahkust. Mehe näost õhkus tahtejõudu ja otsustavust. Tüdrukust lausa õhkus elurõõmu, naiselikkust. Häälest õhkus külmust. Sõnadest õhkus irooniat. Kirjast õhkus vastu soojust. Suvisest maastikust õhkub rahu.
2. õhetama (1. täh.), punetama, hõõguma. Põsed hakkasid õhkuma. Tüdruk punetab kui õhkuv roos. Loojang õhkus metsa kohal. Päike õhkus punase kettana. Peopesad õhkusid kurjalt. Õhkuvad söed, sädemed, tukid. Õhkuv ääs. Sulametall jooksis ühtlase õhkuva joana. Hämaruses õhkuv sigaretiots. Täksis tulerauaga, kuni sai taela õhkuma. *Ja padrikus süttivad jaaniussid õhkuma. E. Vilde. | piltl. Elusäde õhkus tas veel.

õle|tuli
piltl (hoogsa ja äkilise, kuid lühiajalise tunde vms. kohta; hrl. võrdlusena). Vaimustuse õletuli. Armastus oli lõõmav ja lühike nagu õletuli. *.. kuulsus on sageli otsekui õletuli. Ta põleb küll heleda leegiga, annab ka pisut sooja, kuid kustub varsti. A. Roolaht.

äratus ‹-e 5› ‹s›

1. unest äratamine, ülesajamine; signaal vm. märguanne ärkamiseks. Hommikune äratus. Äratus on kell kuus. Kell seitse kõlas äratus. Tellis hotellis hommikuks äratuse. Pani äratuseks kella helisema. Olime juba enne äratust üleval. Õppus kestis äratusest õhtusöögini. Sarved puhusid äratust.
2. rahvustunde v. usulise tunde äratamine; vaimne tõuge ja virgutus. Rahvuslik, usuline äratus. Esimene üldlaulupidu andis, tõi eesti rahvale suuresti äratust. Sai preestrilt äratust ja hakkas jumalameheks. Ajalooga tegelemiseks sai ta äratust oma õpetajalt. Hurda äratusel hakati rahvaluulet koguma.
3. tekitamine. Söögiisu äratuseks pakuti aperitiivi.

ärkama ‹ärgata 48›

1. uneseisundist toibuma, ärkvele tõusma, virguma. Unest, magamast ärkama. Ärkasin juba varahommikul, enne kukke ja koitu. Vahel ärkan keset ööd. Kui pere ärkas, oli suur valge väljas. Ärkas kellahelina, kõuekõmina, koerte haukumise peale. Ärkas kolinast, ägedast südamekloppimisest. Ärkas jubedast unenäost suure kergendustundega. Ema ärkab lapse virisemist kuuldes kergemini kui muude häälte peale. Sina ka juba ärganud? Ärgates ei saanud kohe aru, kus ma olen. Vägilane magas ärkamata kaks ööpäeva järjest. Kui ma koidikul virgusin, olid ka linnud ärganud ja laulsid. Kevadel ärkavad loomad talveunest. Linn, küla, tänav hakkab ärkama. | piltl. Linnulaulust ärkab mets ja maa.
2. (pool)teadvuseta olekust toibuma, teadvusele tulema; mõnest muust seisundist elustuma, ärksaks, virgeks v. elavaks muutuma; (ka sellise tähendusega väljendeis). Minestusest, narkoosist, morfiiniuimast ärkama. On teadvusele, meelemärkusele ärganud. Ärkas tardumusest, rammestusest, mõtetest, unistustest. Naudingust ärganud, tajusime jälle ümberringi toimuvat. Varjusurmast ärkama. Räägitakse, et surnukeha ärganud ellu ja tõusnud istuli. Tunne oli selline, nagu oleks surnust (ellu) ärganud. *Lugesin tundide ajal .. Ma ei kuulnud sageli üldse, millest räägiti, ja tihti tuli mind kaks korda küsida, enne kui ärkasin. J. Smuul. || rahvustunnet, oma usku vms. teadvustama hakkama, vaimselt virguma; usklikuks saama, usku pöörduma. Rõhutud rahvas hakkab ärkama. Kogudus palvetas, et õnnetu naine uskmatusest ärkaks. Ärganud hinged. Ärkamata ilmalaps. *Andrese vanarahvas on ärganud inimesed, käivad ligidal ja kaugel palvetundides. Madde Kalda. || (taas) toimima hakkama, (taas) tegevusse astuma. Kauge mineviku pildid ärkavad ellu. Varemeis linn ärkab uuele elule. Niiskuses ärkas jälle ta vana luuvalu. Temas ärkas endine õpetaja. Pojas ärkas mees. Poisis ärkas silmapilk kavaler.
3. (mingi tunde vms. kohta:) tekkima, tärkama. Rahvas ärkas lugemishuvi. Südames ärkas lootus, kuri kahtlus. Tüdrukus ärkas trots, viha.

äär ‹-e, -t 34› ‹s›

1. mingi ala, territooriumi piirjoon ja sellega vahetult külgnev sees- v. väljaspoolne pinnaosa, maariba vms.; serv, veer. Kõndis põllu äärt mööda kodu poole. Maanteelt läheb rada edasi piki jõe äärt. Lõpuks jõuti välja linna põhjapoolsesse äärde. Raiesmiku teises ääres kasvab maasikaid. Maanteel tuleb käia vasakul äärel. Elab linna äärel. Teede ääred on koristamata, võssa kasvanud. Õhurõhk kahaneb tsükloni äärtelt keskme suunas. || piir, kus mingi ala lõpeb, lõpp, ots. Põllu äärt pole nähagi. Ei tea, kas sel metsal äärt ongi. Metsavaht saatis äraeksinud poisid metsa ääreni. Maailma äärel. *.. igal teel on oma ots ja igal avarusel oma äär. T. Paul. || (jalgpallis, korvpallis:) väljaku ääreala. Poolkaitsja mängis end paremale äärele. || kant, nurk; maakoht. Laulupeolisi tuli kokku Eesti kõigist äärtest. *Omanikud näivad olevat ühe ääre mehed, vähemalt on nad üksteisega tuttavad. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: linna|äär, mere|äär, metsa|äär, põllu|äär, taeva|äär, tee|äär, tänavaäär; aia|äär, plangu|äär, seina|äär, taraäär.
2. augu, süvendi ülemise otsaga vahetult külgnev ala; perv. Augu äärel käige ettevaatlikult. Kirst asetati haua äärele. Kraavi äärtel kasvab rohi.
▷ Liitsõnad: kraaviäär.
3. mingi (hrl. õhukese, lameda) eseme piirjoon v. küljepoolne pind, eseme serv; külg. Raamatu vahelt paistis ümbriku äär. Äärest ääreni täis kirjutatud leht. Kutsikas armastab närida vaiba ääri. Riide äär tuleb palistada. Kuue alumine äär on kulunud. Otsis ka teki ääre alt. Istu mu voodi äärele!
▷ Liitsõnad: all|äär, ees|äär, tagaäär; ultusäär; kleidi|äär, seeliku|äär, silma|äär, sängi|äär, vankri|äär, voodiäär.
4. peakatte alumine (ärakeeratud) osa; rant, ääris. Lükkas juuksed mütsi ääre alla. Laia äärega kübar. Karusnahkse äärega talimüts.
5. nõu, anuma vms. kõrgem külg, eriti selle ülemine osa, mis on ühtlasi eset muust eraldavaks jooneks, ka mahtumise piiriks. Piim kees üle kastruli ääre. Kallas klaasi äärest saadik, ääreni täis. Prügikastid ajavad üle ääre 'on nii täis, et rohkem ei mahu'. Hüppas üle ääre paati. Koorem ei tohi ulatuda üle veokasti ääre. Nõjatus rõdu äärele 'piirdele, rinnatisele'. || (piltlikes väljendites, mis märgivad millegi rohkust, üleküllust v. mingi tunde ülimat intensiivsust). Õnn ajas üle ääre. Viha, uudishimu kees üle ääre. Maril voolas hing üle ääre. Kannatuse mõõt sai ääreni täis.
▷ Liitsõnad: paadiäär.
6. ‹hrl. väliskohakäänetes› piltl abstraktsemas seoses märgib läheneva olukorra piiri, algust. Firma seisab pankroti äärel, on jõudnud pankroti äärele. Tüdruk oli nutu äärel. Ekspeditsioon oli hukkumise äärel. Merehädalised olid näljasurma äärel. Rahvas on viidud hukatuse äärele. Talu on sattunud oksjoni äärele. *Minus on talletatud pilt – ema minestuse ääre peal, näost valge ja käsi laiutav .. H. Mänd.
vrd äärde
vrd ääres
vrd äärest
vrd ääri-veeri

üle
I. ‹prep› [gen]
1. millegi pealispinda mööda v. selle kohalt kõrgemalt ühelt poolt teisele. a. (seoses liikumisega). Vesi voolas üle paagi ääre maha. Laine lõi üle paadi serva, viis kaks meest üle parda. Jõgi tõusis, tulvas üle kallaste. Lennuk lendas üle meie peade. Poiss ronis üle aia. Kiikujad ajasid üle võlli. Astus üle kõrge lävepaku, üle ukse sisse. Mina enam oma jalga üle tema läve ei tõsta 'tema juurde, tema majja ei lähe'. Andsin kirja üle ukse 'ukse pealt' sisse. Tõmbas paar korda käega üle kandlekeelte. Äigas kiiresti luuaga üle põranda. Tõmbas lapiga üle laua ja toolide. Pühkis taskurätiga üle lauba, silmade. Kammib juuksed üle pea. Heitis jala üle põlve. Sikutas särgi, kleidi üle pea. Kohendas üle põlvede nihkunud seelikut. Viskas fotoaparaadi, seljakoti üle õla. Vanamees vaatas mind üle prillide (allanihutatud prillide korral). Mineja vaatas veel korraks üle õla tagasi, ütles veel midagi üle õla 'pooleldi tagasi vaadates'. Poripritsmed lendasid üle pea. Viha, ärritus ajas üle ääre 'hakkas välja purskuma'. Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka. *.. õhtu eel selgus, et ollakse juba kahe rinde vahel: üle aleviku algas kahurväeduell. E. Krusten. b. (seoses asendiga, asetusega). Istus, jalad üle vankriääre rippu. Üks jalg üle teise, üle põlve. Tal on fotoaparaat rihmaga üle õla. Astub, mantel üle käsivarre. *Kõikvõimalik pudi-padi kobrutas [sahtlis] üle ääre, ainult pruuni ümbrikku polnud. A. Beekman.
2. mingi vahemaa taha (hrl. selle teise äärde) v. taga (selle teises ääres). a. (liikudes v. ulatudes). Läks üle tänava, tee. Mees astus üle õue. Poisid jooksid üle väljaku. Jalutas paar korda üle toa. Auto sõitis üle silla. Läksime jalgrada mööda üle heinamaa, soo. Teekond kulges läbi metsade ja üle väljade. Rünnata tuli otse üle lagendiku. Sõuti, ujuti üle jõe. Kuidas siit üle järve pääseb? Nad põgenesid üle mere Rootsi. Sõideti hobusega üle jää laiule. Põrandariie ulatus üle kahe toa. Suur raamaturiiul ulatus üle terve seina. Pilved tulid loodest ja läksid risti üle taeva. *Lõpuks avab ta ukse. Kahvatu koridorivalgus vibab üle esikupõranda. A. Maripuu. b. (asukohalt teises ääres, teisel pool). Ülo elab üle tänava minu vastas. Koolimaja on otse üle platsi. Üle järve on veel üks talu. Tema tuba on kohe üle koridori. Istus üle laua minu vastas.
3. mingile alale, mingisse piirkonda v. mingil alal, mingis piirkonnas. a. (seoses levikuga, liikumisega). Kuuldus, teade levis üle maa. Pasundas üle terve küla, et näe missugused nad on. Hõikas üle saali, nii et kõik kuulsid. Naer kõlas üle toa. Lasksin pliiatsil üle paberi joosta. Külmavärin, kuum hoog jooksis üle keha. Judinad jooksid üle selja. Kahvatus, puna valgus üle näo. Naeratus libises üle palgete. Õpetaja laskis silmad üle klassi käia. Peremees libistas pilgu üle oma valduste. *Tundsin, kuidas läksin üle keha punaseks ja soojaks. L. Tungal. b. (seoses esinemusega, olukorraga). See rahvalaul on tuntud üle Eesti. Teda tuntakse üle linna. Ta on tuntud üle kogu maa. Üle maa kasvas rahulolematus. Tal on sidemeid üle maailma. Mees oli kuulus üle mitme kihelkonna. Suur, üle saia lõigatud viil. See lugu on juba üle küla teada. Tüdruk värises üle keha. Naeratas, naeris üle näo. *On nii harras rahu üle kogu taeva ja vee, üle metsa ja maa, et ei söanda end liigutadagi. R. Sirge.
4. katteks peale, katma v. katteks peal, katmas. Tõmbas endal teki üle pea. Mul oli tekk üle pea. Tal on rätik üle õlgade. Tüdrukul oli kerge mantel üle suvekleidi. Tihe udu laskus üle linna. *Üle õue aga riidekatus või viinapuuväädid, mis muudavad valguse raugeks ja sumedaks. F. Tuglas.
5. mingi koha v. vahepunkti kaudu. Sõitsime Pärnusse üle Märjamaa. Väeosad liikusid üle Rõngu Valga suunas. Pihkva ja Novgorodi kaubandus käis suurelt osalt üle Tartu. *.. ka terve käsi närtsib ja sureb, alates sõrmedest üle käerandme, mööda kogu kätt üles. A. Hanko (tlk).
6. millestki kõrgemal, millegi kohal. Kõrgel üle inimeste peade lehvisid lipud. *Ja kui troopikataevas üle ookeani oli must ja üle lainete säras Lõuna Rist, siis igatsesin .. väikese valge käe järele. E. Tammlaan.
7. (ulatuvuselt:) millestki kõrgemal(e). Maa tõuseb siin kuni 300 m üle merepinna. Suusahüppetrampliin tõuseb üle puulatvade. Lapsel oli basseinis vesi üle pea. Poisid sulistasid üle põlve vees. Lumi oli sügav, tuli kohati üle saapasääre. *.. kuigi baromeeter seisis juba kolmandat päeva üle nulli, puhusid lõunakaarte tuuled ning sadas paksu lumeräitsakat. A. Gailit.
8. osutab mingile paikkonnale, kollektiivile, kus keegi v. miski on kõige parem, hinnatum, silmapaistvam, tähelepanuväärsem vms. Üle küla kõige ilusam tüdruk. Need on üle küla poisid. Paiba on ikkagi üle valla talu. Üle küla kõige rikkam peremees. Tal on maja üle alevi. Üle kooli kõige parem õpilane. Üle ümbruskonna kari, hobused. Hääl on sul küll üle küla! *.. teeme laeva üle ranna, missugust pole enne siinkandis nähtud .. A. Hint. *Alajõe poisid olid küll üle valla lakkekrantsid, mürgeldajad ja löömamehed, kuid sõnasööjad polnud nad mitte. H. Sergo.
9. osutab ajale, ajavahemikule, mille järel midagi toimub. Üle hulga aja sajab lund. Üle pika, hulga, kaua aja oleme jälle koos. Üle tüki aja oli taas pisut vaheldust. Saab sindki näha üle mitme aja. Üle mitme aasta kuulsin taas emakeelt. *Alles hiljem, üle aastate, pühendati mindki sellesse saladusse. I. Sikemäe.
10. osutab sellele, mida vahele jättes mingi tegevus kordub. Möödunud nädalal käisin üle õhtu kinos. Viibis kodus üksnes üle öö. Ta sõitis üle nädala maale. Käib poes üle kolme-nelja päeva. Loengud toimuvad üle nädala. Kartulipõld aeti üle vao lahti. *.. tšastuškade reipus on teeseldud ning tantsu trambitakse loiult, üle takti. A. Valton.
11. mingist määrapiirist rohkem (v. kaugemale), rohkem kui; ant. alla. Siin on üle tuhande krooni. Hukkus üle viiekümne inimese. Üle kahe mehe see lootsik ei kanna. Raamatukogus on üle veerand miljoni raamatu. Üle poole kivist on maa sees. Isa on juba pisut üle kaheksakümne. Ta on üle keskea mees. Külmad ilmad on kestnud üle nädala. Puul on vanust kaugelt üle saja aasta. Sellele ei või aega kulutada üle 10–15 minuti. Kell on kümme minutit üle kaheksa 'kaheksa läbi, üheksa peal'. Aeg oli juba üle kesköö, kui külalised lahkusid. Ta ei taha üle mihklipäeva oodata. Mees on üle kahe meetri pikk. Õppimises oli ta üle keskmise. Üle kõige 'kõige rohkem' meeldis talle orel. Armastas, usaldas teda üle kõige 'rohkem kui kedagi teist'. See õnnestus üle ootuste, läks üle ootuste hästi korda. Läks oma juttudega, ütlustega vahel üle igasuguse piiri 'rääkis, ütles, mis ei olnud sugugi sobiv'. Üle jõu käiv töö murdis tervise. Sa elad üle jõu 'kulutad rohkem kui majanduslikult võimalik'. Kogu see lugu käib üle minu mõistuse, mul üle mõistuse 'ma ei suuda seda mõista, sellest aru saada'. *Nad küttisid igaüks eraldi ja sageli oli nende vahemaa üle hõikeulatuse. A. Kalmus.
12. millestki valjemini, tugevamini, mõjuvamalt. Isa bass kostab ikka üle teiste jutu. Kiirabiauto signaalid kostsid üle tänavamüra. *Üle tööhäälte kostis kajakate kiljumine. H. Pukk.
13. millegi jooksul, kestel; mingi aeg läbi. Kartulid ja porgandid säilitatakse üle talve keldris. Kõikide loomade üle talve pidamiseks ei jätku sööta. Muusika, mis kestab üle aegade. *Kui järsku seal puhkes kevad, üle öö! Õhtul oli kõik külm ja hall, aga hommikul oli maa roheline ja kased lehis. K. Ainver.
14. kellelegi v. millelegi lisaks, peale. *Pulmasöömaaega oli vaaritamas kolm köögimamslit, riistapesijad üle selle .. O. Jõgi (tlk).
15. osutab hulgale, rühmale, kes midagi ühiselt teeb v. kelle jaoks midagi ühisena on v. tuleb, teat. hulga peale. Sõidurahad saadi üle hulga kokku. Küll me üle mitme midagi välja mõtleme. Õpilastel oli üle kolme õpik. Kui ta tuleb, teeme talle üle kahe tuupi! *Trööstiks vaid see, et rasv ja liha jagatakse nagunii üle paatkonna ühetasa. H. Sergo.
16. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Üle aisa lööma. Üle huulte tulema, libisema, saama. Üle kaela, küüru, turja tõmbama. Üle keele saama. Üle kivide ja kändude. Kops läheb üle maksa. See ajas kopsu üle maksa. Kellelgi nahka üle kõrvade tõmbama, vedama. Üle noatera pääsema. Midagi, kedagi üle parda heitma. Üle pea ja kaela. Kellelgi üle pea kasvama. Kellelegi üle õla vaatama.
II. ‹postp› [gen]
1. ülaltpoolt, kõrgemalt (harvemini pealispinda mööda) kellegi v. millegi kohale; ülalpool, kõrgemal kellegi v. millegi kohal. a. (seoses liikumisega, asetumisega). Ema kummardub haige lapse üle. Lugeja kummardus raamatu üle. Ta näo üle levis kerge värin. *Lõhnavate murdlainetena on heinad magaja üle kokku langenud. A. H. Tammsaare. b. (seoses asendiga, esinemusega). *.. suurel kivil seisis heledapäine, paljasäärne tütarlaps, hoides kätt silmade üle ja vahtides paadi poole. A. Mälk.
2. osutab isikule, keda haarab, valdab mingi tunne v. seisund. Suur rahu tuli tema üle. Suur rõõm tulvas minu üle. Väsimus, imelik rammestus võttis teekäija üle võimust. Palavik, haigus võttis minu üle võimust. *Mäletan kergendustunnet, mis mu üle uhkas. P. Rummo.
3. osutab sellele, keda v. mida keegi valitseb, juhib, võidab v. pääseb valitsema, juhtima. Pärisrahva üle valitsesid valged isandad. Vürst püüdis laiendada oma võimu naaberalade üle. Ta ei luba kellelgi kamandada enese üle. Sina oled teiste üle pandud, sina ka vastutad! Ta on kaotanud oma mõju sinu üle. Tüdruk ei valitsenud enese üle 'kaotas enesevalitsuse'. Järelevalve seaduste täpse täitmise üle. Maadleja saavutas oma vastase üle kiire võidu. Muinasjuttudes võidutseb headus kurjuse üle. Jaanipäeval pühitseti valguse võitu pimeduse üle. *Meeskond asus avariimaterjalidest uut kliiverpoomi valmistama, et saada jälle peremeheks laeva üle. R. Kurgo.
4. ‹sageli asendatav põhisõna elatiivilõpuga› osutab mingile teemale, ainele, asjaolule, ka isikule, mille v. kelle suhtes on juttu, kellest kirjutatakse, mõeldakse vms. Koduteel vahetati muljeid kontserdi üle. Hakkas pärima sõbra vahepealse käekäigu üle. Patsient kaebab valude üle paremas küljes. Kurtis mõnikord väsimuse, igavuse üle. Diskuteeriti moodsa kunsti üle. Keeleküsimuste üle on palju vaieldud. Peeti nõu selle üle, kuidas tööd paremini korraldada. Kohtuprotsess sõjakurjategijate üle. Mina sinu üle kohtumõistjaks ei hakka! Ma ei saa otsustada asjade üle, mida ma küllaldaselt ei tunne. Armastas teiste üle nalja heita. Nad irvitasid minu üle. Pean kõige üle veel kainelt järele mõtlema. Naerdi tema rumaluse, kergeusklikkuse üle. *Ja jutt jooksis mis soras uuema kirjanduse ja teatri üle. A. Kitzberg. || osutab mingile põhjusele, asjaolule, ka isikule, mille v. kelle pärast teat. meeleolus ollakse. Pahandas teiste hooletuse, mõistmatuse üle. Torises lohakalt tehtud töö üle. Peremees nurises teenijate üle. Mille üle sa nii kangesti kurvastad? Ma olin tema tuleku üle ütlemata rõõmus. Tunneb heameelt oma laste üle. Ära ole kade teiste inimeste õnne üle! Teiste õnnetuste üle ei sobi naerda. *Liide joodab kodus kaevu ääres lehmi, kirub ja kriiskab Maasiku üle, kes teist sarvedega sarjab. A. Mägi.
5. hrv millegi peale, midagi katma. Toidukraami üle oli laotatud rätik.
III. ‹adv›
1. (seoses mingi takistuse v. tõkke ületamisega:) teisele poole. Kuidagi ei pääse jõest üle. Jõest viib üle uhke sild. Astus, hüppas kraavist üle. Mandrilt saarele pääseb üle praamiga. Kiviaiast sai ta hõlpsasti üle. Auto sõitis sõiduteel lamajast üle. *Üsna rööbiti teega on pikk turbaauk. Üle, otse üle, kes maldab siis nüüd veel sõõri teha! Hopp! B. Alver. *Jää oli nii paks, et Olli alt käis [jõest] üle talvetee. J. Saar. || (mingi ajapiiri, asjaolu, nähtuse ületamisel). Püüdis ebameeldivast kõneainest kähku üle hüpata. Sellest probleemist ei saadud üle ega ümber, ikka ja jälle tuli see jutuks. Üle kuuekümnene mees. *Väljas valgeneb, uus päev astub öö südamest üle. O. Kool.
2. osutab millegi kohalt v. mingist paigast, piirkonnast üleminekule. Üks lennuk lendas meist üle. Esimene mürsk, kuulipildujavalang läks kõrgelt üle. Linnast läks üle äikesepilv, tugev vihmahoog. Majadest on purustav torm, rajuhoog üle käinud. Mängija lõi väravast kõrgelt üle. Siit on paljud sõjad üle käinud. *Teisel päeval kadusin ümbruskonna metsadesse. Ja kuu aega hiljem veeres rinne mürisedes üle. R. Kaugver. || osutab mingit pinda mööda kulgemisele. Sandaalide nahkrihmad jooksevad üksteisest üle. Näost libises naeruvine nagu vari üle. *Kõrget ja kumerat laupa, millest risti üle jooksid märgatavad kortsud, piirasid tuhkblondid juuksed .. S. Kabur.
3. seoses vee vm. vedelikuga osutab kaldast, nõu äärest vm. kõrgemale tõusmisele ja ümbritsevale alale v. pinnale valgumisele, selle ala v. pinna katmisele. Jõgi ujutas kevadel luhaheinamaad üle. Meri ujutas sageli rannaalad üle. Suurvesi on jõeluhad üle ujutanud. Veehoidla ehitamisel ujutati üle 'uputati vee alla' võsastikke ja heinamaid. Kraavid olid vett täis, isegi ajasid üle. Tohutu laine ujutas kogu laeva parda üle. Pada ajas, kees üle. Piim kees üle. Puder, supp kees üle. || (piltlikes väljendites seoses tundmuste väljapurskumisega, esiletulvamisega). Mu tunded keesid lihtsalt üle. Ühel päeval viskas mu närv üle: sõimasin ta läbi. Süda oli täis ja hakkas üle ajama. Süda kees tänutundest üle. Hing keeb vihast üle. Temas oli palju sappi ja nüüd see kees üle. Miks sa nii ägedaks läksid, mis su karika üle ajas? Vaidlus oli äge, kõik keesid pisut üle. || (piltlikes väljendites seoses ohtra, ülirohke esinemusega). Inimmurd ujutas perrooni üle. Metsaalune on ülastest lausa üle külvatud. Mürtsus muusika ja möödujad puistati üle konfettidega. Turg ujutati üle odavate toodetega. Võitjad külvati üle lillede ja kingitustega. Vanamoor puistanud neid üle needuste ja sõimurahega. Ema külvanud ta üle liigse hellusega. *Aga meie eriliste mugavusteta peatuspaik on üks väheseid, mida ei ujuta üle tüütud ühepäevasuvitajad. P. Viires (tlk).
4. osutab mingi tervikpinna mõjutamisele, seda mööda liikumisele. a. (töötamisel, töötlemisel). Tõmbasin põrandad märja lapiga üle. Õhtul peab põrandad üle võtma 'üle pesema'. Käis kõik riiulid tolmulapiga üle. Hommikul pühiti kogu õu üle. Teerajad on hoolikalt üle rehitsetud. Nühkis üle kõik riiulis olevad klaasnõud. Viksisin oma tolmused kingad üle. Kortsunud kleit tuleb triikrauaga üle lükata. Küntud põld käidi veel äkkega üle. Toimetaja käis käsikirja(st) hoolikalt üle, kohendas ja parandas. Sõjavägi röövis kõik talud paljaks, nagu oleks rohutirtsuparv üle käinud. *Küll sööd [hobuseliha], kui muud pole! Lintsid isegi sõrmed üle. L. Promet. b. (pesemisel, valamisel). Uhab, hõõrub, valab end hommikul külma veega üle. Ma olen higine, loputan end duši all kergelt üle. Uhab nõud kraanikausis üle. Juurviljad loputatakse pärast koorimist veel kord külma veega üle. Muru piserdati hommikul veega üle. Sagar vihma pesi maapinna üle. c. (põgusal vaatamisel, kellelegi v. millelegi pilguheitmisel). Laskis pilgu, silmad toasolijaist üle käia. Tema pilk libises minust ükskõikselt üle. Võttis ajalehe ja laskis silmad kuulutustest üle käia. Silmitses kõik paberid üle, kuid vajalikku ei leidnud.
5. osutab mingi pinna katmisele (hrl. mingi aine- v. materjalikihiga). Seinad värviti või lubjati üle. Praod võõbati lubja ja tsemendiga üle. Paadilauad koolutati ja tõrvati üle. Sõidutee prügitati kõigepealt kergelt üle. Katus tõmmati esialgu tõrvapapiga üle. Uue riidega üle tõmmatud tugitoolid nägid kenad välja. Uks oli vaskplekiga üle löödud. Paiksed laplased katsid oma kojad laudadega või mätsisid turbaga üle. Määris oma suusad hommikul kergelt üle. Mehe parukas oli üle puuderdatud. Lakib oma küüned üle. Praekala puistake kergelt riivjuustuga üle. Pelmeenid on kastmega üle valatud. Kriimustused on soovitatav joodiga üle käia. *Järv läikis, kui oleks ta hõbevärviga üle pintseldatud. H. Väli.
6. teisale, teise paika v. teisele (töö)alale. Kolis peagi Keilast üle Tallinna. Instituut kolib varsti üle uude hoonesse. Asutus viidi Müürivahe tänavalt üle Laiale tänavale. Ministeerium toodi Tallinnast üle Tartusse. Mitu madrust läks Inglismaal üle teisele laevale. Palus end teisele tööle, teise osakonda üle viia. Astus algul filoloogiateaduskonda, kuid läks sealt järgmisel aastal üle usuteaduskonda. Mitu jalgpallurit tulid meile üle teistest klubidest. Arsti optimism kandus üle ka patsiendile. *Ja viimati vastab see tõele, et mõtted kanduvad üle. V. Gross. || siirdes midagi teisale, teise paika. Verd, vereplasmat kantakse üle. Elektrienergiat on võimalik kergesti üle kanda. Palk kantakse üle töötaja kontole. Kellele tuleb raha üle kanda? Kontsert kantakse raadios, televisioonis üle.
7. kelleltki teiselt oma valdusse v. enda peale (täita, käsutusse, juhtida vms.). Enamlased võtsid linnas võimu üle. Võim läks üle uuele valitsejale. Mässulised olid juba politseijaoskonna üle võtnud. Juhtkonnal õnnestus laev mässajatelt uuesti üle võtta. Tema surma korral läheb vara üle pärijatele. Vanem poeg võttis isalt talu üle. Tema lastest ei tahtvat ükski ametit üle võtta. Leitnant võttis juhtimise üle. Võtsin valvekorra eelmiselt valvurilt üle. || mujalt, teistelt omaks. Semiidi hõimud võtsid üle sumerite kultuuri. Roomlased võtsid kreeklastelt üle jumalad, kuid andsid neile teised nimed. Naabritelt üle võetud kombed, tavad. *Olin mõne aastaga Pauluselt juba paljugi üle võtnud. Jäljendasin teda endale märkamatult. E. Tegova. || ‹hrl. koos verbiga lööma› kellegi teise käest näpates v. kavaldades endale. Passi peale, et keegi sul rahakotti taskust üle ei löö. Ära jäta asju lohakile, lüüakse veel midagi üle. Milda löönud Annelt kavaleri üle. Püüdis korduvalt teiselt tantsupartnerit üle võtta.
8. teisele poolele, vastase poolele. Üritas vaenlase poolele üle joosta, kuid tabati. Mõned mehed, väeosad läksid lahingute ajal üle. Mitmed reeturid jooksid üle. Püüti lubadustega, äraostmistega mõnda meest vastasparteisse üle meelitada.
9. osutab seisundi, olukorra, tegevuse vm. vahetumisele, teistsuguseks minekule. Mõnesaja meetri järel läheb võpsik üle lausa sooks. Linnakese peatänav läks peagi üle maanteeks. Üksikud sajupiisad läksid varsti üle lausvihmaks. Kevad hakkab juba üle kasvama suveks. Healoomuline kasvaja võib üle minna pahaloomuliseks. Poiste lõõpimised läksid üle vastastikuseks nääkluseks. Ujuja läks kroolilt üle liblikujumisele. Palkehitistelt mindi üle kivihoonetele. Talupojad läksid üle vene usku. Joomalauas mindi kiiresti üle sinatamisele. Algul räägiti küll soome keeles, kuid siis mindi üle inglise keelele.
10. esineb ühenduses mingi kontrolliva tegevusega. Luges talle ulatatud rahatähed hoolikalt üle. Ta ei hakanud kaasatulijaid üle lugema. Mõõtis riidetüki üle – sellest peaks pluusiks piisama. Mõõtis vahemaa sammudega üle. Iga lennu eel vaadatakse lennuki mootorid põhjalikult üle. Õpetaja vaatas poiste töö üle ja jäi rahule. Enne teeleasumist on veel üht-teist seada ja üle vaadata. || uuesti. Pidime tehtu veel kord üle tegema. Koorijuht laskis mõnd kohta korduvalt üle laulda. Pean vist üle küsima, mis ta tegelikult soovis.
11. jõu poolest vm. suhtes võimsam, vägevam, silmapaistvam kellestki. Katsusid maadeldes jõudu – kumb on üle. Minu jõud käib temast üle. Nendest kividest sinu jõud küll üle ei käi. Tugevuselt on ta minust üle mis üle. Anna talle kere peale, sa oled ju temast üle. Lahingus olid ristirüütlid eestlastest üle. Ta on tennisemängus minust üle. Paistab, et vaimselt on nad meist pea jagu üle. Käib oma mõistusega mõnestki koolitatud mehest üle. Töödes, väitlustes on ta kõigist üle. Õppimises oli ta klassis teistest kaugelt üle. Aerutamises lööb ta sind kindla peale üle. Kange naine: mõneski asjas oma mehest üle. Minu tahtmine käis tema omast üle. Maailmas on asju, mis tema arusaamisest üle käisid 'mida tema ei mõistnud'. Jõu poolest on karu teistest loomadest üle. Kaardimängus on emand soldatist üle. || ‹koos verbiga mängima› vastas(t)est paremini, oskuslikumalt. Mängis oma vastase strateegiliselt üle ja võitis. Maardu jalgpallurid mängisid meie meeskonna lihtsalt üle.
12. kuuldavuselt millestki valjemini, kõvemini. Püüdis lärmist, masinamürast üle karjuda. Vaieldi ägedalt ja karjuti üksteisest üle. Laulmisel käis tema hääl ikka teiste omast üle.
13. lubatust, taluvusest, ettenähtust, normaalsest rohkem, liiga (palju), ülemäära. Mootor kuumenes üle. Ahje ei tohi külmaga üle kütta. Paat on lastiga üle koormatud. Olen viimasel nädalal üle töötanud. Ta on töödega üle koormatud. Koormab end kohustustega üle. Pingutab tõsidusega üle. Ära pinguta üle! Lilli ei tohi üle väetada. Istikud on üle kasvanud. Üle küpsenud pirnid, puuvili. Ta hindas oma võimeid, võimalusi kahjuks üle. Selle hinnaga soolasid küll üle. || ‹hrl. koos verbiga pakkuma› liialdatult, rohkem kui õige, vajalik v. sobilik. Need arvud on mõnel määral üle pakutud. Ma vist pakkusin ennemalt oma ütlustega natuke üle. Põnevuse taotlemisel on kirjanik üle pakkunud. || ajaliselt rohkem kui ette nähtud. Raamatute tagastamistähtaeg on paar päeva üle läinud.
14. rohkem, enam. Valgel, mustal on ettur üle. Enampakkumisel pakutakse üksteisest üle. *.. pealegi kui üks kahest on kasvav noormees, kes sööb täismehe üle .. V. Lattik. || ‹hrl. koos verbiga elama› (ajaliselt:) kellestki kauem. Sinu mees on nii kõbus, et elab sind kindlasti üle. Tahab luua midagi sellist, mis tema üle elaks.
15. märgib olukorda, kus püütakse mingist häirivast asjaolust jagu, võitu saada v. ollakse sellest jagu saanud. Ei saa kuidagi üle luuvalust, nõrkustundest. Ta on oma kohmetusest, kurvastusest, vaimsest kriisist üle saamas. Loodan rahalistest raskustest pikapeale üle saada. Elu läheb edasi, kõige hullemast oleme juba üle saanud. Võta end kokku, sa pead kaotusest üle saama. Ära pane tema ütlemisi tähele, ole neist üle. Püüdis naljatustega argielu hallusest üle olla. Kui püüad kõigest väest, saad üle igast mäest. *Olen ikka kadestanud mehi, kes on üle minevikust ning elavad ainult olevikus ja olevikule, muidugi ka tulevikule .. Mart Kalda.
16. (millegi lakkamise v. lakanud-oleku kohta:) mööda; möödas. a. (saju vm. loodusnähtuse kohta). Vihm jäi üle. Loodame, et sadu läheb varsti üle. Vihm oli üle ja päikegi väljas. Õhtuks läks, oli tuisk üle. Raju läks hommikuks üle. b. (füsioloogilise v. psüühilise tunde kohta). Haigus, tõbi läks peagi üle. Peavalu, nohu, köhahoog läks üle. Ta on äärmiselt solvunud, viha ei lähe kuidagi üle. Mis me enam vaenus oleme, minu viha on ammu üle. Paistab, et armutuhin on poisil üle.
17. tarvitusest, vajadusest järele. Üks taldrik jäi üle. Mul jäi pisut raha üle. Väljaminekutest jäi üle kenake summa. Ehitusest jäi materjali üle. Midagi ei jäänud üle, kõik söödi ära. Parem hüva rooga üle jätta kui vatsa rebestada. Toas jäi ruumi ülegi. Meil jäi isegi pisut aega üle linnaga tutvumiseks. Paistab, et sul jääb õigust ülegi! (etteheitena).
18. ‹koos verbiga jääma› osutab kellegi piiratud valikuvabadusele mingis olukorras. Jäi üle vaid oodata ja loota. Kustal ei jäänud muud üle kui minema hakata. Poisil jäi üle ainult sõna kuulata. Küll ta nõustub, mis tal muud üle jääb!
19. ‹koos verbiga vaatama› osutab kellegi sihilikule mittemärkamisele v. et millelegi ei pöörata sihilikult tähelepanu. Tühiasjadest tuleb lihtsalt üle vaadata. Inimene õpib elus paljustki üle vaatama. *Temast ja tema vajadustest vaadati üle nagu tühjast õhust. V. Uibopuu.
20. muude tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustavate ühendverbide osana; näit. üle astuma, üle elama, üle kasvama, üle kavaldama, üle kuulama, üle libisema, üle lööma, üle trumpama
Omaette tähendusega liitsõnad: mis|üle, seeüle