[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aditiivsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
hrl mat mitmesuguste suuruste omadus, mille kohaselt kogu suuruse väärtus on võrdne tema osadele vastavate väärtuste summaga sõltumatult osadeks jaotamise viisist

ala|hindama
tegelikust vähem tähtsaks v. vähem oluliseks pidama, millegi v. kellegi täit väärtust mitte mõistma v. mitte tunnustama. Ei maksa oma võimeid alahinnata. Teiste tööd, saavutusi kipume mõnikord alahindama. Ärgem alahinnakem meeleolu mõju töös. On inimesi, kes ennast alahindavad. Maailmameister alahindas oma vastast. Sõjaohtu, eelseisvaid raskusi, hädaohtu ei tohi alahinnata. Alahindav suhtumine.

aritmeetiline ‹-se 5› ‹adj›
aritmeetikaga seotud, sellel põhinev, selle seadustest tulenev jne., aritmeetika-. Aritmeetiline tehe, viga. Aritmeetiline jada 'järjestikuste väärtuste jada, kus kahe järjestikuse liikme vahe on konstantne'. Aritmeetiline keskmine 'väärtuste summa jagatis väärtuste üldarvuga'.

arvutus|lükati
liikuva keelega joonlauakujuline riist, mis võimaldab sooritada aritmeetilisi tehteid, leida trigonomeetriliste funktsioonide väärtusi jm. Arvutuslükati korpus, keel, aken, märkel.

broneerima ‹42›
ka jur mingit materiaalset väärtust, mingit (ees)õigust vms. kindlustama, turvama; kinni panema, reserveerima. Hotellikohad, lennukipiletid tuleb aegsasti broneerida. Mobilisatsioon teda ei puudutanud, ta oli broneeritud.

degradeeruma ‹37›
väärtust kaotama, omadustelt halvenema. Vabadusvõitleja degradeerus moraalituks kättemaksjaks. Muundumisprotsessides energia degradeerub. Degradeerunud mullad.

depositaar ‹-i 21› ‹s›
deponeeritud väärtuste hoiulevõtja

ego ‹11› ‹s›
mina; psühh isiksuse psüühilist aktiivsust, eneseteadvust, väärtusi ja hoiakuid hõlmav põhimõiste. Suure egoga tüüp. See oli valus löök tema ego pihta. Suutmatus oma ego maha suruda.

ekstrapolatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. nähtuse ühe osa jälgimisel tehtud järelduste laiendamine nähtuse teisele osale
2. mat funktsiooni antud väärtusterea abil tema teiste, väljaspool seda rida asetsevate väärtuste leidmine; ant. interpolatsioon

enese|uhkus
iseenda väärtuste tunnetamisest ja hindamisest tulenev (liialdatud) uhkustunne. Solvatud, riivatud eneseuhkus.

eneseväärtus|tunne
oma isiksuse väärtuste hindamine, lugupidav suhtumine iseendasse. Rahvusromantism oli rahvusliku eneseväärtustunde tõusu märgiks.

estetism ‹-i 21› ‹s›
kunst kirj elu- ja kunstikäsitus, mis hindab kõiges ainult selle esteetilist väärtust; esteedile omane elukäsitus, vormikultus

evalveerima ‹42› ‹s›
hindama, väärtust v. hinda määrama. Tallinna Ülikooli positiivselt evalveeritud teadussuunad. Euroopa Komisjon evalveeris uurimisprojekte.

gradueerima ‹42›

1. mõõteastmikku kujundama, seda mõõdule v. mõõteriistale märkima; astmiku jaotistele vastavaid mõõdetava suuruse väärtusi kindlaks tegema. Gradueeritud mensuur, pipett. Heli tugevuse regulaator oli gradueeritud detsibellides.
2. hrv teaduslikku kraadi andma. Gradueeritud jurist.

hindama ‹hinnata 48›

1. hinda v. rahalist väärtust, samuti millegi suurust, hulka, vanust vms. (umbkaudselt v. mingite ettenähtud võtete alusel) kindlaks määrama. Sõrmus hinnati odavamaks, kui see tegelikult oli. Kui kalliks te oma auto hindate? Daam laskis oma ehted ära hinnata. Komisjon hindas kahju tuhandele kroonile, tuhande krooni suuruseks. Hindas silmaga puu kõrgust, palkide pikkust, ruumi suurust. Hinda meetrites maja kaugus metsast. Ta püüdis umbkaudu, silma järgi hinnata viljakoti raskust, õunte kaalu, lammaste arvu. Hinnake kaardi järgi, mitu korda on Peipsi järv suurem Võrtsjärvest. Kaevanduse maagivarusid hinnatakse umbes 60 miljonile tonnile. *Vähemalt kaheteistkümnekilone [kala] – hindasid kaaslased. R. Vaidlo. || hindega, hinnetega, punktides vms. viisil millegi v. kellegi nõuetele vastavust määrama. Õpetaja hindas kirjandi, kontrolltöö, vastuse neljaga, hindega „hea”. Ta hindas õpilasi, õpilaste teadmisi ja võimeid õiglaselt, objektiivselt, rangelt. Iluvõimlemises hinnatakse harjutuste tehnilist täitmist, väljenduslikkust ja kompositsiooni. Iluuisutamisharjutusi hinnatakse punktidega 0-st kuni 6-ni. Maa viljakust hinnatakse 100-punktilise skaala alusel.
2. mingil moel suhtuma, mingit seisukohta v. suhtumist omama; seda seisukohta v. suhtumist kujundama. Kedagi tema saavutuste, teadmiste, võimete järgi hindama. Tegijat hinnatakse töö järgi. Ta hindas asjalikult, kainelt, õigesti kõiki asjaolusid, kujunenud olukorda. Seda seiklust hindas ta hiljem kasuliku õppetunnina. Püüdsin juhtunut võimalikult erapooletult hinnata. Enne ülesande võtmist püüdke hinnata, kas see on teile jõukohane. Ta kutsus sõbrad oma tööd hindama. Poiss mõõtis tüdrukut hindava pilguga. *Meeletu ja traagiline tund – nii hindas G. Suits [I] maailmasõja algust.. K. Muru.
3. lugu pidama, millegi v. kellegi väärtust mõistma; tunnustavat hinnangut andma, tunnustama. Mida sa inimeses kõige enam hindad? Hindan eriti arukust, ausust, mehisust, töökust. Ta hindab üle kõige vabadust ja sõltumatust. Ma oskan hinnata teie talenti, usinust, vastutulelikkust. Selles peres hinnatakse raamatuid. Eesti tarbekunsti, heliloomingut hinnatakse teisteski maades. Miks ei oska sa hinnata pälvitud tunnustust? Hindan sind su taktitunde ja iseloomukindluse pärast. Sõbrad hindasid teda kui leidlikku vembumeest. Haaba küttepuuna eriti ei hinnata. Hinnatav omadus, iseloomujoon, tulemus, tegu. Ta on hinnatud arst, teadlane, töömees.

hindamatu ‹1› ‹adj›
väga väärtuslik v. tähtis, selline, mille tähtsust, väärtust on võimatu ülehinnata. Hindamatu abi, panus, saavutus. Hindamatud teened. Hindamatu tähtsusega avastus. Hindamatu väärtusega kunstiteos. Hindamatu aare. Haridus on hindamatu vara. Teie andmed on hindamatud. Jahiretkedel on koer küti abilisena hindamatu.

ümber hindama
(millegi väärtust vms.) uuesti hindama; uutelt seisukohtadelt hindama, uut hinnangut andma. Maja tuleb ümber hinnata tema tegeliku väärtuse järgi. Ta hindas ümber oma senised tõekspidamised, seisukohad, põhimõtted. Katse tulemused sundisid hüpoteesi tõenäosust ümber hindama.

intellektuaal ‹-i 21› ‹s›
vaimseid väärtusi ja mõistust kõrgelt hindav isik, vaimuinimene

interpolatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. mingisse teksti hiljem lisatud kiilosa; sellise kiilosa lisamine
2. mat funktsiooni vahepealsete väärtuste leidmine tema antud väärtuste alusel

ise|teadev ‹-dva, -dvat 2› partits
oma tähtsuses veendunud, oma väärtust tundev v. seda tunda andev. Iseteadev ja enesega rahul olev ametnik. Oma jõusse uskuv, iseteadev võimumees. Ta on aastatega üha iseteadvamaks muutunud. Iseteadev ilme, jutt, käitumine. Ta nägu oli kõrk ja iseteadev.

kaaluma ‹42›

1. teat. kaalu (2. täh.) omama. Haug kaalus neli kilo. Kiri ei kaalu kümmet grammigi. Koorem kaalus mitu tonni. Kui palju sa kaalud? || piltl olulist tähtsust, väärtust omama, väärt olema; tähendama, lugema. Tema sõna kaalub siin vähe. Need põhjused ei kaalunud kuigi palju. Kaaluv argument, sõna. Õige sõber kaalub enam kui kuld. *Ka on Lindal meeles ema õpetus, et kena näolapp ei kaalu seda, mis hea süda .. M. Nurme.
2. kaalu (2. täh.) mõõtmisega kindlaks määrama. Vastuvõtmisel vili kaalutakse. Kaalus end pärast sauna. Kaalu mulle kotti 5 kg jahu! Hakkas margapuuga võid kaaluma. Kaalus vasetükki peopesal. || piltl väärtust kindlaks määrama, hindama. *Alles hiljuti kaaluti mind nimelt välispidise sileduse poolest. Kaaluti ja leiti kerge olevat! M. Raud.
3. järele mõtlema, vaagima, aru pidama, kaalutlema. Ma kaalusin juba seda võimalust, kujunenud olukorda, kõiki asjaolusid. Ettepanekut, seda mõtet peab kaaluma. Kaaluti isegi koosoleku ärajätmist. Kaalub hoolikalt iga oma sõna, lauset. Kaalusime eelnevalt iga kandidatuuri. Kaalusime, mis teha, kuhu minna, kas minna või mitte. Ants kaalus, kuidas teatada juhtunust isale. Nad mõtlesid ja kaalusid, kuhu peita varandus. Tegi seda pikemalt kaalumata. Kaalu hoolega, enne kui midagi otsustad! Mis seal enam nii palju kaaluda, muudkui lähme! Rahaasjus oli ta äärmiselt kokkuhoidlik ja kaaluv. *.. viimastes klassides isegi juba kaalus edasi õppima minna õigusteadust .. E. Siirak. | kaalutud läbimõeldud; taotletult väärikas. Tema esinemine oli alati äärmiselt kaalutud. Astub kaalutud sammul. Tegi seda kaalutud liigutustega. *Meil kõik on kaalutud ja kaine, / meil süda harva üle keeb .. K. Merilaas. || (rahaliselt) arvestama, kalkuleerima. Seda ostu kaaluti enne kümmet kanti. Koonerdati ja hoiti kokku, kaaluti iga suutäit. *Pidi igat marka, igat penni lugema, pidi iga asja, iga riidehilbu hinda kaaluma, kas osta või mitte. A. H. Tammsaare.
4. kangiga midagi maa seest välja kangutama v. kuhugi üles kergitama. Kände, kive kaaluma. *Arvas, et küllap ta poomi abil jäksab tüve töllakile kännule kaaluda .. M. Raud.
5. (oma raskusega) vajutama. *Kõige esiteks puutus silma lauda looka kaaluv raamatukuhi. L. Vaher.
6. van kalduma. *Regi kaalub – kraavi, / läheb küljeli .. Juh. Liiv. *.. võib-olla ehk kaalub õnn meie poole, võib aga ka olla, et homme juba viimne võitlus käes on. E. Bornhöhe.
7. folkl mingi rippuva eseme (näit. võtme, sõela) abil arbuma

kapitaliseerima ‹42›
maj
1. kapitaliks muutma
2. omandi väärtust määrama sellelt saadava tulu suuruse ja protsendimäära alusel

kauboi|kapitalism
kapitalismi varane etapp, kus majanduse areng käib sageli seadusi ja üldtunnustatud käitumisreegleid eirates ning sotsiaalsete väärtuste allasurumise hinnaga.

kiri ‹kirja 31› ‹s›

1. hrl. graafiliste märkide süsteem keelelise väljenduse kinnistamiseks ja edastamiseks. Egiptuse, kreeka, ladina, slaavi, heebrea, araabia, hiina, armeenia, gruusia, gooti kiri. Pimedate kiri. || šrift, trükikiri, selle liik v. kraad. Raamat trükiti Laakmanni kulu ja kirjadega 'väljaandel, kirjastusel'. Antiikvas, groteskis, fraktuuris vm. kirjas trükitud raamatud. Paks, jäme, rasvane, poolpaks, harilik kiri. Suure kirjaga raamat, kuulutus. || kirjutamine, kirjaoskus; kirjatarkus, kirjasõna. Kolkakülades ei osatud lugeda ega tuntud kirja. *Kui tema amet oleks kirja uurida, võiks ta rääkida niisama targalt kui Küti Elmar. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: hieroglüüf|kiri, häälik|kiri, kiil|kiri, kiir|kiri, masina|kiri, mõiste|kiri, nöör|kiri, pilt|kiri, raid|kiri, ruuni|kiri, sala|kiri, silp|kiri, sõlm|kiri, tähtkiri; fraktuur|kiri, grotesk|kiri, kapitaal|kiri, kapiteel|kiri, korpus|kiri, kursiiv|kiri, ptii|kiri, püst|kiri, trüki|kiri, versaalkiri.
2. kirjamärkide käsitsi kirjutamise viis; käekiri. Tal on ilus, selge kiri. Kiri on hästi loetav, lohakas, kribuline. Kogu päevik on täis tihedat peent kirja.
▷ Liitsõnad: ilu|kiri, kald|kiri, plakat|kiri, püst|kiri, standard|kiri, ümarkiri; pliiatsi|kiri, tindi|kiri, tušikiri; kirbukiri.
3. kirjamärkidest koosnev tekst. Kiri päevikus on tuhmiks muutunud. Kõnnitee serval olid sildid kirjaga „Murul käimine keelatud!” Hauakivide kiri oli peaaegu kustunud. Ega kiri valeta. || mündi pool, millel on väärtust märkiv number koos rahaühikut märkiva sõnaga; ant. kull. Väljakupoolte loosimisel tuli kohtunikul kulli ja kirja visata. Kull või kiri? (küsimus loosimisel, liisuheitmisel). Kulli ja kirja mängima 'õnnemängu mängima, kus võidab see, kes õigesti ennustab, kas pöörlema pandud v. õhku visatud mündil jääb kukkumisel peale vapi- või kirjapool'.
▷ Liitsõnad: all|kiri, haua|kiri, juht|kiri, käsi|kiri, lipu|kiri, peal|kiri, raidkiri; neoon|kiri, tulekiri; õigekiri.
4. (posti teel lähetatav) ümbrikku pandud v. suletud paber kirjutatud tekstiga tea(de)te edastamiseks vm. Ametlik kiri. Tähitud kiri. Õhuke, paks, pikk, lühike, napisõnaline, lakooniline kiri. Avatud, avamata kiri. Kirjade sorteerimine, tembeldamine postiasutuses. Ema, sõbra kiri. Kiri kallimalt. Laual on vanemate kiri. Kiri kodumaalt, välismaalt, Lätist. Tema kirjad kodustele. Kirja kirjutama, saatma, ootama. Luges kirja läbi. Panin kirja posti. Kleepis kirja kinni. Tegin kirja lahti. Sain temalt mitu kirja. Ajalehele, toimetusele saabus lugejatelt palju kirju. Mul on sulle kiri üle anda. Viimase postiga tuli mitu kirja. Rebis kirja tükkideks, puruks. Kirjas polnud sõnagi viimastest sündmustest. Püüdis asja ajada kirja teel. Vangid vahetasid kirju salaja. Teda polnud kodus, jätsin talle väikese kirja. *.. Roht ilmutab hiljem „Tallinna Teatajas” koguni avaliku kirja, milles peale muu teatab, et ta oma endiste kirjanduslike sõprade pärast häbeneb. J. Kärner. || selles vormis kirjutatud ilukirjanduslik vm. teos. O. Lutsu teos „Kirjad Maariale”. Pauluse kirjad. || kirjaümbrikut meenutav nõelte pakend. Kiri nõelu.
▷ Liitsõnad: anonüüm|kiri, armastus|kiri, era|kiri, kaas|kiri, kaebe|kiri, lepitus|kiri, meeldetuletus|kiri, protesti|kiri, soovitus|kiri, tänu|kiri, vabandus|kiri, vastus|kiri, viisakus|kiri, õnnitlus|kiri, ässituskiri; e-|kiri, elektronkiri; liht|kiri, tähtkiri.
5. ‹hrl. pl.› kõnek dokument, ametlik paber; ürik. Laos oli vähem kaupa, kui kirjad näitasid. Arveametnik ja kassapidaja hoiavad kirjad ilusasti korras. *Vahepeal on Emmi – kirjade järgi Anette-Emmeline – vankripäras end sõidusuunda pööranud .. M. Traat. *Tead, Logina on kolmsada aastat vana koht ... Juba poola-aegsetes kirjades mainitakse. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: au|kiri, ees|kiri, hinna|kiri, kaitse|kiri, kiitus(e)|kiri, kinke|kiri, käsk|kiri, luba|kiri, märgu|kiri, nõude|kiri, palve|kiri, pant|kiri, põhi|kiri, raha|kiri, ratifitseerimis|kiri, ring|kiri, saate|kiri, suunamis|kiri, teenistus|kiri, turbe|kiri, voli|kiri, võla|kiri, ärakiri; hinge|kiri, kiriku|kiri, nime|kiri, revisjonikiri.
6. kõnek nimekiri; ‹sisekohakäänetes› osutab kategooriale, liigile, rühmale, kuhu keegi loetakse, arvatakse kuuluvat v. kust keegi välja arvatakse. Poisid võib juba meeste kirja arvata. Oled sa ikka veel poissmeeste kirjas? Koolis oli ta kogu aeg kolmemeeste kirjas. Õppeedukuselt on kool paremate kirjas. Teda ei saa veel kahtlusaluste kirjast kustutada. *.. väga ja väga võimalik, et ta enam polegi Häänküla kooli õpilaste kirjas. O. Luts.
7. van raamat. *Pealegi, kui Ants tõesti tahtis teada, kas vanus raamatuis leidub midagi huvitavat Vanapaganast, siis võis ta õpetaja poole pöörduda, sest see pidi ometi vanu kirju tundma. A. H. Tammsaare. || piibel, püha raamat. Kirigi ütleb, et vanemate patud nuheldakse laste kätte.
▷ Liitsõnad: aja|kiri, kuu|kiri, püha|kiri, reisi|kiri, väitekiri.
8. (kaunistav) muster, ornamentika (riidel, puuesemetel jm.). Lilleliste kirjadega põll. Särgikäiste kiri. Ilusa kirjaga kangas. Põletatud kirjadega puunõud. Hiiu kirjadega õllekapp. Lõikas kepile kirjad peale. Uhkete kirjadega tort. Musta-valget kirja 'musta-valgekirju' lehm. | piltl. *.. tüdruku küüned olid sinna [põsele] jätnud kirja, mida ei saanud valesti mõista. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: kampsuni|kiri, kinda|kiri, käise|kiri, pitsi|kiri, puidu|kiri, suka|kiri, tanu|kiri, tikandi|kiri, vaiba|kiri, varruka|kiri, vöökiri; pilu|kiri, põletuskiri; kalasaba|kiri, kirbu|kiri, kärbse|kiri, liblika|kiri, lill|kiri, vikkel|kiri, vöötkiri.

kontra ‹1› ‹s›

1. kõnek kontrrevolutsionäär, vastane. *Koll on lihtne maamees, mõtleb, kuidas oskab ja ilmaelust aru saab. Maksab teda siis kohe kontraks pidada. L. Promet.
2. mängu väärtust kahekordistav sõna (näit. bridžis, skatis). Panin juba kolmele ärtule kontra.

kontreerima ‹42›

1. vastulööke andma (näit. poksis). Viikmaa ründas, Kõiv kontreeris.
2. sõnaga „kontra” mängu väärtust kahekordistama (näit. bridžis, skatis)

kviitung ‹-i, -it 2› ‹s›
tähik, allkirjaga kirjalik tõend (hrl. vastaval formularil) raha, aineliste väärtuste, dokumentide jms. andmise ja saamise kohta. Kviitungi number, kuupäev. Arvete kviitungid. Kviitung maksu maksmise, postikulude tasumise, pagasi vastuvõtmise kohta. Kviitung on välja kirjutatud 9. märtsil. Maksin raha ja sain kviitungi.
▷ Liitsõnad: hoiu|kviitung, makse|kviitung, pagasi|kviitung, posti|kviitung, tellimis|kviitung, vastuvõtu|kviitung, üürikviitung.

ladu ‹lao 27› ‹s›

1. hoone, ruum, (piiratud ning kaetud) plats vms. materiaalsete väärtuste (kauba, materjali, tööriistade jne.) hoidmiseks. Toidu-, tööstuskaupade, ehitusmaterjalide ladu. Kaupu veetakse tehastest lattu ning laost kauplustesse. Töötab laos pakkijana. Lattu oli sisse murtud. || küün; põhuruum; (endisaegses rehielamus:) aganik, kõlgus; rehala (lahtiste lattidega) lakapealne. Aganad kanti sarjaga lattu. Heinad aeti lao peale. *.. nagisevaid pulki mööda ronib Martens laole ja vaatab seal hämaras ümber. M. Metsanurk. *Madalate põõsaste vahel mustab küün. Sügisel hulkusid vahel kitsed ümber lao .. V. Alttoa.
▷ Liitsõnad: heina|ladu, kauba|ladu, kesk|ladu, kütte|ladu, laskemoona|ladu, materjali|ladu, relva|ladu, taara|ladu, utiili|ladu, viljaladu.
2. trük teksti ladumine; laotud tekst. Alustati sõnaraamatu ladu. Trükivorm koostatakse laost ja klišeedest. Laost tehti tõmmis.
▷ Liitsõnad: foto|ladu, käsi|ladu, masin|ladu, tina|ladu, trükiladu.

lugema ‹loen 42›

1. kirjutatut häälikulises kõnes enda v. kuulaja(te) tarbeks taastekitama; ka päheõpituna esitama. Lapsed õpivad tähti, seejärel veerima ja lugema. Oskab lugeda ja kirjutada. Loeb valju häälega, vaikselt, pominal, sosinal, endamisi, silmadega, mõttes. Loeb soravalt, ilmekalt, üksluiselt, takerdudes. Ta käekirja on raske lugeda. Õppetükk anti lugeda ja küsimustele vastata. Saksa keelt loen, aga vesteldes jään jänni. Loeb neljas keeles vabalt ilma sõnaraamatuta. Viidalt on lugeda, et Tartuni jääb veel 39 km. Armastab (ilukirjandust) lugeda, loeb väga palju. Loeb kirja, kuulutust, ajalehte, raamatut, artiklit, luuletust, romaani, pealkirju, kaupade hindu. Loe mulle ka, mida ta kirjutab. Lugesin lehest, et tuleb uus pensioniseadus. Ma olen sellest kusagilt lugenud. Loeb õhtuti lastele muinasjutte. On sul midagi head, põnevat lugeda? Tänasest lehest polegi midagi lugeda 'pole midagi huvitavat'. Jaan Krossi (romaane) loen ma alati naudinguga. Korrektuuri lugema 'korrektuurpoognaid v. -veerge (trüki)vigade leidmiseks ning parandamiseks lugema'. Lemmikraamat sai lausa pähe loetud. Narmendama, kapsaks loetud kriminull. Diktor loeb päevauudiseid. Noored näitlejad lugesid kirjaniku mälestusõhtul tema luuletusi. Issameiet, söögipalvet, loitse, nõiasõnu lugema. Lapsed loevad jõuluvanale salme. || (kõrgkoolis) loengut pidama. Professor Kivi loeb ülikoolis filosoofia ajalugu, seda loetakse neljandale kursusele. Keskaegses ülikoolis loeti ladina keeles. *Kord olime Aavikuga Viljandis õpetajate kursustel lektoriteks, mina lugesin keelt, tema kirjandust. J. V. Veski. || pühakirjakohta ette lugema v. vaimulikku kõnet pidama. *.. õpetaja luges ilusasti nii kodust ärasaatmisel kui ka surnuaial. P. Vallak. || hääldama, välja lugema. Kes pole prantsuse keelt õppinud, ei oska prantsuse nimesid lugeda. Kuidas seda sõna, nime loetakse? Perrault' (loe: perroo) muinasjutt. || (üllatava v. uskumatu rõhutamiseks). *Ent kas teate, mäherdusel eksemplaride arvul trükiti [Oscar Wilde'i] teoste andeid? Ütle ja loe: tuhat tükki. E. Vilde. || ‹hrl. väljendites: lugemas käima, lugema minema› van leeris käima, leeri minema; kirikuõpetaja juures abiellumisluba hankimas ning sellega seoses lugemisoskuse kontrollil käima. *Vaevalt oli ta leeris, peakoolis või lugemas .. ära käinud, kui talle ta ilu pärast kosilasi hakkas käima. Chr. Kannike. *.. tihti näen noori, õhetavate nägudega poisse ja tüdrukuid väljumas praosti kirjutustoast .. need käisid lugemas, et pühade ajal heita paari .. O. Luts.
2. mingeid muid märke, muud märgisüsteemi lahti mõtestada oskama, sellistest märkidest v. süsteemist aru saama. Nooti lugema. Matkaja peab oskama kaarti lugeda. Võhik ei oska lugeda tööjooniseid, skeeme. || looduslike moodustiste põhjal midagi teada saama. Aastarõngastest võib üht-teist lugeda puu kasvutingimuste kohta. Ennustaja loeb käejoontest inimese minevikku ja tulevikku. *Kui geoloogi ees on kivimipaljand, loeb ta sealt nagu avatud raamatust. I. Murdmaa.
3. välisilmingute järgi midagi varjatut, sisimat aimamisi taipama, mõistma. Oskab armastatu soove ta silmist lugeda. Luges mu pilgust, ilmest etteheidet, nõustumist. Ta taipab kõik ära, just nagu loeks teise mõtteid. *Ta võis juba selle [= ema] näost lugeda, kuidas haigega lugu oli. O. Luts. *Õpetaja silm jälgis seejuures järjest meeste nägusid, et nende pealt oma kõne mõju lugeda. E. Vilde.
4. loendama. a. (arve järjekorras nimetades). Laps oskab juba sajani lugeda. Ringikohtunik loeb kümneni: nokaut! Opereeritav ei saanud kahekümnenigi loetud, kui narkoos juba mõjus. „Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm,” loeb tantsuõpetaja takti. b. (hulka, kogust arvuliselt kindlaks tehes). Loeb raha. Loe (ära), kui palju meid on. Kes neid lugeda jõuab, neid on nii palju. Luges mulle kümme kümnelist peo peale. Töö on tehtud, loe palk lauale. Loeb sõrmedel, sõrmede peal, keda tuttavatest külla kutsuda. Luges kompvekid kahe lapse jaoks pooleks. Loeb puhkuseni jäänud päevi. Kellaosuti loeb minuteid, logi loeb miile. Loeb keskendunud ilmel pulssi. Perenaine istub laua otsas just nagu sööjate suutäisi lugedes. c. (rivikäsklused võimlemistunnis). Järjest loe! Paariks, kolmeks loe!
5. ‹impers.› arvestama. Maakera vanuseks loetakse rohkem kui kolm ja pool miljardit aastat. *Ülepea loeti terves külas seitse korralikku noort tüdrukut .. O. Truu. *Puulaeva iga hea hoidmise juures loetakse üldse viisteist aastat. H. Sergo. || millestki, mingist momendist arvestust alustama v. algust arvestama. Tööstaaži loetakse tööle asumise momendist. Meie ajaarvamist loetakse Kristuse sünnist. Eesti teatri algust loetakse 24. juunist 1870, „Saaremaa onupoja” etendusest. *.. ja kui sa ise ära ei ütle, hakkab palk homsest lugema. M. Raud.
6. arvesse minema. a. arvestamisele kuuluma. Kergejõustikus rekordit ei loeta, kui tuule kiirus on lubatust suurem. Hüpe, tõuge loeb, ei loe. Pühapäevi puhkuse sisse ei loeta. *Sai tööd tapetud – kaks päeva luges kolme ette ja nõnda lastigi ennem tulema .. A. Hint. b. väärtust, tähtsust omama, väärt olema, midagi tähendama. Aega on vähe, iga minut loeb. Ärge jääge tulemata, talgul loeb iga inimene. Ilm ei loe, väljasõit tuleb igal juhul. Asjaajamises loevad tutvused palju. Teiste arvamused, seisukohad ei loe talle midagi. Mis loeb mehele paar muhku või kriimustust! *Ma mõtlesin, et meie ja meie poja tulevik ka sulle midagi loeb. R. Kaugver.
7. pidama, arvama. Midagi oma ülesandeks, kohuseks, saavutuseks, teeneks lugema. Seda loetakse talle süüks, veaks. Virisemist loetakse häbiasjaks. Küsimus loeti otsustatuks. Loeb end asja eest vastutavaks, oma hinnangut eksimatuks. Möödunud aastat võib tulemusrikkaks lugeda. Loeb ennast luuletajaks, kuigi trükis pole midagi ilmunud. Ma pole end veel kaotanuks, lööduks lugenud. Orja ei loetudki inimeseks. Ta ei taha end veel raukade hulka lugeda. Teda loetakse pugejate kilda. *Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! A. Kitzberg.

mediaan ‹-i 21› ‹s›
mat
1. küljepoolitaja
2. (statistikas:) arv, millest suuremaid v. väiksemaid väärtusi omandab juhuslik suurus võrdse tõenäosusega

miinus ‹-e 4› ‹s›

1. matemaatiline märk negatiivse suuruse v. lahutustehte tähistamiseks, miinusmärk (tähis –); ant. pluss. Kas arvul on ees pluss või miinus? Olin kogemata plussi asemele miinuse kirjutanud. Õhutemperatuur miinus 10 kraadi C (–10°C). Viis miinus 'lahutada' neli võrdub üks (5─4=1). a² miinus b² (a²─b²). Palk on 600 krooni miinus maksud 'maksud maha arvata'. || (numbrilise hinde järel tähistab mõnevõrra madaldatud hinnet). Kontrolltöö hinne oli viis miinus(ega). Õpetaja kirjutas hindeks kolme ning tõmbas sellelegi veel pika miinuse järele. Kasutas hindamisel plusside ja miinuste süsteemi. || kõnek puudujääk (normaalsega võrreldes). Piimaga on farm sellel kuul miinuses 'piima toodeti vähem kui seni'. Ma ei saa sulle raha laenata, olen ise miinustes 'laenanud'. Mäng on miinustes. Mängiti ühe, kahe miinuse 'kaotuse' süsteemis.
2. piltl negatiivne külg, väärtust vähendav tegur. Ma ei tea, kas see on mulle miinuseks või plussiks. Igal teoorial on omad miinused ja plussid. Kaalume kõik plussid ja miinused läbi, võib-olla plussid kaaluvad miinused üles. Selles korteris ei ole telefoni, ja see on suur miinus. Sellel lool on üks väike miinus ka. *.. ta on Maia silmis miinuste poole peal ja peab oma positsioone tugevasti parandama. H. Mänd.

mood ‹moe, moodi 21› ‹s›

1. ajastu üldine maitselaad, mis määrab suuresti rõivastuse (jm. inimese välimuse juurde kuuluva), samuti ka tarbeesemete, ruumide, sisustuse, kirjanduse, kunsti vm. laadi ja ilme; mingite väärtuste suhteliselt lühiajaline tunnustatus. Moega kaasas käima, moodi järgima, moodi taga ajama. Mood näeb ette, nõuab, dikteerib. Mood vaheldub kiiresti. Mõni aasta tagasi olid sellised kleidid, pluusid, kingad moes, nüüd on nad moest läinud, nüüd on hoopis uued moed. Moest läinud esemed. Moest läinud kaabud, lipsud, muster. Käib viimase moe järgi riides. Sellised soengud, selline meik on nüüd moes. Kas praegu on moes tume või hele mööbel? Sellised ehted lähevad võib-olla kunagi uuesti moodi. Habe on jälle moes. Biitmuusika, abstraktne kunst on moes. Suurepärane laulja, aga ta pole enam moes 'populaarne'. Kõik peavad koera, koerad on moes. Millal tuli saunsuvilate ja saunapidude mood? Inimene ei tohi olla moe ori. || ‹pl.› (moodsate rõivamudelite kohta). Uued Pariisi moed. Saksa moed on praktilised. Vanemale inimesele ei sobi ekstravagantsed moed.
▷ Liitsõnad: habeme|mood, juukse|mood, kinga|mood, kleidi|mood, kübara|mood, mantli|mood, meeste|mood, naiste|mood, riide|mood, suur|mood, ülikonnamood; maksi|mood, midi|mood, minimood; kevad|mood, suve|mood, sügis|mood, talvemood.
2. tava, harjumus, komme. Rumal, paha, vastik mood küüsi närida. Tal on veider mood omaette, iseendaga rääkida. Kust ta sellise halva, lolli moe on saanud, õppinud? Üksteise peale kaebamine ei olnud moeks. Nutt, pisarad on naiste mood oma tahtmist läbi viia. Väga ootamatu ettepanek – aga see on juba kord Jaani mood! Tal on selline uhkustamise, praalimise, ilkumise mood. Varem Antsul vandumise moodi ei olnud. Ega ta seda tõsiselt võtnud, rääkis rohkem moe pärast. Mis mood see on, olgu emale vastu toriseda! See pole küll kellegi mood poole päevani sängis lesida! Kassil on mood voodis padja peal magada. Mustlase hobusel öeldakse mitmesugused vigurid ja moed küljes olevat. *.. näe, isegi maaplikad jooksevad rohkem poiste kui poisid nende järele. See nüüd niisuke uus aeg ja uus mood. A. H. Tammsaare.
3. olek, olemus; kuju. Vaikse, argliku, häbeliku, tasase, lahke, leebe moega neiu. Terase, asjaliku, targa, aruka moega poiss. Ausa, uhke moega isand. Naabrid on lepliku moega inimesed. Ta on kinnise loomu ja salaliku moega. Kuidagi väsinud ja haiglase moega. Ära ole nii õnnetu, hädise moega. Sa täna nii mossis moega. *.. ülituttava moega valged majad, mis eemalt püüdsid pilku, polnud lähedalt kuigi meeldivad. V. Saar. *Juba Reinu välispidine mood on isevärki: tilluke mehike, tedretähniline nägu ja nösinina .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: keha|mood, pinna|mood, tegumood.
4. ‹hrl. partitiivis, adessiivis v. komitatiivis koos adjektiivse täiendiga› viis, komme. Tuntuks võib saada mitut moodi, mitmel moel. Kas sa muud moodi, muul moel ei osanud seda asja ajada? Seda ülesannet saab lahendada kaht(e) moodi. Las jääb kõik vana, endist moodi. Ta püüdis igat moodi 'igati' äri ajada. Astub aeglasel, tähtsal moel. Jutustas seda lugu oma rahulikul, muhedal, asjalikul moel. Püüdsin teda ühel ja teisel, õige mitmel moel mõjustada. Mingil moel, mingi moega ta lõpuks ülikooli lõpetas. Sellest ei pääse mingil moel mööda. Sel moel, selle moega saigi temast kirjanik. Niiviisi, selle moega sa kaugele ei jõua. Ta rääkis sellest niisuguse moega, et kuulajail hakkas kõhe. Kuidas elu läheb? – Keskmist moodi. Sa pead mind aitama. – Mis moel? Nad said haledal moel, haledat moodi 'hullusti' petta. Tal vedas roppu moodi, tal oli roppu moodi 'väga ohtrasti' õnne. *Lõhnasime mõlemad koledal moel nitrolaki järele .. K. Saaber. *Elu on santi moodi [= ääretult] ebaõiglane! V. Lattik. || ‹määrsõnaga› kõnek. *Mis kuradi moodi see ometi juhtuda sai? J. Tuulik. *Igav. Pagana moodi igav ... A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: ise|moodi, kuidagi|moodi, mis|moodi, miskit|moodi, muud|moodi, naa|moodi, nii|moodi, nõnda|moodi, oma|moodi, seda|moodi, teist|moodi, üht(e)moodi; hiigla|moodi, hullu|moodi, mehemoodi.
5. ‹genitiivis täiendiga, hrl. substantiivi järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult mingit sarnasusvõrdlust: kellegi, millegi sarnane v. sarnaselt). Ta on välimuselt isa, loomult ema moodi. Pikk kuuri moodi ehitis. Mingi koera moodi loomake. Mingisugune sineli moodi mantel seljas. Kollakas vaha moodi aine. Poiss kires kuke moodi. Ta ei näe põrmugi professori moodi välja. Lõnguse moodi riides noorukid. Tahaks kord inimese moodi elada. Rukist lõigati siis veel esiisade moodi. Ta istub türklase moodi ristisjalu. Elad koos huntidega, käitu hundi moodi. Öösel sadas lund, nüüd on päris talve moodi. Jüri moodi poiss küll ei ole. See oli kangesti Joeli moodi ärbelda oma rikkusega. *.. preili Luige, üks teie moodi preili kõndis rannas kunstnik Liibusega. P. Vallak.
6. [part] liik, laad. Sõpru on mitut moodi. *Sealt kostis juba selle uut moodi pilli, lõõtsmoonika hääli .. A. Kalmus.

moraal ‹-i 21› ‹s›

1. väärtuste, põhimõtete, tavade ja normide süsteem, mis reguleerib inimeste käitumist mingi sotsiaalse rühma piires ning suhtumist teistesse rühmadesse. Kristlik, kiriklik moraal. Keskaja moraal. Orja moraal erineb orjapidaja moraalist.
▷ Liitsõnad: hundi|moraal, kiskjamoraal.
2. inimes(t)e käitumine oma kohuse täitmise v. sündsuse seisukohast; kõlblus. Vanad on kõigil aegadel kurtnud, et noorte moraal on madal, langenud, lõtv. Peab ennast kõrge, laitmatu moraaliga inimeseks. || (kellegi, eriti mingi kollektiivi enesetunde v. teotahte jms. kohta). Sõjaväe, väeosa, diviisi moraal on hea, lõi kõikuma.
▷ Liitsõnad: elu|moraal, käibe|moraal, seksuaalmoraal; võitlusmoraal.
3. kõnek järeldus, õpetus (millestki). Jutukeses on ka oma moraal. Ära hakka jälle moraali lugema 'pikalt-laialt rääkides õpetama ja manitsema'. *Ning sest järgneb moraal: tark, kes saksa, rumal, kes talupoega petab. R. Viidalepp. *Oli vaid meelde tuletanud spartalikku moraali: tegutsege, ainult ärge vahele jääge. J. Semper.
▷ Liitsõnad: lõppmoraal.

muutuja ‹1› ‹s›
(< tgn muutuma); mat suurus, mis võib omandada mitu arvuliselt erinevat väärtust

mõõtma ‹mõõdan 46›

1. ühe suuruse suhet teisesse (kvalitatiivselt samasugusesse), ühikuks võetud suurusesse määrama. Mõõdetakse mõõtevahenditega. Joonlauaga, mõõtelindiga, tollipulgaga, süllapuuga mõõtma. Pikkust, laiust, kõrgust, sügavust sentimeetrites, meetrites, tollides, jalgades, süldades mõõtma. Vahemaad, kaugust mõõdetakse kilomeetrites, laeva kiirust sõlmedes. Ampermeetriga mõõdetakse, ampermeeter mõõdab elektrivoolu tugevust. Maad mõõtma. Mõõda sammudega, kui pikk see peenar on. Mõõdab eseme pikkust kämblaga. Silmaga mõõtes, silma järgi mõõta umbes 30 meetrit. Mõõdeti sentimeetri, millimeetri täpsusega. Arst laskis palavikku mõõta. Mõõda, mitu liitrit sellesse potti mahub. Vedelikku mõõdeti vanasti toobiga. Universumis mõõdetakse vahemaid valgusaastatega, valgusaastates. Teekonda võib mõõta ka päevadega. Peremees mõõtis aidas vilja kottidesse. Mõõda paberileht neljaks. Mõõtsin leivapätsi enam-vähem pooleks. Mõõdan tapeedipaanid parajaks, ühepikkuseks. Kell mõõdab aega. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. *Usbeki kultuuri vanust mõõdetakse Hiivas, Buhaaras ja Samarkandis aastatuhandetega .. L. Meri. || (midagi omavahel võrreldes). Lapsed mõõtsid omavahel, kumb neist on pikem. Mõõda, kas vöö annab ümber. Mõõtsin, kas lusikas sellesse karpi mahub. Poisid mõõtsid maadeldes jõudu. Tule rammu mõõtma! Mõttes mõõtsin end temaga, oma häid külgi tema omadega. || piltl (üldisemalt suurusi, väärtusi võrreldes). Vastab pilkele samaga, mõõdab sama mõõduga tagasi. Inimesi ei saa mõõta sama, ühesuguse mõõdupuuga. Millega mõõta armastuse suurust? Kõik ei ole rahaga mõõdetav, on väärtusi, mida ei saa raha eest. *Rahvuslik kirjandus on asi iseeneses, seda ei saa õieti millegagi mõõta .. M. Traat.
2. mõõdu järgi, teat. mõõduga eraldama, andma v. jagama. Mõõtis kulbiga igaühele ta jao suppi. Mõõtis ostjale meetri patsipaela, liitri piima. Mõõtsin mahla kastrulisse. Mõistust pole kõigile ühepalju mõõdetud. Pojad on tal kõik ühtmoodi pikad nagu mõõdetud. *Tuleb osata mõõta nii hellust kui karmust, jagada seda õigetes annustes. E. Tegova. *„Ega ei jäeta, midagi ei jäeta tasumata,” seletab Liisa kõvasti. „Kõik mõõdetakse kätte. Joomine ja kiskumine ja patutööd. ..” A. Mägi. || ‹hrl. tud-partitsiibis› kaalutletult, mõõdukalt tegema v. esitama. Mõõdetud liigutused. Napp mõõdetud naeratus. Jalutab mõõdetud sammul. Räägib mõõdetud aeglusega. *.. tõsine, mõõdetud olekuga, kuiva ja järsu sõnaga härra. E. Vilde. || hoope jagama, lööma. Poisile mõõdeti kümmekond sirakat tagumiku peale. Vaat kui mõõdan sulle (malakaga) üle turja, ühe tulise! Mõõtis pullile vitsaga mööda külgi.
3. hrl. pikemat aega v. korduvalt teat. vahemaad läbima v. edasi-tagasi liikuma. Ma olen seda teed küllalt mõõtnud, küll jalgsi, küll jalgrattaga. Olin sel ajal poisike, mõõtsin alles kooliteed. Olen seda jõge suve jooksul paadiga küllalt mõõtnud. Muudkui vantsib, jalad mõõdavad nagu iseenesest tolmust maanteed. Liinibuss, reisilaev mõõdab oma igapäevast teed. Rattad, rattakummid mõõdavad kilomeetreid, koduteed. Mõõdab närviliselt, raskete sammudega kongi pikkust, põrandalaudu. Mõõtsin rahutult jaama ooteruumi põrandat. Istu paigal, mis sa sest toast mõõdad! *.. vana Nugis mõõdab Surru poole, nagu oleks Peltsebul ise tal kannul. O. Tooming. *Läbi lenda [lõoke] pilveparved, / mõõda metsad, mõõda maad .. L. Koidula.
4. arvustavalt, hindavalt silmitsema. Mõõtis meid imestava, kahtlustava, umbuskliku, halvakspaneva, põlgliku, jaheda, hävitava pilguga. Mõõdab võõrast pealaest jalatallani, ülevalt alla pika uuriva pilguga. Mees mõõtis silmadega laine kõrgust. Mõõdab uustulnukat uudishimulikult üle prillide. Mõõtis vastast silmanurgast. Ta mõõtis mind varjamatu muigega. Poisid mõõtsid teineteist väljakutsuvalt. Mis sa mõõdad – kas ei tunne mind ära? Mehe vaade mõõdab riiulil olevaid pudeleid. Tema silmad mõõtsid mind külmalt. *Ühel hooviväraval istus vesihall kass, mõõtes neid askeldusi filosoofilise rahuga. O. Luts. || (väärtust) hindama. Inimene pole masin, et teda ainuüksi tema tööga mõõta. Mõistusega mõõdame mõndagi asja teistmoodi kui südamega.

nihilism ‹-i 21› ‹s›
üldtunnustatud normide, seaduste, väärtuste, põhimõtete täielik eitamine, totaalne skeptitsism. F. Nietzsche, vene nihilism.

null ‹-i 21› ‹s›

1. ‹num› põhiarv 0, mis liitmisel mis tahes arvuga ei muuda selle väärtust; elementide arv tühjas hulgas. Viis pluss null, viis miinus null on viis. Nulliga korrutatuna annab iga arv nulli. Nulliga jagatuna jääb arv endiseks. Läbis distantsi null karistuspunktiga. || (kellaaja puhul märgib minutite v. tundide tühja hulka). Kell seitse null null. Kakskümmend neli null null ehk null – null null (24.00 ehk 0.00). Kell null kolmkümmend ehk pool üks öösel. || (arvestuspunktita jäämise kohta). Mäng lõppes väravateta viigiga 0:0 (null null). Meie korvpallimeeskond läks juhtima neli null (4:0). Sai turniiritabelisse nulli. || piltl (millegi täiesti v. praktiliselt olematu kohta). Vaeva on nähtud, aga tulemus on null, võrdub nulliga. Selle töö väärtus on praktiliselt null. Kottpime öö, nähtavus peaaegu null. Matemaatika on mul eluaeg null olnud. Ta kirjandusalane haridus on enam-vähem null. Lubatud soodustused osutusid hiljem nulliks. Oli oma äri rajades peaaegu nullist alustanud. Uue tehnoloogiaga on tootmiskaod peaaegu nullini viidud. Minu väljavaated, lootused vähenesid nullini. Uurija aastatepikkune töö oli nulliks tehtud. Ta säästud on kahanenud nulliks, nullini, lähenevad nullile. Lepituskatsed lõppesid nulliga.
2. ‹s› number 0, mis positsioonilises arvusüsteemis märgib mingi järgu ühikute puudumist; arvule juurde kirjutatuna tähistab selle suurenemist 10 korda. Seitse sajandikku ehk null koma null seitse (0,07). Null koma kuus hektarit. Ühte ja nulli on lastel kerge kirjutada. Nulliga lõppev arv. Miljon kirjutatakse kuue nulliga. || (selle numbriga tähistatud suuruse, suurusjärgu, töörežiimi vm. kohta). Kalossid number null. Number null haavlite läbimõõt on 4,25 mm. Pea aeti (number) nulliga 'masinaga hästi madalalt lõigates' paljaks. *Ülo juuksed olid hommikul nulli pealt maha aetud. A. Kaal. || piltl (kellegi v. millegi tähtsusetuks peetava, mittearvestatava v. tühise kohta). Mind ta ei näe ega arvesta – ma olen temale null. Tema arvamus on mulle null. Ühte kiidetakse taevani, teised on nullid. Tal pole enam autoriteeti, ta on minu jaoks ümmargune null. Brigadir on meeste silmis tühipaljas, täielik null. Inimest püütakse nulliks alandada. *Fakt on null, kui tahetakse näha nulli. R. Saluri. *Ma polnud null, polnud tühjalt veerev ratas. Minuga arvestati. O. Tooming.
3. nullpunkt mõõteskaalal. Temperatuur on nullis, langes alla nulli, tõusis pisut üle nulli. Mõõteriista osuti on nullil. Väinameres on keskmine veetase Kroonlinna nullist 7 cm madalam. || piltl (tuju, meeleolu jms. kohta:) kehv, vilets. Tuju, meeleolu on alla nulli, allpool nulli, vajub alla nulli, allapoole nulli. Tuju läks, langes päris nulli. Hing on täis ja tuju on nullis.

null|punkt
nulliga märgitud punkt skaalal (ka algus- v. lähtepunkt); millegi nullilist väärtust kujutav (tinglik) punkt, järk jms. Termomeetri, mõõtelati, skaala nullpunkt. Koordinaatide nullpunkt. Ajaarvestus käib, aega arvestatakse mingist suvalisest nullpunktist lähtudes. | piltl. Meeleolu oli nullpunkti langenud, nullpunktis.

omaette ‹adv›

1. eraldi, teistest v. üksteisest lahus; teistest eraldununa, omavahel, isekeskis. a. ‹adverbiaalina›. Kas läheme koos või igaüks omaette? Istub, konutab omaette nurgas. Tüdrukud mängisid omaette, poisid omaette. Vooder õmmeldakse omaette kokku ja ühendatakse siis pealisriidega. Omaette võetuna, vaadelduna on see maal õnnestunud. Omaette pole kummastki poisist asja, kuid koos on nad tragid küll. b. ‹atribuudina›. Mitu väikest omaette töörühma. Kirjutis ilmus omaette brošüürina. Kõik selle probleemi kohta käiv on koondatud omaette peatükki. Lääne- ja Saaremaa moodustavad omaette kultuurivaldkonna. See on omaette jutt, mis siia ei puutu. Ilu ei ole teoses omaette eesmärk, eesmärk omaette. Aedvilja süüakse liha juurde või omaette toiduna.
2. segamatult; endasse süvenenult; iseendas, iseendale. a. ‹adverbiaalina›. Igaühel on vahel vajadus omaette olla. Vanainimestele meeldib omaette millegagi tegelda, omaette millegi kallal nokitseda. Räägib tööd tehes omaette. Ümiseb, vilistab, nutab, muigab omaette. Olen omaette imestanud, miks ta just nii tegi. *Aga ikka keegi norskab, mitte küll kõvasti, aga nii – omaette. L. Tigane. b. ‹atribuudina› hrv. Kihistab tasast omaette naeru. Vaikne omaette inimene.
3. sõltumatult, iseseisvalt, oma käe peal. a. ‹adverbiaalina› hrv. Tuleb omaette, teiste abita toime. Ta pole enam õpipoiss, vaid töötab juba omaette. b. ‹atribuudina› sõltumatu, iseseisev. Noored elavad omaette elu, on juba omaette inimesed. Lõpetad kooli, saad omaette meheks. Oled omaette eluks veel liiga noor. On omaette peremees. Silmad ta näos elavad otsekui omaette elu.
4. individuaalselt, spetsiaalselt (kellegi kasutuses, käsutuses, päralt). a. ‹adverbiaalina› hrv. Kas see tuba jääb sulle omaette, on sul omaette? b. ‹atribuudina› individuaalne, spetsiaalne. Sain üürida omaette sissekäiguga toa. Tal on omaette maja, korter, tuba. Vanaemal oli omaette tugitool, millel keegi teine istuda ei tohtinud.
5. (tähtsust, esileküündivust, eripära, väärtust rõhutavalt:) omamoodi. a. ‹adverbiaalina› hrv. Teema, ülesanne on omaette leidlikult lahendatud. Omaette huvipakkuv ekskursioon, etendus. Omaette kanged mehed mõlemad. Omaette kujukas fakt. b. ‹atribuudina›. Näitus kujunes omaette sündmuseks, elamuseks. Teda nõusse saada oli omaette vägitükk, number, pähkel, kunst. Ole valvel, see on omaette mees, suli, tegelane! Tema kirjutised on teistega võrreldes klass omaette. *Kirju seltskond, igaüks tüüp omaette. J. Semper.

peen ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. suhteliselt väikese läbi-(ning ümber)mõõduga, peenike(ne).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peened taimevarred. Peened nõtked oksad. Kõrsheina peen ja tihe juurestik. Peene tüvega sookask. Peen ora. Peente varrastega kootud sall. Medaljon oli peene keti otsas. Peene kontsaga kingad. Peene otsaga pintsel. Sael on peened hambad. Peentest lattidest tara. Kepp läheb ühest otsast peenemaks. Lõhkus kõik saetud puud peeneks. Hästi peen niit, lõng, nöör. Peen 'peenest lõngast' kalev. Peen linane riie. Peene 'peentest kiududest koosneva' villaga lammas. Peened veresooned. Peen suitsujuga, piimanire. Peened sääred, jalad, käsivarred. Pikad peened sõrmed. Peen kongis nina. Peene pihaga noorik. Peene kondiga kõhetu mees. Lapse kael oli haigusega na peeneks jäänud. Õde on sinust peenem. Maani kleit tegi teda pikemaks ja peenemaks, kui ta oli. b. (hrl. tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peened jooned, triibud, nöörvoldid. Pideva peene joonega tõmmatud kontuur. Peened kõrges kaares kulmud. Peened kortsud näos. Mitu peent kurdu otsa ees. Klaas oli täis peeni pragusid. Kivimi peened lõhed ja praod. Peent kirja on raske lugeda. Tiheda peene käekirjaga täidetud leheküljed. *Saarlased olid jõudnud juba saare varju, laine muutus peenemaks, enam ei visanud vett üle parda. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: ime|peen, juus|peen, jõhv|peen, niit|peen, nõel|peen, piits|peen, pilbas|peen, raag|peen, tikk|peen, ülipeen.
2. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda, harvemini eseme kohta), peenike(ne); ant. jäme. Peen kruus, valge liiv. Murenenud kivimite peen puru, peen prügi. Peen tubakapuru, põhupraht. Peen pulber, jahu. Hästi peen püül. Riputas peent suhkrut peale. Peent jahutolmu oli kogu veski täis. Timutil on väga peen seeme. Sadas, tibas, piserdas peent vihma. Peened liivaterad, lumekübemed. Peened värvilised helmed. Peened haavlid. Peened higipisarad, tedretähnid näol. Klaas purunes peenteks kildudeks. Peeneks hakitud muna, sibul. Peeneks raiutud peedi- ja kapsalehed. Peeneks jahvatatud kriit. Mälus toidu, pudistas leiva, hõõrus terad peeneks. Külje all peeneks kulunud põhk. Murdis tiku peeneks pihuks. Peen 'väikeseauguline' sõel, riiv, võrgulina. Rukkitera jääb, pohlad jäävad tänavu peeneks. Peenemad kartulid jäid seemneks. *Indrek oma alaliste juurdlustega õõnestas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ime|peen, pihu|peen, pool|peen, tolm|peen, tuhk|peen, udu|peen, ülipeen.
3. äärmiselt üksikasjalikku tööoskust ja täpsust nõudev; detailne, ülimalt täpne, peenike(ne). Peen ja aeganõudev töö. Õpetas tütarlastele peent näputööd. Juveliiri peen töö. Peenema rauatöö mees. Mul pole enam silmi nii peene töö jaoks. Peen tikand, nikerdus. Peene ornamendi ja töötlusega mõõga käepide. Peenem viimistlus, lihv. Peene konstruktsiooniga süst. Peen orkestratsioon. G. Reindorffi illustratsioonide peen läbijoonistatus. Kõige peenemate üksikasjadeni läbimõeldud kava. Peen arvepidamine väljaminekute kohta. Peened 'täpsed' mõõtmised, mõõteriistad. *Meid köidab ürgaja kunstnike peen vaatlusoskus, anne rõhutada kujutatava kõige olulisemaid tunnuseid. K. Põllu. || (meelte, vaistu kohta:) vähimaidki varjundeid eraldav, tundlik, terav. Peen haistmine, kõrv. Peen vaist, instinkt. Tal on peen nina kahtlaste asjade tabamiseks.
4. vaevumärgatav, raskesti eraldatav v. taibatav, varjatud, kerge. Peen naeratus, muie suunurkades. Peen iroonia. Peen vihje, nüanss. See oli vaid peen nali. Peened värvivarjundid. Jahikoera nina eraldab kõige peenemaid lõhnu. Nii peent vahet ei oska keegi teha.
5. kvaliteetne, väärtuslik, omas liigis parimate hulka kuuluv. a. paremast materjalist, kallihinnaline, elegantne, luksuslik. Peened road, söögid, joogid, napsid, veinid. Pudel peenemat viina. Laual oli peeni hõrgutisi. Kõige peenemad lauanõud! Peen linnaülikond, kübar. Peened kõrge kontsaga kingad. Peen pesu. Peenes riides noormees. Peen välismaa ümbrik. Peen Prantsuse lõhnaõli. Peen lõhn, aroom. *.. ka peenemat linna seepi pojakese pesemiseks poest koju toonud. R. Kolk. b. kõrgemasse, varakamasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, härrandlik. Peen daam, härra, preili, kavaler. Peenem inimene juba sellisesse kohta ei tule. Eerik oli peen mees ja alati elegantselt riides. Linnas elavad sugulased olid hirmus peened. Peenem rahvas, seltskond, linnaosa. Peen restoran, kohvik, lokaal, kõrts. Peatusime kõige peenemas hotellis. Läheme kuhugi peenemasse kohta sööma. Teenis teenijana peentes majades. Õppis peenes koolis. Puhtam ja peenem amet, töökoht. Ta on maast madalast peenema eluga harjunud. Peen kasvatus, toon. Peened kombed. Peen käitumine. Peente maneeridega mees. Tal oli peen saksa nimi. Orhideed – see on midagi väga peent! Pidas ennast liiga peeneks, et koristaja kohta vastu võtta. Tahab igatpidi peen välja näha. Pidas end oma kolleegidest paremaks ja peenemaks. Peen oli natuke klaveril klimberdada, esietendustel käia. *Osata jääl liuelda näis peen, kuulus hea tooni hulka. E. Õun. *Ikka rohkem kiskus teda tädi juurde, kus kõik oli parem, peenem ja avaram. V. Saar.
6. (ülekantumate tähendusvarjundite märkimiseks, eriti sisemiste väärtuste puhul:) hea, asjatundlik, sügav, viimistletud, lihvitud, valitud; õilis, meeldiv. Peen inimesetundja, interpreet. Põhjalik ja peen eksperimentaator. Peen muusikatundmine, psühholoogiline analüüs. Peen lavastus, avangukäsitlus. Peen diplomaatia, taktika. Hingelt peen inimene. Kunstniku peen isikupära. Temas oli peent huumorimeelt. Autori peen ja hingestatud lürism. Värvitoonide peen harmoonia. Tõelise „Suislepa” peen maitse. Kadakasuitsu peen aroom. Peen värvigamma, kunstimaitse. *Hobune on peen ja puhas loom, tundlik nagu viiul. M. Traat.
7. (näo, näojoonte kohta:) meeldiv, peenejooneline, sümpaatne, ka intelligentsusest tunnistust andev. Peente näojoontega naine. Jälgisin ta peent profiili. *Ilus, peen nägu, suured, natuke kurvailmelised silmad. K. Ainver.
8. kaval, osav, riukaline, peenike(ne). Peen sell, kelm, suli, väljapressija. Väga peen karjerist. Peen nipp, trikk. Mis peene nõksuga ta sisse pääsis? Pidas peent plaani. Ajab peent poliitikat. Pole midagi öelda, peened poisid, oskavad äri teha! *Vast oli maailm tõesti peamiselt kelmide ja variseride maailm ning Valt Vilmergi oli seda peenel kombel... L. Anvelt.
9. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peenike(ne). Karjub peene kileda häälega. Peen piuksuv hääl. Räägib, laulab peene häälega. Tüdruk nuttis imeliku peene häälega. Tihased siutsuvad peene häälega. Kostab peent vilinat.
10. (raha kohta:) väikese väärtusega. Raha peeneks 'väiksema väärtusega üksusteks' vahetama. Peent raha oli tal ainult mõnikümmend senti. Kas te saate mul sajakroonise peenemaks vahetada?

pluss ‹-i 21› ‹s›

1. matemaatiline märk liitmistehte v. positiivse suuruse tähistamiseks, plussmärk (tähis +); ant. miinus. Üks pluss 'liita' üks võrdub kaks (1 + 1 = 2). Pluss kolm liita miinus kolm võrdub nulliga (+3 + (-3) = O). Kirjutasin plussi asemel miinuse. Õhutemperatuur pluss viis kraadi (+5 °C). Iooni positiivset laengut tähistatakse plussiga. || lisaks veel, ja (ühtlasi) vms. Palk pluss preemia. Pakuti korralikku tasu pluss prii söök. Kakskümmend viis pluss viis aastat vangistust. || (numbrilise hinde järel tähistab mõnevõrra tõstetud hinnet). See vastus on viis pluss. Kolm plussiga hinnatud kontrolltöö. | piltl. Peole tulnud tüdruku väljanägemine oli viis pluss. || kõnek mitmesuguse edu kohta (mida näit. tabelis arvet pidades märgitakse plussmärgiga). Selles laudas on piim praegu plussis. Kaardimängu lõppedes jäin plussi(desse).
2. väärtust suurendav tegur, tugev külg, eelis. Kandidaadi suur pluss oli ta noorus. See on sulle plussiks, et oskad keeli. Diplomand saavutas kaitsmisel ladusa jutuga väikese plussi. Ta kaalub uue töökoha plusse ja miinuseid.

proovi|kivi

1. tehn väärismetalli proovi analüüsil kasutatud tume ränikilt
2. piltl kellegi v. millegi tegelikku väärtust esiletoov nähtus, tegevus, asi v. asjaolu. Otseülekanne on reporteri(le) ametioskuse proovikivi(ks). Meri on mehe proovikivi. Male on mõistuse proovikivi. Võimete, iseloomukindluse, intelligentsuse proovikivi. *.. sõda on suur proovikivi, mis eksimatult näitab, mis mees keegi on. J. Peegel.

proovima ‹42›

1. millegi omadusi, seisundit, sobivust vm. kindlaks tegema, katsetama, kontrollima. Mees proovib vikatit, värve, uut püssi, noa teravust. Perenaine proovis puutikuga koogi küpsust. Proovi uut purje vaikse tuulega. Lähme kiike proovima! Nägin teda autot proovimas. Enne võistlust peab rada, jääd proovima. Haige proovib teist asendit. Enne kreemitamist tuleb naha tundlikkust proovida. Ma tahan oma võimeid proovida. Isa peaks äriga, loteriil õnne proovima (riskides midagi tegemise kohta). Noormees proovib juba mitmendat ametit. Olen vaesust omal nahal 'ise' proovinud. See on proovitud kalapüügikoht. Vaja proovida, kas redel kannab. Proovi, kas ulatud käega lage puudutama. Proovi ust, kas see on lukus. Proovib näpuga, varbaga vett. Kas oskad hambaga kulda proovida? Proovisin, milline lõhnaõli sobib. Poiss proovib võtit lukuauku. Pruut proovib kingi jalga, sõrmust sõrme. Ema proovis tütrele kleiti selga, uiske alla. Küll armastab peegli ees soenguid proovida. Proovi, kuidas see kübar sulle istub. Lavastaja proovib teda Hamleti rolli. Tahaksin proovida „Libahundi” Mari osa, end Mari osas. Poisid proovisid omavahel jõudu, rammu. Siin on tara kallal jõudu proovitud 'tara lõhutud, räsitud'. || maitsma. Proovi meie aia õunu! Ta proovis keelega, keeleotsaga märjukest. Proovi, kas supil on soola parajalt. Viis naabritele oma õlut proovida. Toite oli nii palju, et kõiki ei jõudnudki proovida. See poiss pole suitsu kunagi proovinudki. || kellegi v. millegi väärtust katsumustes kindlaks tegema, kedagi v. midagi proovile panema. Inimest proovitakse töös. Sind on proovitud ja kergeks arvatud. Armastust peab proovima. Saatus on proovinud mu usku, tahet, mõistust, võimeid. Ta on mu vana proovitud sõber. *Ta näib iseennast proovivat, kui palju ta kiusatusele vastu suudab panna. A. H. Tammsaare. *.. tahan oma tundmusi preili Marchand'i vastu tõsiselt ja mehiselt proovida. E. Vilde. || van teadmiste taset kontrollima. *Kooliõpetaja proovis uusi poisse. O. Luts. || van hindama. *Mul oli eile ja täna mahti eneste olukorrale proovivat pilku heita.. E. Vilde.
2. ‹hrl. da-infinitiiviga› midagi teha püüdma. Lamaja proovib pead tõsta, end pöörata. Proovisin tõlkida. Proovi kuidas tahes, suitsetamist jätta ei saa. Proovis ja proovis, aga portree ei tulnud kujutatava sarnane. Kui õige prooviks tangot (tantsida). Võiks ju malet proovida. Ei maksa minna proovimagi, nagunii ei võida. Ta ei proovinudki tõtt teada saada. Proovisin vastu hakata. Olen mitu korda proovinud sulle helistada. Poiss on juba kaua proovinud tüdruku tähelepanu köita. Võiks juba künda, kündi proovida. | (käsu, keelu, ähvarduse, palve jms. väljendamisel). Ära proovigi valetada. Proovi sa vastu hakata! Proovigu veel keegi siin lärmata! Proovi ükski kord õigeks ajaks tulla. Eks proovi ainult ära võtta!

puidu|rike
tehn puitmaterjali väärtust halvendav puidukoe ehituse kõrvalekalle v. kahjustus

põhi|vara

1. maj põhikapital. Talu põhivara hulka kuulusid hooned, mets ja põllumaa.
2. (vaimsete väärtuste kohta:) põhiline, olulisim vara, raudvara. P. Vallaku looming jääb püsima meie kirjanduse põhivara hulka, põhivarasse. Meeskoori repertuaari põhivara.

pärandama ‹37›

1. pärija(te)le pärandiks jätma, pärandina edasi andma. Isa pärandas pojale talu, hulga aktsiaid. Tema Ameerikas elav onu olevat talle miljoni pärandanud. Kuldehted pärandati põlvest põlve emalt tütardele. Maa pärandatakse edasi lastele. Lään oli pärandatav maavaldus. Pärandas testamendiga oma vara kirikule. || (ameti, võimu kohta). Pärandatav amet, elukutse. Kuningavõim on pärandatav.
2. vaimseid väärtusi jms. pärandina edasi andma. Põlvest põlve on kogemusi ja tarkusi edasi pärandatud. Õpetaja pärandas oma teadmistest mõndagi õpilastele. Antiikaeg pärandas tulevastele põlvedele suurepärase kultuuri.
3. päriliku omadusena edasi andma. Ema on oma ilu tütardele pärandanud. Oma lauluarmastuse on vanemad pärandanud ka lastele.
4. van pärandina saama, pärima. *Kuid ta oli pärandanud oma vanematelt-orjadelt sitke elutahte.. A. Jakobson.

pärija ‹1› ‹s›

1. isik, kellele seaduse v. testamendi järgi siirdub surnu vara, pärandi saaja. Seaduslik, testamendijärgne, otsene pärija. Vara pärija on lahkunu abikaasa. Jõuka talu ainus pärija. Vara jagati pärijate vahel. Pärijate ring 'seadusjärgsed pärijad'. Tal pole ühtegi pärijat. Pärijata 'lapseta' jääma. Siia peresse on pärijat oodata (varsti sündiva lapse kohta). Oleks surijaid, küll pärijaid on.
▷ Liitsõnad: ainu|pärija, aujärje|pärija, kaas|pärija, mantli|pärija, pea|pärija, troonipärija.
2. möödunud aegadest v. eelnenud põlvkondadest jäänud vaimsete väärtuste vastuvõtja ja edasikandja. Hellenid olid Mükeene kultuuri pärijad.
3. küsija

pärima ‹37›

1. ka jur seaduse v. testamendi järgi midagi pärandiks (1. täh.) saama. Vanem poeg pärib talu. Päris suure rahasumma, maja südalinnas. Päris onult kenakese kapitali. Emalt päritud lauahõbe. Koht jääb pärast vanemate surma pojale pärida. Jätan kogu vara tütrele pärida. || (ameti, võimu kohta). Poeg päris isa ameti. Trooni pärima.
2. vaimseid väärtusi jms. pärandina (2. täh.) vastu võtma ja edasi kandma. Eelmiste põlvede kogemusi pärima. Vanast ajast, põlvest põlve päritud kombed ja uskumused. V. Adamsilt on eesti luule pärinud irdriimi. Vanalt režiimilt päritud laos. *Ei mõtet viljakat meilt päri järelsugu, / ei geeniuse alustatud tööd. A. Sang (tlk).
3. pärilikkuse teel omandama. Sinised silmad pärisin emalt. Poeg on pärinud isa andekuse, huumorimeele, iseloomu. Kes teab milliselt esivanemalt on ta selle iseloomujoone pärinud. Päritavad 'pärilikud' omadused, kalduvused, haigused.
4. (üldisemalt:) (endale) saama v. võtma. Esikoha, võidu, kuldmedali, meistripärja päris Eesti jooksja. See poiss pärib küll ükskord vangirauad! 'läheb vangi'. Kord pärib meid kõiki muld, surm, haud. Siit külast on meri palju mehi pärinud. Järvenäkk pärib igal aastal mõne hinge. Rõugehaigus päris palju ohvreid nii linnas kui maal. Mine suurt saama ja päratut pärima, kaotad väikesegi ära. *.. noor noorik, nii ilus ja värske. Teda lootis kubjas äraandmise palgaks enesele pärida. A. Kitzberg. || (tagasihoidlikus kirumises). Selline valevorst, pärigu sind pagan! *.. ollakse peagi ka kinninabimise ohus, sarvik seda pärigu! V. Anslan.
5. (tungivalt) küsima; küsides (järele) uurima, järele kuulama. Küll see laps võib palju, kõike pärida! Ära praegu päri, hiljem kuuled! Õpetaja päris uue õpilase nime. Käis turul ringi ja päris hindu. Ei maksa talt rohkem, enam midagi pärida. Mis sa minu käest pärid! Ma ei päri seda uudishimust, uudishimu pärast. Mis sa sellest nii palju pärid! Ta päris mult koduste käekäigu kohta, koduste järele. Pärisin üht-teist ta elust, elu üle. Mis sa tühja pärid! Kas keegi on vahepeal minu järele pärinud? 'mind otsinud'. Ema päris, kus ma olin. Päriti, kas ta ikka töötab siin. „Noh, kuidas film oli?” päris õde. „Mis temast sai?” päris naine huviga. Pärimatagi on selge, et see teda ei huvita. Kelleltki aru pärima 'seletust küsima v. nõudma'. Uuriti ja päriti nagu ülekuulamisel. *.. leilikärtsakate vahel hakkas Balthasar Mihklit tühjaks pärima. J. Kross.
6. van nõudma (1. täh.) *„Ja miks ta siis oma õigust ei pärinud?” – „Ta oli maailma silmis surnud ja tal oli põhjust seks jäädagi..” A. Saal. *.. nüüd on uus õigus antud, kergendusi on lubatud, aga mõis pärib vana orjust edasi. E. Vilde.

raud|vara

1. aj talu majandamiseks hädavajalikud põllumajandusloomad ja külviseeme, mida talupidaja ei tohtinud võõrandada. Uus rentnik sai koos taluga kaasa ka raudvara. Raudvara ei kuulunud talupoja vallasvara hulka.
2. piltl põhiline, oluline, püsiv vara, põhivara (2. täh.). a. (esemete kohta). Laud ja voodi kuuluvad toasisustuse raudvara hulka. *.. mänguriist [tuuba] oli talu raudvara, vanaperemehe päevilt. J. Vahtra. b. (vaimuloomingu, vaimsete väärtuste kohta). „Libahunt” on kujunenud meie näitekirjanduse raudvaraks. Teadmiste raudvara tuleb ikka ja jälle korrata. „Meeste laul” on jäänud püsima eesti koorimuusika raudvarasse. *.. kunstnik unub, aga tema tööd jäävad meile raudvarana, võiks isegi öelda, vanavarana, mis on kõige kallim vara .. A. H. Tammsaare. c. (vana olija, kauaaegse teeneka inimese kohta). Vana hallipäist matemaatikaõpetajat loetakse kooli raudvaraks. *Tädi Selma oli uhke, et ta oli klubi raudvara. Mitte raudnael, vaid raudvara, nagu ta ise ütles. H. Mänd.

reguleerima ‹42›

1. (juhtides, koordineerides) soovitud v. optimaalsele korrale allutama, vajalikku v. sobivasse korda seadma, korraldama, korrastama. Kesknärvisüsteem reguleerib kõiki organismis toimuvaid protsesse. Hormoonid reguleerivad valkude, süsivesikute ja rasvade ainevahetust. Loomade arvukust reguleerivad vaenlased, haigused ja mitmed muud tegurid. Hüpnoosi abil saab reguleerida janutunnet. Liiklust reguleeritakse valgusfooridega. Reguleerimata ristmik. Hiljuti reguleeriti õpetajate palku. Õiguslikke suhteid reguleeritakse seadustega. Anti välja määrus, mis reguleerib ehitustegevust. *Aga abielu jääb minule Mõistuse Ideeks, kontseptsiooniks, mis võib mu elu küll reguleerida, mitte aga täita. H. Kross (tlk).
2. tehn mingi suuruse väärtust ettenähtud piiridesse viima; seadet, masinat v. aparaati sobivasse töökorda sättima. Pinget, rõhku, temperatuuri, helitugevust reguleerima. Tööstuslikud regulaatorid reguleerivad automaatselt mitmesuguseid parameetreid. Asünkroonmootor reguleerib ennast ise. Kell käib ette, tahab reguleerida. Reguleeritav suurus. Reguleeritava seljatoega tool. *Tüütuseni reguleeris ta karburaatorit, otsides mootorile kõige ökonoomsemat küttesegu .. O. Tooming.

relv ‹-a 22› ‹s›

1. riist, vahend ründamiseks, elusolendite ja materiaalsete väärtuste hävitamiseks, (enese)kaitseks, laskespordi harrastamiseks. Muistse sõjamehe relvadeks olid oda või piik, kirves ning kilp. Hülgeküti relv on harpuun. Tuumaenergia võimaldab luua hirmsa purustusjõuga relvi. Tugeva tulejõuga relvad. Keemiline, bioloogiline relv. Sõdur peab oma relva korralikult hooldama. Laetud relv. Relvi tootma, valmistama, müüma, ostma. Relva kandma. Enesekaitseks relva haarama, tõstma. Rahvas oli valmis oma vabadust relvaga kaitsma. Ei tohi relvaga ähvardada. Rahvusvahelised tüliküsimused lahendati relva jõul. || ‹i-mitmuse sisekohakäänetes› relvastus, relvastatus. Kaks hambuni relvis rüütlit. Mehed kogunesid täies relvis. Valvesalk pandi korralikult relvisse. Vanaaegsed sõdalased maeti relvis. Rahvas kutsuti relvile 'relvastatult võitlusse'. *.. lihtlabane sõjasulane oli .. mõrvanud kõrgemast aadlisoost isanda, kes polnud relvil [relvastatud]. H. Saari (tlk). || sport (vehklemisriistade kohta). Puude vastase relva nõrgale osale annab vehklejale punkti. Vehklejatest ristavad täna relvad espadronistid. || piltl (sõjaväe, relvajõudude kohta). Poltaava lahing tõi kuulsust Vene relvadele. Kui läbirääkimised nurjuvad, võivad relvad rääkima hakata.
▷ Liitsõnad: aatomi|relv, automaat|relv, bakteri|relv, hävitus|relv, ime|relv, jahi|relv, jalaväe|relv, heite|relv, kaitse|relv, kaug|relv, keemia|relv, kerge|relv, käsi|relv, külm|relv, laske|relv, lend|relv, lähi|relv, löögi|relv, massihävitus|relv, parda|relv, rakett|relv, raske|relv, reaktiiv|relv, ründe|relv, sõja|relv, tapa|relv, tasku|relv, teenistus|relv, termotuuma|relv, torke|relv, trofee|relv, tuli|relv, tuuma|relv, vesiniku|relv, vint|relv, viske|relv, võitlus|relv, õhk|relv, õhutõrjerelv.
2. piltl vahend, abinõu hrl. millegi saavutamiseks, millegagi toime tulemiseks. Sulg, sõna on kirjaniku relv. Reporteri relv on mikrofon. Selle jooksja relv on tugev lõpuspurt. Oma tagasihoidlikkuse ning viisakusega lõi ta vastastel relvad käest. Trükisõna on võimas relv. Naistel leidub ikka relvi oma eesmärgi saavutamiseks. Vaenlast tuleb lüüa tema enese relvaga. *.. Cervantes oli vaid suurepäraseks relvaks ajastu vaimu käes. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: satiiri|relv, sõna|relv, vaimurelv.

rikas ‹rikka 19›

1. ‹adj› palju varandust omav, varakas; ant. vaene. Rikas ärimees, pankur, perekond. Ta on väga rikas mees. Pole nad teab mis rikkad midagi. Mu isa on siinkandis üks rikkamaid, kõige rikkam, rikkaim. Tahab rikkaks saada ja lähebki järjest rikkamaks. Kuld teeb rikkaks, aga õnnelikuks ei tee. Lootis ratsa, püstijalu 'kiiresti' rikkaks saada. Laulatati rikast paari. Ta võttis üsna rikka naise. Siin koolis käivad rikaste vanemate lapsed. Rikkamad inimesed söövad restoranis. See oli põhjatu, ilmatu, lõpmata rikas talu. Rikas asutus, organisatsioon. Rootsi on rikas riik. || kõnek palju maksev, kallis. Tal on rikkad riided. Need olid rikkad pulmad. *Rikas näib tema mantel ja palmiku sääd.. B. Alver. || midagi väärtuslikku, varandusena käsitletavat omav. Olen rikas siis, kui mul on sõbrad. Lastega pere on alati rikas.
▷ Liitsõnad: hirm|rikas, puru|rikas, päratu|rikas, püsti|rikas, ülirikas.
2. ‹s› varakas inimene; ant. vaene. Rikkad ja vaesed. Rikas kardab röövimist. Elab rikaste linnajaos. Käib rikaste juures last hoidmas. Rikkad hoidsid külas omaette. On tekkinud uued rikkad. Enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas taevariiki saab.
▷ Liitsõnad: küla|rikas, suur|rikas, uusrikas.
3. ‹adj› midagi hrl. heaks, kasulikuks, väärtuslikuks peetavat rohkelt sisaldav v. omav; ‹liitsõna järelosana› rohke. Tammede poolest rikas puiestik. Maavarade poolest rikas maa. Turbast rikas kant, piirkond. Liikidelt rikas loomastik. Vanalinn on ajaloomälestistest rikas. Karula ümbrus on rikas järvedest. Orgaaniliste ainete rikas veekogu. Nektarist rikkad õied. Need olid muljetest, rõõmudest rikkad päevad. See on mälestustest rikas paik. Näitleja oli saanud mänguvõimaluste poolest rikka rolli. Tabavate ütluste poolest rikas näidend. Ta jutt on rikas kõrvalepõigetest. Rikast kullasoont tookord ei leitudki. Rikas 'liiga rohkelt kütust sisaldav' küttesegu. Rikas 'rikastatud' rauamaak. *Sääsel sääred liiga pikad, / rasva poolest vähe rikkad. E. Enno. *.. ajad on pahad ja raha puuduse poolest olen ma praegu rikas küll. J. V. Jannsen.
▷ Liitsõnad: ahastus|rikas, allika(te)|rikas, ande|rikas, andide|rikas, armu|rikas, detaili|rikas, elamus|rikas, elanike|rikas, elevus|rikas, energia|rikas, fantaasia|rikas, fluori|rikas, hapniku|rikas, hoovuste|rikas, huumori|rikas, huumus|rikas, idee|rikas, juhtumus|rikas, jõhvika|rikas, jõu|rikas, kala|rikas, kalori|rikas, kaltsiumi|rikas, kannatus|rikas, kiusatus|rikas, kivi(de)|rikas, kolesteriini|rikas, kombinatsiooni|rikas, korese|rikas, kuivaine|rikas, kujundi|rikas, kulla|rikas, kuulsus|rikas, kõmu|rikas, kära|rikas, laste|rikas, leelise|rikas, lehe|rikas, leiu|rikas, liigi|rikas, lille|rikas, linnu|rikas, lootus|rikas, lubja|rikas, luule|rikas, lõhna|rikas, lärmi|rikas, maagi|rikas, mahla|rikas, marja|rikas, metalli|rikas, metsa|rikas, mineraalaine|rikas, mustika|rikas, mõju|rikas, müra|rikas, naudingu(te)|rikas, nüansi|rikas, ohu|rikas, ohvri(te)|rikas, ootus|rikas, osooni|rikas, piina|rikas, pildi|rikas, pinge|rikas, proteiini|rikas, päikese|rikas, rahva|rikas, rasva|rikas, raua|rikas, rõõmu|rikas, räni|rikas, saagi|rikas, sademete|rikas, seene|rikas, seiklus|rikas, soode|rikas, soola(de)|rikas, sõna|rikas, sõnavara|rikas, sündmus|rikas, süsivesikute|rikas, teene(te)|rikas, tegevus|rikas, toitaine(te)|rikas, toite|rikas, tulemus|rikas, tunde|rikas, tundmus|rikas, tähendus|rikas, tähe|rikas, tärklise|rikas, töö|rikas, uluki|rikas, uraani|rikas, vaeva|rikas, vaheldus|rikas, vaigu|rikas, vaimu|rikas, valgu|rikas, valgus|rikas, valu|rikas, varju|rikas, varjundi|rikas, vastuolu(de)|rikas, vastutus|rikas, vee|rikas, vere|rikas, vihma|rikas, vilja|rikas, vitamiini|rikas, võidu|rikas, võimalus(te)|rikas, võsa|rikas, vähi|rikas, väljendus|rikas, värvi|rikas, õie|rikas, õli|rikas, õnne|rikas, õnnistus|rikas, ärevusrikas.
4. ‹adj› omadustelt hea, väärtusi sisaldav v. omav, väärtuslik. a. saagikas, viljakas. Seal, kus loodus, maa rikkam, elatakse paremini. Rändrahvas otsis rikkamaid jõgesid ja metsi. Traalid sõitsid rikkamatesse vetesse. Põllumees loodab, et tuleb rikas aasta. Hea, rikas muld. b. mitmekülgne, mitmepalgeline, sisukas, huvitav. Tal on rikas fantaasia. Väikese rahva rikas minevik, ajalugu. Meil seisab ees rikas tulevik. Ta elu on olnud väga, mõõtmatult rikas. Elati põneval ja rikkal ajal. Need on olnud rikkad päevad. Rikka hingeeluga, sise-, mõttemaailmaga inimene. Rikas isiksus. Näidendi rikas alltekst. Näitleja rikas mäng. Sel luuletajal on peen ja rikas keel. Rikas raamat, romaan. Sisult, keelelt rikkamaks muutunud kirjandus. *Valusat üksindust tundes / leidsin su kuuma suu. / Hetk sai siis rikkaks kui aasta.. A. Sang.
▷ Liitsõnad: intonatsiooni|rikas, kõla|rikas, maitse|rikas, meloodia|rikas, temporikas.
5. ‹adj› rikkalik, külluslik vrd rikas (4. täh.) Saak osutus väga rikkaks. Sügisaia rikas andam. Imetlesin tema musta rikast juust. Rikka kasvuga habe. Rikkas õierüüs õunapuuaed. Piimatoodete valik on senisest rikkam. Meie mõistatuste repertuaar on rikas. Kunstnik kasutas oskuslikult värvi rikkaid võimalusi. Järvestiku rikas taime- ja loomariik. Rikas sõnavara, kartoteek, raamatukogu. Rikka häälega laulja. *Valge ja punane villane lõng segunevad rikkaks kirjaks – kolmnurki selles, nelinurki, triipe ja tähne. L. Kibuvits.

rikkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. jõukus, varakus, rikas-olek; selle aluseks olev varandus kui omand; ant. vaesus. Rikkust taotlema. Rikkusest unistama. Tasapisi tuli rikkuski majja. Ta on kogu elu rikkuses elanud, on näinud nii rikkust kui vaesust. Neil polnud teiste rikkusest sooja ega külma. Venna rikkus oli tal pinnuks silmas. Kallid ehted näitasid perekonna rikkust. Talu rikkus vähenes, sulas sootuks. Ta rikkus aina kasvab. Varjab oma rikkust. Abiellus vanamehe rikkuse pärast. Pole seda rikkustki, et kuhugi sõita. Firma rikkuses kaheldi. Riigi, rahva rikkus. Rikkus jäigi tulemata. *Vara tööle, hilja voodi, / nõnda rikkus tuppa toodi. A. Grenzstein.
2. miski v. keegi väärtuslik, vara(ndus), aare. a. (ainelise, materiaalse väärtusena). Sõjakäigult toodi kaasa rohkesti, terve laevatäis, mitu koormat rikkust. Vürst käib varakambris oma muinasjutulisi rikkusi imetlemas. Kus sa oma raha ja rikkusi hoiad? Küll on siin kirstus rikkust! Tema päralt on kõik ümberkaudsed rikkused: põllud, hooned, metsad. Ikalduse ajal oli koorem vilja tõeline rikkus. Mu ainus rikkus on mu hobu. Põld on talumehe rikkus. Looduslikud, maapõue rikkused. Selle kandi rikkus on põlevkivi. Siber on suurte rikkuste maa. Kunstimuuseumi rikkused. Hea töömees on firma rikkus. *Ta on üle külvatud rikkustega .. kolm kleiti kohe, üks kasukas, üks boa, kõrvarõngaid.. K. A. Hindrey. b. (muude väärtuste kohta). Raamatukogu on avatud kõigile, kes vajavad tema rikkusi. Ema rikkus on ta lapsed. Armastus on elu suurim rikkus. Esimesel kuulamisel ei suutnud ta teose kõiki rikkusi tabada. Ülikool on teadmisalti noore jaoks täis hinnalisi vaimseid rikkusi. Rahvalaulud, emakeel on iga rahva rikkus.
▷ Liitsõnad: loodus|rikkus, maapõue|rikkus, metsarikkus.
3. rohkus, mitmekesisus, rikkalikkus; väärtuslikkus. Vete rikkusega see kant hoobelda ei saa. Artikkel värvinimetuste rikkusest eesti keeles. Ta emotsioonide rikkus on mõnikord teistele väsitav. Jäi elukogemuste rikkusest hoolimata hätta. Sõnavara rikkus. Romaani keeleline rikkus. Inimese sisemine rikkus. Imetleb patrooni vaimset rikkust. *Mitte mulla rikkus, vaid peremeeste mõistus jääb endistviisi määravaks. V. Saar.
▷ Liitsõnad: detaili|rikkus, fantaasia|rikkus, hinge|rikkus, huvi|rikkus, idee|rikkus, intonatsiooni|rikkus, kala|rikkus, kujundi|rikkus, kultuuri|rikkus, kõla|rikkus, kära|rikkus, laste|rikkus, leiu|rikkus, liigi|rikkus, linnu|rikkus, lubja|rikkus, meloodia|rikkus, mineraali|rikkus, motiivi|rikkus, nafta|rikkus, nüansi|rikkus, pildi|rikkus, probleemi|rikkus, puuvilja|rikkus, raamatu|rikkus, rahva|rikkus, saagi|rikkus, seiklus|rikkus, stiili|rikkus, sõna|rikkus, sõnavara|rikkus, toite|rikkus, tähendus|rikkus, vaheldus|rikkus, vaimu|rikkus, varjundi|rikkus, vee|rikkus, viisi|rikkus, vilja|rikkus, vormi|rikkus, väljendus|rikkus, värvi|rikkus, õlirikkus.

ringlus|kiirus
maj käibivate väärtuste liikumise kiirus. Raha ringluskiirus.

samasus ‹-e 5› ‹s›

1. identsus, üksühene vastavus, üks ja seesama olemine. Asjade sarnasus pole veel nende samasus. Tuleb kahelda nende dokumentide ehtsuses ja samasuses. *Inimelule omasele muutuvusele ja kaduvusele vastandab kiri heebrealastele Jeesuse Kristuse samasuse läbi aegade. T. Paul.
2. mat võrdus, mis kehtib temas esinevate vabade muutujate kõikvõimalike väärtuste korral

pärleid sigade ette heitma ~ loopima
kellelegi väärtusi pakkuma, mida see ei oska hinnata. Ka suured kõnemehed on tihtipeale pärleid sigade ette loopinud.

sort ‹sordi 21› ‹s›

1. headusjärk, väärtusklass. a. (tootel). Ekstra, kõrgema, I sordi jahu. Suurem osa piimast läks teise sorti. Kolmanda sordi tubakas. Esimese sordi heeringas on teise sordi omast kallim. Veinidest pruugib ta ainult kõrgemaid sorte. Tundub olevat paremat sorti konjak. See on kehvemat sorti kangas. *See [= viin] toodi Tartust.., alam sort punase, kõrgem sort valge lakiga korgitud. H. Raudsepp. b. (laiemalt millegi v. kellegi väärtust hinnates). Valisime keskmist sorti kõrtsi. Kas paremat sorti paati pole? Need filmid on kõige odavamat sorti värk. See tsikkel on esimese sordi riist. Ta sihib uhkemat sorti tüdrukuid. Peab Minnit madalamat sorti naiseks. Alamat sorti rahvas. Ukse taga seisis keegi paremat sorti isand. Jalad on tal kõrgemat sorti. Vahendaja osutus esimest sorti närukaelaks. *Ega kündja ole lihtinimene. Ta nagu veidi kõrgemat sorti.. A. Kalmus.
2. põll aiand hrl. aretuse tulemusena saadav majanduslike ja bioloogiliste omaduste ning morfoloogiliste tunnuste poolest sarnaste taimede kogum. Minu isa aretatud sordid. Sellest liigist on aretatud tuhatkond sorti. Varajased, hilised sordid. Viljapuude külma-, talvekindlad sordid. Maasika tihedapuhmikulised, magusad sordid. Datli kohalikud sordid. Savimuldadele sobivad sordid. Saagikuse, maitseomaduste poolest erinevad sordid. Rajoonitud sordid. Külvati kolme sorti otra, parimat sorti lina. 'Ants' ja 'Ando' on head sorti kartulid. Aias kasvavad 'Kuldrenett', 'Talvenauding' ja mitmed teised sordid.
▷ Liitsõnad: daalia|sort, datli|sort, kaera|sort, kapsa|sort, kartuli|sort, kirsi|sort, lille|sort, muru|sort, nisu|sort, odra|sort, pirni|sort, ploomi|sort, riisi|sort, roosi|sort, rukki|sort, taime|sort, teravilja|sort, tomati|sort, tubaka|sort, viljapuu|sort, õunasort; sügis|sort, tali|sort, tööstus|sort, valik|sort, võrdlus|sort, võõrsort; aretus|sort, ema|sort, hübriid|sort, kloon|sort, liin|sort, populatsioonsort; lemmik|sort, uudissort.
3. mingi(te) tunnus(t)e põhjal eristatav (ja liigitatav) esemete, olendite, nähtuste rühm; liik, laad, tüüp, mast. Küpsetasin nelja sorti pirukaid. Siin on igat sorti jalavarje, alates sussidest ja lõpetades saabastega. Panin pesu kappi sortide järgi: linad vasakule, käterätid paremale. Armastab sibulat, küüslauku ja muud seda sorti söödavat. Eelistab paksemat sorti suppe. Palun üks väiksemat sorti kapsapea. Pliiatsikarbis oli kolme sorti sinist: hele-, tume- ja lillakassinine. Ta on hoopis teist sorti kui vend. Mart on sinu sorti inimene. Ta on seda sorti naisi, kelle ilu muutub aastatega ainult küpsemaks. Poiss on väänkael, isemeelset sorti. Too naine on sitkemast sordist. On üks sort inimesi, kes kunagi millegagi rahul pole. Siin töötab inimesi igast sordist. Kannatas kahte sorti rahvas: lapsed ja päris vanad. Tahaksin abiliseks mõnd nooremat sorti inimest. Seda sorti hulljulgus viib elu edasi. Laseb lendu igat sorti toorusi. Mul on mitut sorti muresid. Algas tugevamat sorti paduvihm. *Olevat kunstnik ja see sort on ikka rehkendamises nõrk.. H. Raudsepp. || sarnase tehnoloogiaga (sarnase retsepti järgi) valmistatud toodete rühm
▷ Liitsõnad: juustu|sort, leiva|sort, vorsti|sort, õllesort.

spekter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
kindla füüsikalise suuruse väärtuste kogum (jaotumine) mingi füüsikalise nähtuse puhul, näit. mitmevärviline riba, mis tekib valguse jaotumisel lainepikkuse järgi. Optiline spekter. Ribana kujutatud spekter. Graafiliselt, numbriliselt esitatud spekter. Pidev spekter. Nähtava valguse spekter. Päikese spekter. Raua, aatomituumade, kristallide spekter. Looduses esineb spekter vikerkaarena. *Ruum tehakse pimedaks. Valgeks lubjatud seinale murdub läbi prisma spekter... L. Metsar. | piltl. *.. ega inimtundmuste spekter ka kõige paremates ühiskondlikes tingimustes koosne ainult rõõmsatest värvidest.. O. Kruus.
▷ Liitsõnad: joon|spekter, kiirgus|spekter, neeldumis|spekter, pidev|spekter, ribaspekter; helispekter.

takseerima ‹42›

1. hindavalt vaatama, (pilguga) uurima, silma järgi hindama. Takseerib peeglist oma figuuri. Peremees takseerib hoolega, teraselt, asjatundlikult hobust. Takseerisime aknast ilma. Noormehed takseerisid tüdrukuid pealaest jalatallani. Takseerisin makseteatist. Agronoom takseerib oraseid. Kombainerid takseerivad uut masinat igast küljest. Takseeris, kuidas teine töötab. Mõõdeti ja takseeriti, kuhu teha kurgipeenrad. Tulija vaatas takseerides toas ringi. Poiss takseerib ema küsiva pilguga, heidab takseeriva pilgu. Takseerisime suusad veel kord üle. || kaaluma, vaagima, hindama. Takseeris kõiki oma plaani teostamisega kaasnevaid raskusi. *Ma takseerisin seda asja igast küljest. Mis asja ma oleksin seal maal teinud? K. Ristikivi.
2. mets puistute olukorda ja juurdekasvu hindama
3. van millegi hinda v. väärtust määrama. Ehitusmeistrid takseerisid viinavabriku ära. Talu müüdi takseeritud hinna eest. *Vahesaare koht on kolme tuhande viiesaja rubla alla takseeritud. M. Metsanurk.

traagiline ‹-se 5›

1. ‹adj› kurblooline, kannatusrikas, vapustav. Ülestõusu traagilised sündmused. Traagilises liiklusõnnetuses hukkus kaks inimest. Väga traagiline juhtum, lugu. Olukord oli traagilisest traagilisem 'äärmiselt traagiline'. Autojuhi traagiline surm, hukkumine. Kuulsa teadlase elukäik oli traagiline. Traagilise saatusega mees. Traagilise lõpuga, traagiliste tagajärgedega tüli. Asi polegi nii traagiline, kui võis arvata. Tunnetas oma huku traagilist paratamatust. Vastuoluline ja traagiline 'traagikat läbielav, sisemise traagikaga' isiksus, natuur. Naise näol oli traagiline ilme. Nende sõnade traagiline sisu ei jõudnud minuni. Traagiline romaan, näidend. Tema luule on traagilise alatooniga. Mõistsin, et on juhtunud midagi traagilist. *Ei ole suvine matus talvisest soojem. Ei ole talvine suvisest traagilisem. J. Jõerüüt. || tragöödiasse kuuluv, sellele omane. Shakespeare'i Hamlet on tõeliselt traagiline kangelane.
2. ‹s› kunst esteetika kategooria, millega tähistatakse väärtuste kandja hukkumise v. lootusetu võitluse seesugust käsitlus- ja esitusviisi, mis kutsuvad esile valu, kaastunde ja kurbuse. Traagiline ja koomiline on vastandid.

traditsionalism ‹-i 21› ‹s›
traditsioonide järgimine, traditsiooniliste väärtuste kaitsmine võõraste mõjude eest

tuletis ‹-e 5› ‹s›
tuletamise resultaat, tuletatu. Kaunistamisel on kasutatud ornamendi põhielemente ja nende tuletisi. Funktsiooni tuletis mat matemaatilises analüüsis põhimõiste, mis iseloomustab funktsiooni väärtuste muutumise intensiivsust. || loog ühest v. mitmest otsustusest saadav uus otsustus (näit. süllogismis) || keel (tuletus)liite abil moodustatud sõna, derivaat. Nimisõnast, verbist lähtuvad tuletised. Meie nimisõnade hulgas on ohtralt line-, kond-, ke(ne)-, stik-tuletisi. Suur hulk kohanimesid on tuletised.
▷ Liitsõnad: juhu|tuletis, regulaar|tuletis, uudistuletis.

tähendama ‹37›

1. teat. tähendust, sisu, mõtet kandma, millelegi osutama, viitama, millegi märgiks olema. a. (sümbolite, tähiste jms. kohta). Üks lühike vile tähendab: muudan kurssi paremale. Punane tuli fooris tähendab liikumiskeeldu. Punane roos tähendab armastust. R tähendab 'tähistab' silindri põhja raadiust. b. (sõna, lühendi, lause, teksti vms. kohta:) teat. mõistet väljendama; teadet, (varjatud) mõtet, ideed vms. edasi andma. Nurm tähendab siinmail põldu. „Mardus” tähendas algselt surnut. „Maja” tähendab sama mis soome sõna „talo”. Mida tähendab „lokku lööma”? IT tähendab infotehnoloogiat. Need kaks lauset tähendavad üht ja sama. Seleta ära, mida see luuletus, vanasõna tähendab. Mida tähendab pealkiri „Parim päev banaanikala püügiks”? Nüüd saan aru, mida see ähvardus tähendas. c. (üldisemalt:) millegi ilminguks, tõenduseks olema, millestki märku, tunnistust andma. Vaikimine tähendas nõusolekut. Naeratus tähendas, et ta on vastusega rahul. Lehtede kolletumine tähendab, et sügis on käes. Rahulolu tähendav muie. Tolmurullid tähendavad, et perenaine on laisk olnud. Ei tea, kas ta punastab niisama või tähendab see midagi. Kogelus tähendab sageli ärritust. || (väljendab, et miski järeldub millestki:) järelikult. Pileteid pole. Tähendab, me ei sõida. Kui ta ei tulnud, siis tähendab, ei saanud tulla. d. millegi endeks olema, midagi ennustama. See uni tähendab õnne, raha, surma. Õhtune päikesepuna tähendab tuult. Rotid ja rongad öeldakse õnnetust tähendavat. Silma sügelemine tähendab nuttu. e. (esineb imestust, halvakspanu märkivates väljendites). Mis see tähendab? Miks sa koolis pole? Seal karjub keegi appi! Mis see peab tähendama? *Mis see siis tähendab! .. Poiss sõidab heinahunniku otsas allavett! J. Parijõgi.
2. midagi endast kujutama, midagi endaga kaasa tooma. Kas mõistad, mida tähendab 15 aastat vangistust! Ühele tähendab abielu kannatusi, teisele õnne. Kukkumine tähendas sportlasele kaotust. See töö tähendab tõsist lisakoormust. Nende abiellumine tähendaks kahe talu ühendamist. Tormipäevad tähendavad kaldale toomata kalatonne. Lubadus ei tähendanud ta jaoks kohustust. Suvelaager tähendas päikest, suplusi ja uusi tutvusi. Puudulik tunnistusel tähendas järeleksamit sügisel. *.. mina arvan, et armastus tähendab lapsi, aga naised arvavad, et armastus tähendab autot. A. H. Tammsaare. || tähtsust, väärtust omama, väärt olema, lugema. Pere tähendab talle palju. See väike pingutus ei tähenda noorele inimesele midagi. Natuke nälga, mis see tähendab! Tüdruk tähendab talle väga palju. Kogemused tähendavad ka midagi. Teiste jutt ei tähenda, tuleb ise minna ja vaadata.
3. ‹oleviku sg. 3. pöördes› (täpsustust märkivana). Siis kui me abiellusime, (see) tähendab pool sajandit tagasi, oli siin vägev talu. Ma näen siitki, see tähendab aia tagant, kuidas nad tulevad. || kõnek (taunitava täitesõnana). Tähendab, läksin joonelt koju.
4. ütlema, mainima, märkima (3. täh.) Tähendas naisele, et hakkab nüüd minema. Tähendab rõõmsalt, endamisi, teiste jutu vahele, kui hästi kõik on. Lubage tähendada, te olete kaotanud. Olgu tähendatud, et .. Tähendatud ajajärku on palju uuritud. || kirja panema, (üles) märkima, üles tähendama. Tähendas aadressi oma märkmikku. Tähenda oma soovid paberile. Raba on kaardile tähendatud.
5. millegi v. kellegi suunas v. peale näitama, osutama. Laps tähendab sõrmega suhu. Tähendas käega üle tänava, vasakule. Tähendas pilguga toolile. Kõik tähendasid uustulnuka peale. „Lähen sinna,” tähendab mees kõrtsi poole. Mindi tähendatud suunas. Sellele asjaolule ei saa tähendamata jätta.

töö ‹illat töösse e. töhe 15› ‹s›

1. inimese mis tahes tegevus, millega ta otseselt v. kaudselt loob endale elatusvahendid; (laiemalt:) vaimset v. füüsilist pingutust eeldav tegevus, mille siht on midagi ära teha; töötegemine, töötamine. Kehaline ehk füüsiline töö ja vaimne töö. Tootlik ehk produktiivne 'uusi väärtusi loov' töö ja mittetootlik töö. Lihtne, õppimata, kvalifitseerimata, must töö. Kvalifitseeritud, õpitud, puhas töö. Loov, loominguline, teaduslik töö. Vabatahtlik, tasuta töö. Tööd tegema 'töötama'. Elu täis tööd. Tööst saadav rõõm, rahuldus. Muud tal mõttes pole kui töö. Ei oska ilma tööta elada. Tööd lõhkuma, murdma, rügama, rühmama, rassima, vehkima, vihtuma. Tööle pihta, takka, valu andma. Tapab, kurnab, katkestab end tööga ära. Ei karda tööd. Armastab, põlgab, narrib tööd. On südamega töö küljes, võtab tööd südamega. Teeb endale tööga liiga. On lapsest saadik tööga harjunud. Tasub tööga oma võlga. Käed sügelevad töö järele. Ta ei taha käsi tööga määrida. Tööst karedad käed. Tema käes töö lausa lendab 'edeneb hästi'. On töö peale kange. On tööle usin, laisk. Talus pandi varakult tööle. Poisist on töö juures juba abi. Jõudu tööle! (tervituseks töötegija(i)le). Kõik on tühi töö ja vaimu närimine. || töötegemise konkreetne üksikjuht; teat. töölõik, tööülesanne; kohustus; askeldus, toimetus. Alustame tööd. Hakkame tööle. Töö käib. Läks keset tööd ära, jättis töö pooleli. Töö jäeti seisma. Töö laabus, sujus hästi, hakkas minema. Töö läks tühja, ei tulnud välja. Töö sai valmis. Töö kandis vilja. Töö surub peale, kasvab üle pea. Töö tahab tegemist. Juhata tüdrukutele töö kätte. Künd, külv ja teised kevadised tööd. Aitas meid põllu- ja muudel töödel. On iga töö peale meister. Oskab, tunneb oma tööd. Uut tööd on raske alustada. See on kerge, raske, tore, huvitav töö. Puulõhkumine oli poegade töö. Peab rahateenimist meeste tööks. Õpilase töö on õppimine. Tal on liiga palju tööd. Kodused tööd (majapidamistööde kohta). Päev läks tööde tähe all. || vaevanägemine, pingutus, tegemine; tegutsemine. Rohimisega oli terve suvi tööd. Majaehitus on tükk (tõsist) tööd. Uppujate päästmisega oli hea tükk tööd. Suurimgi anne nõuab tööd. Nende võrdlemine on tühi töö. Varas sai suure töö tulemusel kinni võetud. Ema juurde lipata oli tüdrukul silmapilgu töö. Tegi andmete korrastamisel ära suure töö. Tööd jätkus mõlemale väravavahile. Töö kuluaarides. *Tema käes on mu isatalu! Kavala kauba ja petise tööga kiskus ta selle minu käest ... M. Metsanurk. || (loomade tegevuse kohta). Mesilased, sipelgad on juba tööl. || (organisatsiooni vms. tegevuse kohta). Kongress alustas tööd. Võttis osa karskusseltsi tööst.
▷ Liitsõnad: abi|töö, administratiiv|töö, aia|töö, ametiühingu|töö, arhiivi|töö, betooni|töö, büroo|töö, eel|töö, ehitus|töö, elu|töö, ennetus|töö, ettevalmistus|töö, haridus|töö, heakorra|töö, heina|töö, hooaja|töö, hoog|töö, hädaabi|töö, ideoloogia|töö, istutus|töö, juhtimis|töö, juhu|töö, järel|töö, kaevamis|töö, kaevandamis|töö, kaevandus|töö, kaeve|töö, kaitse|töö, kantselei|töö, kasvatus|töö, keevitus|töö, kindlustus|töö, kirja|töö, klassi|töö, klubi|töö, kodu|töö, kontori|töö, kooli|töö, koristus|töö, korraldus|töö, kudumis|töö, kuivendus|töö, kultuuri|töö, kustutus|töö, kutse|töö, külvi|töö, künni|töö, laadimis|töö, labida|töö, lauda|töö, leiva|töö, liht|töö, lindi|töö, lobi|töö, loome|töö, lossimis|töö, lõhkamis|töö, löök|töö, maa|töö, maaparandus|töö, majapidamis|töö, melioratsiooni|töö, metalli|töö, metsa|töö, misjoni|töö, montaaži|töö, mulla|töö, mõisa|töö, müüri|töö, nõela|töö, näpu|töö, operatiiv|töö, organiseerimis|töö, oskus|töö, paberi|töö, palga|töö, parandus|töö, parlamendi|töö, partei|töö, planeerimis|töö, pleki|töö, praak|töö, proovi|töö, puidu|töö, puu|töö, puurimis|töö, põllu|töö, päeva|töö, pääste|töö, raua|töö, remondi|töö, remont|töö, riigi|töö, sise|töö, sotsiaal|töö, spordi|töö, stuudio|töö, sunni|töö, suve|töö, süvendus|töö, taastamis|töö, talu|töö, teadus|töö, teatri|töö, tee|töö, tehase|töö, tele|töö, teo|töö, toimetamis|töö, trüki|töö, tunni|töö, uurimis|töö, vabriku|töö, vaimu|töö, viimistlus|töö, viljakoristus|töö, väli(s)|töö, väljakaevamis|töö, värvimis|töö, õppe|töö, öö|töö, ülesehitustöö; advokaadi|töö, ametniku|töö, arsti|töö, brigaadi|töö, individuaal|töö, inseneri|töö, juuksuri|töö, kingsepa|töö, kullassepa|töö, lavastaja|töö, lukksepa|töö, maalri|töö, meeste|töö, ministri|töö, müürsepa|töö, naiste|töö, näitleja|töö, operaatori|töö, orja|töö, pedagoogi|töö, puusepa|töö, rätsepa|töö, rühma|töö, sekretäri|töö, sepa|töö, tisleri|töö, traktoristi|töö, treeneri|töö, õpetaja|töö, ühistöö; aja|töö, kõrval|töö, lisa|töö, põhi|töö, tüki|töö, ületunnitöö; kaamera|töö, kirve|töö, käsi|töö, käsitsi|töö, käte|töö, masina|töö, traktoritöö; kevad|töö, suve|töö, sügistöö(d); hiigel|töö, pisi|töö, vägitöö; kihutus|töö, selgitus|töö, veenmis|töö, õõnestus|töö, ässitustöö; kaas|töö, koostöö; kiir|töö, oote|töö, teenus|töö, tellimustöö; hoora|töö, kuri|töö, mõrtsuka|töö, patu|töö, tapa|töö, timuka|töö, veretöö; hävitus|töö, laastamis|töö, purustustöö.
2. palgatöö, teenistus, amet, töökoht (ka töötamise paigana) vrd töö (1. täh.) Tööd otsima, nõudma, pakkuma, lubama. Maal ei ole tööd. Sai lehe juures tööd. Sai parema töö peale. Võeti tööle. Elatab end juhuslikust tööst. Mis töö peale ta minna tahab? Läks tööd kuulama. Tule meile tööle. Mis tööd te mulle pakute? Tahab, et tal oleks kindel töö. Vallandati töölt. Lasti töölt lahti. Jäi tööta. Tööta meremehed. Tööle minema, töölt tulema. Käib iga päev tööl. Peab kell kaheksa tööl olema. Tõttab töhe. Helista mulle tööle. Sellest oli tööl täna juttu. Sai töö juurest tuusiku. *Bobiga [= koeraga] jalutamine on töö, sest selle eest saad sa raha .. E. Rängel.
3. töö tulemus, näit. kunstitöö, kirjutis, uurimus vms.; see, mille kallal töötatakse v. hakatakse töötama vrd töö (1., 2. täh.) Prantsuse impressionistide tööd. Ajaloolaste tööd. See romaan on ta esimene töö. Avaldas oma teadusliku töö. Surematud tööd. Õpetaja luges paremad tööd ette. Võistlusele saadetud tööd. Lõngajupid tõmmata töö pahemale poolele. Töö viimistlemiseks kasuta liivapaberit. Pane nüüd töö käest ja tule kohvi jooma. Tõstab pea töö kohalt. Tööde vastuvõtja. || kellegi v. millegi tegu. Kutsikad on naabri krantsi töö. Vihmavalang on Issanda töö. Suitsunud seinad on tule töö.
▷ Liitsõnad: auhinna|töö, bakalaureuse|töö, diplomi|töö, doktori|töö, ehis|töö, eksami|töö, heegeldus|töö, heli|töö, kandidaadi|töö, kirja|töö, konkursi|töö, kontroll|töö, kudumis|töö, kunsti|töö, kursuse|töö, lõpu|töö, magistri|töö, meistri|töö, naha|töö, näpu|töö, seminari|töö, sule|töö, taseme|töö, teadus|töö, uurimis|töö, valmis|töö, võistlus|töö, õmblustöö; kätetöö.
4. millegi tegevuses olemine, liikumine, talitlus, funktsioneerimine. Lihaste, organismi, südame, seedetrakti töö. Poksija treenib jalgade tööd. Mõistus hakkas jälle tööle. Pane oma pea tööle. Mootor, pump hakkas tööle. Relvad, kuulipildujad on tööle asunud. Pidur rakendatakse töösse pedaalile vajutamisega. Vihje ei hakanud tööle 'vihjel polnud mõju'. Miski on oma töö teinud 'miski on täies ulatuses mõju avaldanud, toiminud'. || ‹illatiivis ja inessiivis› (esineb väljendites, mis osutavad, et miski on tegemisel v. käigus). Pagaritel on töös kümme sorti saia. Stsenaarium anti töösse.
▷ Liitsõnad: mõttetöö; randmetöö.
5. füüs suurus, mis iseloomustab energia üleminekut ühelt objektilt teisele. Lendav mürsk teeb õhutakistuse ületamisel tööd. Töö mõõtühik on džaul.

uhke ‹1› ‹adj›

1. oma väärtust v. tähtsust tundev (ja seda tunda andev), väärikas ja iseteadev; endast (liiga) palju pidav, ennast teistest paremaks pidav, ennast täis olev. Tugev ja uhke inimene. Uhke ja alistamatu rahvas. Selles peres on kõik väga uhked. Uhke inimene ei talu alavääristavat suhtumist. Nad on uhked inimesed, teistelt abi ei palu. Nad on mõlemad liiga uhked, et esimesena lepituseks kätt sirutada. Külm ja uhke iludus. Upsakas ja uhke tüdruk. Ära ole alati nii uhke ja suureline! Oli kõigi vastu nii uhke. Läks edust uhkeks. Jõukaks saanud taluperemees on nii uhkeks läinud, et endast vaesemaid enam inimeseks ei pea. Sa oled aastatega üha uhkemaks muutunud. Peab end uhkeks, ei tunne enam sõprugi. Käib uhkena ringi. Tal on uhke iseloom. Uhke ilme. Naise uhke rüht. Uhke olemisega, astumisega mees. Käib uhkel sammul, uhkete sammudega. | ‹substantiivselt›. Uhke läheb hukka, käre kärna, hiljuke saab edasi. *Ja eks muiatigi tasapisi – uhke tüssas upsakat. I. Sikemäe. || saavutuste, endale kuuluvate esemete v. endaga seotud inimeste üle uhkust tundev (ja seda välja näitav). Vanemad võisid oma poja üle uhked olla. Laps on uhke, et ta juba lugeda oskab. Ta on väga uhke selle üle, et tööga toime tuli. Poisike on uhke oma uue mänguasjaga. Nüüd on tal põhjust uhke olla. On uhke tunne küll, kui enda püütud kalad kotis. *Laumetsa Kusta .. oli oma maja peale väga uhke. L. Tigane. *Kui uhked olid nad oma isale. H. Pukk.
▷ Liitsõnad: rumal|uhke, tormuhke; seisus(e)uhke.
2. tore, suurejooneline, suursugune. Poisil on uhke kräsupea. Uhkete vurrudega mees. Ilusad ja uhked hobused. Põder on uhke loom. Kukel olid uhked sabasuled. Uhke loss. Linna uhkeim ehitis. Uhke tõld, auto, laev. Eriti uhke oli lilleaed. Uhke kasukas, boa. Üks kleit on uhkem kui teine. Uhkeis rõivais daamid. Uhketes mundrites sõjaväelased. Küll on uhke lillekimp! Tehti uhke kingitus. Peeti suured ja uhked pulmad. Talle korraldati uhked matused. Auto sõitis uhke kaarega, uhkes kaares maja ette. Kõige uhkem üritus oli merereis. Korraldati uhke tulevärk. Foto tagaküljel on uhke pühendus. Elab uhket elu. Küll oleks uhke oma purjekaga merel seilata. *Lilled lausa kutsuvad noppima ja nopitaksegi – ikka ilusamaid ja mida rohkem, seda uhkem. P. Ilmet.

vaagima ‹vaen 42 või kõnek vaagin 42›

1. kaalu, raskust kindlaks määrama, kaaluma (2. täh.) Otsis välja kaalud ja vaagis neil lihakäntsakat. Vaagis käes paki raskust. Hüpitas ja vaagis eset peopesal. *Kui ta veskil käies pärast viljakotti ka ennast vaagida laskis, siis näitasid vihid ligemale neli ja pool puuda .. H. Sergo. *On raskust, mida kaaluga ei vaeta, / ja koormat, mida eeselgi ei vea. J. Kaidla. || piltl väärtust kindlaks määrama, hindama. „Tubli töömees,” vaagis ta endamisi sulast. Komisjon vaagis mind põhjalikult ja pidas ebasobivaks. Tosin silmapaari vaagis võõrast. Vaeb mind pika uuriva pilguga. *Tema [= jumala] käes on kaalud, milledel vaetakse iga meie tegu. K. Rumor.
2. millegi üle aru pidama, järele mõtlema, kaalutlema, kaaluma (3. täh.) Küsimust, argumente, probleemi, juhtunut, sündmusi, tulemusi vaagima. Seda asja(olu) peab veel vaagima. Iga kavatsust tuleb enne otsustamist põhjalikult vaagida. Vaeme kujunenud olukorra häid ja halbu külgi. Ei ole mõtet hakata vaagima tema puudusi ja väärtusi. Seda võimalust on vaetud juba pikemat aega. Ärimehena vaeb alati üksipulgi kauba väärtusi. Käsikirja vaeti toimetuses nii- ja naapidi. Vaeti igakülgselt, kes kandidaatidest võiks olla kõige sobivam linnapea kohale. Nõupidamisel vaeti, vaagiti erakonna tegevust. Vaagis, mida ettepaneku peale öelda. Vaagis mõttes, kuidas põgenikku aidata. Siin pole enam midagi vaagida: asi on otsustatud. Vae mis vaed, otustada ikka ei suuda. Kõneles rahulikult – iga sõna ja lauset otsekui vaagides. Elektronarvuti aitab vaagida probleemi erinevaid lahendusvariante. *.. kuid seda nad ei teadnud veel, / mis mõtteid vaagis tütre meel. R. Sepp (tlk).
3. van piltl teat. kaalu (1. täh.) omama, väärt olema. *Ega linnamehel enam seda kihku ole [mis külainimesel], et ükstapuha palju väi vaeb, kui aga tütrehing mõisa alt lahti saab .. J. Kross.

vahe ‹6› ‹s›

1. erinevus objektide, nähtuste v. olukordade vahel. a. (määralt, arvuliselt). Aasta temperatuuride vahe. Tuule tekkimist põhjustab õhurõhkude vahe. Poe- ja turuhindades on märgatav vahe. Arvete kokkulöömisel ilmnes kassas mõnesajakroonine vahe. Vaheajaks tegid meie korvpallurid juba paraja vahe sisse – 45:34. Aastate vahest hoolimata sobisid nad omavahel hästi. b. (omadustelt, tunnustelt). Väga suur on vahe kultuurkarjamaa ja loodusliku niidu vahel. Torkas silma vahe nende riietuses, toidulauas. Suured vahed inimeste haridustasemes, oskustes. Mis vahe on raa- ja kahvelpurje vahel? Ma ei märganudki nendel esemetel mingit vahet. Kaksikute vahel, kaksikutel oli raske vahet teha 'neid eristada'. Pimeduses oli võimatu vahet teha 'eristada', kes oma, kes võõras. Kirjutises ei ole tehtud vahet eri hõimude vahel 'neid ei ole lahus hoitud'. On suur vahe endise ja praeguse elu vahel. Ei olnud temal argipäeva ega pühapäeva vahet. Eks autol ja autol ole ka vahe! (nende väärtust arvesse võttes). Sõbral ja sõbral on vaks vahet (hinnanguna). Ta kordab öeldut, ainult selle vahega, et väga aeglaselt. c. (seisundilt, suhtumiselt). Seisuste vahed hakkasid kaduma. Vahe oli ainult selles, et Märt oli rikka majaomaniku, Mihkel aga kojamehe poeg. Selle ütlusega tahtis ta alla kriipsutada vahet enda ja teiste vahel. Vennastekoguduses ei tehtud vahet hariduse ja seisuse põhjal. Karistajad ei teinud vahet süüdlaste ja süütute vahel 'karistasid kõiki'. Olgu selge vahe – kes meie poolt, kes meie vastu! *Maailmas on üks suur vahe inimeste vahel – rikkad ja vaesed, härrad ja orjad .. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: aja|vahe, hinna|vahe, kaalu|vahe, kursi|vahe, kõrgus|vahe, palga|vahe, tooni|vahe, vanuse|vahe, varjundivahe; kasti|vahe, klassi|vahe, seisus(e)vahe.
2. vahemaa teat. objektide vahel. Laevade vahet oli vaevalt kaabeltau. See on tihedasti asustatud piirkond ja külade vahe väike. Meie vahet võis olla mõni samm, pool kilomeetrit. Kiirendas sammu ja vahe eesminejaga vähenes. Elame samas tänavas, mõni maja vahet. Kapsataimed istutatakse paraja vahega. || ‹partitiivis› (sagedase kusagil, teat. vahemaa taga käimise, kulgemise kohta). Perenaine käib kärmesti köögi ja aida, köögi ja toa vahet. Lapsed saalisid pidevalt toa ja õue vahet. Tramm sõidab Kopli ja Kadrioru vahet. Käsi käis lusikaga suu ja pudrukausi vahet. Vanaema muudkui käib kiriku vahet. Jooksis peaaegu iga päev poe vahet. Mis ta nii sageli linna vahet 'linnas' peaks käima? Naabrid käisid talv läbi kohtu vahet 'kohut'. Hakkas arstide vahet 'arstide juures' käima.
3. millegi vahel olev ala v. ruum. Niideti heina põõsaste vahedest. Seina ja kasti vahel oli väike vahe, millesse kass puges. Tal oli üllatavalt lai silmade vahe. Kahel esimesel ülemisel hambal oli lai vahe. *Otsiti läbi – püksivärvli vahe lendlehti täis. A. Jakobson. || eraldatud lahter vms. milleski. Raamaturiiuli alumised, ülemised vahed. Kolme vahega portfell. Rahatasku vahed olid sajalisi täis. Peale minu polnud vaguni selles vahes teisi reisijaid.
▷ Liitsõnad: hamba|vahe, hitsme|vahe, jaama|vahe, jalge|vahe, krae|vahe, küla|vahe, metsa|vahe, mätta|vahe, naha|vahe, paari|vahe, peatuse|vahe, peenra|vahe, pingi|vahe, posti|vahe, põllu|vahe, rea|vahe, redeli|vahe, reite|vahe, rööpa|vahe, sihi|vahe, sõlme|vahe, sõna|vahe, sõra|vahe, sõrme|vahe, tähe|vahe, vankri|vahe, varba|vahe, voodri|vahe, värvlivahe; õhkvahe.
4. ajaline eraldatus. a. vaheaeg, katkestus, paus milleski. Pidas aeg-ajalt töös, õppimises natuke vahet. Töödes tuli vahe sisse. Nende kirjavahetuses esineb pikemaid vahesid. Pidas silmapilgu vahet, enne kui edasi rääkis. Ehk peame nüüd juttudega natuke vahet ja kuulame muusikat. Sadas ilma vaheta kogu hommikupooliku. Talvel oli piimaga pikem vahe sees (lehmad ei lüpsnud). *.. sõitsid [lennukid] väikeses ringis ja pikeerisid kordamööda, nõnda, et ei olnud hoo ega hoobi vahet. J. Peegel. b. sündmustevaheline periood. Ainult kakskümmend viis aastat oligi kahe maailmasõja vahet. Kahenädalase vahega anti kaks kontserti. Söögiaegade vahe jäi liiga pikaks. Olin Eestist ära paar aastat, aga selle vahe sees on siin palju muutunud. Ühtlaste vahedega kostsid tumedad löögid. Pikk nagu pühade vahe 'väga pikk'.
▷ Liitsõnad: lõuna|vahe, söögi|vahe, söömavahe; saju|vahe, vihmavahe vrd üksvahe.
5. hrl van suhe, vahekord inimeste vahel. *Sa tead, Nigul, et mullegi tuttav on, mis vahe oli kord Miili ja sinu vahel. E. Vilde.
6. kõnek (ükskõikset suhtumist väljendavates ütlustes:) tähtsus, olulisus. Pole mingit vahet, kas tuled või ei. Mis seal vahet, kus ma selle ühe päeva mööda saadan. *Puhutakse fanfaari või taotakse trummi – mis vahet seal on .. J. Kross.
7. mat lahutamistehte tulemus. Kahe arvu vahe.

valveerima ‹42›
väärtust kindlaks määrama, evalveerima

vara1 ‹11› ‹s›
ka maj jur kellelegi kuuluvad asjad ja rahas hinnatavad õigused ning kohustused; (laiemalt:) miski (v. keegi) väärtust omav, väärtuslik; varandus. Isiklik, riigi, kroonu, ühiskonna, rahva vara. Kiriku varad. Abielu kestel soetatud vara. Peremeheta vara. Aineline, maine vara. Vara müüma, pärandama, pantima, jagama, üles kirjutama, konfiskeerima, arestima. Liikumatu vara van kinnisvara. Liikuv vara van vallasvara. Kodust vara kindlustama. Ära siruta kätt võõra vara järele! Rikutud vara väärtus tuleb hüvitada. Põgeneti kogu vara maha jättes. Varata inimesed. Vennad kisklesid vara pärast. Kraapis eluaeg vara kokku. Ta hing on vara küljes kinni. Hoidis aidas vilja, karusnahku, vaipu ja muud vara. Emandal on kirstud vara täis. Kott soola oli rasketel aegadel kallis vara. *Aga mul oli vara küllalt võtta: suur peegel, igasugust toa- ja köögikraami ja söögikraami. Pesu, patju ja tekke. V. Ilus. *.. ühe suure kivi all [leiduvat] ennemuiste peidetud vara, terve laevalast kirikutest röövitud kulda ja hõbedat. H. Sergo. || (muu kui ainelise kohta). Rahva vaimne vara. Lapsed on ta ainus vara. Tervis on kalleim vara. Nüüd on ülemaks varaks uni. || ‹liitsõna järelosana› esiosaga märgitu kogu(m), näit. sõnavara
▷ Liitsõnad: alus|vara, kaasa|vara, katte|vara, kinnis|vara, lahus|vara, pankroti|vara, peit|vara, põhi|vara, põlis|vara, pärand|vara, tagatis|vara, tarbe|vara, vaibe|vara, vallas|vara, ühisvara; kiriku|vara, kodu|vara, kolhoosi|vara, maja|vara, muuseumi|vara, perekonna|vara, riigivara; raud|vara, taga|vara, vanavara; loodus|vara, maa(põue)vara; jaos|vara, riist|vara, tark|vara, vabavara; jaot|vara, jutu|vara, keele|vara, kirja|vara, kultuuri|vara, kunsti|vara, laulu|vara, lugemis|vara, raamatu|vara, romaani|vara, vaimuvara; harjutus|vara, sõnavara.

variatsioon|rida
(statistikas:) väärtuste kasvamise v. kahanemise järgi järjestatud statistiline kogum

vektor|diagramm
mat perioodiliselt muutuvate suuruste väärtuste ja suurustevaheliste seoste graafiline, vektorite abil esitatud kujutis

võimendi ‹1› ‹s›
el seade, mis suurendab mingi suuruse väärtust väljastpoolt antava energia arvel, võimendusseade
▷ Liitsõnad: eel|võimendi, elektri|võimendi, heli|võimendi, lairiba|võimendi, madalsagedus|võimendi, magnet|võimendi, pinge|võimendi, transistor|võimendi, video|võimendi, voolu|võimendi, võimsusvõimendi.

väljendama ‹37›

1. (mõtet, tunnet) edasi andma, avaldama. a. sõnadega välja ütlema. Püüdke oma mõtteid, seisukohti väljendada võimalikult täpselt. Väljendas avalikult oma hukkamõistu, etteheidet, meelepaha. Testamendis on väljendatud pärandaja viimane tahe. Luuletus väljendab poeedi suurt nooruskiindumust. Gümnasist peab juba suutma end inglise keeles väljendada. Ilukirjandus on sõnades väljendatud kunst. b. kunstivahenditega kujutama. Kunstnik väljendab ennast erksates värvides. Järsud kontrastid väljendavad sonaadi dramaatilist sisu. Arhitektuuriski väljendatakse ühiskonna ideoloogiat. *India meisterlik miniatuurmaal käsitleb tihti armastusteemat, väljendades armunute ootust, lootust, pettumust, andumust, igatsust, kirge. L. Hainsalu. c. (tegude v. olekuga) esile tooma, ilmutama. Pilk, vaade, ilme väljendab umbusaldust. Õpetaja nägu ei väljendanud ühtki tundeliigutust. Publik väljendas vaimustust tormilise plaksutamisega. Tardunud poos väljendas äärmist üllatust. Ärevust ja hirmu väljendavad linnuhääled.
2. (väärtust, kogust, suurust vms.) teisendatuna v. mõõtühikutes esitama. Toiduainete energiasisaldust väljendatakse kilokalorites. Teekonna pikkust väljendati päevadega. Muusikat saab ka matemaatiliselt väljendada. *Kingiks kõlbab ainult see, mida .. võib iga silmapilk rahaks ümber vahetada. Kink peab olema viisakalt väljendatud raha. A. H. Tammsaare.

väärindama ‹37›
millegi väärtust suurendama. Taimekasvatussaadused väärindatakse piimaks ja lihaks. Maatükk väärindati elamumaaks. Tooraine ekspordi asemel peaks puitu senisest enam väärindama.

väärtusetu ‹1› ‹adj›
selline, millel pole väärtust, ilma väärtuseta. Aeg eristab väärtusliku väärtusetust. Riiulil oli ka väärtusetuid raamatuid. See maal on kunstiliselt väärtusetu. Leiud osutusid ajaloo seisukohast väärtusetuiks. Kuuliauk muutis rebasenaha väärtusetuks. Täiesti väärtusetu praht, pudi-padi, tühi-tähi.

väärtus|klass
millegi väärtust iseloomustav näitaja. Määrata puu liik ja väärtusklass.

väärtus|orientatsioon
hoiak sotsiaalsete väärtuste suhtes. Lastekodulaste väärtusorientatsioon erineb suuresti perekonnas kasvanute omast.

väärtus|skaala
väärtuste skaala. Kus paikneb meie väärtusskaalal armastus kodumaa vastu? Puuliikide väärtusskaala ülemisel astmel on okaspuud.

väärtus|teooria
maj majanduslikke väärtusi ja väärtushinnanguid kajastavate vaadete süsteem