[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aher ‹ahtra, ahtrat 16› ‹adj›

1. sigimatu, mittetiinestuv; antud aastal tiinestumata (emaslooma, hrl. lehma kohta). Lehm jäeti ahtraks ning nuumati lihaloomaks. Aher mära, põdralehm. *.. silmad hallid peas kut ahtral kassil. H. Sergo. || hlv (sigimatu naise kohta). *Sina sead oma ahtra eide viljaka Oru kõrvale .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: umbaher.
2. piltl viljatu, vähese anniga; millegi poolest napp, kasin, kehv. Ahtrad kalaveed. Poolkõrbe aher loodus. Rannakülade aher põld. On väga viljakaid, ent ka üsna ahtraid poeete. Vaimselt aher inimene. Sissetulek jäi üha ahtramaks. *Ikka ahtraks jäid [maa], / ikka januseks, / kitsilt jagasid / leivapalukest. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: jutu|aher, kõne|aher, mõtte|aher, sõnaaher.

ala|rahastama
‹hrl. tud-partitsiibis› liiga vähese rahaga varustama, alafinantseerima. Alarahastatud tervishoiusüsteem, kultuur, koolid. Teed lagunevad, sest maanteede ehitust alarahastatakse.

ala|väärtuslik
vähese väärtusega, mittetäisväärtuslik. Alaväärtuslik kaup. Tõlgiti alaväärtuslikku ajaviitekirjandust. Teda peeti nagu mingiks alaväärtuslikumaks olendiks.

algaja ‹1›

1. ‹s› mingis tegevuses vilumusteta, kogemusteta, vähese praktikaga inimene, mingil alal uustulnukas. Luuletajana on ta alles algaja. Algaja kohta on töö päris korralikult tehtud. Soome keele kursused algajaile ning edasijõudnuile.
2. ‹adj› Algaja kirjanik, luuletaja. Nõuandeid algajaile aednikele. Tema juhendada jäid kõige algajamad.

aru1 ‹11› ‹s›

1. (praktiline) mõistus, mõtlemis-, kaalutlusvõime. Targa, terase, terve, täie aruga inimene. Tal pole enam täit, õiget, selget aru (peas). Ta on poole aruga 'vähese aruga; peast segane'. Kuidas ta küll nii lühikese, napi, nõrga, piiratud aruga on? Rätsep olevat kerge aruga. Inimene on aruga olevus. Aru oli tal selge viimse hingetõmbeni. Kas ta on aru kaotanud? Kas ta on arust lage? Mees on arust segane. Vana mees, aga varsa aru. Pikk juus, lühike aru. *.. oli ta jahedavõitu meeltega poiss, kes rohkem mõistis kui tundis, enam aruga hindas kui tundega lähenes. R. Sirge. || arusaam, arvamus. Tee siis oma aru järgi. Ei tea, kuhu ta oma aruga 'enda arvates' läheb. Tooma arust 'arvates, meelest' on Kati tore tüdruk. Märt on oma(st) arust väga tähtis mees.
2. ‹tänapäeval hrl. püsiühendeis› selgus, seletus. Naine hakkas mehelt aru pärima. Ei temalt saa õiget aru kätte. Nüüd mehel aru käes: see oli metsavaim. Minu käest hakatakse aru nõudma: kus ja kuidas. *.. peaks Nohhim tagasi tulema, kuuleks tema enda suust õiget aru .. O. Jõgi (tlk).
3. ‹tänapäeval piiratud arvus ühendites› hulk, kogus; arvestus. Heinamaad aru järgi päratu hulk. *Vana aru järgi [maad] umbes viisteist versta. M. Raud. *„Las ta [= rent] jääb nimeliselt endiseks,” seletas ta, „muidu pole selget aru, läheb viimaks veel segamini, kui palju õieti midagi oli ..” A. H. Tammsaare.

brülee ‹15› ‹s›
kok vähese veega vedeldatud pruunistatud suhkur, mida kasutatakse magustoitudes

dieet|jogurt
vähese rasvasisaldusega lahja jogurt

hahetama ‹37›
‹ka impers.› (koidu eel) nõrgalt, vaevu märgatavalt valendama, nõrgalt helendama. Idataevas lõi hahetama. Akende taga hahetas juba. Kirdes hakkas taevaserv õrnroosalt hahetama. Hahetav hommik, koit, (ao)valgus. *Nad astusid aovalguses hahetavale õuele .. L. Vaher. || vähese valguse tõttu hallina, piirjoontelt ähmasena paistma. Eemalt hahetasid piklike madalate hoonete read. Silmapiiril hahetas rannariba, meri.

hinna|tundlik
kokkuhoidlik, vähese rahaga, vaene. Hinnatundlik ostja, klient, tarbija.

inertne ‹-se 2› ‹adj›

1. loid, aktiivsuse ja initsiatiivita. Inertne inimene. Elanikkond oli seal poliitiliselt arenemata ja üsnagi inertne.
2. keem mittereageeriv, vähese reageerimisvõimega. Inertsed ained, ühendid.

jutu|kehv
vähe rääkiv, vähese jutuga, sõnakehv. Ta on alati jutukehv olnud. Haige jäi jutukehvaks. *..[on] nii jutukehv, et tiri või tangidega sõnu suust välja. K. Helemäe.

jõe|nire
kitsas vähese veega jõgi. Põuaga oli jõenire hoopis kuivanud.

jõuetu ‹1› ‹adj›
ilma jõuta v. vähese jõuga, nõrk; võimetu. Palavik teeb jõuetuks. On vanadusest päris jõuetuks jäänud. Näljast jõuetud loomad. Soiub jõuetul häälel. Lamab jõuetuna tõvevoodis. Võttis kepi jõuetule jalale toeks. Oli jõuetu end kaitsma, vastu hakkama. Haige jäi päev-päevalt jõuetumaks. Jõuetu viha, raev, nördimus, ahastus, ähvardus. Selle haiguse ees, selle haiguse vastu on meditsiin veel jõuetu. Riik oli poliitiliselt, majanduslikult jõuetu. Sügispäikese jõuetu soojus, valgus. Küünla jõuetu leek ei ulatunud toanurki valgustama.
▷ Liitsõnad: elu|jõuetu, maksu|jõuetu, tahtejõuetu.

jõu|sööt [-sööda]
põll suure toitainetesisaldusega, vähese vee ja kiudainega sööt (näit. jahu, kliid, õlikoogid jm.). Veiste, sigade, kodulindude jõusööt.
▷ Liitsõnad: segajõusööt.

kahvatu ‹1› ‹adj›

1. jumetu, loomuliku (näo)värvita; valkjas. Ebatavaliselt, läbipaistvalt, haiglaselt kahvatu. Vihast, hirmust, magamatusest kahvatu. Kahvatu näoga mees. Poiss läks, kohkus näost kahvatuks. Kahvatu nagu surnu, nagu vahakuju. Haige pale oli kollakalt kahvatu. Külmast kahvatud huuled. Neiu oli väga kahvatu jumega.
▷ Liitsõnad: koolja|kahvatu, laip|kahvatu, lubi|kahvatu, surnu|kahvatu, vahakahvatu.
2. ereduseta, vähese intensiivsusega (valguse, värvuse kohta). Kahvatu sügispäike. Hommikutaevas vilkusid kahvatud tähed. Kahvatu aovalgus, koidukuma, hämarus. Neoontulede kahvatu valgus. Kahvatu taevas. Kahvatuks pleekinud värvid. Kahvatud laigud taime lehtedel. Kahvatud haavalehed. Katrinile sobivad heledad ja kahvatud toonid. *Siis tahab ta morssi. Esimene klaas on ülearu punane, teine liiga kahvatu .. B. Alver.
▷ Liitsõnad: hallikas|kahvatu, kollakas|kahvatu, tuhkjaskahvatu.
3. piltl väheütlev, ilmetu. Kahvatu keel, stiil. Tõlge tundub originaaliga võrreldes üpris kahvatu. Kunstiliselt kahvatu teos. Kohati jääb kirjeldus kahvatuks. Kahvatu sõnavõtt. Suurmeistri mäng oli seekord kuidagi kahvatu. Loetust jäi üsna kahvatu mulje. See hooaeg oli teatri tegevuses üks kahvatumaid.

kalju|saar
kaljune, hrl. vähese taimkattega väike saar. Tühi, asustamata kaljusaar.

kammerlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. tundmuslik, (enesesse) süvenev; vaos hoitud, paatoseta. Muusiku, kunstniku, lavastaja kammerlik laad, stiil. Kõlaiseloomult kammerlik koor. Näitlejate kammerlik mäng. Meie varasem maalikunst oli sageli kammerlik. *Viiul tundus minu jaoks liiga kammerlikuna. Temast ei võinud loota muusikalise laava põletavat hoogamist. G. Ernesaks.
2. vähese arvu tegelastega; väikest esitusruumi nõudev. *.. väliselt on see ju kammerlik ooper, milles tegevust ja kõiki keskseid stseene kannavad neli-viis peategelast. V. Kivilo.

kehv ‹-a 22›

1. ‹adj› omadustelt ja kõlblikkuselt halb v. halvavõitu, nigel, vilets. a. (füüsilistelt v. vaimsetelt võimetelt, ka moraalselt). Kas sa nii kehv mees oled, et isegi temast ei saa jagu! Hobune oli neil kehv. Kehvad lehmad annavad vähe piima. Kevadeks jääb karugi kehvaks. Kehv tervis. Kehv kuulmine, nägemine. Silmad on kehvaks jäänud. Ta on kehv kirjamees, matemaatik, maletaja. Ega ma sinust kehvem ole – mul ka ülesanne valmis. Väeosa võitlusvaim oli kehv. *„Ma olin ikka priske poiss, ega kehvemaid mägipolkudesse võetud,” lausus mees. I. Viiding. b. (taimede kohta:) kidur, armetu. Kehv vili. Kehv kaer, rukis. *Kehvad puud on vaevakased, / piitsavarre ümber toht. U. Laht. c. (asjade, nähtuste, olukordade kohta). Kehv riietus. Kehvad jalanõud. Kehv söök, jook. Kehv raamat, film. Kehv tuba, korter. Toa sisustus oli kehv. Sain rulli kehvemat paberit. Kehv tõlge. Teos on kehvas keeles. Külavaheteed olid kehvad. Toodete kvaliteet oli kehv. Kehvade omadustega taim. Olin kehvas tujus. Kehv suvi, lahja sügis. || ebameeldiv, täbar. Tema elu oli üsna kehv. Rahaline olukord on kehv. Temaga on lood kehvad. Üksi oli ka kehv elada. Jääkeltsasel teel oli kehv käia. || vähese viljakandvusega. Kehvad maad, põllud. Pinnas on saartel paene ja kehv.
2. ‹adj› napp, vähene, mittepiisav. Kehv heinakasv. Kehv saak, kalaõnn. Kehv valgustus. Kehv palk, sissetulek. Teenistus läks järjest kehvemaks. Kehv võõrkeelte oskus. Kehv fantaasia. Kehva jutuga mees. *Räimepüük oli sel sügisel kehv. Käidi vaid seks, et saada tursasööta. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: jutu|kehv, lume|kehv, mõtte|kehv, sõna|kehv, viljakehv.
3. ‹adj› vaene, varatu, puudust kannatav. Kehv saunamees, pops. Kehv, kuid edasipüüdlik noormees. Kehvade vanemate laps. Olime nii kehvad, et polnud külalistele midagi pakkuda. Ta on pärit kehvast kodust, kehvadest oludest. Kõrge õppemaksu tõttu polnud kehvematel õpilastel võimalik õpinguid jätkata. Sõjajärgsed kehvad aastad. Heal ajal on palju sõpru, kehval ajal ei kedagi.
▷ Liitsõnad: kerjus|kehv, pool|kehv, purukehv.
4. ‹s› vaene inimene. Kus vaesel õigus või kehval kohus! Aeg aitab konna mättale ja kehva kannikale.

kerge ‹1› ‹adj›

1. vähe kaaluv, väikese kaaluga; ant. raske. Kerge kohver, pakk, koorem. Soe õhk on külmast kergem. Oma kogu kohta on ta haruldaselt kerge. Kergemate meeste all jää ei murdunud. Kergemad kehakaalud (raskejõustikus). Kerge äke, purjekas. Kerge relvastus. Kerge ratsavägi 'kerge relvastusega, kiiresti liikuv ratsavägi'. Kerge kui udusulg. | piltl. Kerged vigurid 'oda ja ratsu (males)'. Ta on vaetud ja leitud kerge 'kõlbmatu, kehv' olevat. Mu rahakott on kerge 'mul on vähe raha'. Olgu muld sulle kerge! (järelehüüd surnule).
▷ Liitsõnad: ehmes|kerge, ime|kerge, sulg|kerge, vaht|kerge, õhkkerge.
2. vähese vaevaga, hõlpsasti sooritatav, saavutatav, talutav vms., vähest vaeva nõudev, hõlpus; lihtsasti toimuv, lihtne; ant. raske. Kerge amet, teenistus. Otsis kergemaid teenimisvõimalusi. Kerge sünnitus, poegimine, operatsioon. Kerge võit, saak. Töö läks kergemaks. Seda on kerge mõista, käsitseda, tõestada. Sellele küsimusele on kerge vastata. Ülesanne oli kerge lahendada. Jõe ületamine polnud eriti kerge. Sul on kerge ütelda! Kerge ja huvitav õppeaine. Kerge ja meeldiv teekond. Täna oli tööl üpris kerge päev. Teise teenija pole kerge olla. Ujus kerge vaevaga üle jõe. Palus endale kergemat karistust. Kergemal juhul 'väiksema üleastumise korral' karistati rahatrahviga, raskemal vangistusega. Kerget elu otsima. Pole kerget põlve näinud. Tal polnud kerged päevad. Ega joodiku mehega kerge ole. Ei ole kerge kellelgi. Laen on kerge anda, aga raske tagasi saada. Kerge maha kukkuda, raske üles tõusta. || (õhu kohta:) puhas, värske, hingamist hõlbustav. Mägedes on kerge õhk. *Hommikune kerge õhk mõjus tervendavalt. J. Mändmets. || ‹hrl. ma-infinitiiviga› (millegi toimumise kohta). Klaasesemed on kerged purunema. Uni oli kerge tulema. Hoiatus oli kerge meelest minema. Ta käsi on kerge tõusma (löömiseks). Noorte leskede südamed ja kivivaagnad on kerged jahtuma. *Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: imekerge.
3. muredest, raskustest vaba, millestki rõhuvast vabanemise tõttu lahe, muretu; ant. raske. Meel oli imeliselt kerge, läks palju kergemaks. Südamel hakkas hulga kergem. Ma ei teinud seda otsust kerge südamega, kergel meelel. Temaga on hea ja kerge olla. Püüdis rääkida kerge ja rahuliku tooniga. *Mõtted olid nii kerged, nii õnneõhulised .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: imekerge.
4. mitte eriti tõsise sisu v. laadiga; üksnes meelelahutust v. ajaviidet pakkuv. Kerge muusika 'levimuusika'. Kerge jant. Maalavadel mängiti üksnes kergeid tükke. Loeksin midagi kerget. Mängis viiulil kergeid lookesi. Kerge repertuaar, eeskava. Kerges laadis kirjutatud jutustus. Otsis kerget ajaviidet. Kerge vestlus, flirt, vahekord. Vestlus käis kerges naljatoonis. Viskas kerget nalja.
5. (olemuselt, käitumiselt, väärtuselt) mitte täit mõõtu väljaandev, kerglane. Oli oma käitumiselt, iseloomult natuke kerge. Rätsepaid peeti ennevanasti veidi kergeteks. Ta paistis olevat kerge aruga, aga tööd tegi korralikult. Ta loob igasuguseid kergeid suhteid. Kergete (elu)kommetega, eluviisidega naine. Naistel pikad juuksed, kerge meel.
6. mitte eriti tugev; vähe märgatav v. tajutav, vähese mõjuga, vähene. Kerge maavärin, lainetus, tuuleõhk, vihmasadu. Sadas kerget lund. Maad kattis kerge lumekord. Kerge härmatis. Kerged öökülmad. Kerge uduvine, hämarus. Kerge suitsulõhn. Ta andis kerge hoobi, laksu, vopsu. Kerge puudutus. Tervitas kerge kummardusega, peanoogutusega. Vastuseks oli kerge õlakehitus. Märkasin tema suhtumises kerget muutust. Mustadel õnnestus saavutada kuningatiival kerge surve. Ta räägib saksa keelt kerge aktsendiga. Hobused lasksid kerget sörki. Kerge krabin, sahin, koputus, võpatus, võbin, värin. Kõrvus oli kerge kohin. Kerge ohe. Näkku tõusis kerge puna, õhetus. Kerge naeratus libises üle näo. Näol oli kerge pettumusvari. Kerge erutus, üllatus, etteheide, pettumus, nukrus, ärevus, rahulolematus. Kerge pilge, iroonia, nüke. Kerge kohmetus. Tekkis kerge arusaamatus. Kalad pandi kergesse soola 'kalu soolati kergelt'. || mitteohtlik (terviserikke puhul). Kerge verekaotus, mürgitus, palavik. Kerge haav. Kerge nohu ja köha. Tema vigastused olid kerged. Haigus esines seekord kergemal kujul. Haige psüühikas oli kergeid häireid. Kergemad 'kergema terviserikkega' haiged käivad ülal. || (une kohta:) mittesügav. Vanamees on kerge unega. Mu uni oli nii kerge, et ärkasin iga krõpsatuse peale. Tegin kerge uinaku. || mitte eriti rohke, rammus, tugev v. kange. Kerge eine, suupiste. Lõunaooteks tuleb süüa midagi kergemat. Võeti kerget õhtuoodet. Tooge mingi kergem vein. Olin kaua kergel toidul.
7. kärmas, nobe; sujuvalt, raskuseta toimuv. Noorel lapsel jalg kerge. Astus kergel sammul. Kerge kõnnak. Kerge hüppega olin üle kraavi. Kergete liigutustega korraldas ta asju laual. Ukse taga kostsid kerged sammud. Kerge keelega eit. Kerge jooksuga kelk. *.. kui kerge aste – nagu ei puutuks jalad maa külgegi. Juh. Liiv.
8. õhukesest materjalist, hrl. (suvel) soojaga kantav. Kerge riietus, jakk, kleit, kostüüm. Kerged suvekingad. Pane endale midagi kergemat selga! Tal oli kerge linasest riidest kuub seljas.
9. (hrl. ehitiste, rajatiste kohta:) ehituselt, konstruktsioonilt mitte väga tugev, vastupidav ega massiivne. Kerge laudehitis. Kerge aiamajake, suvemaja. Kerge kaitselagi. Hundiaugule pandi kerge okstest kate.
10. (pinnase, mulla kohta:) liivakas, liivasegune. Sibullilled kasvavad paremini kergematel muldadel. Pinnas on siin kerge, liivane.
11. (värvuste, värvitoonide kohta:) õrn, mitteintensiivne. Kerge roheline toon, pruunikas varjund.

kerge|kaaluline

1. kaalult kerge, vähe kaaluv. Kalev oli kergekaaluline, kuid kallihinnaline kaubaartikkel.
2. piltl vähese väärtusega, tühisevõitu. Kergekaaluline ajaviitekirjandus, seiklusfilm, sõnademäng. Väide tundus olevat põhjendamatu ja kergekaaluline.

kergelt ‹adv›

1. mitte eriti tugevalt; pisut, veidi. Kergelt lonkama, tuikuma, noogutama, kummardama. Sain kergelt haavata. Ta müksas mulle kergelt külge. Lauri käed värisesid kergelt. Suigatasin kergelt. Öösel oli kergelt sadanud. Hakkas juba kergelt hämarduma. Haav hakkas kergelt kipitama. Ta oli kergelt purjus, vintis. Tüdruk punastas, muigas kergelt. Juuksed hoidusid kergelt lokki, olid kergelt hõbedased. Huuled olid kergelt värvitud. Pintsaku küünarnukk on kergelt kulunud. Kala tuleb kergelt soolata. Katsin nõu kergelt kinni. Tal on kergelt kühmus nina. Aine on kergelt kollakas. Olukord oli kergelt koomiline.
2. kärmelt, nobedasti, ladusalt; sujuvalt, graatsiliselt. Kergelt astuma, sammuma, tantsima. Tantsijate jalad liikusid kergelt. Ta käsi liikus joonistamisel kergelt. Siledal teel libises kelk kergemalt. *Vanamees niitis kuidagi hästi ladusalt, noormehelikult kergelt. V. Ilus.
3. muretult, rahulikult. Pärast hädaohu möödumist hingati jälle kergemalt. Kergelt lobisema. *Arst keerutas osavalt ja kiiresti valget sidet ümber lapse pea ja rääkis ise, kergelt ja nagu naljatades .. L. Kibuvits.
4. õhukeselt, soojale ilmale vastavalt. Kõik olid kergelt riides.
5. vähese vaevaga, lihtsalt, hõlpsasti, kergesti. Ta tõstis minu kergelt nagu lapsukese üles. Sellele lahendusele tulin üsna kergelt. Midagi ei saavutanud ta kergelt. Kergelt teenitud raha. Nad katsuvad elus kergemalt läbi saada. Kirjutamine käis tema käes kergelt. Pääsesin täbarast olukorrast veel üsna kergelt. *.. tuuline meri ei andnud kergelt saaki. F. Tuglas. || ilma küllaldase süvenemiseta, pinnapealselt, kergekäeliselt. Ta ei otsusta ühtegi küsimust kergelt. Kaotati, sest vastast võeti liiga kergelt. Kaldub õige kergelt kuuldusi uskuma. *Tervisega ei saa enam nii kergelt ümber käia kui varem. M. Kesamaa.

kida|keelne

1. vähese sõnaosavuse v. väljendusoskusega; sõnaaher, napisõnaline. Harilikult on ta jutukas, kuid seekord oli üllatavalt kidakeelne. Kidakeelse mehena ta rohkem vaikis. Võrdlemisi kidakeelne literaat, arvustus. *Olen alati kidakeelseks muutunud, kui on tarvis avaldada kaastunnet, lohutada ja troostida. O. Tooming. *.. see paneb kammitsasse su mõtted ja hingelise taibu ning teeb su sõnadelt ja stiililt kidakeelseks. A. H. Tammsaare.
2. ebaselge, pudistava hääldamisega. *See tütar oli muuseas ka kidakeelne, pudistas sõnu kui väike laps ja ütles „isa” asemel ikka „ida”. H. Raudsepp.

kinnine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. suletud, kinniolev, mitteavatud. Kinnine uks, aken. Istub päevad läbi kinnises ruumis. Kinnine kohver. Märgusõna peab olema kinnises ümbrikus. Lamab kinniste silmadega. Kinnine raamat.
2. väljastpoolt, pealt kaetud. Kinnine (sõidu)auto, vagun, tõld. Kinnine kuivendusvõrk, drenaaž. Kinnine keris. Kinnine luumurd, vigastus 'kus pehmed kattekoed on vigastamata'. Kinnine maastik 'vähese vaateväljaga (metsane, mägine jne.) maastik'. || müüride, seinte, majadega ümbritsetud. Kinnine rõdu. Maja õu oli kinnine. *Masin peatus lõpuks kinnisel betoneeritud hoovil .. V. Gross.
3. täiesti v. rohkesti kattev v. varjav. Kinnine kaelus. Kinnised kingad.
4. vähe liikumist ning vaheldust võimaldav. *Ka minul on ju kahju vahetada oma vaba hulkurielu sulasepoisi kinnisema elu vastu, aga ma tean, et see on ometi etem. E. Vaigur. || piiratud tegutsemis- v. arendusvõimalustega (näit. males jm.). Kinnine avang, seis. Valis Sitsiilia kaitse kinnise variandi. Mängu algus oli kinnine (näit. jalgpallis).
5. laiemale üldsusele suletud, üksnes teat. kitsamale ringkonnale määratud. Kinnine õppeasutus, pansion. Kinnine söökla, raamatukogu, organisatsioon. Kinnine koosolek. Nõupidamine oli täiesti kinnine. Kinnine pidu, koosviibimine, etendus. Sündmust tähistati vaid sugulaste ja lähemate tuttavate kinnises ringis. See kohtuprotsess on kinnine, toimub kinniste uste taga 'protsessist võtavad osa ainult asjaosalised'.
6. iseloomult, hingelaadilt endassetõmbunud, oma mõtteid ja tundeid mitteavaldav; teiste suhtes ligipääsmatu ja tõrjuv. Kinnine ja umbusklik inimene, mees. Kinnise (ise)loomuga nooruk. Pärast ema surma muutus tüdruk veel endassetõmbunumaks ja kinnisemaks. Ta on minu vastu, võõrastega kole kinnine. Mehe nägu muutus läbitungimatult kinniseks.
7. salajane (hrl. hääletamise kohta); ant. lahtine. Seltsi juhatus valitakse kinnisel hääletamisel.
8. kõnek mitte eriti arusaav v. taiplik. *Paul oli kidase jutuga mees, mõistus oli tal ka võrdlemisi kinnine. M. Traat.
9. keel konsonandiga lõppev. Kinnine silp.

kiskuma ‹kisun impers kistakse, kistud 42›

1. tõmbama, tirima, sikutama. Haaras tüdrukul käest ja kiskus ta tantsima. Poiss kiskus end kinnihoidjate käest lahti. Püüdis portfelli minu käest ära kiskuda. Keegi kiskus teda mantlihõlmast tagasi. Mehed kiskusid köit täiest jõust enda poole. Kiskusin uppuja paati. Palgid kisti jõest kaldale. Ta kiskus nöörist, ohjadest. Kiskus suure vaevaga jala porist. See niit ei lähe kiskudeski katki. Kiskus teist juustest, karvust, habemest. Kiskus magajal teki pealt. Kiskusin ukse jõuga lahti. Kiskus endal pintsaku, särgi seljast, säärikud jalast. Kisub kindad käest, kätte. Kiskus endal maski eest. Kiskusin kiiresti püksid, säärikud jalga, tööriided selga. Kiskus end pesuväele, alasti, endal viimase kui katte ült. Hakkas jahe ja ta kiskus hõlmad koomale. Poisil oli soni silmadele kistud. Kiskus mõõga tupest. Kiskus taskust pungil rahakoti. Laps kiskus endale riiulilt raamatud kaela. Tuul kiskus puud looka, rebis ja kiskus riideid. Vool kiskus paadi keerisesse. | piltl. Raske on koos tegutseda, kui igaüks kisub ise kanti. On kogu võimu enda kätte kiskunud. Rahvad kisti sõtta. Teda kisti tahtmatult sekeldustesse. Kisud oma jutuga endale õnnetust, pahandusi kaela. Ta kisub kõiges enda poole 'on omakasupüüdlik'. Tema naer, vaimukus oli pisut kistud 'tehtud, kunstlik'. *Aegamisi kiskus sügisene hommik merelt pimeduse. A. Mälk. || tugevasti v. hooga midagi kusagilt küljest v. seest ära rebima; kitkuma, katkuma. Kisub tangidega lauajuppidest naelu. Miinikild kiskus käe otsast. Kiskus haava sidumiseks särgihõlmast tüki. Ma ei räägi midagi, kistagu või keel suust. Kiskus plangust paar lauda lahti. Kiskusin pudelil korgi pealt. Peerge kisti kuivast lõmmust. Kaskedelt kisti tohtu, pärnadelt niint. Torm kiskus puid juurtega maast. Laps kiskus liblikal tiivad ära. Lehm kiskus keti katki. Kiskus kirja puruks, pisikesteks tükkideks. Ta riided olid lõhki kistud. Torm kiskus purjed räbalaiks. Käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või tükkideks. Iga sõna otsekui kisu tal suust (vähese jutuga inimese kohta). Kisu jänestele tee äärest rohtu. Metsa alt kisti sammalt. Kiskus peast paar juuksekarva. Tuul kisub puudelt lehti. || tõmmates tugevasti, energiliselt midagi tegema. Mees kiskus kõigest väest sõuda. Hobused kiskusid koormat vedada. *.. kisub [Kaarli] pilli, nii et maailm mürab, ja laulab vägevast kõrist Kaasa .. R. Roht. || kõnek (tugevasti sisse tõmmates) suitsetama. Piipu, paberossi, sigaretti, sigarit kiskuma. Mehed kiskusid pläru, plotskit, suitsu, mahorkat, „Priimat”. || (tugeva tuuletõmbuse, tõmbetuule kohta). *Leidsid sina ka endale koha – siin kisub hullemini kui korstnas. O. Tooming.
2. (märgib millegi asendi v. olukorra muutmist); tõmbama. a. (aluseks tegija, sooritaja). End kõverasse, küüru, kössi, kühmu, kägarasse, vimma kiskuma. Kiskusin käe rusikase. Mees kiskus pea õlgade vahele ja pani jooksu. Tüdruk kiskus huuled prunti. Poiss kiskus näo mossi, viltu, virilaks, naerule. Kiskusime imestusest silmad pärani. Siil kiskus end kerra. Koer kiskus saba jalgade vahele. Kass kiskus küüru selga. b. (aluseks põhjustaja). Valu kiskus mehe liigendnoana kõverasse. Tal kiskus kramp näo viltu. Jooksvast konksu kistud sõrmed. Ere valgus kisub silmad kissi. Tuul, lahkumiskurbus kiskus vägisi silmad vesiseks. *.. nüüd olid aastad ta kokkupoole kiskunud, ent praegugi oli tal veel pikkust küllalt. A. Hint.
3. (märgib millegi asendi v. olukorra muutumist); tõmbuma. Lauad kiskusid kuivamisel kaardu. Uks on kiiva kiskunud. Kasetoht kisub põledes krussi. Mehe turi kisub juba kühmu. Parem jalg kiskus krampi. Sõrmed hakkasid tööga kronksu kiskuma. Seda nähes kiskusid mul käed rusikasse. Nahk on kätel kipra kiskunud. Ta nägu, suu kiskus muigele. Kulmud kiskusid pahaselt kortsu. Laup kiskus murekortsudesse. Mehe nägu kiskus pilve, murelikuks, vihast tumepunaseks. Silmad kiskusid valguse käes kissi.
4. kippuma mingis suunas arenema, muutuma v. minema; mingile olukorrale lähenema. Taevas kisub pilve. Ilm kisub vihmale, sajule. Hommikutaevas kisub juba heledamaks. Päev kisub juba õhtusse, õhtule. Väljas kisub hämaraks, pimedaks, videvikuks, videvikule, valgeks. Ilmad hakkavad juba kevadele, kevadesse kiskuma. Tänavu kisub varakult külmale. Tuul hakkas loodesse kiskuma. Aeg, suvi kisub sügisesse, sügise poole. Rukkipead hakkasid juba valkjaks kiskuma. Paat kiskus vägisi kaldasse. Lennuk kiskus tugevasti suunast kõrvale. Jutt kisub vägisi poliitika peale. Asi hakkab viltu, kiiva, halva poole kiskuma. Tal kisuvad juuksed varakult halliks. Nende huvid kiskusid lahku. Toredasti alanud päeva lõpp kiskus kurvaks. Aastaid kisub tal juba 60 ligi. Tütarlapse süda kisub noore meremehe poole.
5. vastupandamatult, tugevasti kuhugi v. midagi tegema meelitama, tõmbama. Meri kisub noorukeid vastupandamatu jõuga. Raamat kisub lugema. Valsihelid lausa kisuvad tantsima. Kaunid roosid kiskusid pilgu ligi. Jahimehekirg kiskus teda püssiga metsa. Uudishimu kiskus last tänavale. Süda kisub laste, perekonna, sõprade juurde. Veri kiskus noorukit näitemängu tegema. | ‹impers.› Sellisel kaunil kevadpäeval kisub maale, loodusesse. Tundis, kuidas teda kiskus selle tüdruku poole. Meest kisub vägisi kõrtsi poole. Sain vaevalt mõne päeva linnas olla, kui tundsin, et kisub koju tagasi. Teised läksid suvilasse, kuid mind ei kisu sinna. Tüdrukut kisub hullama.
6. kestvamalt mingis olukorras v. tundes püsima v. vastavat olukorda saavutada püüdma. Mees solvus ja hakkas minu vastu vimma kiskuma. Vanamees kiskus endamisi naeru, naerda. Tüdruk hakkas tasakesi nuttu kiskuma 'nutma'. Hakkas purjuspäi riidu, tüli kiskuma. Pole ma öelnud talle midagi, kisub niisama kiusu. *Pidite ju hirmsat viha kiskuma, üksteisest kauges kaares mööda käima. J. Rannap.
7. kaklema, kisklema, tülitsema. Koerad kiskusid, nii et karvatutid lendasid. Poisid läksid omavahel kiskuma. Väimees kisub äia ja ämmaga. Kui kassid kisuvad, siis hiired hüppavad. *Omavahel ei saa need pisiorganisatsioonid millegipärast läbi ja kisuvad. H. Sergo.
8. katki rebides hammustama, hammaste v. küüntega rebima. Koer kiskus käe, sääre veriseks, püksisääre lõhki. Sai kurja koera käest kiskuda. Hunt, karu kiskus mullikat. Kulli kistud kanast ei saanud enam asja.
9. midagi v. kedagi mitte rahus olla laskma, midagi kätte võtma, puutuma v. käperdama. Lapsed kipuvad kõiki asju kiskuma. Ära kisu, lase olla! *.. ta tõrjus kärsitult kobavad käed tagasi, öeldes: „Anna mulle rahu, ära kisu mind!” A. H. Tammsaare.
10. mingist kohast ülemäära, takistavalt pingul, kitsas olema. Kuub, kleit kisub kaenla alt. Mantel kisub tagant. Püksid on muidu parajad, ainult värvli kohalt kisub veidi.
11. hrv uudismaad algeliste vahenditega rajama. *See oli Koltse Ebe, Koltse metsas uudsepõlde kiskuva lasterikka mehe tütar. A. Mälk. *Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde? A. Kitzberg.

klõbin ‹-a 2› ‹s›
lühikeste üksteisele järgnevate vähese kõlavusega helide rida. Kirjutusmasina, arvutiklaviatuuri, arvelaua klõbin. Koob varraste klõbinal. Söögitoast kostab nugade, kahvlite, lusikate ja taldrikute klõbinat. Katelokkide ja plekk-kruuside klõbin. Teda äratas lukuaugus keeratava võtme klõbin. Kivikesed veeresid kuiva klõbinaga. *.. ning kadus oma kõrge kontsaga poisikesekingade klõbinal parkimisplatsi sügavusse. V. Beekman.
▷ Liitsõnad: kontsa|klõbin, noka|klõbin, sõraklõbin.

kolu|-kalu
(vähese väärtusega, vilets) koli, kraam, kila-kola. Põgenikel tuli oma kolust-kalust osa maha jätta.

konks ‹-u 21› ‹s›

1. kumeralt v. teat. nurga all kõver v. kõverdatud otsaga ese millegi haaramiseks, kiskumiseks, riputamiseks. Riidepuu, kaevukoogu konks. Supipada rippus lõkke kohal konksu otsas. Õngel on terav konks. Heegelnõel koosneb varrest ja konksust. Plaadid kinnitati seina konksude ja klambrite abil. Paneel ripub kraana konksu otsas. Tal oli konksuga jalutuskepp. Hakkas kesal sõnnikut koormast konksuga maha kiskuma. Vanainimese sõrmed olid konksuna kõverad. Kullil on küüned kui konksud. Sinult kisu sõnu suust nagu konksuga 'sa oled väga vähese jutuga'. || vastavakujuline varn. Seinas olid konksud hobuseriistade jaoks. Laes oli tugev konks kroonlühtri kinnitamiseks. Pane, riputa mantel konksu otsa. *Õnnelik inimene ei riputa end konksu otsa. O. Kruus.
▷ Liitsõnad: ahju|konks, heegel|konks, kaevu|konks, kartuli|konks, metall|konks, raud|konks, tõste|konks, veo|konks, õngekonks.
2. kõverik, looge. *Mis on käänanud kadaka nii mitmekümnesse keerdu ja konksu? F. Tuglas (tlk). *Keerulisest konksudega käekirjast on üsna raske aru saada. M. Traat.
3. piltl riugas, vigur, nõks, knihv. Tal on mingi kaval konks mõttes. Otsis konkse, kuidas seadusest mööda hiilida. Küllap ta oma naha päästmiseks mingi konksu ikka leiab. Kogu selles loos peab mingi konks olema. See poiss on konkse täis. See oli konksuga küsimus, ülesanne. *Millal on saks seadustest hoolinud! Kui ta neist vägivaldselt üle ei astu, siis teeb ta seda konksudega. E. Vilde.
4. piltl raskusi valmistav, takistav, häiriv, ebameeldiv asjaolu. Kõik oleks ilus, aga asjal on oma konks juures, küljes. Selles see konks ongi, et mul ei ole raha. Küll ma veel need konksud sirgeks räägin!

krabin ‹-a 2› ‹s›
nõrk vähese kõlalisusega katkeline heli, terav nõrk krõbin vms. Nõrk tasane krabin. Jääkirme, lumekooriku krabin. Raamatulehtede pööramise krabin. Kuivade puulehtede, heinte, langevate okaste, sambla krabin. Kostis kortsutatava paberi krabinat. Koeraküünte krabin laudpõrandal. Sammude krabin kahutanud maapinnal. Sulg jookseb kiire krabinaga üle paberilehe. Ta võpatas väiksema kui krabina peale. Nurgast kostab kahtlast krabinat. Müürilt kukkus krabinal kivipuru. *Vihm peksis raskel, hoogsal krabinal meie väikese toakese tumedaid aknaid.. A. Antson.
▷ Liitsõnad: küüne|krabin, sule|krabin, vihmakrabin.

kriitika|vaene ‹adj›
vähese kriitikaga, vähese kriitilise suhtumisega

kuiv ‹-a 22›
I. ‹adj›
1. veeta vm. vedelikuta, väga vähese veega vm. vedelikuga. Põuasel ajal jäävad väikesed tiigid, ojad, kraavid kuivaks. Kaev on juba teist aastat kuiv. Lihatünn on soolveest kuivaks jooksnud. Vili on juba kastest kuiv. Pühkis põranda, laua kuivaks. Väänas pesutüki, põrandakaltsu kuivaks. Hõõrusin enda vannilinaga kuivaks. Merehädalised pääsesid õnnelikult kuivale maale. Äigas silmad rätikunurgaga kuivaks 'pühkis pisarad ära'. Haavatu jooksis verest kuivaks. Mehed ähvardasid kõrtsi kuivaks 'jookidest tühjaks' juua. Rahustas imikut kuiva 'toidupudelita' lutiga. Et suutäis liiga kuiv poleks, rüübati kalja peale. Sõime ainult kuiva 'kastmeta' keedukartulit, kuiva 'võita vm. lisandita' leiba. Enamasti oldi kuival toidul 'keetmist mittevajaval valmistoidul'. Silmad on kuivaks nutetud 'nii palju nutetud, et pisaraid enam ei teki'. Bronhiidiköha on algul kuiv, hiljem vähese rögaga. | piltl. Keegi ei jäänud kuiva suuga, kuiva kurguga, kuiva keelega 'kõik said (alkohoolset) jooki'. Üliõpilaste töömalevas valitseb kuiv seadus 'alkoholikeeld'. Noortele on vaja oma kuiva 'alkoholita' kohvikut. *Kust sa nüüd seda [= raha] said? Kelle sa kuivaks laenasid? H. Sergo.
2. niiskuseta v. vähese niiskusega. Teed, tänavad on tolmavalt kuivad. Põllul on kõrgemad kohad juba liiga kuivaks tõmbunud. Muld on kuiv nagu tuhk. Kuiv metsaalune, nõmm, aruniit. Jusshein on tüüpiline kuivade alade taim. Maailma kuivim kõrb. Kuivaks tõmbunud sai, leib. Kuiv kooruke. Kuiv oks murdus jala all. Sületäis kõlisevalt kuivi kasehalge. Võtab metsas kuivi 'kuivanud' puid maha. Taime lehtedele on tekkinud kuivad pruunid laigud. Kuiv loog on maas. Kuiv(ad) hein(ad) veeti küüni. Karjale peab piisama põhku, turvast jm. kuiva allapanu. Vilju on nii kuivi kui mahlakaid. Sellest soonikust kuiva jalaga, kuivi jalu 'jalgu märjaks tegemata' läbi ei pääse. Pesu nööril on juba kuiv. Lapsele pandi kuivad mähkmed. Suu, kurk tõmbus erutusest kuivaks. Taignasse oli jäänud kuivi jahutompe. Sadas, tuiskas kuiva tuhkjat lund. Kuiv jää 'tahke süsinikdioksiid, mis normaalrõhul kiiresti aurustub'. Kuiv õhk, leil, kuumus. Kuivad kuumad tuuled. || sademeteta v. väga väheste sademetega. Kuiv kliima. Kuiv kevad, suvi, sügis. Ennustatakse kuiva aastat. On oodata kuivi ilmu. Kuival ajal tekivad kergesti metsatulekahjud. Heinaajal on kuiv päev kulda väärt. Kuivad välgud, kuiv äike 'järgneva vihmata'.
3. osutab millegi olulise puudumisele v. selle väga vähesele olemasolule. Nahk ta kätel oli kuiv 'vähese rasueritusega, väherasune' ja ketendav. Kuiv kõõm eraldub helvestena. Kuiv 'vähese rasvasisaldusega, väherasvane' puuder, kreem. Kana kuiv rinnaliha. Kas armastad kuivi või rasvaseid küpsiseid? Kuiv vein 'väikese suhkrusisaldusega naturaalne viinamarjavein'. Viimastel sekunditel löödud värav päästis meeskonna kuivast 'ainsagi väravata' kaotusest. Kuiv skoor '0 : 0' püsis mängu lõpuni.
4. kõhn, kõhetu, kuivetu. Kuiv kõhetu vanamees. Kuiv sooniline kael, kortsuline käsi. Kuivad teravad põsenukid. Araabia hobune on kuiva kehaehitusega.
5. (igavust äratavalt) asjalik, ametlik; ilma tundetoonita, külmalt ükskõikne, kiretu. Kuiv ettekanne, loeng, kirjutis, protokollistiil. Kuivad reeglid. Kuiv tuupimine. Kuiv faktide loetelu. Mis on kuivade arvude taga? Tuntud tõdede kuiv korrutamine. Suurmeistrid mängisid kuiva ilmetu partii. Kuiv käitumine, viisakus. Raamatu kuiv asjalikkus. Kuiv akadeemiline maalimislaad. Tal on omapärane kuiv huumor. Kuiv ja kalk inimene, pedant. Kuiv teoreetik, kabinetiteadlane.
6. kõnek ettevalmistav, tehnika omandamiseks võtteid, liigutusi jm. mehaaniliselt kordav; sellisena üksluine. Sõduritele tehti kuiva rividrilli. Suusatajad tegid kuiva trenni. Enne jääle pääsemist olid hokipoistel kuivad saalitreeningud.
7. järsk ja terav ning ühtlasi kõlatu. Teravad kuivad köhatused. Ta hääl oli kuiv ja kõlatu. Kuiv kõle naer. Varese kuiv kraaksatus. Kostsid laskude kuivad plaksatused. *Äkki rebenes Antoni kurgust esile paar kuiva nuuksatust.. A. Jakobson.
II. ‹s›
1. kuiv ilm; kuivus. Nädal aega oli kuiva, siis tulid jälle sajud. Kui heinaajal ometi kuiva peaks! Juunikuu kuiv pani heinakasvu kinni. Kuiva all kannatanud põllud. Ilm läheb kuivale. Kuivaga peab aeda kastma.
2. ‹esineb hrl. väliskohakäänetes› maa (vastandina veele), veest vaba, kuiv ala v. pind. Saarmas liigub kiiresti nii vees kui kuival. Ujumisliigutuste õppimist tuleb alustada kuival. Ahmib õhku nagu kala kuival. Tõmbas, vedas paadi veest kuivale. Vesistelt kohtadelt tuli hein kuivale välja kanda. Vesi taganes ja kivid jäid kuivale. Mere ja kuiva piiril oli paks adrukiht.
3. ‹hrl. pl.› veealune liivane madalik meres. Rannarahval olid lähemad kuivad täpselt teada. *Sadama ahtast suudmest väljas, pealpool peaaegu alati kohisevaid kuivi sattus paat raskesse lainetusse. A. Mälk.
Omaette tähendusega liitsõnad: krõbe|kuiv, krõps|kuiv, kõsu|kuiv, paber|kuiv, puru|kuiv, tuhk|kuiv, tulikuiv; metsa|kuiv, põua|kuiv, päikese|kuiv, toa|kuiv, õhukuiv; koristus|kuiv, säilituskuiv; pool|kuiv, ülikuiv

kuli1 ‹11› ‹s›

1. madalapalgaline juhutööline mõnedes Ida- ja Lõuna-Aasia maades. Hiina kulid. Rassib päevad läbi nagu viimane kuli. || kõnek vähese tasu eest rasket musta tööd tegev isik. *.. ta oli ikkagi haritlane, aga mina lihtne klaasivabriku kuli. I. Sikemäe. | piltl. Oli täiesti kuliks pügatud 'juuksed täiesti maha aetud'.
2. släng (hrl. semulikult poiste v. meeste kohta:) kutt, sell. Naistele peab meeldida oskama, see ei tule aga igal kulil välja. *Ta haistab kismat, ja kui oma laeva kulid mängus, ei löö õige mehe veri värisema. Ü. Tuulik.
▷ Liitsõnad: elukuli.

kulp ‹kulbi 21› ‹s›
kausja kaha ja hrl. täisnurgi kinnitatud varrega riist vedelate toitude segamiseks ja ammutamiseks, ka muuks otstarbeks. Segab kulbiga suppi. Maitseb kulbist leent. Tõstis katlast kulbiga suppi. Võttis, riisus kulbiga vahtu. Lusikaga antud, kulbiga võetud (rumaluse, vähese aru kohta).
▷ Liitsõnad: leeme|kulp, supi|kulp, vahukulp; alumiinium|kulp, hõbe|kulp, puu|kulp, teraskulp; nõe|kulp, sülemi|kulp, tahmakulp.

kummi|pea
hlv vähese, raske taibuga inimene; puupea. *„Kummipea,” põlastas Riks.. „Sinusugused lollid on just parajad oma käsi ja jalgu kuuli ette toppima!” A. Beekman.

kõhn ‹-a 23› ‹adj›

1. (elusolendite kohta:) õhukese nahaaluse rasvkoega, vähese lihaga luudel, kuivetu, lahja. Pikk kõhn vanamees. Lapsed olid hirmus, väga kõhnad. Jäi kehva toidu peal kõhn(em)aks. Ta oli pärast haigust kohutavalt kõhn – täielik luu ja nahk. Kõhna näoga mees. Ta on näost kõhn. Kõhnad, kuid tugevad käed. Kõhn setukas, hobusekronu. Hobune oli kõhn nagu luukere. *Kas sa ei näe, et mullikas on kõhn kui redel.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kont|kõhn, luu|kõhn, puru|kõhn, ülikõhn.
2. piltl. a. õhuke ning vähe sisaldav. Kõhn ajakiri, luuletuskogu. Kõhn rahakott. *Seal kõik sellised, et ega kõhnema kukruga inimest naljalt inimeseks pea. H. Laipaik. b. vilets, nigel, kehv; vähene, napp, kasin. Kõhn söögipoolis, viljasaak. *Kümme vakamaad kõhna sooveert ja mõnikümmend vakamaad mädasood – see oli kõik. R. Roht. *..siis ta hädaldab, et ristisõja ajal vajuvad kroonilaeka tulud vahest pisut kõhnemaks. H. Saari (tlk).

kõlatu ‹1› ‹adj›
mittekõlav v. vähese kõlavusega, tuhm. Kõlatu naer. „Kas sina?” küsis naine kõlatul häälel.

kõne|kehv
vähese jutuga, sõnakehv, jutukehv

käpu|täis ‹s›

1. peotäis; väike kogus. Käputäis villu, karvu. Käputäis ristikheinu, põhku. Käputäis ajalehti, kirju. Pabereid ja dokumente kogunes hea käputäis. *Pannud [mees] käputäie raha lauale ja küsinud endale ka kaarte kaasamängimiseks. J. Vahtra.
2. piltl väike rühm, salgake; vähesed, üksikud, mõned (inimesed). Kokku tuli ainult tühine, väike käputäis inimesi. Käputäis noori algajaid, uudishimulikke. Kogu võim oli käputäie rikaste käes. Meid on vaid käputäis. || (vähese arvu esemete, hoonete vms. kohta). *..pole neil õiget sõjaväge ega varustustki. Pihutäis ratsanikke ja käputäis suurtükke. R. Kaugver.

kääbus|täht
astr väikesemõõtmeline vähese absoluutse heledusega täht, kääbus. Valged, punased kääbustähed.

külm ‹-a 22›

1. ‹adj› madala temperatuuriga, vähese soojusega v. hoopis soojuseta (sageli alla 0°). a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Külm ilm. Täna on väljas võrdlemisi, hirmus, kangesti, lõikavalt külm. Hommikud on veel külmad. Külm sügis. Aasta kõige külmemad kuud on meil jaanuar ja veebruar. Pärast äikest läks külm(em)aks. Külmad hoovused, õhumassid. Külm tuul, vihm, udu. Külma kliimaga alad. Tuba läks ruttu külmaks. Toas oli külm. Meie korter on külm nagu hundilaut. Kevadise mere külm hingus. Külm 'mitteköetav' kasvuhoone. Külmale maale saatma 'Siberisse saatma'. Väljas oli nii külm, et teibad paukusid. b. (esemete, ainete kohta). Külm kivitrepp, metall. Külm kompress. Külm vesi. Hakkame sööma, supp, toit läheb külmaks. Sõime külmi kartuleid, putru. Külm tee, kohv, piim. Tahaksin midagi külma juua. Teade mõjus külma dušina. | (roogade ja jookide kohta, mida süüakse v. juuakse külmalt). Külmad toidud, suupisted, joogid. Külmad lihalõigud, kastmed. Peol oli külm laud 'külmade roogadega laud'. c. (keha v. kehaosade, ka vastava tundeaistingu kohta). Külmad käed, jalad. Kogu keha, ihu tõmbus külmaks. Surnu oli juba külm ja kange. Koeral on külm nina. Mul on, hakkas külm. Külm higi otsa ees. Külm judin jooksis üle selja. Külmad värinad käisid üle keha. Jube, päris südame alt võttis külmaks. *..tuli siis ühe kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: jää|külm, kaevu|külm, kaste|külm, kivi|külm, koolnu|külm, lõikav|külm, raud|külm, surnu|külm, tulikülm.
2. ‹adj› ilma südamlikkuse ja soojuseta, tundetu, jahe, ükskõikne, mõnikord ka hoolimatu ja ebasõbralik. Külm inimene, naine, iludus. Külm pilk, hääl, muie, naeratus, ilme. Külm viisakus, põlgus, vastuvõtt, hüvastijätt, suhtumine. Kuulas minu jutu külma näoga ära. Teda peeti külmaks ja südametuks. Külma südamega inimene. Ma ei suutnud jääda külmaks pealtvaatajaks. Etendus jättis publiku külmaks. Meie vahekord on külmem kui möödunud kuul. Sõber on kiituse suhtes ükskõikselt külm. Martin on külm nagu kala. Ta oli minu vastu külm ja tõrjuv. *.. niipalju kui ta ka Kadrile püüdis läheneda, jäi see külmaks. E. Särgava. | piltl. *Kui külm on mahajäetud ja unustatud kodu! A. Vikikivi. *.. mere tume külm koha meenutas sügise saabumist. L. Promet.
3. ‹adj› mõistuspärane, asjalik, kaalutlev. Külm mõistuseinimene. Külm, kaine mõistus. Ta toimis külma rahuga. Säilita külma närvi, verd! Külm arvestus, analüüs, loogika. Klassitsistliku kunsti külm ilu.
4. ‹adj› (värvuse v. valguse kohta:) kõledus- v. külmustunnet esile kutsuv. Külmadeks värvusteks nimetatakse harilikult neid, mis sisaldavad sinist. Kollaste lillede kõrval jäävad valged liiga külmaks. Neoonlampide külm valgus. Taevas sirasid külmad tähed. Sügistaevas muutus üha sinisemaks ja külmemaks.
5. ‹s› madal temperatuur, hrl. alla 0°; sooja puudumine. Sügisene, talvine, varane külm. Väljas on kõva, kange, krõbe, käre külm. Külma oli umbes 30 kraadi, mõni kraad. Külma ja nälga kannatama. Välisuksest tuleb külma. Vii piim külma kätte! Külm võttis käed ära 'käed külmusid'. Külm võttis õunapuud ära 'kahjustas õunapuid'. Külm hakkab kõrvadesse, kipub kallale. Olin külmast kange, sinine. Ilm läheb külmale. Külm andis õhtuks järele. Sügisel enne külmade saabumist. Külm kaanetas jõed ja järved. Külm vaheldus sulaga. Haige sai külma. Need taimed kardavad külma. Ta tuli väljast külma käest. Merelt tuli niisket külma. Külm kisub kindad karmanist. Külm on laisa kubjas. *Külmad saabusid järsku. Oli ju alles talve algus.. L. Promet. || külmatunne. Külma tundma. Lõdisesin, värisesin külmast, külma pärast. *Kui aga öösi ärkasin, oli külm kontidesse pugenud. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: hilis|külm, jaanuari|külm, kevad|külm, küünla|külm, sügis|külm, talve|külm, veebruari|külm, öökülm; vappekülm.

külma|vaene
vähese külmaga, väheste külmade ilmadega. Külmavaene talv.

küüne|must ‹s›

1. küünealusesse kogunenud mustus. Käsi tuleb hästi pesta ja küünemust kõrvaldada.
2. ‹hrl. eitavas lauses› (väga vähese määra kohta). Ma pole küünemusta võrragi paha teinud. Kogu see asi ei huvita teda küünemusta võrra. Tema silmis ei ole see küünemustagi väärt. *Ei usu su Papeete juttu mitte küünemustagi, see mees pole sihukese moegagi. U. Masing. *.. teab pärast perele rääkida, kas vesi rabarinna all tõusnud veelgi, või ehk juba alanenud küünemusta võrra. M. Raud.

lahja ‹6 komp lahjem superl kõige lahjem› ‹adj›

1. vähese rasvkoega, kõhn, kondine; ant. lihav, priske, rammus. Lahja nägu, lahjad põsed, käsivarred, kintsud. Oled haigusega lahjaks jäänud. Mees oli lahja kui kärbis, kondibukett. Lahjad sissevajunud külgedega lehmad. Koer on nii lahja, et võib ta küljekondid üle lugeda. Lahja hobusekronu. Kevadine karu on lahja. Parem lahja laudas kui lihav metsas. || (taime kohta:) kidur. *Õigete metsadega harjunu ei osanud Läänemaa lahjat võsa metsaks pidada. M. Ots. *.. keldriaken, kust läbi päike kisub lahjasid kartulikasve enda poole pimeduses viltu. P. Krusten. || piltl kehv, kõhn. Rahakott, kukkur, tengelpung on nii lahja, et auto ostmisest pole juttugi.
▷ Liitsõnad: luulahja.
2. vähese rasvasisaldusega; ant. rasvane, rammus. Lahja liha. Mõne lehma piim on rammusam, mõnel lahjem. Lahja kohupiim, juust, koor, kefiir. Lahja supp, leem, lurr, lobi. *.. järades kevadist lesta, nii lahjat, nagu oleks täikamm katusepapi sisse keeratud. A. Uustulnd.
3. mingi olulise koostisosa sisalduse poolest napp v. puudulik. a. toitainetelt vaene, väheviljakas. Lahja maa. Liivased lahjad põllud. Väetamiseta jääb muld lahjaks. b. (jookide kohta); ant. kange. Lahja kohv, tee. See kaljalaar sai liiga lahja. Lahja koduvein. Palun mulle mingi lahjem kokteil. *Karla õlu oli aga lahja ja hall nagu hane silmavesi .. A. Uustulnd. c. (lahuse v. segu kontsentratsiooni kohta). Lahja äädikas, soolvesi, sinep. Riiet pleegitati lahja kloorlubjalahusega. Pesu keedeti lahjas leelises. Lahja betoon, mört. Värv on liiga lahja, ei kata. Lahja maagi rikastamine. Lahja roosa (toon). *.. on lihtsalt tõmmanud lahja lubjase pintsliga ähmase viiru – käib küll. V. Beekman. *.. kuid kantseleiaastad panid [tervise] nahka. Ahju ääres istumine lüpsis vere lahjaks. P. Kuusberg. d. piltl. *Maret: See sugulus on küll lahja ... nagu viies vesi taaril! H. Raudsepp. *Ja meie tutvus on alles lühike ning sõprus lahja ... abielu sellele rajada oleks vara. E. Vaigur.
4. piltl kesine, kehv, nõrk, vilets; vesine, mage. Lahjad anekdoodid. Teeb lahjat nalja. Tuumakas vaikimine on lahjast jutupuhumisest etem. Ajakiri kipub viimasel ajal lahjaks jääma. Tõelise luule asemel lahja meeleolutsemine. Parem lahja rahu kui rasvane riid. *Hääbuva peerutule lahjas valguses näib ta [= vanamees] veel kollasem ja läbipaistvam. N. Baturin. *Lahjad mehed! Vanasti lõpetasid säärase loo püstolipaugud. O. Tooming.

leem ‹leeme, leent, leemesse e. leende, leente, leemi, leentesse 34› ‹s›
toidu keeduvedelik, supivedelik; (vedel) supp. Lahja, rammus, rasvane leem. Selge leemega supp. Mõni armastab paksu suppi, mõni vedelat leent. Perenaine keedab leent. Helbib lusikaga leent. Otsib leeme seest paksu. Lühikese 'vähese, ühtlasi kastmeks oleva' leemega liha, kartulid, aedvili. Kes leemega suu põletanud, puhub ka vee peale. *.. pekitükkidega hernesupp on palju maitsvam niisugusest leemest, kus pekivürfleid ei ole. P. Kuusberg. || hrv muu (keedu)vedelik. Lõnga värviti kaselehtede leemes.
▷ Liitsõnad: hautamis|leem, herne|leem, jahu|leem, kala|leem, kapsa|leem, keedu|leem, liha|leem, läätse|leem, oa|leem, prae|leem, rammu|leem, seene|leem, supi|leem, tanguleem; vere|leem, värvileem.

liivik ‹-u 2› ‹s›
taimkatteta v. vähese taimkattega ning väheliigestunud pinnamoega liivaala. Tuuletekkelised liivikud. Õppekäik Värska liivikule.

lirts ‹-u 21› ‹s›

1. vähese vedeliku järsu, millegi survel tekkiva liikumise heli. Lirtsud käivad, kui porist teed kõnnid. Vesi lööb varvaste vahel, kingades, jalgade all lirtsu 'lirtsub'.
2. väike (valatav) kogus vedelikku, sirts. Muudkui sülitab, nii et põrand lirtse täis. Vala lirts kuuma vett juurde!
▷ Liitsõnad: süljelirts.
3. kõnek lira. Hea kange õlu, mitte mingisugune lirts. Linnapiim on maapiima kõrval lirts.

lume|kehv
vähese lumega. Lumekehv talv.

lörts ‹-u 21› ‹s›

1. vähese püdela aine järsu liikumise heli; lorts. Läheb märgade kingadega, nii et lörtsud käivad.
2. väike kogus sellist ainet. Sülitab, nuuskab hea lörtsu.

maa|proletariaat
vähese maaga v. hoopis maata ja tootmisvahenditeta talurahvas (külakehvikud, taluteenijad jne.)

maata|mees
aj maata (v. vähese, äraelamiseks mittepiisava maaga) maamees. Sulased, vabadikud, popsid jt. maatamehed.

madala|saagiline
vähese saagiga, saagikehv. Eestis kasvatatav maarukis oli madalasaagiline.

massiiv ‹-i 21› ‹s›

1. ühtne suur maa-ala; geogr kompaktne, vähese liigestusega mäestikuala. Kultuurrohumaade, põldude massiivid. Kanalid tükeldavad Matsalu roostiku üksikuteks massiivideks. Madalatest massiividest koosnev mäestik. || ühtlane ulatuslik tervik, laam. Kivimi massiiv. Uute elamurajoonide massiivid. Tore metsatukk – kuuskede tume massiiv.
▷ Liitsõnad: elamu|massiiv, magma|massiiv, metsa|massiiv, mäe|massiiv, põllumassiiv.
2. info andmete süstematiseeritud kogum (näit. arvuti salvestusseadmes)
▷ Liitsõnad: info(rmatsiooni)massiiv.

melanhoolik ‹-u 2› ‹s›

1. psühh nõrk, kõrge tundlikkuse, vähese aktiivsuse ja reaktiivsusega inimene (üks temperamenditüüpe)
2. kurvameelsusse kalduv, pelglik inimene; med melanhooliat põdev isik

melanhoolne ‹-se 2› ‹adj›
melanhoolikule omane; kurva-, raskemeelne. Üksindus muudab, teeb melanhoolseks. Haige on melanhoolses meeleolus – kõik näib süngena ja lootusetuna. Melanhoolne sügismeeleolu. Melanhoolne ilme näol. Luuletuses domineerivad melanhoolsed toonid. Melanhoolne temperament 'kõrge tundlikkuse, vähese aktiivsuse ja reaktiivsusega nõrk temperament'. *.. ta vajus longu, senine lõbusus asendus melanhoolse mõtlikkusega. T. Vint.

mulin ‹-a 2› ‹s›

1. vedeliku liikumisel, eriti keemisel, suhteliselt vähese vedeliku voolamisel tekkiv heli. Kivide vahel voolava vee mulin. Jõesopis oli mingi loom, käis sulin ja mulin. Keeva vee mulin. Vesi, supp keeb mulinaga, mulinal. Geisri purskele eelneb omapärane mulksumine ja mulin.
2. (arusaamatu) sõnade vm. häälitsuste suur hulk. Ma ei saanud sellest võõrkeelsest mulinast midagi aru. *Viin mõjus: jutt muutus sõnade mulinaks .. E. Särgava. *Kuski kaugel, kaugel kudrutasid tedred. Selle pehme ning pudeda mulina hulka kostsid aeg-ajalt isatedre vihased riuhkamised .. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: jutu|mulin, kõne|mulin, sõnamulin.
3. kõnek mula. Ära on tüüdanud ta mulin, ma ei taha seda enam kuulata. Üks ja sama kõlisevate fraaside mulin. *.. luupainajalik mulin koosolekutel .. A. Beekman. *Ja mis ma pidin ütlema, kui kapteni käsu tõttu tuli välja, et see lendleht on paljas mulin. S. Hallik (tlk).

murdma ‹murran 45›

1. surudes, painutades, väänates v. muul viisil millegi terviklikkust rikkuma, selle kuju v. asendit muutma. a. millegi suhteliselt kõva ja rabeda terviklikkust rikkuma. Katki, pooleks, puruks, tükkideks murdma. Murdsin ridva lühemaks. Vang murdis kongi trellid eest. Murdsin puust paar oksa, põõsast endale paraja vitsa. Murrab põlvel painutades raks ja raks kuivi oksi lõkkesse. Murrab peenralt tulpe, nartsisse. Murrab leivakääru pooleks, leiva küljest palasid, raasukesi. Murdsin šokolaaditahvli tükkideks. Paasi, dolomiiti murtakse kivimurdudes. Torm murdis puid, kuusel ladva ära. Tuulest murtud puu. Linu lõugutades murti linaluud (katki). Kukkudes võib murda kaela, jala-, käeluu. Ära hammusta pähkleid, võid hamba murda. Hoia, et sa ronides luid-konte ei murra! Murtud tiivaga lind. Vesi on murdnud tammi, murdnud tammi läbipääsuks augu. *Vihaga mõtles ta aknaaugu suuremaks murda .. A. H. Tammsaare. | piltl. Talve selgroog on murtud. Jää on murtud 'takistused on kõrvaldatud'. b. millegi suhteliselt sitke eseme, kehaliikme vm. kuju v. asendit muutma. Kõveraks, kahekorra, vinklisse murdma. Murdsin paberilehe pooleks, neljaks, kahekorra kokku. Poiss murdis naksudes sõrmi. Naine halas ja murdis ahastades käsi. Jõumees murrab hobuseraua sirgeks. Mehe käed murti selja taha. Kallaletungijal murti puss käest 'kätt pigistades sunniti pussi langetama'. Haarab teisel ümbert kinni ja murrab ta maha, pikali. Liigendist murtav haavlipüss, taskunuga. Saehambaid murdma 'räsama'. Murtud joon 'murdjoon'. *Vahelduva eduga tuuseldasime ja murdsime üksteist. M. Traat. | piltl. Haigus, palavik, gripp murdis mehe voodisse. Murtud toon 'värvide segamisel saadud mahe, vähese intensiivsusega värvitoon'.
2. (jõuga) kuhugi tungima. Osavalt põigeldes murran palliga vastase korvi alla. Öösel olevat purustatud aknast, läbi akna suvilasse, lõhutud uksest keldrisse murtud. Rahvasumm tungleb perroonil, üritab täistuubitud rongile murda. Murdis 'tegi' endale küünarnukkidega rahvahulgas teed. Tükil oli menu, rahvas lausa murdis teatrisse. Kummargil ja külg ees murdsime tuisus ning lumetormis edasi. | piltl. *Kolmest küljest murrab üle Sõrve / meretuulte vaibumatu jõud. J. Smuul. *Samal silmapilgul murdis puudealusesse hämarusse esimene aovalgus. H. Laipaik.
3. ka füüs laine murdumist, levimissuuna muutumist esile kutsuma. Prisma murrab valguskiiri, murrab erivärvilisi kiiri erinevalt. Ionosfäär murrab ning peegeldab raadiolaineid. *.. aknaserv murdis [päikese]kiiri, heitis põrandale vikerkaare. E. Vetemaa.
4. (kiskja kohta:) saaklooma tapma. Kass murrab hiiri, rotte. Hunt murrab lambaid, rebane kanu. Karu murdnud lehma. Ega hunt hunti murra. Ei susi omast karjast murra. | piltl. Katk murdis oma ohvreid. *Mina olen sihuke mees: uss ei kisu, surm ei murra, konstaabel ei aja käsi külge. A. Mälk.
5. piltl millestki seni kehtinust, arvestatavast, järgitavast jms. üle astuma, seda mitte arvestama v. järgima; midagi rikkuma, hävitama, olematuks muutma. Kokkulepet, lepingut, tõotust, traditsiooni, vannet, lubadust, sõna murdma. Mees olevat naisele truudust murdnud. Miski ei suutnud murda tema elutahet, tahtejõudu, optimismi, meelekindlust, vaprust, võitlusvaimu, vabadusiha, usku vabadusse. Kellegi vastupanu murdma. Tema upsakus, ülbus, kangekaelsus on nüüd murtud. Püüdis piitsaga hobuse kangust murda. Päike käib juba kõrgemalt, talve võim on murtud. Minu mured on nüüd murtud. || füüsiliselt v. vaimselt ruineerima, muserdama, hävitama. Haigus, ebaõnnestumine, õnnetus, mure murdis mehe. Raske töö murdis isa tervise. Ta teovõime on halvatud, ta on täiesti murtud meeleolus. Tütarlaps hakkas murtud häälel oma õnnetusest rääkima. Ihult ja hingelt murtud inimene.
6. (intensiivse töötamise kohta:) rabama, rügama. Murrab tööd (teha). Murrab kände juurida, uudismaad teha. Ränk töö – murra kui sunnitööline! Sa ära nii hirmsasti murra, sa pole maatööga harjunud.
7. vigaselt ja kangelt (eriti valesti hääldades) võõrkeelt kõnelema. Võõras ütles mõned laused üsna murtud keeles. *.. eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. A. H. Tammsaare. *Murrab ja väänab [õpetaja] sõnu, saksa sorti mees. A. Mägi.
8. murdlema. Küll karidel meri murrab! *Saare idapoolsel, teravalt merre ulatuval neemel murrab raginal ookeani igavene ummik. R. Sirge.
9. tuimalt, pakitsevalt valutama, nagu rebima. Pea kohiseb ja kontides murrab, vist tuleb gripp kallale. Vist läheb vihmale, reuma murrab kontides, jalgades, puusas. *Suurt [käsi] ei valuta, aga tuhiseb imelikult ja vahete-vahel nagu murrab. R. Roht.
10. kõnek küljendama (varemalt). Veerud murtakse poognateks.

must ‹-a 22›

1. ‹adj› nõe, tõrva värvi; tume, tõmmu. Must värv, värvus. Must kui tõrv, süsi, nõgi, värskelt küntud muld. Must riie, mantel, ülikond, kleit, pluus, lips, barett. Mustad kingad, saapad, kindad. Mustast graniidist plaat. Värav värviti mustaks. Mustast eebenipuidust laegas. Mustas nahkköites raamat. Mustas raamis leinakuulutus. Sinkjalt must habe, mustad juuksed, kulmud, vuntsid. Ta on mustade silmadega. Mustad malendid. Must lehm, hobune. Must kingakreem. Mustade marjadega taim. Must kalamari. Taevasse tõusid mustad pilved. Magamatusest mustad rõngad ümber silmade. Lapsed päikesest lausa mustaks põlenud. Süda hakkas puperdama ja silmade ees läks, lõi mustaks. Must nagu korstnapühkija. Mustad mungad 'dominiiklased'. Must 'piima v. kooreta' kohv. Must leib 'rukkileib'. Must 'suitsuga' püssirohi. Mustad metallid 'mustmetallid'. Must kuld 'nafta'. Mustad 'tumeda lööbega' rõuged. Must surm 'katk'. Must auk astr oletatav ülikompaktne keha, mille ümbrusest nende suure gravitatsioonipotentsiaali tõttu ei pääse osakesed (ka valguskiirgus) välja. Must kast 'lennukil lennu kõiki üksikasju salvestav automaatseade'. Musta kasti meetod 'meetod objekti uurimiseks tema käitumise järgi, sisestruktuuri tundmata'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. || valgustuseta, seetõttu tume, pime. Must sünge sügisöö. Kuuvalguseta must öö. Ilm läks korraga mustaks. *.. ja kadus otskambri ukse musta ruutu. A. Mälk. || (hrl. maapinna kohta:) lumeta. Öeldakse, et kui on mustad jõulud, siis tulevad valged lihavõtted. Tänavu oli märtsis maa juba must. Lumi sulab – katused, lõunapoolsed nõlvakud juba mustad. || tume, tumedanahaline. Aafrikast veeti Ameerikasse musti orje. Rantšos töötas ka mitu musta perekonda. Aafrikat nimetatakse mustaks 'tumedanahaliste' mandriks. | (taime-, harvemini loomanimetustes). Sanglepp ehk must lepp. Must sõstar. Must aroonia, leeder, pappel, rõigas. Must maavits, seahernes, vägihein, kurelääts. Must pilvik, riisikas. Must pipar. Must mamba. Must meriahven, haug. Punased ja mustad sipelgad.
▷ Liitsõnad: hallikas|must, kollakas|must, pruunikas|must, punakas|must, rohekas|must, sinakas|must, sini|must, sinkjasmust; eeben|must, kaaren|must, läikiv|must, nõgi|must, pigi|must, ronk|must, samet|must, sitik|must, sügav|must, sünk|must, süsi|must, tint|must, tont|must, tõrv|must, tökat|must, öömust; lambamust.
2. ‹adj› ebapuhas. a. määrdunud, millegagi koos; pesemata, koristamata, kasimata. Su nägu, kael on must. Käed said mustaks. Ära tule mustade jalgadega, kingadega tuppa. Keha on tolmust ja higist must. Määrdunud mustad sokid, taskurätid. Kohvris oli must pesu. Sa ka otsisid kõige mustema käteräti välja! Mustad (toidu)nõud, tassid, taldrikud. Põrand on mustaks tallatud. Toad koristamata, kogu korter must ning räpane. Mustad küünealused. Vii must vesi 'solgi- v. pesuvesi' välja! *.. lapsed mustad kui sead. Pöörlevad õue peal pori sees .. M. Metsanurk. b. (kasimatu ja) puhtusest mittehooliv, puhtust mittepidav. Tuba kui seapesa – tütarlapsed ei tohi olla nii mustad. Kas see on boheemlaslik või on nad lihtsalt mustad ja kasimatud? c. määriv, määrdunuks tegev. (Söe)kaevuri töö on must ning raske. Kumb on mustem, sõnnikuvedu või rehepeks? Läks linna peenema ameti peale, et mitte musta talutööd teha. d. erilisi oskusi mittenõudev; tuim, vähese loovusega. Ehitustööline ei hakka labidamehe musta tööd tegema. Musta tööd jääb tehastes üha vähemaks. Suured üldistused pole mõeldavad eelneva musta tööta. e. kõlalt ebapuhas. *Vahel polnud lahtilaulmisel head kõlavust, isegi intonatsioon osutus mustaks .. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: roppmust.
3. ‹adj› piltl sünge, morn; raske, lootusetu, rõõmutu. Kõik on pahas tujus ja mustas meeleolus. Sa teed mu meele mustaks. Peleta mustad mõtted eemale. Tulevik on must ja tume. Must lehekülg meie rahva ajaloos. See oli mu elu üks mustemaid päevi. Meeleheite mustimad hetked. Sa näed kõike liiga mustades värvides 'süngena, lootusetuna'. Must huumor 'millegi tõsise, süngega naljatlemine'. *.. ainult et viha kõiki asju laskis veelgi mustematena paista. G. Helbemäe. || (negatiivse emotsiooni erakordset tugevust rõhutavana). Must meeleheide, masendus, ahastus, lootusetus, mure, tusk. Must viha, (armu)kadedus, pettumus põletab hinge. Meel tulvil musta sappi.
4. ‹adj› piltl süüga koormatud, häbiväärne, kuritegelik; ebaseaduslik, mitteametlik. Must südametunnistus ei anna rahu. Mustad sepitsused, intriigid, plaanid, teod. Üpris musta minevikuga mees. Mõni ärikas või muidu must tüüp. Mingi mustemast mustem tegelinski. Mustad reaktsioonijõud. Ajab musta äri, hangeldab mustal turul. Mingi must tehing, kombinatsioon, mahhinatsioon. Autojuht armastas musti otsi teha. Must kassa. Tema jäi ausaks, teised pidid tema eest musta töö ära tegema. Musta börsi spekulandid. Altkäemaksud ja muud mustad asjad. Kõik käib kuidagi musti teid ja sahkermahker. Temaga oli mingi must lugu, mingisugune segane afäär. Puhas ankeet, ei mingit musta plekki. *Tead sa ka, et ta oli musta südamega mees, valelik ja varas? A. Mälk. *Parun on teda igal pool mõjuvates kohtades laimanud, ta mustaks määrinud. E. Vilde. || sündsusetu, siivutu. Sõimas, kirus, needis teda kõige mustemate sõnadega. Vannub musta kurja. Kõige mustem sõim.
5. ‹adj› piltl nõidusega, maagiaga, vaimudega, ka põrguväega seotud. Must maagia. Arvati, et nõiad, posijad on mustade jõududega ühenduses. *.. ja nõiad teevad oma musti tegusid öö varju all. F. Tuglas (tlk).
6. ‹s› see, mis v. kes on must. a. mustus. Haavale on musta sisse läinud. Vihm uhub akendelt musta maha. Jalgadega, jalanõudega kantakse musta tuppa. Sa pole temast mitte küünealuse musta võrra halvem. Hing vabanes kõigest mustast. *„Mida te tassite?” – „Näh, mis see's ikka,” ühmas voorimees, „tui must, muud ühti.” J. Kross. b. must värv v. värvus. Lagi värviti mustaga. Kindakirjas oli sinist, punast ja musta. c. must (1. täh.) riietus. Vanematele inimestele meeldib kanda musta. Matuselised olid üleni mustas. Musta riietatud mehed. d. kõnek neeger, mustanahaline (vahel ka mõne muu tumedaverelise inimese, näit. kaukaaslase kohta). Ta pole ehtne must, vaid puertoriikolane. Omal jõul läbi mustade maa. *Eurooplane on sajandid olnud mustade, kollaste ja punaste isandaks .. A. H. Tammsaare. e. must (1. täh.) loom (hrl. hobuse kohta). Peremees rakendas musta vankri ette. f. must malend v. nendega mängiv maletaja. Mustadega suurmeister võitis. Musta käik, seis. Partii lõpul jäi must ajahätta.
▷ Liitsõnad: kübara|must, trükimust; kirbu|must, koera|must, küüne|must, linnumust.

mustjas|kõrb [-kõrvi] ‹adj›
vähese mustja tooniga kõrb. *.. ratsutas ta aeglaselt mustjaskõrvil tantsiskleval täkul .. L. Metsar (tlk).

mõni ‹mõne, mõnd e. mõnda illat mõnesse e. mõnda 13› ‹pron›
I. umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› märgib lähemalt määratlemata isikut v. eset. a. keegi, ükskõik kes. Ära räägi nii kõvasti, mõni võib kuulda. Kui mõni kaebab, saad karistada. Aga kui mõni meid näeb? Kontrolli, kas mõni pole kapi kallal käinud. Kes see oli, kas mõni vallamajast? Mõned räägivad, et ta on selle kusagilt maha kirjutanud. Kas tead mõnda, kes tahaks heinu müüa? Toa võib mõnele üürile anda. Kas mõni juhatas teid siia või tulite umbropsu? b. mingi suvaline isik v. ese samalaadsete hulgast. Mis sa valid, võta mõni ära! Mantleid poes on, osta endale mõni. Kas mõnel teist on nuga? Seni hullate, kuni mõni (teist) haiget saab! Lumepallid aina lendavad, võib mõnega pihta saada. Otsi sahtlid läbi, küll märkmik mõnest leidub. c. kõnek (irooniliselt vihjates:) teada olev, kuid nimeliselt välja ütlemata isik. Mõni pidas sünnipäeva, aga mind ei kutsunud. Mõni on nii uhkeks läinud, et ei tee vanu tuttavaid enam tundmagi. Paistab, et mõni norib nahatäit. Kui mõnel raha taskus sügeleb, las kostitab meid pealegi.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et isik, ese v. olukord (samalaadsete seast), kellest v. millest juttu, on lähemalt määratlemata. a. keegi, mingi. Küllap oodatakse mõnda tähtsat meest. Mõni teine tema asemel oleks sellega kohe nõus. Siit on vist mõni suur loom läinud. Alli meelest oli maja nagu mõni loss kohe. Kui see ei meeldi, pane mõni muu kleit. Mõni teelõik sai uue katte. Anna ruttu mõni niisugune pastakas, mis kirjutab! Tulen mõni teine kord, mõnel pühapäeval. Kas poiss on jälle mõne tembuga hakkama saanud? Pean mõnda muud võimalust proovima. Mõnede oletuste põhjal olnud koopad sõja ajal pelgupaigaks. Otsin mõnda tulusat tööotsa. *.. iga risti all on mõni mees, naine või laps puhkamas .. A. Kalmus. b. kõnek (iroonilise vihje puhul:) isik on teada, kuid jääb nimeliselt välja ütlemata. Mida mõni mees sööb, et ta nii tark on? Mõne preiliga ei saa üldse enam jutule. Mõni proua on täna nii üles löödud. *.. kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal peab käima, siis saaks mõni mees mõnda meest mõnikord vähem mõnitama. J. V. Jannsen.
II. umbmäärane asesõna, mis märgib umbmäärast arvu v. hulka
1. ‹adjektiivselt› (väikese, hrl. loendatava hulga kohta). Mõne minuti jooksul, kestel. Mõneks päevaks, kuuks. Selle maa sõidan mõne tunniga läbi. Mõni gramm vähem. Sinna on mõni kilomeeter. Tal on mõni tuhat krooni pangas. Ta on minust mõni aasta, mõned aastad vanem. Ta on mõne hea kilo juurde võtnud. Osta mõni tükk seepi. Mõni lehekülg hiljem, mõne lehekülje järel kordub sama lause. Keemiakauplus on siit mõni peatus Mustamäe poole. Ainult, üksnes mõne sammu kaugusel. Tänaval liikus mõni harv inimene, mõni üksik kojuruttaja. Kutsutud on ainult mõned kõige lähemad sõbrad. Tal on seapõrsas ja mõni kana. Ta on kirjutanud mõne luuletuse. Ekskursioon jääb ära, sest soovijaid on ainult mõni. Need mõned erandid ei kummuta reeglit. Räägi mõne sõnaga 'lühidalt', kuidas elad. Seda on juhtunud ainult mõnel korral. Lähme teeme mõned õlled. Keldris on mõni mahlapudel, mõned mahlapudelid käärima läinud. Mul on linnas veel mõned asjad ajada.
2. ‹substantiivselt› (suurest hulgast v. tervikust esile tõstetavate üksikute isikute v. esemete kohta). Kõigil olid uued riided, mõnel ka uued kingad. Teretas sisseastumisel ja pärast mõnda veel eraldi. Tulid sõbrad, kellest mõnda polnud aastaid näinud. Mõni, mõned on teatanud, et ei saa kooriproovile tulla. Mõnda koolikaaslastest mäletan hästi, mõnda üldse mitte. Mõni seisis, mõni istus, mõni lausa lesis v. mõned seisid, mõned istusid, mõned lausa lesisid. *Palgid ei olnud täpse pikkusega, mõni tuli pooleks saagida, mõnel otsast natuke maha võtta. M. Metsanurk.
3. ‹adjektiivselt› (täiesti umbmäärase, hrl. vähese hulga v. määra kohta). Mõni aeg hiljem, tagasi. Mõne aja eest. Mõne aja jooksul, vältel. Mõne aja pärast, järel. Pean mõneks ajaks lahkuma. Pole teda mõnda aega, mõnel ajal näinud. Ta on oma uurimust mõnel määral täiendanud. See on sulle mõnes suhtes, mõnes mõttes kasulik. Ta on mõnes tükis, mõnest kohast imelik mees. Mõnel maal, mõnel pool külades on nii kombeks.
III. umbmäärane asesõna, mis koos gi- ~ ki-liitega esineb jaotavana täh. 'üks, teine, kolmas jne., see ja teine; üsna mitu'. Ta on mind mõnigi kord aidanud, mulle mõnelgi puhul nõu andnud. Temalt on ilmunud (nii) mõnigi hea luuletus. Mõnedki tööd kippusid takerduma. Nii mõnigi lollus võinuks tegemata jääda. Kuulsin temalt mõndagi huvitavat. Eks ta ole oma elus mõndagi näinud ja kogenud. Mõnigi neist pole seda unustanud. Teab mõnestki (inimesest) rohkem kui need ise. *Kasvab [aias] mõndki. Paar õunapuud, paar ploomipuud, paar kirssi. M. Sillaots. || ‹ka ilma gi- ~ ki-liiteta, hrl. partitiivis› van. F. R. Kreutzwaldi „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on.”. *Aeg tuli. Maa ja mere peal / silm mõnda seletas .. L. Koidula. *Küll saame mõnda kuulda, näha / ja tunda pikal eluteel ... Jak. Tamm.
IV. umbmäärane asesõna, mis rõhutab adverbilaadselt (koos arvu v. mõõtu väljendava sõnaga) kõnes oleva ligikaudse hulga suurust: mitte vähem kui, tublisti, oma. Sellest on ju mõni viisteist aastat möödas! Neil oli suur, mõni kümne toaga maja. Teenib mõni üheksa tuhat krooni kuus. Mõni kolmkümmend versta tuli jala minna. *Aga kus tulejõud! Mõni sadakond kuuli minutis ... R. Sirge.
V. kõnek hrl hlv esineb kedagi v. midagi, mingit väidet vähendava sõnana: mingi, mingisugune. Mõni mees või asi – naise tuhvlialune! Mõni kohapidaja või midagi, va joodik! Temast enam mõni töötegija, mõnd töötegijat, kui tervis läbi. See nüüd mõni laps enam, varsti mehelemineja tüdruk juba. Temal nüüd mõni peigmees, kelgib niisama. See mõne täie aruga inimese jutt! On see mõni mehetegu!? See mõni kink nii tähtsaks puhuks! On see siis mõni õige heinaniitmine? See sandikopikas ka mõni palk! See nüüd mõni mure! See paar kilomeetrit meil ka mõni maa minna. On see ka mõni elu, mis te siin elate! Mõni asi ka, millest rääkida! *.. püüdku siis mõni Maali teistpidi öelda ... H. Kiik.

mõtte|tühi
vähese mõttega v. täiesti mõttetu. Mõttetühi jutt, loba. Pea oli mõttetühi. Vaatab mõttetühjal pilgul.

mäe|massiiv
geogr kompaktne, vähese liigestusega osa mäestikust. Kordiljeeride mäemassiivid.

mömm ‹-i 21› ‹s›
kõnek vähese jutuga, enesesse tõmbunud inimene, nohik. *.. kellegagi ta ei räägi. Tõnissoniga räägib, aga see on niisuke samane mömm .. O. Luts. *Kas ma siis tõesti olen ja jään alatiseks sihukeseks mannetuks mömmiks, kes millegagi hakkama saab ainult kujutluses. S. Rannamaa.

niiske ‹1› ‹adj›
vähesel määral vett vm. vedelikku sisaldav, vähese vedelikuga kaetud, veidi märg. Niiske maa, liiv. Turvas on veidi niiskeks tõmbunud. Muld olgu kergelt niiske, kuid mitte märg. Angervaks kasvab niisketel niitudel. Särk, otsaesine on higist niiske. Pesu on triikimiseks parajalt niiske. Pühib tolmu niiske lapiga. Udust niisked lehed, kastest niiske rohi. Niiske asfalt, kivipõrand, paesein. Aknaklaasid tõmbusid niiskeks. Silmad niisked, veekalkvel. Silmad läksid, lõid, nõrgusid niiskeks. Niisked meelad huuled. || (gaasi, hrl. õhu kohta) veeauru sisaldav. Väga niiske õhk. Toad on liiga niisked. Niiske kelder, pesuköök, saun. Kuum ja niiske kliima.
▷ Liitsõnad: higi|niiske, kaste|niiske, uduniiske.

nõrga|andeline
andevaene, vähese andekusega. Nõrgaandeline laps, õpilane.

nüüdsama ‹adv›

1. väga vähe aega tagasi, äsja. Just nüüdsama oli ta siin. Läks nüüdsama mõni minut tagasi. Nüüdsama rääkisime sinust. Ma alles nüüdsama kuulsin, et .. Isa oli nüüdsama töölt tulnud, võttis esikus jalgu lahti. *.. kus miski ei ole järgmisel hetkel see, mis ta oli praegu, alles nüüdsama ... R. Sirge.
2. väga vähese aja pärast, (otse)kohe; samal ajahetkel. Külalised on nüüdsama tulemas. Mine ruttu, pood pannakse nüüdsama kinni. Pungad on nüüdsama puhkemas. Tundsin, et nüüdsama minestan, kukun kokku. Asjad tuleb nüüdsama selgeks rääkida. *Seal ta on, see naisterahva meel ja mõistus: nüüdsama nuriseb, nüüdsama hõiskab! L. Hainsalu. *Tihti haarasid need [= meenutuspildid] teda nii, et tal tekkis tunne, nagu toimuks kõik alles nüüdsama. P. Kuusberg.

otsustus|võimetu
otsustusvõimeta v. vähese otsustusvõimega, kõhklev, kahtlev. Otsustusvõimetu inimene ei ole oma otsustes kindel, muudab oma otsuseid. Mida vanemaks, seda otsustusvõimetumaks ta muutus.

paastuma ‹42›

1. teat. aja kestel täielikult v. osaliselt toidust v. mõnest toiduliigist loobuma, paastu pidama, söömata v. vähese söögiga olema. Mungad paastusid nelikümmend päeva. Paastub juba teist päeva, ühe päeva nädalas. Mis sa paastud, tule sööma! Tal kõhnal inimesel pole küll põhjust paastuda rikkaliku laua ääres.
2. piltl muudest elumõnudest loobuma. Suitsud on otsas, paastun juba eilsest peale. *Tule ka vahel kõrtsi, mis sa paastud. H. Pärli-Sillaots. *Ta nagu pelgas vähe mu silmi, niisugune kaua paastunud mees nagu ta oli. A. Maripuu.

paljuke(ne) ‹-se 5› ‹pron›
‹hrl. nimetavas, omastavas või osastavas käändes koos määrsõnaga siis› kõnek (tunderõhulistes väljendites millegi vähese, pisku kohta:) kui palju, paljuks. Paljuke (siis) laps ikka sööb! Paljukese (siis) vanainimene teha jõuab! Paljukest sellest suurele perele jätkub! Niisama paljukest meil põldu ongi. Nii paljukest, kui mul vaja, jätkub raha ikka. *Paljukesed meist siis ookeanil on olnud, et kõiki ränki asju sealsete tormidega võrdleme. F. Tuglas.

[kellelgi] on kinnine pea, [keegi] on kinnise peaga
kellelgi puuduvad eeldused edukaks õppimiseks, keegi on vähese taibuga. Poiss on kinnise peaga, peale selle veel laisk ka.

pillama ‹pillata 48›

1. kogemata v. tahtlikult kukkuda laskma. Pillas kausi, sulepea, võileiva käest. Perenaine pillas kulbi põrandale. Pillasin ehmatusega prillid eest. Kiiruga tõustes pillas käekoti maha. Pillas klaasi, taldriku põrandale puruks. Pillasin endale sousti sülle. Leiba ei tohtinud maha pillata. Kallas klaasid täis ega pillanud piiskagi maha. Vares pillas leivatüki noka vahelt. Tütarlaps pillas sitsivale koerale lihatüki suhu. Tõusis ja pillas mõned mündid jootrahaks lauale. Helikopter pillas laagri kohal postikoti hange. *Pruunikalt mustavail põllusiiludel liikusid naised ja tüdrukud .. pikkamisi edasi, pillates pooleks lõigatud musti kartuleid värskeisse vagudesse.. E. Vilde. | piltl. Kastanid, kased pillavad koltunud lehti. Õitsvad õunapuud pillavad helbeid. Taevas pillas üksikuid vihmapiisku. || (vähese nutu kohta). Pillas oma endisest kodust rääkides veel nüüdki pisara. Maria ei pillanud oma elukaaslase surma puhul kuigi palju pisaraid.
2. heitma, viskama, paiskama, pilduma. Kõik esemed toas olid laiali ja segi pillatud. *Pärast mööda kaart tagasi tulles pillas ta löeotsaga paksu kaare laiali. J. Mändmets. *Andres tampis viha pärast jalgu vastu maad, lubas Tiiu surnuks lüüa ja terve Kalmu talu laiali pillata. J. Pärn. | piltl. Vastase väeüksus pillati äkkrünnakuga laiali. Sõda purustas paljud perekonnad ja pillas nad mööda ilma laiali. Suvine päike pillas heldelt oma kiiri, soojust ja valgust. Sügis pillab värve helde käega. *Kadakatäks pillab katkendlikke helisid nagu tillukeste klaaskellukeste tilinat. J. Piiper. || ‹hrl. nud-partitsiibis› (laialdasel alal, siin-seal hajali asumise v. asetsemise kohta). See väike rahvarühm on laiali pillatud väga ulatuslikule metsaalale. Püüti eri paikadesse laiali pillatud sõjapõgenikest kaasmaalastega kontakti luua. Endised koolikaaslased on laiali pillatud üle terve maa. *Külavaheteed ühendasid nagu juhuslikult siia-sinna pillatud talusid.. J. Kello. *Inglaste linnaosa on üksikute elamute kaupa laiali pillatud mereranda puude alla. J. Sütiste. || (kiir)pilku kuhugi heitma. Aeg-ajalt pillas ta mu poole hajameelse pilgu. Ta ei pillanud mulle pilkugi.
3. murd sõidu ajal perutama, lõhkuma (hobuse kohta). *Ja ennegi kärsitu, nüüd veel päris meeletuks kohkunud hobune kihutas pillates edasi. M. Raud. *Hauaksemägi, kust alla sõites tuli hobust kõvasti ohjadest hoida, et ta pillama ei hakkaks, on nüüd lauskmaa. J. Semper.
4. korraks, muu jutu sekka v. teiste jutu vahele midagi lausuma, mingit repliiki, vahemärkust poetama. Pillas ka omalt poolt sekka mõne sõna. Mõtlematult pillatud sõna võib palju kurja teha. Koduteel ei pillanud Ants ainsatki sõna. Keegi oli pillanud kirjutise kohta sõna „diletantlik”. Kõrvallauas pillatud lause äratas mu tähelepanu. Kõneluse kestel pillas ta pilkavaid märkusi. Ta on väga kitsi komplimente pillama. Ott ei pillanud ainsatki etteheidet. „Soovin õnne,” pillasin mokaotsast. *Hiljuti pillas üks mu „Werneri” tuttav paradoksi: parimini läheb siis, kui ei lähe kuidagi.. M. Traat.
5. raiskama, laristama, ülemäära kulutama. Meil pole raha pillata. Pillas oma raha tühistele ostudele, igasugustele lõbustustele. Kogu suur varandus läks pojale, kes selle peagi laiali pillas. Ei maksa oma vara sinna-tänna pillata. Lapsed pillavad, mida isa on kogunud. Vanemad korjavad, lapsed pillavad, lapselapsed näevad nälga. *Va ihnuskott ta küll on, aga kui kord pillama hakkab, siis pillab hullupööra. E. Bornhöhe. || piltl (muu kui raha vm. materiaalse väärtuse kohta). Ei tohi pillata oma energiat, vaimset jõudu. Ei maksaks pillata entusiasmi liiga paljude asjade peale. *Pinna pillas elu nagu paljud teisedki näitlejad neil aegadel. V. Panso. *Kaua ma siis sedaviisi ennast pillan ja joodikutega ringi aelen. Tuleb hakata teisiti elama. P. Krusten.

pime ‹-da 2›

1. ‹adj› valgusetu v. valgusvaene; vähese valgustusega v. valgustamata. a. (üldiselt). Pimedal pilvisel ööl on kerge eksida. Öö oli pime ja õudne. Pikad pimedad õhtud. Oli augustiöö pimedaim aeg. Kardan pimedal ajal väljas käia. Ilm läks pimedaks. Pimeda ilmaga on nähtavus halb. Väljas on juba pime. Õues on päris, sootuks pime. Oli pilkaselt pime. On pime nagu kotis. Oli nii pime, et silm ei seletanud teerada. Vahepeal oli pimedaks läinud. Väljas kisub, muutub, lööb juba pimedaks. Iga minutiga läks pimedamaks. | piltl. See on minu elu pime pool. b. (ruumide v. mingi muu konkreetse koha kohta). Pime esik, koridor, köök. Õhtul istusime kaua pimedas toas. Mu tuba on üsna pime – suured puud on akna all. Toas oli juba täiesti pime. Tee tuba pimedaks 'kata aken kinni v. kustuta tuli ära'. Sees oli pime, sest aidal polnud aknaid. Valgustasime taskulambiga pimedaid nurki. Pime koobas, kuristik, org. Pime laas, kuusemets. Puude all oli üsna pime. Pime põõsaalune. Jalgrada, metsarada oli pime. Läksin lõkke äärest pimeda mere poole. Pimedate 'halvasti nähtavate' kurvidega tee. || ilma kunstliku valgustuseta v. vähese valgustusega. Aknad on pimedad, pole vist kedagi kodus. Oli elektririke, tänavad olid pimedad. Oli pimenduskäsk ja majad kõik pimedad. Jõulupuu altari ees oli veel pime 'süütamata küünaldega'. Auto sõitis pimedate 'poolvõimsusega põlevate' tuledega. | piltl. Pime 'võisilmata' puder. Juustu kutsutakse „pimedaks”, kui tal on liiga vähe auke.
▷ Liitsõnad: kott|pime, pilkas|pime, poolpime.
2. ‹s› valguse puudumine v. selle vähesus, pimedus; ööpäeva valguseta aeg. Pilkane, suur, vana pime oli juba käes. Väljas valitses täielik pime. Pimeda hakul asusime teele. Tuisu ja pimedaga eksisime teelt. Me ei jõudnud enne pimedat kohale. Pime jõudis kätte. Tõusti juba pimedas. Tuld üles ei võetud, riietuti pimedas. Lapsed kartsid pimedas õue minna. Saarmas näeb pimedas väga hästi. Jäime pimeda peale, kätte 'enne kui kohale jõudsime, valmis saime vm., läks pimedaks'. Lapsed olid pimedani õues. Töötasime pimeda tulekuni. Pimedast pimedani 'varahommikust hilisõhtuni' olime põllul. Tegime tööd varavalgest suure pimedani. *Tuli kustus pikkamisi. Näod kadusid pimedasse. M. Sillaots (tlk). | piltl. Ma ei tea veel täpselt, koban alles pimedas. *.. ma olen juba ammu tahtnud teile seda selgeks teha, kuidas teid pimedas ümber veetakse, aga ma ei ole seda julgenud. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: hommiku|pime, õhtu|pime, ööpime; sügis|pime, talvepime; kott|pime, pilkas|pime, poolpime.
3. ‹adj› mittenägev, nägemisvõimetu. Pime inimene, vanamees, kerjus. Laps sündis pimedana, on sündimisest saadik pime. Jäi gaasist pimedaks. Trahhoom võib pimedaks teha. Oma elu viimastel aastatel oli ta päris pime. Mees on peaaegu pime. Ta on ühest, mõlemast silmast pime. Tal löödi kakluses silm pimedaks. Ega ma pime ole, näen küll. Ta ei märganud midagi ümberringi, just nagu oleks ta pime ja kurt. Kassipojad olid veel pimedad. Saarma pimedad pojad saavad nägijaks 9.–10. päeval. Koobastes elab pimedaid kalu. Pime kana leiab ka tera. *„Siis ta ikka päris pime ei ole?” küsis isa. – „Ei ole.. Aga Villu kõlbaks ehk pimedast peastki Kõrbojale peremeheks..” A. H. Tammsaare. || (ajutise mittenägemise v. puuduliku nägemisvõime kohta). Valgusesähvatus võttis silmad pimedaks. Ere päikesevalgus lõi silmist pimedaks. Koopasse sisse astudes jäin esialgu pimedaks, alles pikapeale hakkasid silmad midagi seletama. Ta silmad olid pimedad pisaraist. Mul lõi hirmu pärast silmade ees pimedaks.
▷ Liitsõnad: kae|pime, kana|pime, lume|pime, poolpime.
4. ‹s› nägemisvõimetu inimene, mittenägija. Sündinud pime. Pimedate kiri, kool. Eesti Pimedate Ühing. Pime oli oma nägemise kaotanud sõjas. Pimedatel on hästi arenenud kompimismeel. Pime kompis kepiga teed. Talutasime pimeda üle tee. Pime ei või pimedale teed juhatada.
▷ Liitsõnad: pool|pime, purupime; kana|pime, värvipime.
5. ‹adj› piltl midagi v. kedagi mitte märkav, tähelepanematu; tegelikkuse suhtes taipamatu v. sellest mitte hooliv ja mitte väljategev. Oled sa pime, et ei märka, milline ta tegelikutl on! Armunud inimene on oma armsama vigade nägemiseks pime. Ta pole kunagi olnud pime ilule. Too isand on pime egoist. Ta on meelitustega, rahaga pimedaks tehtud, löödud. Mõisnikud hoolitsesid selle eest, et keiser oleks kurt ja pime talupoegade hädade suhtes. Armastus on pime. *Kuidas võisin ma pimedaks jääda kõige selle ülekohtu vastu, mis ma kloostris, linnas ja maal nägin? G. Helbemäe.
6. ‹adj› piltl vähearenenud, taipamatu, rumal; harimatu, mahajäänud. a. (inimeste kohta). Poliitiliselt pime inimene. Pärismaalasi peeti pimedateks ja mõistmatuteks. Peaksin olema arust pime, kui su juttu usuksin. Olen eksituse tee peal käinud ja pime olnud. Selles asjas oled sa ikka veel päris pime. Pimedat ja harimata rahvast hirmutati maailmalõpuga. Pimedat massi on kerge petta, lollitada. Sa oled pime 'tahtetu' tööriist nende käes. Otsustati pimedad paganad ristiusku pöörata. *Et lapsed, nagu Tõnu armastas öelda, mitte päris pimedatena ei kasvaks, pani ta nad Lõõnikule kooli. A. Kalman. b. (seesuguse maakoha, kandi kohta). Töötada tuli tal pimedas kolkakülas. Pimedamates maanurkades oli lahkusulistel rohkem edu. Ega meil polnud mõni pime nurk, tegutsesid ühistud ja seltsid. *..ära siit kehvast tarehütist, pimedast ja rumalast ümbrusest.. R. Sirge. c. (ajajärgu kohta). Saabus pime keskaeg oma feodaalsuhetega. Pime orjaaeg. Pimedate aegade ebausk. *Lääne-Euroopa pimedatel sajanditel oli araabia maailm antiikkultuuri pelgupaik. L. Meri.
▷ Liitsõnad: vaimupime.
7. ‹adj› piltl ohjeldamatu, pöörane, pidurdamatu; arutusse tegevusse tõukav. Meest valdas, haaras pime viha. Peksis hobust pimedas vihas. Ta on arutu, pimedat viha täis. Tormas vastasele pimedas raevus kallale. Pimedast hirmust haaratud loomad tormasid jõkke. *.. vihast pime, trummeldab nõrkade rusikatega teise laia rinda. J. Rannap. || arutu, mõistust mittearvestav; tunnetel, vaistul põhinev. Noored olid nii pimedad oma kires, et olid valmis kas või kuritööks. Pime instinkt. Pime armukadedus tegi ta pööraseks. Mind valdas pime hirm, pime trots. Pimeda emaarmastusega võib lapse ära rikkuda. Pime kiindumus ei märka teise puudusi. Pime fanatism. Pime kättemaksuiha kihutas neid tagant. Ma ei kavatse pimedas vaimustuses kõiki ta tegusid heaks kiita. Pime elutahe. Vaen ja viha teevad pimedaks. *Kuid sõjas pole tarvis pimedat vaprust, vaid arukust. L. Metsar (tlk).
8. ‹adj› piltl ebakriitiline, kahtlusteta; alistuv, orjalik. Pime truudus, alandlikkus, käsutäitmine, kohusetunne. Ema pime usk oma poja andekusse. Pime usk üleloomulike jõudude olemasolusse. „Libahundi” Tiina on pimeda ebausu ohver. Suurte eeskujude pime matkimine. Autoriteetide pime kummardamine. Tundis ülemuste ees pimedat aukartust. Ei tohi kelleltki nõuda pimedat sõnakuulmist.
9. ‹adj› piltl sünge, lootusetu, lohutu, raske. Ta elu oli rõõmutu ja pime. Tulevik tundus pime ja lootusetu. Pimedatel aegadel on rahvas tuge saanud usust. Hinges on pime mure. *Igaühe ajus pöörles pime, raske küsimus: miks on elus nii palju vaeva, viletsust, nälga?... F. Tuglas.
10. ‹adj› piltl segane, ebamäärane, arusaamatu; kahtlane, ebaseaduslik. Selle firma tegevus on üks pime asi. Pimeda äriga võib vahele jääda. Turukaup on tihti pime ja kontrollimata. Kasutas ära kõik pimedad otsad. Räägitakse, et ta sai pistiseks suure summa pimedat 'kahtlase päritoluga' raha.
11. ‹adj› piltl täiesti ettenägematu, juhuslik, juhuslikult esinev v. toimiv. Mind päästis ainult pime juhus. Meie kohtumine oli pime juhus. Ei usu, et siin oleks tegemist ainuüksi pimeda juhusega. Pime õnn, et.. Mind aitas pime õnn: leidsin suurema summa raha. *Eks pime saatus oli tahtnud Jakobile Matise kivitee lõhkumise eest kätte maksta. A. Beekman.
12. ‹s› kõnek (pahameelt väljendava kerge rahvaliku kirumissõnana, tihti seotud ehmatuse v. üllatusega:) pimevaim, hullvaim, pimeloom, põrguline. Mis sa, pime, ehmatad teisi inimesi! Mis te pimedad trügite! Kuhu nad pimedad nii ummisjalu tormavad? Mis sa, pime, nii kõvasti norskad! Pime, ehmatas mind päris ära oma jutuga! Mis see koer, pime, nii uluma peaks. Pea, pime, valutab. *Juba ma tulen, kannatage ometi natukene, pimedad! V. Pant. *.. oleks nad [= kiisad] põrgulised natuke suuremad olema. Nad pimedad on ju pisikesed nagu i-pead. O. Luts. || (hrl. jahmatust, üllatust väljendavates hüüatustes). Toho(o) pime, see on ju lausa uskumatu lugu! Tohoh pime, kui raske kott. Või teenisid tuhat kuus, toho pime! Oh sa pime, küll lõhuvad ukse taga! Oh sa pime, magasin sisse! Oi sa pime, mis nüüd saab!
13. ‹adj› kõnek kiirustav, kiire, tuline. *Mul nüüd pime tegemine. Sead sööta, lehmad lüpsa – kõik nõuavad oma õigust.. E. Vaigur. *Ei me saanud mahti sõrmegi kõverdada, kui kult juba tulise jutiga meie kohal, aga ega ta meid pimeda valuga üldse märganudki.. M. Nurme.
14. ‹adj› hrv (värvuse kohta:) tume, must. *.. ja öökull huikas mäe kuuskedes, sünge laas nende all kohises raskelt ning pimedad pilved peitsid taevakaane. F. Tuglas (tlk).

pinge|vaene ‹adj›
vähese, mitteküllaldase pingega (hrl. 3. täh.) Pingevaene etendus. Võistlused kujunesid pingevaeseiks.

pisar ‹-a 2› ‹s›

1. pisaranäärmeis tekkiv üle alalau serva langev vedelikutilk; ‹pl.› (sageli nutu kohta). Pisar on silmas, laugel, silmanurgas, tuleb silma. Tuul, suits ajas, võttis pisarad silma. Naerab pisarateni, nii et pisar silmas, nii et pisarad tulevad silma. Meeleliigutusest, valust, suure rõõmu pärast tulid, valgusid pisarad silma. Silmad läikisid pisaraist. Nägin ta silmis pisaraid. Pisaratest kalkvel silmad. Pisaraist märg, nõretav nägu. Ta nägu, silmad olid pisarais. Ema silmist purskusid, voolasid, veeresid pisarad. Pisarad jooksevad ojadena üle näo, mööda põski alla. Ta silmist langes, kukkus jämedaid, suuri pisaraid. Ann valas lahkudes kibedaid, palavaid, kuumi pisaraid. Poetas, pillas kaastundest mõne pisara, paar pisarat. Ema on poja pärast valusaid pisaraid nutnud. Tüdruk puhkes pisaraisse 'hakkas nutma'. Pühib, kuivatab põselt pisara, pisarad silmist. Pisaraid tagasi hoidma, varjama, (alla) neelama. Võitlesin pisaratega. Naine oli üleni pisarais, uppus pisaratesse. Ei tema hoolinud orbude ja lesknaiste pisaraist. Oli oma jutust pisarateni liigutatud. Ta heldis pisarateni. Mul hakkas vaesekesest pisarateni kahju. Need olid ehtsad, siirad, tehtud 'teeseldud' pisarad. Viimased sõnad ütles ta läbi pisarate, pisarad hääles. Tüdrukul olid pisarad kurgus 'oli nutma puhkemas', tõusid pisarad kurku. Häälest kostsid pisarad. Sõnad lämbusid pisaraisse. See oli naer läbi pisarate 'kurb naer'. Pisaraist nõretav 'sentimentaalne' armastusfilm.
▷ Liitsõnad: haledus|pisar, heldimus|pisar, häbi|pisar, härdus|pisar, jonni|pisar, kahetsus|pisar, kergendus|pisar, leina|pisar, liigutus|pisar, mure|pisar, naeru|pisar, rõõmu|pisar, silma|pisar, valu|pisar, viha|pisar, õnnepisar; krokodillipisar.
2. (sageli poeetilise varjundiga:) tilk, piisk. Kevadvihma soojad pisarad. Vihmajärgsed pisarad hiilgavad murul. Veepritsmeist pisarad õitel. Lumeräitsakaist sulanud rasked pisarad. Laubal läikisid hirmuhigi pisarad. Kuivanud jõesängis pole pisaratki vett. Vere punane pisar sõrmeotsal. *Kuigi lehitud, nõrisesid oksad pisaraist. V. Uibopuu. | piltl. *Tema pilkes oli ka pisar enesepilget. F. Tuglas. || kõnek (õige vähese alkoholi kohta). Võtame ühe väikese pisara konjakit. Nii raske päeva peale kuluks üks pisar marjaks ära. *Andsin talle siis pisara puskarit, et pista kinni ja saa õnnelikuks. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: higi|pisar, kaste|pisar, rasva|pisar, udu|pisar, vaigu|pisar, vee|pisar, vere|pisar, vihmapisar; viinapisar.

pisike(ne) ‹-se 5 komp pisem superl kõige pisem e. pisim›
‹adj› (väga) väike
1. (kogult, suuruselt). a. (inimese, looma, nende kehaosade kohta). Pisike inimene. Pisike kõhn naine. Pisikest kasvu, pisikese kasvuga mees. Julius oli Ottost tükk maad pisem, kuid hästi sitke. Ta on meie salgas kõige pisem. Pisike koeranähvits. Lendorav meenutab oravat, kuid on sellest pisem. Pisike lind, pisikesed sipelgad. Pisikesed käed-jalad. Pisike saba. || (lapse v. noorlooma, linnupoja kohta vihjega üheaegselt nii kasvule kui vanusele). Lapsed on alles päris pisikesed. Pisike põnn, põngerjas. Mu pisike tütreke. Triin on Marist pisem, alles kolmene. Juba pisikese tüdrukuna kantseldas nooremaid õdesid-vendi. Sai Miinagi vahel vabadust, kui enam pisemate järele ei tulnud vaadata. Me olime alles liiga pisikesed, et kõike mõista. Pisikesest peast 'pisikesena' oli ta igavene väänkael. Armastas juba pisikesest peale laulda. Emapart pisikeste poegadega. *No on see vast imede ime, ise pisike kui parm, aga loeb nagu Kadrina köster. R. Lahi. | ‹substantiivselt›. Oh sa mu pisike, kas said haiget! Naabritel on varsti pisikest 'titte' oodata. b. (esemete, ehitiste, loodusobjektide jm. kohta). Pisike rahakott, mapp, nuga, vasar. Pisikesed klaashelmed nagu herned. Laual põles pisike lamp, küünlajupp. Saapad on poisile pisikeseks jäänud. Pisike linn, küla, puukirik, maja. Köök, tuba, saunakamber on liiga pisike. Pisike raudahi andis vähe sooja. Lahes on mitu pisikest saart. Pisike ojanire, põllulapp. Maailma kõige pisem riik. Pisikesed longus kurgitaimed. Õunad olid pisikesed ja ussitanud. Rebis kirja pisikesteks tükkideks. Sukakannas on pisike auk. Ta astus pisikeste sammudega. Jõi pisikeste sõõmudega. Toiduportsjonid jäid järjest pisemaks. Selle peale kuluks üks pisike naps ära. Pisike säde teeb suure tule.
▷ Liitsõnad: ime|pisike(ne), pisi-|pisike(ne), ülipisike(ne).
2. (väärtuselt, arvult). Palk, pension on pisike. Selle eest on ette nähtud ka pisike preemia. *Peale suurpere elas majas veel mitu pisikest peret: Passa Liisu tütrega ja kurt Mihkel isaga. R. Soar.
3. (üli)lühikese kestusega, lühiajaline, põgus. Pisike puhkus kuluks ära. Saadaval oli üks pisike tööots. *Pärast lestapraadi ja haput piima kamaga tegin pisikese une. H. Pukk.
4. jõult, mõjult nõrk, vähese intensiivsusega. Pisemgi puudutus tegi valu. Ta ärkab pisimagi krabina peale. Pisemgi tuulepuhang tõi okstelt veepiisku kaela. Mul tõusis pisike palavik.
5. tähtsusetu, tühine, ebaoluline, süütu. Pisike viga, puudus, eksitus, pahandus. Aeg-ajalt tuli ette ka pisikest jagelemist. Osuta mulle pisike teene! Mõni pisike patt hingel. Tuli ette pisikesi korrarikkumisi. Matkal juhtus ka pisikesi seiklusi. Ära tee pisikesest asjast suurt numbrit! Lind tõusis pisemagi hädaohu korral lendu. *Ta sadu nägusid võib hoida meeles / ja pisematki meie hulgast näeb. T. Lehtmets.
6. väiklane. *Pisikesi inimesi iseloomustab vastik enesearmastuse üleküllus, suuri inimesi tagasihoidlikkus. O. Jõgi.

polituur ‹-i 21› ‹s›
poleerainena kasutatav vaigu piirituslahus, vähese vaigusisaldusega piirituslakk. Polituuriga kaetud lauaplaat. Polituuri vänge hais.
▷ Liitsõnad: šellakpolituur.

pool|kuiv ‹adj›
pooleldi kuiv. a. vähese veega. Poolkuiv jõgi. Poolkuivaks jäänud kanal. b. vähese vee- v. niiskusesisaldusega. Näsis poolkuiva leiba. Pesu on juba poolkuiv. Poolkuivad ja toored lepahalud. Niiske, poolkuiv, toakuiv puit. Poolkuiv betoonisegu. Poolkuiv '0,5 – 3% suhkrusisaldusega' vein.

pops ‹-i 21› ‹s›
aj maata v. vähese maaga kehvtalupoeg, kes elatus suurelt osalt juhuteenistusest. Popsid ja saunarahvas tulid peremehe talgutele. Nad elavad peost suhu nagu popsid. Meie elamine on sinu häärberi kõrval popsi värk. *Ta oli meie talu pops, tal oli hütt ja neli vakamaad maad lepiku taga, ja selle eest tegi ta talule päevi.. R. Roht.

puidu|süsi
suure süsinikusisaldusega poorne aine, mis tekib puidu kuumutamisel õhu juurdepääsuta v. vähese juurdepääsu korral, puusüsi

põis ‹põie, põit 35› ‹s›

1. inimese v. looma kelmeline õõneselund mingi vedeliku v. gaasi tarvis. a. kusepõis. Haige, opereeritud põis. Põit tühjendama 'urineerima, kusema'. Tal on nõrk 'vähese pidamisega' põis. || koduloomade põie kuivatatud kelme klaasi asendajana vm. tarbeasjana (varasematel aegadel). Majade aknad olid põiest, kaetud põi(t)ega. Põiest tubakakott. Lapsed mängisid hernestest kõriseva täispuhutud põiega. b. ujupõis. Haugi, vimma põis. c. (võrdlustes). Poisil on põsed punnis nagu põied. Lubas teise kui põie lõhki lüüa.
▷ Liitsõnad: kuse|põis, mee|põis, sapi|põis, sea|põis, uju|põis, vesi|põis, õhupõis; meripõis.
2. hlv (inimese kohta). Täispuhutud, ennast täis põis 'tühine kelkija, kehkenpüks'. *Noh, astu veel teine kordki sisse, kui süda kipitleb.. Säärane põis tuleb mind õpetama! H. Raudsepp.

päikese|tera

1. päike (hrl. vähese paistmisega). Päikesetera tõusis metsa tagant, kerkis silmapiirile. Päikesetera veeres, kadus mere taha. *.. ei kuuldud tõusta enne, kui ähmaseis aknais helendas juba sulaselge päikesetera. M. Raud.
2. päikesekiir. *.. päikeseterad tantsisid õhukese noorjää pinnal, veealune võlvistik lõi kiirgama. M. Rebane. *Elu ja aastad küpsetavad inimest kui päikeseterad vilja nurmel. F. R. Kreutzwald.

päikese|vaene ‹adj›
vähese päikesepaistega. Päikesevaesed talvekuud.

raha|pahn
hlv vähese väärtusega v. väärtusetu (paber)raha. *„Seda uut rahapahna mina ei taha!” käis Anton oma tingimused välja. T. Lehtmets.

rahulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. mittesõjaline, vaenutegevuseta; rahuaegne. Rahvusvaheliste tüliküsimuste rahulik lahendamine. Rahulikele aegadele järgnesid sõja-aastad. Võimu üleminek riigis toimus rahulikul teel. Sõja ajal sai palju kannatada ka rahulik elanikkond. Pärast sõja lõppu alustas rahvas rahulikku ülesehitustööd. Hõimude vahekorrad olid rahulikud ja sõbralikud. *.. sõja aeg ... mis sest kooliskäimisest tulu on ... las ajad lähevad rahulikumaks .. L. Kibuvits.
2. tasakaalukas, mitteerutuv v. -ägestuv, ennast valitsev, tasane; ant. rahutu. Rahulik inimene, naine, laps. Ta on igati rahulik ja mõistlik mees. Tal on kaunis rahulik iseloom, ta on loomult rahulik. Olen vist inimene, kes kunagi rahulik ei ole. Jää rahulikuks, ära satu paanikasse! Pead end rahulikuks sundima. Solvatu tõusis täiesti rahulikuna püsti. Vend on rahulikum kui mina. Mida rahulikum sa eksamil oled, seda parem. Kaaslaste poolehoid tegi teda rahulikumaks. Ta rahulik meel ja tasakaalukus olid kadunud. Ta süda oli õige rahulik. Töö on tehtud, võime rahuliku südamega puhata. Rahulik hobune. Tuvid on rahulikud linnud. || sellist seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Mehe nägu oli rahulik. Rahulik pilk, naeratus. Isa hääl oli muutunud rahulikuks. Rääkis üsna rahulikul toonil. Rahulik jutt, käitumine. Rahulikud liigutused. Läks rahulikul sammul üle õue. Tegi seda rahuliku järjekindlusega. Õpetaja peab säilitama oma rahuliku väärikuse. Rahulik 'sügav, katkematu' uni. Magajate rahulik hingamine. *.. [J. Sibeliuse] 6. sümfoonia on peen, mõtlik ja väliselt rahulik. L. Normet.
▷ Liitsõnad: imerahulik.
3. (hrl. looduse kohta:) vaikne, rahus olev, vähese liikuvuse v. muutuvusega. Suviselt laisk ja rahulik meri. Mets on nii rahulik ja vaikne. Vihmasadu muutus rahulikumaks. Absoluutselt rahulikus seisundis pole maakoor kunagi. Rahuliku 'vähese aktiivsusega' Päikese aasta. Rahulik maastik.
4. vaikne, häirimatu, suurte sündmuste v. ebameeldivate juhtumisteta toimuv; häirimatu olukorraga. Rahulik elu, elutempo. Tund jätkus rahulikus töömeeleolus. Aeg oleks minna rahulikuma ameti peale. Oli olnud rahulik ja hea päev. Puhkamiseks on vaja leida mõni rahulikum paik. Elab maal, seal on vaiksem ja rahulikum. Siin on rahulik, keegi ei tülita meid. Ümbrus on rahulik, linnakärast eemal. Sündmuste rahulik kulg. Kodus on kõige mõnusam ja rahulikum olla. Inglise avangust tekkis malelauale rahulik seis. *Kui rahulik oli veel XIX sajandki meie omaga võrreldes! H. Puhvel.
5. vormidelt, proportsioonidelt, värvustelt vaos hoitud ja harmooniline. Rahulikes toonides põrandavaip. Rahuliku ornamendiga tapeet. Maali rahulikud värvid. Muru moodustab rahuliku tagapõhja värviküllastele lilledele. Hoonete väliskujundus, ruumide üldmulje on lihtne ja rahulik. Tiitellehe puhas ja rahulik kiri. Kunstniku rahulik, harmooniline stiil. *.. süütas valge varjuga lambi. Tuba täitus rahuliku leebe kumaga. A. Pervik.

riim|vesi
geogr looduslike veekogude vähese soolsusega vesi, mis tekib enamasti jõe- ja merevee segunedes. Haug elutseb peamiselt riimvetes.

robustne ‹-se 2› ‹adj›

1. (väliselt) tahumatu, rohmakas, vähese viimistlusega. Robustne nägu, kehaehitus. Vanad tööriistad olid algelised ja robustsed. Taluköögi robustsed lauad ja toolid. Algaja joonistused tundusid veidi robustsed.
2. (käitumises) labane, maotu, lame. Robustsed väljendid, naljad, kombed. Robustne olemus, käitumine. Ta võib mõnikord üsna robustne olla.

rohmakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. algeline v. vähese viimistlusega, kohmakas, raskepärane. Rohmakas laud, pink, mööbel. Rohmakas ehitis, hoone. Suur ja rohmakas traktor. Muistsed tööriistad olid äärmiselt rohmakad. Laev oli loovimiseks liiga rohmakas. Sinel on pikk ja rohmakas. Taat kannab rohmakaid säärsaapaid. Toodete töötlus, viimistlus osutus võrdlemisi rohmakaks. Kirjutas suurte rohmakate tähtedega. *Keerdtrepp lõppes ja tüki maad tõusid rohmakad paepurused astmed õige järsakas otsejoones. J. Kross. || (füüsiliselt) suur ja kohmakas, nurgeline. Rohmakas kämmal, nägu, laup. Rohmaka kehaehitusega mees. Ta tunneb end teiste kõrval rohmakana. Astus veel paar rohmakat sammu. Joobnu liigutused on rohmakad.
2. jämedakoeline, tahumatu. Rohmakas lähenemiskatse. Rohmakad lohutussõnad, naljad. Eit oli rohmaka ütlemisviisiga. *Ei ole nagu see rohmakas Volli, kes ütleb rohkem kui ise mõtlebki. R. Sirge.

siin|samas ‹adv›

1. siin, sellessamas kohas. Oota mind siinsamas. Siinsamas ta mõni päev tagasi surigi. Mees istus mõttesse vajunult, siinsamas ja siiski nagu ära. Laual olid raamatud, siinsamas vedelesid apelsinikoored. Mäetipud näivad otsekui siinsamas, käeulatuses. Siinsamas lähedal on koolimaja. Karjamaa on siinsamas lauda taga. Ta elab siinsamas, üle koridori. Siinsamas, tema silmade, nina all läksid poisid tülli.
2. väga vähese aja pärast v. selsamal ajal, samas; nüüdsama. Varas peeti kinni, siinsamas tuli ka politsei. Siinsamas sai ta aru, et oli end ülekohtuselt süüdistanud. Ta tahab kohemaid, siinsamas lahenduse leida. Ta ütles seda nii lihtsalt, et jäin teda siinsamas sõnapealt uskuma. Naisterahva meel on imelik: siinsamas ta nutab, siinsamas naerab. *Ta teeb neile etteheiteid ja kaitseb neid siinsamas. A. H. Tammsaare.

silgutama ‹37›

1. (vähese piimaanniga lehma) lüpsma. Hakkas lehmi silgutama. Silgutas ja silgutas, aga udarad olid tühjad.
2. napilt piima andma. Lehm silgutab ainult tilgakese. *Sööda neid [= lehmi] või mitte – silgutavad ikka ühtemoodi. V. Ilus.

silma|täis ‹s›

1. vähene hulk midagi, natuke. a. (magamisega ühenduses). Ma pole silmatäit(ki) maganud. Sain ainult silmatäie tukkuda. Heitis pikali, et silmatäis magada. *Sellest päevast peale ei lubanud Josef endale silmatäitki und. A. Sang (tlk). b. (vähese nutu kohta). Ei nutnud ühtki silmatäit. c. (muu kohta). *Oota, Adoke! .. Üks silmatäis aega veel... M. Raud.
2. nõelatäis. Silmatäis niiti.

sisu|tühi
vähese sisuga v. täiesti sisutu. Sisutühi, maitselage teos. Sisutühi sõnakõlks.

sisu|vaene
sisult vaene, vähese sisuga, sisukehv. Sisuvaene teos, kiri, kõne.

soola|vaene
vähese soolaga. Soolavaene dieet, toit.

sotsiaal|abi
riiklik abi igapäevaeluga toimetuleku parandamiseks (näit. vähese sissetulekuga inimestele). Sotsiaalabi andma, saama. Orb taotleb sotsiaalabi.

statist ‹-i 21› ‹s›
tekstita v. vähese tekstiga pisiosade mängija teatris v. filmis. Kutselised näitlejad ja statistid. Linnateatri statist. On statistina kaasa teinud mitmes filmis. Vajatakse statiste massistseenidesse. *Mitte igaühel ei õnnestu tõusta kolme aastaga katsetavast statistist esimeseks täheks. K. Ristikivi. || piltl tähtsusetu isik, kes toimuva kulgu ei mõjuta

steariin|küünal
vähese parafiini lisandusega steariinist küünal. Helevalged, uhkelt leegitsevad steariinküünlad.

suitsu|raha
raha sigarettide v. paberosside ostmiseks. Poistel polnud suitsuraha. || (väikese rahasumma, vähese raha kohta). 100 krooni nädalas välja anda ei tohiks küll üle jõu käia, see on ju ainult suitsuraha! Mõned said jõulukingiks terve kuupalga, mõned kolmveerandi, mõned ainult suitsuraha.

sulgema ‹sulen 42 või sulgen 37›

1. kinni v. kokku panema v. katma midagi, mis on lahti, avatud. a. (mingit ava v. avaga eset). Sulges ukse, akna, värava. Kohver, kast on kindlalt suletud. Sulges laua sahtli. Luukidega suletud aknad. Pudelid suleti korgiga. Tõmblukuga, nööpidega, haakidega suletav kinnis. Sulgesin pakendi kleepribaga. Tuulepluusil olid suured klapiga suletavad taskud. Sulges kätega, sõrmedega mõlemad kõrvad. Põrnitses vihaselt, suu otsustavalt kriipsuks suletud. Sulges laud ja püüdis lõdvestuda. Lamas suletud silmil ja ootas und. | piltl. Nägu, ilme suletud kui mask. Suletud iseloom, olek, hing. Ta süda oli teiste muredele suletud. b. (kinnitusvahendit, sulgurit). Suleb ukse riivi, luku, värava võru, haagi. Sulges oma vööpandla. Sulen jopi tõmbluku, nööbid, pöörad. Sulges kraani, ventiili. c. (avatud olekus eset). Lõpetas lugemise ja sulges raamatu. Märkasin, et sadu on üle jäänud ja sulgesin vihmavarju. Õhtul suleb lill oma õiekrooni.
2. takistama millegi liikumist, pääsu v. kulgu (millegi kaudu kuhugi). Sapikivi oli sulgenud sapijuha. Verejooks tuli kiiresti sulgeda. Peatuti, sest eespool oli laviin tee sulgenud. Uksel valvajad sulgesid oma odadega pääsu igaühele, kes tahtis siseneda. Sõjalaevad sulgesid sissekäigu sadamasse. Hanged sulgesid autode(le) tee. Nende taandumistee oli suletud. Jõgi suleti tõketega, paisuga. Mahalangenud puu oli sulgenud tee. Jõgi suleb eraldunud looke mõlemad otsad setetega. Semafor oli alles suletud 'signaal ei lubanud liikumist', rong seisis ja ootas. | piltl. Talle oli suletud tee ülikooli, kõrgemale ametikohale. Pääs olümpiakoondisse pole talle veel suletud.
3. (tegevust, tööaega) katkestama v. lõpetama. Kauplus on lõunavaheajaks suletud. Lennuväli oli eile ebasoodsate ilmastikuolude tõttu suletud. Muuseum on teisipäeviti suletud. See kiosk on enamiku ajast suletud. Kriisi ajal suleti tehaseid, ärisid, panku. Ammendatud kaevandused suletakse. Ma ei saanud piletit, kassa oli juba suletud. Ühing, selts suleti. Ta jooksev arve pangas on suletud. Suletud 'kujunduslikult lõpetatud' kompositsioon, teos. Suletud 'lõplik, ammendav' loend. || (voolu, ühenduse katkestamise kohta). Suleb klahvile vajutades, nuppu pöörates raadio, televiisori, magnetofoni. Maksu tasumata jätmise tõttu suleti ta telefon 'lülitati välja'.
4. kedagi v. midagi kinniselt, vaba liikumist takistavalt ümbritsema; sellisesse seisundisse panema. Kinnipeetu suleti luku taha, vanglasse. Sinihabe sulges oma naise vangitorni, kloostrisse. Sulges end külaliste eest tuppa, kabinetti. Linn oli suletud vaenlase piiramisrõngasse. Pärismaalased suleti reservaatidesse. Invaliid oli suletud kodu nelja seina vahele. Sulges koera kuuti, sea aedikusse. Sulges neiu oma embusse, sülelusse. Sulges linnupoja oma suurde pihku, kamalusse. Tunneb end nagu klaaskasti suletud. Sulges paberid ümbrikku ja kleepis selle kinni. Muhu kirja motiiviks on kaheksanurk sellesse suletud kaheksaharulise tähe, risti vm. kujundiga. Vett kandev kiht on suletud kahe läbimatu kihi vahele. Suletud leid arheol korraga maasse pandud v. jäänud esemete kogum. | piltl. Ta sulges tusatuju endasse. Marmorisse suletud ilu. *Kui palju läheb kaduma sellestki kaunist, mis õnnelikul hetkel mõttes tärkab, niipea kui tahame seda sõnasse sulgeda. F. Tuglas.
5. ümbrusest eraldama, kinniseks (2. täh.) muutma; eraldatuna, millestki varjatuna eksisteerima. Kõikjal sulges silmapiiri mets. Lagendiku sulevad mitmest küljest suured puud. Terrassi võib ühelt küljelt sulgeda võrestikuga. Külm õhk koguneb suletud nõgudesse. Ringjoon on suletud kõverjoon. Heegelsilmade ahel suletakse kinnissilmusega ringiks. Suletud elektriahel, vooluring, jahutussüsteem, naturaalmajandus. Hakkab korduma suletud protsess. Süda koos veresoonkonnaga moodustab suletud ringsüsteemi. Suletud 'maju täis ehitatud' tänavafront. Suletud 'hoonetega ümbritsetud' taluõu. Suletud 'vähese vaateväljaga, tihedate puistutega' maastik. Suletud süsteem 'materiaalne süsteem, mida ei mõjuta ümbritsev keskkond'. Suletud ring 'väljapääsuta, muutusteta olukord, korduvus'.
6. ‹hrl. tud-partitsiibis› üldsusele kättesaamatuks, ligipääsmatuks muutma, teat. kitsamale ringkonnale määratuks tegema. Väike suletud sõpruskond, kogukond, rahvusrühm. Suletud riik, linnaosa, piirkond. Tartu kuulus nõukogude võimu ajal oma sõjalennuvälja tõttu nn. suletud linnade kategooriasse. Preesterkond Indias kujutas endast suletud kasti. Ükski partei ei peaks olema suletud organisatsioon. Valitsuse, kohtu suletud 'kinnine' istung. Suletud mäng, kuhu kedagi väljastpoolt vastu ei võetud.

suuruke(ne) ‹-se 5› ‹adj›
kõnek (tunderõhulistes väljendites millegi vähese v. väikese kohta:) kui suur (siis), mitte kuigi suur. Suuruke see Eestimaa ära ei ole! Tead ju ise, kui suuruke on ta pension. Kuigi suuruke ta kapsamaa pole. Las sööb, suuruke see lapse kõht ikka on. Suurukesed need kuked on, aga juba kanged kaklema.

sõna|kehv
napisõnaline, vähese jutuga, sõnaaher. Sõnakehv inimene. Endassesulgunud sõnakehv mees. Ta oli täna kuidagi murelik ja sõnakehv. Kõik olid tülpinud ja sõnakehvad. Istus süngena ja sõnakehvana. Tüdruk oli tavalisest sõnakehvem. Muutus, jäi haiguse ajal veel sõnakehvemaks. *.. ajavad aeglast, sõnakehva juttu heinasaagist ja kalapüügist ja ilusast ilmast. E. Vilde.

südame|kinnitus
kõnek turgutus, tugevdus kehale v. hingele (hrl. vähese toidu v. alkoholi kujul). Võttis südamekinnituseks mõne pala. Söögi alla kulus klaasike südamekinnitust ära. Otsis südamekinnitust piiblist.

tahte|jõuetu
vähese tahtejõuga, ilma tahtejõuta, tahtenõrk; tahtetu, loid. Tahtejõuetu inimene väldib raskusi. Arvab, et naine on tahtejõuetum olend kui mees. Leitsak tegi, lootusetus muutis tahtejõuetuks. || seda väljendav. Tahtejõuetu suu.

taibutu ‹1› ‹adj›
vähese taibuga, arutu, rumal, taipamatu. Nii taibutu, et ei tule koolis toime. Taibutu juhtimine laostas riigi. Suur mees, aga käitub kui taibutu laps. Hüppas veel unesegase ja taibutuna voodist. *.. algas lõpmatu seletuste rodu ja taibutu kiuslemine, kuigi ta ise kõiges süüdi oli. A. H. Tammsaare.

tegevus|vaene
tegevuse poolest vaene, vähese tegevusega. Tegevusvaesed päevad. Tegevusvaene näidend.

teo|jõuetu
vähese teojõuga v. ilma teojõuta, teovõimetu. Teojõuetu natuur.

tilk meres, tilk merre
(millegi väga vähese, ebapiisava kohta). See natuke oli vaid tilk merre. *Kuid mis suudaks üks Juhan Remmelgas? Ei, tema oleks ainult tilk suures meres. F. Tuglas.

tobe ‹-da 2›

1. ‹adj› (inimese, ka looma kohta:) segane, vähese aruga, taipamatu, totter, lollakas; lihtsameelne, kogenematu. Vanamees on juba päris tobe, ei taipa enam midagi. Röövlid olid ta lausa tobedaks peksnud. Oli joomisest üsna tobedaks muutunud. Hirmust, suurest mõtlemisest mine või tobedaks. Kuidas nad võivad olla nii tobedad, et usuvad seda udujuttu? Ta oli küll hoopis tobe, kui laskis end ninapidi vedada. Miks sa seda teed, oled peast tobe või? Lammas pole üldsegi kõige tobedam loom. *Oli ka tõesti tobe! Ei mõistnud asja salajas hoida! M. Metsanurk.
2. ‹s› selline inimene. See tobe raiskab raha viina peale. Otsi tobedat, kes maja eest nii palju maksaks! Igavene tobe, mis sa topid oma nina igale poole! Sa oled ikka üks tobedate tobe! *Isegi mina tobe oskasin Ivani heasüdamlikkusest kasu lõigata ... M. Lott (tlk).
3. ‹adj› (tegude, jutu, tunde jms. kohta:) arutu, rumalust ilmutav; ebameeldivust, piinlikkust tekitav. Tobe arvamus, korraldus. Sai tobeda tükiga hakkama. On lihtsalt tobe ennast õnnetuses süüdistada. Pean tema käitumist lausa tobedaks. Lapsed jäid tobedate nägudega õpetajale otsa vahtima. Levib igasuguseid tobedaid kuulujutte. Keegi mõtles välja tobeda loo ta põgenemisest. Jäta juba oma tobe targutamine! Unetul ööl tikkus tobedaid mõtteid pähe. Meeletu ja tobe kiindumus. Film tundus erakordselt tobe. Tüdrukule suruti pähe mingi tobe kübar. Kas saab veel olla midagi tobedamat eilsest vahejuhtumist!

tombak ‹-i 2› ‹s›
tehn vähese tsingisisaldusega valgevask. Emailitud tombakist rinnamärgid.

tuhm ‹-i 21› ‹adj›

1. läiketu, säratu, matt [7]; halvasti läbipaistev. Tuhm peegel. Sajuselt tuhm veepind. Tuhm läiketa põrand. Tuhmist siidist kleit. Puulehed on teetolmust tuhmid. Lõi tuhmid kingad läikima. Vask kattub seismisel tuhmi koorikuga. Koeral oli tuhm ja tokerdanud karv. Kemikaalid muudavad juuksed tuhmiks ja elutuks. Sügiseselt tuhmiks tõmbunud kanarbik. Tuhmid aknaruudud. *Valgus immitses läbi pilvekatte nagu läbi tuhmi klaasi. R. Põder. || (inimese kohta:) ilmetu, hall, mittemidagiütlev. Mehe tuhm nägu ei reetnud ühtegi tunnet. Vaatas väsinud, tuhmide silmadega. Põrnitses tuhmil pilgul enda ette. Nii tuhmi naist ei panda üldse tähele. *.. tal oli vaid üks näotu, juba kantud villane kleit, mis muutis ta vanemaks ja tuhmimaks, kui ta tegelikult oli .. I. Viiding.
2. ereduseta, vähese intensiivsusega, nõrk. a. (valgusallika v. valguse kohta:) vähe valgust andev, vähese helendusega; vähevalgustatud, hämar. Tuhm lamp, latern, tuluke. Polaarpäeva tuhm päike. Koiduvalgus muudab tähed tuhmiks. Rohus vilkus tuhmi jaaniussikesi. Keldrisse imbus vaid mõni tuhm valguskiir. Taskulambi tuhm valgussõõr. Küünal jättis toanurgad tuhmiks. Sügispäevad on tuhmid ja lühikesed. *.. üks õhtupoolik, kui talvepäev ümberringi aina tuhmimaks ja tuhmimaks hämaruseks muutus. R. Kolk. b. (värvuse kohta:) mitte kirgas; värvuselt ebamäärane v. ebaselge. Tuhm roosa. Tuhm ehapuna. Mustris valitsesid tuhmid värvid. Kevadine erk rohelus oli nüüd tolmust tuhm. Tuhmiks luitunud seinad, tapeedid. Tuhmist taevast kallab vihma. Tuhmid veretud huuled. Haiglaselt tuhm näovärv. Kiri, trükk oli kohati täiesti tuhm. *.. tema näol olid märgatavalt tuhmimaks läinud kütkestava nooruse ja tervise tunnismärgid .. O. Samma (tlk). || piltl värvitu, ebamäärane; üksluine, troostitu. Tuhmid argipäevad. Aeg teeb mälestused tuhmiks. Vanuse kasvades jäävad rõõmud tuhmimaks. Elu tundus lootusetu ja tuhmina. *Aga isa näost võis igal õhtul lugeda – väljavaated on üsna tuhmid. M. Metsanurk. c. (hääle, heli kohta:) kõlatu, mitte eriti selgesti kuuldav. Pomises tuhmil häälel mõned lohutussõnad. Tuhmid mütsud, kõmakad. Kostis tuhmi kabjamüdinat. Südametoonid olid väga tuhmid.
3. (meelte, aistingute, vaimsete võimete kohta:) tönts, nüri, tuim. Vanakese kuulmine on juba üsna tuhm. Tal on silmad, nägemine tuhmiks jäänud. Tundis rinnas tuhmi valu. Uneta öö oli tal mälu tuhmiks teinud. || rumal, totter, tobu. Üks vend on terane, teist peetakse päris tuhmiks. Tuhmi mõistusega poiss. Kuidas sa nii tuhm olid, et usaldasid võhivõõrast! *Ent ka taevaseid ande, mis ise sülle kukuksid, ei maksa tuhmi inimese kombel ootama jääda. A. Beekman.

tuim ‹-a 22› ‹adj›

1. puudutuse vm. füüsilise ärrituse vastu tundetu (v. vähese tundlikkusega). Külmunud ninaots, halvatud kehapool oli täiesti tuim. Liikumatusest, pikaajalisest seismisest on jalad lausa tuimad. Varbad läksid jääkülmas vees tuimaks. Liigutab tuimaks jäänud sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Süst võttis lihase kiiresti tuimaks. Kõige hirmsamgi haav muutub kunagi tuimaks armiks. Leinaja seisis tardunult, tuimana vihma ja külma suhtes. Ühel on närvikava tuimem kui teisel. Olin väsimusest tuim kui ront. *Mõned vanemad hobused, .. kelle nahk oli tuim ohjalõngi ja malakagi vastu, jäid maha. A. Mälk.
2. meeltele nõrgalt mõjuv, mitte tugevat aistingut tekitav. a. (valu vm. negatiivse tundega seoses:) pakitsev, mitte eriti intensiivne, nüri. Tuim valu ristluis, rinnus. Pikapeale muutus kõhuvalu tuimemaks. Hamba tuima tuikamist võis esialgu välja kannatada. Tuim nälg puurib sisikonda. Teda valdas tuim roidumus. Tundis peas tuima raskust. Temas tõusis tuim viha. *Ta ei mänginud [kaarte] mitte tuima tüdimusega nagu tema partner, vaid puhanud värskusega. P. Viiding. b. (toidu kohta:) mahlatu, maitsevaene. Mida vanem rabarber, seda tuimem. Külmutatud kala on võrdlemisi tuim. Turult ostetud loomaliha oli tuim ja puine. Porgandid jäid talve jooksul tuimaks kui saepuru. c. (hääle, heli kohta:) tuhm. Tuima kõlaga klaver. *Tuimade paugatustega lendasid [auto]uksed kinni. L. Metsar (tlk). d. (värvuse v. valguse kohta:) ilmetu, tuhm, ähmane. Maali tuim hall koloriit. Ruumi sisekujundus oli värvilahenduselt tuim. Tuppa hakkas immitsema tuima koiduvalgust. Sügispäikese tuimad kiired.
3. (meelte ja vaimse suutlikkuse kohta:) kehvavõitu, tönts, vilets, raske taibuga. Vanakese kõrvakuulmine on juba üsna tuim. Ränk töö tegi meeled tuimaks. Poiss oli võrdlemisi tuima peaga 'õppimiseks halva mäluga'. Oskab kõige tuimemalegi õpilasele aine selgeks teha. *Peastrehkenduses on Arnold aeglasem, tuimem. M. Traat.
4. loomult võrdlemisi tundetu, vähese innukusega, külm, osavõtmatu, ükskõikne; vaimselt loid, huvi(de)ta, mitte ergas. Hingelt, loomult tuim inimene. Armastuses tuim naine. Peab küll väga tuim olema, kui selline asi ei eruta. Ta on hea õpilane, ainult hirmus tuim: miski ei näi teda huvitavat. Oled sina ka alles tuim tükk! Jäi teiste õnnetuse suhtes väliselt täiesti tuimaks. Valitseja pidas rahvast tuimaks massiks. Aja jooksul muutume ikka tuimemaks ja tölbimaks. Mis muudab särtsaka neiu tuimaks naiseks? Raske saatus on ta südame tuimaks teinud. Sõjamöllus tuimaks kulunud närvid. Hobune seisab liikumatuna ja tuimana kui puutükk. Tuim pilk, vaade, ilme, käepigistus. Tegime pähe tuimad näod, nagu poleks midagi juhtunud. Millest võib nii tuim suhtumine tingitud olla? Talus kõike tuima ükskõiksusega.
5. (üksluisuse tõttu) väheelamuslik, igav, ebahuvitav; väljendusvaene, ilmetu. Viiuli tuim saagimine. Esines uinutavalt tuima kõnega. Peab raamatupidamist tuimaks tööks. Tuli ette tuima tuupimistki. Seekord kujunes kokkutulek eriti tuimaks. Kuulsa pianisti mäng oli täna kuidagi tuim. Miira laseb tööhobuse tuima sörki. Mõni elu või asi, tühipaljas tuim vindumine! Tuim vihmapäev venis lõpuks õhtusse. Kunst pole looduse tuim kopeerimine. Pilt mõjus elutu ja tuimana. Tuim maastik, arhitektuur.
6. halb, jäik, kõva, ebamugav vms. Tuim vikat ei lähe ka käiates paremaks. Ahi oli pärast ülevärvimist märksa tuimemaks 'vähem soojendavaks' jäänud. See riie on tuim ja kange, osta mõni pehmem ja langevam. Magada tuli tuimal lavatsil. Toolid olid istumiseks kuidagi tuimad. Suusarada võib suurest sõitmisest tuimaks muutuda.

tume ‹-da 2› ‹adj›

1. (suhteliselt halvasti valgust peegeldavate värvuste, toonide kohta:) mustjas, rohkem musta- kui valgepoolne, mittehele. Must ja pruun on tumedad värvid. Tumedates toonides pilt. Hele kogu tumedal taustal. Tumedad silmad, juuksed. Tume nahk. Tumedat verd mees. Tumedad laigud Kuu pinnal. Kandis silmade kaitseks tumedaid prille. Tumedad prilliklaasid varjasid pilku. Pani selga tumeda ülikonna. Selle kleidi juurde sobivad tumedad kingad. Värvitud lõng sai liiga tume. Tumedad kardinad. Tumedast puust mööbel. Hõbeesemetele tekib õhu toimel tume kiht. Tume õlu. Silmade all olid tumedad rõngad. Tumedad äikesepilved. Taevas tõmbus tumedaks. Meri näib tumedana, peaaegu mustana. Tumedad varjud. Jõevesi on tume kui tökat. Palgid on tumedamaks tõmbunud. Esiplaanil on mäed tumedamad. Nägi tulevikku vaid tumedates värvides 'süngena, rõõmutuna, lohutuna'. Näeb kõike liiga tumedate prillide läbi (pessimistliku suhtumisega inimese kohta). | (taimenimetustes). Tume aroonia, tuhkpuu. Tume kopsurohi, nokkhein, rebashein. Tume käokannus, pajulill, võilill.
▷ Liitsõnad: sügavtume.
2. vähese valgusega v. valgusetu, halvasti valgustatud v. valgustuseta, pime. Lõunamaa tumedad ööd. Päev on pilves ja tume. Küll on aga tume ilm. Siin on tume nagu toas, kuhu ei lange päikest. Lamp andis nõrka ja tumedat 'hämarat' valgust. *Eespool on tume tühjus, ei ühegi laeva tuld. A. Kivistik.
3. (helide, häälte kohta:) pehme ja madal; sügav. Tume müdin, mürin, põrin, kõmin. Mere tume müha, koha. Gongi tume kumin. Väljast kostis tumedaid lööke. Maa vappus tumedatest plahvatustest. Toas käis tume põnts, sellele järgnes hele karjatus. Välisuks langes tumeda mürtsuga kinni. Tumeda mütsatusega jooksis paat kaldasse. Puu prantsatas tumeda mütsuga maha. Seina tagant kuuldus tumedaid samme. Surija huultelt tuli tume korin. Koera tume urin. *Angela tumeda aldi kõrval Susanna hääl oli heledast hõbedast. H. Raudsepp. || kõlatu, tuhm (rusutust, masendust, kurbust vms. meeleolu väljendavalt) vrd tume (7. täh.) „Kuidas see õnnetus siis juhtus?” küsis ta tumedal häälel.
4. kõnek rumal, juhm, taipamatu. Harimatu ja tume inimene, rahvas. Koolis oli ta üsna tume vend. Teoorias, poliitikas olen ma täiesti tume. Oled sina alles tume! Tume oled, vaat mis! Kuidas saab sellisel ametikohal töötades nii tume olla! Häbi öelda, et ma selle koha pealt nii tume olen. Tume kui tubakas, tökatipudel, tuuravars (äärmiselt juhmi, rumala inimese kohta). Selles asjas on nad kõik sama tumedad kui ma isegi. *Ja sinu pea ei tundu kõige tumedam olevat, kuigi sa oled minu poeg .. G. Helbemäe. || (ajajärgu kohta:) mahajäänud, pime. *See [= Merovingide valitsusaeg] oli tume aeg, mil isegi paljud piiskopid ei osanud lugeda. P. Härmson.
5. selgusetu, segane, ebamäärane, hämar. Sai selgeks, mis seni tume oli olnud. Mulle on see asi päris tume. Tema sõnavõtus oli palju tumedat. Sõnade mõte jäi tumedaks. Eriti tumedaks jäi mulle koolis matemaatika. Seegi jäi tumedaks, kust ta pärit on. Midagi pole veel selgunud, tulevik on tume. Abielu on minu jaoks täiesti tume maa 'tundmatu valdkond'. *„Inimene peab elama selge mõistuse, mitte tumedate tunnete järele,” sõnab Priit. P. Krusten. || alateadvuse valdkonda kuuluv. Tumedad tungid. || moraalses mõttes kahtlane; ebaaus, ebaseaduslik. Tumedad tehingud. Ajab mingit tumedat äri. Istub ühe tumeda loo pärast trellide taga. Olen kuulnud su tumedatest tegudest. Tal on tume minevik. Tumeda taustaga tüübid. Naabermajja kogunevad igasugused tumedad tegelased. Kuidas ta rikkaks on saanud, see on tume lugu.
6. halb, ebameeldiv, negatiivne. Inimloomuse tumedam pool. Elu heledamad ja tumedamad küljed. Asjal on kahjuks ka tume tagakülg. *Ja selle heleda sõnumi varjus liikus tume kuuldus: Siurul olnud äsja öösel .. lööming üliõpilastega. A. Adson. || raske, murerikas. Nende peres algasid nüüd tumedad ajad. Tume lapsepõlv ei jõudnud õnneks murda seda vastuvõtlikku hinge. *Ja [kapten] hindavat olukorda õige tumedaks. Tume muidugi: rügement lõhutud, juhtkond ja eriväeosad laiali. H. Susi. *Vana-Valgepõllu talus valmistati tumeda aja kiuste peremehe ning vallavanema .. sünnipäevapidu. L. Vaher.
7. (tunde, meeleolu kohta:) ängistav, rusuv, sünge; nukker, kurb; seda väljendav (hääle (3. täh.) kohta). Tume hirm pigistas südant. Tume tusk poeb hinge. Tume tuju kipub võimust võtma. Tume meeleolu, keegi ei räägi sõnagi. Toas lasus tume vaikus. Viin tegi meele tumedaks. Ajuti tõusis temas tume viha kiusajate vastu. Pähe tükivad ainult tumedad mõtted. Tume aimus laskus südamele. Hinges tõstab pead tume kahtlus. Suu kõvasti kokku surutud ja silmades tume pilk. Ta nägu oli tume, nagu oleks tal mõni raske mure. Tume vari libises, käis, jooksis üle naise näo. Pahameelelõõsk, raevulaine värvis mehe näo tumedaks. Nägu tõmbus vihast tumedaks. || (valu kohta:) tuim. Tume valu peas. Kuskil sisemuses tuikas tume valu.
8. kurjuse, pimeduse maailma kuuluv. Võitlus tumedate jõududega.
vrd hele-tume

täis|suitsuvorst
külmsuitsutatud vähese veesisaldusega lihavorst

vaeg|toitumus
med organismi haiguslik kõhnus vähese v. ühekülgse toitumise korral, hüpotroofia

vaene ‹-se 4›

1. ‹adj› varatu v. vähese varaga, rahatu; ant. rikas. Vaene inimene. Täitsa, päris, hirmus vaene mees. Vaene maatööline, saunamees, moonakas, poesell, agulikingsepp. Ta oli küla vaesemaid peremehi. Agulis elas tavaliselt vaesem rahvas. Vaesed vanemad ei suutnud oma lapsi koolitada. Üks vendadest oli rikas, teine vaene. Ta on ju nii vaene, et elab poolnäljas. Toetati majanduslikult kõige vaesemaid. Enne elas jõukalt, nüüd on vaeseks jäänud. Sõda on rahva vaeseks teinud. Vaene talu, rendikoht. Elas vaesest vaesemana 'väga vaeselt'. Ta on vaene nagu kirikurott. Vaene sant on see, kes ilma kotita kerjab. Mets vaese mehe kasukas.
▷ Liitsõnad: kerjus|vaene, puru|vaene, sant|vaene, verivaene.
2. ‹s› varatu v. vähese varaga inimene; ant. rikas. Kõik küla vaesed tulid kokku. Vaeste linnaosa. Linna ääremaadel olid vaeste hurtsikud. Saarel elasid vaesed ja rikkad kõrvuti. Rikas otsib rikast, vaene ajab vaesega läbi. Ligimesearmastaja pastor käinud sageli vaeseid külastamas. Ega vaesel toitu valida pole. Kes vaest varrule kutsub või puujalga pulma. Kes vaesele õigust teeb. *Mõisa käest sai iga vaene kaks kolmandikku rukkeid .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: vallavaene.
3. ‹adj› (haletsevalt, kahetsevalt, kaasatundvalt kellegi v. millegi raskes, halvas olukorras oleva suhtes). Oh sa vaene laps küll! Vaene mees, mis sinust nüüd saab? Tal vaesel mehel ei vedanud elus. Mis pidi vaene naine üksi peale hakkama! Vaene poiss, mul on temast südamest kahju. Vaene Maria, ta oli armunud! Mis sest vaesest orvust saab! Vaesed kalamehed, kes sellise tormiga merel on. Issand olgu sellele vaesele patusele armuline! Tema, vaene hing, ei aimanud ju midagi. Ta seisis minu ees nagu vaene patune. Mis sa sest vaesest loomast piinad! Vaesed lehmad palava ja parmude käes! Mu vaene süda valutab tema pärast. *See vaene maja on tõesti õnnetu koha peal. A. Liives.
4. ‹s› (haletsevalt:) vaeseke. Mis ta vaene peab tegema, kui teda kõikjal põlatakse! Kas tal vaesel on, kuhu täna ööseks minna? Oh mind vaest, kuidas ma ometi selle unustasin! Ja Joosep, vaene, ka veel selle ilmaga väljas! Prouale, vaesele, ei rääkinud sellest keegi. Loomad, vaesed, ka laudas söömata. *„Kas ootasite mind?” – „Jah.” – „Vaene! Ma olen nii suur süüdlane! .. ” R. Roht.
5. ‹adj› vilets, kehv, nigel, kesine; ‹liitsõna järelosana› nappus, vähesus. Vaene ja väeti linnupoeg. Põllumaa on siin vaene, enamasti liivasoss. Maavaradelt vaene piirkond. Tundra on taimeliikide poolest vaene. Sõjajärgne vaene aeg. Tänavu on viljasaagi poolest vaene aasta. Vitamiinide ja mineraalide poolest vaene toit. Oma inglise keele vaese oskuse tõttu on tal suhtlemisel raskusi. Mõtete poolest, mõtetelt vaene kirjutis. Vormiliselt vaene luule. Kultuurilugu tundmata oleksid meie teadmised palju vaesemad. Päevast päeva üksluine vaene argielu. Sul on võrdlemisi vaene fantaasia. Söögipoolisega oli vabadikuperes üsnagi vaene lugu 'vilets olukord'. *Poja tervis vaene, vaesem kui kunagi enne, armuline proua. E. Vilde. *.. aga päris ilma meheta on naisterahval ikka kole vaene elada. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: algatus|vaene, ande|vaene, aru|vaene, elamus|vaene, fantaasia|vaene, fosfori|vaene, hapniku|vaene, huumus|vaene, idee|vaene, kaaliumi|vaene, kala|vaene, kalori|vaene, kriitika|vaene, kujundi|vaene, kultuuri|vaene, laste|vaene, leiu|vaene, liigi|vaene, linnu|vaene, lubja|vaene, lume|vaene, lämmastiku|vaene, maitse|vaene, marja|vaene, metsa|vaene, mõtte|vaene, nalja|vaene, pinge|vaene, poeesia|vaene, proteiini|vaene, puude|vaene, päikese|vaene, raha|vaene, rasva|vaene, raua|vaene, saagi|vaene, sademe(te)|vaene, seene|vaene, sisu|vaene, soola|vaene, stiili|vaene, sõna|vaene, sündmus(te)|vaene, süsivesikute|vaene, taimestiku|vaene, takti|vaene, teabe|vaene, tegevus|vaene, toidu|vaene, toitaine(te)|vaene, tulemus|vaene, tunde|vaene, vaimu|vaene, valgu|vaene, vee|vaene, vere|vaene, vitamiinivaene.

vaikne ‹-se 2› ‹adj›

1. (hääle, helide, kõne jms. kohta:) mitte vali, nõrgalt v. vähe kuulda olev, tasane; hääletu v. häälte poolest vähene. Räägib vaikse häälega, vaiksel häälel. Kuulsime vaikset naeru. Vaiksed, sosinal öeldud sõnad. Lindude vaiksed häälitsused. Metsa vaikne kohin. Vaikne vihmakrabin katusel. Vaikne koputus. Keeras raadio vaiksemaks. Tema sõnade peale jäi ruumis korrapealt vaikseks. Toas oli imelikult vaikne, sest kell seisis. Maja, majas oli täiesti vaikne. Õues oli pime ja vaikne. Kõndisime mööda vaikset metsateed. Elan vaikses põiktänavas. Kuulatasin: ümberringi oli kõik vaikne. Oli nii vaikne, et võinuks kuulda nööpnõela kukkumist. Vaikne õhtu, vaiksed öötunnid. Olime hästi vaiksed, et mitte linde hirmutada. Peied olid tagasihoidlikud ja väga vaiksed. Lahkunut mälestati vaikse leinaseisakuga. On vaikne nagu hauas. Vaikne tund 'pärastlõunane puhkeaeg ravi- ja lasteasutuses'. Vaikne nädal 'ülestõusmispühadele eelnev nädal'. *Nüüd muutus peres üsna vaikseks: Andres oli tumm, Mari keeletu, nagu varjaksid nad kahekesi mõnda paha asja. A. H. Tammsaare. || (ilma, looduse kohta:) tuuletu vm. suhtes liikumatu. Täna tuleb ilus vaikne ilm. Vaikse ilmaga kostavad hääled kaugele. Sadu jääb järjest vaiksemaks 'vähemaks'. Järve pind oli vaikne kui peegel. Meri ei ole siin kunagi päris vaikne 'lainetuseta'. Vaiksed lahesopid. Vaikses vees liigub paat teisiti kui lainetavas vees. Oli väga vaikne: isegi haavalehed ei liikunud. Oli vaikne nagu enne äikest. Jaanuari lõpul püsisid vaiksed kõvad külmad.
▷ Liitsõnad: haud|vaikne, hiir|vaikne, surm|vaikne, tummvaikne; ime|vaikne, peegel|vaikne, tuulevaikne.
2. rahulik, vagane; talitsetud. Elame vaikset elu. Oli vaikne argipäev, pealelõuna. Siin kolkas on vaiksed olud. Kolis pealinnast maakohta, kus on vaiksem. See vaikne poiss ei riku koolis korda. On vaikne inimene, ei tema kedagi sega. Väga vaiksed mehed, ei lärmi ega naeru. Vaikse loomuga mees, naisterahvas. Iseloomult oli Tiit vaikne ja kinnine. Ema oli vaikne ja alati tasakaalukas. Pull oli vaikne ja taltsas. Naise nägu, pilk oli ütlemata vaikne. Tal on alati vaikne naeratus näol. Tema vaikne huumor köitis vestluskaaslasi. *Kokkuleppel arstidega mängis Tihhomirov hullu, mitte märatsevat, vaid vaikset hullu. J. Smuul. || vähe rääkiv, vähese jutuga, sõnaaher. Ta oli vaikne mees, rohkem kuulas kui rääkis. Miks sa täna nii vaikne oled? Sõnakehv vanaisa muutub järjest vaiksemaks. *Saarlane, kes arvas, et on liialt paljugi lobisenud, jäi vaikseks. E. V. Saks.
3. sõnatu, sõnades väljendamata. Vaikne õnn, rõõm, nukrus. Jälgib vaikse valuga, vaikse murega sündmuste käiku. Tema toimimisviis äratas minus vaikset imestust. Südames on vaikne lootus paranemisele. Tal oli olnud vaikne soov tööga täna lõpule jõuda. Tegime seda nagu vaiksel kokkuleppel. Noormehe vaikseks unistuseks on kõrgkooli minna.
4. (liikumise kohta:) vähese kiirusega, aeglane. Vaikne tuul. Tuul on vahepeal vaiksemaks jäänud. Jõe vool on siin hästi vaikne. Lõkke kohalt tõuseb vaikne suitsuvine. Kultuurialases tegevuses oli tunda vaikset 'vähest' edasiminekut. *Meri oli kurruline vaikseist laineist .. A. Kalmus.

vaimust vaene
vähese mõistusega, mitte täie aruga; selline inimene. Üks tema lastest olevat vaimust vaene. *.. ja nende [= inglite] säravaid nägusid ning tuliseid rõivaid märkasid ainult vaimust vaesed, kelle elumõte peitus paljas usus ja lootuses. A. H. Tammsaare.

valgu|vaene
vähese valgusisaldusega. Valguvaene toit, sööt. Taimsed toiduained on loomsetest valguvaesemad.

vask|veering
((vähese) vaskraha kohta). Kes maksis vaskveeringutega, kes puhta hõbedaga.

vere|vaene

1. vähese vereeritusega. Verevaene menstruatsioon.
2. verevaesuse all kannatav, aneemiline; jumetu, kahvatu. Verevaesed lapsed. Ta oli kõhn, verevaene mees. Oli kaua haige, jäi nõrgaks ja verevaeseks. Verevaene nägu.
3. piltl ilmetu, elutu, jõuetu. Verevaene keel, stiil, huumor. Verevaesed värsid. Teose tegelaskujud kipuvad üsna verevaeseks jääma. *Tead, paljudele ei meeldi niisugused verevaesed intelligendikesed, sest nad on harilikus elus saamatud .. E. Männik.

vesine ‹-se 4› ‹adj›

1. rohkesti vett sisaldav, veest läbi imbunud v. sellega kaetud, märg. Vesine maa, muld, pinnas, heinamaa. Põllud olid madalad ja vesised. Soo muutus üha vesisemaks. Teerada on väga vesine ja porine. Sajab vesist lund. || sajune, vihmane. Vesine ilm, päev. Teist nõnda vesist suve ei mäletagi. || (seoses mitmesuguste eritistega). Silmad on suitsust vesised. Tuul võttis silmad vesiseks. Laps pühkis vesiseid silmi. Nii kurb lugu, et võtab silmad vesiseks 'nutt tuleb peale'. Tüdruk on vesises 'nutuses' meeleolus. Külma ilmaga läheb nina vesiseks. Hea toidulõhn teeb suu vesiseks 'toob sülje suhu, äratab isu'. Vaatas teiste söömist vesise suuga 'isu tundes, süüa himustades' pealt. | piltl. Vahtis vesise suuga, kui teised lõbutsesid.
2. (toidu kohta:) liiga palju vett sisaldav, seetõttu maitsetu; vähese rasvasisaldusega, lahja. Vesised kartulid. Liiga pehme ja vesine kohupiim. Sulatamisel muutuvad külmutatud toiduained vesiseks. Vesine supp, leem. Vesine toit ei ärata isu. Lahja piim on vesise maitsega. *Siis sain kaks kruusi õlut kätte. Vesine näis see märjuke olevat. J. Nõmm.
3. piltl kesine, kehv, sisutu. Vesine kirjutis, nali. *Leidsin, et ta [= peatoimetaja] juhtkirjad on vesised. P. Krusten.

vihma|aher

1. liiga vähese vihmaga. Vihmaaher suvi. *Januhäda kasvas sedamööda, mida vihmaahtram oli aasta. A. Maripuu.
2. selline, kust vihma ei tule. *Madalad pilved rippusid otse tornide kohal, kuid need olid vihmaahtrad .. A. Kalmus.

vihma|vaene
vähese vihmaga. Vihmavaesel ajal on iga veepiisk kallis.

vilets ‹-a 2›

1. ‹adj› omadustelt ja kõlblikkuselt v. tasemelt kehv, nigel. a. (kehalise oleku, tervise, meelte kohta). Hädine ja vilets vanainimene. Poiss oli kehalt niru, lausa vilets. Haige on viletsa väljanägemisega. Eit jäi iga aastaga viletsamaks. Vanamees on rinnust veel vilets. Süda on tal vilets. Viletsad kopsud, hambad. Vilets tervis. Näed täna vilets välja. Enesetunne muutus päev-päevalt viletsamaks. Kutsu arst, tal on jälle vilets olla. Vilets kõrvakuulmine, silmanägemine. Vilets hobusekronu. Lehmad on lahjad ja viletsad. Vanaks ja viletsaks jäänud koer pandi magama. Vilets lind, kes oma sulgi ei jõua kanda. || (taimede kohta:) kidur. Viletsad põõsad, puud. Rabas kasvasid mõned viletsad männijässid. *Rukis tuli lume alt välja kollasena. Eriti vilets oli ta madalatel maadel. H. Raudsepp. b. (võimete, oskuste v. nende omajate kohta). Tal on vilets mälu, kujutlusvõime. Vilets ujumisoskus. Soome keel 'soome keele oskus' on tal vilets. Rääkis viletsat saksa keelt, viletsas saksa keeles. Vilets töömees, jooksja, näitleja. Olen vilets nõuandja, lohutaja. Kõnet pidama on ta vilets. Riik on vilets peremees. Ega meie kooli õpilased ole teistest viletsamad. *Meie laululindude hulgas on kaldapääsuke kahtlemata üks viletsamaid lauljaid. H. Veromann. || mannetu, armetu, õnnetu, tühine, vääritu; väeti. Vilets olevus. Ta on üks vilets mehike. Vilets mees, kes naiste pärast jooma hakkab. Oled ikka vilets vend, ei saa millegagi hakkama. Vilets argpüks, pelgur. *Mina, vilets inimene, olen vastu oma tahtmist prioriks valitud. G. Helbemäe. c. (asjade, nähtuste, olukordade kohta). Toodete vilets kvaliteet. Vilets õlu, vein. Supp oli viletsa maitsega. Oled ostnud viletsa auto. Autojuht kirus viletsat teed. Ilm oli vilets. Vilets näitus, kontsert, film, raamat. Kahjuks oli tõlge vilets. Vilets vorm rikub väärtusliku sisu. Vilets lugu küll, kui enam tervist pole. See on kõige viletsam, kui inimene olude ohvriks jääb. *Eks ta vilets ole, kui ema su palgast tüki enesele kisub. P. Krusten. || vähese viljakandvusega. Viletsad põllud. Siinkandis on maa, pinnas vilets. *Heinamaad on viletsad, sammalt täis kasvanud. J. Peegel. || halvas seisukorras olev (lagunenud, kulunud vms.; sageli vaeste oludega seonduvalt). Viletsas riietuses, viletsates riietes agulilapsed, sõjavangid. Seljas oli tal närune ülikond, jalas viletsad saapad. Vilets labidaköks, vars logiseb küljes. Viletsal asemel lamas haige eideke. Vana vilets majauberik. Vabadiku vilets eluase. Vaese mehe vilets hütt. Sooserval kössitasid viletsad hurtsikud. Hooned olid lagunenud, talu ise nägi välja vaene ja vilets. Elas viletsas ahjuta katusekambris.
2. ‹adj› napp, kesine, ebapiisav, nigel, kehv. Vilets saak, lõikus. Tänavune aasta oli viljasaagi poolest vilets. Vilets palk, sissetulek. Teeb rasket tööd viletsa tasu eest. Teenistus läks järjest viletsamaks. Raiskas oma viimsed viletsad sendid tühise meelelahutuse peale. Vilets valgus, valgustus. Udu, tuisu tõttu oli nähtavus vilets. Vana puu andis vaid viletsat varju. Et me kõik surelikud oleme, on vilets lohutus. *.. sügispüük polnudki mõne teise aastaga võrreldes see kõige viletsam, kala jätkus .. L. Promet. || (toidu kohta:) vähene, ühekülgne, lahja (ja maitsetu). Söök oli neil väga vilets, iga päev üksnes kapsasupp ja kild leiba. Peale viletsa toidu kurnas madruseid ränk töö.
3. ‹adj› (majanduslikult) kehv, vaene; seetõttu raske, vaevaline. Vilets majanduslik olukord. Popsipere vilets elu. Rahva põli oli vilets. Pere oli viletsa järje peal. Nende lapsed said näha viletsat elujärge. Ta on pärit viletsast kodust, viletsatest oludest. Need olid viletsad ajad. Sõjajärgsed viletsad aastad. *Olin vaene poiss, tegin rasket tööd, orjasin, aga elu jäi ikkagi viletsaks – paremust ei tulnud. A. Taar.
4. ‹s› armetu, haletsus- v. põlastusväärne inimene. Ärge unustage viletsaid ja väeteid. Käib riides nagu viimane vilets. *Ta hulkus paigast teise, kuni pandi vaestemajja, samasuguste viletsate keskele. F. Tuglas. *Isa rahakoti varastasid tühjaks, vanakese viimse raha, vilets! A. Taar.

vähe|arvukas
vähese arvukusega. Nirk on saartel vähearvukas metsloom.

vähe|kvalifitseeritud partits
Vähekvalifitseeritud töö 'lihttöö'. Vähekvalifitseeritud töötaja 'vähese kutseoskusega töötaja'.

vähe|rasvane
vähese rasvasisaldusega. Väherasvane piim, kreem.

vähe|sõnaline
vähese jutuga. Loomult vähesõnaline inimene. *.. Naanu rahvas püsib mõtlikuna ja vähesõnalisena, nagu oleks suur mure majas. M. Pihla.

vähe|tundlik
vähese tundlikkusega. Treenitud organism on haiguste suhtes üldiselt vähetundlik.

vähe|ütlev
‹adj›. vähe aimata v. taibata lubav; vähese sisuga, sisuvaene; tähtsusetu. Väheütlev näoilme, pilk. Andis mulle täiesti väheütleva vastuse. Ansambel oli muusikaliselt keskpärane, lausa väheütlev. Eelujumiste tulemused jäid väheütlevaks. Korrektse, kuid väheütleva 'ilmetu' välimusega noormees.

väike|firma
vähese töötajate arvu, käibe ja tegevusalade hulgaga firma

väike|lennuk
väikeste mõõtmetega ja vähese võimsusega lennuk. Neljakohaline väikelennuk.

väike(ne) ‹väikese e. väikse, väikest, väikesesse e. väiksesse e. väikesse, väikeste, väikesi e. väikseid e. väikeseid, väikestesse e. väikseisse e. väikesisse e. väikeseisse 5 või 4› ‹adj›

1. (mõõtmeilt, pinnalt, kogult, mahult alla keskmise:) lühike (ja kitsas), madal; peenike. a. (esemete, loodusobjektide v. -nähtuste kohta). Väike tikutops, mapp, märkmik, linik. Väike laud, peegel, tahvel. Väike suvila, ärklituba, süvend. Õige väikeste akendega kelder. Meie vald on maakonnas väikseim. Eesti polegi kõige väiksem riik Euroopas. Väike peenramaa, aialapp, puudesalu. Saar keset merd oli väikene kui täpe. Väike metsajärv, tiik. Suur jõgi toitub väikestest allikatest. Väikeste vesikondadega kraavid. Rand oli täis suuremaid ja väiksemaid kive. Mida kõrgemale tõusis lennuk, seda väiksemaks jäid puud ja majad. Ostis väikese tuututäie kompvekke. Väike kohvitass, hõbekett, käekell, hammasratas. Väikesed küünekäärid. Väike sõiduauto, aiatraktor. Tõi väikese käsivankri täie mulda. Nende rahvarõivastega tuleb kanda väikest kikktanu. Kiir andis Tootsile väikse kärbatanud õuna. Põuaga jäid kapsapead väikeseks. Sõime magusaid väikseid saiu. Ristküliku väiksem külg. Mingi looma väikeste jälgede rida lumel. Nii väikese silmaga nõelu vanaema ei kasuta. Andis juubilarile väikese kingipaki. Vastuvõtul pakuti väikesi ja tikuvõileibu. Toiduportsjonid jäid üha väiksemaks. Maasikaid sai ainult väikese kruusitäie. Maitseb likööri väikeste lonksude kaupa. Mis see väike viin 'vähene kogus viina' suurele mehele ikka teeb! Lähme teeme väiksed õlled. Maanteelt pööras väike jalgrada metsa vahele. Laps tipib väikeste sammudega. Kesalilled on nagu väikesed päikesed. Olgu x mingi lõpmatult väike suurus. Tal on väike ja kribuline käekiri. Hoiatus oli nii väikeses kirjas, et palja silmaga ei loegi. See lühend algab väikese tähega 'väiketähega'. Kella väike osuti 'tunniosuti'. Väike must kleit on klassikaline peokleit. Pintsak on sulle (liiga) väikene. Võttis kaalus juurde, nii et riided jäid kõik väikeseks. Ära mine nii väikese 'kerge' riidega õue! See kala saab elada ka väikeses vees. Väike auk laseb laeva põhja. *Suure talu tütar läks nii väiksesse paika. Joonal ehk seitse hektarit oli maad, meil üle saja. H. Kiik. || ‹substantiivselt› kõnek naps, lonks viina vm. kanget alkoholi. *„Ühe väikese võib ikka võtta, ega see meest maha löö,” seletas üks [mees] ja pakkus Hellamaale õlleklaasitäit viina. E. Kindluste. b. (elusolendite v. nende kehaosade kohta). Väike orav, nirk, hiir. Tahab endale väikest sülekoera. Väiksemad kalad visatakse vette tagasi. Pöialpoiss on meie väikseim värvuline. Sagis ringi sipelgaid ja muid väikesi mutukaid. Väike igerik mehike. Bušmanid on väikest kasvu. Väikese kondiga 'nõrga kehaehitusega' kiitsakas naine. Võttis tüdruku väikese käe oma kätte. Tal olid suured silmad ja väike suu. Armas väike nöbinina, väike ümmargune lõug. Kasvatas endale väikesed vuntsid. Jänese väike sabatups. Puges ennast väikseks kägardades aiaaugust läbi. c. rõhutab väiksust mingi liigi, sordi v. tõu, keha- v. taimeosa vm. olulise tunnusena. Väike hobukastan, läätspuu, igihali. Väike kortsleht, mungalill, vesikupp. Väike mürkel, torik. Väike ogahai, tobias. Väike varvas, vaagen. Väike vereringe. Väikesed häbememokad. Väike trumm on orkestris enim kasutatav löökpill. Väike sekund, terts, sekst, septim muus teat. intervallid. Väike oktaav muus esimesest oktaavist madalam oktaav.
▷ Liitsõnad: ime|väike(ne), kaduv|väike(ne), putuk|väike(ne), üliväike.
2. arvuliselt, hulgalt v. protsentuaalselt keskmisest madalam; mittepiisav. a. vähestest koosnev v. väheseid hõlmav; kasin, napp. Väikesed arvud, protsendid. Väike õhuniiskus, kullasisaldus. Väike sündivus, suremus, iive. Väikesed saagid, tiraažid. Väike rahvas, suguharu, perekond. Väike linn, küla. Suure väljalangevuse tõttu jäi kooli tänavune lend väikeseks. Pargi keskossa on istutatud väike rühm hõbekuuski. Klassis kujunes välja mitu väiksemat sõpruskonda. Väikese orkestri koosseisu kuulus seitse pillimeest. Talus peetakse üsna väikest karja. Ostjad nurisevad väikese kaubavaliku pärast. Ainult väike osa ekspordist läheb naaberriikidesse. Termoelemendi kasutegur osutus tühiselt väikeseks. Ülo oli neist kõige väiksema jutuga. Väike slämm bridžis 'slämm ühe tihi äraandmisega'. b. (rahaliselt, summalt, väärtuselt). Väike laen, võlg. Väikesed palgad, sissetulekud, pensionid. Korteriüür oli väga väike. See on ju lausa väike varandus! Ei oska väikese rahaga läbi ajada. Tuhat krooni pole sugugi väike raha. Jälgis, et kulutused oleksid väikesed.
3. kasut. mitmesuguste ajahetkede v. -vahemike kirjeldamisel. a. ajaliselt lühike, lühiajaline; vähe aega kestev. Väike peatus. Minu staaž on pensioni saamiseks liiga väike. Tegi väikese jalutuskäigu. Etendus jätkus väikese vaheaja, pausi järel. Nüüd kuluks ära väike puhkus. Olen väikese unega. Väikse ajaga tegime ära hulga tööd. b. alaealine; (üsna) noor v. noorem (sageli vihjega ka kasvule). Õpetab väikestele inimestele tänaval liiklemist. Kodus on ainult väike pere 'lapsed'. Tal on kaks väikest venda. Väike Mikk on kaheksa-aastane. Väiksem poiss käib alles lasteaias. Ta on õdedest väikseim. Lapsed olid selles tööks alles liiga väikesed. Kui mu isa oli alles väikene mees, elas ta vanavanemate juures. Juba väiksena tahtis ta arstiks saada. Kord väikesest peast 'väiksena' sattusin ussiga vastamisi. Väikesest peale, saadik on Mari väga suure isuga. Hobusel on väike varss. || ‹substantiivselt› laps, alaealine; ant. täiskasvanu, täisealine. Väikeste mängud. Jaanitulele tulid nii suured kui väikesed. Ema annab väikesele rinda. Väikesed käivad koolis hommikupoolses vahetuses. Väikesed olgu vait, kui suured räägivad. Mis sa narrid väiksemaid!
4. määralt, tugevuselt, mõjult tavapärasest, keskmisest vähesem, madala intensiivsusega, nõrk. Väike lainetus, tuul, lumesadu. Esineb juba väikest öökülma. Suhteliselt väikese heledusega täht. Kõrgemal on õhurõhk väiksem. Maavärin tõi kaasa ainult väikseid purustusi. Väikese elektrijuhtivusega materjal. Turbal on väike kütteväärtus. Keerab ahju kuumuse väiksemaks. Väike 'nõrk' elektripirn. Seelikul on väike klošš. Andis väikese laksu, nipsu. Tal on väike, kuid kauni tämbriga hääl. Ärkab väiksemagi krabina peale. Laskis väikest vilet. Et poleks kuulda mitte väiksematki piuksu! Pikapeale hakkan tundma ka väikest valu. Väiksemgi pingutus väsitas mägironijat. Tal on pidevalt väike palavik. Väike häda kõnek kusehäda. Ei tundnud väiksematki kahetsust, hirmu. Hinges kripeldas väike süütunne. Ujus väikese vaevaga üle jõe. Mul pole väiksematki tahtmist sinna minna. Teine vaatus jättis väiksema mulje kui esimene. See on ainult väike patt. Meil oli väikesi lahkarvamusi. Kahest halvast vali väiksem. Plaani tuleb väikseid muutusi teha. Selleks on väga väike võimalus. Sama kehtib suuremal või väiksemal määral kõigi kohta. Kõpitseb väikest viisi 'veidi, tasapisi' aias. Pidas ennast väiksel viisil 'mõnevõrra' kirjanikuks. *.. hommikul hakkasin väikese valgega [= poolhämaras] vagu ajama ja nii kuni keskpäevani .. K. Aben (tlk).
5. vähese tähtsuse v. tähendusega, tühine, väärtusetu. Sõdades kannatavad alati kõige enam just väikesed 'lihtsad, tavalised' inimesed. Väiksel inimesel ei maksa suure saksaga kohut käia. Kõrge ülemuse asemel tuli keegi väiksem (asja)mees. Asja kordaajamiseks on ta liiga väike ametnik. Väike, kolmanda järgu kunstnik. Näitlejale anti mängida vaid väikesi osi. Suured vargad istuvad tõllas, väikesed ripuvad võllas. Lapsed teevad väiksemaid koristustöid. Tegin käsikirja ainult mõned väikesed parandused. Mul on sulle üks väike palve. Ära tülitse nii väikese asja pärast! Nohu pole sugugi väike asi 'tühiasi'. Kella parandamine on tema käes väike asi 'käkitegu'. Mis haav see ka on, lihtsalt väike kriimustus. Ah, see oli paljalt väike arusaamatus, eksitus, äpardus. Klaasi purunemine on muuga võrreldes väike õnnetus. Ei andesta väiksematki valet. Endine elu näis väike ja mannetu. *Tõepoolest, pole kuigi raske / saada väikeseks Danteks, Catulliks .. B. Alver. || tagasihoidlik, vähenõudlik, liialdusteta. Väike sööja, väikese söömaga laps. Väike võtja, suitsumees. Väike kõnemees, laulumees. Väike pidu, koosviibimine. Pulmad peeti väikesed. Väikese huumoriga jutustatud lugu.

väike|riik
väike, vähese rahvusvahelise mõjuga riik. Rahvuslikud väikeriigid.

väljendus|vaene
vähe v. mitte midagi väljendav, tuim; vähese mõjujõuga. Näitleja miimika jäi väljendusvaeseks. Tarbeesemed ei pruugi olla ehteasjadest väljendusvaesemad.

õlu ‹õlle, õlut, õllesse, õllede, õllesid, õlledesse 33 või kõnek õlu, õlut 6› ‹s›
tärkliserohkest toorainest (hrl. odralinnastest) kääritades saadud vähese alkoholisisaldusega jook. Hele, tume õlu. Kange, lahja õlu. Tšehhi õlu. Saare õlu. Õlut pruulima, tegema. Otri õlleks pruulima. Tegime linnased õlleks. Pühadeks, talguteks keedeti õlut. Tegu, laar õlut. Kibu, kapp, kann, toop, kruus, pott, klaas õlut. Pudel, purk õlut. Kast, korv õlut. Laskis vaadist, ankrust õlut. Õlut jooma. Teeme paar kannu õlut! Võtame mõned õlled. Mehed kulistasid õlut otse pudelist. Mis pulmad need ilma õlleta ikka on. Külalisi kostitati õllega. Kadedus lõi pähe nagu õlu. Ma sulle näitan, kuidas Luukas õlut teeb (ähvardav ütlus).
▷ Liitsõnad: linnase|õlu, maisi|õlu, odra|õlu, porsa|õlu, riisiõlu; ingveri|õlu, kadakaõlu; kodu|õlu, poe|õlu, pudeli|õlu, purgi|õlu, vaadiõlu; joodu|õlu, jõulu|õlu, matuse|õlu, nääri|õlu, pulma|õlu, pühade|õlu, varruõlu.