[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

au|palk [-palga]
van autasu. *.. mitu korda said aupalgaks hõberubla, rooduülem ise valas su kruusi viina. J. Peegel.

hulka
I. ‹postp› [gen]
1. (kellegi) seltsi (hrl. samast tegevusest osavõtmiseks), sekka. Läks külalaste hulka mängima. Hoidus rohkem omasuguste hulka. Istuge ometi ka meie hulka! Mina ei sobi teie hulka. Kadus kiiresti rahva hulka. *..ta prantsatab kõhuli paadipõhjal siplevate kalade hulka. M. Raju. || osutab keskkonnale, kus midagi levitatakse. Need ideed, teadmised tuleb viia rahva hulka.
2. (millegi) sisse, sekka lisaks. Kartulite hulka on sattunud kive. Poetas ka mõne sõna meie jutu hulka.
3. osutab kellegi v. millegi kuuluvusele teat. rühma, liiki, kategooriasse, millegi koosseisu. Ilves kuulub kaslaste hulka. Haug kuulub röövkalade hulka. Tsaari-Venemaa kuulus Euroopa mahajäänumate maade hulka. Ta kuulub kooli parimate õpilaste hulka. See kuulub meie pakilisemate ülesannete hulka. 100 m jooksus ei pääsenud meie võistlejad esimese kümne hulka. *Asisem rahvas ongi teda juba enda hulka arvanud.. A. Hint.
II. ‹adv›
1. mingisse rühma, kampa (hrl. samaks tegevuseks), sekka. Kakelge, kui tahate, mis te mind sinna hulka kisute! *..ega keegi andnud palli teistele mängimiseks, kui teda ennast hulka ei võetud. V. Alttoa.
2. millelegi sekka, lisaks. Valas piimale vett hulka. Nisujahule segati odrajahu hulka. Ta kuulas teiste juttu, visates ka mõne omapoolse sõna hulka. *Kas keeta sülti vaid vasikalihast või raiuda sea pead-jalad hulka..? M. Metsanurk.
3. kõnek (määra märkimisel:) hulga. Ta on hulka noorem. Ta saabus hulka hiljem. *„Oled hulka muutunud,” ütles Kustas nüüd tantsu ajal. A. Mälk.

joodav ‹-a 2›

1. (< partits jooma); joomiseks kõlblik. Joodav vesi. Vein oli täiesti joodav.
2. ‹s› see, mida juuakse, jook (hrl. alkohoolse joogi kohta). Nälg ja janu vaevas, mõeldi ainult söödavast ja joodavast. Tellime joodavat ka! Toodi karahvin joodavaga. Valas joodavat klaasidesse. *Laual oli söödavat ja joodavat, napsiklaasid olid praegugi veel piripardani täis.. A. Jakobson.

kael ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. pead ja keret ühendav kehaosa. Kaela lihased. Kaela jämedus, ümbermõõt. Pikk, peenike, lühike, jäme, punetav, lumivalge, kortsuline kael. Kael on haige, kange. Turske kaelaga mees. Mässis salli ümber kaela. Istuvad kaelani, kaelast saadik meres. Käsi on sidemega kaelas. Sõdureil ripuvad automaadid kaelas. Rätik, krae, lips on kaelas. Panin salli, lipsu kaela. Võttis salli kaelast. Nad tõusid kikivarvule ja ajasid kaela õieli. Poisid sirutasid, küünitasid, õiendasid uudishimulikult kaela. Poiss uudistas lähenejat, kael õieli. Laps võttis emal kaela ümbert kinni. Sõbrannad langevad teineteisele kaela. Kellelegi kaela hakkama, viskuma. Lahkujad nutavad teineteise kaelas. Lehmal on kell, kett kaelas. Mullikale seotakse lõõg kaela. Ratsul kael kenasti rõngas. Rangid on hobusel kaela katki hõõrunud. Murdis kanal kaela kahekorra. Kahekuine kannab kaela, kolmekuine koogab, viiekuune mõistab vitsa. | piltl. Lillekestel vajunud kaelad longu. || kaelani piltl täiesti, üleni, läbinisti; kõrini. Sipleb kaelani võlgades. Kaelani märg 'läbimärg'. *Kõik oli räägitud ja kuuldud, kõik olid kaelani tüdinenud .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: härja|kael, kõõr|kael, luige|kael, põdra|kael, rõngaskael.
2. piltl kitsas osa v. koht. a. mingi eseme, taime, elundi vm. peenike, kitsas v. kitsenev (sageli ka teisi osi ühendav) osa. Pika kaelaga pudel. Kitsa, laia kaelaga vaas, kolb. Püssilae kael. Viiuli, mandoliini, kitarri, harfi kael. Säärsaapad ei tohi kaelast kitsad olla. Sibula kael. Reieluu, õlavarreluu kaela murd. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. b. kitsas ühendav koht maismaa-aladel v. veekogudel, ka tänavatel. Poolsaare, väina kael. Järved on kitsa kaela kaudu ühenduses. Pööras Vana turu kaelast Viru tänavasse.
▷ Liitsõnad: emaka|kael, hamba|kael, juure|kael, järve|kael, lae|kael, lahe|kael, maa|kael, mere|kael, roidekael.
3. ‹hrl. sisekohakäänetes› kasut. sageli fraseologismilaadseis ühendeis (piltlikus vananenud v. kõnekeelses pruugis ka gen. peale, peal, pealt konstruktsioonina) adverbi ja postpositsiooni funktsioonis. a. ‹illatiivis› ülalt (kellelegi) peale; (ülalt) alla, maha, otsa vms. Ründajaile pilluti linnusest kive, tuld ja tõrva kaela. Puu ähvardas saagijale kaela tulla. Okstelt tilkus vett kaela. Tuul keerutas katustelt lund kaela. Vaata, et laps endale laualt midagi kaela ei tõmba! Komistas ja kukkus eesminejale kaela. Lagi, vanad hooned on kaela langemas. Valas kogu oma viha õe kaela. Kallab oma viha süütuile kaela. b. piltl häirivaks, tülikaks koormaks peale, kanda, taluda; häiriva koormana peal, kanda, taluda; koormast pealt, häirimast ära. Võlad tekkisid, tulid kaela. Neil on suured maksud, võlad kaelas. Saaks ainult võlad kaelast! Saavad veel endale ebameeldivusi kaela. Ei taha sõbrale häda kaela saata. Sa tood meile õnnetuse kaela! Saad ühe sekelduse kaelast, juba teine asemel! Kahtlus langes Jüri kaela. Ära aja, veereta oma süüd teiste kaela. Nad püüdsid igati süüd endi kaelast ära ajada. Ta ei taha vastutust enda kaela võtta. Kohapidamise mured olid Eltsu kaelas. Saaks ometi selle jama kaelast ära! No nüüd on nuhtlus kaelas! Lähevad, tulevad teistele lausa nuhtluseks, ristiks kaela. Sai endale joodiku mehe kaela. Sai kutsumata võõrad kaelast ära. Sadas kaela arvukalt küsimusi, süüdistusi. *.. nüüd on minu kord teenima hakata. Aitab mul sinu kaela peal elamisest. V. Ilus. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena, teha, toimetada; ülesandest, sooritamisest, toimetamisest ära. See suur töö oli kõik meie kaelas. Kõik toimetused jäid minu kaela. Talle laoti igasuguseid ülesandeid kaela. See töö, asi, asjaõiendus on jälle kaelast ära. Eksamid said kaelast ära. *Pärast seda vajusid jälle argipäevaaskeldused üksteise võidu kaela. O. Kruus. c. kallale, ahistama; kallal, ahistamas; kallalt, ahistamast ära. Vaenlane langes ootamatult kaela. Vaata et saadab sulle politsei kaela! Revidendid tulid kaela. Sai võlausaldajad kaelast ära. Hakkame minema, vihm on varsti kaelas. *.. kõrtsmik oma võla nõudmisega oli ka kaela peal. J. Pärn. d. ‹illatiivis› kõnek kaotuse osaliseks (mingis mängus), kolki. Meie võistkond sai täna jälle kaela.
4. ‹liitsõna järelosana› märgib inimest v. looma, harvemini taime
▷ Liitsõnad: ihnus|kael, kenus|kael, kudrus|kael, kure|kael, kõver|kael, nadi|kael, näru|kael, sini|kael, säni|kael, võru|kael, väänkael.

kahmak ‹-u 2› ‹s›
kahmakas. *Ühe laua peal kahmak ajalehti. E. Vilde. *.. valas kahmaku tulist vett pesuanumasse. R. Janno.

kann ‹-u 21› ‹s›

1. enamasti kaane, valamistoru ja kõrvaga nõu jookide säilitamiseks v. serveerimiseks, harvem ka jooginõu. Puust, klaasist, plekist, portselanist, alumiiniumist kannud. Silindriline, kõhukas, laiapõhjaline kann. Nikerdatud, ilustustega kann. Keraamiline kann. Kannu kõrv, kaas. Täis, tühi kann. 3-liitrine kann. Kas kannus on veel morssi? Kohv toodi kannuga lauale. Valas endale kannust piima. Tõi kannuga vett käte pesemiseks. Mehed lõid kannud kokku ja jõid õlut. || kannutäis. Kann õlut. Lauale toodi mitu kannu kohvi, morssi. *Enne vagunisse ronimist võiks siiski mõned kannud teha 'mõne kannu õlut juua'. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: fajanss|kann, klaas|kann, plekk-|kann, portselan|kann, puu|kann, savi|kann, vaskkann; kalja|kann, kastme|kann, kohvi|kann, koore|kann, mahla|kann, morsi|kann, piima|kann, piip|kann, taari|kann, tee|kann, veini|kann, õllekann.
2. endisaegne paikkonniti erineva suurusega peam. vedelike mahumõõt (0,8–2,62 l). Tallinna kann oli väiksem kui Riia või Rootsi kann.
3. eriotstarbega vedelikunõu. a. kindlalt suletava kaanega kahekõrvaline standardsuuruses metallnõu piima transportimiseks. 25-, 40-liitrine kann. Piim toimetati meiereisse suurtes kannudes. b. ‹hrl. liitsõna järelosana› spetsiaalne valamistoruga v. voolikuga nõu õlide vm. vedelike tarvis
▷ Liitsõnad: piimaveokann; iis|kann, kaste|kann, kastmis|kann, klistiiri|kann, määrde|kann, õlikann.
4. talitluselt v. kujult kannu (1. täh.) meenutav detail v. element. a. kärjekann. Kärjed koosnevad õhukeste seintega kuuetahulistest kannudest. b. kõnek elektri- v. telefoniliini isolaator. *Täna tõsteti postid püsti, neile kinnitati kannud ja traadid tõmmati sirgu. I. Sikemäe. c. (seadmetes, tarindites)
▷ Liitsõnad: mee|kann, suirakann; nisakann.

kapp ‹kapa 23› ‹s›

1. ümara põhjaga pealt laienev 3–5-toobine puunõu, millel üks pikem küljelaud on käepidemeks. Jõi kapast. Too kapaga kalja! Ammutas kapaga vett. Viskas kapaga leili. Vasikaid joodeti kapast. Kallas piima kappa. | (millegi rohkusele viitavates võrdlustes). Vihma valas, kallas nagu kapast 'sadas väga tugevasti'. *Soovin õnne, soovin õnne nagu kapaga! O. Luts. || kapatäis. Kapp kalja, õlut. Viskas endale saunas paar kappa külma vett kaela.
▷ Liitsõnad: kalja|kapp, lüpsi|kapp, piima|kapp, sauna|kapp, taari|kapp, vee|kapp, õllekapp; puukapp.
2. endisaegne mahumõõt, umbes 3 liitrit

karahvin ‹-i, -i 10› ‹s›
pikema kaelaga klaasist lauanõu jookide jaoks. Valas endale karahvinist vett. Laual oli karahvin valge viinaga. || karahvinitäis. Karahvin viina.
▷ Liitsõnad: kristall|karahvin, vee|karahvin, veini|karahvin, viinakarahvin.

kastrul ‹-i, -it 2› ‹s›
lamedapõhjaline kõrvade v. varrega metallist keedunõu. Emailitud malmist, alumiiniumist kastrul. Vasksed kastrulid läikisid köögiriiulil. Valas kastrulisse vett, piima. Vesi keeb kastrulis. Kartulid pandi kastruliga keema. || murd sabaga kopsik. *.. tõstab emailitud kastruliga õlut piimanõust. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: alumiinium|kastrul, email|kastrul, malm|kastrul, vaskkastrul.

kauhti ‹adv interj›
plauhti, mauhti, säuhti. Laine lõi kauhti üle paadiserva. Valas pange kauhti tühjaks. Kauhti ja kauhti lendavad labidatäied kartulikuhjale peale. Eesriided tõmmatakse kauhti kokku.

kiisutama ‹37›
kassi „kiisu, kiisu” kutsuma. *.. valas kassile piima ja kiisutas ta õuest tuppa .. L. Promet.

klaas ‹-i 21› ‹s›

1. peam. silikaatide sulatisest toodetav valgust läbilaskev habras tahke amorfne materjal. Klaasi valmistamine, tootmine. Õhuke, paks, värviline, lihvitud, mustriline klaas. Kildumatu, purunematu, tulekindel klaas. Optiline klaas 'pliiklaas'. Klaasist nõud, helmed. Klaasist sein. Klaas purunes. Sile, läbipaistev nagu klaas. Jää helkis nagu klaas. Ega sa klaasist (ei) ole kõnek (öeldakse inimesele, kes seisab millegi ees ja takistab sellega nägemist). Lahustuv klaas 'leelismetallisilikaatidest koosnev vees lahustuv sulam, kasut. vesiklaasi valmistamiseks'. Orgaaniline klaas 'polümeeridest saadav läbipaistev plastmass, pleksiklaas'. Vulkaaniline klaas 'teat. klaasja ehitusega kivim'.
▷ Liitsõnad: barüüt|klaas, flint|klaas, jää|klaas, kristall|klaas, kroon|klaas, kvarts|klaas, lubi|klaas, matt|klaas, opaal|klaas, piim|klaas, pleksi|klaas, plii|klaas, rubiin|klaas, silikaat|klaas, suitsu|klaas, vaht|klaas, valuklaas; akna|klaas, filigraan|klaas, leht|klaas, lihv|klaas, peegli|klaas, pudeli|klaas, tahvel|klaas, vitriiniklaas; sula|klaas, vesiklaas.
2. klaasist (1. täh.) ese v. selle osa. a. plaat, ruut. Akna sisemine klaas on katki. Plahvatus lõi akendest klaasid välja. Klaasidega raamatukapp. Kirjutuslaua klaas. Taimi kasvatati lavades klaasi all. b. väike nõu joomiseks, näit. tee- v. napsiklaas (vahel ka selle sisu kaasa arvatud). Mees jõi, rüüpas klaasist. Jõi klaasi tühjaks. Valas viina, õlut, piima klaasidesse. Klaasid valati ääreni täis. Miks tema klaas on tühi, poolik? Klaasi põhjas oli veel pisut teed. Joodi, vahetevahel löödi klaase kokku. Tõstan klaasi teie terviseks! (joomistoost). Mehed kummutasid agaralt klaase 'jõid vahetpidamata'. *Nad olid pool päeva klaasi taga jorutanud .. O. Tooming. || klaasitäis. Klaas piima, teed, morssi. Jõi paar klaasi veini. Teine klaas joodi pererahva terviseks. *Nõnda valas ta klaasi klaasi järel endal kurgust alla. A. H. Tammsaare. c. muu ese v. selle osa. Lambil, laternal oli klaas tahmunud. Mehel olid ees paksude klaasidega prillid. Käekella klaas. d. (klaasesemete, klaastoodete kogumõistena). Tšehhi klaas on maailmakuulus.
▷ Liitsõnad: joogi|klaas, kokteili|klaas, konjaki|klaas, likööri|klaas, limonaadi|klaas, morsi|klaas, mõõte|klaas, napsi|klaas, piima|klaas, pits|klaas, rohu|klaas, šampuse|klaas, tee|klaas, vee|klaas, veini|klaas, viina|klaas, õlleklaas; eseme|klaas, esi|klaas, kaitse|klaas, katse|klaas, katte|klaas, keedu|klaas, kella|klaas, kraadi|klaas, kupu|klaas, lambi|klaas, preparaadi|klaas, prilli|klaas, suurendus|klaas, tule|klaas, tuule|klaas, ukse|klaas, uuriklaas.
3. mer endisajal laevadel kellakõlksatus vahisoleku pooltunni tähistamiseks (üks kõlksatus iga möödunud pooltunni kohta), ka vastav pooltund ise. *Vaht kilistas südaööd – löödi kaheksa klaasi. A. Kaskneem.

kogu ‹indekl. pron›
‹ainsuses oleva substantiivi laiend› näitab, et kõnesolevat eset, kohta, nähtust, isikute rühma vm. käsitletakse täies ulatuses, tervikuna. a. põhisõnaks on eset, ainet, kohta, organismi v. selle osa, üksikisikute hulka vms. märkiv sõna. Kogu maja oli meie päralt. Lugesin kogu teksti uuesti läbi. Jõin kogu piima ära. Siin on kogu mu vara. Kogu põld künti üles. Kogu järv polnud jõudnud veel jäätuda. Kogu raha ta ära ei kulutanud. Kogu raamatus polnud ühtegi huvitavat kohta. Läksime kogu tee jala. Algas pealetung kogu rindel. Torm levis üle kogu Saaremaa. Kogu õhtupoolne taevas tõmbus pilve. Laps värises kogu kehast. Algul ilmus nähtavale pea, siis juba kogu mees. Kogu perekond, meeskond, brigaad, rahvas, inimkond. Heinale mindi kogu perega. Kogu kümnes klass läks ekskursioonile. Kogu küla, linn oli uudist kuulnud. b. põhisõnaks on üldisemat v. abstraktsemat laadi sõna. Olin kogu päeva, õhtu kodus. Kogu öö sadas. Kogu suvi oli kuiv. Kogu aasta jooksul ei juhtunud midagi. Poisil oli kogu aeg tegemist. Ta oli kogu selle aja vait. Kogu mu töö ja vaev oli asjata. Nad olid kogu mängu kestel ülekaalus. Millega kogu see lugu lõpeb? Sikutas kogu jõust. Kogu häda seisis alles ees. Valas kogu oma viha kaaslaste peale. Kogu küsimus seisab selles, kas .. *Kogu väsimus ja suur kurbus olid korraga läinud .. L. Promet.

kuhi ‹kuhja 32› ‹s›

1. suur (varda ümber moodustatud) teravatipuline munajas v. pudeljas kuivade heinte v. põhu, õlgede kogum säilitamiseks lahtise taeva all. Kuhja hari, pea, magu, katus. Suur, kõrge, maokas kuhi. Kuhja tegema, kahandama, teritama. Kuhjategija on kuhja otsas. Õled olid lauda taha kuhja pandud. Heinamaal oli hein juba kuhjas. Kuiv hein saadi kuhja. || (teat. kõrge soengu kohta). Neiu kandis juukseid kuhjana pealael.
▷ Liitsõnad: heina|kuhi, pahna|kuhi, põhu|kuhi, õlekuhi; juuksekuhi.
2. pealt kitsenev hunnik. Kuhi kruusa, killustikku, liiva. Jõel ajas jää end raginal kuhja. || säilitamiseks põhu ja mullaga kaetud kartuli- v. juurviljahunnik. Kartuleid, porgandeid kuhja panema. Kuhi kartuleid, söödajuurikaid. || korrapäratu lamedam hunnik, virn, lasu. Peatsis on patjade kuhi. Kuhi raamatuid, ajakirju, ajalehti. Perenaine lõikas lahti terve kuhja leivatükke. Laual oli suur kuhi telegramme ja õnnitluskaarte. *Ree tagaotsas oli kolmelt realt kuhi võipütte.. I. Sikemäe. || piltl (millegi) suur hulk. Sai terve kuhja õpetusi teele kaasa. Rahvast kogunes kuhjana kaubitsejate ümber. *Et ka kõik pahandused ja mured pidid ühe korraga, kuhjana kaela veerema! P. Viiding.
▷ Liitsõnad: juurvilja|kuhi, kartulikuhi; jää|kuhi, kivi|kuhi, kruusa|kuhi, liiva|kuhi, mulla|kuhi, sõnniku|kuhi, söe|kuhi, viljakuhi; paberi|kuhi, padja|kuhi, prahi|kuhi, prügi|kuhi, pühkme|kuhi, räbalakuhi.
3. nõu äärtest üleulatuv (keskelt kõrgem) osa. Pudrukausil, vaagnal on kuhi peal. Perenaine jättis jahumatile kuhja peale. Kuhjaga külimit teri, jahu. Kuhjaga täis marja-, seenekorv. Viljasalved olid sel aastal kuhjaga täis. *Toimetaja valas pitsidesse viina, valas kuhjaga ja loksatas laudlinale. T. Vint. || kuhjaga rohkesti, ohtralt; küllaga, liiaga. Tööd ja tegemist, probleeme, küsimusi oli kuhjaga. Muresid oli neil kuhjaga. Sellest oli kasu kuhjaga. Aega oli neil kuhjaga. Ta on kiituse kuhjaga ära teeninud. Korras aed tasus tehtud kulutused kuhjaga. Vaenlasele maksti kuhjaga kätte. Teen raisatud aja homme kuhjaga tasa. *Ei mäleta, et oleksime suppi volilt saanud ja leiba kuhjaga. L. Promet.

kurbus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kurva meele, hingevalu, ka haledus-, kahju- v. norutundega seotud hingeline seisund; ant. rõõm. Suur, siiras, sügav, lohutamatu kurbus. Kurbust tundma, põhjustama, tekitama. Kellegagi rõõmu ja kurbust jagama. Mind valdas, haaras kurbus. Ta häälest kostab tagasihoitud kurbus. Mu süda on täis kurbust. Kurbusega lugesime teadet teid tabanud raskest õnnetusest. Lahkub ilma erilise kurbuseta. Unustas peagi oma äsjase kurbuse. Valas kurbusest, kurbuse pärast pisaraid. *Nüüd on need ruumid tühjad. Mahajäetuse kurbust on võtme roosteses kriginaski.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: lahkumis|kurbus, sala|kurbus, südame|kurbus, üksinduskurbus.

kuu|ketas
piltl täiskuu. Kuuketas on juba tõusnud. *..suur ümarik kuuketas valas nagu rõõsa piimaga üle kogu tukkuva maailma.. R. Sirge.

käia|kast
käiaküna. Valas käiakasti vett ja hakkas nuga käiama.

lortsti ‹adv interj›
lortsuga, lortsatades. Astus lortsti porri, savisse. Vesi tuli lortsti kinga sisse. Valas hapupiima lortsti purgist välja. Pori tegi jala all lortsti 'lortsatas'.

lödin ‹-a 2› ‹s›
poolvedela aine liikumise v. liigutamise heli; lodin. Valas hapupiima lödinal purgist välja, kaussi.

lüps ‹-i 21› ‹s›

1. lüpsmine; lüpsikord. Masinaga lüps. Karjanaised olid lüpsi lõpetamas. Käed on lüpsist väsinud. Läheb lauta lüpsile 'lüpsma', on laudas lüpsil 'lüpsmas', tuli just laudast lüpsilt 'lüpsmast'. Hea lehm annab igas lüpsis lüpsikutäie piima. *Lõunase lüpsi ajal pandi meid okstega lehmade seljast parme peletama. J. Saar. || lüpsiperiood. Noor, kolmandal lüpsil lehm. Müüa maikuus lüpsile tulev lehm.
▷ Liitsõnad: eel|lüps, järel|lüps, käsitsi|lüps, masin|lüps, pigistus|lüps, pöial|lüps, torusse|lüps, venituslüps.
2. ühel lüpsikorral lüpstud piim. Valas mulle õhtusest lüpsist kruusi piima. Pärast lehma poegimist anti esimene lüps vasikale, teisest lüpsist tehti ka perele ternespiimasuppi. *Nõusid kulus hulgaliselt, et kogu lüps ära mahutada. A. Beekman.

lürp ‹lürbi 21› ‹s›
lürbe. *Siis söötis Heleonoore loomad: valas sigadele lürbi .. J. Sarapuu.

mant ‹mandi 21› ‹s›
van
1. piima koor. Piima pealt kooriti manti. *.. valas oma viha välja manti soumile pekstes. A. Toomaspoeg.
2. (parem) kraam, kaup. *Ma olen omale suurte rahade eest tagavaraks ostnud igasugu kallist manti, varsti ma aga pean selle maha müüma jumal teab mihukesele vurlele poole hinna eest. A. Jakobson.

meele|kibedus
kibe meel, kibestumus, kibedustunne. Kellelegi meelekibedust tekitama, valmistama. Meelekibeduses öeldud tigedad sõnad. Mõtleb meelekibedusega ebaõnnestumisele. On elus palju meelekibedust tunda saanud. Vanamees valas oma meelekibeduse irooniasse.

mõõt ‹mõõdu 21› ‹s›

1. ka füüs mõõtevahend, rahvakeeles ennekõike mahu mõõtevahend, samuti sellele vastav kogus. Liitrine, toobine, vakane, tündrine mõõt. Perenaisel on kõige käepärasemad mõõdud teeklaas ja supi- või teelusikas. Jätsime esimese saetud halu järgmistele mõõduks. Ained tuleb taignasse lisada mõõdu järgi. Kaaluviht on massi mõõt, mõõtekolb ruumala mõõt. Mõõt herneid, rukist, jahu. Ühe mõõdu soola vastu tuli anda kolm mõõtu rukist; talupojad oleksid küll tahtnud mõõt mõõdu vastu. *Kõrtsmik laskis aeglase rahuga suurest ankrust vaskseisse mõõtudesse halvasti puhastatud alkoholi. E. Vilde. | piltl. Ära peta teist inimest – sulle tasutakse sama mõõduga. Küll ma tasun sulle kätte mõõt mõõdu vastu. *.. ja kurjad sõnad tulid keelele. Et Katrina oli sõnakas inimene, valas ta alati täis mõõduga. L. Vaher.
2. mõõtühik. Toll, jalg, küünar, süld, penikoorem, vakamaa, külimit, toop, tünder, nael, säilitis jt. endisaegsed mõõdud. Meetermõõdustiku mõõdud. Riia, Tallinna, kohalikud mõõdud. Vene, inglise mõõdud. Ülesandes oli mõõduks antud miil, aga vastus tuli arvutada kilomeetrites. || piltl mõõdupuu. Inimene on kõigi asjade mõõt. Armastus olevat täiuse mõõt. Raha, palk pole ainus eluväärtuste mõõt. Suu on südame mõõt. *Perenaise tööl oli ainult üks mõõt: tegi, kuni voki taha magama jäi. A. H. Tammsaare.
3. mõõde v. mõõtmed. Ülikonna, kleidi, mantli mõõdud. Rätsep hakkas mõõtu võtma. Käisin ateljees ülikonna mõõtu andmas. Seinakappe, riiuleid valmistatakse mõõtude järgi. Mõõda mitu korda üle, et iga mõõt täpselt klapiks. Kaart mõõdus 'mõõdusuhtes, mõõtkavas' 1 : 20 000 000. Siin on igas mõõdus, iga mõõtu kaste, karpe. Mis su mõõdud on, mis number ülikonda sa kannad? Osa laudu olid üle mõõdu, need tuli mõõtu saagida. Täpses mõõdus palgid, lauad. Alla mõõdu vähid lasti vette tagasi. See oli asunikukoht, talu mõõtu ta välja ei andnud. Ta on endale päris häärberi mõõtu maja ehitanud. Suur poiss küll, aga mehe mõõtu veel välja ei anna. | piltl. Ega iga kirjamees veel kirjaniku mõõtu välja anna. Ta annab õige härrasmehe mõõdu välja. See on tähtis tegelane, ministri mõõtu mees. *Oma parimates saavutustes on Laur tõusnud suure näitleja mõõtudeni. V. Panso.
4. määr, jagu; paras määr, piir. Vihma tuli parajal mõõdul. Jultumust on tal suurel, rohkel mõõdul. Tunnustust ei tulnud sel mõõdul, kui ta oli lootnud. Teab, tunneb mõõtu. Ei osanud joomisega, joomisel mõõtu pidada. Joodi ning söödi mõõduta. Igavesti nii jätkuda ei või, igal asjal peab ikka mõõt ka olema. Kel viinast mõõt täis, see jäi magama. Ma ei kannatanud seda enam välja, minu mõõt sai täis. *.. kas ka Silvia Raag ei olnud imeväärselt kena tüdruk ja temasse, Karl Kaasikusse, mõõduta armunud? P. Viiding.
Omaette tähendusega liitsõnad: aja|mõõt, mahu|mõõt, pikkus|mõõt, pinna|mõõt, ruut|mõõt, vilja|mõõt, õõnesmõõt; arv|mõõt, joon|mõõt, kriips|mõõt, nurga|mõõt, põikmõõt; alam|mõõt, läbi|mõõt, normaal|mõõt, rinna|mõõt, rinnas|mõõt, ümbermõõt; meeter|mõõt, silmamõõt; takti|mõõt, värsimõõt; püksimõõt

napsi|klaas
väike klaas napsi võtmiseks, pits(klaas). Likööri-, konjaki- jm. napsiklaasid. Jalaga, jalata napsiklaasid. Valas napsiklaasi täis. Armastab napsiklaasi taga istuda, napsiklaasi tõsta 'napsi võtta'.

pada ‹paja 25› ‹s›
kumerapõhjaline lahtisel tulel kasutatav malmist v. rauast keedunõu; üldisemalt (tulel kasutatav) keedunõu, (suur) pott. Paja sang, kaas, põhi. Suur, neljaämbrine pada. Nõgine, tahmane pada. Vana ilma sangata pada. Pada ripub koogu otsas, konksuga kolde kohal. Paneb, tõstab paja tulele. Võtab, tõstab paja tulelt. Pada keeb, podiseb tulel, pliidil, lõkke kohal. Tegi, pani tule paja alla. Kohendab tuld paja all. Pada ajas, kees üle. Liha pandi patta. Valas paja vett täis. Seakartulid keevad pajas. Keedab pajas putru. Suure pajaga on hea perele suppi keeta. Sissemüüritud pada. Pane pajale kaas peale! Ei ole midagi patta panna 'millestki süüa teha'. Pada leidis kaane 'kaks üheväärset, mingis mõttes kokkusobivat inimest on kokku saanud'. Sinine kui paja põhi '(millegi mustjassinise, näit. äikesepilve v. siniseks löödud koha kohta)'. Ilu ei sünni patta panna. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.
▷ Liitsõnad: malm|pada, raudpada; kartuli|pada, kohvi|pada, leeme|pada, pesu|pada, pudru|pada, raha|pada, supi|pada, tõrva|pada, vee|pada, värvipada.

pange|täis ‹s›
pange täitev kogus. Pangetäis vett, mustikaid, kalu, liiva. Valas terve pangetäie katlasse. Vii veel paar pangetäit sauna juurde.

papa ‹6› ‹s›

1. isa. Meil kodus hüüti isa papaks. Rikaste papade pojukesed olid tihti „igavesed üliõpilased”. Lapsed uisutasid papade-mammade silmarõõmuks.
2. vanema mehe kohta (hrl. koos nimega); ‹liitsõna järelosana› (ka koos ametinimetusega vms.). *.. valas papa Perkmannile .. klaasi viina. A. Jakobson. *Tuli siis ka koolivanem – Külma-papa.. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: vana|papa, äiapapa; kooli|papa, kõrtsi|papa, möldri|papa, postipapa.

paugahtama ‹37›
paugatama. *Linda valas vett, nii et palav pott paugahtas.. M. Raud.

pea|nõksatus
nõksatav liigutus peaga. *Papp valas veel nii endale kui Maksimile. Peanõksatusega kutsus ta kaasa jooma. H. Lepik (tlk).

petrooleum ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
üks nafta töötlemise saadusi, mida kasutatakse kütuseks, valgustuseks, lahustina vm. otstarbeks. Suur pudel petrooleumi. Valas lampi, priimusesse petrooleumi. Mehaanik pesi roostetanud mutreid ja polte petrooleumis. Petrooleumiga üle valatud ja põlema süüdatud puud.
▷ Liitsõnad: traktori|petrooleum, valgustuspetrooleum.

piima|kruus [-i]
Valas piimakruusi täis. Ulatas poisile piimakruusi ja suure võileiva.

pilve|mügarik
väike ümarjas pilv. Kõrgel taevas sõudsid üksikud valged pilvemügarikud. Tuul kihutas halle pilvemügarikke. *Varasuve päike valas soojust ja valgust üle maa, mille kohal üksikute ümarikkude ja heasüdamlikkude pallidena liikusid aeglased ja lumivalged pilvemügarikud. V. Uibopuu.

pilves ‹adv›

1. pilvedega kaetud; pilvine. Taevas oli üleni, süngelt pilves. Pilves ilm. Ilm oli pilves ja vihmane. On oodata pilves selgimistega ilma. Rohkesti oli pilves päevi. Hommik oli pilves ja külm. Põgenejad ootasid pilves ööd.
▷ Liitsõnad: laus|pilves, pool|pilves, umbpilves.
2. piltl rahulolematust, (kerget) pahameelt, tusasust väljendav; tusane, pahane, pahur, rahulolematu, morn. Mehe nägu oli süngelt, üleni pilves. Miks sul täna nägu nii pilves on? Käis pilves näoga ringi ja ei rääkinud kellegagi. Ta otsaesine seisis pilves. Tüdruk oli pilves ja tujust ära. Eit oli pilves ja valas oma pahameele poja peale välja. *Eduardi kulm on pilves. „Kus on Juhan?” M. Pihla. *Vanamees seisis nädal aega pilves, siis leppis.. A. Hint.
3. suure hulgana, parves. *Lapsed jooksevad autode ümber pilves kokku. H. Pukk.
4. piltl kõnek narkojoobes. Kogu kamp oli pilves.

pisar ‹-a 2› ‹s›

1. pisaranäärmeis tekkiv üle alalau serva langev vedelikutilk; ‹pl.› (sageli nutu kohta). Pisar on silmas, laugel, silmanurgas, tuleb silma. Tuul, suits ajas, võttis pisarad silma. Naerab pisarateni, nii et pisar silmas, nii et pisarad tulevad silma. Meeleliigutusest, valust, suure rõõmu pärast tulid, valgusid pisarad silma. Silmad läikisid pisaraist. Nägin ta silmis pisaraid. Pisaratest kalkvel silmad. Pisaraist märg, nõretav nägu. Ta nägu, silmad olid pisarais. Ema silmist purskusid, voolasid, veeresid pisarad. Pisarad jooksevad ojadena üle näo, mööda põski alla. Ta silmist langes, kukkus jämedaid, suuri pisaraid. Ann valas lahkudes kibedaid, palavaid, kuumi pisaraid. Poetas, pillas kaastundest mõne pisara, paar pisarat. Ema on poja pärast valusaid pisaraid nutnud. Tüdruk puhkes pisaraisse 'hakkas nutma'. Pühib, kuivatab põselt pisara, pisarad silmist. Pisaraid tagasi hoidma, varjama, (alla) neelama. Võitlesin pisaratega. Naine oli üleni pisarais, uppus pisaratesse. Ei tema hoolinud orbude ja lesknaiste pisaraist. Oli oma jutust pisarateni liigutatud. Ta heldis pisarateni. Mul hakkas vaesekesest pisarateni kahju. Need olid ehtsad, siirad, tehtud 'teeseldud' pisarad. Viimased sõnad ütles ta läbi pisarate, pisarad hääles. Tüdrukul olid pisarad kurgus 'oli nutma puhkemas', tõusid pisarad kurku. Häälest kostsid pisarad. Sõnad lämbusid pisaraisse. See oli naer läbi pisarate 'kurb naer'. Pisaraist nõretav 'sentimentaalne' armastusfilm.
▷ Liitsõnad: haledus|pisar, heldimus|pisar, häbi|pisar, härdus|pisar, jonni|pisar, kahetsus|pisar, kergendus|pisar, leina|pisar, liigutus|pisar, mure|pisar, naeru|pisar, rõõmu|pisar, silma|pisar, valu|pisar, viha|pisar, õnnepisar; krokodillipisar.
2. (sageli poeetilise varjundiga:) tilk, piisk. Kevadvihma soojad pisarad. Vihmajärgsed pisarad hiilgavad murul. Veepritsmeist pisarad õitel. Lumeräitsakaist sulanud rasked pisarad. Laubal läikisid hirmuhigi pisarad. Kuivanud jõesängis pole pisaratki vett. Vere punane pisar sõrmeotsal. *Kuigi lehitud, nõrisesid oksad pisaraist. V. Uibopuu. | piltl. *Tema pilkes oli ka pisar enesepilget. F. Tuglas. || kõnek (õige vähese alkoholi kohta). Võtame ühe väikese pisara konjakit. Nii raske päeva peale kuluks üks pisar marjaks ära. *Andsin talle siis pisara puskarit, et pista kinni ja saa õnnelikuks. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: higi|pisar, kaste|pisar, rasva|pisar, udu|pisar, vaigu|pisar, vee|pisar, vere|pisar, vihmapisar; viinapisar.

pits2 ‹-i 21› ‹s›
(väike) napsiklaas. Ilusad jalaga, kristallist pitsid. Täis, tühi pits. Peremees valas viina, konjakit pitsidesse, kallas pitsid täis. Tuli köögist viinapudeli ja pitsidega. Nad rüüpasid peentest pitsidest. Tühjendas pitsi pitsi järel. Jõi oma pitsi põhjani. Tõstsin pitsi külalise terviseks. || pitsitäis. Võttis külmarohuks, söögi alla pitsi viina. Pits konjakit ja tass kohvi. Nad tellisid mõned pitsid likööri. Nad jõid kerged pitsid. Mehed teevad, viskavad 'joovad' ainult paar pitsi. Jäi juba paari pitsi järel, paarist pitsist purju. Võttis poole pitsi viisi. Võta pits ja pea aru. Esmalt võtab mees pitsi, pärast pits mehe. *Pistame selle pahanduse peale igaüks pisukese pitsi hinge alla.. Jak. Liiv.
▷ Liitsõnad: aanis|pits, konjaki|pits, viinapits.

pool ‹-e, -t 34›
I. ‹num›
1. murdarv üks kahendik (½). Kaks ja pool. Kaheksa ja pool pluss pool võrdub üheksa. Pool miljonit. Pool protsenti. Saadud avaldis tuleb korrutada poolega. *.. kirikus oli rootslasi ja eestlasi peaaegu pool poolega [= pooleks]. H. Sergo. | (kellaaja kohta). Kell on pool kaksteist. Poole kümnest poole seitsmeni kehtivad odavamad hinnad. Rong tuleb poole viie paiku.
2. hulgalt, koguselt üks kahendik tervikust. a. ant. terve, kogu. Pool liitrit piima. Kolm ja pool kilogrammi liha. Koduni pole poolt kilomeetritki. Pool krooni. Pool leiba. Ta jättis üle poole arvest tasumata. Maksin saabaste eest vaid pool hinda. Pool suve veedeti maal. Viis ja pool aastat, päeva, tundi. Ta jõi ainult poole klaasist tühjaks. Ligi pool jahust läks maha. Ta on minust pool pead pikem. Pool raha(st) jäeti üüri maksmiseks. Poole rusika suurune tükk. Pooles elusuuruses büst. Pool maailma on läbi rännatud. Julge pealehakkamine on pool võitu. See on alles pool häda. Ta ei mõistnud pooltki meeste kõnest. Töötasime poole koormusega. Mootor töötas poole võimsusega. Aine radioaktiivsus on vähenenud poole peale, pooleni. Vorm täidetakse taignaga poole sügavuse jagu. Jagatud mure on pool muret. Pool süüst on sinu, pool minu. b. ant. kõik. Pooled inimesed, raamatud, lilled. Peaaegu pooled küpsised on söödud. Pooltel õpilastel on töö tegemata. Ta ei teadnud pooli asjugi. Pooled külalistest jäid tulemata. Üle poole seadmetest on rivist väljas. Rohkem kui pooled poed olid kinni. c. piltl osutab millegi nappusele, vähesusele. Poole aruga inimene. Poole häälega, poolel häälel kõnelema, laulma. Oldi juba poole jalaga kodus. Ta saatis mind poole pilguga. Sellest pole keegi poolt sõnagi rääkinud. Teda pole poole sõnagagi puudutatud. Mõistis teda poolelt sõnalt, poole sõna pealt, poolest sõnast. Ei tagane oma nõudmistest poolt sammugi. Taskus pole mul poolt pennigi. Haige on väljas vaid poole mehe eest. *Kaaruküla inimesed ei teinud tülist väljagi.. Isegi koerad lõid ainult poole lõuaga kaasa. E. Tegova.
3. (määruslikes ühendeis:) keskkoht, keskpaik. Pooles vardas lipp. Saag oli juba pooles puus. Ta seisab pooles trepis, poolel trepil. Jooksin poolde tänavasse. Hüüdis juba poolelt õuelt tere. Mees peatus, rusikas pooles vinnas. Poolde säärde, poole sääreni ulatuv seelik, lumi. Juuksed ulatuvad tal poole pihani. Olen raamatuga varsti poole peal. Aasta on poole peale jõudnud. Valas klaasi poolest saadik, pooleni konjakit täis. Uks on poolest saadik klaasist. Elan poolest saadik 'pooleldi' tema kulul. Filmi pole huvitav poole pealt vaatama hakata. Jäi poole 'poolelioleva' jutu pealt vait. *.. pooles lennus [pooleldi lennates] punusid [kanad] Mari juurde. I. Truupõld. | piltl. Asjaajamine jäi poolel(e) teel(e) seisma. Tuju on pooles mastis. || (aja kohta). Päike on alles pooles hommikus, lõunas, õhtus. Jaanuar juba poole peal! Ta luges poole ööni. Poolest päevast lasti rohijad põllult tulema. Koju saime alles pooles pimedas, poole öö ajal. Üles tõusti juba poolest ööst, poole koidu ajal. Istub pooled ööd kaardilauas. Pooleks suveks oli saun valmis. Nädal on juba poole peal.
4. millegagi võrreldes kaks korda (suurem, väiksem vms.). Püksid maksid poole vähem kui pintsak. Poiss oli teistest poole noorem, väiksem. Otse läbi metsa minna on tee poole lühem. Turult saab piima poole odavama hinnaga. Ants on poole etem poiss kui Jüri. Nii saab ju poole rutem. Tundsin end poole kindlamalt. Poiss on poole suuremaks kasvanud. Kiirust suurendati poole võrra. Hinnale on pool otsa pandud 'hind on kahekordistatud'.
II. ‹s›
1. kaheks jaotatava eseme, nähtuse, toimingu vms. üks osa. Suurem, väiksem pool. Tabeli ülemine, alumine, vasak, parem pool. Peo, kontserdi, võistluste esimene, teine pool. Möödunud sajandi, septembrikuu, aasta teisel poolel. Päeva hommikune, pärastlõunane pool. Üks pool toast oli tühi, teises paar mööblitükki. Pähklikoor prõksatas kaheks pooleks. Käärid koosnevad kahest omavahel ühendatud poolest. Ta sättis kammi tiheda poolega juukseid. Jalakäijad hoidugu tee vasakule poolele. Elu argipäevasem pool. Võrduse pooled. Ajas oma tagumise poole 'tagumiku' urvi. || külg. Kaardi, sedeli esimene ja tagumine pool. Kasuka karvane pool. Kuu valgustatud, valgustamata pool. Kuulame plaadi teist poolt ka. Heegelpinna pooled tulid erisugused. Madalpistetikand jääb riide mõlemal poolel ühesugune. Mündi vapiga pool. Elu heledam pool. See on vaid medali üks pool. *.. viha ja armastus on ainult ühe tunde kaks poolt. K. Ainver. || hoone, hoonete rühma vms. hrl. kuuluvuse, otstarbe v. paiknemise järgi eristatav osa. Meeste, naiste pool ühiselamus, saunas, haiglas. Suur kahe poolega elumaja. Käisin seal tihti lelle pere poolel. Teenijate ja pererahva pool talus. Kõrtsid olid jaotatud härraste ja talupoegade pooleks. Tulin köögi poole pealt. Mine oma poolele ja heida magama. Naabri poole peal peeti tihtilugu pidu. Tee sellel poolel on põllud, teisel mets. Turu see pool, kus müüakse juurvilja. Pärast poolaega vahetasid mängijad pooled 'asetusid teisele väljakupoolele'. Rünnak kandus vastasmeeskonna poolele. *Nagu kool, nii asus ka kirik Jaanilinna poolel. M. Möldre.
▷ Liitsõnad: ala|pool, algu|pool, esi|pool, kõhu|pool, köögi|pool, lõpu|pool, meeste|pool, miinus|pool, naiste|pool, näo|pool, nuri|pool, pahu|pool, pluss|pool, selja|pool, suu|pool, tagu|pool, tee|pool, tänava|pool, varju|pool, väljaku|pool, värava|pool, ülapool.
2. ühetaolistest osadest koosneva eseme üks osa. Kahe poolega uks, värav. Kolme poolega peegel, kapp. Mõlemad välisukse pooled on lahti. Ühe poolega kirjutuslaud. Suur mitme poolega rahakott.
▷ Liitsõnad: akna|pool, kapi|pool, kardina|pool, uksepool.
3. ka jur üks vastastest v. partneritest mingis toimingus. Kaotaja, kannataja, kuulav, kõnelev pool. Või(s)tlevad, nõutlevad, vaidlevad, vaenulikud pooled. Süüdlaseks pooleks jääma. Pooli huvitavad küsimused. Leping tõi kasu mõlemale poolele. Meie poksija oli ründavam pool. Kinkelepingu järgi annab üks pool oma vara tasuta teise poole omandusse. *Kumbki pool jäi oma seisukohale: valitseja nõudis, talupojad keeldusid. A. Kruusimägi. || (abikaasa kohta). Mehel on oma õrnema poolega mingid arusaamatused. Miks nimetatakse naisi nõrgemaks pooleks? Perekonna kangem, tugevam pool oli kirglik kalamees. || üks vastandlikest leeridest. Mõlemad pooled kandsid lahingus kaotusi. Venelaste poolel oli rohkesti haavatuid. Ta läks liitlaste, ülestõusnute poolele üle. Vend oli olnud kommunistide poolel. Onu oli sõdinud valel poolel. || (kellegi v. millegi toetamise väljendamisel). Ajaleht oli võimumeeste poolel. Õigus on meie poolel. Tülide ajal asus õde alati venna poolele.
▷ Liitsõnad: abielu|pool, lepingu|pool, osa|pool, sugu|pool, teine|pool, vastaspool.

pronnakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
trullakas, priske. Punapõskne pronnakas piiga. Kohev kasukas muudab mu veel pronnakamaks. Tite pronnakas nägu, käsi. Valas piima pronnakasse savikannu. Taevast vaatab alla pronnakas täiskuu.

pudel ‹-i 2› ‹s›
korgiga suletav kitseneva ülaosaga hrl. silindriline (vedeliku)anum. Klaasist, plastikust, alumiiniumist pudel. Liitrine, pooleliitrine pudel. Lapik, kandiline pudel. Täis, tühi, poolik pudel. Tegi, keeras pudeli lahti. Pani, korkis pudeli kinni. Täitis pudeli veega ja kallas, valas jälle tühjaks. Võtan, joon, rüüpan pudelist lonksukese külmarohtu. Pudelisse topitud karusmarjad. Suur vitskorvis pudel kääriva veiniga. Mees lõi pudelil kaela maha. Selle pudeli suu on katki. Pani haigele jalgade juurde kuumad pudelid. Nii särtsakas tüdruk, et ei püsi pudeliski paigal. Annad sa titele rinda või pudelit 'pudelist piima'? || ka piltl kõnek alkoholipudel, selle sisuks olev alkohoolne jook. Pudel ei tohi peolaualt puududa. Mehed istuvad pudeli taga. Ta ei saa ilma pudelita elada, otsib pudelist lohutust, uputab mured pudelisse. Võta pudelist julgust! Taat ajab pudeliga asjad korda, maksab puuveo pudeliga kinni. Paari pudeli eest saab töö tehtud. Pean liikudeks pudeli tooma, välja tegema. Poiss on hakanud pudeli poole piiluma, sageli pudelit kaisutama. Palju te neid pudeleid kergitasite, kummutasite? Pudel on külaliste(l) keeled pehmeks teinud. Ta pistab, paneb kogu palga pudelisse. Kõik meie vara on pudelisse läinud. || pudelitäis. Pudel piima, vett, veini. Jõi paar pudelit õlut. Veame pudeli konjaki peale kihla. Limonaadi joob poiss pudeli korraga ära nagu nalja.
▷ Liitsõnad: klaas|pudel, kristall|pudel, plastmasspudel; brändi|pudel, džinni|pudel, joogi|pudel, konjaki|pudel, lahusti|pudel, likööri|pudel, limonaadi|pudel, lõhnaõli|pudel, mahla|pudel, napsi|pudel, peedi|pudel, petrooli|pudel, piima|pudel, rohu|pudel, šampanja|pudel, tindi|pudel, tuši|pudel, vee|pudel, veini|pudel, viina|pudel, viski|pudel, õli|pudel, õllepudel; luti|pudel, pliidi|pudel, soojendus|pudel, süüte|pudel, termospudel; originaal|pudel, tasku|pudel, vigurpudel.

pudru|tang
Valas pudrutangud potti. Kas pudrutangu on veel?

purk ‹purgi 21› ‹s›

1. laia suuga hrl. silindriline anum (millegi hoidmiseks v. säilitamiseks). Klaasist, plekist purk. Pooleliitrine, liitrine, sajagrammine purk. Suur, väike purk. Täis, tühi, poolik, kinnine purk. Purki avama, sulgema, kaanetama, täitma, tühjendama, pesema. Purk läks katki. Valas tulise moosi purkidesse. Kallas purgi sisu kaussi. Ahmib seeni otse purgist. Sõi purgi korraga tühjaks. Silgud, kurgid laoti purki. Ta säilitab liha purkides. Riiulid on purke täis. Leideni purk 'vanim kondensaatoritüüp: metallfooliumiga kaetud dielektrilisest materjalist purk'. | (ühekordselt kasutatava plekist konservipakendina). Kondenspiima purk. Pilseni õlle purk. || purgitäis. Purk moosi, mett, oliive, Mulgi kapsaid, kohvi. Palun purk koort. Ostsin kaks purki valget värvi. Vaseliin maksab viis krooni purk.
▷ Liitsõnad: borši|purk, keedise|purk, kompveki|purk, konservi|purk, koore|purk, kurgi|purk, majoneesi|purk, mee|purk, moosi|purk, rohu|purk, seene|purk, supi|purk, vekk|purk, õllepurk; klaas|purk, plekkpurk.
2. släng televiisor, telepurk. *Orvi .. keeras televiisorile selja. Redi jäi ekraanile möirgama. Ta ei saanud sealt purgist välja, et Orvile järele tulla. A. Beekman.

radiaator ‹-i, -it 2› ‹s›

1. keskkonna soojendamiseks kasutatav kiirgusülekandega küttekeha. Malmist, terasest radiaatorid. Radiaatorite ribid. Akende alla paigutatud radiaatorid. Radiaator on soe, külm, tulikuum. Pani märjad jalanõud radiaatorile kuivama. Radiaatorid hõõgasid kuuma.
▷ Liitsõnad: keskkütte|radiaator, malm|radiaator, ribi|radiaator, terasradiaator; elektri|radiaator, õliradiaator.
2. sisepõlemismootori vesijahutusseade. Auto, traktori radiaator. Valas vett radiaatorisse. Ilm oli külm, autojuht laskis vee radiaatorist välja. Jättis traktori seisma, et vesi radiaatoris keema ei läheks.

robin ‹-a 2› ‹s›

1. tume õõnes rabin, (tugev) krobin. Vihma, vihmapiiskade robin vastu katust. Lähenevate sammude robin selja taga. Järsku tabas küti terav kõrv võsas mingi robina. Toast kostab askeldamise robinat. Kivid, külmunud mullakamakad langesid raske robinaga auku. Metsis tõusis suure robinaga lendu. Mingi suur loom läks robinal, robinaga läbi võsastiku. Vihmasagarad peksavad robinal vastu akent. Katuselt tuli robinal alla jääd ja lumelahmakaid. Õunu sadas puu otsast robinal maha. Valas kartulid robinal kasti. Kallurijuht laskis koorma robinal maha. Tõmbab robinal kardina kõrvale. Uks, aken lükati, tõmmati robinal lahti. Õpilased tõusevad robinal püsti. Lapsed tormasid robinal trepist üles. *Tükk aega kuuldus vaid kaugeneva vankri käginat ja linakitkumise robinat. F. Tuglas.
2. piltl (tegevuse hoogsuse, intensiivsuse kohta). Sai hein kokku, tuli robinaga rukkilõikus. Raha tuleb mis robin, nagu robin, lausa robinal. Vaenlase väed taganevad nii mis robin. *„Meesterahva lõhna pole majas,” ütlen ma ühe robinaga. J. Tuulik. *".. kui õnnetus kaela kukub, siis ikka robinaga, kuhjaga!” A. Gailit. || rutt, robistamine. Eks siis puhkame, kui suur robin möödas. Ärasõidu robinas unustasin ühe olulise asja korraldamata. Jooksin suure robinaga poodi. *Egas siin muidu polnud niipalju robinat ja rabinat, ööd läbi töötati. O. Luts.
3. kõnek tunglemine, madin, rüsin. Oli üldine robin, kõik jooksid ja karjusid läbisegi. Kes siin robina sees, robinas kõike märgata jõudis! *Õhtul oli niisugune kole robin vorsti ja leiva järele, et sai müüdud kõik lagedaks. E. Männik.

saast ‹-a 23› ‹s›

1. kõnts, räpp, mustus. Kevadine vihm peseb maapinna puhtaks talvisest saastast. Rentslist voolab alla tänavate saast. Soolaugastes haises roostene saast. Veepinnal oli märgata mootoriõlide saasta. Kraabib, nühib põrandalt ja seintelt saasta maha. Villa saast. Riided ligunesid toobris saastast puhtaks. Peseb saunas endalt, oma ihult nädalase saasta maha. Töötades kogunes nahale igasugust saasta. Pesunõust pritsis põrandale seebivahtu ja saasta. Lained uhuvad randa rämpsu ja saasta. Seebi saast 'seebipära, seebisoop'. || saastav aine. Õhus on radioaktiivset saasta. *Õhk on puhas, on puhas saastast, sompsust. Sest kõik on maha langenud.. R. Roht.
▷ Liitsõnad: pesusaast.
2. piltl kõnts, sopp, rämps. Seesmine, hingeline saast. Elu saast ja pori. Patu saast. Saaks veel puhtaks mineviku saastast. Ära kisu mind selle saasta sisse! Valas mind sõimates igasugu saastaga üle. *Tema ep oligi, kes .. ristisõdade õilsat mõtet ilmlikust võimuahnitsemise saastast katsus puhastada.. B. Kangro. || (inimeste kohta). Segastel aegadel on pääsenud võimu juurde ka kurjategijaid ja muud saasta. *Eks see vanamees mõni joodik ole, suure linna saast, mis õhtul pinnale kerkib.. E. Vetemaa.

sapp1 ‹sapi 21› ‹s›

1. füsiol maksas tekkiv seedenõre. Sapp koguneb maksast sapipõide. Haige oksendas sappi. Viha, mõru kui sapp.
2. piltl tigedus, kibedus, vimm. Vanamees oli täis kurja sappi. Süda, hing oli täis tuska ja sappi. Südamesse, hinge on aastatega kogunenud sappi. Mehe sapp hakkas, läks keema, kees üle 'mehes tõusis tigedus'. Valas kogu oma viimase aja sapi esimese ettesattuja peale välja. Tundis eneses sappi kasvavat. Pikapeale Kadri sapp lahtus ja ta rahunes. Iga tema sõna nõretas sapist. Küll oli tema sõnades palju sappi! Mesi suus, sapp südames. *Polnud kerge neelata alla soovide täitumatuse sappi. E. V. Saks.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnes taime- v. drooginimetuses
▷ Liitsõnad: maa|sapp, karusapp.

sari2 ‹sarja 31› ‹s›

1. suur hõre sõel vilja tuulamiseks. Sari rippus tuulamise ajal rehealuse värava kohal laes. Puhtad terad langevad läbi sarja põrandale. Katus jookseb läbi nagu sari. Vihma valas nagu sarjast 'sadas väga tugevasti'.
2. viljapeksumasina v. kombaini osa, mis eraldab sasi ja kõlkaid. *Peksumasinast käib läbi himur võpatus, sarjad, sõelad ja põhupuistajad alustavad kolinal ja raginal tööd. M. Traat.

sea|söök
sigade toit. Raius seasöögiks kartuleid. Perenaine valas seasöögi moldi.

seest
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna elatiivilõpuga›
1. millegi (v. kellegi) sisemusest, seestpoolt; kaetud, varjatud olekust. Võtab korvi seest järgmise õuna. Valas lillele kannu seest vett. Laps harutab kingituse paberi seest välja. Hälli seest kostis nuttu. Maa seest ammutati naftat. Korjab mulla seest kartuleid. Tõmbab naha seest pinnu välja. Põranda seest leidsime rotiaugu. Võttis seinalt tapeedi seest nõela. Kuidas laudlina seest pleki välja saaks? Haugi seest leiti särjepoeg. Päike tuli pilvede seest välja. Otsib pilguga lainete seest paati. Poiss ei tõsta ninagi paberite, raamatu seest üles. Kohviku seest näeb tänavat küll, väljast sisse ei näe midagi. Andis jalgu pori seest välja tirida. Raske töö imeb jõu luude-liikmete seest. Loen sinu kirja seest välja varjatud etteheite. Tahtis inimese seest kurjuse välja ajada. Äkitselt, nagu maa seest kerkinud, seisis õpetaja laste ees. *Mis kirjanik loob, see tuleb tema enda seest, niihästi vormilt kui sisult. E. Vilde.
2. mingist olukorrast, seisundist v. millegi mõjust (välja). Pääses lõpuks tehase kära-müra seest minema. Katsu nüüd selle supi seest 'segasest, täbarast olukorrast' välja rabelda. Tiris tüdruku häbi, õnnetuse seest välja.
3. hrv seast. *Saaks ära nende inimeste seest! on ta suurim soov. V. Uibopuu.
II. ‹adv›
1. sisemusest, seestpoolt; kaetud, varjatud olekust; ant. väljast. Oksendas, kuni seest polnud enam midagi tulemas. || siseruumi(de)st, majast vm. kitsamalt piiritletud alalt. Seest immitseb koridori suitsu. Koputab, aga seest ei vasta keegi. Akna taga seistes kuulsin seest ägedat sõnavahetust. Koer urises kuudis, aga seest välja ei tulnud. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Puu on seest õõnes. Seest mäda pirn. Leib on seest tooreks jäänud. Seest karvased kindad. Seest oli maja valge ja ruumikas. Laeva peab värvima nii seest kui väljast. Päike kütab vaguni seest kuumaks. Mis on seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline?
2. kasut. viitamaks inimese kehalisele v. hingelisele seisundile ning enesetundele. Seest näpistab, valutab (kõhu kohta). Mul on seest nii hele 'kõht on tühi', et ajab lausa pilli. Rammus toit ajas tal seest täis. Rohke söömaaeg võttis seest lahti, vurisema (kõhulahtisuse kohta). Suure sületäiega võid enda seest ära venitada, ära katkestada. Seest käib külm jutt läbi, tõmbub külmaks. Hirm võttis seest õõnsaks. Mutike on pealtnäha heasüdamlik, aga seest õelust täis. Köhis, nuttis kas või hinge seest. Raba tööd tehes või hing seest välja! Palavus võtab hinge, tossu seest. Sa sööd oma norimisega närvid, südame seest 'tüütad ära'. *Tuli koldes sai varsti otsa ja siis oli neil mõlemal uuesti külm, nii seest kui väljast. I. Jaks.

selge ‹1› ‹adj›

1. hästi loetav, nähtav, kuuldav v. haistmisega tajutav. Ilus selge käekiri, allkiri. Kirjutab suurte selgete tähtedega. Hästi selge foto. Liivasse on jäänud selged jalajäljed. Kännult võis lugeda selgeid aastarõngaid. Keerab binokli selgemaks. Teadustajalt nõutakse selget diktsiooni. Laulab selge ja puhta häälega. Kostis selge kellahelin. Jagas vaikseid, kuid selgeid korraldusi. Kasukas levitab selget koirohu lõhna.
2. kindel, vaieldamatu, mitteebamäärane, ilmne. Neil on selge edu, paremus, ülekaal. Selged haigustunnused. Luuvalu on selge märk, et läheb sajule. Ütleb selge sõnaga 'keerutamata', mida ta asjast arvab. Tulin siia selge kavatsusega leida endale töökoht. Päikesekiirguse ja nahavähi vahel on täheldatud selget seost. Plaan hakkas võtma järjest selgemaid piirjooni. Hädaohust annab selget tunnistust järgmine asjaolu. Tuleb teha selget vahet autori ja minategelase vahel. Nüüd on meie vahekorrad, suhted, sotid täiesti selged. Ei julge selget seisukohta võtta. Silme ees seisis selge siht. Selge ülesehitusega teos. Ületas selges võiduseisus mõtlemisaja. Isa häälest kostis selge rahulolematus. Mine tee selgeks, kes on kes. Nüüd on juba selge, et me õhtuks pärale ei jõua. Algusest peale oli selge, et see asi hästi lõppeda ei saa. Peagi sai selgeks, mis saatus meid siin ootaks. Nüüd on enam kui selge, selgem kui selge, selgemast selgem, et viivitada ei tohi. Sõda pidi varsti lõppema, see oli selge. Tema käeliigutus oli selge ning ilmekas. Võõra päritolust ei olnud midagi selgemat teada. Pole veel päris selge, kummal on õigus. Üks mis selge, üks oli selge: nii ei või see kauem kesta. Ükskõik, kuidas otsustatakse, aga olgu üks selge sott. *Tiina aga ei teadnud veel, kas neist saab siia majja tänavuseks suvitajaid. See tuli küsida selgeks.. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: ilm|selge, päevselge.
3. arusaadav, mõistetav. Seaduste keel peab olema üheselt selge. Professori loengud on selged ja süsteemipärased. Mehe kavatsus oli kõigile selge. Kas sul on selge, mis sul teha tuleb? Tegin näo, nagu oleks mul kõik selge. Kogu asi oli korrapealt selge. Nende sõnade mõte peaks juhmilegi selge olema. On iseenesest, pikematagi, seletamatagi selge, et.. See oli väga selge unenägu. Kõik segane sai selgeks. Püüdsin talle selgeks teha, et ta eksib. Püüab teistele märkide abil midagi selgeks teha. Kõigepealt pead ise selgeks mõtlema, kas see amet sulle sobib. Jutud tuleks kiiresti selgeks rääkida. Küsimus vaieldi selgeks. Sa ei taha minna, selge see. Homme kell kaks siinsamas, selge? Ah nii on lood, selge! Ära kedagi võõrast sisse lase! – Selge. || (millegi oskamise, kätteõppimise kohta). Tal on töö, amet selge. Kas poisil on tähed, lugemine juba selge? Õppetükid ei ole veel päris, täiesti selged. Inglise, soome keel on tal selge. Õppis suvel ujumise, rattasõidu selgeks. Laulupeolaulud on selgeks õpitud. Näidend olgu pühadeks selge. Võõrsil tuleb sealne keel selgeks õppida. Küll ma õpetan sulle tantsimise selgeks. Linnupojad on lendamise selgeks saanud. Kui sõna selge, siis joru julge. *Suurt muret tal aga ei ole.., sest talu talitus on Minnal juba selge kui viis sõrme. M. Raud. || kõnek (milleski arusaamisele jõudmise v. ülevaate omandamise kohta). Reisikaaslastest on mul nüüd selge pilt. Selge pilt, kuidas asi ajalehte jõudis: Koger lobises reporterile liiga palju. Elmari jutust sai pilt lõpuks selgeks. Tema jutust ei saanud küll selget sotti, selget otsa kätte. *.. ta ei saanud siis tema sonimise sõnadest ka midagi kindlamat, selgemat otsa. J. Järv.
▷ Liitsõnad: ilm|selge, päevselge; sõna|selge, vormiselge.
4. klaar, puhas, millestki segamata. a. (vedeliku kohta:) läbipaistev; ant. sogane, hägune. Selge jõgi, järv, allikas. Allikavesi on kristalselt selge. Kaevus on selge puhas vesi. Läbi selge vee paistab ojakese liivane põhi. Selged kastetilgad sädelesid lehtedel. Hea leem, puljong peab olema selge. Lasknud kohvil tõmmata, valas ta selge vedeliku tassidesse. Kask annab selget, läbipaistvat mahla. Mida selgem vesi, seda segasem põhi. Millal savine vesi selgeks saab. b. (ilma kohta:) pilvitu v. sombuta. Hommikune selge taevas ennustas head ilma. Taevas oli täiesti selge, mitte pilveraasugi. Taevas tõmbub juba selgemaks. Selge päikeseline ilm. Ilm oli selge ja külm. Haruldaselt selge hommik, suveõhtu. Selged kuuvalged ööd. Sügisel juhtub harva selgeid päevi. Õhtu eel läks selgemaks. Hommikune vines päike on nüüd selgeks läinud. Kevadine selge õhk. Käsk tabas teda nagu välk selgest taevast 'väga ootamatult'. *.. kui jõulud lumega lähenesid, kui tuli jaanuar oma selgete külmadega.. R. Kolk. c. särav, hele, kirgas. Aknaklaasid nühiti märja ajalehega selgeks. Selge peegel, kristall. Lapse suured selged silmad. Selgeid silmi on ähmastanud raev, palavikuudu. Mehe murelik nägu lööb, tõmbub selgemaks 'rõõmsamaks'. *.. suviõunad kirikumõisa aias helendasid läbipaistvatena ja selgetena.. M. Pedajas (tlk). d. korralik, laitmatu, täiuslik, ehtne. Ilusa selge kõlaga klaver. Selged riimid. Ornamendi selged proportsioonid. See on ju selges saksa keeles! Kas sa ei saa selgest maakeelest aru? *Kui me midagi saatuselt palume, siis kõigepealt seda, et ta hoiaks selgena meie tõetundmise. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hõbe|selge, klaas|selge, kristall|selge, pisar|selge, vesiselge.
5. läbinisti ühest ainest, ilma mingi lisata. Ehted on selgest kullast ja hõbedast. Puusärk oli raske: selge tammepuu. Vasikas kasvab üles selge piima peal. Vitsutab süüa selget pekki. Terve kotitäis selget püülijahu. Selgest siidist rätik. *Et mägi selgest liivast koos seisis, langesid augu kaldad sagedasti sisse.. A. H. Tammsaare.
6. täielik, päris, lausa. Selge õnn, õnnetus, juhus. Neidu vaadata on selge rõõm. See pole töö, vaid selge lust. Abiellusime selgest armastusest. Silmad täis selget tigedust. See on lihtsalt selge laiskus, lohakus, hooletus, rumalus, liialdus. Sellega tegi ta küll selget ülekohut. Sinu jutt on selge vale, laim, väljamõeldis. See on selge tõsi, mis ma räägin. Ta on teistele selgeks ristiks. Käia restoranis lõunatamas oleks selge priiskamine. Paks kiht musta mulda – selge kullaauk! Tuleb välja, et ta on selge anarhist. Pärast vihma oli roheline jälle päris selge roheline. *Marjad praegu hinnas, ega ma seal [= metsas] muidu küüruta, nopin selget raha. P. Krusten. *Sest, Jumal paraku, nad on veelgi oma südame põhjas selged paganad, kuigi on Kristuse õpetuse vastu võtnud.. F. Tuglas (tlk).
7. mõistuselt normaalne, täie teadvusega; tasakaalukalt ennast valitsev, taibukas, arukas, kaine. Mees ajab imelikku juttu, ta pole vist päris selge aruga. Kõrgest palavikust hoolimata püsis ta mõistus selge. Haige sonib ja sonib, selgemaid hetki tuleb harva ette. Inimene elagu selge mõistuse, mitte tumedate tunnete järgi. Ükski selge aruga, mõistusega inimene ei tee säärast tempu. Teeb suures vihas mõndagi, mida selge peaga kahetseb. Ärkas hommikul täiesti selge ja puhanud peaga. Kuulub meie klassi kõige selgemate peade hulka. Pea valutas, kuid mõtted olid täiesti selged. Peas polnud ühtki selgemat mõtet. Liider on terase mõistuse ja teistest selgema pilguga. *Ei, poju, minu meeled on selged, aga sinul pole täit aru peas. A. H. Tammsaare. || mittejoobnud, mitte purjus. Selge peaga mõistlik mees, aga kui viina saab, siis kipub märatsema. Sa oled purjus, mine maga pea selgeks! Selgemad mehed püüdsid purjus sõnelejaid lepitada.
8. aval, aus, siiras. Selge silmavaade. Teda armastati ta targa meele ja selge südame pärast. *Ta tahtis naisele selgete silmadega [= ausalt, puhta südametunnistusega] otsa vaadata ja aru anda kõigist peensustest, ilma kavaldamata. V. Gross.
9. (silmade kohta:) hästi nägev. Laseb lapsel niidi nõela taha panna: tal on selgem silm. Hõõrub silmi selgemaks, et hämaras ruumis paremini näha. Selge silmaga 'selgesti' näha, et ta ootab last. Märkas ohtu teistest palju selgema silmaga 'selgemini'.
10. hrl van makstud, ära õiendatud, klaar. *Nüüd ta oli aga jällegi kodus, vallamaksud selged.. J. Oks. *Hind on ka väikene: kopika kahega saad kõrtsivõla selgeks. O. Kallas.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|selge, üli|selge, sulaselge

sisse
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna illatiivilõpuga›
1. millegi sisemusse, sissepoole, pealispinnast sügavamale v. millestki ümbritsetuks, kaetuks, varjatuks. Valas piima tassi sisse. Pani raha ümbriku sisse. Peitis varanduse maa sisse. Ärge astuge pori sisse. Saabaste sisse mahtusid ka villased sokid. Tegi endale heinte sisse aseme. Puuris seina sisse mitu auku. Puujuured ulatuvad sügavale maa sisse. Tee viib paksu metsa sisse. Algul elasin äärelinnas, pärast sain korteri linna sisse. Kuu kadus pilvede sisse. Jaanalind peitis pea liiva sisse. Kingitus pakiti karbi sisse. Keeras lilled paberi sisse. Mähi laps teki sisse. Seda toitu ei võta ma enam suu sissegi 'ei söö enam kunagi'. Vaatas naisele sügavasti silma sisse 'otse silma'. Sosistas naabrile midagi kõrva sisse 'kõrvaaugu juures'. Laev sõitis tuule sisse 'nii, et purjedesse tuli võimalikult palju tuult'. Sadam jääb 35 km jõe suudmest maa sisse '35 km sisemaale'. *Juss oli fakiir, neelas mõõka ehtsalt, aga Uugu mõõk läks käepideme sisse, kui ta otsa suhu pani. H. Kiik. || (inimese, tema siseelu kohta). Mis sinu sisse küll on läinud, et sa nii okkaline oled! *„Kes teda teab, miks ta enda maha laskis,” vastas eit, „kes teise sisse näeb.” A. H. Tammsaare. *Ta tahtis.., et see jääks mehe sisse, temale, Mildale kuulmatuks ja teadmatuks.. R. Põder.
2. millegi hulka, sekka lisaks. Hinna sisse on arvatud ka veokulud. Väiksed liigud käisid kauba sisse.
3. (pühkides) millegi vastu, millegi külge. Pühkis käed kaltsu sisse puhtaks. Pühib pihud põlle sisse. Kuivatas jalad vana räti sisse.
4. millegi raamidesse, piiridesse. Viga mahtus lubatud vahemiku sisse. *Kraavi peaks kaevama Pearu maa sisse, üsna tema krundile, ja mätas ainult ühele poole – tema poole. A. H. Tammsaare. | (ajaliselt). Jooksja tulemus mahtus kontrollaja sisse. Valmimistähtaeg peaks jääma kahe kuu sisse.
5. kasut. viitamaks olukorrale, seisundile, millesse siirdutakse. On aeg tõsta halastus ja ligimesearmastus jälle au sisse. Ära tõuka mind patu, hukatuse, õnnetuse, kiusatuse sisse! Nüüd oleme küll häda sisse sattunud. Tütar sai rikka elu sisse. *Sest igaüks, kes on ristitud Issanda nime sisse, on surnud oma vanale elule. A. Kalmus. *See kurbus tegi ta nii tühjaks, et ta uuesti une sisse vajus. M. Saat.
6. kasut. viitamaks objektile, millega seotud tegevusse paigutatakse kapitali, raha vms. Pani kogu oma raha väikeettevõtte sisse. Paigutas oma varanduse õigel ajal kaubalaevade sisse. Olen kogu oma nooruse talukoha sisse matnud. *.. meresõit ja kalaäri on ikkagi õnneasjad. Maa sisse pandud raha, see on kindel kapital. H. Sergo.
7. hrl van kasut. viitamaks olendile, asjale v. nähtusele, kellesse v. millesse, keda v. mida usutakse. Kõikumatu usk jumala sisse. Naine uskus tablettide tervistava toime sisse. *Ma usun sinu sisse, Anu, ja katsu sina ka kõigest omast väest minu sisse uskuda. J. Peegel.
8. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Töövõtted tuleb harjutada käe sisse. Need õpetused on mulle juba ammu pealuu sisse kulunud. Ütles teisele suu sisse, mida ta temast arvab. Ära mind selle supi sisse sega! Vanapoiss lausa upub raha sisse.
II. ‹adv›
1. sisemusse, sissepoole, pealispinnast sügavamale v. millestki ümbritsetuks, kaetuks, varjatuks; koostisesse, hulka, sekka. Lumi tuli saapasäärest sisse. Toppis jala püksisäärest sisse. Kingad lasevad vett sisse. Higinired jooksid avatud pluusikaelusest sisse. Kuiv puit ei võta naela sisse. Otsi sobiv kauss ja pane kompvekid sisse. Pani teele sõstramoosi sisse. Sööge nii palju, kui sisse mahub. Haigel ei lähe enam söök ega jook sisse. Mees kisub ahnelt suitsu sisse. Laps tõmbas sisse jäist õhku ja külmetus. Korvpallur viskas jällegi sisse 'korvi'. Väravavaht ei lasknud ühtegi palli sisse 'väravasse'. Kalamees viskas õnge sisse 'vette'. Sõnnik tuleb sisse 'maasse, mulda' künda. Lehm sattus sohu ja vajus sisse 'pehmesse pinnasesse kinni'. Vankrid vajusid porisel teel kuni rummuni sisse 'porisse kinni'. Välk lõi (majja) sisse. Auto sõitis eessõitjale tagant sisse 'otsa'. Kaupmees pakkis kauba sisse. Kirikutorni olla küla kauneim neitsi sisse müüritud. Kindlus piirati sisse. Määris ööseks jalad kreemiga, salviga sisse. Repertuaari sokutati sisse ka paar šlaagrit. Kontrolltöösse on paar viga sisse lipsanud. Hinded kanti päevikusse sisse. Artikkel läheb lehte sisse. || ka väliselt, pealispinnale nähtavaks. Pudelile tuli pragu sisse. Põletas kapale kirjad sisse. Pressis pükstele viigid sisse. Lõikasin habet ajades sisse. || auku, lohku. Ta on tugevasti kõhnunud, põsed, palged on sisse vajunud. Haige on näost üsna sisse langenud. Tõmba kõht sisse! Rind sisse, õlad ette! || siseruumi(desse), majja, katuse alla; muule kitsamalt piiritletud alale. Palun astuge, tulge sisse! Külalised paluti, kutsuti sisse. „Sisse!” hõigati toast. Astu vahel meile, meie poole ka sisse! (küllakutsena). Inimesi vooris sisse ja välja. Ruum oli rahvast täis, meie ei mahtunudki sisse. Ära sa koera sisse lase! Kedagi polnud kodus, me ei saanud sisse. Muud ei jää üle, tuleb aknast sisse ronida. Pane uks kinni, külm tuleb sisse! Seinapragudest lõõtsus sisse jäine tuul. Katus oli katki ja vihm sadas sisse. Pliit ajab suitsu sisse. Too pesud sisse, vihma hakkab sadama. Lilled tuleb enne külmade tulekut sisse tuua. Jõululaupäevaks toodi heinad sisse. Õhtul aeti loomad sisse 'lauta'. Ööklubisse, kinno ei lastud meid sisse, peeti liiga nooreks. Ta võetakse homme haiglasse sisse 'haiglaravile'. Millal rong sisse 'jaama' tuleb? Laev tuli sisse 'sadamasse'.
2. osutab inimese iseloomule, hingele, mõtetele, harjumustele. Mis sulle ometi sisse on läinud? Talle on nagu kurivaim, paha vaim sisse läinud. *Kui salavimm ja umbjonn jäävad sisse, välja harjumata, kalestub lapse süda.. M. Traat. || koos vastava verbiga osutab mingi hoiaku, harjumuse kujundamisele v. juurdumisele. Viisakus on poisile maast-madalast sisse kasvatatud. Hakkas lapsele varakult häid kombeid sisse harjutama. Püüab noortele suuri ideaale sisse istutada. Sisse juurdunud väärkujutlus. *Vanast Kreekast on meile koolipõlvest saadik sisse tuubitud ettekujutus, et seal valitsesid vaimsed huvid.. A. H. Tammsaare.
3. koos vastava verbiga osutab millegi purustamisele, kokkulangemisele v. hävimisele; katki, puruks, kokku. Poisil löödi, taoti nägu, hambad sisse. Keegi on akna sisse löönud, visanud. Küll siin on aknaid sisse pekstud! Kui lahti ei tee, lööme ukse sisse! Koobas, kaev varises sisse. Pehkinud katus ähvardab sisse vajuda. Lagi, korsten on sisse langenud. Äkki hakkasid kivid liikuma ja pinnas vajus mürinal sisse. *Ruhviseina rõhus meri küll sisse, aga ahtrisalong pidas vastu. H. Sergo.
4. esineb ühendites, mis osutavad mingisse olukorda, seisundisse, olekusse siirdumisele. a. (seoses millegi alustamisega, tegevusse rakendamisega, kasutusele võtmisega v. millegi käivitumisega). Õpetaja juhatas tunni sisse. Uus kirik õnnistati, pühitseti sisse. Kirikut sisse lööma 'jumalateenistuse algamise märgiks kirikukella lööma'. Lülitas raadio, televiisori sisse. Autojuht lükkas sisse kolmanda käigu. Viidi sisse mitmeid uuendusi. Riigis seati sisse eriolukord. Võtsime kohad, järjekorra varakult sisse. Võtke sisse lähteasend! Pidu sai õige hoo sisse. Õhtuks tuli väsinud meestele elu, eluvaim jälle sisse. Kassile tuli särts sisse, kui hiirt nägi. Taimed on jõudsa kasvuhoo sisse saanud. *Valmis sõrru ja alles lagakil laasmaa piiril oli Kurgla rahvas töörinde sisse võtnud. J. Kross. *Ta püüdis hobust tagasi hoida, kuid see oli paraja tuuri sisse saanud ja ei teinud märkamagi. H. Laipaik. b. (täbara olukorra, vahelejäämise puhul). Õpilane keerutas, rääkis ennast sisse. Jäi vahele ja vedas ka kaaslased sisse. Nii haledasti pole ma enne sisse kukkunud! Vaata ette, see tegelane mässib sindki sisse. Sisse lendasid, suli! c. (seoses millegi ettevalmistamisega järgnevaks kasutamiseks v. tegevuseks). Uus auto pole veel sisse sõidetud. Suusad tuleb korralikult sisse sõita. Trampliin, tee on sisse sõitmata. Latikate püügil on oluline püügikoht sisse sööta. Uued kingad tuleb sisse kanda. Orkester mängis uue loo sisse.
5. ‹muude tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustavate ühendverbide osana› näit. sisse andma, sisse keetma, sisse kirjutama, sisse magama, sisse maksma, sisse murdma, sisse nõudma, sisse ostma, sisse tegema, sisse tooma, sisse vedama, sisse vehkima, sisse võtma

sorama ‹37›

1. sorisema; soristama. Taevast sorab vihma maha. *Valas vihma, sulises pimeduses ja soras räästatelt alla.. K. A. Hindrey. *Poiss aga.. sorab just niisamuti pärast söömist söötja süle ligedaks. L. Kibuvits.
2. soravalt, ladusalt kulgema (sageli võrdlustes). Poiss loeb mis sorab. Toimetab pliidi juures, jutt aga sorab edasi. Kaup läheb nagu sorab. *Ja jutt jooksis mis soras uuema kirjanduse ja teatri üle.. A. Kitzberg.

sortsti ‹adv interj›
sorts; järsult. Valas sortsti viina klaasi. *Esmalt tuksatasid kõigi pead sortsti rohu sisse, siis vibasid kõik korraga püsti.. E. Vilde.

soum ‹-i 21› ‹s›
kõnek vaht. *Miili.. valas oma viha välja manti soumile pekstes. A. Toomaspoeg.

surts ‹-u 21› ‹s›

1. ühekordne surtsumise heli, surtsatus. Käis, kõlas kuuma raua karastamise surts.
2. väike kogus; sorts. Valas surtsu vett patta. Surts maad jäi veel künda.

sähmakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. kiire sähvav löök, sähvakas, sähvak, nähvak. Andis täkule piitsaga kõva sähmaka. Karjane jagas mahajäävatele loomadele sähmakaid. Hobune sai sähmaka ohjaharuga. Kes kakluses ette jäi, see sähmaka sai. *.. läheb aga vennapoeg ise oma heina lööma, siis ostame talle ka paari ehtsaid riistu. Sähmaka keerutad, teist ei taha... R. Sirge.
2. sahmakas, pahvak, sähvak. Viska õige paar sähmakat leili! Üle reelingu tuli sähmakas soolast vett. Valas puudele tubli sähmaka petrooli peale. Möödasõitev auto keerutas üles sähmaka tolmu. *Selle auks maksab võtta teinegi sähmakas – eh, kalla sisse! H. Lepik (tlk). *Null laskis kinnivõetutele taskulambist sähmaka näkku. E. Tegova.

taeva|luugid pl
piltl (hrl. suure sajuga ühenduses). Taevaluugid läksid, tehti, tõmmati, võeti lahti. Vihma valas nõnda, nagu oleksid taevaluugid kõik korraga valla pääsenud. Taevaluugid on pärani, nagu kotiga kallab lund alla. Issand hoidis endiselt taevaluugid kinni. *.. avanevad pimedas hallid taevaluugid ja tasa, vargsi, pikkamööda hakkab langema suuri valgeid räitsakaid. M. Traat.

taht ‹tahi 21› ‹s›

1. valgustamiseks põlema süüdatav lõng, pael v. taimekiud küünlal, lambil vm. valgusallikal. Puuvillasest lõngast keerutatud taht. Kanepist taht. Õline, kuiv, ümmargune, lapik taht. Võttis lambilt klaasi ära ja keeras tahi kõrgemaks, suuremaks, madalamaks, alla. Õli sai otsa ja taht põles lühikeseks. Tegi küünlaid: kastis tahid lambarasva sisse ja laskis neil siis hanguda. Tahi söestunud osa tuleb iga päev paberiga maha hõõruda. Leek hingitses tahi otsas. Üritas sõrmedega tahi otsa näpsata. Näppis küünalde tahti. Tattnina suitsu ajav taht. Madonnakuju ees klaasis põleb õli sees ujuv taht. *Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema .. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: küünla|taht, lambitaht.
2. masinate vms. õlitamise pael. Laagreid õlitati tahtide abil.
3. kaunistuspael rahvarõival. Vammuse taht.
4. kõnek (väljendites näkku löömise v. näkku löödud saamise kohta). Nii kange mees, et valas, andis igaühele vastu tahti. Andis, valas väiksemale üle tahi. Vennastel peksti koolis tahid üles. Läks kaklejaid lahutama ja sai ise üle tahi.

tibake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. (< dem tiba (1. täh.)) Juba tulid esimesed tibakesed.
▷ Liitsõnad: vihmatibake.
2. ‹sageli adverbilaadselt› (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta:) natuke, väheke, tsipake. Perenaine tuli piimaga, valas kassilegi tibakese. Teinekord pane supile tibake rohkem soola. Pea ees vette hüpata on siin tibake ohtlik. *Siin nad [= lapsed] on nagu oreliviled, ikka üks teisest raasike pikem, ikka üks teisest tibake targem. V. Villandi.

tilgake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. väike tilk. Kolloidlahusest eraldunud tilgake. See vähene oli nagu tilgake merre.
2. väike kogus, natuke (vedelikku, hrl. alkoholi). Pudelipõhja on jäänud tilgake haljast. Kalla mulle ka tilgake veini. Mis see tilgake mehele teeb! Praegu kuluks ära tilgake keelekarastust. Valas kuumale pannile tilgakese vett. Haigele anti tilgake piima. | piltl. Tüdruku soontes olla tilgake hispaania verd. Häälde segunes tilgake kadedust, kahjurõõmu.

toop ‹toobi 21› ‹s›

1. suurem silindriline kõrvaga (peam. plekist) nõu vee tõstmiseks ja millegi joomiseks. Ammutab toobiga allikast vett. Laual on taldrikutäis tanguputru, hapupiim toobiga kõrval. Õlu käib toobiga ringi. Jõi toobist vett. Valas toobi ääreni täis. Küllap mehed läksid toopi panema, tõstma 'jooma (alkohoolset jooki)'.
▷ Liitsõnad: joogi|toop, kalja|toop, veetoop; kard|toop, plekktoop.
2. endisaegne paikkonniti erineva mahuga peam. vedelike mahumõõt (1,2–1,3 l). Tallinna, Riia toop. Toop, pool toopi viina, õlut, piima. Müüs turul marju, sai ainult paarist toobist lahti. Kartul maksis kolm kopikat toop. *.. kuuepäeva-talu pidi andma postijaama hobustele ühe vaka ja kaheksa toopi kaeru ning seitse leisikat heina. E. Selli. || vastava suurusega mõõtenõu. Vasest toobiga müüdi kõrtsis viina. Mõõtis toobiga piima, jahu, vilja.
▷ Liitsõnad: pooltoop; piima|toop, tangu|toop, viina|toop, õlletoop.

tops ‹-i 21› ‹s›

1. väiksem jooginõu vee, karastavate jookide vm. tarvis. Plekist tops. Valas topsi kohvi täis. Täitis topsi veega. Tõi topsiga vett. Topsi sees on lilled. Lapsed korjasid topsidesse marju. Viskas 'jõi' oma topsi põhjani. *Valas seda [= likööri] välipudeli topsi ja laskis ringi käia. H. Susi. || topsitäis. Tops mahla, kuuma teed. Meestele anti igaühele tops viina. Mees käinud aeg-ajalt baariletis topsi viskamas, tõstmas 'napsitamas'. Ehk võtame mõne topsi 'pitsi'. Tuju tõuseb topsi najal (alkoholi pruukimise kohta).
▷ Liitsõnad: joogi|tops, viinatops; papp|tops, plekk|tops, tinatops.
2. toos, karp millegi hoidmiseks, säilitamiseks. Kasetohust karbid ja topsid. Riiulil on plekist topsid jahu ja suhkru jaoks. Topsis olid veel mõned tikud. Topsid mullaproovidega. Kirjutuslaual on tops pastakate ja teritatud pliiatsitega. || topsitäis. Tops tikke. Tops sulatatud juustu.
▷ Liitsõnad: juustu|tops, jäätise|tops, mingi|tops, muna|tops, pipra|tops, seebi|tops, sinepi|tops, soola|tops, sülje|tops, tiku|tops, tuha|tops, ussi|tops, värvitops.

torbik ‹-u 2› ‹s›
millestki keeratud ajutine kooniline nõu, tuutu. Kasetohust, paberist torbik. Noppisime marju torbikutesse. Torbikus on maasikad. Lastel on torbikud marju täis. Müüja keeras paberi torbikuks ja valas sellesse kompvekke. || mingi muu sellekujuline asi. Küpsetatud vahvlid keerati rulli või torbikuteks. *.. musträstad istusid Juhani hüti kõrval kuuse otsas oma torbiku juures ning vilistasid .. R. Roht.
▷ Liitsõnad: paber|torbik, papp|torbik, toht|torbik, vahvlitorbik; gaasi|torbik, marjatorbik.

torutama ‹37›

1. dreenima, torudreenidega kuivendama. Hakati maid torutama ja kraavitama. Torutamata, hästi torutatud põllud. *Paarkümmend hektarit võiks ju tuleval suvel torutada, terve projekti ulatuses aga ei tule sookuivendamine kõne allagi! L. Metsar.
2. torukile ajama. Huuli, mokki, suud torutama. Torutas vilistamiseks huuli. *Ta seisatas, pidas tagasi hinge, torutas käega kõrvalehe ja kuulatas. R. Sirge.
3. kõnek toru(de)na näima. Ülikond on kortsunud, püksisääred torutavad.
4. kõnek jutuga aega viitma, jorutama. *Valas nii [vihma], et külalised ei saanud jalgagi toast välja viia. Nad torutasid seal päeva, torutasid teise, kuid siis hakkas neil igav .. A. Kivikas.

triiki ‹adv›

1. (täisoleku kohta:) ääretasa, pilgeni. Nõu on vett triiki täis. Triiki täis piimakruus, veiniklaas, pudrukauss. Valas, kallas klaasi triiki täis. Marjulistel, seenelistel korvid triiki täis. Triiki lusikatäis mett. Moosi oli purgis servaga triiki. Vihma on sadanud palju – kraavides vett peaaegu triiki. *Nad ladusid koos Annaga saani asju triiki täis .. E. Park. | piltl. Kevadpäev on hääli ja lõhnu triiki täis. Mees oli viha triiki täis. *Sekundeid tiksub nüüd kell. / Ärevus tõusnud on triiki ... M. Kesamaa.
2. samas tasapinnas, samal kõrgusel. *Vöör veega triiki, ahter upakil, seisis Näkimadalatel öises tormis karile jooksnud laeva vrakk. H. Sergo. *Kai ja praami allalastav luuk olid peaaegu täpselt triiki. A. Maripuu.

troopika|vihm
troopikaaladel esinev erakordselt äge vihmasadu. Brasiilias on suvi troopikavihmade aeg. Mitu päeva valas lakkamatult troopikavihma.

tropp2 ‹tropi 21› ‹s›
kõnek naps viina vm. kangemat alkoholi. Mehed tegid, võtsid kokkusaamise puhul paar troppi, mõne tropi. Valas endale pudelist paraja tropi. Nad tegid, viskasid, võtsid restoranis kõvad tropid. Külmarohuks tehti väikesed tropid. Läks viinavõtmiseks: esimeste troppide järel tulid järgmised. Kustal olid juba tropid hinge all.

tule|ase

1. (algeline) tuletegemiskoht ehitises v. looduses. Kividest laotud, muldpõrandasse süvendatud tulease. Püstkoja, jurta keskel oli tulease. Tõime puid tuleaseme juurde, tuleasemele. Puhus söed tuleasemel lõkkele. *Tulease tehti mitme meetri laiune, et kõik talgulised saaksid selles oma kartuleid küpsetada. A. Antson.
2. lõkketule v. tulekahju ase. Värske, vana, mustav tulease. Metsa all suitsesid veel tuleasemed. Tuleasemel vedelesid söestunud tukid. Soris tuleaseme tuhas. Hoolikas matkaja valas enne lahkumist tuleaseme veega üle. Sõda jättis hoonetest järele vaid varemed ja tuleasemed.

täis ‹indekl. adj adv›

1. millegagi täidetud v. täidetuks; midagi rohkesti sisaldav(aks).; ant. tühi. a. (anuma, ruumi vms. kohta:) midagi nii palju sisaldav(aks), kui mahub. Täis klaas. Täis korvid. Pungil täis tasku, kott. Kuhjaga täis kausid. Taldrik on triiki täis. Piripardani, servani täis kaljakapp. Pooleldi, poolest saadik täis pudel. Halge täis pliidialune. Paat on kala täis. Vett täis pang. Tünn on täis mis täis 'täiesti täis'. Kallas, valas pitsid täis. Vann jooksis täis. Taat paneb piibu täis. Pumpasin kummi täis. Korjas kruusi marju täis. Tõmbas kopsud õhku täis. Auto on täis laaditud. Raamatuid täis topitud riiul. Küün on heina täis tuubitud. Tuba on mööblit täis kiilutud. Tuba tossutati maast laeni täis. Haav on liigliha täis kasvanud. Auk betooniti täis. Ajage kraav täis! Tiik on täis kasvanud. Lumi tuiskas suud ja silmad täis. Täis suuga ei räägita. Kott on tühja täis 'kott on tühi'. Tal on taskud raha täis. Täis 'võiduga' ja tühi loos. | piltl. Kannatusekarikas on täis. Luiskas, valetas, puistas suud ja silmad täis. Sõimas naisel silmad täis. *.. [vürtspoodnik oled], kes ennast vaid täis puhub, et kellenagi paista .. K. A. Hindrey. || (kehaliste ilmingute kohta). Rinnad on piima täis. Suu valgus vett täis. Pisaraid täis valgunud silmad. Silmad tulid, tõusid vett täis. Silmad on, seisavad vett täis. Silmad on verd täis valgunud (punaste silmavalgete kohta). Õlu ajas seest täis (puhitustunde kohta). || (söönukssaamisega ühenduses). Kõht täis, meel hea. Kõht on liiga täis. Sööge nüüd kõhud kõvasti, tublisti head-paremat täis. Kõht sai väga ruttu täis. Vitsutas, virutas, pugis, litsus, tampis kere täis. Parkis pugu, mao täis. Karu puukis vatsa moosi täis. Larpis kere kasemahla täis. Õgis, toppis end täis. On end kõrini, kurguni, kaelani täis laadinud. Täis kõhuga on paha magada. b. (mingi pinna kohta:) vaba kohata kirjutamiseks, joonistamiseks jms. Täis vihik, märkmik, paberileht. Täis filmirull. Pildistas mitu filmi täis. c. palju inimesi sisaldav(aks); vabade kohtadeta. Hotell, buss on täis. Vagun on pungil, üsna täis. Täis topitud takso. Kontsert läks täis majale. Saal oli rahvast pooleldi, puupüsti täis. Film jooksis murdu täis saalidele. Haigla oli nii täis, et koridori pandi lisavoodid. Kõik kohad on täis 'hõivatud'. d. millegagi tihedalt, üleni kaetud v. kaetuks; midagi rohkesti enda küljes omav(aks). Pritsmeid täis seelik. Kortse täis nägu. Lapse käed on kriime täis. Lilli täis aas. Lett laoti kaupu täis. Taevas on tähti, vihmapilvi täis. Kuub on takjaid täis. Poiss on kuplaid täis. Seinad riputati pilte täis. Plank kleebiti plakateid täis. Lükkis sõrmed sõrmuseid täis. Lumi on rebasejälgi täis tipitud. Õunu täis puu. Koer on kirpe täis. Lapsed olid täiu täis. || (väljaheidetega äramäärimise kohta). Titt kakas püksid täis. Laps tegi ennast, püksid täis. Kärbsed on akna täis teinud. | piltl. Käis kaebamas ja tegi, laskis nii oma margi täis. Ta on ennast teiste ees täis teinud, täis tõstnud. *Käputäis nahahoidjaid ajas sõrad püsti. Pasandavad eesti nime täis. P. Kuusberg. e. ka piltl osutab üldisemalt millegi rohkele esinemisele kuskil. Kevadtuuli täis põld. Kõik kohad on laulu, lärmi, naeru, nuttu täis. Terve linn oli juttu täis. Pasundas sellest maad ja ilmad täis. Ära sa ilma täis puhu! Ajab kogu küla klatši täis. Klassituba on kihinat-kahinat täis. Kogu maja on tõrelemist täis. Õhk oli elektrit täis. Pinget täis vaikus. Aed täis sirelilõhna. Novell täis dramatismi. Päev täis askeldusi. Elu täis päikest. Tekst on roppusi täis. Töö on vigu, parandusi täis. Ajaleht on halbu uudiseid täis. f. piltl väljendab mingi emotsiooni v. seisundi võimuses olemist v. sellesse sattumist, osutab mingile juhtivale isikuomadusele vms. Oli, läks ähmi täis. Ta on armastust, ootust, vallatust, särtsu, elu, usku, energiat, optimismi, jonni, kiusu, kurjust, haledust täis. Püha viha täis. Oma õigust täis poisid. Koerust, vigureid täis lapsed. Piiga on uhkust täis läinud. Sõjamehed tuubiti riigitruudust täis. Peremees on kavalust täis. Jõumees on väge täis. Silmad hirmu, naeru, und täis. Nägu valgus laia naeru, nalja täis. Pea on mõtteid, unistusi, kavatsusi, tühja (tuult) täis. Valu, muret, kurbust täis süda. Rind kuuma tuska täis. Jalad, liikmed, luud-liikmed, pea on (kui) tina täis. Keha paiskus kuuma täis. Kondid on valu täis. Keha on kramplikke tõmblusi täis.
▷ Liitsõnad: pooltäis.
2. väljendab teat. piirini, normini, suuruseni jõudmist; osutab küllastuse saabumisele. Plaan on täis. Tegi päevanormi juba lõunaks täis. Pane kilo täis. Õpilaste arv klassis on täis. Vend on mul kaks meetrit täis. Külma tõttu ei kasvanud lehed täis. Ta on, sai viiskümmend täis. Poisike polnud veel kümmetki täis. Ring on, sai täis (väljendab millegagi lõpulejõudmist v. edasimineku puudumist). Päev sai oma ringi täis. Ring on täis: mees on koju tulnud. Poiss pääses kroonust, sest ei andnud mõõtu täis. Ta ei kannata enam valu välja, ta mõõt on täis. Jõi oma janu täis. Sõin isu täis. Tal on naistest himu täis. Ei jõua oma isu täis naerda. Nuttis oma jao täis. || ajaliselt otsa(s), läbi, mööda(s); käes v. kätte. Kontrolltöö tegemise aeg saab minuti pärast täis. Lepingu kehtivusaeg on täis. Nädal saab varsti täis, aga paranemismärke pole. Õnnetusest on nüüd seitse aastat täis. Vanaisa suri, sest ta aeg sai täis. Naise aeg 'rasedusaeg' sai täis, aga laps ei sündinud. *Et suurt usupuhastust ette võtta, selleks peab olema Martin Luther ja selleks peab aeg täis olema. M. Metsanurk.
3. (rahvapärastes ütlustes; vt. ka fraseoloogiaosa:) purjus, purju. Mees on maani täis. Pulmas oldi nädal otsa juua täis. On end silmini täis joonud. Ta on täitsa täis. Oled sa täis? Tõmbab, võtab, lakub, timmib, kaanib ennast täis. Jõi end eile kõrini, kaelani, silmini, otsani, surmani, korralikult, põhjalikult täis. Jäi pudelist õllest täis. Jootis kaaslase täis. On täis nagu pomm, pukk, siga 'väga purjus'. *„Purjus mis purjus. Täis,” ütles keegi vabandust paluval toonil. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: juuatäis.

tünder ‹-dri, -drit 2› ‹s›

1. endisaegne peam. puistainete mahumõõt (umbes 120–140 liitrit). Riia tünder. Tallinna tünder. Tünder jahu, silku. Jaksab tündri rukkeid üles tõsta. Külvatud on kakskümmend tündrit vilja.
2. (tündrise mahutavusega) tünn. Pärnapuust tünder. Vili kühveldati tündritesse. Keldris seisavad kastid, kirstud, tündrid ja tõrred. Valas tündri tühjaks. Poisike on tündrisse peitu pugenud. || tündritäis. Neil on mitu tündrit liha soolatud.
▷ Liitsõnad: liha|tünder, soola|tünder, vilja|tünder, õlletünder.

udu ‹11› ‹s›

1. veepiisakeste, jääkristallide v. nende segu kogum Maa pinna kohal. Öine, hommikune udu. Sügisene udu. Madal, paks, rõske, külm, niiske udu. Udu tuli, langes maha. Soost hakkab udu üles ajama. Järvest, järvelt, järve poolt tõuseb udu. Mere kohale on kerkinud udu. Järve kohal on tekkinud udu. Udu tiheneb, muutub paksemaks. Väljas on tihe udu. Heinamaa kohal hõljub, heljub õrn valge udu. Ümberringi lasub piimjas udu. Kogu ümbrus on hallis udus, halli udu sees. Udu hõreneb, hajub, lahtub. Tuul ajas udu laiali. Udu tõttu lükati lend edasi. Lambid vilkusid läbi udu. Läbi udu ei näe midagi. Udus on nähtavus halb. Meri mattus uttu, on udus. Kallas, laev kadus uttu. Kogu rannik on uppunud uttu. Mägede tipud, linn on uttu mähkunud. Uttu peitunud saared. London on tuntud oma udude ja vihmadega. Udu on nii paks, et lõika või noaga. Mäletan juhtunut nagu läbi udu 'ähmaselt, häguselt'. Nagu läbi udu tuleb mulle meelde, et .. Mõned päevad pärast mehe surma elas ta nagu udus. Mõistus mähkus nagu uttu. Tõmba uttu! kõnek mine ära, kao minema! *Taevas rippus madalal, ilm oli udus ja raskemeelne. J. Lintrop. | piltl. Pisarate udu tumestas pilku. Mälestused on kadunud aegade, unustuse uttu. Tema päritolu on mähkunud legendide uttu. Peas oli veel pohmeluse udu. Hõljub kuulsuse roosas udus. Elab oma kujutluste udus. Ära teda usu, ta ajab udu 'räägib kahtlast v. segast juttu, luiskab, ajab udujuttu'. || kondenseerunud auru kord klaasi vms. pinnal. Hingeõhust tekkis aknaklaasile udu.
▷ Liitsõnad: halla|udu, hommiku|udu, külma|udu, mere|udu, pakase|udu, põua|udu, soo|udu, sügis|udu, õhtu|udu, ööudu; pilveudu; suitsudu.
2. (muu udutaolise hõljumi kohta); gaas, milles hõljuvad peened vedelikuosakesed, väga peen pihu. Mürgitus tekkis kroomhappe udust. Jahutusvedelik pihustus uduna õhku. Putukamürk pritsitakse lehtedele peene uduna.
3. astr udukogu. Planetaarsed udud. Andromeeda udu 'Andromeeda tähesüsteem'.
▷ Liitsõnad: rõngasudu.
4. hrv uduvihm. *Kord tuli taevast tüütut tihedat udu, kord valas nagu oavarrest. N. Kaplinski (tlk).

valama ‹37›

1. nõust vm. mahutist kallutades vedelikku vm. ainet välja voolata laskma, kallama. Vett tünni, potti valama. Valab supi potist kaussi. Valas endale pudelist piima, mahla, õlut. Valas tassidesse kohvi, klaasidesse veini. Klaasid, pitsid valati ääreni täis. Valas endale pitsi viina. Peolauas valati pits pitsi järel kõrist alla 'joodi ohtralt'. Kas võin sulle veel kohvi valada? Tüdruk valab kassile piima taldrikule. Valas nõu bensiinist tühjaks. Valab taimedele kastekannust vett peale. Vihtlemise järel valati endale külma vett kaela. Perenaine valab kanadele põllest teri. Marjad valati ühest korvist teise. *Kaldale sõidab isekallutaja, valab betoonikoorma maha. E. Rannet. | piltl. Valas oma sõnavõtus vastastele tuld ja tõrva kaela. Vihane eit valas tülitajale sõimuvalingu kaela. Läheduses ei olnud kedagi, kelle peale oma viha ja sappi valada. Päike valab valgust ja soojust üle maa. Ülekohus valas kibedust poisi hinge. Lootus valab soontesse uut jõudu. || (nutmise kohta). Õnnetu naine valas kibedaid, palavaid pisaraid. Ta on nii haleda südamega, küllap valas mõne pisaragi. Kurb sündmus, raamat pani pisaraid valama. Kas vaeslaps vähe sai silmavett valada?
2. ‹hrl. impers.› tugevasti (vihma) sadama, kallama. Müristas ja hakkas valama vihma. Väljas valas peaaegu vahetpidamata ränka vihma, lausa paduvihma. Vihma valas ojadena, lausa ladinal. Vihma valab nagu oavarrest, pangest, toobrist. Öö läbi valas vihma alla. *On tõesti hull nende ilmadega ... aina [vihma] valab ja valab! E. Rannet.
3. sulatatud ainet (hrl. metalli) valuvormi sisestades v. muul viisil selliselt vormima, et see tardudes omandab soovitud kuju. Malmist, metallist valatud esemed. Vasest valatud peekrid. Metallisegust valatud kirjatähed. Valukojas valatud suurtükid, relvad. Kirikukellad sulatatud üles ja valatud suurtükkideks. Pronksist valatud kuju. Skulptor valas kuju kipsi, pronksi, vaske. Betoonist valatud plokid, plaadid. Hakati põrandat, vundamenti valama. Tsemendist valatud põrand, trepp. Kõnniteed valati asfaldist. Klaasesemed võivad olla pressitud või valatud. Küünlaid valatakse. Plastmasse kas valatakse või pressitakse. Postid kas rammitakse või valatakse pinnasesse 'kinnitatakse sellesse vastava sideainega'. Uusaastaööl valatakse tina 'ennustatakse tulevikku sulatina vette kallamisel saadud moodustiste põhjal'. Ülikond, kleit istub seljas nagu valatud 'ülimalt hästi'. || (kunstlikult valmistatava jääkatte kohta). Pargis, hoovis valatakse liuvälja. Kooli spordiväljakul hakati jääd valama. || piltl millelegi teat. vormi andma, midagi mingis vormis esitama. Eepos on rahvalaulu värsivormi valatud. Teoses paelub meid meisterlikku kunstivormi valatud elutõde. Valab oma hingevalu luuletustesse, lauludesse. *Miks mitte proovida sõnadesse valada seda, mida nägin, kuulsin ja mõtlesin. E. Maasik.
4. kõnek lööma, virutama, äigama. Valas teisele teibaga, pudeliga pähe, vastu pead. Valanud vihamehele rusikaga vastu vahtimist, silmade vahele, näkku. Vihane Märt valas Tõnisele rusikaga ühe tulise. Valab sulle veel vemblaga üle turja! Politseinik valanud kaklejatele paar korda kumminuiaga. „Valame sulle nii, et sa sirevile jääd!” ähvardati. Valas hobusele ohjapäradega. | piltl. *Et Katrina oli sõnakas inimene, valas ta alati täis mõõduga. „Sinuga ei saa teisiti,” ründas ta Jaaku. L. Vaher. || (tulistamise kohta). *Laskjat ju sinust pole. Mina ise lähen, valan neile puuriida tagant! J. Semper.
5. van tormates jooksma. *Üle põllu valasid mehed, poisikesed ja naisterahvad sinnapoole, kust ajas suitsu üles .. J. Lattik.

välja valama
midagi millestki valama, välja kallama. Valab piima pudelist välja. Vala must vesi kausist välja! | piltl. Kellegi peale, kellelegi oma viha, pahameelt välja valama. Valas emale kõik südame pealt välja, kogu oma südamevalu välja. *.. päike valab välja oma jumalikku valgust, õhud ilutsevad .. Juh. Liiv. || kõnek alkoholi joomiseks klaasidesse valama. *.. tegin konjaki lahti ja valasin välja ja kohe tegime esimesed pitsid .. M. Unt.

üle valama
midagi rohkesti, üleujutavalt peale valama, üle kallama. Pärast higistamist ja vihtlemist valas end jaheda veega üle. Puuviljasalat on üle valatud vaniljekastmega. Taganemisel mahajäetavad autod valati bensiiniga üle ja süüdati põlema. | piltl. Kedagi süüdistustega, etteheidetega üle valama. Purjus mees valas korralekutsuja ropu sõimuga üle. Mis ta kurja on teinud, et teda seesuguse sopaga üle valatakse? Päike valab kogu looduse kirka säraga üle. Täiskuu valas ümbruse kahvatu valgusega üle. *On ikka tunne küll, kui oma kümme viiulit su helidega üle valavad. J. Põldma.

ümber valama

1. ühest nõust vm. mahutist teise valama (1. täh.) Valab piima tetrapakendist kannu ümber.
2. uuesti valama (3. täh.) Vanaraud sulatatakse üles ja valatakse ümber. | piltl. *.. aga viimasel ööl enne pidu tuli Vellemaale vaim peale ja ta valas oma kõne ümber venekeelsesse luulesse .. A. H. Tammsaare.

valas|kala
van vaal [-a]. *Kaugemal puhus parv valaskalu udusambaid õhku .. M. Nurmik (tlk).

valge ‹1›

1. ‹adj› lume, piima vms. värvi; hele. Valge värv, värvus. Valge kasetoht, kriit, paber. Lumi oli silmipimestavalt valge. Puudel oli valge härmatis. Aknad, lagi on värvitud valgeks. Valgeks lubjatud ahi. Suhkur on valge. Valge savi, räniliiv. Valge riie, riietus. Seljas oli valge ülikond, mantel, kittel. Pruut oli valges kleidis ja looris. Käes valged kindad, jalas valged kingad. Naiste valged pearätid, pitstanud. Valge kraega tume kleit. Osa pesu oli valge, osa kirju. Laual on valge lina. Valge lipp (allaandmise, relvarahu märgiks, ka motovõistlustel stardi märguandeks). Valge lõng, niit. Valge tikand 'valge lõngaga valgele riidele tikitud kaunistus'. Lammaste vill on valge ja pehme. Valges nahkköites raamat. Valged ja mustad malendid. Valge hobune, kass, kana, luik. Kaskede valged tüved. Valged ülased, roosid. Valgete täppidega punane kärbseseen. Valge habemega jõuluvana. Poisil on heledad, peaaegu valged juuksed. Aastatega on vanaisa pea 'juuksed' muutunud üleni valgeks. Naisel on valge klaar nägu. Taevas uitavad suviselt valged pilved. Merel on kõrged valged lained. Kihutavate hobuste küljed olid valges vahus. Keereldes tõusis õhku valge suitsusammas. Jõe kohal on paks valge udu. Ta kahvatas, ta huuled muutusid veretult valgeks. Sa oled ju näost päris valge (näit. kohkumisest). Valge leib 'nisuleib'. Valge kohv 'kohv piima v. koorega'. Valge viin 'tavaline värvusetu maitsestamata viin'. Valge vein 'hele lahja viinamarjavein'. Valge liha 'valkjas liha, näit. linnu- v. vasikaliha'. Valge vorst 'vereta tanguvorst'. Valge pipar 'piprapuu kooritud marjadest saadud maitseaine'. Valge vares zool albinootiline vares. Valge pimedus 'polaaraladel (eriti Antarktikas) optiline atmosfäärinähtus, mille puhul ei ole võimalik eristada ümbrusest mitte midagi'. Valge kääbus astr oma evolutsiooni lõppjärgus olev tuumaenergiata, aeglaselt jahtuv suure tihedusega kääbustäht. Valge pass van tõend sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks tunnistamise kohta, valge pilet. Valge leht 'töövõimetusleht haige põetamiseks'. Valge süsi piltl hüdroenergia. Valge kuld piltl puuvill. Valge maagia 'keskajal maagia heade vaimude mõjutamiseks'. | piltl. *Oma kangelaste kujutamisel tunneb muinasjutt ainult musta ja valget värvi. Pooltoone ei kasutata. Ü. Tedre. | (taime-, harvemini loomanimetustes). Valge mänd, nulg, mooruspuu. Hall ehk valge lepp. Valge sõstar, peakapsas, klaar(õun). Valge ristik, mesikas, kastehein, lupiin. Valge liilia, nartsiss. Valge karikakar, vesiroos, hanemalts, kukehari, tolmpea, nokkhein, iminõges, pusurohi. Valge riisikas, helvell, kobarheinik, kärbseseen. Valge laiarinnaline kalkun (kalkunitõug). Valge leghorn, plimutrok (kanatõud). Suur valge siga (seatõug). || heleda nahavärvusega (rassi tunnusena). Valge rass. Lõunameresaarte valge elanikkond. Ameerika esimesed valged asunikud. Aafrikas uudistati valgeid inimesi. Punanahad tapsid mitu valget meest. || (hrl. maapinna kohta:) lumega kaetud, lumine. Hakkas lund sadama: maa on juba valge. Valge vaip 'lumevaip' katab maad. Liugles suuskadel üle valge lagendiku. Tänavu tulevad valged jõulud. *Tal oli tunne, et valge torm [= tuisk] matab inimeste tallatud teed, majad .. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: alabaster|valge, hõbe|valge, hõbejas|valge, härma|valge, kajak|valge, koor|valge, kriit|valge, kulu|valge, lamba|valge, liilia|valge, lina|valge, lubi|valge, luik|valge, lõuend|valge, marmor|valge, paber|valge, piim|valge, piimjas|valge, portselan|valge, pärgament|valge, pärl|valge, suhkur|valge, tohik|valge, toht|valge, udu|valge, vaha|valge, vahtvalge; ere|valge, erk|valge, hall|valge, hallikas|valge, hele|valge, hõõguv|valge, ime|valge, kahkjas|valge, kahvatu|valge, kiiskav|valge, kollakas|valge, kreem|valge, kreemikas|valge, läikiv|valge, matt|valge, must|valge, määrdunud|valge, pimestav|valge, pleek|valge, puhas|valge, punakas|valge, rohekas|valge, roosa|valge, roosakas|valge, sinakas|valge, sinkjas|valge, särav|valge, tuhm|valge, õrnvalge; puna|valge, sinivalge.
2. ‹adj› (küllaldaselt) valgust omav; valgustatud. a. (üldiselt). Valged kevadpäevad, suveööd. Õhtu oli veel küllalt valge, polnud vaja tuld süüdata. Ööd olid kuupaistest valged. Oli ilus valge hommik. Sompus ilm hakkas valgemaks minema. Tõusis hommikul vara, kui juba hakkas natuke valgeks minema. Kui ärkasin, oli väljas juba täiesti, jumala valge. Novembris on juba päevas valget aega väga vähe. b. (ruumide v. muu konkreetse koha kohta). Suure akna tõttu on see tuba valgem kui teised. Ruumis oli väga valge, sest päike paistis sisse. Teises toas on valgem. Saal tehti vaheajaks valgeks 'selles süüdati tuled'. Vajutas lülitile ja tuba lõi valgeks. Tuba, korter oli valge: kõik tuled põlesid. Mõned vastasmaja aknad olid südaöölgi veel valged. Koputamise peale lõi üks aken valgeks. Tuledest valge tänav, tee. Muretse endale valgem 'tugevamini valgustav' lamp! Koitis: metsaalune oli peaaegu valge. Välk lõi ümbruse pimestavalt valgeks.
▷ Liitsõnad: kuu|valge, lume|valge, päikese|valge, tule|valge, tähevalge; varavalge.
3. ‹adj› kõnek valgete poolele kuuluv v. sellega seotud, valgekaartlik; kodanlik. Valge armee. Valged ohvitserid, valge kindral. Valge terror.
4. ‹s› see, mis v. kes on valge (1. täh.). a. valge värv v. värvus. Lagi värviti valgega. Kleidiriide mustris on punast ja valget. Valgega 'valge lõngaga' tikitud pluus. Valge on tuntud kui puhtuse sümbol. b. valge riietus. Pruut oli üleni valges. Kes on see daam valges? Tütarlaps riietus valgesse. c. valge loom (eriti hobune). Rakendas vana valge vankri ette. Valge saani ees tegi head sõitu. *Teised kaks [muna] on nõrga koorega – vigase valge omad. M. Traat. d. heleda nahavärvusega inimene (rassina). Lõuna-Aafrika valged. Sadamakail tunglesid valged ja mustad. Suhted valgete ja indiaanlaste vahel olid pidevalt halvad. Kaevandustes on värvilise palk väiksem sama tööd tegeva valge omast. e. valge viin. Vabariigi valge (Eestis toodetud valge viina kohta). Võttis paar pitsi Viru valget. Vana valge ikka meeste jook. Pudel, klaas, sada grammi valget. Kas soovid konjakit või valget? Valas teeklaasi valget täis. f. valge malend, ka nendega mängiv maletaja. Selle partii mängis ta valgetega. Valge jäi ajahätta. Katkestusseisus on valgel enamettur. g. silmavalge. *Körberi silmad suurenesid, valged sähvatasid. E. Särgava. h. munavalge. Koksis munad katki – kollane ühte, valge teise tassi. i. van (hõberaha kohta). *.. palju see aega võtab, et sa tohtrihärra laeva kajutisse viid ja sääl talle paar „valget” pihku pistad. O. Kallas.
▷ Liitsõnad: näpu|valge, riigivalge; plii|valge, tina|valge, titaan|valge, tsinkvalge.
5. ‹s› (päeva)valgus. Suur valge väljas. Oli juba suur valge, kui teele mindi. Ärkasin hommikul suure valgega. Tõusti hommikul esimese valgega. Lahkus hommikul valge hakul kodunt. Magas hommikuse valgeni välja. Suvel töötati maal valgest valgeni 'kogu päevavalguse aja'. Praegu enam hästi ei näe, jätkan homme valgega, valges. Laagrisse tuleb jääda valges. Ema alustas laudatalitusi vara enne valget. Kustuta tuli ära, ma ei jää valges magama. Tule siia valgesse, valge kätte! Rada oli kuupaiste valgel hästi nähtav. Tubaseid töid tehti petrooleumilambi, elektritule, küünalde valgel. Vaatas pudelit, riidetükki vastu valget. *Kukelaulu ajal rakendati hobused ja valge varul jõuti metsa. J. Mändmets. *Ju näeb, kust kurust ta ennast valgele [= nähtavale] veab. R. Kõvamees. || piltl (hrl. üllatust v. meelepaha väljendavates emotsionaalsetes hüüatustes). No nüüd on valge väljas – Ants ei taha! *Kus mul kah peigmees! .. Või mina peaksin sinule tulema, säh sul valge väljas! O. Samma (tlk).
▷ Liitsõnad: ao|valge, eha|valge, hommiku|valge, koi|valge, koidu|valge, päevavalge; kuu|valge, küünla|valge, lambi|valge, laterna|valge, päikese|valge, tule|valge, tähevalge.
6. ‹s› kõnek parempoolsete, kodanlike vaadetega isik, ka valgekaarti kuulunud isik; ant. punane. Punaste ja valgete vaheline sõda. Valgete väeosad, jõugud. Võttis kodusõjast, Eesti Vabadussõjast osa valgete poolel. Langes punakaartlasena lõunarindel valgete vastu võideldes. *Valged püüdsid punaseid vene üliõpilasi Tähtvere mäe seltsimajast ... L. Kibuvits.

valus ‹-a 2› ‹adj›

1. selline, milles on tunda (puutumisel, liigutamisel) valu; valutundega seotud, valuline. Põlves oli valus haav. Selg oli harjumata tööst kange ja valus. Kaelasooned on valusad. Ihul oli valusaid muhke ja vorpe. Valus paise. Katsus ettevaatlikult valusat kohta. King on jala valusaks hõõrunud. Kurk on valus. Südamest käis valus piste läbi. Lihastesse lõi valus kramp. Neelata oli pisut valus. Käia on valus, saabas hõõrub. Lumi oli päikese käes nii ere, et silmadel hakkas valus. || füüsilist valu põhjustav. Valus hoop. Nõelatorge ei olnudki eriti valus. Habemeajamine külma veega oli võrdlemisi valus. Karistamisel sai poiss tunda isa valusat kätt. Üleannetule anti valus keretäis. Mida armsam laps, seda valusam vits.
▷ Liitsõnad: kibe|valus, kõrvetav|valus, tulivalus.
2. hingelist kannatust valmistav, haiget tegev; kibe. Vanemate surma on lastel alati valus taluda. Valus oli seda hävitustööd vaadata. Valus on näha, kuidas haige vaevleb. Kõige valusam oli kuulda laste nuttu. Sellest on tagantjärele mõeldagi valus. Valus oli teadmine, et töökohal tahetakse temast lahti saada. Kaaslaste valus kriitika, valusad ütlused. Valusad kannatused, läbielamised. Ahistasid valusad mõtted vanadusest, surmast. Valus hüvastijätt, lahkuminek, kojuigatsus. Valus kahjutunne, ahastus. See oli valus solvang. Kaotus on alati valus. Pettumused võivad olla väga valusad. Teeb endale juhtunu pärast valusaid etteheiteid. Valusad mälestused.Tal hakkas piinlik ja valus. Kuidagi kahju ja valus oli lahkuda. Seda nähes käis valus piste südamest läbi. Võõra leib on valus süüa. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümneaastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal. || seda hingelist kannatust väljendav, valuline. Ta näol oli ütlemata valus ilme. Virilalt valus naeratus. Valus joon suu ümber. Rinnast tungis esile valus ohkamine. Vaatas mulle valusal pilgul otsa. Vaeslapse valus nutt läks mulle südamesse. Naine valas valusaid pisaraid 'nuttis kibedasti'.
▷ Liitsõnad: magusvalus.
3. raske, raskustega seotud, kibe. Ta on elus küllalt valusaid päevi, valusaid aegu näinud. Kurtis oma valusat saatust. *On meil valusaid päevi olnud: vihm leotab, selg kange, peopesad ville täis. I. Sikemäe. || piltl (mingi nähtuse, asjaolu kohta:) häiriv, muret ja raskusi valmistav. Ministrile esitati valusaid küsimusi. Lahendamist vajavad mitmed keerukad, valusad probleemid. *Annuk oli hädas matemaatika ja füüsikaga, Laane maadles keeltega ja ka ülejäänud õpilastest oli peaaegu igal oma valus koht. V. Saar.
4. suur, kõva; terav. Valus nälg, vaesus, viletsus. Tunneb valusat rahapuudust. Valus ülekohus, ebaõiglus. Valusad lahkhelid perekonnas. Ühiskonna valusad vastuolud. Arstimite järele oli valus vajadus. *See [ülejooksmine] oli valus löök tema prestiižile ja inimestetundmisele, sest oli ju Loot just tema usaldusalune. J. Peegel.
5. mõjult kõva, käre, kange, äge. a. (tule, valguse kohta). Pliidi all põles valus tuli. Lepapuul on valusam tuli kui kasel. Vaigused halud andsid valusat leeki, põlesid valusa leegiga. Päikese, lume valus valgus. *Kogu ääretu, võimas väli [= ookean] kiirgas intensiivset, valusat valgust. J. Smuul. b. (ilmastikuga ühenduses). Valus pakane. Külm läks õige valusaks. Tuul oli valus ja lõõtsus toad jahedaks. *Tuul oli vastu, peksis meile näkku tigedat valusat vihma. M. Traat.
6. kange, kõva (midagi tegema). Ema oli valus kuduja. Mehed olid kalapüüdmise peale valusad. Ta on valus hoolitsema oma laste eest. *Ole aga valus, et alt ära jõuad. J. Mändmets.

varras ‹varda 19› ‹s›

1. millegi riputamiseks, läbitorkamiseks, puhastamiseks vms. kasutatav peenike ja sirge (teravaotsaline) hrl. kõvast ainest ese. Pada pandi vardaga lõkke kohale keema. Vardas küpsetatud kana, liha. Kalu suitsutati kaseoksast voolitud vardas. Räimed aeti lõpuseid pidi vardasse. Puuvilju jookide kõrvale serveeriti varda otsa aetult. Tõotas vaenlase elusalt varda otsa ajada. Jahimees puhastas vardaga püssi. Puust varrastega, varrastel kootud sall. Kudus klõbinal, nii et vardad aina välkusid. Mis sa karjud nagu varda otsas. *Jutupuhumine oli justkui sukakudumine: aina keeruta silm silma järele vardasse – ega lõng otsa lõpe. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: luu|varras, metall|varras, puu|varras, terasvarras; kudumis|varras, küpsetus|varras, laadimis|varras, prae|varras, puhastus|varras, püssi|varras, sorteerimis|varras, suka|varras, šašlõkivarras; ringvarras.
2. püstine post, latt, kepp v. ritv. Katusele püstitati piksekaitseks kõrge varras. Võidupühal tõmmati lipp vardasse. Leinalipud on pooles vardas. Terava varda otsas kääksus plekist tuulelipp. Õige meister oskas teha sellise kuhja, kus pole varrastki sees. Väänkasvud ronivad mööda vardaid. Vihma valas nagu vardast 'väga tugevasti'. *Siin ja seal nende [= langenute] kõrval seisid mahasadanud odad ja ammunooled varrastena püsti. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: kuhja|varras, lipu|varras, pikse|varras, püst|varras, tapuvarras.
3. tehn mitmesuguste masinate ja ehitiste koostisosa, mille pikkus on oluliselt suurem ristlõike mõõtmetest. Vardad on näiteks talad, postid, kepsud, võllid ja tõmmad. Varrast kirjeldatakse varda telje ja ristlõike kuju ning mõõtmete kaudu.
▷ Liitsõnad: juht|varras, koonla|varras, liuguri|varras, puur|varras, sarruse|varras, side|varras, tugevdus|varras, tugivarras.

vastu
I. ‹postp› [gen]
1. asendi poolest esiküljega (näoga) otse kellegi esikülje (näo) poole, otse kellegi v. millegi ette; (tänava v. tee suhtes) otse teisele poole; vastas (I. 1. täh.) Kool ehitati lasteaia vastu. Võttis laua äärde isa vastu istet. Sulastemaja vastu seisab viinaköök.
2. millegagi v. kellegagi vahetusse kokkupuutesse, millelegi v. kellelegi toetuvaks v. nõjatuvaks; vastas (I. 2. täh.) Nõjatub aia vastu. Noored suruvad end teineteise vastu. Toetab pea poisi õla vastu. Surus raamatu rinna vastu. Särk on tihedalt ihu vastu. Seisti külg külje vastu. Istusid selg selja vastu. || löögiga, põrkega millegi pihta. Labidas kolksatab kivi vastu. Lind lendas akna vastu. Koputas piibu tubakakarbi vastu tühjaks. Lööb rusikaga ukse vastu. Mille vastu sa end ära lõid? || pühkides millegi külge, sisse. Pühkis käed kuue vastu puhtaks. Pühib käed põlle vastu kuivaks.
3. osutab millelegi vastuminekule, kellegi vastuvõtmisele. Poisid läksid rongi vastu. Läks sadamasse laeva vastu.
4. väljendab vastuseisu, vastuolemist kellelegi v. millelegi. Kes pole meie poolt, on meie vastu. Olen ettepaneku vastu. Hääletas otsuse vastu. Rahvas oli selle korralduse vastu. Vanemad olid poja abielu vastu. Mis neil küll meie vastu on? Mul ei ole töö vastu midagi. Kohalikud seisid suurehituse vastu. Saatus oli ta vastu. Surma vastu ei saa. Artikkel jahipidamise vastu. Rünnak juutide vastu. Sõda kõikide vastu. Võideldi salakaubitsejate vastu. Võitlus kiusatuse vastu. Tunnistas kohtus oma isa vastu. Astus valitsuse vastu. Kellegi vastu relva tõstma. Rahvast kellegi vastu üles kihutama. See jutt on igasuguse loogika vastu (ebaloogilise jutu kohta).
5. osutab, kellega v. millega on mingi tunne, suhtumine, tegevus seotud, kellele v. millele see on suunatud, kelle v. mille suhtes miski toimub v. ilmneb. Armastus isamaa vastu. Viha varaste vastu. Ükskõiksus kiriku vastu. Nõudlikkus enese vastu. Nõrkus viina vastu. Huvi keemia vastu. Lahke meel kõigi vastu. Tänutunne Jumala vastu. Teeb seda poolehoiust kaaslaste vastu. Muutus minu vastu sõbralikumaks. Kuidas uus hoidja lapse vastu ka on? Olge armulised vaeste patuste vastu. Oli kõigi vastu viisakas. Eksis kodukorra vastu. Kindlustas oma vara tulekahju, varaste vastu.
6. vältimaks v. eemaldamaks midagi. Tablett peavalu vastu. Kasutab vistrike vastu salvi. Selle haiguse vastu rohtu ei ole. Vahend koide vastu. Kaitses mind vägivalla vastu.
7. osutab millekski ettevalmistavale tegevusele. Valmistab end tulevaste näguripäevade vastu. Orav valmistab talve vastu. Valmistutakse pulmade vastu. Teeb reisi vastu ettevalmistusi. Matka vastu on kõik juba korraldatud. Tüdruk hakkab end väljamineku vastu ehtima.
8. (tasu, tagatise vm. sellisega ühenduses:) eest. Tegi seda väikese tasu vastu. Andis kümne krooni vastu kella pandiks. Sai allkirja vastu vabaks. Kaup anti käsiraha vastu. Vangilangenu vahetati lunaraha vastu välja.
9. (hääletuse, võistluse jne. arvulise suhtena väljendatud tulemuse kohta). Ettepanek lükati tagasi 12 häälega 7 vastu. Eestlased said kolm esikohta soomlaste kahe vastu. Kartuleid saadi kaks tonni eelmise aasta ühe tonni vastu. Vean tuhat ühe vastu kihla!
10. ‹eitusega› osutab, et keegi v. miski pole kellegagi v. millegagi võrreldav v. võrdne. Mis on kevadine tuul tuiskude vastu! Eilne töö polnud midagi tänase vastu. *Ei rukkileiva vastu pole teist vägevamat; tema see pea toitja ongi! E. Särgava. *Nõrk on see linnasuits, ei ole oma vastu. A. Mägi.
11. kasut. koos verbiga vahetama asendamise, ümbervahetamise kohta. Vahetas tööriided teiste vastu. Riided vahetati toidu vastu. Sõdurid vahetasid leiva tubaka vastu. On oma naise uue vastu vahetanud.
12. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Silm silma vastu, hammas hamba vastu. Nina nina vastu. Vennaksed võitlesid külg külje vastu. Võideldi mees mehe vastu. Astla vastu (takka) üles lööma. Kätt tõstma kellegi vastu. Vorst vorsti vastu.
II. ‹prep› [part]
1. (hooga) millegagi vahetusse kokkupuutesse; vahetus kokkupuutes; pihta, külge. Koputas vastu seina. Lõi jalaga vastu maad. Tuul peksis oksi vastu akent. Auto sõitis vastu aeda. Lükkab tooli vastu lauda. Vesi loksub vastu paadikülge. Laev põrkas vastu kaljusid. Toetab käega vastu uksepiita. Lapsed ootavad ema, ninad vastu aknaruutu. Kuulab, kõrv vastu maad. Istub, nõjatub seljaga vastu ahju. Kass hõõrub end vastu perenaise jalga. Käed on tihedalt vastu külgi. Lund keerutab vastu nägu. Liiv paiskus vastu silmi. Pühib käed vastu mantlit puhtaks. || (ühendites löömise ja löödud saamise kohta); piki, mööda. Tõmbas, virutas, andis vastu hambaid, vastu vahtimist. Valas vastu nägu, vastu koonu. Sähvas paar laksakat vastu tagumikku. Lõi poisile vastu kätt. Sai vitsaga paar sirakat vastu sääri. Sai vastu kõrvu, vastu lõugu, vastu tatti, vastu molu. Vastu pead, vastu kukalt saama.
2. millegi liikumise suuna suhtes risti teistpidi, vastupidi; millegi poole, millegi suunas. Ujus vastu vett, vastu voolu. Hoidis paadinina risti vastu lainet. Keeras ketast käes vastu päeva. Seadis näo vastu tuult. Pööra kõht vastu päikest! Lipuvarras tõuseb vastu taevast. Raketid lendavad vastu taevast. Hundid ulusid, koonud vastu taevast. Vastu valget ei seleta silm tulija nägu. Vaatas röntgenipilti vastu valgust. Magamistoa aknad on vastu tänavat, vastu põhja, vastu päikest.
3. osutab (vahetult) millegi ääres v. vastas paiknemisele. Ta maja seisis otse vastu merd. Ta elab külaservas vastu metsa. Tallinn on üle lahe vastu Helsingit.
4. vahetult enne. Tuli koju vastu hommikut. Kuhu sa veel vastu ööd lähed? Ööl vastu tänast puhkes torm. Vastu kevadet lõppes aidast vili. Vastu talve koliti linna. Vastu suuri pühi kraamiti kogu maja puhtaks. Vastu õhtut läks pilve. Oli juunikuu öö, üheksas vastu kümnendat. Ta on valves ööl vastu pühapäeva. Suri ööl vastu kümnendat maid.
5. millegi vastaselt; kiuste. Abiellus vastu (isa) tahtmist. Otsustati vastu meie soovi. Sööb vastu oma harjumust väga ruttu. Toimis vastu tavalist kommet. Vastu ootusi ja lootusi tervis halvenes. Kinnitasin seda vastu oma veendumust.
6. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Vastu taevast saatma, põrutama, lendama. Sülitab vastu taevast. Vastu pükse saama. Vastu karva käima, olema. Kedagi vastu karva silitama. Peaga vastu müüri, seina jooksma. Kellelegi vastu kaela andma, tõmbama. Vastu kaela saama. Vastu muhku saama, andma. Sai valusasti vastu nina, sõrmi. Kedagi vastu seina suruma. Nina vastu lina.
III. ‹adv›
1. ‹liikumist märkivate verbide laiendina›. a. osutab, et keegi v. miski liigub kulgeja liikumisele vastupidises suunas. Tüdruk jooksis emale vastu. Koer tormas, kargas haukudes tulijale vastu. Laps astub võõrale vaprasti vastu. Ühtki autot ei tulnud vastu. Jõuti aeglaselt edasi, sest tuul oli, puhus vastu. Inimesed liiguvad päri ja vastu. | piltl. Teater läheb vastu uuele hooajale. Läks vastu oma surmale, saatusele. b. osutab kellegi vastuvõtmisele, millelegi vastuminekule. Läksime jaama vanaemale vastu. Mindi sadamasse laevale vastu. c. osutab kellegi v. millegi liikumisele kuhugi poole, kellegi v. millegi suunas. Haige sirutas käed õele vastu. Õienupud sirutusid, tõusid päikesele vastu. d. (lõhna vms. kellenigi levimise kohta). Vastu hoovab magusat lõhna. Keldrist lööb kopituse lehk vastu. Kuum leitsak lööb leiliruumist vastu. Vastu pahvab, paiskub auru. e. osutab millenigi jõudmisele. Viimaks tuli meri vastu. f. (muu millegi suhtes vastassuunalise tegevuse kohta). Hoia kõvasti vastu, muidu puu kukub valesti. Poisid tirisid köit oma poole, tüdrukud sikutasid vastu.
2. väljendab vastuolemist, vastuseisu, vastupanu, keeldumist, eitamist, järeleandmatust. Reis jäi ära, sest kõik olid vastu. Ta on alati kõigele vastu. Oli teise soovile vastu. Oled sa poolt või vastu? Laps tõrgub, punnib, ajab, sõdib, sipleb, puikleb vastu. Vaidleb, räägib, poriseb vastu. Tema hakkab alati õpetajale vastu. Raiub vihaselt vastu. Astus julgelt vaenlasele vastu. Seisis noorte abielule vastu. Ta töö läheb teooriatele vastu. Üks seadus käib teisele (risti) vastu. Vaenlane paneb visalt vastu. Haige rabeles vastu, tõrjus kätega vastu. Ta töötab teistele vastu. Hobune tõrgub vastu. Kiusatusele vastu panema, seisma. Ei suuda vastu seista naise pisaratele. Argumendid poolt ja vastu. Kostsid hüüded poolt ja vastu.
3. ‹ühendverbi osana› esineb vastumeelsust, vastikust väljendavates ühendverbides. Imal lõhn käib vastu. Inimeste lärmakus ja pealetükkivus hakkas vastu. Mulle lööb ta upsakus vastu.
4. ‹ühendverbi osana› esineb püsimist, säilimist, jaksamist väljendavates ühendverbides. Tervis lööb vaevu vastu. Reisiraha Roomani vastu ei löö. Raske oli, aga pidasime vastu. Maja peab vanade surmani vastu. Villane mantel paneb hästi vastu. Joomata siin kuumas kaua vastu ei pane. Kui ei saa tööle vastu, tuleb abiline võtta.
5. (millelegi reageerides:) vastutasuks, vastuseks, omakorda; (vastassuunas) tagasi. Midagi peaks toidu eest vastu ka andma. Aga mida ma su aitamise eest vastu saan? Kirjuta mulle vastu! Viimaks hõikas marjuline metsast vastu. Koer klähvis ja naabripeni haukus vastu. Tervitas viisakalt vastu. Vaenlane hakkas vastu tulistama. Ära löö vastu! Poiss kärkis ja tüdruk andis vihaselt vastu. Sai vastu kõrvu ja pani ise vastu ka. „Millal tuled?” küsiti. – Poiss vastu: „Homme.” Lapsed huikavad ja mets kajab, kaigub vastu. Tühjad tänavad kõmisesid vastu.
6. (kedagi v. midagi võrreldes:) vastukaaluks, võrdväärsena kõrvale. Talle pole meil midagi vastu panna. Seadis teise jõule vastu oma osavuse. Malemängus sa mulle vastu ei saa. Vara poolest talle vastu ei saa.
7. ‹vaatamist märkivate verbide laiendina› otsa. Tütar vaatas emale vihaselt vastu. Autost vahtisid politseinikule vastu ehmunud poisid.
8. esineb ühendites, mis märgivad millegi (peegeldusena, eredalt) paistmist. Aknaklaasilt peegeldus vastu talvemaastik. Päike veikles tuuleklaasilt vastu. Jõehauast kiirgas vastu avar taevas. Talveöös särab vastu valgustatud aken. Suust helkis vastu kuldhammas. Toanurgast läikisid vastu kassi kollased silmad. Oru põhjas irvitas, haigutas vastu sügav haud. Sukakannast vaatab auk vastu.
9. ‹muude tähenduslikult lahutamatute ühendverbide osana› näit. vastu tulema, vastu võtma

vastu|pidi ‹adv›
täiesti, hoopis teisiti, vastandlikul moel, ümberpöördult. Mõnikord läheb kõik vastupidi kui kavatsetud. Juku õppis kõik ära, Miku tegi vastupidi. Linn on liiga lärmakas, tahaks kuhugi, kus oleks vastupidi. Tal pole kombeks hilineda, vastupidi: pigem jõuab kohale varem. Noomitus ei saavutanud loodetud mõju, otse vastupidi – valas õli tulle. Enne rääkisid nii ja nüüd risti vastupidi. Haige loom läheb rahutuks või vastupidi, muutub loiuks. Naise vara on ka mehe oma ja vastupidi. Sa oled ju tast noorem, mitte vastupidi. Sulased vastupidi oma pere lastele said töö eest palka. Läks vastupidi oma kavatsustele hoopis koju. Kõik kukkus välja soovidele vastupidi.

vesi ‹vee, vett 36› ‹s›

1. tavalisim vedelik maakeral, vesiniku ja hapniku ühend; see aine vihma- v. põhjaveena vms. Looduslik vesi. Puhas, selge vesi. Soolane vesi on raskem kui mage vesi. Vesi külmub jääks. Vee ringkäik looduses. Kõik elusorganismid sisaldavad vett. Inimene ei saa elada veeta. Raske vesi keem vesi, mille molekulis esineb deuteerium. Arteesia vesi 'kahe vettpidava kihi vahel rõhu all olev põhjavesi'. Räästaist ladistab vett. Okstelt tilkus vett. Kraavid on (ääreni) vett täis. Vesi imbub, kaob pinnasesse. Jalanõud ei pea vett, lasevad vett läbi. Veri on paksem kui vesi. Kõik pilved ei anna vett. *Tibamine läks järjest tihedamaks ja juba valaski vett alla nagu oavarrest. A. Kork. || see aine joomiseks, pesemis- v. puhastusvahendina vms. otstarbega seonduvalt. Värske, seisnud vesi. Destilleeritud, gaseeritud vesi. Võttis lonksu, sõõmu külma vett. Palavaga joovad loomad palju vett. Vett saadi, toodi kaevust. Ammutas ojast vett. Kraanist jookseb, niriseb vett. Liiter vett. Ämber, pudel, klaas vett. Valas kannu vett täis. Mahla lahjendati veega. Vees lahustuv pulber. Seemneid leotati vees. Vett soojendama, keetma. Vesi keeb, aurab. Kare, pehme vesi. Vett filtreerima, puhastama, pehmendama. Segas vee kapas parajaks. Viskas kerisele kapatäie vett. Nõud küüriti kuuma veega puhtaks. Vett peale tõmbama (WC-s). Majja pandi vesi 'veevärk' sisse. Must vesi juhitakse kanalisatsiooni. Püha, pühitsetud vesi. Vaimulik piserdab vett ristitava laubale. || (ütlustes ja piltlikes väljendites). See väide ei pea vett 'ei vasta tõele'. Kirjutises on palju vett 'ülearust, tühja, sisutut teksti'. Kellelegi, millelegi vett peale tõmbama 'kedagi v. midagi maha kandma; kellelegi suuri ebameeldivusi põhjustama'.
▷ Liitsõnad: gravitatsiooni|vesi, juveniil|vesi, kapillaar|vesi, kihi|vesi, kondens(atsiooni)|vesi, kristallisatsiooni|vesi, maake|vesi, mage|vesi, peit|vesi, termaal|vesi, tilk|vesi, udu|vesi, uhkvesi; allika|vesi, jõe|vesi, järve|vesi, jää|vesi, jääsulamis|vesi, kaevandus|vesi, kaevu|vesi, kanalisatsiooni|vesi, karsti|vesi, kaste|vesi, kevad|vesi, kraani|vesi, kraavi|vesi, lauka|vesi, liustiku|vesi, lume|vesi, lumesulamis|vesi, lätte|vesi, mere|vesi, mulla|vesi, ookeani|vesi, pilsi|vesi, pinna|vesi, pinnase|vesi, puurkaevu|vesi, põhja|vesi, raba|vesi, räästa|vesi, sademe|vesi, saju|vesi, sula|vesi, sulamis|vesi, taeva|vesi, tiigi|vesi, vihma|vesi, veevärgivesi; gaasi|vesi, heit|vesi, jahutus|vesi, joogi|vesi, kastmis|vesi, keedu|vesi, kohvi|vesi, kupatamis|vesi, kupatus|vesi, kõntsa|vesi, laua|vesi, leo|vesi, leotamis|vesi, leotus|vesi, loputus|vesi, lubja|vesi, mineraal|vesi, niisutus|vesi, nõudepesu|vesi, olme|vesi, peapesu|vesi, pesemis|vesi, pesu|vesi, põrandapesu|vesi, raua|vesi, ravi|vesi, reo|vesi, riistapesu|vesi, risti|vesi, ristimis|vesi, roisk|vesi, rooste|vesi, sauna|vesi, seebi|vesi, solgi|vesi, supi|vesi, surve|vesi, tarbe|vesi, tee|vesi, tervis(e)|vesi, toite|vesi, toor|vesi, uhte|vesi, vanni|vesi, vihmutusvesi; moosi|vesi, sidruni|vesi, siirupi|vesi, sooda|vesi, sool(a)|vesi, suhkruvesi.
2. see vedelik veekogusid vm. looduslikke veemasse ja -välju moodustavana. a. hüdrosfäär; veekogu(d) kui elu- v. toitekeskkond. Vee ja maismaa vahekord. Vesi ja tema asukad. Osa imetajaid asus elama vette. Kalad elavad vees. Saarmas armastab vett. b. meri, järv vms.; selle osa (ka keskkonnana, kus võib supelda, ujuda, sukelduda). Eesti on kolmest küljest veega piiratud. Nad kasvasid üles vee ääres. Mees on paljud maad ja veed läbi sõitnud. Ta on sõitnud paljudel vetel. Parema elu otsinguil sõideti üle vee 'mere, ookeani'. Kaupu veeti vett mööda. Läänemere, Peipsi, Emajõe veed. Veed on juba kinni külmunud, lahti. Paat lükati, lasti vette. Laev jõudis vabasse vette. Sügav, põhjatu, madal vesi. Seisev vesi. Siin on madal koht, vett on ainult üks meeter. Rahuliku veega madal laht. Vesi õitseb. Lapsed jooksid vette, sulistasid vees. Proovis varbaga vett (enne suplemist). Kuumaga on värskendav vees käia. Tundmatus kohas ei tasu vette hüpata. Uppuja toodi õigel ajal veest välja. Vaga vesi, sügav põhi. || ‹pl.› (mingile riigile v. riikide liidule kuuluva mereosa kohta). Tursapüük Eesti, Euroopa Liidu vetes. Jõudsime Hispaania vetesse. Rahvusvahelised veed 'neutraalveed'. || veekogu pind; veetase. Sukelduja kadus vee alla. Paat vajus vee alla. Vesi virvendab. Vesi oli vaikne kui peegel. Pilved peegelduvad vees. Vesi tõuseb, alaneb. c. muu suurem veehulk, veemassid v. -vood; suur- v. tulvavesi. Vett paisutama, alla laskma. Veed kogunevad tammi taha. Langeva vee energia. Kevaditi oli luht vee all. d. (ütlustes ja piltlikes väljendites). Sellest ajast, kui me viimati kohtusime, on palju vett merre voolanud 'palju aega möödunud'. Kogu töö, raha on vette visatud 'asjatuks osutunud; tulutult kulutatud'. Põgenik kadus nagu vits vette 'kadus jäljetult'. Sellised tüübid kerkivad iga võimu juures vee peale.
▷ Liitsõnad: aju|vesi, ava|vesi, kalda|vesi, kiil(u)|vesi, kodu|vesi, kõrg|vesi, laam|vesi, lahva|vesi, lahve|vesi, laus|vesi, liig|vesi, loe|vesi, madal|vesi, mõõna|vesi, padu|vesi, pagu|vesi, pais|vesi, pinna|vesi, päri|vesi, püügi|vesi, ranna|vesi, riim|vesi, seisu|vesi, sise|vesi, sula|vesi, suur|vesi, sõidu|vesi, süva|vesi, tulva|vesi, tõusu|vesi, ulgu|vesi, vooluvesi; kala|vesi, kalastus|vesi, troopikaveed; neutraal|vesi, territoriaalveed.
3. (mitmesuguste eritiste jms. kohta). a. pisar(ad). Vesi tuleb silma, kui möödunule mõtlen. Need sõnad võtsid tüdrukul vee silma, silmast välja, silmist välja. Saatjatel olid silmad vett täis. Nohu on nii kõva, et silmad jooksevad vett. Tüdrukul läks vesi lahti 'tüdruk hakkas nutma'. || ‹inessiivis ja allatiivis adverbilaadselt›. Perekond seisab haigevoodi ümber, kõigil silmad vees. Silm kisub veele. Suits võttis silmad veele. b. (higi, sülje, uriini vms. kohta). Kõva rassimine võttis mehel päris vee välja. Pühib käega otsaeest vett. Nohus nina tilgub vett. Isuäratav toidulõhn paneb, ajab suu vett jooksma 'toob sülje suhu, tekitab v. suurendab isu'. Suu jookseb vett 'on isu' kalatoidu järele. Vett laskma, viskama 'urineerima (mehe kohta)'. Kutsikal kergesti vesi taga 'kutsikas pissib sagedasti'. *Suur pime oli käes, kui nad veele [= higile] aetud hobustel Limandu vallamajja pärale said. J. Kross. | piltl. Mehel jookseb suu vett võõra vara järele.
▷ Liitsõnad: nutu|vesi, silmavesi; hernes|vesi, higi|vesi, nõresvesi; eel|vesi, lootevesi; õisvesi.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› (muude vedelike ja (vesi)lahuste kohta). Kölni vesi 'odekolonn'.
▷ Liitsõnad: juustu|vesi, piimavesi; humala|vesi, hundijala|vesi, kartuli|vesi, kesva|vesi, peedi|vesi, põrgu|vesi, rõõmu|vesi, tulivesi; ammoniaagi|vesi, ammoniaak|vesi, boor|vesi, kloori|vesi, kuning|vesi, ristiköömne|vesi, tina|vesi, tuhavesi; juukse|vesi, kase|vesi, kurgi|vesi, lõhna|vesi, näo|vesi, roosi|vesi, suu|vesi, tualettvesi; eluvesi.

viha|sapp
sapp (2. täh.), vihavimm. Valas oma vihasapi teise peale välja.

viin ‹-a 23› ‹s›
peam. teraviljast v. kartulist saadav kange alkohoolne jook, veega lahjendatud piiritus; üldse kange alkohol. Valge, haljas viin. Pudel, pits viina. Kortel, toop viina. Klõmakas, kärakas, suutäis viina. Maitsestatud, punane viin. Naistele toodi magusat viina. Viina ajama, põletama. Kartulid aeti viinaks. Segab, lahjendab piirituse viinaks. Valas viina klaasidesse. Kõrtsis oli mõnus juttu vestes viina rüübata. Mehed jõid viina. Toidu alla, külmarohuks võeti viina. Eile sai kõvasti viina võetud. Mängiti kaarte ja visati viina. Joodik haises viina järele. See mees ei võta viina suu sissegi 'ei joo üldse (viina)'. Viina peale maias 'napsitada armastav, viinamaias'. Tal on nina, suu viltu viina poole 'ta armastab napsitada'. Uputas oma mure viinasse, viina sisse 'jõi mure peletamiseks (viina)'. Viin peletas mured eemale. Ta pea, süda ei kannata viina. Naised ja viin, need ta põhja viisidki. Poeg läks tal viina nahka, sattus viina küüsi. Viin hakkab, tõuseb pähe. Viin võttis aru peast. Vähese viina viga (vastusena kurtmisele vaevuste üle pärast alkoholi pruukimist). Kaubitseb salaja viinaga. Ostis kaks (pudelit) viina. Meestel olid viinad 'viinapudelid' kaasas. Lähme teeme väiksed viinad! 'napsid'. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. *.. sõitis talle kosja nagu kord ja kohus: viinadega, kelladega, isamehe ja kõigega. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kartuli|viin, marja|viin, palmi|viin, ploomi|viin, riisi|viin, õunaviin; kadaka|viin, kadakamarja|viin, köömne|viin, pihlaka|viin, pipraviin; armulaua|viin, kiriku|viin, kompressi|viin, kosja|viin, kroonu|viin, naiste|viin, pulma|viin, riigi|viin, sala|viin, takso|viin, terviseviin; kleep|viin, kodu|viin, laua|viin, liht|viin, peenviin.

vilumatu ‹1› ‹adj›
ilma vilumuseta, veel mitte vilunud. Ta oli alles vilumatu kuduja. Poisid olid nii vilumatud, et lasksid kõik märgist mööda. Mitte päris vilumatute liigutustega valas ta klaasid täis. Elus ja inimeste tundmises vilumatu tütarlaps. *See [= agent] oligi sadamas saagi peal väljas, otsis kohata ja vilumatuid madruseid, keda siis kontor toimetas uutele kohtadele. J. Parijõgi.

vimm1 ‹-a 23› ‹s›

1. kestev pahurus, vaikne ja visa viha, vinduv vaenulikkus. Ammune, vana vimm. Isa ja poja vaheline vimm. Aja jooksul kogunenud vimm on tal ikka veel sees. Salajane vimm närib hinge, südant. Kandsid teineteise vastu, peale vimma. Kirjaniku vastu tunti vimma ta vaadete pärast. Kisub, veab, venitab teiste peale vimma. Vimm tärkas, tõstis temas pead. Ligi kaks aastakümmet oli ta naabrite vastu viha ja vimma pidanud. Valas välja endasse kuhjunud, tagasihoitud vimma. Uus vahejuhtum ei lasknud vanal vimmal lahtuda. *Kõigi nende päevade vimm hakkas temas jälle tõusma, uue jõuga keema. E. Männik.
▷ Liitsõnad: sala|vimm, vihavimm.
2. kühm, väike küür. Tõmbas vimma selga.
3. haiguse idu v. jäänus. Eile sain külma, nüüd oleks nagu haiguse vimm kehas. Palavik kadus ära, aga mingi vimm on veel sees.
▷ Liitsõnad: gripi|vimm, haigus(e)vimm.
vt vimma
vt vimmas

virts ‹-a 23› ‹s›
loomade uriin koos sõnniku käärimisel tekkinud vedelikuga jm. lisanditega, vedel orgaaniline väetis. Lahjendatud virts. Virts sobib hästi komposti valmistamiseks. Virtsa saadakse peamiselt veise- ja sealaudast. Laudas ulatus virts juba läveni. Virtsaga väetama. Kastis kapsataimi virtsaga. Virtsa saanud kultuurrohumaa. Pole minagi virtsa pealt riisutud 'kehv, väärtusetu'. *Liialt kaua oli tal tulnud [laudanaisena] virtsas ning poris sõtkuda .. V. Saar. *Tema uhkusele valas vanaeit ainsa lausega midagi segavat, sogast. Otsekui virtsa ... L. Kibuvits.

vorm1 ‹-i 21› ‹s›

1. eseme, keha välistest joontest moodustuv (ruumiline) tervik, (välis)kuju. Kausi vorm. Kandilise vormiga klaas. Lopsaka vormiga tirin. Vaase toodeti mitmes vormis ja mõõdus. Ümara vormiga tool. Lihtsa, suursuguse vormiga ehitis. Savi võtab, saab meistri käe all sobiva vormi. Savinõud olid saleda ja kompaktse vormiga. Uuel leival oli uudne vorm. Kingad on kaotanud oma (esialgse) vormi. Kübar on vormist väljas. *.. sinise teekannu kumeral küljel väriseb tulekuma, suuruselt ja vormilt kui vaskraha. L. Kibuvits. | (abstraheeritult). Geomeetrilised vormid. Maalikunstnikku huvitavad värv, vorm ja valgus. Ehituskunstis valitsesid pehmelt voolava siluetiga vormid. || ‹hrl. pl.› kehavorm (hrl. naisekeha kumeruste kohta). Naiselikud vormid. Neiu keha on pehmete vormidega. Imekenade vormidega kaunitar. Ümarate vormidega paksuke. Kitsas kostüüm tõi täiel määral esile naise lopsakad, täidlased vormid. Liibuv kleit rõhutas daami täiuslikke vorme. Noore keha neitsilikud vormid. *Ta pilk kobas Eva vorme kerge lillelise suvekleidi alt. L. Anvelt. *Tiina-Mai on liigagi kribu .. Minul on konti ja vormi kenakesti rohkem. A. Mägi.
▷ Liitsõnad: keha|vorm, näovorm; karsti|vorm, kuhje|vorm, mikro|vorm, nõrg|vorm, pinna|vorm, sulg|vorm, tehisvorm.
2. kuju, milles miski esineb v. avaldub; viis, laad, moodus, kuidas miski toimub v. on korraldatud. Haiguse kliinilised vormid. Bronhiaalastma, ekseemi vormid. Südamepuudulikkuse rasked vormid. Tuberkuloosi lahtine, kinnine vorm. Abielu jt. kooselu vormid. Juhtimise vormid ja meetodid. Ettevõtluse vormid. Streik kui töötüli lahendamise äärmuslik vorm. Kirjanduslik kohus on arutelu, millele on antud kohtupidamise vorm. Populaarses vormis käsitlus, ülevaade. Keeldumine kõlas igati viisakas vormis. Ülemuse ülbus võttis kõige vastikumaid vorme. Vabas vormis avaldus, taotlus. Ettekandele järgnes vabas vormis diskussioon. *Kuulajate pahameel inspektori vastu hakkas võtma avaliku lärmi vormi. V. Gross. || väline komme (mingil moel toimida v. käituda). Vastasrindlastele anti sõna pelgalt vormi pärast, täiteks 'ilma et sel sisulist tähtsust oleks, moepärast, kombetäiteks'. Toriseb ainult vormi pärast.
▷ Liitsõnad: avaldumis|vorm, avaldus|vorm, ekspluateerimis|vorm, elu|vorm, esinemis|vorm, lasumis|vorm, liikumis|vorm, müügi|vorm, omandi|vorm, riigi|vorm, saate|vorm, tegevus|vorm, töö|vorm, valitsemis|vorm, valitsus|vorm, õppevorm; haigus|vorm, närvivorm; keele|vorm, riimi|vorm, stroofivorm; eri|vorm, sega|vorm, vahevorm.
3. ka filos sisu väline avaldus ja struktuur; teose vms. ülesehituslik külg, teat. väljendusvahendite kogumina realiseeruv struktuur. Sisu ja vormi vastavus. Sisu tingib, määrab vormi. Vorm ei vasta sisule. Uus sisu on valatud vanasse vormi. Otsib oma ideele sobivat kunstilist, muusikalist vormi. Vormi suhtes nõudlik poeet. Üks on kindel – vormi valdab ta hästi. Sonett on luuletus, mis on kirjutatud kindlas vormis. Esseeromaani vormis teos. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma .. F. Tuglas. || keele struktuuriline külg. Vormilt jaatav, sisult eitav lause. || loog arutluse mõtteelementide ühendamise skeem. Loogikaline vorm.
▷ Liitsõnad: kunsti|vorm, luule|vorm, muusika|vorm, proosa|vorm, romaani|vorm, runo|vorm, soneti|vorm, värsivorm; lühi|vorm, pisi|vorm, põhi|vorm, siirde|vorm, suur|vorm, vahe|vorm, väike|vorm, üleminekuvorm; mina|vorm, päevikuvorm.
4. keel grammatiline sõnakuju, muutevorm. Morfoloogilised vormid. Pöörd-, käändsõna vormid. Tegusõna pöördelised, käändelised vormid. Umbisikulise tegumoe, kaudse kõneviisi vormid. Nõrga-, tugevaastmelised vormid. Nimetav maa ja omastav maa on homonüümsed vormid. Sõnatüvi võib eri vormides olla erineva kujuga.
▷ Liitsõnad: sõnavorm; aja|vorm, käände|vorm, mineviku|vorm, tulevikuvorm; alg|vorm, analoogia|vorm, erand|vorm, kulu|vorm, liht|vorm, liit|vorm, muute|vorm, paralleel|vorm, pea|vorm, põhi|vorm, rööbik|vorm, rööpvorm.
5. biol väikseim liigisisene süstemaatikaüksus (arengutingimusist v. kasvukohast johtuva erisusega); (ökoloogias:) organismide mittesüstemaatilise rühmitamise üksus. Kapsa teisendid ja vormid. Hariliku vahtra kevadpunane vorm. Hundi rohked alamliigid ja vormid.
▷ Liitsõnad: looma|vorm, taimevorm; aed|vorm, kääbus|vorm, leina|vorm, põõsas|vorm, püramiid|vorm, relikt|vorm, siirde|vorm, suve|vorm, tüüpvorm; elu|vorm, kasvuvorm.
6. plank, blankett. Avalduste, taotluste vormid. Tuludeklaratsiooni vorm A. Täitis aruande vormi.
▷ Liitsõnad: näidisvorm.
7. ka tehn vahend, šabloon, mille abil antakse millelegi kindel kuju; kujutisega ese, millelt saadakse tõmmis. Saviplaatide vormid. Küünlad valati plekist vormidesse. Sulametall tardus vormis. *Peensepa töökojas leidus alati ka mõningaid vorme. V. Konsap.
▷ Liitsõnad: küünla|vorm, liiva|vorm, piparkoogivorm; kips|vorm, liiv|vorm, metall|vorm, muld|vorm, press|vorm, valuvorm; trükivorm.
8. küpsetamiseks (ja küpsetisele soovitud kuju andmiseks) kasutatav nõu; nõu, milles tarduv toit saab soovitud kuju. Plekist, klaasist vorm. Kuumakindel, lahtikäiv vorm. Vormis küpsetatud leib. Valas, pani taina võiga määritud vormi. Võttis, kummutas jahtunud koogi vormist välja. Ladus kartuliviilud rasvatatud vormi. Sült tõsteti vormidesse jahtuma. Želee on vormides juba tarretunud.
▷ Liitsõnad: juustu|vorm, keeksi|vorm, koogi|vorm, küpsetus|vorm, leiva|vorm, pudingi|vorm, tordivorm.
9. ‹hrl. liitsõna järelosana› vormiroog. Kartuli-sinihallitusjuustu vorm.
▷ Liitsõnad: juurvilja|vorm, kala|vorm, kartuli|vorm, kilu|vorm, kohupiima|vorm, leiva|vorm, liha|vorm, makaroni|vorm, rabarb(e)ri|vorm, riisi|vorm, saia|vorm, seene|vorm, sibula|vorm, silguvorm.
10. vormiriietus; munder. Eesti politsei vorm. Raudteelase, tsiviillenduri vorm. Kannab kaitseliitlase vormi. Paneb, tõmbab vormi selga. Tal on vorm seljas. Vorm istub tal seljas nagu valatult. Mereväelase vormis mees. Kapten oli täies vormis. Igal koolil oli oma vorm. Õpilastelt nõuti vormi kandmist. || kõnek riietus üldse. Tüdruk oli oma igapäevases vormis – teksapükstes ja kampsunis.
▷ Liitsõnad: kooli|vorm, madruse|vorm, mereväe|vorm, miilitsa|vorm, ohvitseri|vorm, pioneeri|vorm, politsei|vorm, skaudi|vorm, sõjaväevorm; paraad|vorm, pidu|vorm, rivi|vorm, suve|vorm, talve|vorm, välivorm.
11. treenitusest, tervisest jm. tingitud üldine seis(und), (sportlase) jõudlusvõime teat. hetkel; hea kehaline v. vaimne seis(und). Sportlik vorm. Ujuja füüsiline vorm on kadestamisväärne. Võistleja on heas, kehvas vormis. Maadleja pole veel saavutanud parimat vormi. Räägiti uisutaja suurepärasest, hiilgavast vormist. Ta ei suutnud end võistlusteks vormi ajada. Töötahe on kunstnikku vormis hoidnud. Näitleja on säilitanud oma loomingulise vormi. Ma ei ole täna vormis, töötegemisest ei tule midagi välja. Ta on küll pensionil, kuid ikka veel endises jõus ja vormis. *Sportlane kaotab vormi treeninguta, haritlane pideva mõttetööta. L. Hainsalu. || (sale-oleku, trimmis keha kohta). Figuuri vormi viima. Näeb kõvasti vaeva, et vormis püsida. Sööb vähe, et mitte vormist välja minna. Sõi end vormist välja. Noor naine, aga täiesti vormist väljas. Pärast lapse saamist on ta vormist välja läinud. *.. kuid ta [= naise] ihu on inetult vormist väljas: piht vimmas ja kõht kummis. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: ala|vorm, hiilge|vorm, kõrg|vorm, suur|vorm, tippvorm; mängu|vorm, võistlus|vorm, võitlusvorm.

väetise|lahus
aiand (mineraal)väetise vesilahus. Nõrk, kange väetiselahus. Valas väetiselahust lillejuurtele.

õli tulle valama ~ kallama
asja hullemaks tegema, riidu suuremaks ajama. Lepitamispüüd valas ainult õli tulle. Kallas oma sõnadega õli tulle.

õõvas ‹õõva 19› ‹adj›
hrv õõva tekitav. Õõvas paik. Kuuvalgus valas oma õõvast helki üle lagendiku.

ääretasa ‹adv›

1. ääreni, pilgeni, triiki (täis); üleni. Kraav oli ääretasa vett täis. Valas klaasi ääretasa täis. Tünn täideti ääretasa. Laps on jonni ääretasa täis. Süda valgus ääretasa rõõmu täis.
2. millegagi samal joonel, võrdsel kõrgusel, ühetasa. Vesi oli mõlemal kaldal teetammiga peaaegu ääretasa.