[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

eks ‹adv›

1. nõrk kinnitus- v. rõhusõna lausetes, mis väljendavad:. a. nõustumist, nõusolekut. Eks ma ikka tule, kui vähegi võimalik. Hea küll, eks ma proovi(n). Jah, eks see kuumus tee liiga küll. Kui tarvis, eks siis või minna ka. Eks me vaata, mis siin teha annab. „Õuna tahad?” – „Eks anna pealegi.”. *„Kena poiss,” kiitis Rudolf. „Eks ole,” kinnitas Irma. A. H. Tammsaare. b. nentimist, kinnitamist. Eks pärast ole igaüks tark. Eks seda ole juhtunud paljudega. Eks iga algus ole raske. Eks ma öelnud! Eks olnudki rebane lõksus. „Kes seda tegi?” – „Eks ikka Juhan.” Eks ta ole (ebamääraselt möönev reageering kaasvestleja jutule). c. seletust, selgitust. Eks ta karda(b), sellepärast rabelebki. Eks ma läinud külma ilmaga vette, nüüd on nohu kallal. Eks me nägime, et vihm on tulekul ja jooksime tagasi. d. arvamust, oletust. Eks hunt ta murdnud, kes muu. Eks kahekümne ringis peaks külalisi ikka tulema. Eks see paranda(b), kes ära lõhkus. Eks külarahvas saa(b) imestada, kui Jaan nooriku koju toob. e. soovitust v. soovi. Eks tee ise. Eks küsi talt eneselt! Eks mingu ja vaadaku ise järele. Eks võtnud siis lapsed tööle kaasa! Eks astuge vahel meie poole ka sisse! Eks teeme siis väikesed tropid! Eks jääme siis nägemiseni! Eks terekest kah! Eks hüvasti siis seda korda! f. ilkumist, ähvardust v. pahameelt. Eks sa näe, kus tark väljas! Eks katsu veel vastu hakata! Eks tulgu ainult, koera ajan peale! Eks sa proovi süüa, kui supp on nagu soolvesi! g. imestust, üllatust. Eks näe imet! No eks sa kuule, kus lugu!
2. usutlussõna, millele oodatakse jaatavat vastust, nõustumist; täh. 'kas ei, kas'. On ju nii, eks ole? Tulete siis homme, eks? Eks ole ilus? Oleme kokku leppinud, eks ju? *Mäletad, kui üles kirjutama tuldi, siis ütlesin: eks, Goori, see on ju sinu laud. H. Kiik. *„Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. A. H. Tammsaare.

jah ‹adv›

1. jaatussõna, mida kasutatakse nõusolekut, kinnitust väljendavas vastuses; ant. ei. Kas tuled? – Jah tulen. Kas see on sinu oma? – Jah. „Jah!” vastas mu koputusele räme mehehääl. *„Kas sul ka tütar on?” – „Jah, ka minul on tütar,” vastas Eduard. E. Krusten.
2. kasutatakse mingi väite kinnitamisel, rõhutamisel; küll, tõepoolest. Sina jah! Seda oli kuulda jah. On jah ilus tüdruk. Oleme jah uhked. Eks ta ole õigus jah. Oled jah könn! See töö tuleb jah hommepäev ära teha. Ah jah (väljendab ootamatut meenumist). *Kirju ja korraldusi – jah, neid tuleb meile linnast mehemoodi. R. Vaidlo. || (eituse kinnitusena). *„Ei ole jah, ei ole taevast ega põrgut, ja manalat ka ei ole,” ütles Eedi endiselt. E. Krusten. *„Ei saa jah,” on Jaak nõus. A. Gailit.
3. kasutatakse küsilauses. a. (jaatavat vastust eeldades:) eks. Solvusid, jah? *Millega tegeleb su armas abikaasa? Arhitekt, jah? A. Liives. b. (kaasvestlejat ergutades). *„Tulin [välja kõndima], et mõtelda.” – „Jah?” Ma ei pruugigi rohkem peale käia, Pinna tahab ise rääkida asjadest, mis tal südame peal. L. Promet.
4. kasutatakse kahtluse, uskumatuse v. rahulolematuse väljendamisel. Kuulab ta sul, jah, sõna küll! Võtab ta sul, jah, õppust! *„Ussid käes?” oli Hendriku esimene küsimus. „Jah, ei tea kust,” torises Peeter. A. Tigane.

kas ‹adv›

1. alustab jaatavat v. eitavat vm. alternatiivset vastust eeldavat küsilauset (samas funktsioonis kasutatakse ka inversiooni ja intonatsioonimuutust). Kas väljas sajab? Kas linna on palju maad? Kas valus ka on? Ants, kas sa ütlesid nii? „Hakkame minema” – „Kas kohe?” Kas ei või jaa? Kas Linda on tööl või ei? Kas sa sõidad Tartusse või Elva? || kõnek (pöördumiste algul). Sina, kas tead, ära tee nende nöökimistest väljagi. *Nõiajõud, kas näete, mõjusid veelgi. F. Tuglas (tlk).
2. alustab lauset, mis on vormilt küsiv, väljendab aga (kas ainult v. küsiva sisu kõrval):. a. kahtlust, ebakindlust. Kas ta täna tulebki? Kas me enam kunagi kohtume. *„See on kuri poiss,” seletas Maret. – „Kas ta just kuri on ...” lausus Tiina .. A. H. Tammsaare. b. kõhklevat ettepanekut. *„Kas me ei läheks kord aeda,” tegi Emmi pärast sööki ettepaneku. K. Ristikivi. c. käsku, keeldu, nõuet vms. Kas sa oled vait! Kas sa saad minema! Neid marju ei tohi võtta, kas kuuled! *„Kas sa pead lõuad söögi ajal!” käratas Heroodes. R. Kaugver. d. imestust v. pahameelt. Kas sa näed, tema ka siin! Inimesi öösel häirida, kas see on kellegi komme! Kas teie, piimahabemed, ka midagi teate! *Mis ta jandab nende kividega, kas ta ei oska oma käsi paigal pidada! P. Vallak. e. eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet. Kas laps ei olegi inimene? Kas ta siis loll on! f. hrv eitust. *„Mis on metall?” – „Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüsse põletavat.” O. Luts.
3. alustab küsivat, kahtlevat vms. sihitis- vm. kõrvallauset vrd kas (1. ja 2.a. täh.) Ütle, kas see on tõsi. Nad küsivad, kas ma olen ettepanekuga nõus. Tekkis küsimus, kas on mõtet edasi minna. Ei tea, kas ta enam tuleb. Otsustage ise, kas see on õige. Kahtlane, kas ma teda enam ära tunnen. Vaatab, kas maja paistab juba. Kuula, kas sammud juba kostavad.
4. kõnek esineb omapärase rõhutava sõnana rahvapärastes ütlustes. Ta kirus kaaslast taga kas küll saab. Kuidagi ei pääsenud üle jõe, kas tee mis tahad! *„Mina olen nagu voorimehe vana hobune,” oli kord Vana seletanud, „kui nahk juba soojaks läheb, siis jookseb kas mu meie ...” L. Metsar. *Aga leili, seda võtab kere vastu kas kui palju. Mida palavam, seda parem. A. Mägi.
5. van kas või. Poiss saab ikka tüdruku juurde, kas läbi oherdiaugu. *Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi. A. H. Tammsaare. *Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu [laulda] kõõrutanud. M. J. Eisen.
6. ‹ühendsidesõna osana› kas ... või vt või

korvi andma, korvi saama
abieluettepanekut v. tantsu- v. muud kutset tagasi lükkama; sellise ettepaneku v. kutse peale eitavat vastust saama. Neiu oli juba paarile kosilasele korvi andnud. Räägitakse, et Jaan käinud rikkal peretütrel kosjas, aga saanud korvi. Milla oli selle tantsu ajal juba mitmele korvi andnud. *.. ehk jätkub mõni tunnike minu jaoks, mille võiksime ühiselt veeta vast kohvikus. Eks ole? Ega te mulle korvi ei anna? B. Linask.

küll ‹adv›

1. mingit väidet eriliselt toonitav sõna. Istu rahulikult, küll mina lähen. Ole mureta, küll me saame hakkama. Küll ta tuleb, ta ju lubas. Küll ma ta üles leian! Küll näed, et ta peab sõna. Kasva suureks, küll siis saad kõik teada! Küll mina juba tean, mis ma teen! Võta aga, küll sa pärast tasud! Pole viga, küll ta paraneb. Poiss veel noor, küll ta võtab pärast aru pähe. Küll tuleb aeg, kus sa oma sõnu kahetsed. Kas ma talle küll ei rääkinud, et ära mine. Ilm on halb. – Küll päeva peale paraneb. *Kui need näevad, et järele ei anta, küll nad lepivad poole, vahest isegi kolmandiku hinnaga. K. A. Hindrey. || vastust kinnitav sõna. Kas jääb meelde? – Jääb küll. Saad sa üksi hakkama? – Küll (saan). Te olete vist arst? – Seda küll. Sa oled muidugi rahul? – Olen küll. Kas see on direktor? – Vist küll. Sa ei ole vist varem seda tööd teinud? – Ei ole küll. Saad sa sellest aru? – Ega ei saa küll. Mul pole sulle paremat toitu pakkuda. – Ah, see käib küll. *„Ta ei ütle!” – „Ütleb küll! Lubame kompvekki.” R. Vaidlo. || rõhutav sõna, enamasti täh. 'igatahes; tõega'. Nüüd ma pean küll minema. Mihkel nüüd küll selles süüdi ei ole. Praegu ei saa ma küll tema plaanidest aru. Mina küll nii ei teeks. Teile ma sellist õnnetust küll ei sooviks. Mida see küll peaks tähendama? Siin küll poolt kilogrammi ei ole. Upsakas ja uhke ta küll ei ole. Nüüd olen küll ära eksinud! Sellest on küll juba oma paar nädalat, kui ma Hildat nägin. Uudishimulikke oli palju, enamuses küll naised. *See oli küll esimene kord, kus soos oli korraga nii palju inimesi.. L. Metsar.
2. kinnitav, rõhutav sõna mingi vastanduse korral. a. esineb vastandusele eelnevas lauseosas. Lubasime küll teineteisele kirjutada, aga lubadus ununes peagi. Talv on küll peaaegu läbi, kuid väljas ikka veel külm. Ma pole küll päris terve, kuid tulen siiski kaasa. Töö ei olnud küll raske, ent väsitas ometi. Mahtusime küll kuidagi ära, aga kitsas oli. Hooples küll, aga ise oli hirmu täis. Sihtisin küll, aga ei saanud pihta. Aiman küll, missugust vastust ta minult ootab, kuid vaikin. Ta on küll lahke, ent samal ajal nõudlik. Siin on küll rahulik, kuid igav. Küll otsiti kõik metsad ja rabad läbi, aga kadunut ei leitud. b. esineb vastanduvas lauseosas v. lauses endas; hrl. eelneb sel juhul eitavasisuline väide. Venda ta ei kohanud, küll aga nägi vennanaist. Raamatut ma ei saatnud, küll aga kirja. Külm ei tee mulle midagi, küll aga ei talu ma tõmbetuult. Mind nad ei märganud, aga mina nägin neid küll. Ta polnud kuri, aga range küll. Saar on asustamata, küll peatuvad siin vahetevahel kalamehed.
3. ‹sageli elliptiliselt› aitab esile tuua kõneleja arvamust v. tundetooni. Imelik küll, kuhu ta nii kauaks jääb. Kurb küll, aga nii see on. Oleks ikka hull küll, kui sadama hakkab. Kahju küll, aga nii see läks. Ime küll, et see vanker nii kaua vastu pidas. Veider küll, et mõni inimene nii põikpea on. Õige küll, sina ju seda veel ei tea! Sellest me ei rääkinud, tõsi küll. Vaevalt küll ta enam tuleb! See tekst käib küll. *Aga olid ikka rängad ja rasked sõnad küll. Keelepära võttis kangeks.. T. Braks.
4. rõhutav sõna mitmesugustes oletust, kõhklust, imestust, nõutust vms. väljendavates otsestes ja kaudsetes küsimustes, sageli täh. 'ometi, siiski'. Mis sind küll siia tõi? Mis sa temas küll leiad? Mis ta küll praegu peaks tegema? Mis meid küll seal ootab? Miks ta küll nõnda kardab? Kuidas need inimesed küll omavahel sobivad? Kes küll võis arvata, et see nii läheb! Kuidas see küll võis juhtuda, et ta alla jäi! Imestati, kuhu nad küll nii kauaks jäävad. Huvitav, kust ta küll selle raha võtab. Jäime ootama, mis ta küll ütleb.
5. rõhutav sõna mitmesugustes hüüatustes. Küll on ilus õhtu! Küll alles tuiskab! Küll on tore, et sa tulid! No küll ikka ütles vägevasti! Ah teid küll oma pärimistega! Kuidas küll tahaks reisida! Küll on aga palju inimesi! Küll sa ikka oled rumal! Mis teil küll arus on! On aga lugu küll! „Ah sind küll!” pahandas ema. Oi jumal küll, mis nüüd saab! Sa heldene aeg küll! Oi kuradit küll, mida nüüd peale hakata!
6. esineb kõneleja tundetooni rõhutavalt jaatavas lauses, mis aga tegelikult sisaldab eitavat v. kahtlevat arvamust millegi suhtes. Küll ta sul tuleb! Kuhu niisugune temp küll kõlbab! *„Ma luban, et ta enam kunagi ei põgene.” – „Usub Emai sinu lubadust küll!” väitis Thompson. H. Treimann (tlk).
7. küllalt, piisaval määral, piisavalt. Süüa ja juua oli üsna küll. Ehitusmaterjali, raha on veel küll. Puudust ei olnud millestki, kõike oli küll. Ära sina mine, seal on aitajaid isegi küll! Vara alles, koiduni on veel aega küll. Siin on ruumi küll. Pole rohkem vaja, sellest on küll. Küll, ära mulle rohkem suppi tõsta! Laiseldud on juba küll, aeg on tööle hakata. Põhjust sääraseks arvamiseks oli rohkem kui küll. Kas minu kallal norimisest veel küll ei ole, nüüd asud ka laste kallale! *Mitja kelgutas liumäel ja uisutas kinnikülmanud jõel, nii et küll sai.. M. Veetamm. || ‹korduvana› külluses, hästi palju. Aega, tegemist on veel küll ja küll. Selliseid juhtumeid on olnud küll ja küll. Inimesi oli seal juba ilma minutagi küll ja küll. *Juba läbikäidud maa järele otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju.. A. H. Tammsaare.
8. seob rõhutades ühendava sidesõna laadselt korduvaid lauseliikmeid v. eri lauseid. Mindi küll üksikult, küll hulgakesi. Temaga on proovitud hakkama saada küll heaga, küll kurjaga. Tuli ette küll suuremaid, küll väiksemaid vigu ja möödalaskmisi. Väntasime küll parema, küll vasaku käega, küll mõlemaga. Küsisin seda küll isalt, küll emalt. Küll oli nüüd rõõmu, küll oli nüüd naeru ja kilkamist! *Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. A. H. Tammsaare. *Küll oli tal igav, küll ta palus, et teda lastaks sõbra juurde, küll ta tahtis ära leppida, küll ta tiirutas ümber arestimaja.. J. Smuul.
9. ‹sidesõnalaadselt› alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat lauseosa v. kiilsõna laadi ühendit. *.. aga nüüd kuulukse Laes „Vabaduses” jälle tegelane olevat, küll mitte enam juhatuse esimehena.. A. Hint. *Pealegi leidub veel teisi tõlkeid, mida võib (küll ainult oletamisi) siduda Mango Hansuga. R. Põldmäe. | ‹ühendsidesõna osana› ehk küll vt ehk

küsimus ‹-e 5› ‹s›

1. lausung, millele oodatakse vastust. Suuline, kirjalik küsimus. Otsene, kaudne, retooriline küsimus. Asjalik, terav, kaval, rumal, huupi esitatud, liigne küsimus. Ankeedi küsimused. Küsimusi esitama. Küsimustele vastama. Küsimusi pandi risti ja põiki. Õpetaja kordas küsimust. Kas kõik said küsimusest aru? Poetasin argliku küsimuse. Pöördus küsimusega minu poole. Ma ei suutnud küsimust vastata. Küsimusele nõuti täpset vastust. Küsimus kipitab, kibeleb keelel, kerkis keelele. Ta puistati üle küsimustega. Küsimuste tulv sadas talle kaela. Mind hakati küsimustega pommitama. Ta ajab mind oma küsimustega ummikusse. Teda vaevas kogu aeg küsimus, kuidas ja miks. Peas keerles mõtete ja küsimuste virvarr. Ta vaatas mulle otsa, silmades tumm küsimus.
▷ Liitsõnad: ankeedi|küsimus, eksami|küsimus, keerd|küsimus, lisa|küsimus, mõistatus|küsimus, nalja|küsimus, rist|küsimus, vahe|küsimus, vastu|küsimus, viktoriiniküsimus.
2. probleem; lahendust, selgitust vajav asi v. asjaolu. Kiireloomuline, pakiline, keeruline küsimus. See on tülikas, tõsine, põhimõtteline küsimus. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus'. Tehnilised, majanduslikud, poliitilised, praktilised küsimused. Küsimust püstitama, üles seadma, tõstatama, kaaluma, otsustama, lahendama. Uurimist, arutamist vajavaid küsimusi on palju. Küsimusse tuleb selgust tuua. Ta on poliitika küsimustega kursis. See küsimus tuleb võtta päevakorda. Ühe või teise küsimuse üle tuleb veel nõu pidada. See on kaugema tuleviku küsimus. Tasu küsimus jäi lahtiseks. Selles küsimuses olid kõik ühel meelel. Nendes küsimustes on ta vanamoodne. Desarmeerimine on muutunud küsimuste küsimuseks 'tähtsaimaks küsimuseks'. Ma ei tahtnud sellest küsimust teha. See on säärane küsimus, millest võõrastega rääkida ei taheta. | [millegi] küsimus(t)es asjus, suhtes. Lahkhelid tekkisid tulude jaotamise küsimuses. *.. maa jagamise küsimustes kisklesid feodaalid tihtilugu omavahel. A. Vassar.
▷ Liitsõnad: agraar|küsimus, au|küsimus, elu|küsimus, haridus|küsimus, kaadri|küsimus, kasvatus|küsimus, keele|küsimus, kooli|küsimus, kultuuri|küsimus, kunsti|küsimus, leiva|küsimus, maa|küsimus, majandus|küsimus, moraali|küsimus, mure|küsimus, nais|küsimus, olme|küsimus, palga|küsimus, personaal|küsimus, piiri|küsimus, prestiiži|küsimus, päevakorra|küsimus, rahvus|küsimus, riietus|küsimus, seksuaal|küsimus, sotsiaal|küsimus, talurahva|küsimus, toitlustus|küsimus, tuleviku|küsimus, töölis|küsimus, tüli|küsimus, usaldus|küsimus, usu|küsimus, vaidlus|küsimus, võimu|küsimus, üldküsimus; ise|küsimus, keerd|küsimus, pea|küsimus, pisi|küsimus, põhi|küsimus, sõlm|küsimus, võtme|küsimus, üksikküsimus.
3. (seoses aega väljendavate sõnadega millegi lähemas tulevikus toimuva kohta). Sõja lõpp on juba päevade küsimus. Töö lõpetamine on vaid aja küsimus. Tundus, et see polnud isegi enam tundide, vaid minutite küsimus.

lahendama ‹37›

1. ebaselget v. vaieldavat probleemi selgitama (ning otsustama), lahendust otsima v. leidma; millessegi selgust tooma, millestki väljapääsu leidma. Teaduslikke probleeme uurima ning lahendama. Tüliküsimusi, arusaamatusi lahendama. Julge ning kiire tegutsemine lahendas olukorra. Kas tuumaenergia lahendab kütuseprobleemi? || kunstilist v. tehnilist lahendust leidma ning rakendama. Originaalselt ning huvitavalt lahendatud arhitektuuriansambel. *.. mina pidin lahendama monumendi aluse ja kaks tiibreljeefi. E. Vetemaa. || (matemaatika)ülesandele lahendust, õiget vastust otsima ning leidma. Õpilased lahendavad ülesandeid. Võrrandeid lahendama. Lahendab ristsõnamõistatust, maleülesannet.
2. hrv lahedamaks muutma, pinget vähendama. *Ta pidi pisut fantaseerima, pisut lahendama seda pinget, mis oli temasse kogunenud sama lühikese õhtu jooksul. J. Kärner.

leidlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kergesti lahendust, vastust, olukorrast väljapääsu jne. väljamõtlev; seda ilmutav, sellest tunnistust andev. Leidlik inimene. Kitsikus, häda teeb inimese leidlikuks. Ta on väga leidlik luiskama, valesid välja mõtlema. Leidlik vaim, pea. Vaimukalt leidlik vastus, lahendus, reklaam. Leidlike riimidega luuletus. *Ühest sai Andres selgesti aru: tema oli leidlikum kui üleaedne. Pearu pidi kõige juures pikka aru pidama. A. H. Tammsaare.

mõistatama ‹37›
mõistatus(t)ele vastust, lahendust otsima. Mõistata, mis see on: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline? Anna veel mõistatusi mõistatada. Poiss on terane ja nobe mõistatama. || midagi ära arvama v. ära arvata püüdma, millelegi mõttes lahendust otsima. Püüdsin mõistatada, kuhu ta oma jutuga tüürib. Mõistatasin, kes võis mulle need lilled saata. Mõistatasime, milleks seda riistapuud võiks olla kasutatud. Peaaegu võimatu oli ära mõistatada selle kirja autorit. Tema näoilmest on raske mõistatada, mis plaani ta peab. Teada pole midagi, tuleb arvata ja mõistatada. *Professorite ja koolipoiste võimatud varesejalad oskab ta [= trükkal] lahti mõistatada .. H. Salu. *Andis mõistatada, millest seal küll süüa keedeti. Kerjamas nad [= mustlased] ei käinud. L. Vaher.

puiklema ‹puigelda 49›
vastu vaidlema v. vastu hakkama, tõrkuma. Puikles viisakusest, ent nõustus siiski. Tegin kõik tööd puiklemata ära. „Mis nüüd mina,” puikles perenaine. Süda puikleb surmasõnumit uskumast. Tirib enda järel puiklevat last. *.. proua Lindvallil on kindlasti niisugused puiklevad suudlused.. A. Ravel (tlk). || ebamäärast, põiklevat vastust andma. Ütle otse, ära puikle. Puiklev vastus, seletus. Lausus puigeldes, et südames pistab.

vastama ‹vastata 48›

1. küsimuse, ettepaneku, arvamuse vms. peale midagi ütlema, teatama v. muul moel (näit. liigutusega, žestiga) reageerima; vastust andma. Kellelegi vastama. Küsimustele vastama. Ägedalt, külmalt, rahulikult, ükskõikselt, rõõmsalt, ausalt, jaatavalt, eitavalt, lühidalt vastama. Suuliselt, kirjalikult vastama. Vastas mu pärimisele, pärimise peale, et tunneb end kehvasti. Vastas küsimusele küsimusega. Vastas ettepanekule nõusolekuga. Tegi suu lahti, et vastata, aga häält ei tulnud. Nad ei teadnud, mida vastata. Mis tal oligi vastata. Nii ei tohi emale vastata! Ta ei vastanudki midagi. Jättis küsimusele vastamata. Ei vastanud poolt sõnagi, musta ega valget. Hoidus vastamast. Ära vasta teise eest! Vasta ainult „ei” või „jaa”! „Tere!” – „Tervist,” vastati kooris. Vastab tervitusele naeratusega, noogutades, käega viibates. Vastab naise pilgule kulmukergitusega. Surus sõbra kätt, aga too ei vastanud sellele. Vastasin vaikimisega. Kirjale on ikka veel vastamata. Kuulutusele vastas kümmekond tööotsijat (ühenduse võtmise kohta kuulutajaga). Ankeedile vastas 'ankeedi täitis' mõniteist õpetajat. Järelepärimisele peab amet vastama kuu aja jooksul. Küsis laenu, aga pank vastas äraütlemisega. Üks loll võib rohkem küsida kui kümme tarka vastata. || koolis teadmiste kontrolliks õppetükki üles ütlema, õpetaja küsimustele vastust andma. Vastab tahvli juures tundi. Poiss kutsuti vastama. Tule vasta, mis sa õppinud oled. Vastas eksamil viiele, viie peale. Jäi peale tunde keemiat (järele) vastama. Vastas oma kahed enne veerandi lõppu ära. Õigesti, valesti, hästi, halvasti vastama. || koputamisele, helistamisele vms. reageerima. Koputab uksele, aga keegi ei vasta. Telefon heliseb, mine vasta! Number, telefon ei vasta. Kutsungile vastama. || vastu kajama. *Till, tall! ka kostab metsa sees / ja vastab mets ja karjamaa. Juh. Liiv.
2. mingile teole teoga reageerima. Müksas naabrit ja see vastas samaga. Koer vastab silitamisele sabaliputamisega. Üksikule lasule vastati kuulirahega. Ülekohtule vastati vastuhakuga. Vastas halvale kohtlemisele töölt lahkumisega. Vastas konkurendi saavutusele uue rekordiga. *Ja kinkidele vastab ta [= Urmas] suurematega. K. A. Hindrey. || (vastuarmastuse tundmise kohta). Kellegi tunnetele, tundeile vastama. Neiu ei suutnud noormehele samade tunnetega vastata.
3. vastav(uses) olema; sobiv olema, sobima. Oletus, hüpotees vastas tõele. Teated, andmed vastavad tõele. Kas see jutt vastab tõele või ei? Uue aja nõuetele vastav ehitis. Toode ei vasta standardile. Karistus ei vastanud kuriteo raskusele. Saadu ei vastanud lootustele. Tõlge vastab originaalile. Rittmeister ratsaväes vastas kaptenile jalaväes. Ühele kilomeetrile looduses vastas üks sentimeeter joonisel. Hüpitsa pikkus vastaku võimleja kasvule. Uus kübar ei vastanud kandja maitsele. Esineja kleit ei vasta ürituse stiilile. Naine ei vastanud ta kujutlusele armastatust.
4. van vastutama. *Oma peaga vastad sa, kui nad ära lased karata .. A. Saal. *".. Ja kõigepealt su selg, mis su häbemata sõnade eest vastama peab,” pilkas komtuur. E. Bornhöhe.