[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vest1 ‹-i 21› ‹s›
meesterõivastusest pärinev, algselt kuue all kantud käisteta pihakate. Kootud, villane, karusnahkne, sametist vest. Lühike, pikk vest. Tõmblukuga vest. Paneb vesti selga. Võtab vesti seljast. Nööpis vesti kinni, lahti. Käib vesti väel. Ülikonna juurde kuulus ka vest. Uurikett ulatus vesti nööpaugust taskuni. On külm, tõmba vest peale. Sooja voodriga vest. Kuulikindel vest. | piltl. Kollase vestiga rasvatihane. || jalgu vabaks jättev koera kehakate. Koerale pandi vest selga.
▷ Liitsõnad: kasuk|vest, kork|vest, nahk|vest, pihik|vest, pääste|vest, samet|vest, siid|vest, soomus|vest, ülikonnavest.

keel vestil ~ vesti peal, nii et keel vestil ~ vesti peal vt keel

[kelle(le)gi] vesti alla ~ vahele pugema
kellegi usaldust võita püüdma, usaldusaluseks tikkuma. Ära lase sel tümikal endale vesti alla pugeda! Üritab ülemusele vesti vahele pugeda.

vest2 ‹-i 21› ‹s›
mer lääs (tähis W). Tuul pöördus vesti.
▷ Liitsõnad: nord|vest, süüdvest.