[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

keel ‹-e, -t 34› ‹s›

1. toitu haarata, segada, maitsta ja neelata aitav ning häälitsemisel osalev liikuv elund suuõõne põhjas, inimesel tähtis ka kõneelundina. Inimese, looma keel. Keele näärmed, lihased. Roosa, punane, täpiline keel. Liigutab keelt suus. Tõmbas keelega üle margi. Keelde, keelt katki hammustama. Keelt suust välja ajama. Poiss näitas vastasele õrritavalt keelt. Laksutasin vaimustatult keelt. Köögist tulevad lõhnad panid keelt limpsama. Koeral palavaga keel ripakil, suust väljas. Kutsikas limpsab poisil keelega üle põse. Lehmal on kare keel. Rähnil on pikk kidaline keel. Maol on kaheharuline keel. || (kõneelundina, hrl. piltlikes ütlustes rääkimisviisi, kõnetakistust, jutu usaldatavust vms. iseloomustades; vt. ka fraseoloogiaosa). Eidel on väle, nobe, osav keel. Keelega jahvatama on nad meistrid. Mure, hirm nööris tal keele kinni. Tahtis midagi ütelda, aga keel liikus kangelt, ei kuulanud sõna. Ennem kuivagu mu keel, kui seda ütlen. Jäi uskuma petise valelikku keelt. Aina lubavad mesimagusal keelel. Selle mehe teravat keelt tuleb karta. Meelitajal on libe keel. Kuri keel on teravam kui nuga. *Ja uskuda ei maksa ka, kui keegi sindki kergel keelel sõbraks nimetab. E. Krusten. || loomade vastav elund lihasaadusena. Menüüs on keel hernestega. Kulinaariakauplusest saab keedetud keelt.
2. piltl kuju poolest keelt (1. täh.) meenutav osa millelgi. a. pikk kitsas kaugele esileulatuv maa-, jää- vm. riba. Neem ulatub kitsa keelena kaugele merre. Mägedest voolab alla suure liustiku keel. Sooja õhu keel ulatub kaugele põhja. b. kinga v. saapa paeltealune poollahtine nahalapp. Kingal, saapal on keel rebenenud. c. võtme osa, mis lukustusriivile vajutades kas suleb v. avab luku. Võtmel murdus keel. d. seotises tapi väljaulatuv osa. Keelega harktapp. e. piitsavarre külge kinnituv nöör v. rihm, piug. Piitsa keel. Tõstab käe piitsaga, selle keel vihiseb läbi õhu. f. leegi v. laine ladvaosa, hari, tipp. Leekide punased keeled. Lainete keeled limpsivad rannakive. g. ‹liitsõna järelosana› esineb taimenimetustes
▷ Liitsõnad: jää|keel, kaalu|keel, laava|keel, laine|keel, leegi|keel, liustiku|keel, luku|keel, lume|keel, piitsa|keel, rihma|keel, riivi|keel, suitsu|keel, tapi|keel, tuisu|keel, tule|keel, võtmekeel; karu|keel, käo|keel, mao|keel, peni|keel, ussi|keel, ämmakeel.
3. inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja. a. (üldiselt). Mõtlemine toimub keele abil. Keele teke, areng, struktuur, foneetiline süsteem. Suuline, kirjalik keel. Loomulikud, kunstlikud keeled. Žestide keel. b. (mingi rahva v. rahvuse suhtlemisvahendina). Soome, araabia, poola, jakuudi, hotentoti keel. Indoeuroopa, soome-ugri, turgi, semi keeled. Germaani, romaani, slaavi keeled. Läänemeresoome, volga, permi, ugri keeled. Samojeedi keeled. Aglutineerivad, flekteerivad, inkorporeerivad keeled. Analüütilised, sünteetilised keeled. Elavad ja surnud keeled. Klassikalised keeled 'kreeka ja ladina keel'. Keelt õppima, omandama, õpetama. Ta oskab, valdab, räägib, kõneleb vabalt mitut keelt. Mees õppis ära, selgeks rootsi keele. Kuidas see sõna vene keeli on? Vastas puhtas, vigases, aktsendiga läti keeles. Keelte peale oli tüdrukul annet. Jutuajamine käis, toimus inglise keeles. Nende kodune keel oli saksa keel. Tal paljud keeled käes, selged. Teos tõlgiti mitmesse keelde, paljudesse keeltesse. Tõlgib ungari keelest eesti keelde. Mis keeles ma pean vastama? Tekst oli trükitud kolmes (kohalikus) keeles. Šveitsis on neli ametlikku keelt. Tallinna, tartu keel. c. (eripärane) keelepruuk, väljendusviis v. stiil. Õpilaste, sõdurite, tudengite keel. Ilukirjanduse keel. Rahvaluule, vanasõnade keel. Ajakirjanduse keel. Esseede viimistletud, lihvitud keel. Maarahva, dialoogi lopsakas keel. „Kalevipoja” keel. Tammsaare, Tuglase, Kangro keel. Kunstipärane keel. Ilmekas, väljendusrikas, värvikas, kujundirohke, varjundirikas keel. Ajalehe keel oli kuiv, igav, trafaretne, hall, šablooniline. Raamat oli kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Sel tõlkijal on hea, ladus keel. Keelelt kehv, kesine teos. Juba keelest on kuulda, et oled siin võõras.
▷ Liitsõnad: alg|keel, alus|keel, antiik|keel, ema|keel, eri|keel, hõimu|keel, häälik|keel, inim|keel, kirja|keel, kirjandus|keel, kultuur|keel, lähte|keel, maailma|keel, maa|keel, murde|keel, mustlas|keel, naaber|keel, pisi|keel, põhi|keel, rahvus|keel, riigi|keel, sala|keel, sega|keel, substraat|keel, sugukonna|keel, sugulas|keel, suhtlemis|keel, sõsar|keel, tehis|keel, tuleviku|keel, vahendaja|keel, vahendus|keel, viipe|keel, võõr|keel, vähemus|keel, välis|keel, õppekeel; ajalehe|keel, all|keel, ameti|keel, argi(päeva)|keel, eriala|keel, ilukirjandus|keel, kantselei|keel, kaubandus|keel, kiriku|keel, kohtu|keel, kõne|keel, käibe|keel, laste|keel, luule|keel, norm|keel, normaal|keel, nüüdis|keel, oskus|keel, piibli|keel, proosa|keel, raamatu|keel, rahva(luule)|keel, salongi|keel, sõduri|keel, tarbe|keel, teabe|keel, teadus|keel, tehnika|keel, tänapäeva|keel, õpilas|keel, ühis|keel, üld|keel, üliõpilaskeel.
4. piltl sõnadeta väljendus v. informatsioon millegi kaudu (hrl. eelneb vastav sõna genitiivis). Pilkude, miimika, liigutuste keel. Mesilaste, sipelgate, loomade keel. Signaalide keel. Helide keel. Arvude keel on selge ja täpne. Kunstnik annab muljeid edasi värvide, kujundite keeles. Igal kunstiliigil on oma keel ja väljendusvahendid. *Ja ema sõnade järgi pidid ristipandud nuga ja kahvel lauakommete keeles tähendama, et sööja pole veel lõpetanud. H. Pukk. *Siin tõlkis Mart Saar metsade kõnet laulude keelde .. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: filmi|keel, heli|keel, kujundi|keel, tantsu|keel, vormikeel.
5. sümbolite ja reeglite kogum informatsiooni edastamiseks
▷ Liitsõnad: algoritmi|keel, programmeerimis|keel, sümbolikeel.
6. kõnek kasut. inimese kohta. a. sõj informatsiooni saamiseks kinni püütud vaenlane. Luurajatel on ülesanne hankida, kaasa tuua keel. Mehed saadeti keelt püüdma. b. ‹hrl. pl.› kadedad, laimavad, pahatahtlikud vms. inimesed (millegi levitajaina, edasikandjaina). Kurjad keeled rääkisid tüdrukust igasugust halba. Hakka nüüd kõiki kadedaid keeli uskuma! *Nüüd oli Liinale selge, et kolmandad keeled olid temast ette jõudnud. O. Tooming.
7. millegi traatjas pinguldatud osa. a. muus üle kahe tugialuse pinguldatud häälestatav heliallikas, pillikeel. Tšello, kontrabassi, mandoliini, kitarri, harfi, tsitri, klaveri keeled. Sooltest, metallist keeled. Näppis, sõrmitses pilli keeli. Mängija sõrmed hakkavad keeltel nobedalt liikuma. Viiulil katkes keel. Tõmbab poognaga üle keelte. Vanematel kanneldel oli kuus keelt. | piltl. Hinge, südame keeled. Mälestus puudutas tema hinges kõige hellemaid keeli. Oskab teise südames õige keele helisema panna. *Mingi keel Joonas tõmbus uuesti pinevile. A. Hint. b. reketiraamile kinnituv reketi nöörjas osa
▷ Liitsõnad: bassi|keel, kandle|keel, klaveri|keel, pilli|keel, reketi|keel, sool|keel, teras|keel, viiulikeel; hinge|keel, südame|keel, tundekeel.

[kellegi] keel ei paindu

1. kellelgi on millegi väljaütlemisega raskusi. Neid võõra keele keerulisi sõnu ei paindunud eidekese keel välja ütlema.
2. keegi ei taha v. söanda midagi välja öelda, peab paremaks millestki vaikida. *Tooma keel ei paindunud siis Salmet süüdistama. P. Kuusberg.

keelele ~ keele peale tulema ~ kerkima ~ kippuma
(tahtmatult, ootamatult) meenuma ning väljaütlemiseks valmis olema, esile pürgima vms. Raamatut lugedes kerkib mõnigi küsimus või vastuväide keelele. Naljasõnad kippusid vägisi keelele. Eit latras kõigest, mis keelele tuli. *Juta oli vaikne, uhke ja pikatoimeline mõtlemises, talle tulid head vastused keelele hiljem .. V. Gross.

[kellelgi] keelel ~ keele peal kipitama ~ kihelema ~ kibelema ~ kipitsema ~ sügelema, [kelle(l)gi] keel sügeleb ~ kiheleb
kanget, vastupandamatut soovi tundma midagi (ära) öelda; kellelgi on kange tahtmine midagi öelda. Eidel sügeles uudis keelel. Neil kipitasid keele peal mitmed küsimused. Poiste keel sügeles küll, kuid saladust pidi ju ometi pidama. Teravad pilkesõnad kibelevad tal keelel.

[kellelgi] keelel ~ keele peal olema

1. midagi öelda v. küsida tahtma, selleks valmis olema. Sapine vastus oli tal keelel, aga targu jättis ta selle ütlemata. Küsimus on neiul keele peal, kuid ta häbeneb sellega välja tulla.
2. meenumisele väga lähedal olema, peaaegu meenuma. Nimi on just keele peal, aga mitte ei tule meelde, ei saa öelda.

keelel ~ keelt käia laskma, [kelle(l)gi] keel käib
(rääkimise, vatramise kohta). Eidekese keel käib vahetpidamata. *Noh, lase keelel juba käia! Mis see tühi asi sul siis öelda põle! Noh? M. Raud.

keel kuivab (suulakke kinni)
(väga tugeva janu kohta). Kange leitsakuga kippus kõigil keel suulakke kinni kuivama.

keel läheb pehmeks, pehme keelega, keel on pehme
(alkoholist mõjutatud ebaselge kõne kohta). Tal läheb juba ühest õllest keel pehmeks. Mõne õllekannu järel oli meeste keel üsna pehme. Pehmest keelest hoolimata seisti ikkagi küllalt kindlalt jalul.

keel läheb ~ pääseb lahti ~ valla
(olukorra kohta, kus keegi on taas suuteline midagi ütlema v. muutub jutukaks). Juba mõne pitsi, kannu järel läksid meeste keeled valla. Kui keel jälle lahti pääses, ei mõistetud muud kui kiruda.

keel läheb sõlme, keel on sõlmes
(olukorra kohta, kus kellelgi on millegi väljaütlemisega v. rääkimise, jutuga raskusi). Muidu nii jutukail kelmidel läheb keel äkki sõlme. *Volikogu vaidleb, meeste keeled on sõlmes, silmad punetavad. M. Traat.

keelt alla ~ kurku viima
väga hea, maitsev olema (toidu v. joogi kohta). Hanepraad, puuvili viib päris keele alla. Seal oli nii hüva vein, et tahtis kohe keele alla viia.

keelt kandma

1. kellegi peale kaebama, kellegi sõnadest v. tegevusest kusagil ette kandma. Käis ülemustele keelt kandmas. *Pangu [politsei] kas või trellide taha, aga omamaa meeste .. peale keelt ma ei kanna! H. Sergo.
2. klatšima, taga rääkima, tühje jutte levitama. *Räägitakse samuti, et Mari armastas keelt kanda nagu Sauna-Madise jutukas eit. I. Sikemäe.

keelt kastma
jooma, rüüpama (hrl. vägijooke). Taadid kastsid aeg-ajalt õlletoobist keelt. Rändur kastis karastava allikaveega keelt. *Mida rohkem keelt kasteti ja mängiti, seda enam valjenes ka kõne kaardilauas. E. Särgava.

keelt limpsama ~ nilp(s)ama
väga isunema, väga endale, oma valdusse v. kaasaks ihaldama. Pärijad nilpasid keelt vanamehe raha järele. Küllap nilpas juba ammu keelt selle koha, ameti peale. *Oi, küll need sulased oskavad keelt limpsata peretütarde järele! M. Metsanurk.

keelt lõksutama ~ peksma
taga rääkima, klatšima, tühje jutte levitama. Eided peksid küla peal naabrite üle keelt. See naine juba teiste peale keelt peksma ei lähe. *.. küllap inimesed puhtast kadedusest lõksutavad keelt. E. Maasik.

keel vestil ~ vesti peal, nii et keel vestil ~ vesti peal
suurest, rohkest tegemisest väga väsinud v. kurnatud; lõõtsutades, hingeldades. Sagimist on seal palju, kogu aeg keel vesti peal. Jooksevad võidu, ringi, keel vesti peal. *Sinu peremees .. vehkis tööd, nii et keel vesti peal. J. Sarapuu.

[kellelegi] mett keelele ~ keele peale määrima vt mesi

(oma) keelt (hammaste taga) hoidma ~ pidama
(targu) vaikima, ülearust lobisemist vältima. Tead mis tead, pea keel hammaste taga! Sa ei suuda keelt hammaste taga hoida, patrad kõik välja! *.. kuid mul on haiglas palju tuttavaid ja nad ei suuda keelt hoida. O. Tooming.

(oma) keelt sügama ~ teritama
kellegi kallal norima, nokkima v. aasima. Poisi kallal armastasid kõik oma keelt teritada. Irvhammas ei pannud pahaks, kui mõni temagi vastu oma keelt sügas. Igavusest lõõbiti niisama ja teritati keelt.

(oma) keelt talitsema ~ taltsutama
ettevaatlikult ning vähe, sõnu valides rääkima; (targu) vaikima. Talitse oma keelt, ära ometi kõigest latra! Nad võiksid ikka väheke oma keelt taltsutada. *Lobisemine pole kunagi kasuks, palju õigem on talitseda keelt ning hoida lahti ainult silmad ja kõrvad .. E. Kippel.

[kellelgi] (on) keel(ed) suus
keegi oskab mingit v. mitut võõrkeelt. Noormehel inglise, saksa keel suus. Mis niisugusel viga reisida, kel keeled suus.

pipart [kelle(le)gi] keelele ~ keele peale vt pipar

selget keelt rääkima ~ kõnelema

1. midagi lõplikult selgeks rääkima, asju ära klaarima. *Peale seda kutsus Andres Mari tagakambri ja rääkis ka sellega selget keelt. A. H. Tammsaare.
2. midagi selgelt v. ilmekalt tõendama, millestki tunnistust andma. Need faktid, arvud kõnelevad küllalt selget keelt. Lagunenud majad räägivad üsna selget keelt külaelanike olukorrast.

teist keelt kõnelema ~ rääkima

1. midagi hoopis teistsuguses valguses paista laskma, millelegi vastu rääkima vms. Kõik tundemärgid räägivad sootuks teist keelt. Seda väidet on raske uskuda, faktid kõnelevad paraku teist keelt.
2. kellegi suhtes teistsugust tooni kasutama, teistsuguseid abinõusid rakendama. Kui sa heaga aru ei saa, peab sinuga teist keelt kõnelema. *„Sinuga, Priidu, sedaviisi ei saa, sinuga tuleb teist keelt kõnelda!” ütles ta. „Õiendame ikkagi kohtulaua ees ..” P. Vallak.

ühist keelt leidma
kellegagi kokku leppima, vastastikust arusaamist saavutama. Ühesuguste huvidega inimesed leiavad kergesti ühise keele. Isa ei leidnudki poegadega ühist keelt. Ühise vaenlase ees leiti kiiresti ühine keel.

[midagi] üle keele saama
van midagi (kuidagimoodi, viimaks, siiski) ära ütelda suutma. *„Kutsuge mind lihtsalt kihelkonna kantriks,” sai köster üle keele. E. Särgava.