Eesti murrete sõnaraamatu 1.–39. vihik (a–segadis)
Leitud 1 artikkel
mardus `mardu|s g -se VNg Muh Lä(-o|s Mar) Ris KuuK Amb Koe ViK(mardu|s Kad) I, -kse Kuu Hlj VNg
1. folkl (surma ennustav) vaim;
kodukäija mina olen ise ka `mardust ka küll kuuld Kuu;
nägin oma `mardust Hlj;
`mardus tuulega nutab Kul;
nagu `mardus lähäb läbi, ei lausu sõnagi Amb;
mardus käib `surma `ieli ja koputab, lähäd `vuatama, põle kedagi Kad;
kui `mardus kedrab ehk nutab, siis sie tähendab `surma VJg;
just ku `mardus käib `üöse Iis;
nägin nagu `keegi läks, see oli vist surma `mardus Lai || (laste)hirmutis kutsun `marduse su kallale (
öeld lapsele)
Iis Vrd mardajus,
marras1 2. a. õnnetus, häda et sol nüid koa `sõuke `mardus pidi ette tulema; sellel `olli `sõuke `mardus `juhtun, looma õnnetus Muh; täl oo üks `mardus üle keind Rid; ikke üks `mardos tuleb, teine lähäb. mette `teagi, joba `mardos kaelapeal jälle Mar; nagu üks `mardus `kaelas, öets (öeldakse) kui tulekahi või varas tuleb Lih; oli mul seda `mardust `kaela `tarvis Kse b. riid, tüli seal oli nihuke `mardus naa et seda jõund keegi änam vaigistada Lih; Juhanil oli igavene `mardus söömese, `joomese ja `löömestega, kõik `naabrid joosn laiale Han; üks `mardus õli neil siäl (peres) Kod c. maru, torm Täna oo `väĺlas `neuke `mardus, et ää pista nina ukse vahelt `väĺla Han