Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 1 artikkel
ahmima `ahmima Jäm Khk Krj Pha Pöi Hi Mar Mär Kse Han PJg Hää Juu Kos JõeK JMd JJn Koe VJg Sim IPõ Plt Pil KJn, `ahmma Nõo, `ah́mma Trv Krk/-e/, (ma) ahmi(n); `ahmima, (ma) `ahmin Kuu RId; (sa) ahmid Hel
1. korduvalt haarama a. toitu ahmama kõik `ahmib `sisse - - on üks `ahne luom `süömä; tämä `ahmis sääl süä Lüg; `Ärjäpä ädälal `ahmiti enesed `lõhki; Sie (lehm) `ahmib vähä ajaga oma kõhu täis, `ahmib `tõisel iest `vällä Jõh; `Lmbad pugesivad läbi aja oraselle, `ahmisivad kered täis IisR; ta oo `kange `süia `ahmima Khk; Εε ahmi sedaviise, söö iluste Käi; küll ta `ahmis suure `suuga Mär; täkk akkas `kaeru `ahmima Juu; Pika lusikaga sai ahmitud lient suurest kaosist Kos; ahmib `süia küll teńe JMd; kõik süegi ahmib oma ette Sim; obune - - kui `kökside juures `seisis, `ahmis oma kere kua täis sial Trm; `süia ahmib, aga tööd ei soa `tehtud Pil; ahmib `sü̬ü̬ki `sisse Nõo b. sügavalt sisse hingama, õhku haarama kui ei saa iast `ingada, siis `ahmi Jõh; ahmib `suuga `öhku Khk
2. kokku ahnitsema, enda valdusse haarama tämä `tahtub kaik omale `ahmida Kuu;
`Ahmisid omale `nindapali `süüli, nüüd ei `jaksa `püsti `tulla Jõh;
kui `ükskid riie pigem vallali on, siis akab tuult `ahmima (
tuult võtma)
Khk;
Läks - - tuhli unniku taha ning kukkus omale kotti ahmima Pha;
Kus saab, sialt ikka ahmib oma pool Han;
ahmib suure süle täie, sis kõik kohad `einu täis Juu;
Oli suure varanduse kokku `ahmind Kos;
`ahmis lõngad kot́ti JJn;
`ahmis ette, pärast ei jõud ära `süia Lai;
Ahmib omale kõiksugu manti kokku KJn;
küll ahmib ta sedä varandust kokku Trv;
ahmip kõ̭ik tõese i̬i̬st ärä Nõo || nied ahmivad seda tüäd teha Iis