Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 1 artikkel
arendama aren|dama Emm Rei Mar Mih Hää Ris Juu Kad Kod Ksi Lai VlPõ M(-deme, -tem[e])
1. töövõimeline olema; seadma, korraldama; toimetama, talitama; korrastama; korras hoidma, koristama, puhtastama `tarvis kokko arendada (
töö lõpetada, koomale tõmmata)
Mar;
arendasime `entid uie maja `sesse Mih;
Võtab pää kirjuks - - sa‿i tää, kudas `kõike ära arendada Hää;
arendame täna selle tüö ära Kad;
õles ta - - õllud `varjajass ja nõuss ja toess, kunni ma õlesin ise suand arendajass ja vanemass Kod;
kui ta (
haige)
juba arendama akkab küll ta siis suab `tervest Ksi; [
see vanake]
on teesest natuke arendajam (
kõbusam)
Lai;
veikest tüdrukud `öeldi koogitegija - - kui ta juba arendaea oli Plt;
Küll on raske, kui see inime nii päratuks jääb, et ta isi ennast enam ei arenda Pil;
laps mõstab ju ennast isi arendada (
silmi pesta jne)
KJn;
ma arenda (
koristan)
kammerd Trv;
arendab oma `asju ja, `sääjab ilusti neid Pst;
arentive (
pesid)
neid `nõusid Krk;
miul om siin arendemist, `säädmist, kohendemist, miul ei ole midägi periss tü̬ü̬d Hel Vrd areldama,
arjendama1 2. jõudma, suutma; viitsima, tahtma äi mina arenda änam üles tousta; Äi arenda kövelönki sirgu vidada Emm; ei arnedand sugugu `käia Rei; ta (haige loom) on nõrk, ta ei arneda Ris || Et voib üks inimene ometi nii arendamata (saamatu) olla Emm
3. (sukka) alustama, looma ma arendasin tänä koe suka ülesse ~ lõin ülesse Juu