Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 1 artikkel
avar avar g -a R(n -a VNg Vai) Sa Emm Hää Koe I KLõ Trv Hls Puh Nõo, -e Krk; avvaŕ g avara San VId
1. a. ruumikas, lai, suur avar `huone;
avar riist, küll sie ottab `vasta Kuu;
kuub on üvä avara ja `lahtinaine;
nie one üväd avarad `kengäd, ei nie murista `kustki VNg;
suur säŕk mis nönda avar on Jäm;
avarad ru̬u̬mid;
`suapad oo avarad Kod;
kuub om avar Trv;
tal piap avarep tegeme kasu pääle (
lapse rõivast);
sääl om ää avare ruumi, kiḱk iluse küüni Krk;
aga tu̬u̬ sukk ei ole nii avar `jalga `aada kui si̬i̬ Nõo;
saabass om väeg avvaŕ San;
meil ei olõʔ avaraʔ ruumiʔ Plv || lahe nüüd om mul avvaŕ elläʔ, putuiʔ kellegiʔ ette Se Vrd abar2 b. kuhjaga, tublisti täis mõõt avar vakk;
ta pani avarad toobid Khk 2. vaba, lahtine (vesi) `muoturiga avara vies jää äärt `müöda `käime [
hülgepüügil]
Jõe Vrd avalik