[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

eest- 1. (kohakäänetes võivad kaduda mõlemad osised) (ruumiliselt) eesmine, ees- mis sie iest`patrikud `ańti, sääl on seda närestikku küll Hlj; need eest mehed lasid [luigerivi] ette `otsa Noa; saani eest kori; siipool oo kaks rihalust: eest rihalune ja takka rihalune; `rehte peksetakse ees rihal Mär; [vikati löel] teene o eest pulk ja teene o tagant pulk Vig; Kirves `aeti punaseks, i̬i̬st äär raiuti `lõhki, `senna `pańti nii kolme sõrme `laiune terasest leh́t vahel Hää; `enne olid suured ukseesised - - mis ees ukse `kohtas oli, se oli eest ukseesine; ohjad on eest otsast on rihmad, sis on nöörid takka otsast Juu; viis `põldu oli iga väilas; eestpõld ja keskväila põld ja takkapõld ja pikkpõld Pai; [põldude] iest otsad; ja [pintsaku või palitu] eest nurgad jälle `kinni siit lõua alt Lai; eestküĺg KJn; võta i̬i̬st nurgast Hel; ku kot́tpümme inemine, siss oĺl i̬i̬stvido [sandi talutamisel] Rõu Vt ede-, edi-