Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 1 artikkel
eitima `eitima Vll, (ta) `eitib Jäm Khk Pöi Muh Rid Tõs Plt, eidib Khk Rid, nud-kesks `eitind Koe; `eitümä, (sa) `eitüd Khn
1. settima; alla langema sihandussi putugid `eitib `pöhja Khk; töömis juba `alla `eitind Pöi; muld `eitib ~ `selgib `põhja Muh; leib läheb apus, siss `eitib Tõs
2. rahunema, vaikseks jääma (eriti ilm); lakkama (torm, sadu) kui tuul eidib, siis lεhme `jälle mere; [võõras loom] akab teistega `eitima (harjuma, seltsima); vihase meele `kohta `eetasse ka: akab `eitima - - jo si viha leheb üle Khk; kui kuu täis saab, ehk akkavad siis ilmad `eitima Muh; ilm eidib ää, kui toŕm või vihm jääb järele Rid
3. (piima) ära kaotama; (enneaegselt) lõppema, kaduma Sia‿mtõ või nda kauaks ää `minnä ning pissikest last üksi jättä - - `eitüd ise ää;
Mede lehm `eitün (
ei lüpsa enam)
Khn;
uni on ära `eitind Kod;
piim `eitib ää, kui `lehma ei lüpseta Plt