Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 12 artiklit
ilutu ilutu Saa Kod, g -ma VNg Tor Hää Kos,
ilutu Juu KJn; n, g ilodu VId(n -doʔ, -duʔ; g -do, -tu)
1. (välimuselt, kõlalt) ebameeldiv; inetu, näotu sel one ilutumad `ilbud `ümber VNg;
üks va ilutu asi, mis sellest siin kõigi nähä `peetäkse Juu;
ilutu [inimene] - - kas `rõuged `riknud näo ärä Kod;
näost väega iloduʔ Rõu;
`väega iloduʔ tüü;
om iks ilosampa ja ilotumpa ja niisa·ma inemiseʔ õ̭ks näo poolõst (mustlastest) Vas;
`valgõ hopõń om kõ̭kõ ilotup ku tä om sitatõt;
kahr aja jorro, säänest ilotut;
õgass mul hoora lat́s olõ õiʔ, õt ni ilodu nime pant Se2. (moraalselt) a. ebasünnis, kohatu Maʔ pei tuud teko niguʔ ilotuss;
ega kõrd naardaʔ om ilodoʔ;
tu̬u̬ om üt́s `horlobi, kiä suust `vällä aja ilotot jutto Vas;
`Tüt́rik lät́s istõlõ [töö ühes] - - Ilma tööldä oĺl ilodo ollaʔ Se b. häbi, piinlik kas sul iloduʔ ei olõʔ nii kõnõldaʔ Rõu;
timä nigu pilgaśs noid, noil sai ka `väega ilodu;
ku tõõnõ häpe saa – mul sai `väega ilodoʔ Vas;
kuiss sul ilodukiʔ olõ õiʔ Se Vrd ilõtu3. halb, paha Oh sa ilutu (häbematu) poiss Saa;
lińdseldäʔ om õks ilodu `sõitaʔ Se
ist|tuut (
h)
isttuut1. int ust Isttuut vana inudu, `kuidas sa `ilgest `räägid Kuu Vrd ist2. häbematu või hirmus inimene Sie o igä `oite isttuut, `päisi `päivä ajal kohe `lähteb `toise `taskule;
Sie poiss o siel kohe `jusku isttuut, ei sield perest tohi `müöde `mennägi Kuu
itt3 itt pl idid häbematu olend, huligaan nie (varesed) on niisugused idid, ei `huoli `miŋŋestki Kuu
ittine itti|
ne g -se 1. jultunud, häbematu; ulakas sugeda hakkad `saama kui siin ittiseks lähäd (üleannetust koerast); Ne `nuored on ittised neh `aeva `käüväd `vargal kohe ja `rääkiväd `ilgest ka;
Vai tä `oskab sis hüäst `rääkidä, tuleb kohe nii ittise juduga;
On igä üks ittine `naiste`rahvas Kuu Vrd itikas22. „manguja, nuruja“ –
Kuu
karske n, g `karsk|
e R Vll Rei Mar Mär Kos JõeK I Plt,
-õ Räp; n, g `kaŕske spor L,
KJn Krk;
karsk Jõe Mar Kir, g `karsk|
e VNg Jäm Rei Koe Ksi, g -õ Krl, g karsi Hää Plt;
kaŕsk Rid Aud spor K, g `karske Kos Plt, g -ŕ- Mär Han Tõs Sim Ran, g karski Khk Nõo, g -ŕ- Hag VJg, g karssi LNg Mar Kul Var, g karsi Muh L(g -ŕ- Kir Tor)
1. karge, karastav, värske(ndav), külm `alliga vesi on `värske ja `karske Vai;
see õlut oo nii kaŕsk (külm) et või `juua Muh;
omikut `aega ea kaŕsk õhk, ehk vihma järel `jälle LNg;
eä kaŕsk vesi, pese sellegä `silmi Vig;
ea karsk jook, karsitab südät, naa paras apu ja külm Kir;
ilm oo täna karsim (külmem, vilum) Kse;
külm vesi tiib näo na karsis Var;
piim oli kaos, nüid oo naa ea kaŕsk `juua Aud;
aĺlikal on ia külm vesi, `karske võtta Iis 2. reibas, ergas, värske ea kaŕsk `olla, ea `lahke `olla Mar;
kui ta om `väĺlä puhanu ja `süvvä ka om saanu, siss ta om kaŕsk ja kahre;
om külländ toda ollu et, säälsaman om inimene kaŕsk, aga `ü̬ü̬se om ärägi koolu;
ommuku `tulli ta tenämä et, ole terve, et sa `mulle `liikvat annit, `õkva nigu `kaŕskess tei Ran3. värske, lopsakas, haljas `kaalikas on `värske ja `karske, lehed on viel `karsked Lüg;
need on `karsked `kaaligad, ei ole veel `närtsind Vai;
rohi oo alles `kaŕske, põle veel ää `näŕtsind `ühti Kse;
kaŕskid õõnad Hag;
rohe on ommogo `kassega `karske;
kui leib on väljän `seisnud - - on üvä `karske leib;
`keldrin seesäväd õõnad `karsked, ei `närtsi ärä, ku one soe, lüäväd `närtsimä Kod ||
kõva, tihke verk on siit juba `kaunis `karske, on `kuivand, sealt on aga viel tüma Jõe;
kui vesi sihes, siis tõmmab nõu kohe karsiks (turraks) Muh ||
kare külm vesi tieb [villa] `liiga `karskest, ma õlen ikke `suoja pand Jõh4. kombekas, vooruslik, korralik, puhas `karske tüdruk, ta nii `karske, selepärast mönitleb Rei;
tagasi`oidlik kaŕsk inime;
see on nii kaŕsk, see ei aja mehi taga, ega käi nendega `ringi Juu;
kaŕsk ja puhas inime Kos;
si̬i̬ iki karsk tüdruk, si̬i̬ jälle vana lohvakas Ksi;
korrapärast `riides, igalt poolt - - et puhas, ei ole must, korralik kaŕsk inimene Plt ||
väga valiv (toidu, nõude, puhtuse jm suhtes) üks kaŕsk inime, tääl ei sünni sealt nõude seest `süia, peab mustas Aud;
kaŕsk, kes `kõike `asja ei taha teha ega `süia, kõik asjad ei `kõlba `talle VJg;
si̬i̬ om kaŕsk, sel ei sünni `kennigi sü̬ü̬ḱ Trv;
temä (loom) `seante kaŕsk, ku vähä `rasva om vi̬i̬ sehen, ei ju̬u̬, mekuts ja aisuts sääl man Krk5. alkoholi (tubaka) mittetarvitaja see oo nii kaŕsk inimene, see‿p katsu mitte viina `tilka Muh;
kaŕsk inimene ei joo egä suitseta Tõs;
tä oo `kaŕske, ei võta `viina PJg;
kaŕsk, kes `viina ei juo ega `piipu ei pruugi VJg6. hakkaja, südi, kuraasikas; kuri, häbematu –
R vend õli `viina saand ja `karske südämegä, `julge Lüg Vrd kaine,
karss,
karst1
krantsi|pikkune sõim häbematu, võrukael Sa õled ikke tõest `krantsipikkune; Ma su `krantsipikkust ei taha nähägi Jõh
kropp3 kropp häbematu, halb No oli oma ema `vasta kropp; Oli oma peremede `vasta `nenda kropp IisR
krähväk krähväk g -u Ran Nõo Rõn a. s teravuste ütleja, solvaja tu̬u̬ om kah üits krähväk,
`krähväp sulle `õkva näkku Ran;
ega ta kittä naene es ole,
serände krähväk,
kurja sõnaga Nõo;
küll om krähväk,
ta nigu puressi jälle Rõn b. a terav, haavav; häbematu ja nu̬u̬ krähväku sõna vi̬i̬l,
mes tä nigu `uhkusi suust `väĺlä aap;
krähväk inimene - - larmass ja sõemass miu Nõo Vrd krähvand
kõlvatu kõlvatu Lüg/
`k-/
Pöi Ris Ran, g kõlvatu Kul/-
o/
Tõs Saa Juu HJn Koe Iis Plt KJn Ran Puh San Krl, -
ma Muh L(-
oma LNg Kul; -
lb-
Tor)
Juu JMd Koe ViK Trm KJn; n, g kõlvadu Urv Plv,
kõlvetu Trv Hls Krk;
kõlvat Pal;
kölvatu Vll, g kölvatu Jäm Khk Rei,
-ma Khk Emm;
`kelvadu Kuu,
`kelvatu,
-o Vai, g `kelvatuma 1. häbematu, siivutu, sündsusetu Tämä `kohta `räägidä `kelvatumi juttu Kuu;
Varas on üks nii kõlvatu alb inimene,
seda‿b taha oma `seltsi kedagi Pöi;
oh sa kölvatu laps Emm;
kõlvatu loom,
nisuke paha loom,
kas üppab üle aea või Mar;
änam kõlvatomad tego saa `ollagi Kul;
Mis sä oma kõlvatumad tegu kiidad Khn;
kõlvatu inimene,
alvad `kombed - - oma eluga ukka läind PJg;
see `oĺli ka kõlvatu inimene,
kis sõi nõnda paĺlu,
et söök suust tagasi tuĺli Saa;
kõlvatu tüdruk Plt;
kõlvatumid tegusid teeväd KJn;
mea ei salli kõlvetid jutte Hls;
si̬i̬ üit́s va kõlvetu inimene,
sedä ei taha `kennigi Krk;
ega tõist seräst kõlvatut ei ole olema·nnegi Puh Vrd kolvatu2. kõlbmatu Sie on `aerupuuks `kelvadu Kuu;
nii kölvatu riie,
mis nii arune ning `vaene on Khk;
kõlvatu maa,
`keegi asi seal peal ei kasva PJg;
see va kõlvatu,
aeseb,
ei süńni enäm `süia;
kõlvatu,
mis sańdiks läind on;
kingad läind seest nii kõlvatumaks (määrdunuks) Juu;
kui põld enam ei kasvatand,
`jäeti ta karjale - - oli üks kõlvatu mua Trm;
vana kõlvatu oonõ,
ei `kõlba enämb,
maha `lahku,
saab tulõ puiõss Ran;
vanaʔ kõlvadu aina karvakuʔ Urv Vrd kõlbmata
*penine pini|ne g -dse häbematu Vanalõ inemisele `masnu‿s nii pinine ollaʔ Vas
penitünü nud-kesks pinitünüʔ Rõu häbematu egas pinitünül inemisel olõ õiʔ häpü Rõu
rivatu rivatu Kod MMg häbematu sa vana rivatu Kod; Küll ma talle rivatulle antsin niisukese piatäie, et õege mäletab MMg