Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 1 artikkel
harjama1 `arja|ma, da-inf arja|ta eP Trv Hel(-me) T Plv/h-/ Räp/h-/, `arja|da R(h- Kuu, -maie Lüg) Vll Ris, haŕa- Plv Räp
1. harja tegema a. katusele ülemist õlekorda ja harimalku (või põhku ja linaluid ning kive) panema kattusse `arjab `kinni `arja päält ja paneb akkid `pääle;
kattust akkima ehk `arjamaie;
`arjamise `ruodjas (
katuseharjale õlgede alla asetatav peenem latt)
Lüg;
vana katus koa arjatse, õled reppuvad vihma ees ää Muh;
arimalgad pannasse `arjamese `aegas Lih;
katuse arja `piale `pandi viel vanal aal lina luud ja kivid. jah arjati ää Koe;
meil one varesejalad, ei õle kividega arjatud katus Kod;
kõegõ viimäne tü̬ü̬ [
katusetegemisel]
`olli `arjamine Ran;
ega miä - - ei mäletä ämp kudass toda õlekatust arjati, arja `pääle `panti viśt `peenembät `põhku, mõni pańd mättit arja `pääle Nõo Vrd arjatama,
arjendama3,
arjutama b. rõugu harja kindlustama `tehti `suured pikkad [
rõugud]
ja siis arjati kärbastega ära. nii kui ned tua akkid `pańdi kaks tükki `vastamisi `piale Rak;
`rõuku arjatasse,`suatu tetitsätse Kod 2. nööpaugupistel õmblema nüäbiaagud sul vi̬i̬l `arjamata; tekk õli üle aŕjatud, üle servä Kod; edimäld niidist sõõrike, siss järjest mugu `arjat, seenikavva ku t́a nöbiss saab, nõnda suures ku śa tahad Ran; vanast iks arjati `amme `käisse `värdlit ja olalati `otse ja kaaltagutse `otse Nõo; `arja kõvaste nöbsimulgu üle, ta lagunõb jo ära, ku sa `viskat nigu varõss`jalgu Rõn || vanaaegse puusoa piisid sõlmtehnikas kinnitama vanemba inimese arjanuva, `pantu pind vahele, jälle keedetu (köidetud) ja mähitu, sedä`viisi sai suga. nööriga mähiti `ümbre, katel pu̬u̬l õhukesed liistud Ran; puu sua olliva kõ̭ik niidiga arjatu - - kõvaste `olli arjatu Puh