[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Leitud 3 artiklit
-hatt Ls lepp|hatt
hatt1 att g atu Hi(h-, g hati Phl, ato); n atu Rei Hää, at́u MMg, at́tu Koe, attu R(h- Kuu)
1. endisaegne naiste talvine peakate, (valgest) villasest riidest peakott – Hi vana `naistel olid atod, `valgest vellasest `riidest tehet; Müts justkui va att Emm; ato olen näind; atu kaŋŋast `tehte, pleegidete `öues ka. teina oli torus att, see ehidete toruse Käi
2. van meeste müts, kaabu – R `Pruudil oli henes krants pääs ja tämä peigmihel oli hattu pääs Kuu; `miestel õlivad attud; en minä õle nähnd `mieste attuda Lüg || väike v vana müts – Lüg Vai Hää Koe attu pääs. sie ei õle `kellegi müts, vana, `tolgendab ja ropp, ei õle enämb `mütsi `plaanigi tämäl Lüg; lapsed kannavad ka atusi Hää; higi hatus piltl kiiruga Kuhuss siin `pistäd, `aeva kohe higi haduss; Ei avida, saab `tehtud kohe higi haduss, et vade hüäst raha sais Kuu
hatt2 att g ata Kuu(h- van) I hajusalt KLõ eL(h- V); at́t g at́i San, ati Krk; n ata Pst, at́a Aud San
1. emane (koer) at́a oo ikke emase koera nimi Aud; ka si̬i̬ om esane või ata Pst; ega pini `pistä ei saaʔ ku hatt `handa ei nõstaʔ Urv; essäne pini oĺl pini ja immäne pini oĺl hatt Har; pini hatt Rõu; hatt aelõss pinel; kui piniʔ `ümbre hata kääväʔ (viinamaiastest meestest); hatt pini; üt́s hattkut́sik, kolm pinikut́sikõt Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilgusõʔ = kolgitsagaʔ linnu kolgõtass Lut
2. liiderlik naine, hoor; armuke; lapsega tüdruk o ni̬i̬d (tüdrukud) ühed atad küll Kod; tu̬u̬ vana att, elu aig `litsi löönu Ran; vanast iks üteldi latsega `tüt́rige atass. tu `tüt́rik om jälle atass lännu Kam; Vana iǵävene `tütrugu hatt, eǵä `ü̬ü̬se `tõmbas `poissõga Urv; um säänä nastõraass ka kiä hata ammatit pidä Rõu; vana hata sai `hindälle, taa mõ̭ni nainõ Plv; hatt um aunimi, lit́s um liignimi, a huur um uma nimi Vas; Hata häbü, pini igä (lapsega tüdrukust) Räp; hata suku naane (kergelt ja valudeta sünnitav naine) Se || sõim – Kuu I eL vana hutt, vana hatt, mine koo, keri sesist `langa, ärä tule `riidlema van Kuu; oh sa vana att küll Ksi; kuradi att Pst; att pia lõvvaʔ, üteldess, nii ku pahanu oldass. `tütrekku üteldess iks atass San
3. pealtükkiv inimene; keelekandja tõõsõl olõ õiʔ häṕü, kõõ tsuśk umma ninna õgalõ poolõ, tuu om `nilbõ hatt; ka koh om `valgõ hatt, katõ `vaihhõl käüse, ütele keelega ja tõõsõlõ Se || lobisev, kiitlev, lubadusi andev mees taa ei olõ miiś, ta om mihe hatt. lupa külh, aga ta ei täüdäʔ Har; a mi̬i̬śs om hatt – mis timä `krõ̭lle aase, kõ̭õ tõist tsusk. tä väega sääne `petjä ja `kitjä sääne om Se
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|