Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 1 artikkel
hautus `autu|s JJn Hel, autu|s Koe, `autu|ss Trv, g -se; `hautu|ss g -sõ Har; avvutu|ss g -se TLä, -sõ V/h-/
1. hautamine, haudumapanek tal kana autus käsil Koe
2. hautis, hautamise saadus; see, mis hautab a. hautatud loomatoit eläjile avvutedi, `anti lehmile avvutust, agana avvutust Nõo;
ma tei lehmile iks nõgõsõ havvutust. niä `krüüpśvä tu leeme ka ärʔ, nii niä `tahtva tu̬u̬d havvutust Urv b. hautav aine [
nõle puhul]
tetäss `autust obesele nõna `otsa Hel;
su̬u̬kaela ja pedäjäossa avvutuss olna ää, kui jala `aige om Puh;
temä otsip marjatsit kadajit, ti̬i̬b `jalgule avvutust Nõo;
sa piat taale `paisõllõ `hautust päälõ `pandma. võta villa ja˽`hapnõ piimä päält pääliss ja pänõʔ `hautusõss pääle siss `kaksass mulgu `sisse Har;
pedäjä ja kuusõ kasvast tetäss havvotust Plv