[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

heigutama heigotam(m)a Kan VId, heigu- Urv(ei-) Rõu edvistama, eputama; vigurdama mis tan heigotat, nakaʔ üt́skõrd joba minemä Kan; mis sa eigutõt, ole umete tõtõ ka vahel Urv; heigo käü heigotõhn Rõu; käü heigotõh (käib tühja) Vas; ar om harinu heigotama, sis `saaki‿i `õigõ mehe `muudu ollaʔ Se Vrd heibotama, heigatama, heigotõllõma, heiklema