Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 2 artiklit
hellik `elli|
k g -ku, -gu spor R(n, g -ku VNg;
-ko g -go Vai);
eĺli|
k (
ell-) g -ku spor T,
-ku, -gu S(
h-, pl -god Phl)
V(
h-; g -ko),
-ke Khk/
-ge/
Kod,
-ka Khk/
-ga/
Vll,
-kse Kaa;
eĺliku- Sim; komp ellike- Vll;
ellikas Khk 1. füüsiliselt tundlik a. külma- või valukartlik; valulik; (haigustele) vastuvõtlik mida `rohkemb [sünnitajad] abi ` saivad, seda `ullemast `elligust nüüd `jäivad VNg;
`ellik obone. õhukse `karvaga - - `kardab `paarmu ja `sääski Lüg;
silm on ellik asi Ans;
loom on nii ellik `külma `kartma;
aavast jooseb verd, aav oo ellik;
vanal aeal nee sead olid ikka pigem elligumad Khk;
käsi oo nii ellik Mus;
Tiina oo ellikse (nõrga) tervisega Kaa;
noore inimese kops on ellik ja örn, see äi pea `väĺja [tiisikust] Vll;
Oimu koht see on inimesel kõige ellikum, loomal ka;
Siga on kärsast ellik Pöi;
kärmeste `vastu on ta ellik;
See aa üks igavene ellik inimene kardab ega vehest valu Emm;
Nee uued püksid on nii karust, et on `öörund kintsu pääld ermus elliguks;
Keik `ambad olid juba mustigutest nenda elligud Rei; [ta] om ka `väega ellik, ku sa täl `varba `küidsi lõegut, siss röögip nigu ratta pääl Nõo;
jalg `omgi iks eĺlikuss lännuʔ San;
kes um heĺlik kirbo peräst Plv;
`haigõ kotuss um õigõ hellik Vas;
tä om hellik, selle [ta] om kõ̭õ̭ `haigõ Se b. vähe vastupidav; purunev lambi laes oo ellik, leheb `kergest katti;
ellikas asi (peeglist) Khk;
tüi˛uśs on ellik loom, kui teda `puutud Mus;
nad ise ellikud koa nee [prilli] laasid Vll;
Sae oli kukkund kivi `peale ammas `välja köks, sae ammas on ellik Pöi;
`tuhlid o väga ellikud (keevad ruttu katki); linnassed oo ju ellikud, nad ju küpsed ja kuid (kuivad) Muh;
Elligu klaasnou sisse äi aita mitte tulist vett kalda;
`Laste kätte ei `antakse elliguid `asju Rei;
ta vana hellik muna (lapsest) Räp;
uni ka õks sul `väega hellik (kergesti häiritav, põgus) Se 2. psüühiliselt tundlik, (õrna)tundeline; kergesti solvuv; hellitatud Ära sina nuta muie kuulles, siis sinu öölla ellikusta rhvl Hlj;
`elliku pida üht`puhku `passima ja `austama;
`elligu inimesele ei saa midagi `miele perast VNg;
`Kangest `ellik `teine, iga `aśja võttab südame IisR;
ellik mees, ei vöi taale midagid itelda Jäm;
ellik inimene: järsu vihaga Pha;
naa tüha asja pärast alestab ja nutab, ellik poiss Muh;
ellik inimene, ku ta ei saa mis ta taht, siss ta `pańdse `viugma Ote;
lat́s om eĺlikun üless kasunuʔ Krl;
Naa˽seo ilma latsõʔ umma˽jo˽`väega heĺligu, nigu˽midä `ütlet nii um vesi ahun Rõu;
om heĺlikuss haŕotõt Se Vrd hell1,
ellikene3. Mul nii ellik (peen) nimi Mus;
nad (endisaegsed tikud) `ollid nii ellikud (kergesti süttivad) - - nee `võtsid tuld iseeneses;
ta (mesi) oo ellik oeda koa Muh;
`väega heĺligu (nutuse) äälega Se
Hellik eĺlik (ell-) Saa Lai Pil Pst, g -ku KJn Trv Hls San, -gu Krk, -ke Kod Hel/-ḱ/; heĺliḱ Rõu lehma nimi `meilgi vanass õli Eĺlik, Eĺlike nimeline lehm Kod; kas sa Elliku ära `nüssed Hls; meil om küll ollu Eĺliku nimeline lehm San || punase lehma nimi – Hel Rõu