Eesti murrete sõnaraamatu 1.–39. vihik (a–segadis)
Leitud 1 artikkel
kõdenama, kõdenema kõden|ema Muh Lä Kos Jür ViK Puh Rõn(kõdõnõma), -em(m)a Lüg Jõh hv Vai/ko-/, -ama Trv; ködenema Jäm Khk Noa
1. kõdunema `riide kõdeneb `vällä Lüg; [puu] oksad `akvad ära ködenema Jäm; paadi pöhi ködeneb köige ennem ikka εε Khk; mõni puu kõdeneb koa `viimaks äe kuida‿p taha änam `easte kasuda mitte Muh; vili kõdeneb ja kuivab ära Var; küla `kopled olid puu ajaga, kui kõdenesid, siis `langesid maha Kos; [ahju] `vuoder ära kõdenend VMr; kui [õlgkatus] na `kerge sai `tehtud, õhukene, sis tema kõdenes rutemalt ära Kad; terä kõdenava nõnda ärä, pää puha tühjä Trv || jää oo üsna ää kõdenend mere pealt, meri akkab juba `lahti menema Mar; Kui kevade ikka päikest ja öö külma on, siis see suur lumi kõdeneb ilusti ää Jür || Minu `ambad kõdenesid kõik ärä, suu on peris tühü kõhe Lüg
2. kõhnuma, nõrgaks jääma ködeneb jala pεεl juba εε `enne `surma Khk; kõdenevad ja jäävad vanaks Rid; inimene nii `kangeste lahjaks ja veletsaks jäänd, üsna ää kõdenend Mar; inime kõdenes kohe jala peal ära VJg; kõdenep ärä lahja söögi pääl Puh; lu̬u̬m nakap kõdenema, vai ei lää edesi enämb Rõn