kõkutamakõkutamaJäm/kö-/ MuhRidHanSaaJMdVMrKadVJgTrmLaiPltNõoKamVas/-mma/, -emeHel; kõkkutamaLügIisR 1.(kana, ka muu linnu häälitsemisest) Kõkk, kõkk, kõkk, `poigidega kana kõkkutab, `kutsub `poigi `süömaLüg; kivitikk kes tikutab, kõkutabRid; Kana kõkutab kui [pesa] pialt munemast ää tulebHan; kuked kõkutavad, kui `kuĺli näevadSaa; kana kõkutab, `omme saab mune muridaVJg; kanad kõkutavad, mune ei ole `koskilLai; kana kõkutese, tahave magameHel || Inimesed kõkutavad kua, kui näd ennast suure `suuga `kiitvad või mud́u `aĺpvadHanVrdkokutama3, kõketama, kõkkitamma 2.(naermisest) `Tütrukud `armastasivad `naeru kõkkutataIisR; Es saa naeru pidama, muud kut kökutasJäm; noored tüdrukud `mitmekeisi koos, siis kõkutavad `pialegi, `asja ees teist tagaLai; mia via rasset kotti, temä mugu kõkutab `naaru Nõo; Ta om valmiss ega tühä aśa pääle naaru kõkutammaVas 3.kopsama; kõbima, kohendama poiss kai toda ratast, kõkut veedike, `iste `säĺgä ja läitsNõo; klaaś om kah abrass, lätt `kat́ski, mugu vähä kõkuta enne Kam