kõrestik1 kõresti|k g -kuTõsAudJürKod/-śs-/ Plv/kõrõ-/ kõrge, kivine maa kõrnane või kõrestik, kruusane maa, `väiksi kiva täisTõs; va liivane kõrestik, ei kasva kedagi mutkui kadagad, rohe kuivab ääAud; vilets moa on kõrestik, pae puru ja nisuke krõbestikJür; käre kruus, kos vili tükib `kõrbnema, on kõreśsik, `kõrge muatükk, `kõlbmata muaKod; tah ei kasu˽midägi - - hari no vi̬i̬l säänest kõrõstikku vai ti̬i̬˽`põldu PlvVrdkõre1, kõrendik1, kõrgendik