Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 2 artiklit
küütsak(as)1 küütsa|kas (-üi-) Jäm Kaa Pöi Muh, küitsa|k Pha, g -ka
1. küüs; küünis; fig sõrm küütsakad külmetavad Jäm; Poiss, oia eese vaad küütsakad vagusi; Menel on `seiksed pitkad küined kut kulli küitsakad Kaa; Egas pool olgu täma küütsakid pidi sihes, korra küütsakate pihta saand on, [küll] siis möistma akkab; keigil olid küütsakad õieli [kui pulmas andeid jagati]; Aas küütsakatega teise silmnäo segamini Pöi; ma ole `katkun tεta küitsakatega; pane aga koa küitsakad `külge (töötegemisele) Muh || Kui lääne alt küütsakad öles ajab, tuule küütsakad, `sõuksed küünde `moodi pilved, tuleb `jälle alba ilma Pöi
2. viglaharu See oli enne ea kook, aga nüid on üks küütsakas `katki läind Pöi
küütsak(as)2 küütsa|
kas Mär Iis,
`küütsa|
kas Hlj IisR,
küitsa|
kas Jäm Kse Tor/
küe-/
VJg Trm, g -ka;
küütsa|
k g -ku Saa küürus, kõver (olend) `niisukene `küütsakas mies ta oli Hlj;
`Küütsakast jäin vanas ias,
ega ma `enne old IisR;
küetsakas inime,
keib küits-küits Tor;
küütsak on seante [seljast] kõver inimene või loom Saa;
küitsakas lähäb küitsa,
küitsa VJg;
küitsakas vanamis Trm ||
väeti, kõhn see lehm oo kui igavene küütsakas Mär Vrd köötsak(as)