[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 25 artiklit

ees1 ees, ies eP(eess Muh); ies R(-ss Kuu hrv Vai); i̬i̬s Hää Saa Trm Pal Äks Ksi KJn Vil(-ss); ihes Pal; eden Kod; ehen M Ote San, i- M San; i̬i̬n Krk T VLä(iin) uus Plv; i̬i̬h Ote VId(iih); i̬i̬hn, iihn Har(iinh) Rõu Vas Lut

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses `Naine vedänd `verku ja [mees] ise pidänd iess (istunud paadi ninas ning hoidnud sõudmisel paati vastu tuult ja lainet võrkudest õiges kauguses) Kuu; `meie `jälle taga kahe hobusega `kündasima ja täma ies `külvas VNg; `lõikavad `mersäs puid. `talvel on kõhe tuli ies Lüg; ees kurna all on pεεvili Jäm; Ma ole küll 70 aastane, aga mool on paergu veel [silme] ees, kudas papa sõjase läks Pöi; lammas seisab nii vagusi ees Phl; toal oli kaks aket. teine oli ees, ja teine taga Mar; ees ea, aga taga `persse siis `lõikab `kaela Mär; sa `olle ees lipe ja takka kipe Mih; siss `sõitis ruudi veime kirst kõege ees PJg; mul on tee ees `kińni, ma ei soa `minna Juu; ilp ies, tallukas taga (näruselt riides) Kos; mülgas soo - - `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ikke `rohkemb parem jalg oli ies [külvamisel] VMr; ebäjumal - - kel tuli eden põleb Kod; kis `püśti ropsivad linu, neil on igäl oma lõugut́ ees KJn; tõne käsi ihen (teine kangaäär hõredamaks jäänud) Trv; ka siul ti̬i̬ `püstü aet om ehen, et `minnä es saa; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬ nig `keträme, egäl oki ehen Hls; üits suigunui, kõnnip pähl, pää ehen mahan; vaade raamatust, sul om kiri ehen jo Krk; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo; lita joosep i̬i̬n, peni takan Kam; lehmil om `ruhve i̬i̬h Ote; Üt́s `niit́se i̬i̬h, tõõsõ˽kaariga˽takah; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa [äralennul], imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; tal om tuli i̬i̬h valu takah (väga kiire) Räp; käut pümehhüisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; i̬i̬h `sõit́ja [pulmas], nu `sõitva i̬i̬h, takah sõit kosilanõ Se; vikat́ lätt nõnaga iih, lahutass `haina Lut; asja ees (ega) teist taga põhjuseta; tuluta Ei ole `asja ies ega toist taga [külaskäigul] Kuu; kes käib öhest kohast `teise - - äi `asja ees, teist taga Emm; Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu - - `asja i̬i̬s, teist taga Hää; käisin seal `aśja ees, teist takka, ei sest tuld kedagi `ühti Juu; kõneleb, ei `aśja eden, tõiss taga Kod; si̬i̬ `putrass `pääle, `asja ehen ega tõist taga Krk; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; `Asja i̬i̬h, tõist takah, a terve ilm `kärrä täüs Räp | Suu jooseb kui `tatra`veśki, `ända i̬i̬s ega teist taga Hää; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har; hupalõss pääl. ei tiiäʔ midö i̬i̬h, tõist takah Räp; asja ees kut ~ kui taga id Ärgudab ja ärgudab ühe asja kallal, `asja ees kut taga Emm; Mi‿sa sii klööberded, `asja änam ees kut taga Käi; ja koer läin kurva meelega kuju [pärast luhtunud kohtuskäiku]. änam `asja ees kui taga Phl; ees või ~ ehk taga (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem sie päiv nüüd ies ehk taga Lüg; Vai sel `juodikul `miski `asjast `kahju, tämal üks lehm ies ehk taga IisR; selle `ümber tä ikke on, see nüid `aasta ees või teine taga Mar; mea õienti enne `tärmenit ärä. `massa ta taht - - päe ehen ehk taga Krk; tu̬u̬ kolm rubla i̬i̬n vai takan Rõn; üt́s päiv nüüd iih vai takah Plv; ees ja taga igal pool (tegemas, nägemas jne) Tee peel keies olga sul silmad ühtelugu ees ning taga Kaa; kui ise ää suri, sis ma pidi igal pool ees ja taga olema Jaa; See oo ia küll, kui ees ja taga kõik ää tihatse Han; õlivad ikke `tienijad ies ja `tienijad taga Iis; emä tege ehen ja taga kiḱk ärä Krk; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; timä om iihn ja˽takan - - üt́s virk inemine Har | sel on silm ies `toine taga (näeb kõike) Hlj; kui sa kasvatad last teised silmäd ees, teised taga Mar b. söögiks, joogiks (laual, sõimes jne) kas `lehmädel on `rohto ies jo Vai; pidavad sool ägabe pulmatoidud ees olema Vll; tal oo `süöki küll ies Ris; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; kas obesel oo eden kedägi või näĺjän nasama Kod; lehmil om põhk ehen Hel; obene ollu saena küĺlen `kińni - - mitte üits aena kõŕs i̬i̬n Nõo c. aiste vahel, rakkes nuor obone kie ei `õska ies `käiä, `utsitan ies `käimä Lüg; kui kaks hoost on ees, siis on `pitsis Phl; obuse masinad olid, neli obust olid ees Rid; Obo üsä vahul ies Khn; `enne oli obone aestega [äkke] ees - - nüid on `trengidega ees Juu; ärjad `küntsid, kaks `ärga ees Ann; kaks obess `surnu`vankril eden Kod; saksamaa adra, kaks ovest ees käib Äks; [hobune] egä päe ehen, ommukust `õhtuni rangi kaalan Krk; siss `oĺli obese ku lina`si̬i̬mne `kandmistel i̬i̬n Rõn; häŕäʔ i̬i̬h kat́s tükkü Vas; hopõń om i̬i̬h ja naanegi jo ri̬i̬h Se d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalust, tüliks `püssi kuul lüöb tagasi, kui raud asi on ies Lüg; [jääs] prago ies. obone ei saa üle Vai; nee roosid on `akna pεεl nii ees Khk; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; Jõmbakud puid oo `raske `lõhkuda, oksad ees Han; lage vesi oli ees tie pial. ei soa läbi Nis; kana tuol oli aseme all, sial oli redel ies, et `väĺla ei piast Amb; sa kuer, oled mul jalus ees Ann; vahel ku riibovad naesed `einu, paksult one `einu eden Kod; mõni lääb olgu seal mets ehk meri ees Plt; siin on riips i̬i̬s, egä siit või üle `minnä KJn; silmad on `selged, aga suits on [vaatamisel] i̬i̬s Vil; seisä eläjil ehen Trv; sõss olli - - ku pulk ehen (jäi vait) Krk; tõesel `olli joba `raskemb `riibu, `olli joba i̬i̬n tõese aenad Ran; ma‿less võenu `ammu jo mullan `olla, nüid `viugle siin tõestel i̬i̬n Nõo; ei tiiä˽mis putatuss täl i̬i̬n võisõ ollaʔ et, tä es tulõʔ Kan; sa olõd siin ku vana risu meil iih Vas; sa mul jaloh videlet, käut iih Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni), olemas `polled olid ies `ennevanast jah VNg; krae `kaelas, lips ees Jäm; sool oo rillid ees; see (kirves) oo nii nüriks εε peksetud - - pole tera ees änam Khk; sellel üle`ü·ltse särgil `nöörisi ja tuttisi põlnd ees Mar; meil oo sii kahed `aknad ees Mih; jaki nööbid on sandist i̬i̬s Hää; vanger on obuse järel, aesad ees Nis; pöörad olid enne `pükstel ees Hag; nii nutune nägu ees teesel Juu; ühtlugu suits ies HJn; adradel põld `õigeid `sahkasigi ies VMr; ku viäre eden, siis `aitab [käimisest] Kod; uks oli ihes Pal; mul `olli lukk ihen, aga oli läbi lauda tullu; kihva või `seantse om ihen [netsseal] Trv; nägu kimman ehen, moka mutti Krk; mõnel om `ahtake nõna - - nigu `kirve terä i̬i̬n Ran; mulk om `kinni - - `laide iluste i̬i̬n Kam; kas aidavõt́i om iihn Har; reṕp om i̬i̬h Se || (muust tasapinnas) kõrgemal, etteluatuv `lapsel kõht suur ies Lüg; selle magu oo nõnna `lartsis ees Muh; söönd kõhu täis, kõht `õĺlis ees Mär; suur kõht ees [rasedal] PJg; magu ies ku itaari tõŕss VJg; kanapojal veeke pugu nagu puńn eden, muku lähäb Kod; kõtt om punnin ehen Hls; käis nii `uhkeld, pää säĺlän ja rind i̬i̬n Ran; [paksul inimesel] kõtt nigu `vaeseme tare i̬i̬n Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss tal om kõtt i̬i̬n Urv; kõtt punnilõ i̬i̬hn Vas

3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, varem `teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Rumala tükki tegid ära kahekeste, üks ies, `teine taga IisR; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; Naar ees, nutt taga Emm; üks teeb ees [niie] `aasasi, kera kää Mär; läks `siemnetega ies väilale VMr; viina pit́s käü ehen ja saia pala pääle; kudass kand ehen, nõnda võrsass taga `järgi (öeld vanematest ja lastest) Krk; latse lätsive [linna], üt́s ihen, tõse `perrä Hel; mul omma lehmä `nüsmädä, ma lähä i̬i̬n kodu Ote; Jovva õs ni˽paĺlo [riideid] tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakuti Rõu; `õndsa inemine hinele näge surma kolʔ `tuńni ja iih; iih `äestäss ärʔ, pääle ḱulb `siimne pääle Lut Vrd eehnä b. varem kohal, olemas, ootamas; nähtaval `Koipse mihed tulid jälle va˛est `siie, siis olid siin `süömäd ies Jõe; `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama`kõrda Lüg; siul on üks naha täis ies `suolas juo Vai; koes sa lihad, sεεl vahib töö ees, silmad `pungis pεεs Jäm; `umne tee - - mette jäĺje vermestkid pole ees Khk; riipsud `väätse ette, külirinnad o ees Muh; nüid on igäs kohes kiri ees (kohanimeviidad) Mar; ma olin eese roovetega ees Mär; üks `Kurksi mies - - oli [kõrtsis] ies Ris; üvä tegemine ehk õlgu kuŕja tegemise löiäd eden; ti̬i̬ one vi̬i̬l eden, aga `kangess ummine (tuisanud) Kod; vana kulu on i̬i̬s, seda on `raske `niita Äks; ti̬i̬ olli `seante, es oole iire `jälgi ehen Krk; es saa `täämbä jahvatada, jahvatust olli paĺlu i̬i̬n Puh; kiä [saunas] i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ [tervitajale vastu] et esi˽ka˽sekkä Vas || varuks, tagavaraks mõnel on `kolme `aasta leib ies Lüg; sääl oli vana järg ees, mis sääl viga elada Jäm; Talu meistel oli sii köigil ikka oma `aastane leib `salves ees; Tüki kaks `valmis tahutud tiiva `aerdammi katsuti koa i̬i̬s oida Pöi; `Pehmet `leiba `süia ei `antu, ikki üks tegu `seisis i̬i̬s Hää; ei ole ees kellegil `aasta jägu, söövad pisut suhu Ann; vana jäŕg [viljast] vil i̬i̬n Puh c. tulemas, tulevikus (oodata) üks jägu `aastad veel ees Ans; Päris õige einaaeg on alles ees Pöi; `oomnepäe oo ees Tõs; õrge surge ära viel, meil tuleb viel ia aeg ies KuuK; kõik mis eden tuleb, kõnelnud ärä Kod; taĺv om vi̬i̬l i̬i̬n, ei tiiä kudass läbiu saab Nõo; sul on elupäevä i̬i̬n, mul om lõpul Kam; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv

4. (ajaliselt, saavutuste poolest) eespool, kaugemal `kuoliga on ka miust ies Vai; si‿`asta on rugid nisudest [kasvult] ees Khk; Kiś ees, see mees Han; nad on oma `tööga juba natukene ees Juu; minä rabasin `tüügä eden `õlla Kod; miʔ ollõv muidõ `rahvaga lina˽`kakmisega üten rinnan, ei olõ miʔ iihn Har; ke i̬i̬n tu̬u̬ külen Lei || normaalsest kiirem (kellaosutitest) kell on ies Lüg; selle kelläst om ehen, ma jätä ta paigal Krk; tuńniʔ `lätväʔ i̬i̬h Lut

5. käes, tegevus- või mõjusfääris [leeris] `Ommiku `kestril ies kaks `tundi, sis õppetajal Lüg; rohi üsna laŋŋeb [vikati] ees Vll; Siis teeb [uduvihm] viimati märjaks koa, kui sa ees oled Jaa; `Keskmine ilm, võib ikka ees `olla (väljas liikuda) Pöi; saa as väidsega lõigadaʔ [leiba], kõ̭iḱ `murdu i̬i̬h Se || hoolel, karjatada sool on äga suur kari `lambud ees Khk; Poisil oli lambakari ees, läks teistega kupatas Emm; `lambu karjane, tal oli viis, kuuskümmend lammast ees Ann; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; üits lehm magass sääl vi̬i̬l mul i̬i̬n - - `teisi ei ole üttegi enämb Ran

6. käes (tööks, normiks, teha); kavatsusel, teoksil; arutusel `enne `käisivad `mõisudes [tööl]. õlivad oma jaod ies; sel ajal kui minu asi õli ies (kohtus arutusel) Lüg; Igal niitjal oli oma rind ees Kaa; mool oo ikke see tee ees ja ma pea ikke `sõnna minema Mar; taal oo suur lai ee ~ rind ees (väga laiast kaarest) Kse; igal ühel oli jägu ies [vihusidumisel] Sim; aga nüd oĺli [asi] `kohtu pääl i̬i̬s Vil; paĺlu tallitusi vai toimetusi ihen Hel; lina `kakmise ja rüä `lõikamise man om igal oma esi ehen Ote; rüä põimu `aigu oĺl egal ütel uma esi i̬i̬hn Rõu

7. (kellegi asemel) tegemas, tööl ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; kui tä (isa) ikke ees sool veel tegemas oo Mar; parunil olid valitsejad ees Aud; Sul piavad ikki tańtsikud i̬i̬s olema (vastatakse, kui kästakse midagi tuua) Hää; täl oo emä eden. `kerge kodo õlla Kod

8. (eelnevalt) eeskujuks, matkamiseks `Peidlakońdiga mõõdeti [pikkust], ku teist sukka i̬i̬s ei olnu Hää; minä laalin jäälegä eden, tämä laald piĺligä järele Kod; mis sa (kirikuõpetaja) ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; ku ta ehen ärä lauĺds, tõise lauliv taga `järgi Krk; nigu emä ~ esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ Har; ja mis tu vana nainõ tegi iih, tuud tegi poiśs kah takah Se

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses Ihasalu ies olen `nuota vedand, Kaberneme ies olen; Igäkerd ei old siin külä iess kalu Kuu; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset [arstimisel] Jäm; kui ma oli lapsene veel, siis ma pidi `jälle ärja ees `käima Ans; tuul kuristab körva ees Khk; Midagi naagu korra `silmade ees vilksatas; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (lähedal) Pöi; `öötasse ikke, et estob aga oki ees `peale (ketrab) Mar; uśs vingerdab jüst `jalge ees Vän; surm just suu ees; minu körvade ies on vahest nisuke umin ja kumin Ris; ta käis täna `kohtulaua ees Juu; inimesi läks küll mu ees Jür; üks teene vanaisa oli sial aas ta (voodis lamaja) ies juttu Amb; `kolda oli ahju ies Sim; saana i̬i̬s on kaev Pal; uisk - - meie läve ihen elänu Trv; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; rinna luu om siin rinna i̬i̬n, üleväld `alla; `leibä ei ole vaea, kui joba uba nõna i̬i̬n (laual) Ran; mõ̭ni om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n; `tütrik om peelde i̬i̬n, koda kangast Kan; sääl pliidi iihn omma jo puu˽ka `vaĺmi Har; mis sä taah muḱetat `hińdä ja säet `pi̬i̬gle i̬i̬h Räp; `kõ̭iki iih kasusõ hu̬u̬nisaʔ Lut || ei ole `uidu `otsa ees Kuu; elu`juoni one `otsa ies VNg; täma pees pole mihe meelt äga mihe `oidu otsa ees Mus; suur muhk õtsa eden Kod; igi om `ernen otsa ehen Hls; tati rida rinna i̬i̬n Ran b. aiste vahel, rakkes obone on rie ies Vai; Ärjad olid adra ees iges Pöi; kui sa `talve öpeta [noort hobust] siis `olle ree ees, sui `olle `vankri ees Phl; obu oo `vankre ees Kse; kaks `ärga olid saha ees Rap; nu̬u̬ ärjad olid adra i̬i̬s ja künneti Äks; kaks obest `oĺli neil kae·śsi i̬i̬s Vil; valla obõsed olliva [mõisahärral] tõlla i̬i̬n Ran c. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalus, tüliks ära `sõisa ` valge ies Lüg; üks va maias loom, kedrustab `pεεle teiste ees Khk; Mia ei põlõ `teite ies Khn; sapp on `päikese ies, et nüid tuleb `vihma KuuK; ma olen neid `lehmasi näind küll, kis käisid karjas, laud silma ies Amb; trihinnud naarta, käsi suu eden; `silme eden nõnnagu vari, ei näe üväss Kod; mets on tuulte ees ia soe Plt; topuss `olli lõhna augu ihen Krk; kui inimese `vihtnuva olliva, siss `oidsiva viha käpäga kõtu i̬i̬n, nii et äbeduss es ole paĺlass Nõo; kartohka i̬i̬h aid, `naaridõ i̬i̬h aid Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni) vana pries õli `särgi ies; `kardinad `onvad `aknate ies Lüg; öle tuuśt käib sauna leili augu ees; pöör keib ukse ees Khk; rukknööp, `leitide ees Mus; aesad oo adra ees Lih; `kalja astjaste ies on kraanid Ris; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; vanast `olli puu pü̬ü̬r pögsi i̬i̬n Nõo; `ammõ rinna i̬i̬n oĺl meestel viiś, naistel neli `nüpsi Kan; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ; t́jooklaʔ (prillid) omma `siĺmi i̬i̬h Se

3. (ajaliselt) enne, varem ku olivad `suured `päävad lihavotte ies, suur `neljabä ja suur `riede VNg; minu ies vast läks `vällä Lüg; joulu ees Käi; `toomapääval keisid mehed `toomaks, just jöulute ees Mus; `Erned `pandi `keetmise ees ligu; Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees; Ega ilma ees olid omad [taeva] märgid Pöi; sööma ees, kui `sööma akedi, ikka loul Rei; pilve pagi `tõusis müristamese ees Var; üsna pühade ees `tehti vorstid `valmis Tõs; Oli `sikõ `õhta ies aeg Khn; pioleo karjub vihma ees PJg; suure maru ja tuule ees mängivad kalad Ris; sõja ees Tür; `õhta eden laps `väśsi ärä Kod; minu ees oli vi̬i̬l õde ja vend ära `surnud Äks

4. käes, tegevus- või mõjusfääris `Auku`leibi - - `küpsendetüd sütteägejä iess Kuu; kohevel - - maa - - lammub kää ees ära Jäm; mul on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; sepa löötsa ees ep saa vabrigu tööd teha Khk; Raand oli ju `aasta `ömber kaju `otsas ilma ees Kaa; panime [nõu] koira pütiks, nüid ta koira ees käib Vll; Kenad `päikse ees kuivat kalad olid; Mis see pisike sitsi`riide niru `söukse vihma ees on Pöi; ma ole tukkun sii soja päeva ees Muh; Sa äi läbe isegid `vaata, kis koera ees on (kelle peale koer haugub) Rei; mis sa koa mehe löögi ees oled Mär; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees Ris; küll `lambad kuppasivad `juosta nagu ullud kuera ies Kad; enne on vagane vesi, siis tuule ies jo akkab `liikuma Trm; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä Kod; kulu ei taha vikati ees maha `minna Äks; poisid käisid sõa ees aga tütar suri ää sõa `aegus Plt; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; ku `meh́tseʔ oma löönüʔ `kahha koh́e madalahe päävä`paistõlõ, sõ̭ss hoiõtass külealotsõ rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem - - pakko es `läässeʔ Räp || valgel, valgusel piiru tule ees öppisi lugu Kär; Sügisene töö see käis puhas tule ees; tat́tnina ees saab ikka midagid ära ka `tehtud Krj; lambi tule ees sai `rehte rabatud Pha; ma nää pääva ees lugeda Vll; `Matsabest pole änam tuld öles `vöötud, istuti natuke koi `valge ees ja `mindi magama Pöi; leedu tule ees `pärssisid juusskullid nõnna et, `tahtsid `juuste `sisse menna Muh; `meestel `olle ka tööd, pidid tule ees tegema Phl; kuu`valge ees `lõikast `mõisas koa Mar || hoolel, karjatada Kes pidas oma ede karjast, kessel köisid küla karjase ees Pöi; lehmad ja muĺlikad olid karjas, karjatse ies käisid. `lambad käisid `jälle ise karjatse ies Amb; igas talus kus olid ike loomad nied olid ühe karjatse ies Kad

5. a. pool, läheduses (jutul, asjaõiendusel jne); juures(olekul), silma all; kuuldes, kellelegi (rääkima, kõnelema, teatama jne) `kella `kümme ajal `ohta mina olin viel sääl `kohtu ies; `vandus jumala ies VNg; laps piäb oma isä ja emä ies ikke alandlik õlemaie Lüg; kuninga ies nämäd `ninda sama `rääkid Vai; akkab sadama, koer söi `rohtu, ega ta‿p tohi mo ees valeta mette Khk; ega te‿p akka seda `kordama (edasi rääkima) kellegi eess; `olli isa ees üteln et, ma nägi Kuramal nii suure koera kut obuse vars; ega ma‿p `kaiba seda vanamate eess; siis köisime `uurija ees Muh; pahu`rahva `jütlust `ütles öpetaja, luges nende ees Emm; kis Senkpussi ees nuttis, see sai keik Phl; Neid `lapsi `lastakse vanainimeste ees jurada, et võtab kõrvad kurdis Han; kεisin Talinas arsti ees PJg; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; ta on üks salauśs mutku vusistab ühe ja teise ies Sim; laheb püksid maha `sakse eden Kod; kui sa papi i̬i̬s ära käid, siis akatasse kirikus maha kuulutama Ksi; kül ta mukitab ennäst pośte ees KJn; `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls; su oma ehen võletess Krk; etsitäp pośte i̬i̬n, tahab mehele Nõo; Õt neide `tütrele äste˽suuŕ `veimevakk saasiʔ mud́u `võidsõ tütär pulmalõistõ iinh häppü ka jäiäʔ Har || teenistuses, alluvuses `ninda `nuorelt juo `võõra ies [teenimas] Lüg; vana [mõisniku] ees ma tööl ei keind mette LNg; kolm `aastad ma oli oninaise ees `teenimes Kir; kolm `aastad oli `võera ees (teenisin võõrast) Tõs; Mina `kasvasi pereme i̬i̬s, mul põlnu `aega epitada Hää b. võrreldes, suhtes; vaatekohast, silmis nii vähäses `väärtüsess sie `rannamies ige oli `neie (maameeste) iess Kuu; miul ei ole siu ies saladust kedägi Vai; tahab teiste ees tark `olla Khk; elä küll nagu tahad, eks sa õle ilma eden äbemätä; egä tä ei `piisa kedägi tämä eden (ei jõua kaua teistega võrdselt töötada) Kod; me olem puha patutse jumale ehen Krk; mia ei oless julenu noid `tüt́rige naesess võtta, mia tuusi et ma noede i̬i̬n olli `liiga alatu Nõo

6. mis selle ees (sel viga) on, et see‿b `aita Khk; näd ikke oma `tööga `meite ees (kaugemal). näd jo `peale `niitvad Mar

Vrd iil2

III. prep 1. (ruumiliselt) eespool, -otsas iess `silmi on üvä, aga taga `perse kade Vai; kõnnib, ees minu läheb tua ette KJn; kos tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kae, kari tulep säält, sääl kit́s joosep i̬i̬n `karja Kam; i̬i̬h essä tuĺl lat́s kodo, `mänǵih tuĺl kodo Vas

2. (ajaliselt) enne, varem Lagle on merelind - - `öeldi i̬i̬s tormi siś nad lagistavad Hää; tütär läks eden sedä mehele Kod; minev`aaste tei [heina] ehen sügise; ehen lõunat, enne katte Krk; i̬i̬n õdagut jääp tuul vakka Kam; om üte `aastõgõ iin minnu pernaanõ olluʔ Krl; ta käve iihn meid siihn Har; i̬i̬n `aigu šündünu; iin `ielat (üleeile) Lei

esir|peri = esiperi sie `külvab esirperi ja tagurperi, sel on `külvamine `selge. kui tagurperi ei `õska `külvada siis `külvetasse esirperi Lüg

juudas juuda|s Muh/-ss/ JMd MMg Pal M(-ss) g `juuda Mär Iis Kod T(-ss) V(-śs; g `juudva Lei[`d́uudas ~ `d́oudass g `d́oudva]; judas Urv Kra/-ś/), -se Kul Tõs Iis, -sse Hää KJn/-ss/ Krk San Lut(-ssõ); `juuda|s R(g -sse Lüg Jõh) Emm Rid Tor Ris VJg, g `juuda Khk Kaa Pha Pöi Mar Juu Kos Trm Pal Plt Vas/-ss/, g -se Khk Kaa Vll Rei Juu Plt; `juutas g `juuta VNg ?Lüg Krk
1. piibl mehenimi
2. sõim, int pagan, tont, kurat, kurivaim mene `juutale, ärä plarise VNg; `juudas tädä tiab kas tuleb vai ei tule Lüg; oh `juudas, mis nüid saab Tor; [alguses] nii armas, et kannass kätel, pärast jätab maha, mine kus juudas Pal; iire erne, toda juudast ei külva kiaki, tu̬u̬ kasvas esi Ote; juudass sinu `võtku San; nakka˽naidõ `juudidõga vi̬i̬l maad jagama Kan; `laulva kõik `juuda lauluʔ kokku (so igasuguseid laule) Kel; tohohh juudass, kas sa siss `tühjä `kartuli `koŕvi ka ei joua `nõstaʔ Har; tu̬u̬ jutust saa‿iʔ üts juudaskiʔ aru. tu väega pudlätass Rõu; assaʔ vana `iskmädä juudass Plv; ma sullõ `juudalõ anna [näit last ähvardades] Se Vrd juuas, juuda|keha, juuda|liha, juudaline, juudilanõ
3. kurat, vanapagan kui ämäräss läits [kardeti], et `juuda tuleva Kam; Naasil oĺliʔ uma suurõʔ olõ`rõivaʔ, sõ̭ss lät́s ku˽juudas Maiõgaʔ Rõu; `mõisah olnuva˽`juudaʔ. `vahtsõ`aasta `ü̬ü̬se `mõsknuva˽`tõlvuga˽`rõivit Plv; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas Vas; ńahkar – taast saa‿aiʔ jumalalõ küńneld ja `juudalõ tungõld Se; ta pala, mia maalõ satass, ta saa `d́oudvalõ `suhtõ; d́oudass un kurat́ ama velitsõʔ Lei || (vana- inimesest) tuu juudaśs koigõrdass jah Plv Vrd juut2

kakk2 kakk g kaku eP(g -o Kul Vig Ris) M Puh TMr Rõn Urv Krl, g kakku VNg Lüg Jõh IisR, g kagu Kuu; n, g kaku Vll Kei Kad; n, g kakku VNg IisR Vai; kakku g kagu Vai
1. väheldane (ümmargune) leiva- või saiapäts; pirukas `lapsed `tahtosivad pisukest kakku VNg; Kakku pidi `murdama, `lõikada ei `tõhtind, siis `leivad `ahjus ei `saaned `küpsäst Jõh; Kakku tegin `viimasest `taigna `jäägist, sie jäi `leiva`astja `põhja (juuretiseks) IisR; vaja `lapsile tehä kakku; mie akkan tänä kakku `paistama `riehtlägä Vai; tegime pühabeks sepigu kaku Khk; Värske leva kakk oo üles leigatud; Ma töi poest kaks kakku leiba Kaa; Kakk oli levast natuke pisem, muidu ikka leva `moodi; siis `pandi `ahju lapsele - -, `ööti see lapse kakk Pöi; ma tee iga lapsele kaku Muh; leiva juur, kraabiti üks `väikene kakk Rid; võtad lõemest ühü väikse kako, vajotad laiass, et tä ää küpseb Vig; sai `silku leiva `sisse `panna, öödeti kakud Mih; sügise `pańti õun kakule `sisse, talve `pańti tükike liha või mõni räim `sisse kakule Saa; ku ma `väike olin, `tehti ohrajahudest kakku, nüid `üitakse sepik Kei; kui leib on niuke veike, siis on leiva kakk; kas teie isa ema on öhös `leibas või on teene kakkus, teene kanikas (kas vanemad saavad hästi läbi) Juu; saab lapsele `tehtud kakk, nisuke pisike leib Ann; juan annab veke kaku, aga juagup suure pät́si (jaagupipäevast alates saab uudsevilja) VMr; `tehti leivast kakk, sie `pieti kõik pühade aeg laua pial ühe riista all Kad; panin kakult `ahju Iis; sae kuus suurt `leibä ja üks kakk Kod; minu vanaema `kaapis leeva `aśtja `puhtast, tegi kaku ja `viskas kaku vette. kui kakk on üleval vee pial, on leib ahjus `vaĺmis Pal; kakk oli ümmargune ehk vahest natuke `piklik, võis `olla poole leiva `suurune. kamala `suurune oli paras kakk Lai; `aituma, `aituma `andamesta, pikä pätsi pistämesta, laia kaku `kastamesta rhvl Krk; ei miä tervet kakku jõvva kõrraga `osta Puh; latsõʔ `tulkõʔ leevä kakku `süümä Krl || fig ümmargused pilved kakud pidid `taevas õlema, ku‿śa rukkid `külvasid. peremees läks kot́iga `väĺja, aga kakkusid põle `taevas, `keeras tagasi, et täna ei külva Trm; `pilvetombud `veksed nagu kakud Lai || Õli `este küll `sirge `seljäga, juo tämal ka kakk pihas (küür seljas); Põletasin kää piopesä ärä, `suure kakku (vesivilli) ajas üläs Lüg; piimal `pańdi õlut `ulka, `tõmmas nagu kakku (tükki), `üiti `piergis Kad
2. leib, sag lstk lahuta `riide üle `leibide ehk kakkude Lüg; `Leika `lapsele kakku ja `mäeri võid `piale IisR; Unest ei `tehta kakku Jäm; seaste rugid nii `vaesed, pole meil sii kakku `saaja midad Khk; Söa aegu olli kakku nönda napisti kää; Emm akkab oome värsket kakku tegema Kaa; ää lase kakku muha Vll; vanal aeal `ööti, akkame kakku tegema, oli se nesuleib ehk odraleib Mar; anna lapsele kakku ja apad Mär; laps ike `ütleb: anna kakku Vig; säh või kakku PJg; `leiba `üiti et kakk, lapsed `üitsid Kei; Anname tillule kakku Kos; kakku one lapsel esimene sõna Kod; säh ma annan sulle kakku Äks

kihusse kihusse JMd JJn Kad Sim Trm Ksi Lai kängu, kiduraks odra on `paksu külvatud, jäi kihusse JMd; `külvab vilja alati kole paksult, siis `kasvab aga kihusse Kad; `tihti `küĺv jääb kihusse Sim; mis lina väga kihusse jäänd, sellest ei `suagi muud kui takku Trm; küll on kõhna vili - - kihusse jäänd, mõnes kohas kuiva pärast, mõnes kohas vihma pärast Lai Vrd kihus

kiitma `kiitma, (ma) kiidan eP(`kiitama spor Sa Lä); `kiita|ma `kiidan R(-maie Lüg, `kiitämä Kuu Vai)
1. tunnustust avaldama; ülistama `naine `kiitand oma tüttard Jõe; `Kiitäjes on `kueralihagi magus; Igä rebäne `kiitäb oma saba Kuu; ei saa `üölda et sial `kiita oli Hlj; `Õhta `kiida `ilma, omikku naist Lüg; Kui akkab `kiitma oma elu ja `värki, siis ikke puol on vale IisR; tüö `kiidab tegijat; tama `kiiti miu tüö üväst; sedä inimist alalde `kiidedä Vai; kis teda selle eest `kiitand on; mis tast tühast `kiita saab Khk; Ära kiida naist pulmapääval iga (ega) pääva omiku. Naist kiida matuse pääval ja pääva õhta Pha; keik `kiitvad, et ea ja kena on elada Jaa; millal tεtta ülearu kiidetse Muh; mis sa `tühja kiidad, oma `aega viidad Emm; koer hakkan rebasele `kiitma, kui hεε öiguse ta `kohtus saan Phl; mes sa mud́o setast eaks kiidäd Mar; ega tä ike nii ei ole kui kiidetasse Vig; Mia kiida sjõnd täüs `kõrtsis ning `tühjes kirikus Khn; tema `olli `kange `teisa `kiitma Vän; ta kiidab oma `lapsi Ris; anna ing kui tahad tüö `persse, kis sind ikke kiidab Pee; mis sa enesest ike kiidad Iis; Kiidab nii, et kõrvad liiguvad Trm; kiidäväd poosile ette, et tule ja võta tüd́rik ärä Kod
2. kiitlema `sakslane `kiidab et `suured `võidud, aga `kaotab ikke oma mehi ka Lüg; Sie inimine on `kange `kiitama Jõh; ühekorra üks mees `körtsis `kiitand: tal niipitk loul, et käib viis `versta ühe louluga Jäm; `Mihkel `kiitas, et taal `seitsme toobine kusepöis on Khk; sii kel kedagi põle, sii ju kiidab Hää; kiidab või kaela kaḱki JMd; `kiitis kaks `mõisa olema Pee; vana Juań kiit́ ja `kerkles, et kahe tuńniga sae `linna Kod
3. ütlema, rääkima, nentima kas `suudar kodu, mis ta tieb? `toine kiit et, `kingi; `Kusti kiit omal alade `musta `ussi `kihvad `taskus olema Kuu; seda `suomlane `kiitas ikke Virust, seda `kohta VNg; vana `rahvas `kiidavad kui mürina ei `kuulu ja `välgud `käivad - - nüüd `külvab `sieni Lüg; Vanapoiss õli `kiitand, et tämä kääst saab Jõh; `Antun `kiitas poja jo `Narvas olema IisR; `enni kiideti ikke, et `uńtidel `olla `taevast jagusid `antud Mar; `kiitvad, et `tulle kuum [ilm] Aud; mis ma peas selle jutu pääle `kiitma Saa; no tema kiidab ikka oln lapse ääl Ris; kiidavad väga iad ja magusad seened `piavad olema HMd; poiss olla kiit, et me kõhud on vahest nii tühjäd, aga põle kusagilt suutäit `soada Juu; tämä `kiit et ma lähän käin ärä Kod; õpetaja `kiitis alles nüid üht last `ristind Plt
4. tänama Ku `kiidedä [vastatakse]: ega sie vähikä asi `kestä `kiitä (pole tänu väärt) Kuu; `poiga `kiitas `minnu Vai || `Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu Jõh
Vrd kitma

kiuline `kiuli|ne Kuu VNg Kse Saa Trm(kiuduline) Lai, -le|ne L Äks, `kiuduli|ne Lüg, kiudoli|ne Kod, g -se; `kiulõ|ni g -sõ Krl
1. kiududega, kiurikas linad on kõva `kiudulised, kõva `kiuga Lüg; tailiha on `kiulene Mär; ette `kiulised linad Kse; vanal avil one kiudoline liha Kod; peśs on - - nagu taigliha `kiulene Äks; `kiulõtsiʔ kanebõʔ Krl
2. kiudpilves, hagaline `Vaata, `meuke `kiudlene taevas, üleni `kiulesi `pilvi täis Hää; kui taevas on `kiuline, siis `külva linu Trm Vrd kiudlik, kivvanõ
Vrd kiualine, kiudline, kiudne, kiune, kivvukanõ, kivvuline

kunst kunst Kuu VNg; kuńst Noa, g kuństi Iis Võn V, kunsti Puh Nõo; kuńts Pal Hls Rõn Rõu, g kuntsi Sa(g kunsi Jäm Pöi) Kse Tõs Trv Krk, kuńtsi L(n kuńtst Hää) K Iis Trm, `kuńtsi IisR, kunsi Muh Mar Kul Mär Tõs, kuńsi Kul Khn JMd Kad VJg Trm Kod Lai Pil, kundsi Mar Krk Rõu/-ń-/; kunts g kuntsi Hi Mih PJg KJn, `kuntsi Lüg Jõh Vai(n `kuntsi); kuńss Jäm, g kuńsi Kse/-n-/ Hää Lai Plt KJn Kõp; kuns g `kunsi VNg; konst g konsti San; š́kuńšt g š́kuńšti, skuńšt, kuńšt Lei; g `kunsti Vai, `kuntsi Hlj/-ń-/ VNg; ppl kuntsa MMg
1. ebausk, maagia; ebausu, nõidusega seotud toiming, tava kui `kuhja `malgad `pandi `paaris, siis `naisel `kaksikud `lapsed, sie õli siis vana `rahva kunts Lüg; `Meie külas neid `kuńtsisi suurd ei `tiata IisR; see oli kuńts sedasi et `matsabä es `tooda puid `oue ning ouest es `tooda tuba; kui ei vöta [vastsündinul] arjassid ära, siis inimene jääb karuseks, see pole midagid kuntsi asi olnd Jäm; mönes kohas `peetasse kuntsi pärast `seokesi juttusid Khk; vana`rahval oli `kuntsisi pailu, mina‿b möista midagid pidada; kui `mindi pöllale külima - - siis `tehti `kuntsi Kär; Menel oli `seike kuńts, et aava puudega pole sauna `ahju `köötud Kaa; Seal oli omal ajal `kuntsi ka, pidi kalatüki `peale kolm `korda sülitama Krj; mõni tegi viis`nurka levale `piale, see oli suur kuntsi asi, sis kurivaim es lähä leva kallale mette Pöi; ta `oskab kõiksugu kunsid, palju `kuńtsa; nee oo suured kunsid kõik, mis ennemuiste `peetud oo Muh; esmaba ja kesknädal ja `reedi, need ei ole ead päävad, see oli vana`rahva kuńts Rid; suur kuńts võttis looma vaimo `välla ja Mar; ei `aita `aapteegi rohod ega kedagi, kuńtsiga saab ää `kaotud Vig; jõulu aeal oli veel üks kuńss, visati king üle pea Kse; `Uude maeasse tuli ike `lauba kolida, see on see kunts Mih; `enne ohatleti või arstiti `kuńtsidega Aud; Vana `kuuga oli param [kartuleid panna], sest kuńtsist on ikka `kinni `peetud Kei; nõia`okstega ike soetsetatud, `tehtud `kuńtsi Juu; `siuksi vanu `kuńtsa ega `siukest `aśsa mina ei tia Tür; eks tühjad ohud on kuńsid kua - - aga ega `nüitsed inimesed ei usu Koe; `uskusivad `tühja `kuństisi, `tehti nikerdud kujud ja Kad; vana kuńts on et kala sü̬ü̬ `moeto kõik ärä, aga silmäd jätä järele Kod; naene ei `tohtind `paĺla `piaga `leiba sõkku, kõiksugusid kuńsid olid Plt; vana`rahva kuńts oli veel, ei tohi puhuda, kui vorstid paeas on, et siis minema vorstid `lõhki Pil; kuńts kundsi pidäjel, abi arsti ännä all Krk; tu̬u̬ `olli siss tu kuńst, et kes kõ̭ige enne pruudi vihaga vihup, tu̬u̬ saab ruttu mehele; toda ei tiiä, kas livvu`laskmise tõttu lina `kasvi pikemb vai es kasva, aga serände kuńst `olli Nõo; vana`aasta õdagu tettävät noid `kuńtse, et kudass tulevast peigmi̬i̬st näta saase Võn; kuńst kuństi pedäjäl, vana viisu vidäjäl (tõrjemaagia) Krl; meil käü kõ̭iḱ kuńdsi ja jumalasõ̭naga nigu `mustlasõ hobõsõ `müümine Rõu; na omma ḱul nõial kuństiʔ tahha `pantuʔ Se; kunsti pidama nõidusesse uskuma, seda harrastama; ebausukombeid järgima Kes kuntsi teab, see kuntsi peab, ma äi tea, äi pea koa Pöi; Kis kuntsi pidast nee tεεdsid sihantse sandi silma vastu jälle rohtusid Emm; nee on nöiad, kis `kuntsisi pidavad; nüid `kuntsisi ei `peeda Rei; inimesed `enni vanal ajal `olled ikke `kuńtsi pidänd Mar; kes kõik kunsid peab, see kõik näĺlad nääb Kul; külimesest miu esa pidas `kuńtsi Hää; ämmad ika peavad `kuńtsi et vanakuu laps jääb ruttu vanaks HJn; üks saunamies käis siin karjas ja tema siis pidas ka nisukest `kuńtsi - - tema ei taht seda, et `riede loomad `lahti `lastakse Amb; näed et tämä pidäb perä selless, pidäb nagu `kuńtsi Kod; Siukst kuńssi pi̬i̬ti küll, et tervet `leibä teesele ei `antud KJn; Põdrasilla rahvas peab iga aśjaga `kuńtsi SJn; `kuntsi pidä si̬i̬ kes `nõidust ususs Krk; ken kikk kunsi piab, si̬i̬ kikk näĺlä näeb Hls; vanast oĺl kunsti pedämeni Krl; siin ei olõʔ `miäki `kunsti pedänu Har; meil kotun esä kül˽`külvamise man määnest `kuństi es piaʔ Rõu; nä (kodukäijad) `peiväʔ tälle kõ̭iḱ kunsti äräh - - aga midägi es tähendäʔ Räp || ebausklik; nõid ennemast oli niuksi kuńst inimesi Hag; see on üks kuńts inime, tiab `kuńtsisid Trm; tuu kuńst `üt́les ar kõ̭iḱ sullõ `õigust; taa üts kuńst naane Se
2. (töö)võte, nõks, nipp Täma `tehtud lukkud `käisivad nisukese `kuńtsiga, `keśki `võeras `lahti ei saand; Igal tüöl on oma kuńts IisR; Soolika puhastamiseks oli `jälle oma kena pisike kuńts Jäm; ihkumisel oo ka oma kuńts `juures; tεεb mis kuntsiga see `lahti keib Khk; Ma sain viimati selle kuńtsi kätte, et ku ta (koer) `aukus, sis ei ammustand Tor; iga öhöl tööl oma kuńts Juu; puu`lõikusel on õma kuńtsid Kod; on koa oma kuńts, kuda kedrätä KJn; ei tää, mis kuntsige [nad toataimi nii edukalt kasvatavad] Hls; egä aśja man um õ̭ks uma kuńst Rõu; egäl `meiśtrel om oma kuńst Räp
3. eriline oskus, meisterlikkus eks sie oli igä kohe kunst, `kuida igä `kasvadetti nii suurd pere inimisteks Kuu; ega säl [leivategemisel] tia mida `kuntsi old; `eiga sie vokkitegemine midagi kunst old, sie oli minu kääs `justku mädand VNg; Mis kuńts sie `käerimine `ninda on, kui `enne kõik `vaĺmis sät́titud IisR; see [kindakudumine] pole ju `ühtid nii kuntsi töö, aga `siiskid `vaatma vötab Kär; Pole sii `kuntsi midagid, vaada kui `lihtne Rei; see (köietegemine) pole suurem kunts Phl; ermus kuńst lubasi `saada Noa; `paergo oo kuńts `inge sees oeda Mar; vussakade kudumine oli kuńts Mär; see oo ikka kuńts teha ka Kse; `Ütlemesega saab suu lukku `panna, kõik seda `kuntsi ei `oska; Selle `koormaga oo siit `kitsast kohjast kuńts läbi `tulla Han; kuńts on neid viĺla kot́ta kuevatsesse `saada Vän; `Tuhki `kartuli on kuńtst `ki̬i̬ta, piad nii `paśsima ku; `Lamba`niitmisel ma midagi `kuńtsti ei tää Hää; see `kinda kudamine on ikki kuńts kah Saa; `äästamine oli poisikeste asi, mis `kuńtsi sial na `tarvis oli Kei; seda `kuństi (pajupilli mängimist) ei `keśki ei suand kätte ega suand KuuK; viĺja tegemesel on kua kuńts Koe; üksipäine oli ta (kanga mahavõtmine) kuńts VMr; si vikati `luiskamine on kua kuńts tü̬ü̬ Trm; ega sis jahvatata kuńts ei ole - - jahvatata võib egä üks, kui säädetud on Äks; Küll neid kuntsa kõiki sõas vaja lähäb MMg; vanaema `ütles et jahu pudru `keetmine, see on kuńss; jää pial liu `laskmine põle kuńst, aga teise persse pial `lastasse `liugu Lai; see `kampsun on suka varrastega `kootud, põle `kuńtsi Plt; si̬i̬ [kannu] vitsutemine olli kuńts Hls; sääl midägi `aŕstmise `kuntsi ei oole, paĺt et sa tahat tõist avite Krk; mul haina`niitmine oĺl väikene kuńts (kerge töö, väike vaev) Rõu; ku tu̬u̬ kuństi kätte sai, siss püüse joba kah Plv
4. u kunstväetis kahele korrale `külvasid `kuntsi Pha; Ju see kuńts nad (ohakad) ikka nõnda kasuma paneb Pöi; Et vilja kasuma panõb, sellepärast pannassõ sedä `kuńtsi põllu `piäle Khn; `põldu rammotakse kuńtsiga Juu; `kapsa`aeda `külvas `kuńtsi maha Kos; `ośtis `kuńtsi põllule JMd; siis oli `iaste `uodavad seda `kuńtsi `soada, siis ma sain ikke äbemata viĺja Kad

käsil1 käsil üld
1. käsitsi, kätega Käsikivi `aeda käsil `ümber Emm; lühike ohr kisoti käsil [üles]; Lükkasin viimaks käsil ümber [tuuliku tiibu] Käi; rehepeksud need kεisid ikka käsil Phl; käsil `külva ka veel Rid; pohe moĺd kus käsil `tangu `tehti Ris; `enne ikke kõik [linad] masindati käsil, käsi masinaga Pai; alate käsil katsu `varsa, vars lähäb `julgess Kod; no kiśsi käsil enam [linu haris] Lai || fig Seisab käsil-jälul (ägedalt) vasdu; Käsil otsib, jälul lövab (valib kaua, kuid saab halvema) Emm Vrd käsili
2. hoole all sünnitaja oo naeste käsil, naeste aedata PJg
3. a. teoksil, tegemisel, käimas tüö käsil, midä siä tada siis kesi jädäd Vai; kui oli ein `vaĺmis, siis oli ju viĺläkoristamene kohe käsil Mär; Naõstõl `praõgu kuastastõ jõstutamine käsil Khn; mis käsil on, see tuleb ikki kohe ära teha Saa; meil on `paergu juśt teist jutt käsil Juu; mul `paergast kangas käsil, tahab enne lõpetata Sim; ilma uneta kaks nädäläd ja kõlmas käsil Kod; meie `rahval on `kartuli `võtmine käsil Lai; perenaesel om levä tegemine käsil Hel; meil om kippe aenategu käsil Nõo; tuu tüü um `õkva käsil Plv || käeulatuses, ligidal surm õli kõhe mehel käsil Jõh; ligestiku kaks vett (kaevu) siin käsil (käeulatuses) KJn Vrd käsile, käsilt, käsis b. pooleli mool linad käsil louguta, pole `aega et εε lougudaks Khk; [tal] Seisab maja juba teist aastat käsil Kaa; ma töi käsil levad (otsast on juba lõigatud) Vll; kolmas nädal `olli käsil Muh
4. käsile a. teoksile Enne `nõeltsi sukakanna `kinni, siis `võtsi `kampsuni käsil Han; si tüü saab käsil `võetu Hää; töö `võt́sin käsil Ris b. (arupärimisest, noomimisest) ku ma tage kokku saa, küll ma võta ta sõss käsil Krk
5. tarvitusel, kasutusel si̬i̬ raud, mes käsil käib, ei ruasseta `ilman; `suapad akavad kõhe käsil `käimä Kod; si̬i̬ sõna ei ole käsil Hel

külvama `külvama Hlj, külvata HaLo Kos Amb JMd JJn Koe ViK(-ĺ- VJg) I(excl Kod) Äks u Plt, `külvada RId(-äma Lüg Jõh[-ema]); `külvä|mä Juu, -ädä Kuu Jõh Vai(-edä); `külvmä, (ma) külvä Ote Võn/-ĺ-/ spor V(-ĺ-), (ta) külväb Kod; `külbmä Mar(-ma; da-inf `külbada) VId(`ḱu- Se Lut); külima S L(-mä Mär Vig Tõs) Juu Kos JõeK Amb Tür Koe Trm Pal Äks Ksi VlPõ(-mä KJn), -me Hel; külimä, da-inf `külvä TLä(külidä) Ote Rõn; külümä Khn Kam Lei(ḱüĺ-; da-inf `küĺvä, `k´-), -me M(küĺu- Trv Pst) San
1. seemet mulda puistama `Kuida `külväd, `ninda `leikad Kuu; kolm miest `külvasid, `enne kui ne `maśsinad tulid Hlj; `viljad on saand maha `külvätust Lüg; kui sai `sieme maha `külvetud, siis õli `aiga `sisse ajada küll; Kui `kahte kätt `külväti, siis ei õld `jälgi ies, siis käis üks laps `külvi`rinna vahel `õtsa kõhe ja rapputas õle`kõrsi Jõh; ken vara εε külib, see ikka param, `kasvab veel `talve märjaga; kahe `eega külimisega `jöudas änam; rugi külitase `tuhka, oder `saue Khk; `tehti `kuntsi, laalatessörmus `pandi, küli öö (külvivöö) `pandi [sõrmusest] läbi kui esimest kord külima `mindi Kär; aeavad adraga ühü `laiused raapsud pöllust läbi - - siis külimes (külvaja) akkab nende vahel külima Kaa; Kanepid küliti `kindaga, siis linnud äi söönd sügise `seemid ää Pöi; kui kevade külima `mendi, siis `anti `oostele east `süia Muh; Kinnel oo külida, sennel oo ka leigata Käi; sa oled ukka `kohta külind odrad maha Phl; ma `külbsi eese vella juba maha Mar; põld peab parass olema, et ei tohi sopa `sisse linu külidä Vig; ummrohe kõik, mis ilma külimätä kasvab; naesed ei oln paelut külin, meeste töö oli Tõs; Ää külüg nda `arva külü Khn; Külimesest miu isa pidas `kuńtsi: külimetust ei `viskanu kunagi viimast tera `väĺla Hää; külvan kohe `seemled lavasse Saa; kui `alla tuule, siis peab üksipidi külima Juu; kevade vihma uśsid `aasid kupud ülesse, siis `üeldi, et ia külvata, et mua on külvand JJn; teene vidas `kriipsu jalaga, külija külis järele Tür; ernes tuleb nii külvata et viis ernest ühe obose raua `sisse lähäb VMr; `mõisas `külvasid `ulka mehi kõrraga, siis nad olid rinnu Trm; meie külvimä kahekeisi isägä Kod; vakk lina`seemneid oli maha külvata Lai; mea ole kikk viĺlä esi küĺunu Pst; mia lää külüme, tule sia `itsmit vedäme Krk; kui kadajad äste `tolmava, olna ää kaara külimise aig, kui pihliked `äitsevä, siss olna kesvä külimise aig Ran; täl `olli `ulka `tatrigu ka külvetu Puh; ei ole `kiägi tedä (metsa) `künnu ei külinu, ta om esi kasunu; enne ku sa maha külväd `viĺlä, piäp kasvatama, `kaema kas seeme kasvab; kui ernet külveti ehk uba, siss tetti `lõunõ tuulega, et sis saava `pehme `erne Nõo; rügä külvä tuhk`auda, kaar külvä `porri Kam; sulanõ toonu maruhaina seemet, `külvnü ussaia pääle Kan; maa om jo kõrrat, siss nakatass `külvmäde; kuiss külvät nii `leikat, mia uma käsi käänd, tu̬u̬ uma kaal kand Har; kolm kot́ti küĺb timä `kaaru `maahha; Tu̬u̬d pidi nii `külvmä niguʔ õ̭ks `üĺti, hobõsõ säläst (hõredalt) Rõu; kae˽ku inemise˽saava ärʔ elläʔ, ei olõ˽`kündmist ei˽`külbmist Vas; Suurõmb jago `küĺve niisaadõ kost sai, kas `pańgist vai ka külealotsõ `rõiva päält Räp; kaar sai ar küĺbetüss Se; kesva `d́äie ḱüĺümäda; peremiiš́ küĺü un poiss ḱünd Lei; rüki külbetäss nuorõ `kuuga, saa oĺg `kangõp Lut || fig Kis tuuld külib, leigab tormi Emm; [lennuk] `külvas selle tee üles, kuuli`pildujaga ülevalt `laśkis Nis; mes sa suuss `väĺjä külväd (ütled), kõik on tiätä Kod || (eostamisest) ma nään juba seda `vilja, mis isaisast on külvatud, et lastelapsed ei ole pahad Kei; ku mi̬i̬s ei taha sedä seemet `sinna `külva, laśti läbi `kintse maha Krk; är jo küĺbet (rase) Lut
2. maha puistama, laiali laotama eit `külvas `jälle `tuhka ja `suola kõhe `ninda et krabises `tõise `jälgidelle Lüg; külitasse tali nesode ja rukide `peale `tuhka, et see siis rammo teeb Mar; kaali `soola külitase põllu `peale Tor; `laśkis einama keik `väetist täis `külva Saa; ma pian minema eenamale `kuńtsi külima Juu; tuli`mulda külitasse maa pääle Äks; `ipsi külväve naiste`rahva kiḱk puha Hls; mehed külinuva `su̬u̬la `sinna aena pääle Ran; no˽leki küĺvke kiṕs maha ristikhaina pääle Har; seeni külvama ~ külima (äikese- või vihmailmast) lüöb `suoja `välku, siis `külvab `sieni, siis välk `külvab `sieni VNg; kui `pilved ei õle ja `taivas lüöb `välku, siis `taivas `külvab `sieni Lüg; `pärtle päe pidi `seeńa külitama, vihm külib näid Aud; siene välk `külvab `sieni VJg; paĺjas välk `külvmä `si̬i̬ni, kui soe on, `välku lü̬ü̬b aga ei mürissä Kod; `üüse, kui pillup `väĺki ütte luku, siss om seene külimine Kam; sügüselt ku `vihma satass, siss üldäss et `si̬i̬ni külvetäss Har; nigu külvetäss siini, ku `pälköss Plv; `välki lei inne, `piḱne es müristäʔ, `si̬i̬ni külb Vas || külvuma vili on kauaks pöllule jäänd, akab külima (varisema) Jäm; Seapiimarohi oo üks eieti kange külija rohutaimes Kaa; malts on ka väga küliv taim Plt || raiskama [ta] külv raha Kod
Vrd külvitama

külvi- külvi- `põllumies ke `külvab on `külvimies; sie on `külvi põld, tuleb rukkis `külvata Lüg; Külimeheks oli änamasti ikka peremees ise; Mul oo sedakord viis vakamaad külimaid; Külikünd tehti vanasti ikka meitel seanina adraga; Sii salves oo kevadine küliseeme Kaa; Me läksime just külima, esimene küli päe oli, kui kukkus lättima (lund sadama) Pöi; külvikünd oli siis, kui suiviĺla seemet `tehti maha LNg; küĺvikuu (august), siis pidid rugi seemet külima Tõs; nüid paras küĺvi aeg, tema viidab selle ää Ris; ku ma olin `mõisas küĺvimes, mul oli põll ies Kos; peremiestel olid nabra ladumise päävad ja küĺvi päävad (mõisateol) HJn; külvimies pidi seitse `korda `süöma `enne `külvamist JõeK; põllumees pidi `õiged küĺvi `aega `tiadma Trm; külü küńd, seemelt sisse künnetse Hls; [kevadine] külviaig nakas siss, kui mõts nakass `lehte minemä Kam; paĺlu sul taad külvü`põldu `omgina Har; Mõ̭nõl oĺl tettö˽perüś küĺvi põĺl ja `hoise tu̬u̬d alate aad́ah vilä salvõ veere pääl Räp; õga‿ss küĺbüaig viil `müüd́ä olõ‿iʔ Lei

külvi|kriips külvirinna piirjoon Isa `külvas, mina `tõmmasin `külvi `kriipsu IisR; sai küli kriips `väetud Mär; `itsmed oo külvi riipsud, jalaga tõmmatse Tõs; külü ripsud Khn; konksuga `tõmmas küli kriipsud Rap; küĺvi `kriipsude vahel on küĺvi rinnad Kos; [kui külvates] tagasi läks, siis sai küĺvi kriips `vietud Sim Vrd külvi|hitse, külvi|rada, külvi|rida, külvi|ripse, külvi|sitke

külvi|külimit külimit Peremies `külvas külimituga, puukilimit, `üiti külvikilimit Sim Vrd külvinõu

külvi|rada külvikriips mees `külvab ning laps tambib külvirada Khk; vago möödä `külbväd, need `üitässe külvi rõjad Mar

külvi|rind – R eP 3–5 sammu laiune riba, kuhu külvati mina ku `läksin `külvi`rinnaga üle `väljä, sis tulin tagasi, seda sama äärt `müödä ja akkasin `jällä siit `õtsast `päälä Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede Khk; kui külirind käsile jääb, sis jääb surma aud `sisse Jaa; küli rind o samma kus ta (külvaja) läheb, mõedets `sammega, `ühte pidi kolm `sammu Lih; üks külve rind jäi mul külida viil Tor; mõni ei `soandki `eäste külitud sis jäi sedäsi külve rinna `kaupa [näha] Juu; ühe külvirinna olen paksema `külvand Amb; `külvaja `tõmmab kriipsu põllu piale, siis ei külva teise külvirinna piale, ta näeb kus jaar on Koe; oras `näitab ära kus kahe küĺvi rinna vahe on Sim; ühe vuoriga mene, üks külvi rind, teine kõrd, teine külvi rind, nii kavva, kui põld täis Iis; siuksed jut́id jah oĺlid, `üeldi külverind ehk külirind SJn Vrd külvi|esi, külvi|rinnats

külvi|vöö külvipael Küliööd kojuti möögaga, kude takusest, löimes kanebisest löŋŋast Khk; ma `antsin oma vöö külbi vööks Mar; mõni `külvas küĺvi `vüega, mõni rihmaga Sim; kui lähäd `külvmä, kilimitu `sisse teräd, külimit külvi`vü̬ü̬gä `kaala Kod; kui `külvas, oli külimat́t küĺvi `vööga kaelas, see oli mõni rihm ja mõnel oli `kootud vöö Plt

kündma `kün(d)ma Jõe Hlj eP(-mä spor L, Juu Kod KJn), `kündmä San(-me) V(-me Krl; -ń- VId), `künmä M(-me) T Plv Räp(-ń-) Se, `kündama Kuu/-ämä/ RId(-ämä Lüg Vai, -ema VNg Jõh[-äma]) Jäm Khk Kaa Muh, (ma) künna(n), -ä(n) R/ḱ-/ eP eL(künä Lei)
1. adraga pinnast ümber pöörama `Künnä sügüsell kas vai `siaga, ige on paremb kui `kündä kevädell Kuu; kie `mulda ei `künnä sügäväst, sie kõrt ei `lõika Lüg; `lahke maa, üväst on `künnetü Vai; ader `katki, nüid äp saa künda änam Khk; naine pole mitte pöllu `kündija Jaa; ma ole `ärgedega künnund Pöi; sahadega `künta maa `ümber Rei; selle aua juurest kakskümmend `meetert küla `poole `künti üks puu kaśt rahadega `väĺla Vig; vakama oli söömavahes künda Han; kui sulass künnad, siis üks kord, `rohkem pole `tarvis `künda Lih; Põllud `terven `kündmätä; `õuni kündässe (kartuleid mullatakse) Khn; `Küntagu mul või obusega pää otsast ära (öeld oma sõnade kinnituseks) Hää; olen künn, olen külvan ka HMd; Küńnid `küńti varakult ää Kei; obune tüĺbib ää `kündmisest Jür; rukki küĺv tuleb `sisse `künda Sim; [rukkipõllu] madalamad kõhad `küńti kuke `arja (vagudeks) Trm; [ta] õli väĺjäl `künmän Kod; kahessakümmend vakamaad, kraavitasin ära, obestega kõik küńnin üless Äks; ma `kaalusin nad (hobused) `jalgupidi `väĺlä ja `küńtsin [heinamaa] `ümmer KJn; liivamaa om `kerge kündä, lase ku sosisess Krk; kolm `kõrda künnetse kardulid enne kui neid rahu `jäetse, ku neid võtta saab Hls; aŕk ader `oĺli söödi `kündä Ran; miä ei tiiä, kas na (härjad) `ku̬u̬rmat ka vedäsivä, aga olliva `künnuva küll Nõo; es olõ obest, kes `kartuli üless `küńde, käsitsi võt́ime ja kańnime `kuhja Võn; kui edimäne kõrd `künset, tu̬u̬ oĺl i̬i̬lt `künmine Kam; taa maa oĺl neil ulga `aiga `kündmäde San; obõsõlõ üteldäss `künden vagu Urv; ala sa pennart `kündü eiʔ; õhukõsõlt `kündse, ai kaara seemend `mulda; ubina (katulite) haŕjaʔ omma nii vällä˽külmänüʔ, ei˽saa üĺess kündägi vi̬i̬ĺ Har; kandõ maa seest `välla `võetaki es, muku `küńti noidõ vahelt õ̭nnõ Rõu; kae˽ku inemise saava ärʔ elläʔ, ei olõ˽`kündmist ei˽`külbmist Vas; ku om põld kokko künnet, siss om kuhi kesspaigah Se; `siemeʔ vaia kündäʔ maa `sisse Lut
2. fig a. vagusid, uurdeid tegema, uuristama ratas on pöllu üsna ära `kündand Jäm; köva pöha pεεl `ankur jooseb `järge, künnab `pöhja `mööda Khk; `vanker künnäb `moanded [kui ratas katki läheb] Juu; kanad räsivä `pendrit, siga ei räsi, tu̬u̬ künnäb üless Ran; ütsikut t́sikka ei saa `väĺlä `laskegi, ta künnäp maad, nii et perse `paĺlald paśtap Rõn; ku ei olõʔ hää `ankri, siss künd edesi, ku om hää `ankri, siss võtt kinniʔ, `ankri künd, ku ta ei piaʔ Räp b. ei `künnedä ega `külvädä, ise `lollid `ilmale sigineväd Kuu; (meresõidust) Ta `kündis kõik oma mehe ea merd Pöi; (suguelust) egä siis egä kõrd ei või seemet `külva, künda või küll Krk; ta künt küüd́sil ja päḱil pää toit (elatub kätetööst) Se
3. jalgadega teri viirgudeks lükkama `künti `jalgadega, `tehti `suuri vagusid, et pεε seljad (viljapead) `jälle `pεεle `kerkisid Khk; Rehekündmine oli lastele löbuasi Kaa; Kui rehi rabat ja pitk pöhk vilja pεεld εε `riisut, siss et vilja seest veel päid ja pöhu puru käde `sooda akadi palja jälu vilja sees `kündma Emm

lina|seeme siul (sõel) on nii `tihtine, et ei lase lina `siemet läbi Lüg; Oli koa seda, kus täis `suilisel oli peremehe `juures pool külimettu lina `seemid moas Pöi; `pörgukivi - - `oita linaseemeste sees, et ta ära äi sula Emm; Lina`seemned saab ära `keeta ja võtab kohe paistetuse maha Var; [ihu] Puhas ku linaseeme Hää; sarjad tegi ät́t puha isi, lina`seemle sarja `ostis siss laadalt Saa; `külvas lina `seemed `jälle aua`piale ja siis piab [kodukäija] iga lina `seemne piale `astuma Nis; lina `siemned olivad rohuks, `siedimisele ja vasikatele piima `ulka rammuks JJn; lina`si̬i̬mned `pańdi `sarda Pal; vakk lina`seemneid oli maha külvata Lai; lina`si̬i̬mnel ei oole marjakit Krk; lina`si̬i̬mnit pesseti koodiga, a tõu`rehte sõkutedi obestega Ran; lina`si̬i̬mne rihi `olli kõ̭ige alvemb `pessä, ta tolmass nõnda, et sa‿s saa `silmi `valla `laske Puh; ku lellänane lina`si̬i̬mne `putru ei oless `ki̬i̬tnu, siss ma oless ärä ka `lõpnu Nõo; linaseemet es `aeta adraga `sisse, linaseeme `äestedi, nii et timä sai õhukõistõ, siss tulli rutu üless Ote; Lina`si̬i̬mne˽pandass `näede˽`sarda ja sõ̭ss ku˽sarran är˽kuiussõʔ, pestäss ärʔ, tulõ seeme˽`vällä Urv; Kõ̭gõ rassõmba˽puhastõdaʔ oĺliʔ lina`si̬i̬mneʔ, nu̬u̬˽tettevä alate `väega `puhtaʔ Räp

lõikama `lõikama, lõigata (lõe-) Muh Pöi L HaLä(lõõ- Juu) spor Jä, I KLõ Trv T(lõõ- Võn Rõn) Lei, `lõika(da) Lüg(-maie) Jõh; `lõikam(m)a, lõiga|daʔ, -taʔ V(lõega- Lei Kra, lõõga- Rõu Räp, lõõja- Lut); `lõika|m(e), lõiga|te M(-de Krk; lõe- Hel) San, -mõ, -dõ San(-tõ) Krl Har; `lõikma Vig Lei Võn; `leikama, leigata Sa(-öi-) Hi LNg Kir KPõ(lee- Kos Kad Sim) Iis Trm Pal, `leika(da) R(`leiga- Hlj VNg) Jäm Mus Vll Emm Rei; `leikma, leigata, `leikada SaLä; `leikämä, -dä Kuu
1. a. terariistaga lõhki, katki, pooleks, tükkideks tegema, viile, laaste jne eraldama üks kilu `leigata `viieks tükkiks, sie `panna `onga `otsa Jõe; luom tappetasse ja `lõigetasse `lõhki; ärä `lõika `vorsti (ära peereta) Lüg; `vastlapä, siis leigeti `juuksid ning siis `pesti `palged; pole köhu äärest leigatud (tunnustavalt kellestki) Jäm; esimene `leikamine leva pεεld o kasu kannik Khk; leigatakse vöi rahvitakse `kaapsu piad, kui oled peenikseks `leikand, nuiatakse tihele Pha; Sea karva `võtmisega `lõikas sõrme ää Pöi; pühabe ei lõegata `küisi, siis `lõikad oma õnne ää Muh; ma `leikasi iga ühele käntsigu [leiba] Rei; sii külas oli ikke sedasi, teine peremees `lõikas teisel [juukseid] Mar; kaaled lõegatasse koa tüki `kaupa kardulete ja liha `seltsi Vig; Ühüssa `korda mõeda, `kümnes kord `lõika Han; Mia lõega obosõ laka vähämäs Khn; pian akkama `si̬i̬pi paast `väĺla `lõikama Saa; peremes `leikas `leiba, ega teised `leiba ei leigan Ris; keäri päräd on nii `kanged, lõegata ei soa Juu; Üks tüdruk leigand kogematta `lambal tiśsi ää Amb; nüri `noaga `lõika nigu `saega Tür; `nahka leigates olgu suured käärid Ann; sõela täis `leiba sai leigata ja `viidi kohe [jõulu] esimesel üel `luamadele VMr; lõigatasse kangas maha, siis jäävad `narmad järele; Jonstavi kivid - - need õlid ead [veski] kivid `lõikama (jahvatama) Trm; `sõrgu lõegati [härjal], sest muedo ei suanud `kündä Kod; liha `lõikan õege `peenest `vürhvlist Pal; naba vaŕs lõigatasse `lahti Ksi; ema `lõikas kõrva `lõhki `lambal - - siis `tuńdis oma `lambad ära Lai; sai õle katust võtta ja `õĺga `kat́ki lõegata ja elä˛eätele `antud KJn; mehe `lõikave [leiva] `valla Hls; `laaste lõegati, kui `õlgi es ole vai taheti parõmbat katust Ran; mia ole ka `väega ell - - ku Miinä mul `varba `küidsi `lõikap, siis miä röögi; põrs songip kõ̭ik taeme üless, `lõikame si̬i̬ `põrsa kärss ̀kat́ski, siss ta‿i saa `sonki Nõo; mõrdsuk `oĺli lõiganu pää otst ärä, ihu ragunu tüḱess Ote; ku‿sa lammast püät, ärä˽lõigaku˽`sisse Urv; poisel om jo tsiga puhastõt, nakasõ `lahki `lõikamma Har; mul oĺl ime˽kaiaʔ, et saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; ma päälisskauda `lõiksi mõnõ lipsukõsõ, nii et `suuhtõ sai tsusadaʔ Plv; kida, tu lõigatass, mõ̭nõl om suurõst ka jäänüʔ, s‿tu ei saa `selgest kõ̭nõldaʔ Se || (tapmisest) `mõtle, ta lõigass kõri `endel maha; me lõigasime ka `ende sia ärä, liha oli vaea Krk b. (terariista lõikevõimest) jussi ein, seda vikat ei `leika Jõe; `Käiasin `pussi teravaks, nüüd `leikab nii kui `siepi Hlj; saag on nüri, ei sie `leika mitte `suaja sittagi VNg; `suome `kirved on jo minu aja sies `kõige paremad `lõikama Lüg; `suitsu ta (nuga) leigab, `rohkem ta‿p tee medad Khk; see nuga ep nää puud, `miskid änd ei leiga Mus; Kõik äi ole lõigu teras, sellepärast äi `lõika Pöi; sirbid tehässe sepäl `neoksedest vekatidest, mis ei `lõika änäm; rohi lähäb võsaks, vekat ei `lõika Mar; iad `leikajad kiarid JMd; alb nuga, tuema terägä, ei `lõika iva Kod; vikat `lõikab magusade Ote; väit́s om nii nöhrüss lännüʔ, et ei `lõika hapud `piimä kah Har; õdagu oĺl kuiv, vikat́ `haina es `lõikaʔ Vas || minu `ammad ei `leika `õuna Ris c. juurde lõikama särgi käis `valmis leigetud juba, jupid pole kogu `aetud Jäm; tüssist [kampsun] oli, ta oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; `muntsrite järele lõegatse `riidid Muh; Purju leikamese kohaks valida lagem koht voi suure ruumi pärand Emm; `oskas täda (mütsi) - - `väĺla lõegata Aud; kui `kleitisi `lõikavad, siis on nihuke lõege, kelle järele nad `lõikavad Juu; rätsep `leikab `riide nit́i järele `väĺla, mehe õde `leikas mulle nit́id `väĺla VMr; `enne leigatakse, pärast akata `õmblema VJg; pihaga kuued, mis ni̬i̬d läbi lõigatud, rinna eest `lahti, `keskelt `õmblus sees Lai; poŕst `oĺli serände kitsass jaḱk, aga kõ̭ik kiha `perrä iluste lõegatu Ran; [ta] lõegass jaki ärä, miä esi ummelsi Nõo d. haava tekitama luha ein mis leigab, vahede äärdega Khk; ilus ein, aga luom ei süö, `leikab luoma kielt Kad; keele`leikaja on lai rohi, `leikab sõrme ka lõhki, nii terav serv on Sim; temä (lõikhein) lõegass, kui tõstid, kuju `olli, lõegass käe kah puruss Ran; tarnain om nii kare ja teräv, et `lõikap käe `katski Nõo
2. tööriistaga töötama a. õsuma; niitma käin nüüd iga päe `pillisi (roogu) `leikamas, nie `kasvavad meres, `kalda ligi Jõe; `moisa `pellul sai rugid `leika ja `tuhli noppi Hlj; neli vakkama `leikasid, kas `otra ehk rukki, se `andas ikke `leika VNg; kes omaga jäi `viimäsest `lõikama, sene `seljas õli `kõige `väljä küür Lüg; `leikma aketi oolipääva `aegu Ans; kudas sa `külvad, nönda sa `leikad Khk; rugid, nee sai ikka leigatud vahe sirbiga Pha; viis vikatid `lõikavad `ühte `järge Muh; kui mina veel `leikamas inimene olin, `ilmas ei polnd `körsi maas Rei; talivilja pöllud said sirbiga leigadud, lapsed `olled järel sidumas, vanad inimest `leikasid Phl; kui meri oo määnd, oo kuib, siis lõegatasse lemm`roogu Mar; `lõikaja, kis ei `oska, jääb `paĺlu laga maha, laga järel, siis sasib kõik rukki ää Mär; [jõulu]pühäde `aegas `leikasid, `ennem ei läind roog kõbass mette Kir; Vili küpse küll, võib `lõikama akata Khn; Rukist lõigati sirbiga, pärast `tul´lid rautsid Hää; kolmegisi `leikasime `tündrema rukkid Nis; ei jää `roovimise vihk nii ilus kui leigatud vili HJn; `leikaja pidi ike nii kärmas olema, et `päävas `leikas `kuorma `vihkusi Amb; uba leigati sirbiga, teda ei `kistud juurtega Ann; kui odrad leigati, sai õle sidemed `tehtud Sim; nüid akkavad `lõikama, lüäväd siŕbid `sisse Kod; minagi lõegasin ühe tüki `kaera ära, kaera kõŕs on pehme Pal; seĺg jäi ninda `aigess, aga ega midägi tetä es või ennegu rügä lõigat olli Pst; ü̬ü̬ `aiga lõigasim läbi ja ommukuss olli kikk kokku pant akin Krk; tsirbiga lõegati sõõru `viĺlä, kos juure ja ossa sisen Kam; ku kiä `lõikass, siss ei tuhõ takast `ju̬u̬skõʔ, jääss säĺg `haigõss (rukkilõikamisest) Har; Mõ̭nikõrd oĺl tu̬u̬ oĺg nii jämme ja˽kõva, et jovva õs kui t́siŕbiga lõõgadaʔ Rõu || fig `Ahnepäits tahab ikke `leikada sialt, kuhu ei ole `külvand (teiste töövaeva ära kasutada) IisR; Mis `noores `põlves külid, seda vanas `põlves `lõikad Han b. saagima `laudu `leigata `kuusest ja `männist Hlj; `nürjä `saega kui `lõikad, `üellässe, mis sa sittaga `kihnad; sügise `läksid `metsä ja nii`kaua ku kevädeni sai `mõisadelle puid `lõika Lüg; `nuorel kuul `lõigeti okkaspuud ja vanal kuul `lõigeti lehtpuud Jõh; talumehed `lõikasid ilma lubata `metsa Mih; viin paĺgid `veśkisse, `lõikan `laudu Juu; leigati pieru lõmmud, sialt akati `nuaga, pussuga `kiskuma KuuK; kõige pialt suab puu maha `lastud, siis saab nottideks leigatud Amb; puud tahvad lõigata JMd; sai leigatud `metsa ja rahaks `tehtud Kad; lüht lõigati `saega `välja Trm; alt lõeganud puud, õllud juba piä`aegu läbi lõegatud, ku visanud selle tüvikuga poosi minemä Kod; lõegassivad paĺgi kolmest `kat́ki, üks pu̬u̬lteist `sülda jäi iga tükk Äks; paari piäl (kahekesi) `lõikavad puid KJn; üks on lõigand kasumetsast säält `kaśka maha Vil; suur saaǵ om loogage, sellege saab ütsinde lõigate Hls; `uibul lõigats `vällä kun `väege kähmän, oksa `kokku kasunu Krk; vanast ei ole `lastu `saega lõegata, et pid́änu `kirvega maha raguma Ran; kajosalve puu olliva kõ̭iḱ `valmiss lõegatu ja ärä kanditu, mugu ti̬i̬ kajo; lõegass poole kuuse maha, nüid käip tuul majale pääle Nõo; pedäjä `tu̬u̬di mõtsast, lõõgati tüḱest `kat́ski ja lahoti `kat́ski, siss `kiśti pirress Võn; lõigake see katõkese jala päält mahaʔ, `kat́ski või ma üt́sindä ka lõigadaʔ; `piḱse om `vahtrõ maha löönüʔ, `õkva nigu `saega lõigat Har; vanast oĺl suuŕ saaǵ, `tu̬u̬ga lõigati `laudu, olõ õs vanast maśsiniid Rõu; tu̬u̬d mõtsa saart jo hoiõ, es täüʔ ütte `puukõistki lõigadaʔ; ma lasõ tu̬u̬ vana sanna är lõigada `hindälle pliidi puiss Vas c. kraavi, maad, turvast kaevama `saare mehed on `kanged kravi `lõikamaie Lüg; ise leiga auk (haud) `valmis Pha; raba äär oli rahvast täis, kõik olid raba (turba) `lõikajad Vig; mehed läksid rabasse turvast `lõikama Vän; tüdrukud ja mehed ja käisid `kraavisi `leikamas Kad; `lõikad muad `ümmer - - ku tahad `pi̬i̬nrid tehä Kod; oli suur kraav lõigata Lai; `lõikavad `turbid su̬u̬st Vil; lõegati `turbit ja sõss neid palutide Trv; põllud olliva vi̬i̬ sehen, siss nakati kraavisorisid `lõikama, läits vesi vähämbäle; kos madalambad põllud, sinna `lasti `kraave lõegata; `enne `jaani lõegati `turbad, seeni olliva jälle `kangad kodada Ran; [neil] tulep iki aiamaa viglaga lõegata; egal ütel `olli oma su̬u̬tüḱk, sääld lõegati turvast Puh; vanast ku `turbit lõegati, siss üteldi, et `lõika kamar ärä pääld, siss saame `turba kätte; sital `lastana mõni päiv lademen `kuiva, siss lõegatana nigu meil `turbit lõegatass Nõo; saarõkõsõ lõegassiva Krüüńeri `mõisan `kraavi Kam; maa om jo kuiv, no˽piat `laosõ `ümbre `lõikamma Har; maa om vesine, tulõ kraav́ lõigada `siśse Se d. nikerdama, sälke, täkke vms tegema `lõigetasse `lauvale suon `sisse Jõh; [mõrra] kupu küles on igäl ühel `leigatud oma `märki Vai; need olid siukst vanad `muistist asemed - - leigatud olid sured vigurid `sönna `sisse Pha; leiga önar ede Käi; vitsa küened saavad puu `sisse lõegatud Kir; joogi kannudki olid puust, kirjuss lõigatud Mih; õuemärgid olid puu `sisse leigatud HMd; `lõika `seia `väike õnar `sisse, piab nööri paramini `kinni Nis; uulte väidseg lõigats nõu lavval uulte `sissi Krk; päeva`pulkel olliva teopäevä `pääle lõigat Ote; [kui] lehm `piimä nakass `andma, sõ̭ss lõikass joonõ sarvõ `pääle Rõu e. vikatit noaga teritama lasen vigastimme `leikädä teräväks Kuu; `taudu vikkast `lõikap paremast ku `lõigetu vikkast Lüg; vikatisi meitil ei lõegata, meitil käiätse Tõs; kohe olid vikati `leikamise nuad Ann; kui ma sulane olin, siis `leikasin, pärast `jälle olen ikke `pińnind Sim; pańnid vikati jala `alla, `lõikasid `piale üless poole, niikaua kui teravast sai - - kui `liiga paĺlu õli lõigatud, läks `lot́si Trm; mõned `lõikavad `nuaga vikatid, suurem jagu pinnivad, mina lõegassin kõik Äks; väits ja kirves taht `ihva, vikat taht lõigate Krk; mihe `lõikave naiste vikati kah ärä, aga `luiskame piab iki egäüits esi Hel; kui terä väegä õhuksess om lõegatu, siss lääb katekõrra Ran; ega egäüits ei mõśta vikatit lõegata, aga liibata mõśtab ega üits Nõo; `lõiksõ paari suvõga vikati maha Kam; see vikat́ om paksuss jäänüʔ, see ei võta enämb `haina, sedä piat `lõikamma Har
3. kirurgiliselt sekkuma a. kohitsema, kastreerima Mene `kutsu Ludvi `porsast `leikama Kuu; Kui oli `veike luom `leikada, siis `aitas [liiguks] `puolest `tuobist, kui suur, pidi ikke `tuobine pudel olema IisR; Pörsas on ära leigatud Jäm; kui tall lõegatud `olli, siis `pandi `tuhka `peale Muh; sälg, kui ära leigedi, oli ruun Rei; jäär ehk pässu, aga mis lõegatud oo, need `öötakse `oinad Mär; Vahest ku puĺlid tigedaks läksid, siis põld muud kedagi, leigati ää Kei; kis käib täkkusi `lõikamas, see on `ungur Juu; leigatud ärjad `üiti kabud Jür; vanames - - sie oli vana ärja `leikaja kohe KuuK; täkutsälg, `leikamatta täkk Ann; `lamba `tallesi ja ärja värsikuid `leikas Kad; si̬i̬ kuńdi `lõikamine täl suurem tü̬ü̬ õligi Kod; kutsu va Matt `põrsid `lõikame, mud́u `põrsa lääve vanasse Hel; juśt `lõikamise `perrä pańd ta toda kõevu lehe `li̬i̬mi aava pääle Puh; ku kolmass veeränd om, siss om kuu täis, siss ei või `põrsit lõegata, lääp `paistuma Nõo; Peris käänis`pääga `tasku väedsega lõegatas `kuńti Rõn; nüüd meil vanna `pahru ei olõʔ, `lõikamada˽`põrssit om inne Kan; vanast tuĺl `vendläne t́akku `lõikamma, uma rihm oĺl ola pääle mähit Har; `lõikamalda, mis jätetäss suguoinass Rõu; pahru liha õi olõʔ ni hüä, hot́t ar lõikaʔ paaŕ `päiväkiʔ ińne `tapmiist Se b. opereerima `kopsujest on `leigatud Kuu; `leigetasse kae `vällä Jõh; juudiusulised, ned `leikvad `ümber Jäm; südame `külges oo `kasvaja, seda‿p tohi lõegata mette Muh; `leepretel lõegati sääremarjad ära Lih; lõegatud luu äärest mäda `väĺla Vän; `leikasivad lapsekoja `kasvaja `väĺla Kad; kos serände kopsu mädändik olna, lõegatana Puh; mõnõl lõegatana emäkoda ärä, siss ei ole kuu`rõivit, ei ole last kah; peĺläss, et vände koolep ärä, ku aŕst `lõikap Nõo; lõegatass laits `vällä ja eläb Rõn; oĺl lõigatu, siss oĺl nakanu nägime San; ku inemist lõigatass, piat [pärast] kümme `päivä sällä pääl olõma Har || lahkama mõ̭nõl tuĺl äkiline surm - - siss lõigati üless ja siss lubati mattaʔ Har
4. sisse, läbi vajuma kui on sula - - lumi, siis obose jalad `lõikavad läbi, `kuorik on lumel pääl, obose jalad `lõikavad läbi Lüg; ratas `leikab `sisse, `pehme maa; `pehme koht, jalad `leikavad läbi Khk; obuse jalad `lõikavad jääst läbi, ei kanna piäl Tõs; Ilm läks vähe sulakast, reerauad `lõikasid lumest läbi Trm; [talvenooda] arude ja perä all olliva paraea kivi, et `porri es `lõika Ran; lumi om pehmekene, rii `lõikass läbi nikaagu maaniʔ; `lõikass no hobõsõ jala läbi lumõst Har; `võrko vissitädäss, ku mutta `lõikass, pandass `oĺge ala noole kivele, siss lää‿i mutta Se
5. fig a. teravalt valutama, ebameeldivat aistingut esile kutsuma Tal nisuke terav äel, et `leikab luust ja lihast läbi IisR; suur valu, `lõikab sees kohe `kangeste Tõs; `Rüekis sedäsi, et `lõikas `luussõ ning lihassõ Khn; valu `leikas köhust läbi Ris; ku vägä sualane ehk kõva rohi, küll `lõikab kiäle piäl Kod; `tärpentiin, sellel olevet `lõikaje valu Krk; miʔ opõtajal om üt́s läbi `lõikaja helü, ku ta jutust `ütless, ta `lõikass su˽kõrvust ka˽läbi; ku õks valu `lõikass `süämede, siss om mineḱ kah Har; siäh (sees) lõikas suurõst halust Lut b. teravat külmatunnet tekitama tuul üsna leigab, nii külm vahe tuul Khk; `Lõikav tuul, ta puhub sul riietest ja luust ja lihast läbi Hää; `täempe om `kange `lõikaje küĺm Krk; `niiske tuuĺ om kige ullemb, si̬i̬ `lõikab sul lihast ja luust läbi Hel; `täämbä om külm põ̭hja tuuĺ, ta `lõikass kasukast ka˽läbi Har c. südame-, hingevalu põhjustama sie jutt `lõikab mu südant, et lähä `mielest `vällä Lüg; see söna `leikas mo südamest nenda läbi Khk; süda `lõikab tuld sees ja põleb, aga ega kedagi teha põle Mär; sõna `lõikas südäme, `kangeste valus oli Tõs; kui nii sańdid ullud sõnad on, siis `lõikab nõnna läbi südame Juu; `leikas südamesse, tuli paha tunnet Sim; kül süda `lõikab siden - - et tüdrik läks tõesele Kod; tu̬u̬ sõna, mia saʔ mullõ iilä `ütli, tu `lõikass mu `süämen nigu habõnaväit́s; siss `naksi mul süä nii `lõikamma, et kas mu˽poigki enämb elun om Har d. (teravalt ütlemisest, taga rääkimisest) `tõine inimine on `kange kielt `lõikamaie Lüg; Nävad jo uhked, `leikavad teist ikke sõnadega IisR; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist Mar; ees ea, taga `persse, sis `lõikab `kaela Mär; teisele `oskab `öölda n‿na et `aitab kohe, ta on `lõikaea keelega Lai; suu i̬i̬n oma sula sõber, aga säĺlä taka `lõikap `lõ̭õ̭ri; nali ei `lõika `kaala, `naĺla võip `aada Nõo; ki̬i̬ĺ om küll lihanõ, aga `luutsõ kaala `lõikap läbi nigu `niuhti Võn; suu manh sulat nihu t́sukur, säĺlätakan `lõikat lõõri mahaʔ Har; Niisama lõigas õ̭nnõ tõist inemiist - - õt saa‿s muid́o elläke˽ko˽tõist kõ̭nõlõss Se || riivama sääräne jutt lõikass õks au manu˽kah Har e. vaheltkasu saama Ooste parisnikud leikasid iga oo pεεlt oma tasku oma pisiksed rahad Kaa; Kus kukkus kasusi leikama Emm; No küll aga `lõikas - - ku keegi teesele mõne aśja müib ja kõvasti kasu võtab Tor; tu̬u̬ om jo vü̬ü̬rkaoba pidämine, ku sa kasu `lõikat vahepääld Puh f. (muud juhud) `Leikab kodu `nüörigä `leibä (on vaene) Kuu; `lõikas `tütrikulle taha (oli suguühtes) Lüg; `Miski kańt ei `löikand (kuskil polnud edu) Jäm; [on] leevast `lahti lõigatud, läks mehega ise `leiba (elavad lahus) Vll; mul om vastanõ säŕk sällän, nõkl mant lõigat enne (uhiuus) Har; ega no tu kat́ssada `ruublit olõ õi˽puu otsast lõõgadaʔ Rõu
6. kiiresti liikuma, jooksma, tormama kuer kadus jää `krunnije taha ärä, mina `leikan järel Kuu; võttan jalad `selgä, `lõikan menemä Lüg; `lammas `lõikas viel `undile järälä Jõh; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; las leigata, küll väsib ära Krj; lähed `koorma `otsa, obu paneb `lõikama Muh; `Pistis siit `leikama, nenda et `kampad `vilkusid Rei; `olle kodo magand ja tä vaim `olle möödä `ilma lõigand Mar; Üks läks joostes ees, teine pani lõigates takka järele Han; Kui veistel paelu söödikid kallal, sis tõstavad sabad `seĺga ja panevad `lõikama Tor; näe kud́as si poiss mäe pääl `lõikab, nõnda et kontsad käivad `kukrus Saa; küll me aga `lõikasime, naa kudass vähä jalad `ańtsid Juu; [lehm] `leikab ies, ole mies et saad `järgi JJn; lasime `paĺla jalu - - `talve ja sui alati sai leigata, milla meil jalas kedagi oli Koe; kel `jõudu, `leikavad `linna, kes `vaesed, kutsuvad kojo ämmaemanda Kad; lõegasin õtse `alla pitkä eenä `sisse Kod; muud kui `lõikab ühest `teisi Vil; ta tahass mutku ümmer lõegata sinna tänna Trv; uni tule uegaten, läbi laane lõegaten, meie tiĺlukesele tit́ale; poiss, si̬i̬ `lõikap kõ̭iḱ piduse läbi Nõo; lõikass pääle ütest `tõisi Ote; hopõń lät́s uma langa pääle viĺlä `sisse, is jää˽`saisma, lõigaśs mi˽langast ka läbi Har; Maʔ panõ siist õkva üle su̬u̬ lõikama Vas; kõ̭gõ parõmbidõ `lõikass puŕolaiv, ku tävvest käe päält om tuuĺ Räp || sa oled ikke vist `viina saand, jutt `lõikab naa et Mär
7. midagi hoogsalt tegema Kaik tüö `leikab kääs Kuu; sel on `õige ia `kessel (kõht), nii pali `kraami `lõikab `sisse; `lõikab `ühte `puhku ikkeda Lüg; `istus aga `lapsega ja `leikas `laulu Jõh; siis töstab änna üles ja muudkui `leikab joosta Krj; Kui mölder magama jäi - - paljas kivi lõikas käia Trm; tämä `lõikab juttu küll, `vuata et ei sua jutuss `laśti; su̬u̬l `lõikab (immutab) sia liha läbi, ei lähä apuss Kod; küll ta `lõikass kõvast tü̬ü̬ tegemist Krk; Õdagu pand pää valutama ja lõegas valutamist terve ü̬ü̬ Nõo; ta `lõikass taad `hullu `piĺli alasi (nuttis); kat́s `poiskõist `tapli tii veeren, ma ańni ka vi̬i̬ĺ `hu̬u̬gu, et lõigakõ poisiʔ Har; rüärääk `lõikass `kõõgõ ü̬ü̬ʔ Lei || `Leika kuhe üle `einama (mine otse) IisR
8. lööma, virutama tegin `kuuma vett, `lõikasin `neile `selgä Lüg; Sulane `leikas korupi `lahtiselt rie `piale IisR; ma `leika `soole `vastu nägu Muh; vetad `kaika käde ja `leikad teisel pεhe, siis oled ta maha löönd Käi; `lõika tääl (hobusele) `rohkem takka, mis tä mud́o nörgib Mar; ma `lõika `soole, mes sa vahid veel Tõs; koer tuĺli kallale, mehel es ole muud, kui lõigas tokiga Saa; `leikasin mäda (mööda) `kõrvu JMd; võta siĺmivie kapp ja `leika `vasta nägu Kad; `lõika tälle, pane üks laksak sellele lehmäle Kod; suur tugev tüdruk oli, see `lõikas [lokku] nõnna, et aina `kerkis seda`viisi Lai; temä `mõtlend, et `lõikan `kirvega KJn; ma `lõikan sulle üte napsu mööda `küĺge Pst; lõigats `rõõvil [kurikaga] ku lagin, iki laks laks; `lõika valu tal, sõss ta tääd, et ta tõisskõrd änäp ei ti̬i̬ Krk; `lõika˽no˽mõ̭ni hu̬u̬ṕ tõsõlõ Har; ma tälle `lõiksi üte pusmagu Vas
9. hävitama, kaotama Kirre (kirs) leikab puust paadilouad püsku ajaga läbi Emm; siäbikivi `lõikab rasva ärä Kod; ku loomal ale (kae) `pääle tule, siis ani sule läbi puhuti peenikest `su̬u̬la `siśsi, si̬i̬ pidi ale är `lõikame Krk || katkestama olass [kartulid] veel varemini maha saand - - vihmasadu `lõikas ära Mih
10. eraldama, piirama See Sinikesoo `lõikab need põllud poolest Trm; niidü ḱäärd, lõigat tu `vi̬i̬gaʔ Se
11. taipama, jagama Poisil nupp leikab Emm

lõok, lõoke(ne) lõok Ris, g `lõokse Krk; `lõo|ke Hlj Lüg spor L, K M T, lõo|ke Rid Mar Tor HMd Rap Iis Kod Lai Plt SJn Vil Trv Ote, `lõu|ke R Pöi Kse PJg Hää Saa Kos HJn KuuK JJn VMr Kad VJg Iis Trm, lõu|ke JMd Iis, `löo|ke Kaa Pha Ris, `löu|ke spor Sa(`löu|ge g -gese Khk) Rei, g -kese (-kse); `leoke Vai, leoke g `leogese Rei; `leuke Kuu Rei; `lioke Vai, `liuke Lüg Rei; `lõokõ g -sõ Kam, lõokõ Khn Rõu; `lõoke|ne Juu VMr Sim Pil Hel T, lõoke|ne Hää Äks Lai Puh, `lõuke|ne Lüg Jõh Juu Kad VJg Iis Trm, lõuke|ne Amb JMd Iis, `löoke|ne Rei Ris, `löuge(i)|ne Jäm Ans Khk Phl, `louke|ne Hlj VNg(-kei|ne) Vai, g -se; `liokene Vai, `liu|kene g -kse Lüg; `liugene Hi; `lõokõ|nõ Kam Rõn San V(`lõu- Har), lõokõ|nõ Rõu Plv, -kõ|ni Krl, g -sõ lind (Alauda arvensis) `lõuke kole `veike lind, nagu `sõrme õts, aga kõva ääl Lüg; kas `kuulid, tänä `lioke `lauli Vai; `löugesed tulad juba `küündla kuus, möne kord `külmavad ära tesed Jäm; `löugene liiritseb, lööritseb `taeva all, täl mitu äält ning `mitme sönaga laulab Khk; Löoke toob löuna sooja, pääsuke toob pääva sooja, ööbik toob öösooja Pha; `Löuke on kevade kuulutaja, kuule, kuidas liristab Rei; leeri laari `lõoke, kus mo kulla preesike, toa taga tamme `otsas, sauna taga saare `otsas Mar; `lõoke - - vahest tuleb õhus alamale, vahest lähäb ülemale, võtab laulda Aud; See jättäb oma põllud lõukste muneda (ei külva korralikult) Saa; lõoke laalab lõrr-lõrr, lõrr Rap; oli nii `priske poiss, nüid on nii `lõokeseks jäänd (kõhnunud) Juu; `lõuke lennus aiva laulab põllu kohal, pesad tieb kohe maa `piale KuuK; `lõuke laulab, `suike tuleb JJn; käu kukkumine ja `lõukese laul on ilusad küll Kad; kui peremees sõńnikud ei pand, eks siis `lõokse oolest õligi, siis `lõoke ramutas Trm; `lõoke pidi olema ikke kõige esimine lind kevade, kes tagasi tuli Lai; Obene tahab lõoksid kuulata, vahib adra ies Vil; joba lõok vällän, nüid akkass keväje tuleme; nüid tule `laia lume ku `lõoksit `taevast maha Krk; `lõoksel om eläje jala jälle sihen pesä; emä `lõokse om tutuge, esä `lõokse om tutute Hel; kui `oĺli kehv vili, siss üteldi, et sedä ei ole muu kui `lõoke `väetänu; mõni päiv laolab kui `lõoke, aga `täämba ei tule sõnagi suust `väĺlä, pahanu vai Ran; Kas sa lõokest kullet vai, et tü̬ü̬ ärä unetat; ma karja`poiskesen leesi egä `aasta `lõokese pesä Nõo; siss kui `lõokese alliss lävä, siss om lumi jäädvält lännü Ote; temä istup terve ü̬ü̬ ja kõnõlap, kõ̭ik peie rahvass kullelsiva nigu `lõokest Rõn; liiri lõõri `lõokene, kus su kulla pesake San; sääl nurmõ pääl om üt́s kotusõkõnõ `musta maad, sääl `lõukõnõ joba tsiristäss Har; `lõokõnõ jo laul, `lõokõnõ jo väläh Vas Vrd lõgu, lõiv2, lõivokanõ, lõivukene, lõo1, lõokanõ, lõokas, lõõr2

maa1 maa (moa, mua) üld

1. maakera a. maailm; meie planeedi pind elukeskkonnana (ka vastandina taevariigile või põrgule) Palub omale maad ja `taevast abi Kuu; `Enne oli mies maad ja `ilma (mida kõike) lubama - - siis teind enamb juttugi IisR; ju maa pεεl pailu `riikisid on Khk; nεε mei mette änam sii maa pεεl (keelejuhi ütlemine jumalagajätul); teist nii `öölad mina äi tunne mette maa `pεεlged Käi; ega nii elmast maast (kaugelt) ei olnd `lapsi [koolis] Rid; eks ma olen küll maa peal `raskusi `tunda saand Mär; lapse irmutis oled moa peal, irmutad ja koĺlitad `lapsi Tõs; olen maa pial üks `terve inime oln HMd; Maa ja taeva vahel ruumi küll Jür; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland, siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; kolmekeisi me mua piäl õlema, kaks sõsart ja üks veli; si̬i̬ mu̬u̬d sigineb mua `piäle; `niskess nime ma ei õle mua piäl kuulud Kod; küll se maa on suur ja lai, tagaspidi `Põltsamaad on veel talusid nalj Lai; vanakorat om nüid maa pääl, küll `mülläp; jummal `säädnu vikerkaari `taivade `pilvi `sisse, et maa pääle ei piä enämb vi̬i̬uputust tulema Nõo; toda ei lövvä sa maa päält ega `taivast kah Kam; üteldäss küll, et taivass ja maa lätt ukka Ote; ma‿le havva inemine, ega ma inäp maa inemine ei olõʔ; mis `mõisa neil jaka om - - ku inemise ei mahuʔ elämäde eiʔ maa pääl Har; naid pratu ja hät́i um maast `taivaniʔ (väga palju) Rõu; Maa pääle ei mahu, taivahe ei taheta ja põrgohe ei päse Räp; mis tuu minno vanna inemiist viil sinnä maad-`ilma pite vitäʔ, sis paŕep aja˽jo kotoh ar elävält `hauda Se || piltl ta `pööras küll maa ja `taeva pahupidi, aga võta näpust, mis läinud, see läinud Saa; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ (võõrastele) ärʔ Vas; maad ja ilmad ~ ilmast (ja) maast ~ ilma ja maad (jututeemadest:) sellest ja teisest, paljudest asjadest Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; teab elmast maast seletada Mar; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; pajatab ilmast moast kokku Trm; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad Plt || ilmast maast (kõikjalt) tuli kokku [inimesi] ussi sõnu `viima Kse; maa ja ilm väga palju, küll ja küll neid puid on miule maa ja ilm Saa; siin on maa ja ilm `ruumi Krk; maast ega ilmast (taevast) ~ maad ega ilma (taevast) mitte midagi, mitte vähematki s‿õlin kaks vai kolm `päivä ja üöd `ninda, et midägi en `tiedänd maast ega `taivast Lüg; Ei tiand maast ega `ilmast, kus maa`kolkas sie küll õli üläs `kasvand Jõh; `Juuva täis, ei tia maast ega `ilmast; Paks udu, näe maad ega taevast IisR; Kus tõi ikka ilma `välja, nõnda sajab ja `tuiskab, et näe änam maad ega taevast Pöi; Akkas kolõdad `muõdi `tuiskama, et olõss mitte muad ega taõvast nähä Khn; `ennemuiste olid inimest loĺlid, nad ei teand moast ega `taevast Juu; temast ei tia maad ega taevast JMd; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; minä õlen nõnna rumal, et ei tiä muad egä `ilma Kod; eläb ku tońt üksindä, ei tää maast egä ilmast Vil; südä iki valutep, et sa‿i näe mitte taevast egä maad Krk; sadasi maha, ei tiiä maast ega ilmast Ran; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; tä es tiiäʔ maast es ilmast Se b. planeet ojatäht o ele erk täht, `körges paśtab, `löuna `sisse läheb Maa `varju Krj; päe ei kei, ike Maa keib [ringi] Tor; Maa `käänäp `ümber San

2. maismaa; mannermaa; sisemaa `tormiga kui vesi `touseb, siis vesi tuleb `maisse Jõe; `rannamies old `jälle maal `silku `kauplemass; tulid `toisep̀uolt Purekari `maisse Kuu; vihm ei jää tulematta, kajagad on maal Hlj; sügaval maa puol `kanneda `pasli VNg; `meie elama maa pial, aga `Suure`saare `suomlased elavad `saare pial Lüg; `este `tahtosin, et tuon jo tänä rüsäd `maale `kuivama; tuul oli maa puolt Vai; meri touseb loeks, tuleb `kougele `maale, sügise sedasi Jäm; lehma sain säält maalt (sise-Saaremaalt); laevtega läksid vahel siit alt, läksid ikka linna ala kaladega ning siis obustega läksime maad `koutu Ans; mihed väljas (merel), maal tuli pöleb, näidatse, et mihed maale osavad [tulla] Khk; minu kasupölve aja sees on Salme jögi ummistund, viimaks läheb maaks Pha; äi nämad es karda kedagid, maa ega mere peal Vll; Vahest sügise suurde `tormide ajal mered tulid ää tükkis `moale, tõusid nii `kõrgese; Kala koorm `pandi [rannast] peale ja `mindi `moale `müüma; Astu edasi, `kindel moa jala all (merelt tulles) Pöi; nee (väikesed kalad) oo maa eares, sügavamas oo ikka suuremad; `kõinlased köivad `jalksi moal; laevapoiss `tulli moalt `leiba `viima Muh; Vanaste tulnd poomvilla laev Köpu alla `maale, siis inimest said sääld poom`villa Rei; tuul puhob maa poolt Mar; maa sees `köidi talve `reega [kalu] `müimas Tõs; `Sioksõ paksu jõlmaga ei maksa mua piält `vällä `minnä; Tormaga ei maksa mua iärest `küüsi `lahti `laska Khn; kammilaid, noh neid ikke `tõivad - - rannarahvas ike `maale‿s käisid jälle maalt omale `leiba saamas juo ja KuuK; nuarits on nisuke `suarma `tauline luom, kes elab kuival mual Kad; rükki kõrduse aal on kajakas kõhe mual Kod; kuiva maa `kaptengi oli olemas, see oli nöök `ütlemine Lai; või mia mere veeren ole elänu, maa sehen siin elä Hls; mu˽veli oĺl kõ̭iḱ se sõa aig laiva‿päl madrussõn, noo om jo maalõ tulluʔ Har; järvehn oĺli˽nii suurõ˽`lainõʔ, et lainõʔ visaśs kalaʔ kavvõdahe maa pääle Rõu; hädä maah, hädä mereh (kõikjal) Se

3. a. maapind, pinnas maa on `oistund, maa `oistub kevadel, kui on `külmand maa, siis kevadel `oistub Jõe; `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus inimene ei kannata viina juurde võtta) Kuu; kivine maa on, mis on vähämb kivi täis, aga kivistikku maa on `puhta kivine; sie on taga `aetod poiss, `tütrikud ei jätä maa `allegi tõst, säältki `õtsivad üless; Täma käib maa sies tüöl, lähäb maa `sisse `tüöle, on vagunilugija Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt; `Ninda kõva maa pidi ikke õlema, et obust `kandas Jõh; `Päesukesed `vilksavad maa rajalt vihinal `kassi iest läbi; Kus ma ikke olin, ega ma maa `alle kaduda‿i saand IisR; perast soda oli siin keik `maaga tasa (kogu küla maha põlenud) Vai; mönes kohas mättad, siis jälle sile, sedine `mätlik maa Jäm; rabas on mäda maa, `leikab läbi; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; `lambad söövad maa `urmsseks Mus; Seal oli kõva maa, mis seal viga oli `eina teha Pöi; see `olli ikka `sõuke ea vihm, mis moa ühna tümaks tegi; `õunbu oksad `vaovad maini Muh; laastet maal on palju maasiged Phl; maa oli aleks põletud LNg; [puutelgedega vanker] `sõitis `rohkem `pehmed maad Rid; tänä oo `nõnna ikke lund sadand, et oo maa `valgeks teind Mar; nii kõba maa, ei saa teevastki `sisse Mär; puhas paljas kuum maa, loomad oo `paljas söön Var; maad ligi lähäb [taim] mädanema Mih; `loiklene maa, küngas ja `jälle loik PJg; mis `turvlane maa, siis on `tarvis kütist teha Ris; siga `püörand ää kõik selle moa Kei; kuib moa, see vihm vaob moa `sesse, kadund kohe Kos; kuiva välk - - lüöb `õhta pimedas, madalas, maa rajal Amb; pia maa teral, pia maa ligidal Ann; siin on madalad maad, kõik kraavid vett täis Tür; sie ilm tahendab easte moad Koe; Kui Tammikust `tulla, akkab ilusam `sirgem maa, enam põle mäge Sim; vana rahava kuńss õlema et süĺtä maha `enne ku issid maha, muass võtta ärä moeto (muidu saad nahahaiguse); kadi minu köhä ku mua `alla Kod; sammas - - üks kolm `jalga oli ta maa sehes; maa on ikke pia asi viĺlal ja puul Äks; siin on maad tükati kivised ja savised, aga mägiseid `maasi siin ei ole; värav käis maa raealt Lai; tao vai maa `sisse KJn; kiĺgid, ni̬i̬d karasid nõnda‿t, maa sirises ja särises Vil; [jookseb nii, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; `enne es ole viĺla redelid, siss `lü̬ü̬di kärbusse `maasse, lati pääle ja, vili pääle `rõuku Pst; kallakune maa - - vesi vii kiḱk väe `alla; ei ole nüid ti̬i̬d ega maad änäp - - tuhk lumine; maa võt́s `kinni, ańds inimesel `aigust Krk; kui vikatit pandass varre `otsa - - susatass kiil vahele, et ta maad ligi võtab; naese es tohiva tanuta `kõndi, et siss tulna oora põli ja maa lännä `lahki; nüid käevä kõ̭ik `paĺlald, ei ole tanud ei rät́ti ja maa ka ei ole `lahki lännu Ran; maa om jo nii sägävält küĺmänu, `kartuli `küĺmuva jo ärä Puh; sääl om lätte kotuss, keedäp maa sehest `väĺlä vett; laosa `paĺla maa pääl satte maha, es ole kivi es `kandu i̬i̬n; mia otsi, kos laits om jäänu, aga laits nukan nii vakka nigu maa; ku `uibu olliva ubinit `väegä täis, siss ku tu toŕm `tuĺli, siss maa olli ubinist `valge; mõnikõrd lina kasvap iluss ja puhass, mõnikõrd om nigu maa küĺlen `kińni, `sände lühike Nõo; uśsi`maarjapäävä läävä uśsi - - maa `sisse ärä makama Võn; tuisass, et taevass ja maa segi Kam; sügise `oĺli `paĺla `maaga (enne lund) tu̬u̬ varastamine Ote; maa om nii kuiu nigu üit́s puru San; no sannast tuĺlime jo sügüse ärʔ, joba musta `maaga (enne lund) Urv; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; siih kasuss niipaĺlo võid`lille, et `koṕlih kõ̭iḱ maa om kõllanõ; ku om `lambanaha suurunõ palakõnõ palast maad, sõ̭ss lõiv jo lõõritass pääl; keväjä sü̬ü̬ maa lummõ Vas; lätt maad pitih Lut || sõematagu miu maass vai massass, mia ole iks va Miku Juhan Nõo; maa alla vajuma ~ tükkima ~ pugema (häbi-, piinlikkustundest) kus sa lähed selle äbiga, kas poe maa ala Khk; ma äbi pärast vajuks kohe maa `alla Pal; temä sai silmä ninda äbi täis, et ta oless või maa ala tükkin Trv; täl nakass tollest nii äbi - - oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; mul sai ni˽häpe, et maʔ oless vai maa ala˽tükkünü Har; et maa must (kirumisest) vanamis `põhjas sind et mua must Sim b. põrand vm aluseks olev pind magamine ei `anna `maani `särki, uni ei `anna `uuta `kuube Lüg; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; Ruut oli kena küll olnd, leit olnd moani Pöi; jõkid `ollid `õndla august saadik, aga kuued `ollid maini Muh; Omal veel perse maa külgis kinni (on noor) Emm; siilik nii pikk `tehtod, üsna maani Mar; kört oli `maaga tasa, jalad ei paisn `vällä Tõs; `eńtsed `riided olid maani, jala pöia `piale `tehti kördid Aud; `enne olid [seelikud] jo maani maas VMr; kummardab `maani Trm; `niiske `uhmer oli, maast oli üks nõnna `kõrge Pal; sannan suits `maani Trv; mõni lää sedäsi paksuss, kõtt lää maass `kinni (tiinest emisest) Krk; trambib `jalgu `vasta maad nigu ull; tu̬u̬ jagu jalast, mes maad pidi ju̬u̬sk, pidi tävveste `õige olema Nõo; ku venne naisõ `keŕküde tuĺlivõ, siss es olõki muud, ku üit́s risti ette `eitmine ja `maani kumardõmine San; mõ̭ni vedä `jalgu maad `mü̬ü̬dä Krl; ku tu paugutamine oĺl, sõ̭ss tõõsõ oĺli˽kotohn põrmandu pääl maahn Rõu || piltl oh kui aka `mõtlema, südä lääb muani `lõhki Kod c. (üldisemalt, ka fig) ala, ruum, koht ei `löüdänd maad, kus `seissa; `anna miu judule ka maad, lase `minnu ka `rääki Vai; kui vanad inimesed rehe tuba tegid, siis `kεidi tule tukiga `ümber tua, sest saadik `anti suitsule maad Khk; Nooda looma maa (noodatõmbamise ala) `tehti meres kividest `puhtaks, kivide `otsas käristas nooda ää Pöi; `aigus võtab maad Mär; iga looma ehk `ankru maa peal piab olema neli `märki HMd; Anna ruumile maad (mine eest ära) Trm; läksimä üles püügi muale (kohta, kus võrkudega püüti) Kod; Pada ei või `riiki täis `panna, põle keemese maad SJn; lastel ei ole muial maad; temä sugugi tõisel ei anna maad eläde; selle inimesel ei ole naĺla maad (ei mõista nalja); tal olli vanu jutte, ta neid sõa maalt (sõjaväljalt) sai; mea ole nüit peśs `tervise maal (tervise juures); ullul ja rumalel anna maad (anna järele) Krk; naĺlal om õks enämb maad ku˽tõ̭õ̭l Har; `mõtlõ˽tu̬u̬ vere valangut, säidse inemist tapõti katõ versta maa päält Vas

4. viljeldav pinnas, põllumaa kui ei `jõua arida ega tüöt teha, siis jättad maa `süöti; maa on pien, `rohtost puhas Jõe; Üheksa `päivä `enne rukki tegemist `kõrdati maa `uuesta üläs ja siis `ääseti maha, `tehti maa kõik `valmis Jõh; maad `künnedä madalukaiselt Vai; liivane must maa, aga ta‿p vöta `sahka adra `sisse Jäm; see pöld pole väge saandkid, see oo ise rammus maa Khk; Uus maa, sellepärast kasvatab ka; See on `söuke `pörgu maa (vilets, lahja) Pöi; maa `ingab siis kui `jεεda kesasse, siis maa `puhkab Emm; kõre maa on üks kruusi rõhk, üks va vilets maa Mar; `kaevab labidaga maad Kul; paĺlu uut maad `juure teind Mär; sõnik `kündasse maa `sisse, kaks kuud `apneb Vig; Sedä `põldu iäks muaks ei sua Khn; va `lahtine maa (kesa), selle sui taal ei ole `vilja kedagi peal; mulla maa, kui sa ikka väge annad, see oo ia viĺla kasvataja maa Aud; Nüid elavad laari maa si̬i̬s, tule `mi̬i̬legi, kudas si̬i̬ maa maaks on saanu; Ku sa maast ei ooli, maa‿i ooli sinust ka Hää; lähme uut moad `looma ja küt́ist tegema Juu; Odra ja kardulid said ikke korratud `muasse `tehtud Amb; uad tehakse ikka rammusa maa `sisse Ann; kui maa on toores, siis maa on `täńkjas, tema läheb `kuuli Tür; narri muad üks kord, `vaata mua narrib sind pärast üheksa `korda VMr; kui maa on ia, iast sõńnikud saand, siis ta on rammus ka; sauekad maad on `rasked maad Sim; `tehti `uusi `maasi, purustati kõik karu äkkega ära Trm; järve `kõlda vedäväd `muade `piäle; kruusane mua sü̬ü̬b sõnniku ruttu ärä Kod; siin on musta mulla maad, aja adraga nii sügavalt kui tahad Pal; kui maa rammusam on, siis [rukis] aab `poega, kui maa kehva on, siis ta ei jõvva `aada Äks; minu isa `ütles: alb mees jääb ädasse ia maa pial, ja ia peremees elab `äśti alva põllu`maaga Lai; ku sul maa valmiss om, muud ku `viska maha (külva); ni̬i̬ `maase om puha ää, neist maadest saa `leibä küll Krk; sulane läits `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; adraga vaja `lu̬u̬ma minnä, ader lu̬u̬b maad Ran; maa om ää küll, aga maa tegijit ei ole; nigu Miinä es pia maad, puha tõese näppe vaheld vaht; maa ei lase `endä mõnitada, maa taap väge ja maa taap ka arimist Nõo; si̬i̬ maa oĺl nigu ristikaina sü̬ü̬t́, nigu puhanu maa `rohkemb Ote; ku sa maad üt́s kõrd petät, maa pett sinnu ütesa kõrd Har; `vahtsõt maad tei manoʔ; ma ti̬i̬ no maa arʔ ja panõ kuŕgi˽ka ittu; Kehvembä maa pääle tet́ti kaar, parõmba maa pääle `kartoĺ Rõu; maa um rüä all Vas; sul maa joonõh (korras, väetatud), mis viga eĺläʔ Se; ku sa äi anna maal, siss maa äi anna sul kah Lut || piltl maa toedab meid `kõiki Ran; maa om tu̬u̬ emä, kes inimeisi ülevän piäp Nõo

5. kellegi kasutuses või omandis olev maa(tükk), krunt, maalapp minu isa õli `kuuendik, `kuuendikku maa pial õli; `viie `päivä maist `tehti kaks `krunti Lüg; midati maad `uvvest `ümber Vai; teised olnd suurema maa mihed - - Jüri olnd pisise maa mees; sellel puud maad kää (on talumees) Khk; `möisnikul oli pailu maid kää Pha; mina pole mitte teie elude maade sihes keind Jaa; Mõisa moa oli, `sönna küla looma jalg äi `tohtind `minna; See oli koletu maa, mis öhe inimese käe oli Pöi; vabadikel põle maid egä `loome Rid; see oli ilma `maata inimene Kul; tää oo maade piäl, sai maade `piäle, peremehes, sai koha omale Tõs; muadõ reńt oli `makstud Khn; siit Juuriku koha küllest oli tal maa Aud; eks meil omajagu muad ike ole JMd; mul ei õle jala`täitki moad Trm; `taśtid kõik mua käess ärä võtta, aga maja alune `jäeti; siäl o viis peret vai kuus ühe `muade piäl Kod; `kańtnikud tegivad oma päävad `mõisa nende maite eest Äks; mõned talud olid ropp suured, palju maad kääs Lai; `Maade piält ollid suured maksud KJn; siss tulli aig, ku neid `maasit `jaotive; veerek maad om, saa mõni vagu kardult tetä Krk; üits sinu kana jalg ei tohi kooli maa pääle tulla; miu esäl maad es ole, niipaĺlu maad `olli ku lävest `väĺlä tulla, `tu̬u̬gi `olli tõśte maa Ran; mõnel poesil `olli palga i̬i̬st lina pereme maa pääle tettu Puh; nu̬u̬ jaganuva `rüitlidele `väĺlä meie maa, nii teḱkunuva meie `maale `mõisnigu; siin üits veerekene maad `olli, tollegi i̬i̬st pidi peremehele kolm `päivä tegemä; üits jalatäis maad, tollega nüid nii suur ädä Nõo; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; pu̬u̬ltõsõ päävä maa oĺl inne maa `mõõtmist, `pääle `mõõtmist `üĺti `taadrimaa; sääl medä om, `perse laiut maa (väike maalapp) Har; meil oĺl `väikene maa ja suuŕ pereʔ, latsõn `eĺli ma˽kehväste; kel oĺl mesi, tu̬u̬ sai suurõ maa, tu̬u̬ sü̬ü̬t́ maa`mõ̭õ̭t́jat `mi̬i̬gaʔ Rõu; [ta] oĺl mi˽maa küleh poṕs; maa om no käest är˽võ̭õ̭t, a vanast `tahtu es kiä tõõsõlõ adra`täütki maad `andaʔ Vas; `oĺle siss näil siin ta talo, katõ päivä maa `oĺle Räp; maad ~ maid jagama tülitsema, vaidlema, asju klaarima Meil pole omakeskis maid jägada Emm; Turtsakaga ära sa mine maid jagama Hää; mine nüid loĺliga maid jagama Kod; nüid na jagave sääl maad, nüid na `tõmbave Krk; kõ̭ik latse ei ole ää latse, kas tu̬u̬ oppejagi jõvvap needega alati maid jagada Nõo; mina ei lää temäga maid jagama, etse jäägu tu̬u̬ raha tälle Rõn; nakka˽naidõ juudidõga vi̬i̬l maad jagama Kan; Mine no saʔ vi̬i̬l `sääńtside loraśkidõgaʔ maid jagama vai soid `mõ̭õ̭tma Urv; kes jõud sääl maad jagada Plv; puud (ja) maad varandus, maine vara inimene sureb ää, mes sest kaso oli, nüüd kõik puud maad jähid tast maha Mar; mis puud maad su kää oo, et sa teesega õiendad Mär; kõik on ta ärä juonud, puud ja muad ärä priisanud, `terve varanduse Kod

6. a. kaugus, vahemaa; ulatus uss oli tuld vihinäl Jüri pääst `müöde, `ninda et `sendi`meeter maad jäi `puudu Kuu; nii neli `versta maad tuleb `sinne VNg; sie tagumine `kuulus `säältki maalt `siie Lüg; natuse maad mine, seisa `jälle; ons kellud ühes maas (kas näitavad ühte aega) Khk; Virn - - pitk peenike rohi, tükk moad on varrel vahet, siis on jälle lehed; `Laske maa oli pailu pitk, püśs äi võta nii `kaugele; `Eesel aluskuub tükk moad teise alt väljas Pöi; siit oo `sõnna ea laks moad veel; rehi pannasse nõnna, et natuke maad‿o parte vahet Muh; vesi tuleb vahest suurest merest kusa `maale (ei tea kui kaugele) Mar; pika maa takka tuli `siia Mär; üsna jooniga kasvab rohi, iga päev ulga maad `juure tuln; `kostis kos `maale ära, kui lenu lõugutati Han; üle jala maad sügä (sügav) Tõs; minu kodu oli `kaugemal küla lõppus, kilu`meeter maad ikka teistest `iemal HMd; osalt `müiri on ja muist maad on maha vaun Ris; oras on ikke juba `kasvand, `kämmel moad juba `kõrge Juu; Niievarv piab mõlemast otsast ühe maa pial olema; Kus `maale sie köis siis ulatab Jür; ühe `maaga sai ikke [rukkilõikusel] edasi `mindud Amb; jumakad tõrvaka kännud olid üks `mieter maad `samla sies JJn; tallab seda moad edasi tagasi aśsa iest teist taga Koe; `veśkini põle `kuigi pailu muad VMr; mõni aĺlika suoń - - läheb vahest kohe tüki muad mua alt Kad; pitkä mua tagass tuli `seie `kaugelt `kosti; kui pääv süld muad `kõrgel one, siis tule kodo Kod; elaja `söötmise riie oli - - täitsa nelja nukeline, süld maad oli lai Lai; kruav on üle jala muad sügav Plt; läks natuke maad Kõp; poolest maad laasi oksa ärä; otsa ürjätse om meelest lännu, ma `ütli poolest maad sedä `laulu Krk; obene kerib küll, aga maa ei edene Hel; katuss sai jalg maad paks Ran; tõenekõrd `kõnsit `ulka maad läbi, midägi es ole (marjul olles) Puh; me es olõ kavvõn, veedikene maad oĺlime tõõsõlpu̬u̬l `uśsi Võn; `mõtlõ, `seoni `maani oĺl rüǵä San; ma˽pańni riśtiḱ`hainu jänesseile ja˽lät́si esi lasõngu maad kauõdõ Har; Kullamäe `haudu mano om jo `ilmlik maa Vas; [võrgu] pullaset om paksost küleh, paaŕ `vassa vahet, vai vass maad ütstõõsõst Räp; `küĺbjä lätt `külben, tõõnõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ `kuoni maaniʔ `hi̬i̬täʔ Lut b. (ajalisest vahest, teat määrast vms) Sander oo Seiust tüki maad kolpsakam mees; Ma ole selle aigusega ulga maad peenemaks jäänd Kaa; ulk maad on vähemaks jäänd körva `kuulmene Rei; see maa oo ikke tüki maad parem kui see teine maa oo Mar; sinna `maale oo `aega veel Mär; me `soolasime `teisa (räimi) `sisse ja sõime `siia `maale Pil; Mine anna lehmile süia, aeg sial maal KJn; temä om miust `ulka maad löhemb Nõo; `seoho `maaha olõ ar elänü, olõ‿õ̭ `vaesust nännü Vas c. osa, jagu Põlve alt pireke `alla `poole on jäme säär, see peenike moa on peen säär, siis on luupeks Pöi; Vörgukudumisel juhtub - - ärg sisse minema. Seda muidu välja vetta äi saa, kut leigeda kuiut maa äärest ärjani vörk luhki ja kujuda puuduv silm vahele; rool, lai maa on vee sees, ots käib veidi üle paadi Emm; kui jöhvi maa `otsa löpeb, toleb tohl - - looma hänna tohl Phl; `uutel oherdidel pole ebre maad Ris; vikati rood ja kõber maa seal taga, vikati kand üiavad PJg; aeru änd olli peenempes tett, aeru lai maa olli seidse `jalga pikk Hls; [sukasääre] lai maa om joba är koet Krk

7. a. riik; teat geograafiline piirkond oma maa inimene, sie on oma `rahvusest Lüg; mei maal ei ole `tiigeri Vai; `laevadega käivad soojal maal Jäm; Rootsi on vana `Skandinaa·via maa, `kuulus maa Khk; `Tapjad saadeti enne maalt `välja, Siberi läksid Pöi; see on `vöörod maid näind Käi; `reisisid kõik moad läbi Tõs; `reaksid sii ikke, et meid pidi ää `viidama `võerale `moale Juu; küll tema on maid läbi käind JMd; kuda moa, nõnna viis, kuda lind, nõnna nokk Pal; `viina juvvasse üle maa Trv; egäl ütel oma maa armas, kun sa oled Hls; kui sääl `võ̭õ̭ral maal küll ää `olli olla, aga südä igäts iks esämaale Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirgu - - `suurte `parki (parve) ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; tiä om kõ̭ik maa ja mere läbi `reisünü Krl; näet Rood́si rahvass siin magahasõ mi˽maa seen (langenud sõduritest) Rõu; kurõʔ lääväʔ, pääsokõsõ lääväʔ, kõ̭iḱ nu̬u̬ `lämmäle `maalõ lääväʔ, nu‿mma `lämmä maa linnuʔ Plv b. tühi maa Siber vm kauge väheasustatud piirkond lubatud kõik tühjäle `muale viäda Kod; perremihe `lät́si `mõisadõ ja `ütli üless, `ańdi `mõisnikalõ maja˽kätte ja `mińti siss töhjäle maalõ Har; tühäle maalõ saadõte `vangõ, kerigu `kiskjäʔ ja inemise `taṕja, ar saadõtass tühäle maalõ, Sahhaliini saardõ Se c. suur maa mannermaa minu ema vend käis `suurel maal `tuoma `pääval, `joulu nädälil Jõe; `saaremehed `käisivad siin `suurel maal `kraavisi `kaevamas Jõh; sa jah `mötle, suurelt maalt tulnd `seie tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; ma neliteisend `aastad ole suurel maal kεind, raavi tööd ole teind ning pargi ehitusi Kaa; Kevade `vöeti puudane leva kot́t `selga ja `mindi suure moa `sisse tööd `otsima Pöi; naesed `lähtvad suurele `maale Lihula `kanti linutama Muh; mool tuli suure maald söbra Käi; `Iidlast läksid suure maale sulaseks Rei; suurt maad `öeldi kah, kui `saarlased tulivad suurele `maale Lai

8. a. teat (maa)koht, kant, ümbrus ühüksa `unti - - läind kohe `ümber Juminda `nieme kohe - - `muile `maile Kuu; siin küla mail küll ei old `suolapuhuji VNg; Seal lahe äärtsete maade peal pole `ükski änam vikatiga käind Pöi; tänakond `viĺlä puis ja mais (heast saagist) Rid; Vigala maa sees oli mõesa, aga `Tartu maa sehest oli naene Mih; Meie käösime räämetegä Talina muass Khn; me elame Äädemeeste maal Hää; pärna puu, neid meie moades ei kasva Kos; ta oli Pańdivere maa pial `sündind old JJn; lääp kiideldes kodoje, õisadess õmile maele Kod; Talina mual olema nisuksed koŕvtanud Lai; meie mail ei ole `uśsisid Plt; suśe iki üteldi oleva, karu ei ole viśt `kiäki nännu siin maal Ran; [ta] ei ole sääl puil `mailgi (seal poolgi) käenu - - aga temä ike kõneleb ja süüdistäp; meie maal toda kõtu kõrvald `oidmise `mu̬u̬du‿s ole, a nüid om meie mehe ette ku mulgi Nõo; nende puie maie pääl (selles ümbruses) ei ole seräst `asja ollu Kam; Palojäŕv om ka mi˽maa pääl, tu̬u̬ om ka‿ks parass jäŕv Vas; kärnähain, tu̬u̬ kasuss mi maie pääl kaʔ Se; (ei) puil(e) ega mail(e) ~ puis ega mais mitte kusagil(e) laps ei `sõisa puis egä mais Lüg; põle puis ega mais Hää; `tuodi nuorik majasse, ei suand ämmaga `puile ega `maile; vääga `kiskuja inime, temaga ei või puil ega mail `olla VJg; sie inimese luom ei seisa küll puil ega mail paigal Sim; alate tagasipite, ei sua puele ei maele, inimene ei sua õma arilikku `leibä, ei riiet Kod; si̬i̬ ei seisä paigal ei puis ega mais Hls; ta om nii elläv ja pallav, et ta ei püüsü puil ega mail Har; lat́s `käüless `naklu pääl, püsü‿i·ʔ puil ei mail Lut b. eesti (rahvas; rahvus; keel) tańtsiti ring`tantsu torupilli järel, sie oli maa pulm, `randes oli ruotsi pulm Ris; mua Kasepa külä on eesti külä, tõene Kasepa on vene külä Kod; saks sü̬ü̬b ja maa sü̬ü̬b, `nuaga ei lõigata, lavva `piale ei `panta = emapiim Ksi; siss oĺl umb veneläseʔ, maa sõnna es mõistaʔ Se; maa kabõhõnõ (eesti naine) Lut c. (kõrvalisest kohast) mis pagana puis ja mais (kolkas) te olete `kasvand Pai; tu om nii veeren maad, konhkina kõrval; ma olõ siihn veerde maad, ega˽tu̬u̬d kiä ei taha, et piät olõma tarõ manh `valman (valvamas) Har; läki är `vi̬i̬rde maad, koh kiä näe es; sukõŕmańn tetäss kõrval maad, sis peräst säetäss `paika Se d. (ilmakaartest) Tuul puhub omikust - - puhub maa pu̬u̬lt (idast) Hää; iki läit́s külmä maa poole müristemin, ommuku ja põhja poole (põhja- ja idakaarde) Krk

9. maakoht, küla (vastandina linnale) õlen ikke maal eland, `linna elo `mulle ei `mieldi Lüg; möni lεheb maalt `linna Khk; löötsa pill, seda `mänktakse moal egal pool Vll; Ta oli maal sündind ja kasund Pöi; `lõnnas oo preilnad, maal jällä tüdrikud Rid; ta on maalt pärilt Kul; maal kandase ikke maa `riidi - - süiasse maa `toitu, põle linna `ühti Tõs; kõik lähväd mualt ää, `keegi ei taa enäm mua tööd tehä Juu; linnan ep õle tü̬ü̬d, tuli `seie `muale `tü̬ü̬le Kod; rikkast lähväd, kes moalt `linna lähväd MMg; tulite `muale `käima Plt; maal es käi arstirohu `müüjid Vil; tidrek lännü maalt `linna, `sakse teenistuses Hls; sel aal maal `aŕste olli vähä; siin om linnast ja maalt kogusehen Krk; mes sä tapat `endä sääl maal, tule ärä `liina Puh; temä tiiäp `äste sedä maa elu, temä‿m jo maald esi ka peri Nõo; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah, oĺl jo maal ka `väŕvijit - - sõ̭ss väŕmiti maal kah Plv || si̬i̬ ehits ennast ku `linna ja maad, ei saa minema ei saa Krk

10. a. muld Pane maad `pääle [kui mesilane on nõelanud] Trv; põrmand om maast Krk; sõ̭ss ta tõi maad, pańd lina pääle ja õdagu `mäh́kse mu sinnä˽`sisse Urv; mõsi ma˽tu̬u̬ kasuga arʔ, kasuk oĺl kõ̭iḱ `maaga˽ku̬u̬hn; tu̬u̬ vesi huh́t mäest `alla kõ̭iḱ maa ja kiviʔ; ma naka es inäp `juuri liigutamma, na‿mma˽surõ `maagaʔ, mütsäkuhn panõgiʔ [lilled maha] Rõu; innembist eleti vahe`kambrõh, paĺgest lagi pääl, `samblõ vahel ja maa pääl Räp; pangõ paksõbahe [kartuli] kuh́a pääle maad Se; maale ~ maala panema ~ viima matma `vaesõl mehekesel `ku̬u̬le ar naane, olõ õs mehel miŋgaḱe naist maalõ viiäʔ Se; är `pańte `maala joʔ Lut b. (surnuaiast) pühitsetud maa oo `surnu aid Tõs; eks kabeli aid õle kõik õńnistet moa Pal; seo kotuss, kohn mi no elä, um pühä maa, siihn ollõv vana matusõ paik Rõu; toole maale minema surema timä lätt tuolõ maalõ, śjoost maast lätt tuolõ maalõ Lut; aig `kuolda, tuole maale mindä Kra

11. kaardimast mängu `kaartõ om neli maad: riśti maa, pot́i maa, härdü maa, ruudu maa Har; kõ̭kõ neĺjä maad mul om käeh, haŕgi maa, kruudi maa, pot́imaa, ristimaa; koŕas `hińdäle kõ̭iḱ verevä maa (punase masti) kät́te Se

12. adv a. maani täiesti, täielikult sie vast tuli siis, kui oli juba tuba `maani maas, poledattud Jõe; See maja on ammu maani maas (hävinenud), seal pole änam palgi juppi ka Pöi; põletas teese `ooned kõik maani maha, teese kohe puu `paĺlaks Mär; põles nii `moani maha, ei jäänd muud kui kostan Juu; puol Vau küla põles `muani maha VMr; varass varastap, jääp vaǵa `saina, aga tuli palutap kõ̭ik `maani maha, ei jätä sulle midägi Nõo; ilma tuulõlda˽`paĺli tarõ maani `maahha Rõu || (purjusolekust) Nisukest teist ei ole olemas `ilma `pialgi, kes `ninda `ennast `maani lakku täis võttab IisR; poiss tuegerd kodu, `oĺli `maani täis Nõo b. maalt saadik tumm - - lapsest maalt Lai; sest maalt mina‿i ole üksi veel kodu old Plt; sü̬ü̬k om poolest maalt keenu Hls

pere|mees (põhisõna hrl lühenenud) 1. taluperemees Peremehe silm tieb `rohkem kui kahe sulase käed vns Kuu; peremes, ke käis `kauplemas, vei ikke oma `juure `karja Lüg; sulane teeb seda, mee peremes kässib Khk; Täna oo seike ilm väljas, et ee peremees äi aja koera ka öue Kaa; mitu tüdrikud oo suurel maal peremeste juures `teenimas Muh; mõned peremed `antsid eeste kohad koa rendile Mar; enne `maarja‿päva akkavad päävad pereme `poole minema (pikenema), peale `jaani, siis akkavad jällä sulase ja tüdruku `poole kippuma Mär; Jumalal `aega, peremel `leiba Han; vana peremees oĺli seante tośs, omaette `kopsis paĺt Saa; ta oli maa mies ja pereme poeg HMd; Peremees ikka `külvas, ega sulane nisukest `aśsa teind Kei; `arva, kel kasukad seilas olivad, sie oli siis pere`puegadel ja peremestel VMr; kui sureb talu peremi̬i̬s, tapetasse tämä `taĺtuse jaoss puĺl ehk õhõv Kod; mõned eläsid peremehe `vihtlemise saanas, need õlid saanarahvas MMg; peremees läks reia-aluse väravate `piale ja vilistas, ja teised `ütlesid, et peremees `pöörab tuult Lai; poiss last `öeldi noor peremees, esimene laps jäi peremeheks, seda soldatisse ei `võetud Plt; tülisid tuĺli iki peremehega, kui ei saand igakord tü̬ü̬ss `minna Vil; ku tuulutedi, siis peremi̬i̬s olli sarja man Krk; mõni sulane om saanu peremehess Ran; tu̬u̬ om laesa inimese üteluss, et ku jumalal `päivi, küll peremel `leibä om Puh; peremiss `kitnu: päiv lähäb päevä `perrä, ei meie tü̬ü̬ saa `otsa Nõo; `saisva peremehe (pärisperemehed), näid ei saa `vällä ajada Ote; kui sa `tahtset `palka manu, siss peremi̬i̬ss ańd, ta‿s lase ärä minnä Rõn; üt́s vanamiiś `oĺli, käve peremihi `mü̬ü̬dä, teḱk `luudõ Har; ega˽tu̬u̬ peremi̬i̬ss kavva tallu ei˽piäʔ, kes ti̬i̬veere˽ja piiri`pindre üless künd Rõu; mõ̭ni viiś `popsi oĺl üte pereme maa pääl Vas; vana talo perremi̬i̬ss, `mitmõ põlvõ perremi̬i̬ss Räp; küĺest kaiaʔ külämi̬i̬śs, peräst kaiaʔ perremi̬i̬śs, `kukrust kaiaʔ kunigass Lut || (teat tähekogust) kui peremi̬i̬s ehen olli ja poiśs taga, [siis tuli hea vilja-aasta] Hls

2. millegi omanik või valdaja sie `laeva peremes oli nii `uoletu, et ei `vaatand järel `ühte, kas oli mast kova vai ei old VNg; `kelle jagu mets on, eks sie õle `metsa peremes Lüg; [ta] oli üks `riideäri peremes siin Vai; egal asjal oma peremes Khk; ma ole rännand, `teensin `võeraid peremid Vig; maja jääb `lonkama, kui põle `õiged peremeest Tõs; sial se masina peremes küsis: mis silmal viga Ann; iŕsnik õli nuada peremi̬i̬s, tämä ae irt Kod; olli kiḱk ärä jutusten maja peremele Hel; temä‿m `ulka `aiga sääl talul ollu, om mitu peremi̬i̬st joba ärä igänu Nõo; sa˽panõ lehmäle `sü̬ü̬ki veidemb, ala ollu ütepäävä perremiiśs Har

3. piltl valitseja, käsutaja, otsustaja vot `sakslane - - täma oli ühe‿kora `Suomes ka peremes sääl VNg; karu ikke õli siin `kõige `suuremb luom, sie siis õli `metsa`luomade peremes Lüg; see pärast nad isivad sii, nad `tahtvad Oosti mere peremed `olla Khk; mul on üks rot́t, täis peremis majan Kod; ma‿le esi `endäle `pernane ja peremi̬i̬s Nõo; ma˽kae, kavva sa siin peremi̬i̬st mäńgit Vas; ku kat́s perremi̬i̬st `taivah (kuu ja päike korraga nähtaval), sis õi istutõdaʔ `kapstit ja kardohkit, õi küĺbetä `viĺja kaʔ Se

pookima `pookima Jäm Khk Kaa Vll Pöi Muh Emm Rei Mar Mär Vig Kse Var Tõs Juu Kos Pai Plt, `pu̬u̬kima Hää KJn, `pookma Khn Tor Saa, (ma) poogi(n); `puokima, (ma) puogin Ris JMd Koe VJg Iis, `puogin R(-ua- IisR); `pu̬u̬k|ma (-ḱ-) Trv Puh Nõo Rõn San Har, -me Hls, -mõ Krl, (ma) poogi

1. üht taimeosa teisega liitma, vääristama `puogitakse, `võetasse õks `tõise `nuori `puie `küljest ja `pannasse `tõise `külge, siis vahaga `pannasse `kinni Lüg; siis õlivad nii pikkad nied puud juo, aga `ükski ei õld `puogitud Jõh; need oo keik poogitud puud, mis ta müib Khk; `Pookima aketi siis, kui lehed peal olid, puu mähal oli, koor `lahti Pöi; [ta] `pookis pirni võsa pihelga `külge Muh; `kärnalid `pookivad Mär; akkas õõnapuid `pookima Tõs; maikuu on `pookmise kuu, pärast koor lähab `kińni, siss ei tohi änam `pooki Saa; [ta] `pookis, kõik `kuivsid ää Juu; nied on puogitud kirsipuud JMd; `kärnälite juures on õõnap̀ute `pu̬u̬kmene, meil on jakkamene KJn; õunapuid om vaja `pu̬u̬ki Hls; `nu̬u̬ri puid poogitass Puh; jakkami siiä noorõ `uibu manu, siss saa üt́s makuss `uibu jäl manu poogituss Har || ta `pookis (külvas) `kõrde, põld `aega `põldu `künda, küliti kohe `kõrde Juu

2. köitma meil `kuoli õppetaja `puokis `mulle vene `kiele `raamatu kokko Lüg; miu mies oli `raamadu `puokija Vai; Vanasti olid raamadud ilusti poogit, paksud kaaned olid Rei; lasen `linnas raamatud ää `pookida Mär; lapsed viiväd raamatumi `pookida Tõs; ta `puokis raamatuid VJg; lasen raamatu ärä `pu̬u̬kida KJn; raamat tahab `pu̬u̬ki Trv; Vanast koolipoesi `pu̬u̬kseva esi raamatit Nõo; si̬i̬ raamat om `kaĺlimb - - ta om jo poogituʔ Har || jätkama `puogitu `särki one alesega VNg

3. piltl a. peksma, nahutama Ma `puogin sinu, küll sa siis `tiied `toise`kerra Kuu; lapsed `pookivad üksteist Vll; Küll ma sind kurjavaimu veel poogin Mar; ta sai `puokida VJg b. vintsutama Vana obu oo tööga tükkis ää poogitud Kaa c. kiiresti sammuma Pani küll `pookides minema, äi tεε, kas sai veel tee pεεl teised käde Emm d. puukima aga ta `pookis `süia suure `suuga Mär; jänes `pookis uad ää Tõs e. meelevaldselt omistama Nääd sa, mis keik `külge poogitakse Kaa

Vrd pootima

rammutama rammu|tama Khk Muh Mär Tor Saa Ris(rammo-) Juu Amb JMd Koe Kad Sim Trm Kod Plt KJn Trv Ran, -tamma Plv, -teme San, -dama Jäm Khk Rei; ramutama Kuu Lüg(-mma) Jõh IisR Vig Tõs Hää Saa Iis Trm Plt, ramo- Vai

1. väetama iga mies `püiab oma perä ikke `põldu ramutada Lüg; `Lauda`sõnnikuga `enne ramudetti Jõh; `pello ramotamine Vai; `eesti rammudatud pöld Khk; see oo rammutet moa Muh; kańnis ea põld, kui ta saab rammutud ikke, eks ta siis kannab `viĺla küll Mär; ramutamene `oogi see sõnikuvädu Vig; ma ramutan ta `easti ära, siis ma ka `easti saan `viĺla Hää; virtsaga ramutse `mitme `aasta ette maad Saa; aea kirss, eks neid rammotakse Ris; moa ramm tuleb rammutamesest, kui `äste on rammutud, siss annab `rohkem `vilja `välja Juu; Ennem rammutati kõik sõńnikuga, egas muud old Amb; seda muad on linnud rammutand (vähe on väetatud) Koe; `põldu piab rammutama Sim; naerime, et sa rammutad `seemnega `põldu (külvad liiga tihedalt) Trm; mõni paneb sõńnikud uńn uńnikuss `kińni, rammutab, mõni käis sitase `vankrigä üle põllu ärä, pudotas vähäke Kod; süda maa on täitsa ia maa, ramutud ja ia Plt; ta akas oma `põldu ja eeńämid rammutama KJn; [öeldakse, et] peremehe jalg rammutab `põldu, medä `rohkemb põllu pääl kõnnid, sedä `rohkemb `saaki saad Ran; vi̬i̬l om tedä vaja rammutada, muu ei olõ rammutanuʔ kui tsirguʔ Plv

2. nuumama piäb ikke ramutamma, siis lähäb vähägi siledämäst Lüg; ramutas oma `lehmä Tõs

3. rammestama päevä tõusust `loojani olid `väljas, siss uni rammutas päräst ää Juu

rehitsema1 rehitse|ma Lüg Jäm Khk Mär Hää Saa Juu JMd Koe VJg Iis Trm Pal Plt Vil, -mä KJn T V(-mmä), -me Hls Krk(-m) Hel San, -mme Krl; rehetsema Vän Kõp; rähitse|ma Muh, -mä Vig Tõs/rähä-/

1. rehaga riisuma, (puhtaks, tasaseks vms) tõmbama rehitseb maa `pienest, roho `juured `vällä Lüg; `aksid `einu rehitsema Khk; kui sa oled rehe ää raban, siis rähitsetse rähäga Muh; kui `peenräd tehässe, nee rähitsetässe küll üle Vig; rähätseb mulla `peenes, ilusas kõik Tõs; maa rehitsedas rihaga `pehmeks Hää; nüid on `peendrad keik rehitsedud, nüid võib `pääle `külva Saa; eenamad rehitsema risust ja prahist Juu; `kapsa `pienraid rehitsetasse `enne kui `kapsaid istutasse Koe; taeme lavasid vaja rehitsetta Trm; siis `tuĺlid ni̬i̬, kis `pahma `väĺla aasid, `tuĺlid rehitsema Vil; terä rehitsets `puhtas Hls; rehitsege `kõlka päält ärä alustel Krk; muld `oĺli kah kõ̭ik rehitsedu, `sinnä es jää terä kah Ran; ku ärä rehitseduss sai, siss pannit põhu `julka Puh; rehitse tu pennär tasatsess, ma pia `täämbä kurgi maha panema Nõo; ku rehe`pesmine `oĺli, siss kaits `kõrda `tuĺli iks rehitsedä, ega alt es saa Ote; põhk rehitsedi `pulka ja `pańti `kõlksõdõ San; riha oĺl käen, `jalga `vasta `võeti tu̬u̬d `põhku, rehitsedi Urv; naaśe˽pidiʔ `oĺgi `kandma, meheʔ rehid́siʔ Rõu; Sõkute ja rehitsedi nii kavva, ku inämb `oĺge seeh ja küleh terri es olõʔ Räp; rihaga rehitäss `kapsta `pindrit Lut

2. siblima kana tege `kurja - - rehitsess `pi̬i̬ndre ärä Krk; nüid kanapoja saava väĺlän rehitsedä Ran; kana `tüksivä kańepit rehitsemä, `tahtsiva noid terri Puh; kana om rehitsenuva tolle juure `väĺlä, tolle lilli juure Nõo; parts ja ani ei rehitse Kam; kanaʔ, `vainlasõ, om kõik üless rehitsenüʔ Plv

Vrd rehitsämä