[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 3 artiklit

kaarima1 `kaari|ma S(`kaardi- Ans Khk; `koari-, `kuari- Pöi Muh) Han Var Pä; `kaarma Tõs; `kaaŕ|ma Saa, -me Hls(-ma, -mä) Krk, `koäŕ|ma (`kuär-) Khn, (ma) kaari(n) kraasima Kui pruudile kerjamise ajal kaaritud villu antakse, siis jätta peigmees teda üle Jäm; neljabä äi es kaarita `villu, `lambad pidid `önduma akkama Mus; küla tüdrikud käisid `jälle ruudil `villu `kuarimas ja `ketramas Pöi; kes kodu kaarib, see kaarib `ändadeks, vabrikus tehasse `eided Muh; Sügise tehta mütmes peres villakaarimese talgud Emm; kaarit vill on kedrat löng, ehidud kaŋŋas on kujut kaŋŋas Phl; Ma ole küll `kaarin, aga nüid lase vabrikus villad ää tiha Han; päeba `otsa ei jõund `kaarida, käed jäid `aigesse Mih; villad tulevad ikki lahedase `kaari, mudu ei saa kedrata Tor; kigepäält kaarits villa küben ärä, sis veeredets kate kaari vahel silevess Krk Vrd kaastma

kaarima2 `kaarima krooksuma konnad `kaarivad Rei

*kaarima3 `kaaŕma Ote Plv Se, (nad) kaariva Ote, part kaarit Urv Krl, (ta) kuarib Kod
1. kaarduma, kõveraks kiskuma; kaarekujuliseks tegema kisub `kuardu nagu kuariku, [lehe] serväd kuarib ülespuale Kod; jobujalaga kaaritas päänaha kaare, känksepa kaariva `nahka Ote; innembi oĺl taa kerik kõ̭iḱ `tulpõ täüś, no‿i olõ˽nipaĺlu, no‿m t́ää tõist`mu̬u̬du, kuḿmit vai kaarit Urv; suure˽kaaritu läveʔ oĺlivaʔ [magasiaidal] Plv
2. segama taad kohetuist kaaritass, kui tu kuum vesi pandass pääle ja seätäss, siss üldäss ni‿et kaaritass, olu vaja ar˽`kaari; olut ja `taari kaaritass Se