Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 2 artiklit
kaduma1 kaduma R(
-o- Vai;
-ie Lüg)
eP(
-o- Käi Lä Ris)
Trv T,
-e M San,
`kaoma Puh Nõo Võn V(
kado- Plv Räp Se); (ma) kao(
n)
Lüg Jõh Vai Muh L K eL,
kau(
n)
Kuu Jõh IisR S(
kao- Vll Jaa Rei,
kou- Ans)
Kse Var PJg HJn Amb Ann Kad Rak VJg Iis,
kaju- (
kajo-)
Vig Kir PJg,
kadun R I Lai; ipf (ta) kadi Mus SaId Rid Han Khn Kod,
katte Hls Hel T,
-õ V,
kat́te Trv Hls Krk(
kat́t,
katti)
1. kaotsi minema või jääma a. `naaramas `käivad, kui `võrgud kadoned Jõh;
äga see nööl pole, et see nii `kergesti kaub Khk;
vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles Mar;
üks `riidekimp kaos mul ää, ei tea kus jähi Ris;
aisad (asjad) kaduvad vastalt laste käest ää Juu;
lähäb külasse, `sinna ta jääb ja kaub Amb;
old kolm uost juba mitu `päeva kadund VMr;
sulbatas vette ja tiä‿p kohe ärä kadi Kod;
lõnga ots kadus kääst Plt;
laka pulk kat́te ärä, `vanker laḱki ütest `valla Hls;
ku‿ta `jäässigi kadunuss las ta jäiä pähle;
`perse võti är kadunu (kõht lahti) Krk;
mul `olli ää nõgel, `õkva `sõrmi vahelt katte ärä Puh;
kana `tunse ärä et muna om ärä kadunuva, enämb sinnä `pessä es mune Nõo;
sõ̭a `aigu lät́sivä kellä kadoma Võn;
mul om varrass vällä˽`kaonuʔ;
inemisil `kaobõv ega `ü̬ü̬si kannu Har;
ma‿i˽tiiäʔ kunass tu̬u̬ kot́t är˽kattõ `villugaʔ Plv;
är˽kattõ tu̬u̬ raha ni `jäigi `kaonuss Vas;
käest är kaoss, raha vai - - tulõ õs üless, ar kattõ Se ||
(teadmata kadunust) see mees jähi sõnna tükkis kadunuks Muh;
mi̬i̬s jäe kaduma igäväss (igavesti) Kod;
temä jäi kadunusse Vil;
poig om sest päeväst kadumen Krk;
karlane poig kattõ sõtta ärä Kam;
lät́s ar sõtta ni tuust saaniʔ `jäigi kadonust Se ||
eksima Ma pidi metse ää kadume pole teed üles leidend;
kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma Khk;
Ma kadusi eile metsas ooste otsimisel äkist nönda ää, mette udutuhka es saa aru, kus sa oled Kaa ||
peitust mängima akame kaduma Khk;
si̬i̬ om kadumine si̬i̬ mäng, akkam kadume Krk b. (võrdlustes) Kadus `nindagu kits `piesastesse Kuu;
Kadus ära kui ärja uik Hlj;
kadus kui tina `tuhka, ei tule `kustki lagedalle Lüg;
`Võlga võttab, siis kaub nigu `putruõhk Jõh;
kadusid kut vana kuu `taevast Mus;
Kadus kut kivi kerisele Pha;
See mees kadus siit kut kerves `kause Pöi;
Kaub kut kaste Emm;
Kaob kui kuumale kerisele Rei;
Kaub nagu vesi kuuma kibi peale;
Kaub nagu vilu Han;
Kadus ku karu `perse maasikas Hää;
kadus kui tuhk tuule kää Ris;
se kadus nii ruttu ära nagu udu ja unenägu Juu;
Kadus nagu pull vee pinnal VMr;
kadus nigu kerisele Plt;
kadus siit kui õhk KJn;
Kaob nagu vesi sõglast Trv;
katti ku maa ala vajonu;
kadunu ku vits ~ kivi `vette;
kadunu nõnda‿t luud ega pääd ei ole nännu `kennigi;
si̬i̬ katti är nindagu udsu kunagi Krk;
raha ei saesa mitte üits põrm, si̬i̬ lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo;
Kattõ niguʔ sitt `tõpra ihost Vas;
Naańõ oĺl nigu tina `tuhka `kaono;
Kattõ ku hunniluu;
Kattõ nii et handa ka es näe Räp;
Kaoss kuʔ kuu taivahe Se2. nägemisulatusest välja jääma või minema lihab nii `kaugele, et koub silmist ärä Ans;
kui päe kadus, siss said `õhtale Vig;
oo ta silmist kadund, siis meelest koa kadund Kse;
obo kadus põõsastõssõ ää Khn;
`enne `suoja kevaded ei tule kui sõel eha `valguse `sisse ää kaub HJn;
kaub siĺmist, kaub südamest VJg;
aga nigu kikass `kiŕgnu `mõisan nii ollu kadunu kõ̭ik Ran;
nigu ta läits, nii katte pimmete ärä ja mia enämb tedä es näe Puh;
majase ja puu, kõik katte lume `alla Kam;
tu̬u̬ vaim saisa õs `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii `kattõ arʔ Vas ||
(vanast, kahanevast kuust) kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs;
pääv akava kuu `külge `paisma, siis kaduva Kod;
nu̬u̬r kuu kasvass, vana kuu kaoss;
kui kaduje kuu, siss olevet ää `arsti;
iki raiuti kadujal kuul, et mite võrsit ess aa Krk;
kui vanakuu ärä kaob, siss om kuu vahepäiv Nõo;
kuu kaoss `väikost Se3. lahkuma a. (kiiresti) ära minema, kadu minu `silma iest Lüg;
äga pühabä kaub kodund εε Khk;
Kaduge kõik `eemale Pöi;
nad kadusid meie ulgast `järsku ära Mär;
Mehed `aurasid ää, ei üteln, kus kadusid Han;
naised `kauvad ka töö juurest ää Ann;
vanami̬i̬s kadonud kui tuul;
küńd puar vagu ja kadi Kod;
kao ää jo, mis sa veel `aega viidad Plt;
enne kui päiv `tõssi, ollin mia kotust kadunu;
nu̬u̬ `maokese `valget ei kannatanava, nigu rõevass pääld ärä `võetana, nii kadunava kõ̭ik ihu `sisse Ran;
nigu ta miu `varju näi, nii `oĺli kadunu Nõo;
kadus ärä maja `taade Kam; `
tü̬ü̬lise om nurmest ära kadunu, nemä om söömän Rõn;
kae, et kaot mu˽siĺmist Har; [susi] oĺl hürähtänüʔ:
sõ̭ss tulõ siist `kaoda˽nigu hüdsü Rõu b. laiali minema, hajuma (pilvedest) `pilved kadovad `vällä ja ei tulegi `vihma Vai;
kui pili akab kaduma, siis akab selgitama Khk;
eilä sääś sääś, katti ärä puha, ess tule kedägi `vihma Krk;
ähväŕd küll sadame tulla, aga nüid kaob piĺv ärä Hel;
ilm klaarib, pilve `kaova ärä Ran;
pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehhüss Lut4. olemast lakkama a. otsa saama, lõppema; hääbuma tämä `leivä `kannikas kadub `vällä;
on kadund, enämb ei tule `miele Lüg;
`nenda `suutumast kadoned inimesed `vällä (sõja ja katku järel) Jõh;
Ridaküla, sie kohe kados `vällä Vai;
ise enesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk;
pöldkanad on siit ää kadund Mus;
Uiestaastast kadune viin meite poest tükkis ää Kaa;
kaks jõe aru kadid ää, jähid kuivaks jälle Pöi;
see piibu pigi joobutas mind naa `kangest ää, et valu ää kadus;
see oo meelest naa kadun et Muh;
nii `palju äi jooks ma elu`ilmasked mette, et muistus εε kaub Käi;
tää raho oo ühnä kadond Mar;
parm kajub jaanipäst ää, sääsk oo `mihklepääni Vig;
vata merest kadovad kalad ära, sellepärast neid `kiilisi põle nii paelo Lih;
kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han;
kõlu kasub ja kasub, nägimene kaub ja kaub Hää;
siin oli kord kolmkümmend `suitsu, nüid on muist ää kadun;
see rootsi keel kaos tal ära Ris;
tervis kaob viletsamaks HMd;
uńdid kadusid ää, ei tea kuhu nad saivad Kos;
mitu kord `mõtlen `ühte sõna `rääkida aga se sõna kaub mu kääst ää Ann;
ega nuor inimene usu kuda vanainimese jõud ära kaub Kad;
vana kuu siden savitata ahaju, siis kaduma lut́ikad ja prussakad Kod;
metsäd kaduvad ärä, ei sua `tohtu MMg;
sarlasid veel on kuulda, aga `rõuge `aigus see on kadund Plt;
ku mul kuukirjä ärä kative, sõ̭ss ma akasi paksuss mineme Krk;
kui lehmä `kinne `jääse, siss kaoss piim ärä Hel;
ei ole jõud meil omast käest, si kaop pia ärä;
ei ole midägina enämb meelen, kõik `kaova ärä Ran;
kels ei kao`enne kui lämmit `vihma tulep Puh;
ku paese `ju̬u̬skma nakap ja mädä `väĺlä tulep, siss kaob valu ärä;
`rasva pane suur tüḱk, kaop ku vette, aga õli om `jaksa;
üitsaenuke ammass om vil suun, muidu om kõ̭ik kadunuva Nõo;
ei ole vi̬i̬l ärä kadunu õdagune eha Kam;
mis `iĺdass tetä jäivä, nu̬u̬ ommava ära kadunuva, nu̬u̬ viĺla Ote;
ku lämmi om, siss nakass iäkolu kah sulama ja kaoss äräki;
hambaʔ omma˽kõ̭iḱ suust vällä˽`kaonuʔ Har;
vesi om kraavist ar˽`kaonuʔ, iäkõrrõtuss om `perrä jäänüʔ Vas;
rügä‿m `kaonuʔ, seeme‿m `kaonu põllu pält [külmakahjustus]; meelest om `kaonuʔ (
uĺliss om `lännü)
Se b. käibelt kõrvale jääma, aeguma küll ne mued kadovad kaik `vällä Vai;
vardad kadid juba siis ää kui mo isa veel elas Kaa;
Nüid on kodune lõŋŋa kedramine kadund. Pöi;
nüid on arjustid juba kadond, nüid on `umpsed rangid Käi;
kui noodad kadusid ää tulid mõrrad Mar;
need vanad sõnad kaduvad ää päris Han;
piä pärjäd on nüid kadund KJn;
ütevahe kõrdsid katteva ärä Ran;
nüid om kahetamine ärä kadunu Kam;
vanast eiśs kedräti kõ̭ik, nüüd omma˽vaist vokiki är˽`kaonu c. (tõbedest, hädadest) körvedised kaduvad ise vähemaks ää `jälle (arstimata) Khk;
soolaga `õeruda ja `ahju vesata, siss soola `tüikad kaduda ää Vig;
nagu ned `vistrikud on, need on õige alva kadumesega, need ei taha ära kaduda Tür;
`maaline sammaspoolik om ratta `kaupa, `maaliste eintege kaoss ärä Krk;
aga pikäpääle katte tu̬u̬ `paistuss ärä Ran;
tsial om `atla lõvvaperän. õõrutass kuuma kiviga ja kablaga, siss kaova ärä Kam;
keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp d. surema kaduvad ne vanemad inimesed ää siit Mus;
Vana eit oli ää kadumas Pöi;
ta nääb vist kadumist, ega ta mud́u sedasi tee Mär;
mehed kõik kaduvad `enne ää, ikka lesed naesed [jäävad järele] Khn;
ma nägin unen et peremi̬i̬s sureb ärä, piä kadub ärä;
minä õlen kaduja. vai minu enäm kava one Kod;
temä akkass är kadume, õige är lõpenu tõine Krk;
ku joba inimesel jõud kaob, siss kaob esi ka piä ärä Nõo;
mat́ime vele ja vanemba, kõ̭iḱ oma˽kadonu Võn;
kõ̭iḱ `kaosõ maa päält olgu nu̬u̬ŕ vai vana Har;
mu esä ja imä umma ammu˽jo˽`kaonuʔ, ńapoḱi jo mulla all `pehmess lännü Plv kadunu(d) 1.
surnud; surnu minu kadund emä Kuu; `
Antonil kadunel õli `ammu küür `selgä tuld Lüg;
Isa kadune vedas omale maa·`ilmama varandust kokku IisR;
Kusta kadunu olli kõrralik inime Pst;
lätsivä miu mehe kadunuga Nõkku Nõo;
jummaĺ ülende ta kaonu `ińge Krl;
imä-kadonu üteĺ Plv;
Esä kadonu˽käśk Räp;
ku `kaonu esä vilʔ `eĺli;
kadonu mu vanaeśäl oĺ säid́se `poiga Se Vrd kadona,
kadunuke(ne) 2. hukkumisele määratud, omadega läbi sääl kui rattas `juhtab, siis õledki kadund laps Lüg;
Sopajoodik aa üks kadund ing Emm; [kui sõda tuleb] siis me oleme ikke kadond inged Mar;
tema on kadund ing JMd;
õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańtsiku `kilda ennast annad Trm e. kõhnaks või viletsaks jääma Kõht on eest kadund (poeginud loomast); veri kadi sehest ära, sellepärast ne jalad külmaks läksid Pöi;
igemed kaduvad ää (kui hambad suust ära tulevad) Muh;
vana [lamba] udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris;
näost kaob ja kustub nii ää - - sel on surm ikka üsna ligi;
kalivägine, liha on tal kadund Kei;
mi̬i̬s kadi kokko ärä et, õli nagu sü̬ü̬lilaps Kod;
ta om nõnda är kadunu - - et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls;
Kadri om ka nõnda är kadunu, et paĺlas eng vi̬i̬l Krk6. mööduma (ajast) nõnna ned ajad äe `kauvad, ei pane tähelegi kohe Kad;
suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand;
`aastad on kadund nigu unenägu Lai;
aig ar˽kaoss käest, nigu saa ai midägi tetäʔ Se Vrd kaduma2,
kadunema
*kaduma2 tr kadomaks Mar; kadumase Aud kadunuks vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles ja jäävädki kadomaks Mar; poeg jäi tal kadumase sõa `aegas Aud