kant1kańt g kandiSaLäMihTõsKrkRan, g kańdiKulKhnHääJJnVJgKodHar; kant g kandiKäiRei, g `kandiLüg; n, g `kantiVNgpuutükk, tõrvane puuront; kaigas, halg on neid `kuivi puu`kantisi `metsa all küll, mida tuul on `murdanuVNg; kandid [pannakse] törva `ahjuJäm; männi `kantisid pöletasid `toose argi pεεl kui öösse `toosel käisidMus; See öue on ni arimata keik kohad on kantest ja tompest täisKäi; kärekandid oo vaegused männa kandidRid; olgu või kuningas, kui tuleb `senna, annan aga kańdiga `kaelaKul; te põle mette `ühte `kanti [küttepuid] `sesse toondMih; `mändest suab ränk mehisi `tuõksõ `kańtaKhn; Jämedad puud lõhuti kańdideks; Männa tõrvased kańdid põlevad nende [tuluse]rauade vahelHää; seal on veel mõni kańt, võta need lisaksJJn; lähnud `taplema kańdid käen; külläp one üvä `kańti (peksa) anda, aga keśsi kańdi `vassa võtabKod; miul om puu periss `terve alle, ma‿i ole ütte `kantigi toonuKrk; mia olli kuus kuud nigu üits kańt sängin, nii `aige olli minaRan; riihhe küteti, sõ̭ss `pańti suurõʔ puuʔ, suurõ kańdiʔHar || Aga külm see `tömmab sind jo `talve kandiks (kangeks, kõvaks), kui pole tuld mis `sooja annabKrjVrdkänt1