Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 4 artiklit
keelik(as)1 keeli|
k (
kieli|
k) g -ku Mus Kaa Vig Saa JõeK Jä ViK IPõ KLõ, g -gu SaLä Pöi Rei;
`kieli|
k g -gu R(-
go Vai);
keeli|
k(
as) (
kiili|
kas) g -ka SaId Muh Hi L Ha, -
käs g -kä Mar Vig Tõs Khn Juu1. eesmao osa, kiidekas –
Sa Rei L Juu mäletsejatel loomadel on keelik Khk;
odra eldad akkasid `loomadele keeliku `kinni Mus;
keelikas on `jälle teine kut saja `laplik Pha;
`ööti looma sada`korne või keelikas LNg;
kui loomal teris käe,
sis tä määlitseb,
kui `aigus käe,
egä tä sis määletse,
sis öetse et loomal keelikas kinni Vig;
`ööldi ikke,
kiilikas `kinni,
aga sada`korne on `kinni,
kiilikas on sada`kortse `otses Juu ||
liivapugu kana kiilikä kot́t Mar 2. põrn vanal aal `üiti põrn keelikas,
see oo mao `küĺges,
veripunane;
keelikas vissatse ää,
antasse vahel sigadele koa Muh3. teat haigus loomadel –
S Kul Vig Rap joo ka,
muidu jääd keelika (öeld söögi kõrvale juua pakkudes) Khk;
kui loom ep soa sittuda mette,
siis loom on keelikas,
jääb sihest kinni,
loom jähi keelika;
veistel ja lammastel,
obu‿b mäletse mitte,
obu‿b jää keelika koa mitte Jaa;
kui lehma sada`korne köva on,
nii köva,
et äi ole läbi käind,
siis on keelikas Emm4. a. janu –
R S Vig Tõs K(
excl HaLä)
IPõ mul on `kange `kielik Hlj;
alande oled `kieligos Vai;
mool juba kiilik kää,
tuli `vaatma,
kas öllekiha o ää `toodud Mus;
mul nii `kange keelik käe Rei;
loomad jäeväd keelikässe Vig;
lehm oo jooma keelikäs Tõs;
mul on `kange kielikas,
irmus kielikas,
jõi nõnnat Jür;
luomad on nii kielikus,
ei ole vett JõeK;
`ruodasin set́se `silku äe,
nüid `kange kielik Kad;
anna neile `lehmadelle `juvva,
nad on nõnna kielikus Iis;
olen suures joogi keelikus Lai ||
kurk, kõri mol on `kange jäno nii et kiilikäs `tuhkab Juu b. janune oled `kielik inimene,
alati janutad Jõe;
on üks keelik luum Ksi Vrd kielass,
kiidikas
keelik(as)2 keeli|k g -ku Hää Kad/-ie-/ Rak Trm Kod/-iä-/ Lai M T Kan, g -gu Krk; `kieli|kko g -go Vai; keeli|kas g -ka Ha Krk; -kass g -kasõ Kan keelekandja a. s keelepeksja; kahekeelne üks vana `kielikko ja `kiele `kandaja Vai; kielik kannab juttusid Kad; suu ei pidä kedägi, üks kiälik ja tühjä juto tegijä Kod; kes `rahva `tüllü aave ja paĺlu kõneleve, ni̬i̬ om keeliku Pst; ta vana keelikass oĺl innegi, selle kedägi tedä es tahaʔ ka üten `hindaga võtaʔ Kan b. a keelepeksja, klatšiv üks võĺts ja kiälik inimene, en saĺli tämädä Kod; üit́s keelik inimen, egä ehen om ta libeve oma keelege Krk
keelik(as)3 keeli|
kas Kul Ann Plt SJn San,
kiili|
kas L Ha(
kie-
Kos)
Jä VlPõ Trv, g -ka;
keeli|
k g -gu Jäm Saa, g -ku PäPõ KLõ M;
kieli|
k Ris Kos Sim,
kiili|
k HMd Pil, g -ku;
`kielik Hlj1. puuvankri rattapaare ühendav vahepuu kiilikas ühündab `kahte `vankre `otsa Kul;
keelik oo puu`telgega `vankril,
raudtelgega põle Aud;
vanaśti ku siasuu `oĺli,
siis keeligud es ole Saa;
lantspuu,
teine ots käis keelika sees Ann;
keeliku ots ulatab `vankrel tagast `väĺla Ksi;
see puu,
kust `vankert tõstetasse,
on keelikas SJn;
keelikust venitedass vangerd pikemasse Trv;
keelikid oĺli kaits,
tõnõ tõsõl pu̬u̬l Hel2. tapipesa lase palgi ots `lõhki ja puhaste keelik `vällä;
ki̬i̬ĺ pistets keelikul `sissi Krk Vrd keelis(puu),
keelit,
keelitihark,
keelits,
keelpuu,
keeltehark