Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 1 artikkel
keevi1 n, g keevi LäLõ M edvik, eputis; kärsitu, pire (ka loomast) Keevi on, it́sitab ja `irskab, säeb ja soputab ennast `kangest; Keevisi tüdrikusi vaata si̬i̬ ja si̬i̬; Keevi obune `viskab kust, ku vähe midagi on Hää; kui mõni ennast `kangesti üles `säädis, siss `öelti, on üks keevi; ega nende keevidest ääd `nahka ei tule Saa; Si̬i̬ `tõistre uus tüdruk olevat õige keevi Trv; om küll kuradi keevi, `kangest `julge, tuline, kebeve Krk