Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 5 artiklit
kost1 kośt g kośti Aud VJg TaPõ(g kohi Kod)
Plt SJn Rõn San V(
gośt Lut),
kosti Tõs Trv TLä;
kost g `kosti Jõe Kuu Vai; all kośtilõ Khn 1. kostitamiseks kaasavõetu või -saadu a. kostitamiseks kaasa toodud või antud toidupoolis, külakost viis `kostiks `saia Jõe;
läks `kostiks (sai halvast asjast lahti, läks parajasse kohta) Kuu;
toi `miule `kostist vähäne `tuomuksi Vai;
Iga perenaine `näitas oma `eldust, mis ta pühadekingist ja kośtist `ańdis [karjusele] Trm;
vai meie kõik `kośti viärt – meile tuadasse `kośti;
läksid katsele (katsikule) ja veid kośti;
kośt süädässe ruttu ärä, siis ei lähä `tu̬u̬ja vanass;
kui suu süveleb, suab `kośti;
mes mul õlid mõned kośtid viädä Kod;
`oĺli raasike eeringet, leevä tükike, tõi meele (meile) ka veedike `kosti Ran;
es tu̬u̬ ta `kosti midägi, mugu kõneli ääd juttu `enne Nõo;
vanast ku˽`küllä `mińti, sõ̭ss `vi̬i̬di kośtiss uma pala `leibä Urv;
`ańti mul kodu tulla kah `kośti üten Har;
ma˽tei koorõga˽koho`piimä, vei tälle kośtiss ku‿t́ä jo umah tõbõh oĺl Vas;
Lihavõttõ `aigo oĺl - - õ̭ks muna kośtiss üteh Räp;
kodo läät, tohi‿i ilm kośtilda minnäʔ;
kuri sõna kośt, paha palk;
`Puhtõliseʔ eiss ka õks tõiva˽`sü̬ü̬ke kostist Se;
põld uut `kośti (sõnnikut) peremehe keest Lut Vt kohikakk || maiustus(ed)
ma ańni kosti pääle tälle rahha. [ütlesin] latsõlõ:
mine osta `koste `hindäle Se b. altkäemaks, meelehea Kostikompsu veedi kui juhtus neskest suupäralist õlema see aeg kui sepal kedagi lassid teha Trm;
siis `võeti `sisse suure kohiga [haiglasse] Kod;
tu̬u̬ sägä `viidu `mõisaärräle kostiss Puh;
tu̬u̬ olna viinu `kohtuärräle `kosti, selleperäst mõistetu tälle `õiguss Nõo c. fig keretäis; riidlemine `ańti ea kośt. sai ea kośti (peksust) Aud;
kas saeta esimese kośti - - kätte, saeta sõemata;
saksad saed õma kośti kätte, enäm `seie ei tule Kod2. külaline –
Se Lei Lut ku `pernane süüt `puusa, tu̬u̬ voori kośt raade, ku pääd süüt siss tu̬u̬ voori `mõõtlõss:
`minkas ma võta kośti `vasta;
sa olõ‿i kutsut kośt;
harak kadsatass, tulõ tiid vai gośt kavvõmbast Lut3. (kohakäänetes) külla, võõrusele; külas, võõrusel läks `toise talo `kosti Vai; [Jõnn] `Kutsus `meiti oma laeva `piäle kośtilõ Khn;
ennemalt kutsuti `kośti, nüid on `külla Trm;
egä sind `sinna `kośti põle viädud, piäd kõvass tü̬ü̬d tegemä;
poiss käis kodo kohin;
talvel õli kodo kośtin Kod;
kõik õli `mihkli päävast lõpetet, pideti püha, eks sõbrad ja `tutvad tulid `kośti Pal;
lähvad `kośti venna poole Äks;
kui jõulus käisivad kośtis `kossegi, siis `ańti iki `õunu Lai;
noorik lät́s `kośtelõ;
ma käve ka kośtil Plv;
tädi tuĺl meile kośtilõ Räp;
kostõl ommavaʔ;
miiśs ḱäu `nurmõ, tulõ õnnõ kodo kostõlõ Se
kost2 kośt g kośti Hää Ann Koe Plt, kosti Mar Vig Krk; kost g `kosti Kuu Vai; g kośti Mär Tor Saa Juu JMd Trm KJn Võn Krl Räp, kosti hv Emm Rei, Tõs Trv Hls; ad `kośtil IisR (hrl väliskohakäänetes või koos kaassõnaga)
1. toit, moon, ülalpidamine no nie (kartulid) old siis juo küll `külmänd, aga nuo nie `menned ige `kostiks `täüesti; [emakalad] `Jällegi `läksid kanujelle ja sigujelle `kostiks Kuu; `peäme vähäne `kosti ka Vai; sääl olnu alb kośt, läenu kośti pärast ära Hää; [karjusel pärast mihklipäeva] siis on `õigus `kośti `aada jälle. aga ku‿ta ei käi, siis ei soa enam `kośti, nüid piad isi oma kośtiga rahul olema Plt; magaje kośt (õhtusöök) pannass iki paigal, aga vihaneje kośt süvväss ärä Krk
2. (tasu eest korteri ja söögi saamisest) Rikkamad olivad `kuoli aeg ikke `kuskil `kostil IisR; kosti `pääle minema Rei; võttis lapse omale kosti `piäle Tõs; elab `linnes kośti peal Tor; koolilapsed `pańti linnas kośtipääle Saa; ta viis `sõnna oma sugulase `juure kośti `peäle Juu; latse linnan kosti pääl Trv; kośtiga `koŕten Räp || Prii `kosti peale (vangi) Kuu
kost3 kost Vän Ris TaPõ(
koss Kod)
eLI. (osutab kohta) missugusest kohast 1. (otseses küsimuses) kust kost sa oled pärilt Ris;
kost sa õled siiä sigenu Kod;
kost si̬i̬ ti̬i̬ käänäb `Suistle `mõisa `pääle Trv;
Kost`kotsilt sinnu kirp `purri Hel;
kost kaodu sa lätsit, et mia su es näe Nõo;
kost ti˽tulõdõʔ, keś ti olõdõʔ Rõu Vrd kostõss,
kostõst2. (sihitis-, täiend-, kohalauses) tammil on ka liigsilm nagu tõkkelgi, kost vesi maha `lastakse Vän;
isä akas `plaani pidämä, koss raha `suada Kod;
ussel olli väike auk ja laaś sihen, kost ta (koolmeister) koolituppa vaadaśs Hel;
temäl om näpu mu̬u̬d man, kost saab, sääld näppäp;
karu (karv) läits suhu, ei tiia kost `viina saab Nõo;
`ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu3. (täpselt määratlemata koht) a. kust tahes; teadmata kust aga kos‿ta on tulnud aga siin ta on ike juba põlvest `põlve Äks;
sai `einä kormit `lehmile kost sai Krk;
kost kägu ti̬i̬s, et vanami̬i̬s kooleb;
`olli sańt kost ta `olli, mia tedä aviti Puh;
muulõ viĺläle kaiass kost seemend, neo˽kasvassõ eiśs (põllulilledest) San;
`ku̬u̬ljaga ot́sitass ti̬i̬d, a jalaga lähät, siss saat minnä kost taht Har;
Tu̬u̬ (anumapesu liiv) `tu̬u̬di vai kost `kaugõst ärʔ, ku˽timä õ̭nnõʔ illuss oĺl Rõu;
jaarmargin oĺli˽`mõisniku ja herrä˽kah. tatarlasõ˽tuĺliva ja kõ̭iḱ kost ilma veerest Räp b. kustki, kuskilt kui kost midä seräst leisi, siss kirjuti üless Nõo;
ma‿la iks `kaemõ, vaist saa kaŕust kost San;
näüss kas tulõ kost jalalõ (kadunud võti välja) Har;
Tu̬u̬ sälätäüś oĺl ku üt́s ilmamaa laiv sälähn, mahu õs kui kost ussõst `sisse es Rõu;
eass mul sullõ `massa˽kost olõ õiʔ Vas;
taht [õunapuud] jakadaʔ, siss tu̬u̬ kost tõõsõst paigast ossa SeII. (rõhuadverbina väljendab kõneleja suhtumist) ma ei suanud auto `piäle üles, no kost ma puu `õtsa `kerkin;
tõene tegi lapse, kost tä siis kodo tõśt `tulla vanemite `silmä Kod;
liha es ole näil `endilgi, kost na vi̬i̬l karjussele saeva viiä Ran;
kost mia temä `aĺpust tiiä Nõo;
ku ma `nännu ei olõ, kost ma kõnõla Rõn;
kost vanast `oĺli ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ (valged sukad jalas) Har
kost4 kośt g kosti Jäm Khk, kośti Mär Juu VJg; kost g `kosti Kuu; kośti- (kosti-) spor eP, `kosti- Jõe Lüg kostipulk `vitsa lüiasse kostiga `pεεle Khk; kośtiga topitakse koa sammalt seenä vahele; kośtil on ike teräv ots Juu
*kost5 Siis saemõ Talina meres teese kośta (nahatäie) `jälle [tugeva tormiga] Khn Vrd koosa1