Eesti murrete sõnaraamatu 1.–40. vihik (a–sokitama)
Leitud 2 artiklit
kosuma1 kosuma R(-
o-)
spor eP(-
o-),
M(-
e)
u Har, -
õ u Krl 1. jõudu, rammu koguma; paranema `sõisab `põnnis nagu pamp, ei koso ei `kasva;
`luomad akkavad juo kosoma ku `nuore roho `pääle `saavad Lüg;
auk oli `kopsos, sie kosus `välla `piimaga ja `linnu`miega;
tämä `kossu jo Vai;
Põllu rohu peal loom kosub ja lüpsab koa Pöi;
viĺlad akkasid kosuma, olid küll `kängus Mär;
märjäs tehä ei tohi - - akkab mädänema ja, siis ei kosu iialgi ärä (roosihaigusest) Var; [haavad] kosuvad paramini, kui saad vagusi `olla Tõs;
puusakońt `oĺli kat́ti, ei kosund `kinni Hää;
see siga ikke sööb ja kosub koa - - teene sööb küll, aga ei kosu kedagi Juu;
vili kosob silm`nästvel kui suab vihimä Kod; [ma] oli `aige, nüid iki ole kosunu Trv;
nakass süüä `võtma ja kosuma Har Vrd koisuma,
kostuma1,
kosunema2. jõuka(ma)ks saama, paremale järjele jõudma selle `vuastaga jo `äśti kosus rikkamast VJg;
nüid on nõndapaelu sis sääl Keremil kosunud, et sai omal `Ru̬u̬tuse `mõisa `renti Vil;
temä om oma elu järege `äste kosunu Krk 3. vihastama süda kosus täis, pire `puutu, et es lehe teise kallale;
mis selle asja pärast maksab nii üles kosuda Khk4. kosuda laskma kana kosub õma `poegi, oiab siivä all Kod
kosuma2 kosuma vanadusest otsa jääma ta om ärʔ kosuno, ärʔ igänö, vanast lännüʔ Räp