Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 1 artikkel
lähmak(as) lähma|k g -ga, -gu Khk; lähmä|k g -ku Kod Puh Rõn; lähmak|as g -a IisR/`l-/ hajusalt Sa, Muh Han Hää Pai
I.
subst 1. suur tükk; suur hulk mool o koa `sõuke lähmakas [
pärnaõisi]
Muh;
Ma tahtsi värsked kala, ta tõi maailma lähmaka Han;
siin sai lähmakas raba ülesse `tehtud Pai || mahv ooda ma tömma kεεst lähmagu ka Khk 2. lohmakas, vormitu ese mis paes [
rätsepal]
viga teha riiet on, sured lähmakad `viskavad `seĺga Pha || kogukas, lohaka olemisega inimene Sel `lähmakal `aega eest `kinni `panna IisR Vrd lähva 3. hoop, löök sii oli vast lähmakas mis ma antsi Jäm;
sai lähmaga `pihta Khk;
ańd tõesele üvä lähmäku `mü̬ü̬dä `selgä Kod || malakas oli εε lähmakas kää, `andas selläga Khk Vrd klähmakas,
lähkam,
lähväk 4. korratu, liiderlik naine ta‿i korista ennäst mitte sugugina, ta‿m nigu lähmäk;
temä‿m seräne lähmäk, laseb ennäst `kõ̭ikil sõkku Puh Vrd lähk2 II.
adj 1. suur, lai; kogukas Olid naa lähmakad einasaud, et üks obu ei joudu paigast liigutadagi Han 2. korratu, lohakas ega temä kõrran inemine ei olõ, om säräne lähmäk Rõn