Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 1 artikkel
lõõskama `lõõskama, lõõsata Kos Jür VJg Sim I KLõ Nõo Vas, `lõõsata JMd, `lõõskada Lüg Jõh IisR(-õe-); `lõeskama Amb Kad; `lieskama Hlj Vai, -da VNg
1. lõõmama; tuld ja suitsu sisse ajama ahi `lõõskab, labidaga paa (
pane)
`tuhka ette, sie võttab `lõõskamise maha Lüg;
Täna ahi `lõeskab - - `korssen ei `tõmma `ästi IisR;
`ahjo `lieska kovast Vai;
kui tulekahi on, siss tuli `lõõskab Kos;
punetab nagu tuli `lõeskab Kad;
`koŕsten läks põlema, tuli `lõõskab `väĺja Trm;
ei tõhi `laska [
ahjul]
lõõsata;
liputi `tuhka puiele `piäle, siis jätt `lõõskamis vähämälle, siis ei lõõsand Kod;
`viska labidaga `tuhka, siis jääb `lõõskamast järele Ksi;
jaanituli võis lõõsata, see ei teind `kurja Lai;
tule lõõsk tuli kerisse kividest läbi, läbi kivide `lõõskas üless Plt Vrd lõhnama3 2. midagi intensiivselt tegema a. jooksma, ruttama lähäb nõnnagu `lõõskab mäess `alla;
lehem õlesi lõõsanud `metsä Kod;
Ja lõõsassin siis minema, nõnnagu jalad vähä võtsid MMg;
`lõõskas `ringi (
käis pidutsemas)
Lai b. põõnama küll sie aga `lõõskab kaua;
Lasin õige vanameest lõõsata Jür;
si̮i̮ võib lõõsata, ei soa ülesse moast Pil c. puhuma Tuul lõõskab, eks sadu ikki tule;
Tuul lõõsas läbi enne haigeks jäämist KJn d. (rääkimisest) sepp `lõõskap kõnelda nõnnagu;
mes sa nõnna paĺjo `lõõskad (
hoopled)
Kod