Eesti murrete sõnaraamatu 1.–38. vihik (a–rüüp)
Leitud 1 artikkel
lõmpima `lõmpima, (ta) lõmbib Ksi Lai; `lõmpma Hel Kam Rõu, -mõ Har Se, `lõḿpma (-õ̭-) T V, -mõ San Krl, (ma) lõmbi (-ḿ-)
1. larpima, lürpima lusikaga vahest laps lõmbib Ksi;
tu̬u̬ kiisa li̬i̬m om `väegä ää, toda lõmbi Ran;
mes temäl, lõmbip kere täis ja lähäb oma ti̬i̬d Nõo;
Nii valiste ei massa `lõḿpi, `aiga om külländ Rõn;
ma˽`lõmpsõ taa suurõ potitävve `piima är San;
Mi‿sa˽taast leemest lõ̭mbit, panõ saku kah iks Urv;
lõmbi õnnõ, taa om ää jahuputr;
mis sa lõmbit nii paĺlu taad `viina ja olt (
õlut)
Krl;
mu˽põrss is süüʔ `sü̬ü̬ki, ma˽pańni siss sulasõ naasõ `põrsalõ ette, tu̬u̬ `naksi nii `lõḿpma, et kõrvaʔ `leühvelli pään Har;
meheʔ `lõmpva taad ti̬i̬d nigu vineläseʔ Plv;
lõḿp vedelät `luitsaga Räp Vrd lampma,
lõmpama1 2. lõõpima Mis sa˽lõḿbit naad́e sõnnogaʔ Räp