Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 3 artiklit
lopak(as)1 lopa|
k g -ga Rei,
-ku Nõo Kan Urv/
ĺ-/
Har,
-gu Rõu Vas;
lopak|
as g -a Emm lobjakas, lörts sajab lopakat Emm;
keväde lumelopakuga vedänu ta riigi puid `Tartude,
ti̬i̬ `oĺli paĺlass,
sis ta `oĺli esi ka avitanu obesel vedädä Nõo;
ma üt́skõrd näet tuĺli siist,
vanna lumõ ĺopakut sattõ,
nilvõstu maha ja lei käe jakust `vällä Urv;
`vehma ja lumõ lopakut tulõ Har;
Säńtse lopakuga˽taha õi˽kohegi minnäʔ Rõu Vrd lopp1,
loputis
lopak(as)2 lopa|k g -ku Krk Puh San Har Räp(-gu) Se; lopak|as g -a Tõs JMd Kad Iis
1. lohakas, korratu (inimene) nad on lopakad tüdrukud JMd; käü ku üit́s lopak Krk; timä tege taad lopakut tü̬ü̬d, taal omma˽`pihme päkäʔ Har; kääse kui vana igävene lopak, `uńdrik satass üle `perse `maaha Räp || „kallutades käija“ ta om üt́s lopak, veteĺ om õ̭nnõ, kohe lätt jalg, sinnä˽satass iho Se
2. suur, lai, lohmakas mõni rätsep tieb `irmus lopakad `riided Kad; sie riie on nõnna lopakas, ei passi sugugi Iis
lopak(as)3 lopa|
k g -ku KJn Hls Krk Urv;
lopak|
as g -a Muh lapp, paik; lapakas obukakk o `roota kala,
tahulene,
`pehme lopakas oo; [hülgel] käpad nagu loevad,
nahk lopakad muedu Muh;
lööme lopaku augu ette KJn;
üits `rõõva lopak või naha lopak Hls;
aida `võtmel ei ole `muuke,
sääl üits keelelopak küĺlen ja muud midägi Krk ||
fig narts Ma oĺli inne üt́s `ti̬i̬ńjä`tüt́rigu lopak ja˽muud midägiʔ;
Sa‿i olõ˽määnegi inemine,
saʔ olõt vi̬i̬l alamb ku mõ̭ni vana iǵävene lopak om Urv Vrd lopp3,
lupakas