Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 1 artikkel
mühak(as) müha|k g -ku Saa Pst; mühä|k g -ku Kod KJn M Ran Nõo Võn Kam San Har Vas, -ko Räp, -gu Krk Plv; mühak|as g -a Lüg Khk(-g|as) Pöi Emm Mär Vig Kse Hää Saa Rap Jür Koe VJg Sim IPõ Pil Plt; mühäk|äs Mar Tõs, mühäk|äss Ran, g -ä; möhakas Vll
1. tahumatu, taipamatu, saamatu (inimene) ku mitte `õiete `arvo ei saa `kõigest - - üks mühakas on Lüg;
ta pole nooremast pεεst nii mühagas olnd Khk;
Vahib kut suur mühakas `otsa, mitte sõna äi räägi Pöi;
nagu‿sur mühäkäs lähäb möödä, ei teretä Mär;
ei soa aru, ei tiä kedägi, oo mühäkäs jah Tõs;
mõni oli mühakas isames Jür;
seda mühakad põlegi siin täna VJg;
igavene mühakas tõńe, nägo (
nagu)
karu Trm;
nisukse mühäkuga mõni suab juttu ajada Kod;
mõni on `uhkusest mühakas Lai;
si̬i̬ om küll üit́s tuim ja mühäk inimen Krk;
istub nigu mühäk, ei tule sõna i̬i̬st ei tagast;
vahib kui mühäkäss, ei laosu kellekile midägi Ran;
Ta om seräne mühäk, et ei võta oppust Nõo;
taa nigu vana mühäk, ei˽ta kingagi ei˽kõnõlaʔ, kohegi ta‿i lähäʔ Har Vrd mühkam 2. a. suur, kogukas, mürakas (olend, ese) ahju küljel olid kivi mühakad `väljas Khk; mäe mühakud [on] `Tahkuranna pu̬u̬l Hää; mühakas kuhi, see on nõnna jäme ja tugev Sim; üks mühäk `oĺli, ei saand aru, mis ta `oĺli KJn; eina tuudi ollive siantse suure mühaku Pst; `rõõvit paĺlu aanu ümmer, nüid om ku üits mühäk Krk; suur inimese mühakas Plt; piḱk vaŕs takan, suur ravva mühäk otsan (kõplast) Kam || oksakoht palgi mühäkud olliva ülevän pu̬u̬l - - `kirvega `lü̬ü̬di mühäkid maha Ran b. salk, kobar inemise lätsiʔ keiḱ mühäkudõ San; Lambaʔ ju̬u̬skva üteh mühäkuh ussõst vällä Vas
3. hoop, löök ańnin ühe mühäku tämäle Kod; mia joosi takst `perrä, anni poosile mõne mühäku, et ko‿sa sia jätit Nõo; and mõ̭nõ mühägu, [et] mis roidat tan `ü̬ü̬se Plv