Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 1 artikkel
mürrämä `mürrämä (-mmä), da-inf mürrä|tä Trv hajusalt T, -täʔ, -däʔ V; `mürräme Hel, da-inf mürräde San Krl/-mõ, da-inf -dõ/; `mürrama, da-inf mürrata Äks SJn
1. (häälekalt) hullama, vallatlema ärge mürrake Äks; latse nakava sääl `mässämä ja `mürrämä Ran; tu̬u̬ naene `oĺli igäne lõbuss inime, `oĺli ka `mürräjä, mürräśs kah Nõo; latsõ, olgõ vaḱki, är mürräku San; Ma‿i˽läpe˽tan sukka (sinuga) mürrädä, mul om kinnass kotaʔ Urv; latsõ omma üless tullu magamast, no nakasõ `mürrämmä Har; lat́sõʔ mürrässeʔ nigu tolm `keese Plv
2. a. müra, lärmi tegema; mühisema Mis sa `mürrad ja kolistad SJn; kodu`käijä nakanu `kollama ja `mürrämä Kam; kõ̭iḱ ü̬ü̬ käve mürrätõn tarõ `mü̬ü̬dä Har; mürräseʔ, et ütte sõnna ei kuulõʔ Se; `mürräss õndõ ku palass (tulest) Lei b. tormama mõnikõrd ilm `tuiskap ja `mürräp Kam; jäŕv `mürrä inne Plv
3. möirgama pulli nakanu `mürräme Hel; äŕg `mürräb, äŕg lähäb vihatsess Nõo; ku õtak tulõ, siss ärjä `mürrävä ja `puskleva Võn; must kui tońt, mürrä kui härg, `lindas kui lind, tsung kui tsiga = sitasitik Räp
4. rassima, rügama `Mürrab seal saadu`aidas kivide ja `kändudega SJn;
Egä õdagu nä mürrässive kauga nurmen tü̬ü̬d tetä kas vai pimmeni Hel;
iki kell üits üless - - ja `mürrä sääl ri̬i̬ all nonde linadega Ran;
`lõikasi puid ja siss `ainugõ `mürräsi San;
mi‿sa no˽nii `hirmsadõ `mürräde, ega sa˽taad tü̬ü̬d kõ̭kkõ `täämbä lõpeta ei jõuaʔ Har