[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

mütt1 mütt Urv, g müta Saa Äks Ksi Vil, mütä KJn T Plv, müdä Kuu, müti Rid Kod/-t́-/, mütti Lüg(-ä) Vai(-a); müt́t Hlj Vän Ris, g müt́i Pal KJn SJn Krl, müti Jäm Kär Vll Hää Hel; n, g mütti VNg; g mütä M(-i Trv) mutt (loom) Tänäoon müdäd `kaevavad kaik `oue üles, ei `tiie kas see tähendäb `oige `surma Kuu; müt́t ajand maa ära Hlj; mütti karv `läigib; kass ei süö mütti Lüg; `paergus ela naa kud müt́t, `leiba saad, köht on täis Kär; mulla mütt, mis ajab unikud üles Rid; müt́t lähab maa alust kauda siia ja `senna Hää; mina `võt́sin müta sabapidi `kińni Saa; vai mütt suab `silmi pilgutata - - täl `silmi ei õle Kod; mütad natuke kardavad, kui kõvaste käid ja põrutad maad Äks; kui müt́t tuleb maa seest `väĺlä, siis kaśsid murravad koa tedä KJn; Mütad ajavad vaod nõnda `õõnsass, et porgandid kujuvad ära Vil; kus mütä `mulda ja jõhvikut sean om, sääl muud kui `luiska [niitmisel] Krk; müti maa üless songive Hel; tare takan om mitu mütä `mulku Puh; mütäle piap tuuleratass panema kes põriseb, sis mütt `peĺgäb ja lääb ärä Nõo; suure laia käpa mütäl, kühveldap `mulda üless Kam; mütte om siin maa sisen külländ, kõ̭iḱ saina veere om unikit täis `aetuva Ote; egal pu̬u̬l mütä unikuʔ Plv