Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Leitud 1 artikkel
mehine2 mehi|ne g -tse T V(-dse; -nõ, -dsõ Krl), `meh́tse Räp; mihi|ne g -tse, -dse Har; mehi|n, me˛i|ts g -dse Lei
1. mesilane olna kurja mehitse, ku `võ̭õ̭ra mehitse `sisse `tüḱnävä, toda na‿i `saĺnava Ran; esä püis mitu `aastat mehitsit, a es saa iki noist püvvetu mehistest `asja Nõo; mehine pańd ärä (nõelas) Rõn; Ku ma mehele sai, `naksi `korjama, `koŕssi raha nigu mehine liĺli päält mett `koŕjas Urv; ku sügüse mehidseʔ `liimasõ mulguʔ kinni, [öeldi:] no saa külm taĺv Krl; taa vanames mõist `häste mihidsõidõga `ümbre `käü˛üʔ Har; mehidseʔ magahasõʔ talvõund Rõu; üt́s mehine tuĺl ja `õkva nõ̭na `otsa tsusaśs Vas; `meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ; tõi - - `valgõ riśtikhaańa seemend, et `meh́tsede peräst `maaha `küĺväʔ; `meh́tse tsusatot `muhko pit́siteti väädse terägaʔ Räp; mehidse taha‿i· tüllü - - nimä taha‿ai· tülüga ello Se; üt́š kapikõnõ om näid me˛idžit Lei
2. mesilaspere nail oĺl mõ̭ni kolmkümmend meihst Vas;
edimädse `meh́tse saimõ mõtsast Räp; [
tühi]
kussaĺ `panti puu`otsa - - tu pet́t võõrit mehitsit, `muĺgi om saad kat́s mehist niimuudu Se