[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

rogisema rogise|ma Khk Kär Vll Pöi Rei Phl Mär Kse Tõs PJg Ris Hag Juu JMd VJg Sim Iis Ksi Lai Plt Pil KJn Puh Nõo Ote, -me Hls Krk(-m) San; rogisõm(m)a Võn V(-õmõ Krl) roginat kuuldavale laskma, ragisema; krudisema rogisend koa see käsi öla nukast, kui sa töstad, naksub siit nii `kangesti Vll; Vana inimene, kui sa tõused, siis kõik kohad rogisevad Pöi; lumi rogiseb jala all Rei; inimene köheb, naa et rogiseb kohe Tõs; eks vanal rogise kondid järjest Juu; ing on `kinni ja rinnad rogisevad JMd; käsi rogiseb, on ää nikastand VJg; rodi on kääs, kõhe rogiseb Iis; kida lõi rukki `lõikusega `liikmesse `siśse, akas rogisema Ksi; kuĺlused - - sitad muedu rogisesid, aga kell `ańdis isi ikke kõla Pil; ma sutt sõku, nõnda et sul luu-kondi rogisev puha Krk; puu ossa rogiseva Puh; ku‿tu peni tullu, siss lännüvä `mõtsa nigu rogisõss tollõ `soega Võn; ku alva ilma tuleve, siss tsia rogisese San; Vanajuuda säĺgru̬u̬ds mugu rogisnuʔ Urv; sa‿lt nigu marjanõ t́siga, rogisõt õ̭nnõ Krl; ma pitsidä `rõivit, nigu rogisi˽käehn Rõu; kui lämmi om, siss rogisõss lumi Se Vrd rogisama