[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elusolu a.  bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se || (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b.  (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp | (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu ~ elu poolt Kuu ~ elu poolest Jäm ~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo ~ elu ette Hää ~ elu peale Mär ~ kas elu (armas) Kod San kõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk ~ kargab Hlj Pal ~ tuleb Jõh ~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran ~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se | nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a.  liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli- mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b.  (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on - - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls || (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c.  (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - -`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a.  eluaeg, -iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b.  (viivitusest) Vai sa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se || (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut || (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a.  (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b.  (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c.  majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a.  toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b.  sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c.  Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a.  laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Sa eluull oma `ütlemisega KJn; Sa elukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b.  (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San

karp3 karp g karbi Käi Rei Hää Iis Ann VMr Plt, g `karbi R(n `karpi VNg Vai); kaŕp g karbi Sa L K M T Lut, g kaŕbi Vig PJg Tor Hää Kos Koe Kad VJg Trm Kod Pal Lai V, g karvi Vig
1. a. väike madalavõitu puust, papist vm (kaanega) kast(ike), toos `lahtinaine `karpi, pääl ei ole kaant; `pitska karp on `isna `tühjä Vai; kirjuduse karp (sulgede jaoks) Rei; `piśke laps sureb ää, tehasse puusärk nagu `väike kaŕp Kse; tanude kaŕp, rät́ikud ja pluused olid ka selle sees PJg; [karp oli] koolutud puust, nõeluti `kinni kas `vahtra pinnaga Vän; kirjutuse kaŕp on `niuke, kus kirjutuse asjad sees on Juu; `kartuse tubakas oli `kaŕpide sies Kad; poodi karbiʔ; `persealosõ kaŕp saanil vai pińkrat́til (pikkvankril), määnest `aśja ostat liinast, panõt sinnä `sisse Se || pilli karp veski võlli laagrikaitse – Var || `kaŕpe tegema. `kaŕpe tetti vana-`aasta `õhtu, `papre tükikside `pääle kirjutadi: surm, `aiguss, leib, suul, matussa, pulma, keerutadi `rulli ja `panti karbi `sissi, `karpi raputadi ja sõss `lasti egat võtta, mis `kennigi sai, kes pulma sai, sii rõõmuśt Pst || `karpi `laskma puhasnurga sälku raiuma – Har || fig kärakaŕp viiul – Khn || fig mis `sõukse `väikse karbi pääl teha (väiksest laevast) Hää || fig Kudas karp nenda kaan (ühesugustest abikaasadest) Pha || fig mul pεε nagu kaŕp `otsas (pea on tühi) Mus b. ümmargune või pikergune puust (hv tohust) kaanega nõu toidu hoidmiseks ja kaasavõtmiseks `karbid `vahtra `pinnast siis `õmmeldi `vahtra `killuga kokko, mõned `õmblevad `sulgidega - - neid käis kaks tükki `päälessutte Lüg; saarest koolutati karbi kered, puust `pandi põhjad `alla Muh; `kaŕpe sees o või Vig; `enne olid ikke vöi ja kala karbid, kui moesa vaemoks `käidi Ris; vanasti oli kasetohu kaŕp, kus käis liha, silgud sies Kos; karjatsel olid puu karbid, kus sies olid silgud VMr; kahe puolega kaŕbi tüö on nisama kui kilimitu ja mat́i tüö - - põhi ja kaaś käib nisama vaĺtsiga `sisse Trm; kalad õlid `kaŕpe siden, üväd su̬u̬red kaŕbid, paad kuaned vassakuta Kod; karbi olli, sarapu keri ja kuusest põhi ja kaaś Hls; kolme päevä kaŕp (millega võeti kolmeks päevaks toitu kaasa) Krk; kui `nurme `minti, siss `panti kaŕp kala täis, kas `silku vai eeringet Nõo c. sahtel lavva kaŕp; kivoda `kaŕpi `panti laadunat ja küündlit Se; um lavval kaŕp, kaŕp `säetass lavvust Lut d. kummut kaŕp kohõ sjondsa `rõivaʔ pandasõʔ, mi˽kutsum kamot, miśsi `rõivaʔ kõik `pantuʔ sinäʔ `sisse, iks `kiskväʔ vallalõ ni `võtvaʔ Lut e. kirst (panipaik) – Kra f. sumadan, kohver haŕokõsõ nu̬u̬ʔ käveʔ karbiga, võt́iʔ haŕasit ja vanno `harjo Rõu; kaŕbih oĺ tu kraaḿ (harjuskil) Se g. lindude pesakast Musträäst juo vilistäb `karbi iess; Tien keväjäks `musta`räästa `karbi Kuu; [kass] käib aga `piilumas kuldnoka `karpide juures Kad h. lambi kaŕp `pandi söömaaeg `ända pidi seina pau vahele Khk i. madal plekkpurk, -toos kilu `müüa `vaadis ja `karbis Vai; ta `ostis ühü karbi `viksi Mär; kõik võsu jäär `kaŕpa täis, tillukesed plekktuasid (konservikarbid), süägi liha siden; õlgu kaŕp miäret võetud Kod
2. limuste koda, karp nilvakas, kaŕp seljas - - säält ta tuleb, venib `väĺla Kär; konnakarbi kest Mar; tigu oma karbiga `roomab Tõs
Vrd karbe, karbik

kast kaśt Sa L K I eL(kaš́t ~ š́kaš́t Lei), kast R Muh Hi Ris; g kaśti L K I Võn Rõn V, g kasti S L Ris M T Urv Krl, g `kasti R
1. nelja küljega säilitamis- või transportimisvahend (millel hrl põhi ja sag kaas); laegas, karp kalusi `panna `vergo `argi `kasti VNg; vili `panna `kastide Vai; sia kastid ning `pörsa kastid. kui siad `linna viiasse, siis pannasse `kasti. pörsastele tehasse tihed kastid Khk; tiŋŋi kaśt, ting keib tiŋŋi `kastist läbi Mus; Pereajamese kast (mesilaspere puu otsast mahatoomiseks) Käi; Mesipuud olid ööned puud või kastid Phl; kaśti põhi; kaśti keha o kaśti seente (seinte) vahel Vig; ruusivädamese kastis mõni võtab sia `karva kua Mih; saalinga kaśt (tugev laudkast saalingu kohal mastipitsi otsas) Khn; pane `erned `kaśti iirte eest ää Ann; `kaśtidega mat́ima `kruami mua `sisse, kui sõdaaeg õli Kod; mul on vi̬i̬l üks vana`aegne tubaku kaśt, kus põletud kirjäd on pääl Vil; tu̬u̬ arjukese kaśt `olli ütest lõhmusse kosest `väĺlä `murtu Nõo; lubi pandass `kasti; suidsu kastil pabõrossiʔ sisel Krl; haŕameheʔ, näil oĺ lõhmusõ koorist kaśti tettüʔ Se; ðkaš́tiga ž́idiʔ Lei || fig teokarp, koda kate sarvega tigu lähäp, kaśt om säĺlän, ädäkõrral `tõmbab `endä `kasti `sisse Nõo a. käärkarp, kast lõngakerade ja poolide jaoks `kanga looma kaśt Khk; `keärbu ~ `keärimese kaśt Juu ~ `käärimise kaśt Amb Koe ~ käärpuu kaśt Nõo Vrd käärkast b. (veskis) see oo sur `veske kaśt, kus jahod `sesse `joosvad. see on suur pikergone kaśt, aga ise neĺlanurgelene koa Mar; sõela jahu kaśt; püili niistutamese kaśt, lai, madal, vihaga visati vett `piale, segati ära (et tera kest lahti tuleks) Var; kede kaśt, `sinna lähväd sõõla jahu keded `sisse Kod; kruvvimisõ kaśt, nelä jalagaʔ Se c. istmealune saanis või vankris saanil oo kaśt koa, mis oo seal taga, kus estotasse. seal oo kaen peal ja seest oo tühi. `sõnna pane siis ükskõik mis `asja `sesse Mar; `vankrikaśt (vedruvankril) Kod; saani kaśt - - kos paki `sissi pannass Krk; saani `persealudsõ kaśt Har Vrd kapp, sahtel d. sahtel tu̬u̬ lavva kastist leistik ärä Krk; kolmõ kast́iga kummot́ Se e. (veime)kirst, hoiukast; viljasalv kirst om kumere kaasege, `rõ̭õ̭va kaśt om `õige kaasege Krk; miu `rõiva kõik kastin, vai siss miul kappi om Puh; esä laśk mullõ kasti tetäʔ, kraami kasti, pruuni värviga oĺl värvitü ja rohilise˽tsakitu ravva˽pääl Ote; mul om suuŕ kaśt [aidas], neli jakku, ikkä lätt neli vakka [jahu, tangu, vilja] `sisse; no˽`saie peigmihe kodu kaśtiga. peigmiis pedi `vasta `võtma, `kińni `masma kaśt Har; noorikõl om kaśt; `mõrśakastiʔ, kaśt om tsõõrigu kaasõga ja kummidu kaasõgaʔ Se g. (vankril, kärul) ühe rattaga käru, sellel kasti all ees`otsas üks ratas Khk; kui `sildu keiväd tegemas ja vidäväd kardulisi, sii oo `vankril kaśt peal. muidu keivad kartsad peal Mar; raud`aśsidega `vankrel ika on kaśt pial Hag; kahe rattaga kärrul olid raud rattad - - `piäle `tehti kaśt Lai h. aknalengid `akna raamid `ollid `kastide sihes Muh; `vahvärgige maeal pannass kastige `akna. `lautel om `pośtege `akna, maeadel iki lengi kastige Krk i. kakuami osa; kakuam – Jõe Kuu Vai Pha `Kasti nime sai sen `puolest, et `muidu oli küll enämbjagu rüsä `plaani, aga perä asemel oli suur lai kast, `miŋŋel oli linast `tehtud pohi all; `Kastid `püüsid `palju paremine kui `endised `räimi rüsäd Kuu; kakkuamil - - perä asemel on kast. `kasti `pohjas on lina. kala saab `kasti, `lähto `pohja, `ongi `kastis `kinni Vai; ehitavad kaśt`mörda - - kaśt on kahesugusest vörgust - - kala läheb sest kailast, mis enne `kasti on Pha Vrd kastmõrd j. mesitaru vanast üteĺdi et, mehidse kaśt vai mehidse taro Vas k. linnu pesakast oli suur kast, tuli külm, [lind] nogaga `luopis `väljä `jäised munad Kuu
2. ruum rehealuse otsas või kõrval, kuhu veeti vili enne ahtmist rehe kaśt [rehe otsas], kohe vili vedeti vihma edess `varju. siält siis `aeti `reste üles. tälle õli erälde `veike uks kua `testud, et `õtse sae siält `viljä rehe`tarre ajada Kod; ku vana tare olli, siss `kasti es ole. rehe om `kespagan, tõisen otsan kaśt, tõisen otsan rihaalune Hls; Egaüit́s vedäs `aiga`mü̬ü̬dä oma rüä `kaśti. kaśtist `aeti `rihte, ja ateti parsile Rõn
3. sillaalune palkidest tugiehitis seda `pulvärki oli üheksa `kasti VNg; jõgidelle `tehti `kastid, `palkidest `kastide `õrred, `õrside `pääle `laidapuud. kus lai jõgi, on viel `keskel üks vai kaks `kasti Lüg; silla kaśtid, suure raudkibidega täedetud. eest terab kaśt. `paĺkidest `tehtud kohe. ees raud lat́id, et jää ei sua `kaśti ära `lõhkuda. kaśt on silla `samma kohal `vastu`voolu, et jää `silda ei lõhu Nis; kolme kastige sild Krk
4. harkadra kast, (raud- või vits)pidemed ümber adrahargi ehk künnipuu keskosa, mille abil harki aisade suhtes paraja nurga all hoitakse – Emann kurg`atral on kast kus pääl käis lippiti Lüg; Adra `piälmine kaśt (põikpuu, millega vannas toetub vastu varsi); Adra alumine kaśt pannassõ `vatna argi vahõlõ Khn; adra kaśtiga köüdetse adra puu aśte `küĺgi. nüüd on adra kaśt rauast, vanast oĺli toomikse `vitstest Saa; kaśti kõrvad Sim; rauad mis `ümber kahel pool rauapuu pial, kos viadid küĺjes, see õli kaśt. pulk käib kaśti `raudade `sisse. need rauad õlid ühest tükist `tehtud Trm; kaśtid on vitsad, nabapulga `külge kääväd `kińni Kod; kaśt om raudpu all, tõmmatass kure `külgi `kapluga `kinni Trv; vana`aigne ader `oĺli aŕk adrakõne, ja sääl `oĺli paeo vitsust tettü kaśt, kellega ader köedetü `oĺli - - kasti pääl om luits Ote; kaśti omma vallalõ `tulnuʔ. kinnidä `kastõ kõvõbahe Se

kirstu|kapp sahtel kirstus Ämm tõi `kirstukappist `mütsi, pani pähä `pruudile Lüg; `praõgu need raamatud kõik sis ḱerstu kappis Khn; kirstukapi oĺli kirstul öhe otsa sees; kirstukappi `pańti raamatud ja tanud, vana`aigsed kirjad ja arstirohud oĺlid veel kirstukapis Saa; kirstukappi võis `kõ̭iki seräst peenikest `asja panna nigu niidi ja nõgla Nõo

laadik1 laadi|k Saa, g -ku Hls Krk Nõo Krl Plv(-ko), -gu Rõu Vas Lei; `laadi|k g -ku Kuu Jõh IisR; laat́k Võn Rõn hoiukast, karp, kirst, sahtel, laegas Ennevanast ollive kirstu vil maailmatu laadiku, taṕpege ja puulukuge; Mede kooli laadik olli ravvated `nurkeg ja kaanege Hls; arjukse laadiku olliv kiḱk pärnä koorest Krk; temä panep endä raha laadikude; Enämbide iks taluden olle leivä laadik kos leibu oiti Nõo; `Luśka ja `kahvli väedse omma laatken Rõn; `kerkoh um `vaestõ laadik Plv || fig russakul om suur laadik perän Krk Vrd laad3

laat3 laat́ g laadi Trv Har kast, sahtel, laegas ma võta laadi kaasõ vallalõ; vanast oĺl raha laat́; haŕjamihe laat́, kon kraaḿ sisen oĺl Har Vrd laad3

laegas laegas Jõe/`l-/, g `laeka S(lai- Jäm Khk Vll) L Ris Juu JMd Koe VJg; `laekas Vig Kse Mih Krk, g `laeka Hää Trm Plt KJn Krl; `laigas g `laika VNg Lüg; laek Saa Trm, g `laeka Kod kaanega kast, (väike) kirst; sahtel raha on `laua `laikas VNg; laigastel olid raavast `tautud iŋŋed Khk; `laikud pole nenda sageli nähja änam Vll; Ma `vaata korra `siia `laeka, sii ta ikka oli Pöi; kui puu `metsa mendi, siis `pandi koa `laekaga levad ja lihad `juure Muh; läksid `teenma või, panid eese asjad sesse, olid nihuksed `laudest `tehtud `laekad Mar; `riide laegas Kse; sõduridel oo väiksed `laekad ligi Tor; `laekate lukud on tugevad JMd; karjatse `laekas ollu sängi all Krk || (korjanduskarbina) vaiste laigas - - kes jumala armul, ne panid sönna `sisse Jäm; laek one kerikun, vaesse laek Kod || (rahakassana) kenel pali raha on, `viivad `laika (panka) `oiole Lüg; vanaste `oiti valla laegas `mõisas Tõs; `laeka `sisse `panna raha oiule VJg