[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

seba1 n, g seba VNg Jõh(g seva) IisR Pär Tor Hää Saa Kei Hag Juu Kos HJn JõeK Tür Koe VMr VJg Sim hajusalt TaPõ(g seva Trm), VlPõ, sebä Kuu hajusalt RId(g sevä), Juu Kod KJn M TLä Võn Rõn Krl Har Lei varb, mis ühendab jalase kõverust ree peaga; ree kaust paneb `riele `uuved seväd, `ninda‿t rie pää ei `laugene Lüg; kaks tükki neid sebasid on, `tõine `tõise jalasse `külges Jõh; Vanaste `tehti sebad `väenatud `vitsadest, siis akkati puust `painutama, nüüd tehasse kõik `rauvast IisR; sebad `piavad ri̬i̬ kesspaigast kõva Hää; lumi oĺli jalaste ja sebade `ümmer pakkinud Saa; seba oiab jalase `kinni, et ta ää ei soa `õikuda Juu; kausta otst kuni jalakse otsani olid sebad VMr; seba, kõdara ja rie nena vahele vianatasse vitsast Iis; nüüd tehasse sevad rauast, vanast vääneti sevad Trm; sebäd on ravvass testud piä `juure, ni̬i̬d oiavad piä `õigess Kod; kui sebad vanemast läksid, siis vajosid ära, pia vajos `alla Lai; sebäd tulevad kodarate `otsa KJn; kõdarte otsan om sebä - - tõine kumbakis pu̬u̬l Hls; sebä lää takast otsast ri̬i̬ pää manu üless, üle sebäde om looga Hel; sebä `panti paenanduste `pääle kõdaride `otsa Ran; kannusse alumane ots `oĺli jalasse pääl `kinni, ülemine ots `oĺli sebä küĺlen Nõo Vrd sebi, sõba2