[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–39. vihik (a–segadis)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 4 artiklit

kannahtama kannahtam(m)a VId
1. midagi rasket, ebameeldivat tunda saama, kogema, läbi elama ma olõ umah majahn ka paĺlo kannahtanuʔ, a ma ei˽`tossa˽tu̬u̬d `vällä Rõu; kaiv tah samah ja inemine kannahtass joogihätä Vas
2. taluma, välja kannatama; vastu pidama neo˽käeʔ umma˽vanna˽külʔ, a ar˽kannahtasõʔ, kõ̭iḱ tü̬ü̬˽saava˽tettüss; kannahta arʔ, pangu ui˽tähelegiʔ Rõu; kui uma lat́s sullõ halvastõ `ütless vai tege, sõ̭ss tu̬u̬d ei jõvva˽`vällä kannahtadaʔ Plv; timä es `joudnu˽sedä `aigu ar˽kannahtaʔ Vas; lina kuńst sõnnikot ei kannahtaʔ, kuńst sõnnik tege inne `aigo `vaĺmest Räp; kõva `süämega inemine joud kõ̭iḱ pahandusõ kannahta arʔ; ma‿i jovvaʔ kannahtaʔ, mul lätt arʔ süä `lahki Se
3. sallima siin olõ õiʔ `õigõt `kõrda, läḱe no ar˽pujakõnõ, meid kannahtõda ei˽siihn Rõu; naasõ vanõmba es kannahta˽tu̬u̬d, et tä jõi Vas; mä ei kannahtaʔ tä `varjo kah, ta om nii halb inemine Räp; es timä `arstõ kannahtaʔ a sobijet pite käve Se
4. kannatlik olema, oodata läbema vanast üteĺdi: kiä kannahtass, tu̬u̬ näǵe kat́s (kannatajale tasutakse kahekordselt) Plv; Kannahta no vi̬i̬l tsipakõnõ Räp; kannahta `veitkese, ma ar massa Se
Vrd kannatama

lühü lühüʔ Har Rõu Vas(`ĺuhku), lühüt Rõu Vas, g `lühkü; lüü ~ lü˛ü Lei; pl `ĺuhkuʔ, -oʔ Se, lühüved Vai

1. ant pikk; vähese pikkuse või ulatusega se palit om lühüʔ; ütte lühüt puud om viil vaiaʔ; `lühkü sammuga hopõń Har; [tal] Jääss ka ta samm jo `lühküss Rõu; sõ̭ss kańni jal˽`tõisi sukkõ, ni‿ka‿gu `ĺuhkuss `jäieʔ; Võlsil omma lühkü jalaʔ, petüs tulõ pia avalikus; olõ õi˽piḱk ti̬i̬, lühüt om Vas; `ĺuhku uh́akõsõ, kavvõndõhe künnüse = siĺmäʔ Se; üldäss, et `lühkidi `jalguga hopõn paremb Lut

2. vähese kestusega, üürike `pulmad - - [on] `oige lühüved Vai; hommugult `nüsti enne `päivä (enne päikesetõusu) `lühkü pääväga Har; katõl`kümnel edimätsel ajastagal oĺl lühüt taĺv; ku päiv (päike) `lühkü pääväga lätt (looja), siss vaivalt pilulõss üle mäe; piḱk igä `pesmädä ei päseʔ, lühü löömäldä ei jääʔ Rõu; `ĺuhko `vaihhõgaʔ lehm (vähe aega kinni) Se; lühüʔ aig Lut

Vrd lühüt

3. napp, vähene; vilets, nõrk tu̬u̬ om `lühkü nägemisega; ennembä ma˽käve egä pühäbä kerikun, n‿omma jala˽jäänü `lühküss; Kartuli˽`keeti äräʔ ja `pańti `li̬i̬me veidükese, ei˽paĺlund, liha vai `rasva ka˽tsipakõnõ, tu̬u̬d `ültigi `lühkü leemega kartuliʔ Har; kabõhõdsõl `hiusõʔ pikäʔ, mi̬i̬ĺ lühüʔ Lut

Vrd lühike(ne), lühükäne

muna|loomka munaveeretamismängu koht Küläh tet́te munaloomka ja `naat́e veerätämmä. Kohe liivadsõ kotusõ pääle kaivõte `lapjoga sääne t́sipakõnõ madalap kotus. Loomka põhi sõkutass `veiga˽tasatsõst ja kõvast kui rihealodsõ põrmand. Loomka ütte `vi̬i̬rde pandass `väikene lavvakõnõ `liuhka, säält lavvakõsõ päält lastasõ˽muna˽`vi̬i̬ŕdömmä Se Vrd muna|veerütüs

sipake2, sipakene sipa|ke Saa Trm Lai, g -kse Krk; sipake|ne g -se Puh Nõo; sippakene Lüg tsipake(ne), natuke(ne), raasuke(ne) `anna `mulle `viina ja sippakene `leibä sakkuskast `pääle Lüg; pane sipake veel Saa; Vahetevahel tibas sipake vihma Trm; poolpime sipake nääb Lai; Si̬i̬ vesi om `mõskmise jaoss sipake ki̬i̬b Krk; üits sipakene `tuĺli `vihma Puh; maja om mõtsa veerest sipakene `kaugembal; Tule mulle sipakesess appi Nõo Vrd tsipakõnõ1