[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kiägi `kiägi, `keägi Kõp Hel T Urv, `kiäki, `keäki T V(`kieki Lut), `kiäke Hel Räp Se, `kiäki|nä, -na TLä(-gi-) Ote(-ne), `kiagi Äks, `keagi Ksi; g kelle|gi, -ki T V, `kińki Har Vas, `kinkõgi Se; p kedä|gi Hel T(-ki Ote) V(-gina Har), kidägi San Krl; el `kestegi Nõo, `ki̬i̬stki(na) Har; all `kellegi Kam, kellegina Rõu Har, `kinkõlõgi Se; ad `kellegi TMr Kam, `kellegina Urv, `kelgi Võn Urv(-ĺ-) Rõu Plv; abl `keltegi Nõo; kom `kinka|gi Rõu Urv, -ki Vas, kinga|gi Har, -ki Se (pl puudub). Järjekindel on n kiägi, teistes käänetes esineb sageli sõna keegi vastavaid muuteid van, pron keegi
1. ind-pron substantiivselt a.  (isikutest, olenditest) keegi, üks(ki) kuda `kiagi sai müia Äks; är sa sedä edesi mitte kellekile kõnelte Hel; ei saa ilma valitsuseta mitte `kiägi; Piteri poesid - - es kõneleva kellekiga; toda ei tiiä `kiäginä; `lamba kints ehk sia pää, mes kellekil `oĺli Ran; `väega küĺm, ega serätsega `kiägina ei tule; inetukõisi ei vahi `kiäkinä Puh; oma kodu ei `väärä `kiäginä; nüid oedass raha, `leibä ei oia `kiäki; ma saada Mannilt sõna ehk `keltegi, et tulgu puhastagu truup ärä; ärä sa `ütle kellekile Nõo; kuda kedagi nüid `ütleva TMr; ei taha joodikut `kiäkine Ote; nigu `kelgi süüd arvati; ega me kiäki `endä elo `otsa ette ei näe Võn; väĺk visass, vai lü̬ü̬p - - nigu `kellegi `mi̬i̬lde tulep üteldä; ärä sa kelleleki kõnelgu Kam; mul ei olõ˽kanna ei˽`kassi, ei˽kidägi San; `kiäki olõss nigu `mü̬ü̬dä akand lännüʔ Kan; tu̬u̬ ei putu˽joba kellegiʔ, mis ma ti̬i̬; nipaĺlu `võimu ei olõ˽`kellegina `õiõʔ Urv; kidägi ei olõʔ nännüʔ Krl; sa olõt jo mihe `iäline, sul ei olõ enämb `kinki api vaja; ta ei˽kõnõlõ `ki̬i̬stki `halvust; ega `kiäkina küsüjäl suu pääle ei lüüʔ Har; ku kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭s `mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ei˽lä˽sinno `kiäḱi `kaema, ku‿sa `haigõ olõt Plv; tülüh olõ õi˽`kinkaki olnuʔ; timä es `ütleʔ kellegiʔ; olõ õi küsünu `kinki˽käest Vas; es ti̬i̬ kingaki tegemist; `kinkõgi pääle olõ õi `armu‿mp; kellegi `armu anna aiʔ Se b.  (esemetest, nähtustest) miski, ükski niisama uimerdab vähä, ei ti̬i̬ suurd kedägi; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd Ran; `maani `palli tarõ maha, es avita prit́s ei `kiäkinä; tõbe om kõik alva, tõbe ei ole `kiäki ää Nõo; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽kullõʔ Vas c.  (partitiivis eitavas lauses, väljendades konstateeringut, mööndust) es ole kedägi, seid iki tüki [aganaleiba] ärä, kui teräke `su̬u̬la `olli, südä `olli tahe Puh
2. ind-pron adjektiivselt ükski, mõni, mingi(sugune) kuiss `kiägi inimese `ütlese Hel; egä `paĺla `vi̬i̬gä `kiägi lu̬u̬m ei elä Ran; sis `tulli `mi̬i̬lde, mes `kiägi mäŕk tähendäp Nõo; kiaki ain nii paksun puhmun ei kasva Ote; ei olõ˽kül˽`kiäki naistõrass (naisterahvas) ni paĺlu tennu˽ku maʔ San; es olõ˽`matjat kidägi Krl; ilman ala˽küdsägu `kiäkina inemine pu̬u̬ĺpäävä õdagult perän `päivä `leibä; ki̬i̬st ti˽sääl kõnõli, minust vai `ki̬i̬stki muist Har; niä˽tõiʔ umast kotost `kińki `rõivaʔ Vas
3. (partitiivis eitavas lauses) sugugi, üldse, ühtigi põle säl äm `keägi tehä Kõp; ega söögi `tahtmist kah kedägi ei ole Ran; kae päiv nakap `paistma, ei lää sadama kedägi Nõo; es saa tullege (vennaga) kedägi kokku San
Vrd kessegi, kiä

kotun kotun Krk Nõo Võn Ote Rõn San VLä Rõu; koto|n Võn Lei, -h Võn VId(kotuhn, kotohn Rõu) kodus [surnud mees] olli käinu kotun, naise käest `küskin `leibä Krk; pirgutab pähle, ei tiiä mes täl sääl kotunegi `süvvä om; oma kodu ei `väärä `kiäginä, kotun om kõ̭ige paremb Nõo; tol (naisel) ollo koton nisaline lat́s Võn; t́sia omma˽kesvän ja sa‿lt kotun Urv; haraga käävä jo˽kotun (maja ~ toa juures), no˽lätt ilm sulalõ Har; Periss `kõ̭iki `aśju saa õs õ̭ks esi˽ka˽kotuhn är˽tetäʔ Rõu; ma oĺli kaŕah, imä oĺl jäl˽kotoh ollõj Vas; ma olõ rahu uma elogaʔ, mul˽om süä kotoh Se; lambaʔ om d́o koton Lei; Vrd kodun, kotu1, kotul

leiva|asti, leiva|astja, leiva|astjas kolmejalgne kaanega leivategemisnõu `Leivä `asti oli `laua tükküjest - - kolm `lauda olid pikkemäd `toistest ja nie olid siis `leivä `astja jalad Kuu; malts`kuuse `laududest tehä `leivä `astja, siis appendab üväst `leibä Lüg; Õli suur pere, õli `leiva `asti alati akkamas; `Leiva`astja `kaane pääl ei `tõhtind `istuda, siis läks `süämä ajal pala `väärä `kurku Jõh; mõnel oli leivä `aśtas, mõnel oli leivä künä Mar; kolme jalaga oli leva `astjas PJg; leiva jaoks oli kohe üks nisuke nõu, leiva aśti kutsuti HMd; Leiva `aśtjaid on mitut `moodi, `neĺja`nurka või ümmargune, ainult leiva tiu jäuks Jür; leiva aśti on `laudadest `tehtud, vitsad pial; toon leiva `aśtja tuppa, akkan `leiba tegema Ann; leeva `aśtja on tõesite pitkergune, kolme jalaga, kuaś käib `piäle MMg || fig tuli võttas minu käst `ammeti `vällä, sittus minu `leivä `astja Lüg Vrd leiva|anum, leiva|aste, leiva|asten, leiva|kirn, leiva|tonn