[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kiil2 kiil (kiiĺ hv) /`kiili Vai/ g kiilu üld, kiiĺu KJn, kiilo Mar Ris Se, kiili ?Käi Rei ?Mär JMd JJn VMr VJg I, kiila Krl Har, `kiili R(`kiilu Hlj Jõh)
1. kahe- või kolmetahuline teravaotsaline raud- või puuklots a. (puu, kivi jne lõhkumiseks) lüö tamale `kiili sise, siis `lähtö `lohki Vai; `Kiiludega löhub selle [puu] ää küll Pöi; Äi ma `ilma kiilita seda pakku `katki saa Rei; Sedä `rońti `talbõga `lõhki ei aa, piäväd raudkiilud olõma Khn; kui iad kiilid olid, siis sai ikka not́tidest jägu JJn; kivi lõhutse kiiluge, si̬i̬ om rauast; Aja ku kiilu kivi sissi (teenijast, keda peab väga sundima) Pst; `olli kolm vai neli `kiilu, kui pu̬u̬ld `palki `lahki `aeti, muidu oless toeme `järgi ärä murdnu Ran; `kiilaga `aetass nigu `puutki `lahki Se b. (esemete, nende osade või liitekohtade ühendamiseks või tihendamiseks) `kaŋŋa `jalgudel on `kiilid - - `muidu ei `seisa ühes; `sukse `pengi kiil; mõnel [höövlil] on `kiilid kahe `aarased, `karnii·si `üövli kiil on ühe `aaraga; `kiilidega `aetasse [põrandalauad] `lihti Lüg; vikkasti `kanna kiil `lüia vahele, et vikkasti ei `liigu `õtses Jõh; ma pani `sönna pisisse kiilu vahele, niid taa oo `jälle viśs Khk; pisike oo kiil ja suur puu `lõhkumise jaus oo talv Kse; lüö kiil pingi jala `sisse Ris; kiilud lüiakse vahele, et `äśti `kińni seesaks Kos; vikati kiil läks lahti; `kiil on lüsi ja vitsa vahel VJg; adra kiil; kiil `sahkepuu all lü̬ü̬b `sahkepuu kõvemass `kińni; [käsikivi] kiili lü̬ü̬d lähemälle, siis kivi õli `kõrgel, siis sae keremält Kod; kerves akkas `loksuma, lü̬ü̬n kiili vahele Äks; [harkadra] Peräpaku ja raudpuu vahel `lü̬ü̬di kiil - - ku ader päräst `lahtises kueus, `lü̬ü̬di `kiilu kõvemas Vil; teĺle ei seisä muidu kogusin ku peaks `kiilega kokku `lü̬ü̬mä Trv; sina pistä oma nuḱk nurga vahele ja ki̬i̬ĺ kiiluss `kõrva (öeld teiste jutu vahele segajale) Krk; [vikati] terä `panti, et ta äste maad ligi lõegass, tu̬u̬ `säeti kiiluga Ran; ku jalasse om `amban ja kiiluga `kinni `lü̬ü̬du, siss na jäävä `pisti `saisma Nõo; ürsil olli suur truĺl, raamistik maan, `kiilega kokku `lü̬ü̬dü Kam; kui kirves ei olõ kõva sõ̭ss lüüväss kiil `sisse; härg`hü̬ü̬li kiil Har || `kiiliga toppita vorokad `seinä varade vahele Lüg || kiilukujuline raud leivanõu kaapimiseks – Hää || hum peenis taal om tubli kiil; tä laśk `hindäle kiilo `persehe aiaʔ Se; kiilu andma palju kulutama nüid o leväl nõnda `kiilu ant, et üit́s nutik vi̬i̬l [järel]; kate kardulte vahe aig, muutku anna leväl `kiilu Krk
2. puunagi, varn odeti `vartad `kiili `otsast VNg; kiil, `sinne `pääle on üvä `panna `riidi rippumaie Lüg; pane kuub ki̬i̬li `õtsa ja vü̬ü̬rätt `sinna `piäle Kod || vai lauda seinas lehma lõa sidumiseks pane `kiili ülemälle - - kui kiil on madalal, lehm võib jalaga `kütkmesse `assu Kod
3. a. kolmnurkne vahetükk, siil; kiilukujuline kaunistus sukkale tehasse taha sukka `kiilud ehk `viklid Jõh; see piisike kiiluga särk oli Aud; `kiildega `ruosidega sukad (Jüri naise rahvarõivastel) Jür; tõene tõeselpu̬u̬l [suka] `kanda one kiilid; kanna kiil lapi kõrval Kod; [kindale] `tehti `pöidla `kohta kiil `piale Lai; aga maa `kondsa kokku ei võeta, t‿om laǵa ja `kootass siss kiilu sinna kõrvale Nõo; olliʔ iks kiiluʔ lajol `kaskil, et siiluʔ `häste vahele tulõvaʔ Kan; `rõiva kiilokõnõ vaja `vaihhõlõ `pandaʔ Se || [talumaa] kiilu `viisi läb `sisse `mõisa `mõtsa nigu sia säĺg Trv b. õhuke tükk, kild ma lõegassi tolle suedsutedu lappe küĺlest paar liha`kiilu Nõo; Aidast tõi [sõira] ja `lõiksi laua pääle ilusa˽ kiilaʔ Har; `sahvte - - võit `ki̬i̬täʔ `paĺjest maŕost vai ubina `kiilagaʔ Räp Vrd kiilak(as)1
4. muid tähendusi a. valguse peegeldus veepinnal Puagi tulõ kiil vee piäl `selgest nähä; Üks puät sõedab kuu kiiluss; Päävä kiiluss paõstab üks lobi Khn b. luõdõst võtab kiilu `alla, akkab seletämä (taevas hakkab selginema) Khn Vrd kiilus2

luts4 lut́s g lutsi Khk Vll; pl lutsid Pöi (tömp) kiil, vai pane lut́s vahele, pane lut́s palgi otsa ala; kui seina alumissi tehasse, siis pannasse kivile ka lutsid `pεεle, mis madalam on Khk