[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 6 artiklit
kere1 n, g kere üld (excl M, hv I), -ŕ- San(ḱ-) Har Se; keri g kere Khk Saa Sim I M Se
1. inimese või looma keha a. keha põhiosa Nüüd tule küll `toisi `ilmu, kaik kogu kere kohe valutab; Kere kui `silgutünn Kuu; `suure `pitka kerega kala VNg; Siin külas ühes peres mehed `käivad nii kui `arssin keres, `sirge `seljaga; `miestel on ka [vesi] `puole keres `saadik (vööni) Lüg; `nühkisin kereta Jõh; `Kiera kere `vinkli, jäe magama IisR; ken `lasko vigastil `ümber kere `käia, sell on `laia `kaare; tama on `suure keregä mies Vai; Kui on suur keri, läheb pailu riiet ää Khk; tä oo nüid kerest jumpsakaks läind Mus; nönda matsaka kerega Pha; Pole ete änam midagi, kere kardab nii `kangesti `külma just kut vana koer Pöi; Riina oo `ühmas kerega (naiselike kumerusteta) Muh; Loll pεε annab kerele vatti; Suure kuera pueg, muistus mööda keret laial Emm; köik kere oli valu täis; Vea kere korraks maha (heida puhkama) Rei; suur jäme obo, oo ikke ea kere eesel `peale võttend; kus ma `paĺla kerega (alasti) lähe Mar; see keis mul nii `irmsaste kerest läbi (ehmatas) Kul; täitsa isa kere mees (mehemõõtu poiss) Vig; Keertsi kere maha (heitsin magama) Han; vanad paksu kerega mehed ei saa joosta mette Mih; `raske töö käib kere `peale Vän; kere on `roidund Kei; täie kerega mies Kos; täis isa pikkune ja jäme ka kerest JJn; teenebä kõik kere lõi sinisest `talle ja sie `üeldi ike‿t `viĺli surd VMr; ilusa kerega tüdruk Kad; turva kerega - - ehk täitsa kerega mies, täie końdiga Sim; isa keri (surnukeha) õli ära `viidud Trm; one inimene, ei õle kerd (keret); obese keri. pitkä keregä ja `sirge keregä obene Kod; oli `äśti tursa kerega, ikke jäme mees Plt; inimesi om seantsit küll, kell pikä jala ja keri pääl lühike Hls; siin ei‿ol `pihta ega perset, kere ega kõttu (kõhnast) Krk; ta om suurõ kerege Krl; iho kere eläss sul inäp, ku `vaimu ei olõʔ Se; täis ~ suur kere (hrl partitiiviga) kogukas täis kere `lehma Hlj; sie on täis kere miest Lüg; see on sur jäme keri meest Khk; On kere meest nagut sur söömer (tuuliku tala) Pöi; sie on ika täis suur kere miest Ris; täis kere miist KJn; me lehm om keri `lehmä küll Hel b. kõht, magu Kui puest `kaugal, `lähteb igä toit keresse; `hiivab kere täüs Kuu; suu viel süöks, aga kere enämp ei `sünni Lüg; `Süögä kered täis ja siis `tüälä Jõh; `Talgul oli kere `ninda täis `parkind IisR; lehma keri lööb sedasi täis; Obused äi saand sellest kert täis Khk; kere söölub, perse piilib (kõht lahti); Kere nii tühi, et `viska müts läbi Kaa; Kui `antakse, viruta aga kere täis Pha; Mehel `söuke kere ees Pöi; kere oo nõnna `aige et Muh; kere puhudab Rei; ega ma tüha kerega lähe ennast ventsutama Mar; veissed `lautes mõni aeg jo tühä keregä Vig; Poiss vemmeldas kere täis et ägises Han; Umikust suät süemätä, kere juba üsä õõnõs; Kere valutab sedäsi, et pasalt ää ei sua Khn; mo kere lähäb tühas PJg; sõi oma kere nõnna täis et Ris; kere on nii täis nagu isa pulma aeal Juu; teda (värsket piima) ei kannatanud jo kere `toorelt `süia Ann; kere on ummukses Koe; kere nagu praaga vaat ees Sim; on küll tämäl ia keri Iis; sü̬ü̬b ärä niipaĺju ku keri täis Kod; `kiskusivad jah net kered omal kõvasti `kinni [vööga] Lai; `larpis suppi kere täis Plt; Kere tühi kui kueral Pil; rasvast ei taha miu keri mitte Krk; mes temäl, lõmbip kere täis ja lähäb oma ti̬i̬d Nõo; ärʔ kakasta ḱere ärä San; vitsuta˽kere täüś, ei tiiä˽kas lõunagu andass inämb Kan; kere hele kõht tühi Kered `läksivad eledast; Kere ele, et süäks vai `undi `nahka Jõh; `Kasvajal `lapsel kere ele alati IisR; `kange töö teeb kere eleks Khk; Obusel oli ka kere ele Kaa; Aeg piaks löunat `näitama, kere päris ele Pha; küll oo kere ele täna Mär; Vesitse toiduga lähäb kere kohe eledas Han; lehem siples laadan nukan, keri ele Kod; teil kered eledad ja mul ka kõht tühi Lai; keri om joba eless lännu Krk; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo; keresse ajama ~ keerama jms ära sööma mei panime ise liha keresse omale Jõe; Puha `kieras kere Jõh; Sie on `kange mies `lauvalt `kõike oma keresse ajama IisR; `pistis tüki `leiba kerese Vll; pistab keresse mis kättä saab Mär; oh sa va poiss, sa `keerasid kõik koogid oma keresse Juu; ühe põrmu `aaga ängastas kausi täie pudru keresse; vasikas `luakis ulga `piima nädalas keresse Kad; aeab kõik `endale keresse Lai; kere lahti ~ pehme ~ vedel kõht lahti juba teist `pääva `pehme kerega Ans; seda `kergem sittu oo kui kere vedel oo Muh; Vettis kere vedelags kut kurejook Emm; Ää süeg nda paelu `värsked, `varssi kere `lahti Khn; hapu piim võt́tis mu kere `lahti Koe; läbi kere laskma nüid oo kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu c. fig inimene (sõim) Mes sa ligund kere sedä `mulle `ennemb ei üeld Kuu; Ue sina tulitane kere Lüg; oh siä `raipe kere `poiga Vai; oh sa mädanu kere küll Hää; sina õled si̬i̬ patune keri Kod; Tere, vana kere (nalj) Räp; keredel(e) ehal(e) sa kippusid ise kua poistega öhes keredelle; poisid `siavad `eńdid `jälle keredelle minema; ega mina nuorest piast pailu keredel põle käind Koe; me käisime täna `üesse keredel, kabasime `Vilveri naised kõik läbi Sim; üle kere üleni, tervenisti kukkusin ko˛e `pliidi `piale, pärast oli üle kere `villisi täis Jõe; Ise õled ülä kere loll Jõh; see on üle kere sörulane Jäm; ilma `riideta ei või te maha `eita, maa-alosed tulevad, ihu täis üle kere Vig; üle kere vigane Koe d. fig kere peale (~ pihta) andma (~ saama) (peksust ja karistamisest) Pahandust tieb, `anna kere `päälä Jõh; Eks ma sai siis ikka kere pεεle ka Jäm; see oli kere pele saand ühe pauga säält Khk; Ta `olla sealt ikka pirekse kere `pihta soand Pöi; sai mo käest kere `peale Mar; alam rahvas `viidi `taĺli ja nuheldi kere läbi ja see oli tämä aŕst ja `aa·ptii·ker Mär; kui `peksa sai, siis sai kere `piale Sim; Selle teu iest sai ta isa käest kere `piale Trm; niikaua sa teenid kui kere `piale saad Lai; sa tahat kere `pääle saia Krk; ma anna sulle kere `pääle Nõo; kere täis ~ kuumaks (põhjalikust nahutamisest) `Sõimas kere täis ja mene nüüd menema Jõh; Mool soomati kere `neukest `sõimu täis nagu põle enne `kuuldud Han; augutas ja nurgutas nõnna kere täis JõeK; ku ma ta kätte saa, sõss ma `sõima tal kere täus Krk; miu emä kah kaits `kõrda soomits mul kere kuumass; lõhnut sandil kere kuumass; ta sõemass `vaesel sandil kere täis; ku ta vähä midägi `kurja tei, mia kupati kere kuumass Nõo; kere üle võtma ~ lööma ~ tegema `Uatagu ta, küll ma ta kere ülä võttan Jõh; [vaja] poisi kere üle `lüia Mus; Korra kere öle teha, küll siis `mõistma `akkab Pöi
2. eseme keskne osa ümargune `kumbasi kere VNg; `uane kere `tievad `talvest `valmis; riel on `kresla, `saanil kere Lüg; [mõrra] kerel on `suured varod, kere varod. kerel on esimene `paari `ankruid `toise varo `küljes ja perä`ankur on viel `üksite Vai; tuuligu kere, misse sehes ne värgid tal keik on Ans; rataste kered, pöhi ning lauvad keik kogu Khk; vilja painandite ja kala `karpide kered `tehti aavast Kaa; Aami kere on nönda äe `kuivand just kui söel veel Pöi; ärg suur nago saana kere Mar; pukk`veski pöörab tükkis kerega kõik Var; Sie lae (laev) lähäb viel, kere üsä viks allõs Khn; sõelal on ümmargune kere ümmer ja põhi all Juu; kere on ia, aga `uurded `otsas (tõrrel) Ann; põhi pannakse saŕra kere jääre `küĺge Sim; vana kübärä keri; võta minu lambi keri Kod; Mõrra `päälmine kot́t – kere lõpeb koonussa `mu̬u̬du `umselt Vil; lassil om ka keri kesspaigast laiep Hls; kuvve keri om `valmi Krk; `veśke kere `lü̬ü̬di lavvust ja laastõst Ran; sarja kere om puust, kõrva ommava küĺlen ja vang pääl Ote; `vańkri kere om tettü kõivo puust Räp; kerele oone sai kerele (majakarp sai valmis) Plt || lobudik; vare Vana toa kere nähakse üksi veel olavad Pöi; lagun kere oo veel, lagub `kaela kõik Var; paĺjas tua kere on ja `aita ka veel Aud; tilluke laada keri one, ei õle `aitu ei kedägi; siis vedän mõrra kere `sirgess Kod; vana tua keri Pal; tu̬u̬ vana ahju kere `perrä jäänu Nõo Vrd keri2
1. inimese või looma keha a. keha põhiosa Nüüd tule küll `toisi `ilmu, kaik kogu kere kohe valutab; Kere kui `silgutünn Kuu; `suure `pitka kerega kala VNg; Siin külas ühes peres mehed `käivad nii kui `arssin keres, `sirge `seljaga; `miestel on ka [vesi] `puole keres `saadik (vööni) Lüg; `nühkisin kereta Jõh; `Kiera kere `vinkli, jäe magama IisR; ken `lasko vigastil `ümber kere `käia, sell on `laia `kaare; tama on `suure keregä mies Vai; Kui on suur keri, läheb pailu riiet ää Khk; tä oo nüid kerest jumpsakaks läind Mus; nönda matsaka kerega Pha; Pole ete änam midagi, kere kardab nii `kangesti `külma just kut vana koer Pöi; Riina oo `ühmas kerega (naiselike kumerusteta) Muh; Loll pεε annab kerele vatti; Suure kuera pueg, muistus mööda keret laial Emm; köik kere oli valu täis; Vea kere korraks maha (heida puhkama) Rei; suur jäme obo, oo ikke ea kere eesel `peale võttend; kus ma `paĺla kerega (alasti) lähe Mar; see keis mul nii `irmsaste kerest läbi (ehmatas) Kul; täitsa isa kere mees (mehemõõtu poiss) Vig; Keertsi kere maha (heitsin magama) Han; vanad paksu kerega mehed ei saa joosta mette Mih; `raske töö käib kere `peale Vän; kere on `roidund Kei; täie kerega mies Kos; täis isa pikkune ja jäme ka kerest JJn; teenebä kõik kere lõi sinisest `talle ja sie `üeldi ike‿t `viĺli surd VMr; ilusa kerega tüdruk Kad; turva kerega - - ehk täitsa kerega mies, täie końdiga Sim; isa keri (surnukeha) õli ära `viidud Trm; one inimene, ei õle kerd (keret); obese keri. pitkä keregä ja `sirge keregä obene Kod; oli `äśti tursa kerega, ikke jäme mees Plt; inimesi om seantsit küll, kell pikä jala ja keri pääl lühike Hls; siin ei‿ol `pihta ega perset, kere ega kõttu (kõhnast) Krk; ta om suurõ kerege Krl; iho kere eläss sul inäp, ku `vaimu ei olõʔ Se; täis ~ suur kere (hrl partitiiviga) kogukas täis kere `lehma Hlj; sie on täis kere miest Lüg; see on sur jäme keri meest Khk; On kere meest nagut sur söömer (tuuliku tala) Pöi; sie on ika täis suur kere miest Ris; täis kere miist KJn; me lehm om keri `lehmä küll Hel b. kõht, magu Kui puest `kaugal, `lähteb igä toit keresse; `hiivab kere täüs Kuu; suu viel süöks, aga kere enämp ei `sünni Lüg; `Süögä kered täis ja siis `tüälä Jõh; `Talgul oli kere `ninda täis `parkind IisR; lehma keri lööb sedasi täis; Obused äi saand sellest kert täis Khk; kere söölub, perse piilib (kõht lahti); Kere nii tühi, et `viska müts läbi Kaa; Kui `antakse, viruta aga kere täis Pha; Mehel `söuke kere ees Pöi; kere oo nõnna `aige et Muh; kere puhudab Rei; ega ma tüha kerega lähe ennast ventsutama Mar; veissed `lautes mõni aeg jo tühä keregä Vig; Poiss vemmeldas kere täis et ägises Han; Umikust suät süemätä, kere juba üsä õõnõs; Kere valutab sedäsi, et pasalt ää ei sua Khn; mo kere lähäb tühas PJg; sõi oma kere nõnna täis et Ris; kere on nii täis nagu isa pulma aeal Juu; teda (värsket piima) ei kannatanud jo kere `toorelt `süia Ann; kere on ummukses Koe; kere nagu praaga vaat ees Sim; on küll tämäl ia keri Iis; sü̬ü̬b ärä niipaĺju ku keri täis Kod; `kiskusivad jah net kered omal kõvasti `kinni [vööga] Lai; `larpis suppi kere täis Plt; Kere tühi kui kueral Pil; rasvast ei taha miu keri mitte Krk; mes temäl, lõmbip kere täis ja lähäb oma ti̬i̬d Nõo; ärʔ kakasta ḱere ärä San; vitsuta˽kere täüś, ei tiiä˽kas lõunagu andass inämb Kan; kere hele kõht tühi Kered `läksivad eledast; Kere ele, et süäks vai `undi `nahka Jõh; `Kasvajal `lapsel kere ele alati IisR; `kange töö teeb kere eleks Khk; Obusel oli ka kere ele Kaa; Aeg piaks löunat `näitama, kere päris ele Pha; küll oo kere ele täna Mär; Vesitse toiduga lähäb kere kohe eledas Han; lehem siples laadan nukan, keri ele Kod; teil kered eledad ja mul ka kõht tühi Lai; keri om joba eless lännu Krk; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo; keresse ajama ~ keerama jms ära sööma mei panime ise liha keresse omale Jõe; Puha `kieras kere Jõh; Sie on `kange mies `lauvalt `kõike oma keresse ajama IisR; `pistis tüki `leiba kerese Vll; pistab keresse mis kättä saab Mär; oh sa va poiss, sa `keerasid kõik koogid oma keresse Juu; ühe põrmu `aaga ängastas kausi täie pudru keresse; vasikas `luakis ulga `piima nädalas keresse Kad; aeab kõik `endale keresse Lai; kere lahti ~ pehme ~ vedel kõht lahti juba teist `pääva `pehme kerega Ans; seda `kergem sittu oo kui kere vedel oo Muh; Vettis kere vedelags kut kurejook Emm; Ää süeg nda paelu `värsked, `varssi kere `lahti Khn; hapu piim võt́tis mu kere `lahti Koe; läbi kere laskma nüid oo kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu c. fig inimene (sõim) Mes sa ligund kere sedä `mulle `ennemb ei üeld Kuu; Ue sina tulitane kere Lüg; oh siä `raipe kere `poiga Vai; oh sa mädanu kere küll Hää; sina õled si̬i̬ patune keri Kod; Tere, vana kere (nalj) Räp; keredel(e) ehal(e) sa kippusid ise kua poistega öhes keredelle; poisid `siavad `eńdid `jälle keredelle minema; ega mina nuorest piast pailu keredel põle käind Koe; me käisime täna `üesse keredel, kabasime `Vilveri naised kõik läbi Sim; üle kere üleni, tervenisti kukkusin ko˛e `pliidi `piale, pärast oli üle kere `villisi täis Jõe; Ise õled ülä kere loll Jõh; see on üle kere sörulane Jäm; ilma `riideta ei või te maha `eita, maa-alosed tulevad, ihu täis üle kere Vig; üle kere vigane Koe d. fig kere peale (~ pihta) andma (~ saama) (peksust ja karistamisest) Pahandust tieb, `anna kere `päälä Jõh; Eks ma sai siis ikka kere pεεle ka Jäm; see oli kere pele saand ühe pauga säält Khk; Ta `olla sealt ikka pirekse kere `pihta soand Pöi; sai mo käest kere `peale Mar; alam rahvas `viidi `taĺli ja nuheldi kere läbi ja see oli tämä aŕst ja `aa·ptii·ker Mär; kui `peksa sai, siis sai kere `piale Sim; Selle teu iest sai ta isa käest kere `piale Trm; niikaua sa teenid kui kere `piale saad Lai; sa tahat kere `pääle saia Krk; ma anna sulle kere `pääle Nõo; kere täis ~ kuumaks (põhjalikust nahutamisest) `Sõimas kere täis ja mene nüüd menema Jõh; Mool soomati kere `neukest `sõimu täis nagu põle enne `kuuldud Han; augutas ja nurgutas nõnna kere täis JõeK; ku ma ta kätte saa, sõss ma `sõima tal kere täus Krk; miu emä kah kaits `kõrda soomits mul kere kuumass; lõhnut sandil kere kuumass; ta sõemass `vaesel sandil kere täis; ku ta vähä midägi `kurja tei, mia kupati kere kuumass Nõo; kere üle võtma ~ lööma ~ tegema `Uatagu ta, küll ma ta kere ülä võttan Jõh; [vaja] poisi kere üle `lüia Mus; Korra kere öle teha, küll siis `mõistma `akkab Pöi
2. eseme keskne osa ümargune `kumbasi kere VNg; `uane kere `tievad `talvest `valmis; riel on `kresla, `saanil kere Lüg; [mõrra] kerel on `suured varod, kere varod. kerel on esimene `paari `ankruid `toise varo `küljes ja perä`ankur on viel `üksite Vai; tuuligu kere, misse sehes ne värgid tal keik on Ans; rataste kered, pöhi ning lauvad keik kogu Khk; vilja painandite ja kala `karpide kered `tehti aavast Kaa; Aami kere on nönda äe `kuivand just kui söel veel Pöi; ärg suur nago saana kere Mar; pukk`veski pöörab tükkis kerega kõik Var; Sie lae (laev) lähäb viel, kere üsä viks allõs Khn; sõelal on ümmargune kere ümmer ja põhi all Juu; kere on ia, aga `uurded `otsas (tõrrel) Ann; põhi pannakse saŕra kere jääre `küĺge Sim; vana kübärä keri; võta minu lambi keri Kod; Mõrra `päälmine kot́t – kere lõpeb koonussa `mu̬u̬du `umselt Vil; lassil om ka keri kesspaigast laiep Hls; kuvve keri om `valmi Krk; `veśke kere `lü̬ü̬di lavvust ja laastõst Ran; sarja kere om puust, kõrva ommava küĺlen ja vang pääl Ote; `vańkri kere om tettü kõivo puust Räp; kerele oone sai kerele (majakarp sai valmis) Plt || lobudik; vare Vana toa kere nähakse üksi veel olavad Pöi; lagun kere oo veel, lagub `kaela kõik Var; paĺjas tua kere on ja `aita ka veel Aud; tilluke laada keri one, ei õle `aitu ei kedägi; siis vedän mõrra kere `sirgess Kod; vana tua keri Pal; tu̬u̬ vana ahju kere `perrä jäänu Nõo Vrd keri2
kivi|rünk kivihunnik, kivine maa(koht), vare kas ta on põllu sies nisuke vilets tükk, `ööldasse kibi rünk, siäl ei kasva kedägi, rohi egä vili Mär; üks rihva rünk, kus ei saa kedagi `peale tiha, alb kivi rünk Kir; kibi rüngad on põllu sees Juu Vrd kivi|rümp, kivi|rüng(as), kivi|rünts
rase2 rase g -me vare seal `olle `enni meri olnd ja kõik kibi rasemed oo `praegu seal; neid kibi rasemid oo küll Mar
raun1 raun g rauna Sa(-ou- SaLä) Muh
1. kivihunnik, -vare suured tihed sarabud `kasvid sεεl raunde pεεl Khk; raun oo pöllu äärt kaudu `pandud kividest Mus; uśs läks rauna `sisse Vll; Põld oli kõik `raunu täis, kõik põllu pealt nopitud, kogu vinnitud; Kits, täma ronib alati rauna `otsa Pöi; rauna kivid‿o põllu sehes Muh
2. kivine madalik see (tulusepüük) on madalas meres - - sii `raunade vahel Mus; lae läind rauna `otsa Pöi
rentsel `rents|el Mär VJg Sim Vil, g -li JMd, -le Lih PJg Koe; rentsel, rendsel g `rentsle Krk; n, g `rentsli Puh Ote
1. vare sääl oo vanad `rentsled üleval, [maja] lagus ää Lih; seal põle muud kui `rentsel, `paĺlad raamid (armetust inimesest) piltl PJg
2. räbal, väärtusetu asi, rääbakas (ka sõimusõnana) va `rentsel Mär; oh sina vana `rentsel, sa oled nii ripakelle `riides VJg; sa käid ku vana `rentsel, must ja räbalas Sim; miu vana aluse `rentsel `oĺli sääl Vil; vii ärä puha ni̬i̬ `rentsle `siĺme i̬i̬st; kulle kus õige rendsel tõisel `antave Krk
rusu1 rusu Kuu Lüg Jäm Khk Mus Vll Jaa Pöi Rid Mär Kse Saa Juu Jür JõeK JMd Koe VJg Iis Plt KJn Puh San Rõu, ruso Ris, ruśu Tõs Aud miski katkine, puru; millegi tükk või jäänus; vare kui on lõhutud `lõhki, siis on seda rusu pali maas Lüg; löi kivi rusuks Khk; natuke `märga rusu veel Vll; Rusud on kogund mere `ääre Jaa; Risud ja rusud visatakse `ühte unniku Pöi; maja põles ää, paĺlad rusud jäid järele Kse; vana ruśu kõik kohjad täis, puru ja sodi Tõs; ruśud, jää tükid ja kivid, mis meri kokku uhub Aud; kust sõda üle käis, sääl oĺlid maeade rusud paĺt Saa; läks rusoks ja puroks `kat́ki Ris; ei jäänd muudkui rusud järele JMd; majast on `ainult rusud viel järel Koe; ahju rusud aga muas, maja põlend ää VJg; ma õlen koa üks vana rusu piltl Iis; seal põle muud järel jäänd, kivivared ja rusud Plt; ta lõi kõkk pihuss ja rususs KJn; vana inemise rusu piltl San; ma lü̬ü̬ su rususs Rõu
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|