[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 6 artiklit

hea ea, ia, iä, eä eP; ia, iä hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp

2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit) – Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv

3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp

4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har

5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har

6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem – Saa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei

7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo

8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp

9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk

II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa

2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se

Vrd hüva

kuiv kuiv spor Sa, u Phl, spor L(kuev Rid), K I Hls, spor u T, V, kui Sa Muh Emm(g kuia) Vig Var Tõs Khn(g kuõva), kuju Hi/-o Käi/ Hää(kueu) Saa Kõp Vil M(g kueu Krk) TLä/g kuju Puh/ Ote Rõn San Lei(kuuju), kuiu Hi Kõp Hel Nõo San(g kuiu) Lei, kuib L(g kuiba Mih[-ue-] PJg, koeba Vig) HaLo Kos Tür Pil, g kuiva (-oe-, -ue-); kuiv g `kuiva R(n `kuiva VNg Vai); g ku̬u̬v́a Nõo Võn, kuuva Rõu, koova Har
I. a
1. veeta vm vedelikuta; väga vähese veega vm vedelikuga a. `lapsel on nüüd `silmad `kuivad, enamb ei nutta Lüg; Keik kohad oo vett täis, kuiva paika pole kuskil Kaa; Loomal pidi koa jöulu [ajal] kuiv külje alune olema Pöi; `väänasin sokid kuivaks Noa; `kuivõn parandad `pühkis aab tolmo `terven `lendü; Üks kot́t märg, teene kui, `kumbassõ ma jahu panõ Khn; vääna pesu kuevaks ja vii `kuima Vän; Kariste jäŕb `lasti kuevaks Tor; kuju pada `aeti pliidi pääl palavaks; ma puserda pesu kuivass Hää; eeńamad kroavitati kõik ää, `laśti sood kuevaks Rap; ega paĺlass puserdus vi̬i̬l [pesu] kuivasse ei ti̬i̬ Trv; nuta või silma kuivas (pisaratetuks), ei abi tule Hls; ani sule om tehe, tule [veest] `vällä ja ike om kuju Krk; `erne suṕpi keedeti, tõsteti suur kaositäis `kuiva sagu Ran; vanast `oĺli õllepäŕm, ega siss `kuiva `pärmi es ole Puh; mes nüid karjal viga laadan magada, kuju ase; temä `tahtse äste `kuivi ja rasvatsit `kapstit; naene ju̬u̬śk verest kuevass ja suress ärä Nõo; ani ullutas vi̬i̬n aga ku vi̬i̬st `vällä tule, om kuju Ote; sa olõt õks `mõistlikult taa häŕjäga `kündänüʔ, häŕg om periss kuiv; ni‿ka iḱk ku iḱk siĺmä kuivass; süü `kuiva `kuhvi, siss paranõss kõtt välläʔ Har || fig `kuiva `kohta ei ole `hamba `allgi mitte Kuu; õled `pääsend `kuiva nahaga `vällä Lüg; küll mägi märjä kuivaks tieb (öeld jalgsi paadist kaldale minnes) Khn b. (alanenud veetasemest; mõõnast) viepagu aeal on `ranna `ääred `kuivad Jõe; kui vett on vähä eks siis õle jõgi ka kuiv Lüg; [roogu lõigatakse, kui] veed on kuivad Ans; kui kui meri on, siis lii paĺlas, tuleb meri loeks, on tema vee all `jεlle Khk; nii `kuiva merd pole ennem näha olnd Mus; vahel `olli jõgi na kui Muh; Kaju jähi kuiaks Emm; meri oo nii kuib justkui põld Mar; kui kuib oo, sis allikas jääb `viimas isi koa koebas Vig; möön aab vee maha, meri oo siis kui; nüid [oja] `paergust naa kui, et maga või sees Tõs; vahel ond müenügä kui vesi, vesi merest maha juõsn Khn; soonikud on `veiksed oja nired, suvel on koevad Plt; si̬i̬ (kaev) jääb `tihtipäle kuevass KJn; si̬i̬ oja - - kueva ajaga ta on kuju Vil; jõgi kuivasse jäänu Trv; jõgi om nii kuju et istu `persega jõkke; `väikse kajo küĺmässivä ärä, jäevä ku̬u̬v́ass Nõo; jõgi om kuivast jäänüʔ Se c. piimatu one `kuiva `amme, ei tämal ole imemist VNg; ommikul oli lehm päris kuiv VMr; mõni on kohe kueva `rindadega, ei ole imemest Kad; temä om va kuju inimen; kohe olli [lehm] piimäst kuju (pärast naela allaneelamist) Krk
2. niiskuseta või väga vähese niiskusega a. piab södust `kuiva tuult, pole `vihma mette `ootadagid Mus; Mis leib see oli, `kuivi jahusi oli kõik täis; Mo kurk nii kuiv, ehk sool on veel pireke [õlut] kiha põha peal Pöi; kassi (peoleo) keel kui, et karjub `vihma Muh; suu nii kuib, et keel murrab kat́ti Mar; kuib, `kerge lumi; sui on teed kuevad Mär; Ku lumi `kangesti kuju tuhk on - - sis käi nägu jahu sehe; kõri on kuiv ja `tuhkab, peaks ma öhö tilga vett `soama Juu; Koelõng - - kedrati kuiva näpuga Amb; täna on niske kuiv tuul, kuivataja tuul Lai; kueu tiisik, köhip ja röga kedägi ei tule Krk; rüätuss om kuiv; ku laits om lige, pane `mähkme kuju ots `alla Ran; keväjäne õhk om `prõlla nii `keŕge ja kuju Puh; mõnikõrd om serätse kueva pilve Nõo; kuiv tuuĺ - - kuevatap aena ärä Kam; ku˽kuiu om, ei˽lü̬ü̬ ta (vihm) läbi San; taa om säärane kuiv köhä, taal räḱä ei olõʔ Har; kuivaʔ külmäʔ ku ei sataʔ midägi `vihma ei lummõ Vas || fig Nie kohe `menned siel ku `kuivile kivile (väärt kaubast) Kuu; Näeh nüid on `kuivi `erni söönu (rasedaks jäänud) Hää b. (maast, pinnasest) muidu üks kuiv krömm, siin ei kasu midad Jäm; `körge kui maa; muld nii kui kut tuhk Khk; abajas oo madal koht, kui maa ta põle mette Muh; soo kask, kuia maa pεεl kasub lopsakald üles Emm; maa nii kuib na kerje tuhk Mar; peab `raavi `võtma, et maa kuevas saab Kir; maa on kuiv, `vihma `vaega Hää; `Rapla pool on kuivad moad Kos; tuli natuke `vihma, aga kuiva `maale ei mõju Lai; metsa alune om kuju, kuke`si̬i̬ni vähä oleved Hls; raanikide sehen kuju maa iki Krk; ega kuju maa ei kahuta Ran; jäńessliĺl - - si̬i̬ kasvap vesitse kuha pääl, kueva kuha pääl ei kasva; maa om jo põrm kuju Nõo; kuiv maa `peĺgäp `põuda, aga vihmaga saat iks midägi oma vaeva i̬i̬st Kam; kuju kõva su̬u̬; maa om kuiv ku tuhk aud Ote; maa um `väegä sügäväle kuiv Rõu; `kuiva maad piat keväjä `varra `küńdmä Se c. kuivanud 1. (puudest) `metsas on `kuiva puid pali, `tarvis maha `raiuda Lüg; kesäpuu sie on `kuiva puu Vai; kis sedavisi pailu täristab ning käristab `ühte `jooni, selle `kohta `eetasse kut kui kadak Khk; kuiv puu on ikka see, mis `sooja annab Pöi; `saaksi ma ühü kuiva puu Tõs; vitsa raag on sehuke kuib oks Tor; tõin sealt `seĺgas ühe kuiba männe ära Ris; tuli põleb kuivass puus Koe; kidurad männäd, kuevad oksad ärä kujund Vil; mine tu̬u̬ `peoga `kuive `ku̬u̬se `ormi, ma `läitä tuld Puh; kõjo puu, mes üleväst tare lõhna pääld `võeti - - `oĺli nii maru kueva nigu pipar Nõo; kõjo puu om ää palama, ku ta kuiv om Ote 2. (viljast, heinast) märg vili `pandi ogise, kuiv vili `pandi nabrase; einad põle nii tõe kuivad, et sünnivad paegale panna Mus; linnassed `peavad olema küpsed ja kuid Muh; panime koevad põhud `senna [haigele] `alla Kul; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll; eena ännad ei ole kuevad veel Mär; kuib loog maas Kir; vihm piisutab juba, meil kuju lu̬u̬g maas Hää; ein on raheda `võitu, põle kuib Nis; [terad] nii kuevad nigu `piprad VMr; paĺju `kuiva `loogu oli üless `võtta Sim; kuiv vili on ia `laske (jahvatada) Äks; kuib ein sai `suurde `saadu Pil; kolmanda päeva ein om kuju Trv; [vilja]terä kuiva ku su̬u̬l Krk; kuiu vili `aeti `väĺlä, ninda ku rihi kuiu oĺli Hel; õlekõŕs om kõva kui ta kuju om Puh; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha Nõo; `ambaga kaet, kui kuju om, prõksup, siss panet [kanepiseemned] `uhmrede Rõn; nee haina omma ni koovaʔ, na `hõ̭ngasõ armõtudõ Har; ei˽`tahtu õdagu `naada inap hassutamma, naa˽puu olõ õi˽kuivaʔ Rõu; mul ommaʔ kuivaʔ teräʔ, kohe tahad võid `pandaʔ Se 3. (pesust) `riide on `nõnda kuiv et sie tahab `märjast teha, siis jääb `pehmemast Lüg; riie oo `tüske, kui tä põle kuib mete Vig; pesu on `easte kuiv Juu 4. (puunõust, mis on lekkima hakanud) `tarvis `turbuta puu `riisto, `muido nämäd on `kuivad Vai; kuib nõu, ma panen selle nõu vee `sisse turduma Mär 5. (hüübinud verest) öhes kohas tüḱk pεεld ära, veab kuiva korra `pεεle, siis se kujo kord on kärn Käi c. sademeteta või väheste sademetega nüüd on `õige kuiv aig, jumal ei `anna `vihma ega midagi Lüg; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; kui on kui aeg, siis vöib kuu ka `väljas `olla Kär; Kui valk on `valge, tuleb vesist `aega, kui valk on punane, tuleb `kuiva `aega Rei; kuiva `suiga saab madala maade pealt `viĺla LNg; küll tänäkond oo aga kuib aeg Mar; kebadi `poole oli kuib Mih; Kueva jõlmaga kolõ mehine katust tehä Khn; tal ärjabed poeovad, kui `liiga kuib on Nis; eks palavaid ja kuivi suid (suvesid) ole küll Juu; nüid põle nii `kuivasi `aegasi old Koe; kui ma poisike õlin, siis õlid kuivad suved Trm; veike `jõekene, kuiva suvega `kuivis kohe ära Äks; nüid om kuiu aig, nüid piäme virga oleme, vili nakass pudeneme Hel; nigu `tulli si kuju tunnike, nii ruttu jälle `aina `võtma Ran; tinav `aasta `olli kuju, nüid om pudeda `kartoli Nõo; kui trehväss olema kuiv kevväi, kui sis päiv `otsa `kündset Kam; ku˽tast om tuuĺ, siss om kuiu alasi suvi San; vana `kuuga om kuiv aig, siss `raodasõ kõ̭iḱ riistapuuʔ Har; ummaki vilä˽kõlladsõʔ, `väega˽kuiv um Rõu; kuivaʔ külmäʔ ku ei sataʔ midägi `vihma ei lummõ Vas; kuju suvi, sõ̭ss om `mükre Lei d. jalgu märjaks tegemata vesi on merest `ninda ärä pagenend, mene `kasvai `puole Malusini `kuivi jalu Kuu; õlema siit saand `kuivi jalu läbi Lüg; sain `kuivi `jalgu üle oja Vai; Enne oli seal suur vesi, nüid saab sui juba `kuivi jalu läbi Pöi; `Roopa paust sai kuiva jälaga läbi ainuld `mööda madepuid Rei; ma sai `kuivi jalu läbi, jalad jäid kuivas Tõs; oli nihuke märg koht, aga mina tulin nii `kuivi jalu läbi Juu; sialt saame läbi kuiva `jalgadega Amb; sain kuevi jalu ravast läbi JMd; mädä ja märg ja nõnna muagene, kueve jalu ei sua `mennä Kod; sai periss kuiva `jalgek üle Krk; mul läits õnness, ma `pääsi kuiva `jalguga tulema Nõo; ma tulli kuivil jalul, es saakiʔ likõss Krl; egi (jõgi) `mitmast paigast nii vällä˽kuiunuʔ vai astu kuiva jalaga üle Har; siist võit kuiva jalaga üle minnäʔ Rõu; `kuive jalgoga sai ar tullaʔ Se
3. maismaa (vastandina veele) meie elame `kuiva maa sies kõhe, et ei õle vett `ümber Lüg; vörgud sai kuivale `maale tömmatud Pha; Kuia‿ma mees äi tεε mere asjadest mette üks möhk Emm; kala ei ela kuival maal, temä otsib vett Hls; meremihel om edimäne asi ku `vi̬i̬rde sadamadõ saa, nii om kuivalõ `maalõ mineḱ Har
4. (osutab millegi puudumisele) nahk on jäänd `kuivast - - nahk on krõbeline Lüg; ta on üsna kuiva levaga Rei; tänakund need põldmarjad nii kuivad Rid; kuiva nahaga; kuib liha (rasvatu) Mar; kas `lamma lihä või sia lihä, kuib taro lihä, temal ei ole rasva olo sees Mär; kõrvast ei `antud kedagi mutku `kuiva `leiba Juu; sihuke kuiv liha, põle rasvane KJn; mul olliva küll ilusa `juusse, a nüid lähvä serätsess - - kuevass Ran; kotu ei ole muud ku‿tu kuju leib Puh; vanast ku puu`teĺgiga `vankri olliva, siss ku nu̬u̬ kuevass `jäie, siss `rü̬ü̬kseva `irmsade; kueva ua, egass näil sääl paan midägi ädä ei ole, las `kivvä; paĺlass kuju liha, tu̬u̬ ei toeda ihu; tõõne päiv tetti `kuive (kastmeta) `kartuld Nõo; mis tal `lõuness üten õige oĺl, paĺlass kuiv leib Har; söögiss iks kuiva˽`kartoli ja kas siss oĺl ti̬i̬ vett körbädä pääleʔ vai mia `oĺlõ Plv || (keetmata toidust) `pulmas `söödi ennem `kuiva `toitu Khk; Metsatöös keies sai ikka nädali läbi kuiva toidu peel oldud Kaa; ta (koer) põle keedust täna `saantki, kuiva leivatüki sai JJn || fig (alkoholist) tühi Küla on `paergus päris kuiv, mitte tilka [õlut] äi ole Pöi; kõŕts `joodi kuevase Tor; kõrts jäi kuivast VJg; nakass `praalma, et temä olna niipaĺlu `väĺlä `ostnu, `jõudna kõrdsi kuivass juvva Ran; `aptik om kah kuivass jäänüʔ, ei saa enämb ruhe ei mitte medägi Har | Oled `jälle `kuival (ilma peigmeheta) Kuu | mina õlen `nõnda kuiv mies, et minul ei õle raha`kopka ei midagi Lüg; jähi omaga kuiale (pankrotti); Lainas teised kuiaks (rahatuks) Emm | mis kuju (suletud) kõŕts siin om, sääl om `kortle inimese sehen Krk; kuiva suuga söömata, joomata teene vahib kueva `suuga pealt, kui me joome Juu; kuda ma `julgen kuiva `suuga ära `lassa Iis; mina ei taht, et `keegi kuiva `suuga ära [läheb] Lai; `täämbä tuĺl õigõʔ kuiva `suugõ kõrtsist kodu Krl; ku neil om siss na söövä kõ̭gõ `nahka, tõsõl pääväl om suu kuiv, ei olõ medägi `suuhhõ `pistäʔ; naa esi `jeije katõgese tu̬u̬ viina `nahka, mu suu jäi kuivass Har; ei kuiva ega märga ei sööki ega jooki Äi meki änam kuiast äga märjast Emm; ei see võta mette `kuiba ega `märga änam `vastu Mar; `aige ei tahtn - - `kuiva egä `märgä Tõs; ei taha ta `kuiva ega `märga `süia Koe
5. kuivatatud; suitsutatud aga `muidu `niisukest `kuiva kala `tehti küll Kuu; kuiva liha supp Jäm; riiv`soola `pańdi, siis`tehti kuevas kalas; `kuiva `auge ja `särge oli küll Kir; `talve ää võtta kuju kala Trv
6. kuivetu, kõhn Ise ilus mies, võttab `naise, kuiv ku tulepuu Lüg; möne teisel ka sööma isu, aga jääb ikka kuivaks, kus tämal see jämus tuli Vll; neid o `kuivi ja rammusid, kes ää surevad Muh; nõnna kueva poolt mees oli, paks ei olnd Rid; `kuiba`võitu mees Vig; Kääd oo naa kuivad, et sinised sooned `puhta `vällas Han; `kaarnad oo suured - - natuke kuivemad ja `väiksemad kui kanad Var; ma põle `loodudki paks, ikke `neoke kuib inime Mih; ta seoke kuiva `näuga mees Aud; kuiv nigu Talina linna küit ahvenas Tõs; kuiv naasamma kui peeru lõmm PJg; kuiv ja kõhna teene Trm; tema on veeke kuib mees Pil; kuju lu̬u̬m, är kujunu ku parsil kunagi Krk; [loom] kõhn ja kuiv, tühi kui vana lõngerjass Ran; `enne ta `oĺli parass kuju inemine, nüid om nii tubli Rõn; taa om kuiva lihaga inemine, taa `rammu ei lähäki Har; [härg] kuiv kui teolt `tulnuʔ Se
7. kuivad haiged ~ valud sünnituse eel- või järelvalud koevad valud one peräss süńnitämiss Kod; pärast käivad kuivad `aiged Ksi; kui vettümise vi̬i̬l ei õle, siis nii om kuiva `aige Krk; kuiva `haigõ omma˽ku olõ‿i vil midägiʔ; `naksi `ḱauma kuivaʔ haigõʔ Se; kuiv konn hobuste haigus, künahaukamine Ei `kuiva`konnast ei parandanud `ükski arst, `üökis nii `kaua kui suri Jõh; Kuiv`konnas obune `krahmas `ammastega puust `kinni IisR; obesel on kuib konn `kurkus, `kargab ammastega puu `küĺgi ja koriseb ka veel Vän; obosel `olla kuiv konn `kurkus, kui obone sedasi kroksob Juu; närib puud, kui kuivkonn kurgus on VMr; ku obene kava joomate, siis tulep kueu konn Krk; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb Nõo; kuiv maitse ~ magu rääsunud maitse Lähker jähi pesemata seisma, niid teind taarile kuiva mau sisse Kaa; vöil kuiv magu sees Phl; Silkudel oo naa kange kuiva maik, ei need änam sünni süüa Han; [kui liha või kala] kauaks kuival jääb, [muutub] kollatseks ja kuiva maik `juure Hää; Kui või päävaks `aakski (ajakski) sool`veeta `seisma jäi, võttis kohe kuiva meki `külge Jür; tõenekõrd lü̬ü̬b nigu `kuiva meḱki lihale manu Nõo; kuiv uhkus tühi, väline uhkus `kõnnib nenä `nuosis `kuiva `uhkust täis; `niisukest `kuiva `uhkust ajab taga, tiä kui `kõrgele tahab `mennä oma `asjaga Lüg; `naese `aava jo toda `kuiva `uhkust Nõo; kuiv välk põuavälk `kuiva `välkö `külvä `sieni Vai; kuivad valgud köisid Muh; mõnikord lööb muidu aga `kuiba `valku Kse; kui `villa `valmib, siis eidab `kuiva `välku Var; lüöb `kuiva `valku, ta valmistab odre Ris; vahest on `talve ja sui `kuia `välku Kei; kuiv välk - - siis `üeldasse, et külvatasse `sieni VMr; kuiva välgi, ni̬i̬ om viĺla valmistamise välgi Krk; ku kuiv väĺk om sügüset, tu̬u̬ `päläss `viĺjä valmiss Vas
II. s
1. põud; kuivus vesine koht kuivaga `paatub ära Jõe; `ilmad `onvad `muutuned, nüüd akkavad `jälle `kuivale; ilm jääb `kuivast, akkab `selgima Lüg; peaks ta niid kuivaks `jääma Khk; kui vötab öunpu kasu `kinni Mus; [heina] saab kuivaga kokku `panna Vll; se oasta `kange kuivaga köik puu lehed ää kirband Jaa; kadagad `kartvad koa `kuiva, okad `lähtvad vaheks ja `kuivad ää Muh; kut kuu `kangesti punakas on, tuleb `kuia ja köled Emm; vili ei ta (taha) kasoda mette, kuib oo ta `kinni pannond Mar; kuib o lina lühikeses `jätnud Vig; kui meri mõõnib, siis jääb kuivaks; kuiv toob poole `näĺga, vihm toob täie näĺja Kse; see maa paneb kuivale `vastu Var; kuebaga `kuibis [vili] ruttu Mih; kui `kõhkas viĺjä ää Khn; kuiv on `pannud viĺlad `kińni Hää; kui peab `kuiva kaua, siis vesi kahaneb usinast ää Ris; `kange kueva järg sees HMd; kukk laalab nõnna, et ei tea, kas `kuiva või `vihma Juu; vili on tihuks jäänd kuiva pärast JõeK; kuivaga sai rukis `pekstud ja kuivatud Tür; keik viĺlad on kuivas Sim; kui [järv] kohiseb `Musvee pu̬u̬lt tu̬u̬b `kuiva Kod; Ilmad lähevad kuivale; kuivaga on ia `viĺja `rehte vedada Lai; kas rahe lööb puruks või kuiv äpardab, see on ikke ikaldus Plt; kuivage putuve õuna täu vist maha Hls; kuu kupitsep `kuiva, päe sapitsep sadu Krk; kui juuli kuun oless kuivale minnu, mis siss viga oless ollu `einä tetä Hel; egä üits rubib iki kuevaga `viĺlä ärä `pessä; [aruhein] taht paĺlu `kuiva, enne kui ta kuivass sai Ran; kui `kuiva piäp, siss om ää tü̬ü̬t tettä ja Kam; si̬i̬ kuju teieki juba `liiga; õdagune agu õrõtass, siiss saa `kuiva Ote; vana kuu kuiv Har; `runkuli sourõ kuivagõ is `t́ärkneʔ Lei
2. veest vaba; kuiv ala või pind sääl ei ole vettä `ühtä, sääl on `kuiva küll Vai; [tööriistad] `seisvad mitusada `aastad, kuival `seisvad, kui nad `oitud on Pha; vesi vädas ää, [kalad] jähid kuivale `jälle Pöi; Kala aste peab easti soolvett pidama, muidu jεεvad kalad kuiale Emm; taari rabale pannasse vett `peale, et tä kuival põle Mar; kui vähä vautist on, siss jäävad kuevale Mär; kala ei ela kuival, tahab `olla vee sees Tõs; pane [angerjas] kuevale kotti, elab kaua, a pane - - vee `sisse, ei ela `kuigi kaua Vän; Kui jääb kuival su̬u̬lvi̬i̬st liha või räimed, rääśtivad ära Hää; kapsas kuival ei tohi `olla Amb; oleks nad (rehad) seal parsil kuivas old JJn; vili ei ole imaldand kui kuivas seisab Sim; kõhe kuivale `vieti kala `välja Trm; kali (kaljaraba) one kueval Kod; Tämmu sui jäi vesi oeas nii veikses, et kalad jäid kuevale ja `surrid ära SJn; perä kõrd valetas tsilk vett, et seeneʔ kuivalõʔ es `jäässeʔ Räp; veneh jäi kuivalõ; kala tśäika (venelane) saa ai kuiva päl elläʔ, a varõśs (eestlane) saa ai vi̬i̬ pääl Se || põld mitte `kaendla `algi `kuiva VJg; ku ma kodu sai, siss es ole `amba `allegi `kuiva Nõo
3. veealune madalik meres – Sa Khn laev on kuiva `pεεle `kinni akand Jäm; küll laine murrab kuiva pεεl; `laidu ligidal on ju palju `söukesi `kuivi mis `kinni `vötvad laivad; lae läind `kuiva `kinni; lae istub `kuivas Khk; mere `kuivade `ümber räimes Vll; Ää lask `laõva `kuiva Khn Vrd kuivik
4. kuiva heitma välku lööma müristamist pole kuulda `kuskilt aga `taevas äkist lööb `välku, siis eidab `kuiva Khk; musta kuiva väga palju Kiivesi oli sii Purtsa väljal et `musta `kuiva Krj; mere `ääres neid `kaaku `musta `kuiva; vahel ma vannu `musta `kuiva Vll; Möne sui on `parmusi nii pailu et `musta `kuiva `loomade kallal Pöi; Siis akkasid `musta `kuiva kjõruma ning `vandma Khn

küla küla eP(kö- van Phl), külä R(-a) spor L, Juu Kod MMg KJn eL(ḱü- Se Lei, ḱüĺä Kra)
1. haldusüksus; asula, majapidamiste kogum a. inimeste elupaik siel on külä suur küll, siel on `palju peresi Kuu; tuli küläje ja läks `kopli ühe mehe `juure Lüg; viis kabaka oli `meie küläst `saate; `pallo `külli; vanast oli `Kutru külä nii `plotnast maja üks `toise küles Vai; sii küla noordest inimestest puhas; ma oea külast εε lehmad, et nad ep saa küla `minna Khk; kihel`kondas on mütu küla Vll; Sii `Audla küla on mütu `vörsta öhest otsast `teise; Metsast läbi, siis on kohe küla ka Pöi; enne külat see allikas `algab Muh; sedas Kaasigu küla akkas sigima; käis külat `kauta `kerjamas Käi; üsna vanasti ta on ikka rootsi küla (olnud) Noa; külakubjas läks küladesse `käsko `viima Kul; tulnd jõest läbi Kurepere külasse Vig; [saar on] setse `versta pikk ja kolm lai, neli külä `meiti siäl piäl Khn; küla kolas, [kui] linu lõugetadi PJg; Ma `oĺlin kuusteist `aastad vana, kui läksin Muhu külas tüdrikuks Hää; [ma] `Veśki külast sai mihele HMd; `enne need Rummküla pered olid kõik Salutse külä jäo sees Juu; mis sa lähäd küla vahele ilberdama Jür; kisa `kośtis `seia külasse HJn; jahud `tuodi külasse ja `tehti leevaks Ann; külasi ju `tihti - - nii kaua kui `Kueru, küla külas `kińni Pai; londerdavad niisama küla vahel Sim; ei viitsi mannata möda küla Pil; Oio on külä (st ametlikult külade kirjas) KJn; meste rätsepad käesid küla `mööda Vil; Verevi külän ole [ma] `uḿseld elänu Ran; kas külän `ahje veedi om, egän majan om jo ahi; `ulka küläsit; temä küläden käib, siss paĺlu kuulep ja näeb Puh; ega kägu iks naĺlald ei tule `küllä `kukma; mõnikõrd koolu terve külä täis rahvast kolleride; enne na olliva kõ̭iḱ üits `Tamsa külä, aga nüid mes om `väĺlä ehitedu, kutsutass Altmäe külä; me külän ei ole üttegi jõge Nõo; siin külän ole ma kasunu ja elänü Ote; vanast oĺl Mõ̭nistõn kat́s küllä Har; vanast `põrsa `ośtja˽käve˽`küĺli; külä seest `tu̬u̬di tõõsõ käest ka `rõiva `mõska˽`tuhka; meil külähn oĺl vere`laśkja Rõu; no omma˽nail külil ka tõõsõ nime˽`pantuʔ; mi˽küläh oĺli˽rikka˽taloʔ Vas; talo`poigi külä, tu om poṕsikülä, kos [maju] sakõst ku̬u̬n om Räp; hüä jupikanõ maad ja küĺli paksostõ; külä otsah om hüä kanno pitäʔ; nuuʔ `kut́sti vooĺa küläʔ, mis es olõ oŕaʔ Se; lätt siäl inemine külä `sisse, küsüss, anda‿iʔ vett juvvaʔ Lut; üle küla väga tuntud, tunnustatud Va üle küla krants (naljamehest) Emm; minä õlen üle külä `Mihkel Kod b. lähestikku asetsevate talude kogum (vastandina hajaasustusele), küla tuumosa `Saare ja `Sihva kuhad olivad külast `puhta `iemal `metsas IisR; suur küla oli üheskoos, kus `puu‿ma kohad (täistalud) olid Vll; see talu on külast `väĺja ehitud Noa; suures külas olete käind Sim; vanass külä õli Aśkveren - - majad ridan, nüid on ehitet küläss `väĺjä; meie õlima vi̬i̬l külän, vana kõha piäl (kruntideks jagamata) Kod; `senna, peris külasse ma põle saanud Äks; mia `kasvi ütsikun paegan, külä paegan olli tü̬ü̬ ja tegemine jälle tõist`mu̬u̬du Puh; esä pallel maa`mõõtjat et, `aage küläst `väĺlä miu talu; ku me küläst ärä tullime, siss `olli joba egäl talul aid Nõo; külä seeh oĺl paks elläʔ, siss inemise˽ĺät́si˽küläst `vällä mõtsmaa pääle Vas c. külaots või -osa leheme Ütsa küla (Ütsa palvemajja Kotlandi külas) Khk; me `üitsime seda äärt pät́i külas Lih || fig (kompromissist) tee `öigut et kerik keskpaegu küla jääb Emm; tiämä nõnna, et kerik kesk külä Kod
2. ant mõis, ka linn tämä (hakk) küläs `paĺlo ei ole, `linnos `ellä `rohkemb Vai; `Möisas oli kohe pere köök, küla peres `kööki äi olnd; Küla enamaad olid oma ede `aidas ja `mõisa einamaad oma ede Pöi; `mõisas oli teist `moodi peso ruĺl, aga küläde sees oo teist `moodi Mar; küla kohas vualitasse [pesu] VMr; ää et sest külä porist vi̬i̬l enne `surma ärä `pääsi Nõo; külän tet́ti iks nii õgõv rõuk - - `mõisil oĺl redeldega rõuguʔ Plv
3. külakogukond; külarahvas Külä `tiedäb ige `rohkemb kui sa ise; Sield küläst on hüä läbi `mennä, kus `kueri ei ole (kus on head inimesed); `Kuida külä minule, `ninda mina küläle Kuu; külaga ehitasima majad VNg; Külä `annab `külma nõu, `rahvass `raudase südamme Lüg; `meie külä kõik nägi esimist `autud, kui mina `karjas `käisin Jõh; küla pöllud kadusid `ammu εε (aeti krunti); kuidas küla `mooga, nönda ma küla `ooga (hobusega) Khk; Kuidas küla kuitsule, nönda kuitsu külale Kaa; veistel põle karjast, küla peab ise `kordas (käib korda) Pöi; kuidas küla kuiduga, nõnna kuit külaga Muh; külä teeb enna (laadal tingitakse) Mar; küla tuli kokku Ris; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; `mõisa masina tõeme kõege külägä; anna perse `küllä, situ ise läbi küĺjeluie (laenaja tagantjärele tarkus) Kod; terve küla oli einal; sügise `aeti küla kokku, siis `maksti karjatse `palka Lai; `kõiki `asju ei saa `usku, mes külä kõneleb Ran; ma piä esi `keträmä, ega külä mulle `keträmä ei tule; `meie külä keelen om `väega vähä peenendusega `sõnnu Nõo; terve Makita külä `olli `mõisade `aetu `tõugu `panma Ote; külä küdsi mullõ üte külle, ma˽küdsä telle kat́s; mullõ `ańti kah `raaskõsõ `kraami külä pu̬u̬lt Har; Kon küllä, sääl kärrä Rõu; nii külä viisi `mińtigi siist - - `mińti külägaʔ Plv; Kõ̭iḱ külä oĺl talgoh; Külä tegi ~ Tä om küläga tettö (vallaslapsest) Räp; tessät́niḱ ai külä kokko, ko oĺl vaja üteh ku̬u̬h midä `mäŕkeʔ Se; suurõh küläh soid (suid) paĺlo, a `silmi um sedä inäp Lut || fig külatäis, trobikond mussad varessed tiäväd ühe puu `õtsa kõhe külä pesi, mõni kümme ühe puu `õtsa Kod
4. koht või inimesed väljaspool kodu a. teine (mitte oma) pere minu mies oli `metsast puid `tuomas, meil oli küla obune Jõe; külä süöm (~ ruog) jääb `künnükselle Kuu; `Ketras ja tegi sukki külä Jõh; Küla `süögid ikke paremad kui kodu omad; Külast tal sie laps `korjatud on (vallaslapsest) IisR; pojad mäniväd külä tuppa Vai; memm, töid sa külast `leiba Jäm; kεi külas, kes sul vikati vaheks `käiab Kär; siis pole teda (õlut) üht `viidud külase Krj; mina põle küll küla laste kohe `aukun Muh; pässu oo aja vahelt läbi pugend küla lammaste `juure Mär; Leib lõpõb `otsa, piäb küläst `lainama Khn; nad olid `noori kanu `linna viind, muist oli küla, muist oli oma Juu; viis suured kalad külasse, selle eest sai `toitu `jälle Ann; Külä kõtu tävveg saab palt üle agutse aia Pst; külä sü̬ü̬k ei saesa kõtun; Külä leib om iks magusamb Nõo; paŕemb om kuri kodu ku˽hää külä Har; meil oĺl `küllä `vi̬i̬dü ar˽paĺlo `kraami; meil uma sann oĺl jo ar˽`laonuʔ, siss käve ma külä `sannu pite `pi̬i̬stlemäh; üt́s hopõn um külä pääle Rõu; Külä leib om paremb kuʔ uma sai Se b. koht või pere, kuhu külla minnakse ta om miu kige parep külä Krk; nüid istu pussile `pääle, sõedat `Tartudõ vai Otõpadõ, sääl om siss tu̬u̬ külä Rõn; üt́sainukõnõ külä om mul, kohe mul minnä om, sõ̭sarõ poolõ Har; meil om no üt́ine külä, kunass mi˽`küllä lää Vas; külas(se) ~ külla 1. (külaskäigust) `Meie laps oo nii `kange `vierastama, ega `sengä ole külässe menemistigi; Külässe on `mennä `tulla, oma kodu elädä Kuu; tahan `õige `mennä küla ka, õlen jo `kaua kodo õld Lüg; Külas ei tohi rumalaste `räekida IisR; lεheb kodunt `välja küla Khk; ma lähe külase korra Muh; tänä o jõulu pühä annepäev, köidetse viil küläs ja Var; tüdrik võerastab, seesab külas vakka Tõs; Kälimies tuli kua üle ulga aa külä Khn; kui külas köin, siis sial saab juttu `rohkem aeada PJg; läks külas `kaardisi `mängima Hää; mis `õhtu änam küla `minna; läksime `seĺtsis külas Ris; ma lähän sellele `külla, `võeraks Kei; on kottu ää külasse läind Juu; mina mäletan seda, kui tulivad sugulased külasse VMr; tulgu nemäd meile koa `küllä KJn; `küllä kutsuti; `võeti karaski kot́t ligi ku `küllä `mińti Hls; peremi̬i̬s lännu tõise talul `küllä ja aanu kolmeksi juttu Krk; mul maśs `küllä `minnä, ma sai `ulka `terri Nõo; lännü sõ̭sar sõ̭sarale `küllä Ote; [ma] lät́si `küllä, `kośti ka‿ks vei üten Krl; pühi`aigu lubasi mu veli `tulla mu˽poolõ `küllä Har; imä esäga lät́si˽Varõśsilõ `küllä minemä Vas; ma `ri̬i̬de käve õ̭nnõ küläh Räp; Taĺvsidi `ḱäude õdagidi üt́stõõsõ pu̬u̬l küläh Se 2. ehal(e) poisid lähvad külase Muh; poisid `lähtvad külas Lih; käü tüdriku `juurõs küläs Khn; `lauba `õhta poisid lähvad külasse PJg; iga `õhta käib külas, siis ommiku muutkui silmad `kinni pias Koe; poist läinuvad külasse Lai; külän käüväʔ Kan; küla peal(e) ~ pidi ehal(e) `poisid `käivad `ohtul küla peal Jõe; poisid läksid küla pääle Vän; ah, lähän koa küla `peale Juu; läksid külä pidi ehk läksid ehätuisi Kod; poesid käisivad küla pial, nüid on unised Ksi; küla pääl `käüti suvel Pst; poisi lätsive külä pääle ka noorepit `vaatame Krk; poisi käivä külä pääl `tütrige pu̬u̬l Ote; ka poisiʔ jo `toukasõʔ külä `pääle Har; puuĺpühä õtag, tulõ ar kohegi külä pääle mińnäʔ Se || lehm tahab küla (otsib pulli) VNg
5. lstk võõras inimene, külaline küla akkab sinu `naerma Hlj; Nii koua koer ougub kut küla tuleb Jäm; Meitele tulid külad Kaa; Ole ia poiss, muidu küla viib ära Vll; Äe seda kisu, see on küla asi Pöi; ma olen küladel koa `väŕvind seda (potisinist) Noa; koer augob, küla tuleb LNg; Mis see küla meilt tahtis Mar; kui piu pesä sügeleb, saad külä tere (tuleb külaline) Var; külä viib ää su, pistäb kot́ti Khn; kiidi [kassile], mis sa joosed, ega küla `sulle kedagi tee Ann; pane püksi `jalga, mud́u külä võtab tiĺu ärä Pst; ma anna su küläle ärä Kan; ala minnu `ussõ, külä tulõ, vii välläʔ Har; meile külä tõi eederit, eedeŕ um rohoss Rõu; Latsõʔ olkõ˽vakka, külä tulõ Vas; latsõ `ütleseʔ, et ta külä `tuĺle meile Räp || Mes külal külaga tegemesd (võhivõõrad üksteisest ei hooli) Emm

maa1 maa (moa, mua) üld

1. maakera a. maailm; meie planeedi pind elukeskkonnana (ka vastandina taevariigile või põrgule) Palub omale maad ja `taevast abi Kuu; `Enne oli mies maad ja `ilma (mida kõike) lubama - - siis teind enamb juttugi IisR; ju maa pεεl pailu `riikisid on Khk; nεε mei mette änam sii maa pεεl (keelejuhi ütlemine jumalagajätul); teist nii `öölad mina äi tunne mette maa `pεεlged Käi; ega nii elmast maast (kaugelt) ei olnd `lapsi [koolis] Rid; eks ma olen küll maa peal `raskusi `tunda saand Mär; lapse irmutis oled moa peal, irmutad ja koĺlitad `lapsi Tõs; olen maa pial üks `terve inime oln HMd; Maa ja taeva vahel ruumi küll Jür; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland, siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; kolmekeisi me mua piäl õlema, kaks sõsart ja üks veli; si̬i̬ mu̬u̬d sigineb mua `piäle; `niskess nime ma ei õle mua piäl kuulud Kod; küll se maa on suur ja lai, tagaspidi `Põltsamaad on veel talusid nalj Lai; vanakorat om nüid maa pääl, küll `mülläp; jummal `säädnu vikerkaari `taivade `pilvi `sisse, et maa pääle ei piä enämb vi̬i̬uputust tulema Nõo; toda ei lövvä sa maa päält ega `taivast kah Kam; üteldäss küll, et taivass ja maa lätt ukka Ote; ma‿le havva inemine, ega ma inäp maa inemine ei olõʔ; mis `mõisa neil jaka om - - ku inemise ei mahuʔ elämäde eiʔ maa pääl Har; naid pratu ja hät́i um maast `taivaniʔ (väga palju) Rõu; Maa pääle ei mahu, taivahe ei taheta ja põrgohe ei päse Räp; mis tuu minno vanna inemiist viil sinnä maad-`ilma pite vitäʔ, sis paŕep aja˽jo kotoh ar elävält `hauda Se || piltl ta `pööras küll maa ja `taeva pahupidi, aga võta näpust, mis läinud, see läinud Saa; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ (võõrastele) ärʔ Vas; maad ja ilmad ~ ilmast (ja) maast ~ ilma ja maad (jututeemadest:) sellest ja teisest, paljudest asjadest Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; teab elmast maast seletada Mar; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; pajatab ilmast moast kokku Trm; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad Plt || ilmast maast (kõikjalt) tuli kokku [inimesi] ussi sõnu `viima Kse; maa ja ilm väga palju, küll ja küll neid puid on miule maa ja ilm Saa; siin on maa ja ilm `ruumi Krk; maast ega ilmast (taevast) ~ maad ega ilma (taevast) mitte midagi, mitte vähematki s‿õlin kaks vai kolm `päivä ja üöd `ninda, et midägi en `tiedänd maast ega `taivast Lüg; Ei tiand maast ega `ilmast, kus maa`kolkas sie küll õli üläs `kasvand Jõh; `Juuva täis, ei tia maast ega `ilmast; Paks udu, näe maad ega taevast IisR; Kus tõi ikka ilma `välja, nõnda sajab ja `tuiskab, et näe änam maad ega taevast Pöi; Akkas kolõdad `muõdi `tuiskama, et olõss mitte muad ega taõvast nähä Khn; `ennemuiste olid inimest loĺlid, nad ei teand moast ega `taevast Juu; temast ei tia maad ega taevast JMd; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; minä õlen nõnna rumal, et ei tiä muad egä `ilma Kod; eläb ku tońt üksindä, ei tää maast egä ilmast Vil; südä iki valutep, et sa‿i näe mitte taevast egä maad Krk; sadasi maha, ei tiiä maast ega ilmast Ran; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; tä es tiiäʔ maast es ilmast Se b. planeet ojatäht o ele erk täht, `körges paśtab, `löuna `sisse läheb Maa `varju Krj; päe ei kei, ike Maa keib [ringi] Tor; Maa `käänäp `ümber San

2. maismaa; mannermaa; sisemaa `tormiga kui vesi `touseb, siis vesi tuleb `maisse Jõe; `rannamies old `jälle maal `silku `kauplemass; tulid `toisep̀uolt Purekari `maisse Kuu; vihm ei jää tulematta, kajagad on maal Hlj; sügaval maa puol `kanneda `pasli VNg; `meie elama maa pial, aga `Suure`saare `suomlased elavad `saare pial Lüg; `este `tahtosin, et tuon jo tänä rüsäd `maale `kuivama; tuul oli maa puolt Vai; meri touseb loeks, tuleb `kougele `maale, sügise sedasi Jäm; lehma sain säält maalt (sise-Saaremaalt); laevtega läksid vahel siit alt, läksid ikka linna ala kaladega ning siis obustega läksime maad `koutu Ans; mihed väljas (merel), maal tuli pöleb, näidatse, et mihed maale osavad [tulla] Khk; minu kasupölve aja sees on Salme jögi ummistund, viimaks läheb maaks Pha; äi nämad es karda kedagid, maa ega mere peal Vll; Vahest sügise suurde `tormide ajal mered tulid ää tükkis `moale, tõusid nii `kõrgese; Kala koorm `pandi [rannast] peale ja `mindi `moale `müüma; Astu edasi, `kindel moa jala all (merelt tulles) Pöi; nee (väikesed kalad) oo maa eares, sügavamas oo ikka suuremad; `kõinlased köivad `jalksi moal; laevapoiss `tulli moalt `leiba `viima Muh; Vanaste tulnd poomvilla laev Köpu alla `maale, siis inimest said sääld poom`villa Rei; tuul puhob maa poolt Mar; maa sees `köidi talve `reega [kalu] `müimas Tõs; `Sioksõ paksu jõlmaga ei maksa mua piält `vällä `minnä; Tormaga ei maksa mua iärest `küüsi `lahti `laska Khn; kammilaid, noh neid ikke `tõivad - - rannarahvas ike `maale‿s käisid jälle maalt omale `leiba saamas juo ja KuuK; nuarits on nisuke `suarma `tauline luom, kes elab kuival mual Kad; rükki kõrduse aal on kajakas kõhe mual Kod; kuiva maa `kaptengi oli olemas, see oli nöök `ütlemine Lai; või mia mere veeren ole elänu, maa sehen siin elä Hls; mu˽veli oĺl kõ̭iḱ se sõa aig laiva‿päl madrussõn, noo om jo maalõ tulluʔ Har; järvehn oĺli˽nii suurõ˽`lainõʔ, et lainõʔ visaśs kalaʔ kavvõdahe maa pääle Rõu; hädä maah, hädä mereh (kõikjal) Se

3. a. maapind, pinnas maa on `oistund, maa `oistub kevadel, kui on `külmand maa, siis kevadel `oistub Jõe; `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus inimene ei kannata viina juurde võtta) Kuu; kivine maa on, mis on vähämb kivi täis, aga kivistikku maa on `puhta kivine; sie on taga `aetod poiss, `tütrikud ei jätä maa `allegi tõst, säältki `õtsivad üless; Täma käib maa sies tüöl, lähäb maa `sisse `tüöle, on vagunilugija Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt; `Ninda kõva maa pidi ikke õlema, et obust `kandas Jõh; `Päesukesed `vilksavad maa rajalt vihinal `kassi iest läbi; Kus ma ikke olin, ega ma maa `alle kaduda‿i saand IisR; perast soda oli siin keik `maaga tasa (kogu küla maha põlenud) Vai; mönes kohas mättad, siis jälle sile, sedine `mätlik maa Jäm; rabas on mäda maa, `leikab läbi; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; `lambad söövad maa `urmsseks Mus; Seal oli kõva maa, mis seal viga oli `eina teha Pöi; see `olli ikka `sõuke ea vihm, mis moa ühna tümaks tegi; `õunbu oksad `vaovad maini Muh; laastet maal on palju maasiged Phl; maa oli aleks põletud LNg; [puutelgedega vanker] `sõitis `rohkem `pehmed maad Rid; tänä oo `nõnna ikke lund sadand, et oo maa `valgeks teind Mar; nii kõba maa, ei saa teevastki `sisse Mär; puhas paljas kuum maa, loomad oo `paljas söön Var; maad ligi lähäb [taim] mädanema Mih; `loiklene maa, küngas ja `jälle loik PJg; mis `turvlane maa, siis on `tarvis kütist teha Ris; siga `püörand ää kõik selle moa Kei; kuib moa, see vihm vaob moa `sesse, kadund kohe Kos; kuiva välk - - lüöb `õhta pimedas, madalas, maa rajal Amb; pia maa teral, pia maa ligidal Ann; siin on madalad maad, kõik kraavid vett täis Tür; sie ilm tahendab easte moad Koe; Kui Tammikust `tulla, akkab ilusam `sirgem maa, enam põle mäge Sim; vana rahava kuńss õlema et süĺtä maha `enne ku issid maha, muass võtta ärä moeto (muidu saad nahahaiguse); kadi minu köhä ku mua `alla Kod; sammas - - üks kolm `jalga oli ta maa sehes; maa on ikke pia asi viĺlal ja puul Äks; siin on maad tükati kivised ja savised, aga mägiseid `maasi siin ei ole; värav käis maa raealt Lai; tao vai maa `sisse KJn; kiĺgid, ni̬i̬d karasid nõnda‿t, maa sirises ja särises Vil; [jookseb nii, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; `enne es ole viĺla redelid, siss `lü̬ü̬di kärbusse `maasse, lati pääle ja, vili pääle `rõuku Pst; kallakune maa - - vesi vii kiḱk väe `alla; ei ole nüid ti̬i̬d ega maad änäp - - tuhk lumine; maa võt́s `kinni, ańds inimesel `aigust Krk; kui vikatit pandass varre `otsa - - susatass kiil vahele, et ta maad ligi võtab; naese es tohiva tanuta `kõndi, et siss tulna oora põli ja maa lännä `lahki; nüid käevä kõ̭ik `paĺlald, ei ole tanud ei rät́ti ja maa ka ei ole `lahki lännu Ran; maa om jo nii sägävält küĺmänu, `kartuli `küĺmuva jo ärä Puh; sääl om lätte kotuss, keedäp maa sehest `väĺlä vett; laosa `paĺla maa pääl satte maha, es ole kivi es `kandu i̬i̬n; mia otsi, kos laits om jäänu, aga laits nukan nii vakka nigu maa; ku `uibu olliva ubinit `väegä täis, siss ku tu toŕm `tuĺli, siss maa olli ubinist `valge; mõnikõrd lina kasvap iluss ja puhass, mõnikõrd om nigu maa küĺlen `kińni, `sände lühike Nõo; uśsi`maarjapäävä läävä uśsi - - maa `sisse ärä makama Võn; tuisass, et taevass ja maa segi Kam; sügise `oĺli `paĺla `maaga (enne lund) tu̬u̬ varastamine Ote; maa om nii kuiu nigu üit́s puru San; no sannast tuĺlime jo sügüse ärʔ, joba musta `maaga (enne lund) Urv; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; siih kasuss niipaĺlo võid`lille, et `koṕlih kõ̭iḱ maa om kõllanõ; ku om `lambanaha suurunõ palakõnõ palast maad, sõ̭ss lõiv jo lõõritass pääl; keväjä sü̬ü̬ maa lummõ Vas; lätt maad pitih Lut || sõematagu miu maass vai massass, mia ole iks va Miku Juhan Nõo; maa alla vajuma ~ tükkima ~ pugema (häbi-, piinlikkustundest) kus sa lähed selle äbiga, kas poe maa ala Khk; ma äbi pärast vajuks kohe maa `alla Pal; temä sai silmä ninda äbi täis, et ta oless või maa ala tükkin Trv; täl nakass tollest nii äbi - - oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; mul sai ni˽häpe, et maʔ oless vai maa ala˽tükkünü Har; et maa must (kirumisest) vanamis `põhjas sind et mua must Sim b. põrand vm aluseks olev pind magamine ei `anna `maani `särki, uni ei `anna `uuta `kuube Lüg; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; Ruut oli kena küll olnd, leit olnd moani Pöi; jõkid `ollid `õndla august saadik, aga kuued `ollid maini Muh; Omal veel perse maa külgis kinni (on noor) Emm; siilik nii pikk `tehtod, üsna maani Mar; kört oli `maaga tasa, jalad ei paisn `vällä Tõs; `eńtsed `riided olid maani, jala pöia `piale `tehti kördid Aud; `enne olid [seelikud] jo maani maas VMr; kummardab `maani Trm; `niiske `uhmer oli, maast oli üks nõnna `kõrge Pal; sannan suits `maani Trv; mõni lää sedäsi paksuss, kõtt lää maass `kinni (tiinest emisest) Krk; trambib `jalgu `vasta maad nigu ull; tu̬u̬ jagu jalast, mes maad pidi ju̬u̬sk, pidi tävveste `õige olema Nõo; ku venne naisõ `keŕküde tuĺlivõ, siss es olõki muud, ku üit́s risti ette `eitmine ja `maani kumardõmine San; mõ̭ni vedä `jalgu maad `mü̬ü̬dä Krl; ku tu paugutamine oĺl, sõ̭ss tõõsõ oĺli˽kotohn põrmandu pääl maahn Rõu || piltl oh kui aka `mõtlema, südä lääb muani `lõhki Kod c. (üldisemalt, ka fig) ala, ruum, koht ei `löüdänd maad, kus `seissa; `anna miu judule ka maad, lase `minnu ka `rääki Vai; kui vanad inimesed rehe tuba tegid, siis `kεidi tule tukiga `ümber tua, sest saadik `anti suitsule maad Khk; Nooda looma maa (noodatõmbamise ala) `tehti meres kividest `puhtaks, kivide `otsas käristas nooda ää Pöi; `aigus võtab maad Mär; iga looma ehk `ankru maa peal piab olema neli `märki HMd; Anna ruumile maad (mine eest ära) Trm; läksimä üles püügi muale (kohta, kus võrkudega püüti) Kod; Pada ei või `riiki täis `panna, põle keemese maad SJn; lastel ei ole muial maad; temä sugugi tõisel ei anna maad eläde; selle inimesel ei ole naĺla maad (ei mõista nalja); tal olli vanu jutte, ta neid sõa maalt (sõjaväljalt) sai; mea ole nüit peśs `tervise maal (tervise juures); ullul ja rumalel anna maad (anna järele) Krk; naĺlal om õks enämb maad ku˽tõ̭õ̭l Har; `mõtlõ˽tu̬u̬ vere valangut, säidse inemist tapõti katõ versta maa päält Vas

4. viljeldav pinnas, põllumaa kui ei `jõua arida ega tüöt teha, siis jättad maa `süöti; maa on pien, `rohtost puhas Jõe; Üheksa `päivä `enne rukki tegemist `kõrdati maa `uuesta üläs ja siis `ääseti maha, `tehti maa kõik `valmis Jõh; maad `künnedä madalukaiselt Vai; liivane must maa, aga ta‿p vöta `sahka adra `sisse Jäm; see pöld pole väge saandkid, see oo ise rammus maa Khk; Uus maa, sellepärast kasvatab ka; See on `söuke `pörgu maa (vilets, lahja) Pöi; maa `ingab siis kui `jεεda kesasse, siis maa `puhkab Emm; kõre maa on üks kruusi rõhk, üks va vilets maa Mar; `kaevab labidaga maad Kul; paĺlu uut maad `juure teind Mär; sõnik `kündasse maa `sisse, kaks kuud `apneb Vig; Sedä `põldu iäks muaks ei sua Khn; va `lahtine maa (kesa), selle sui taal ei ole `vilja kedagi peal; mulla maa, kui sa ikka väge annad, see oo ia viĺla kasvataja maa Aud; Nüid elavad laari maa si̬i̬s, tule `mi̬i̬legi, kudas si̬i̬ maa maaks on saanu; Ku sa maast ei ooli, maa‿i ooli sinust ka Hää; lähme uut moad `looma ja küt́ist tegema Juu; Odra ja kardulid said ikke korratud `muasse `tehtud Amb; uad tehakse ikka rammusa maa `sisse Ann; kui maa on toores, siis maa on `täńkjas, tema läheb `kuuli Tür; narri muad üks kord, `vaata mua narrib sind pärast üheksa `korda VMr; kui maa on ia, iast sõńnikud saand, siis ta on rammus ka; sauekad maad on `rasked maad Sim; `tehti `uusi `maasi, purustati kõik karu äkkega ära Trm; järve `kõlda vedäväd `muade `piäle; kruusane mua sü̬ü̬b sõnniku ruttu ärä Kod; siin on musta mulla maad, aja adraga nii sügavalt kui tahad Pal; kui maa rammusam on, siis [rukis] aab `poega, kui maa kehva on, siis ta ei jõvva `aada Äks; minu isa `ütles: alb mees jääb ädasse ia maa pial, ja ia peremees elab `äśti alva põllu`maaga Lai; ku sul maa valmiss om, muud ku `viska maha (külva); ni̬i̬ `maase om puha ää, neist maadest saa `leibä küll Krk; sulane läits `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; adraga vaja `lu̬u̬ma minnä, ader lu̬u̬b maad Ran; maa om ää küll, aga maa tegijit ei ole; nigu Miinä es pia maad, puha tõese näppe vaheld vaht; maa ei lase `endä mõnitada, maa taap väge ja maa taap ka arimist Nõo; si̬i̬ maa oĺl nigu ristikaina sü̬ü̬t́, nigu puhanu maa `rohkemb Ote; ku sa maad üt́s kõrd petät, maa pett sinnu ütesa kõrd Har; `vahtsõt maad tei manoʔ; ma ti̬i̬ no maa arʔ ja panõ kuŕgi˽ka ittu; Kehvembä maa pääle tet́ti kaar, parõmba maa pääle `kartoĺ Rõu; maa um rüä all Vas; sul maa joonõh (korras, väetatud), mis viga eĺläʔ Se; ku sa äi anna maal, siss maa äi anna sul kah Lut || piltl maa toedab meid `kõiki Ran; maa om tu̬u̬ emä, kes inimeisi ülevän piäp Nõo

5. kellegi kasutuses või omandis olev maa(tükk), krunt, maalapp minu isa õli `kuuendik, `kuuendikku maa pial õli; `viie `päivä maist `tehti kaks `krunti Lüg; midati maad `uvvest `ümber Vai; teised olnd suurema maa mihed - - Jüri olnd pisise maa mees; sellel puud maad kää (on talumees) Khk; `möisnikul oli pailu maid kää Pha; mina pole mitte teie elude maade sihes keind Jaa; Mõisa moa oli, `sönna küla looma jalg äi `tohtind `minna; See oli koletu maa, mis öhe inimese käe oli Pöi; vabadikel põle maid egä `loome Rid; see oli ilma `maata inimene Kul; tää oo maade piäl, sai maade `piäle, peremehes, sai koha omale Tõs; muadõ reńt oli `makstud Khn; siit Juuriku koha küllest oli tal maa Aud; eks meil omajagu muad ike ole JMd; mul ei õle jala`täitki moad Trm; `taśtid kõik mua käess ärä võtta, aga maja alune `jäeti; siäl o viis peret vai kuus ühe `muade piäl Kod; `kańtnikud tegivad oma päävad `mõisa nende maite eest Äks; mõned talud olid ropp suured, palju maad kääs Lai; `Maade piält ollid suured maksud KJn; siss tulli aig, ku neid `maasit `jaotive; veerek maad om, saa mõni vagu kardult tetä Krk; üits sinu kana jalg ei tohi kooli maa pääle tulla; miu esäl maad es ole, niipaĺlu maad `olli ku lävest `väĺlä tulla, `tu̬u̬gi `olli tõśte maa Ran; mõnel poesil `olli palga i̬i̬st lina pereme maa pääle tettu Puh; nu̬u̬ jaganuva `rüitlidele `väĺlä meie maa, nii teḱkunuva meie `maale `mõisnigu; siin üits veerekene maad `olli, tollegi i̬i̬st pidi peremehele kolm `päivä tegemä; üits jalatäis maad, tollega nüid nii suur ädä Nõo; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; pu̬u̬ltõsõ päävä maa oĺl inne maa `mõõtmist, `pääle `mõõtmist `üĺti `taadrimaa; sääl medä om, `perse laiut maa (väike maalapp) Har; meil oĺl `väikene maa ja suuŕ pereʔ, latsõn `eĺli ma˽kehväste; kel oĺl mesi, tu̬u̬ sai suurõ maa, tu̬u̬ sü̬ü̬t́ maa`mõ̭õ̭t́jat `mi̬i̬gaʔ Rõu; [ta] oĺl mi˽maa küleh poṕs; maa om no käest är˽võ̭õ̭t, a vanast `tahtu es kiä tõõsõlõ adra`täütki maad `andaʔ Vas; `oĺle siss näil siin ta talo, katõ päivä maa `oĺle Räp; maad ~ maid jagama tülitsema, vaidlema, asju klaarima Meil pole omakeskis maid jägada Emm; Turtsakaga ära sa mine maid jagama Hää; mine nüid loĺliga maid jagama Kod; nüid na jagave sääl maad, nüid na `tõmbave Krk; kõ̭ik latse ei ole ää latse, kas tu̬u̬ oppejagi jõvvap needega alati maid jagada Nõo; mina ei lää temäga maid jagama, etse jäägu tu̬u̬ raha tälle Rõn; nakka˽naidõ juudidõga vi̬i̬l maad jagama Kan; Mine no saʔ vi̬i̬l `sääńtside loraśkidõgaʔ maid jagama vai soid `mõ̭õ̭tma Urv; kes jõud sääl maad jagada Plv; puud (ja) maad varandus, maine vara inimene sureb ää, mes sest kaso oli, nüüd kõik puud maad jähid tast maha Mar; mis puud maad su kää oo, et sa teesega õiendad Mär; kõik on ta ärä juonud, puud ja muad ärä priisanud, `terve varanduse Kod

6. a. kaugus, vahemaa; ulatus uss oli tuld vihinäl Jüri pääst `müöde, `ninda et `sendi`meeter maad jäi `puudu Kuu; nii neli `versta maad tuleb `sinne VNg; sie tagumine `kuulus `säältki maalt `siie Lüg; natuse maad mine, seisa `jälle; ons kellud ühes maas (kas näitavad ühte aega) Khk; Virn - - pitk peenike rohi, tükk moad on varrel vahet, siis on jälle lehed; `Laske maa oli pailu pitk, püśs äi võta nii `kaugele; `Eesel aluskuub tükk moad teise alt väljas Pöi; siit oo `sõnna ea laks moad veel; rehi pannasse nõnna, et natuke maad‿o parte vahet Muh; vesi tuleb vahest suurest merest kusa `maale (ei tea kui kaugele) Mar; pika maa takka tuli `siia Mär; üsna jooniga kasvab rohi, iga päev ulga maad `juure tuln; `kostis kos `maale ära, kui lenu lõugutati Han; üle jala maad sügä (sügav) Tõs; minu kodu oli `kaugemal küla lõppus, kilu`meeter maad ikka teistest `iemal HMd; osalt `müiri on ja muist maad on maha vaun Ris; oras on ikke juba `kasvand, `kämmel moad juba `kõrge Juu; Niievarv piab mõlemast otsast ühe maa pial olema; Kus `maale sie köis siis ulatab Jür; ühe `maaga sai ikke [rukkilõikusel] edasi `mindud Amb; jumakad tõrvaka kännud olid üks `mieter maad `samla sies JJn; tallab seda moad edasi tagasi aśsa iest teist taga Koe; `veśkini põle `kuigi pailu muad VMr; mõni aĺlika suoń - - läheb vahest kohe tüki muad mua alt Kad; pitkä mua tagass tuli `seie `kaugelt `kosti; kui pääv süld muad `kõrgel one, siis tule kodo Kod; elaja `söötmise riie oli - - täitsa nelja nukeline, süld maad oli lai Lai; kruav on üle jala muad sügav Plt; läks natuke maad Kõp; poolest maad laasi oksa ärä; otsa ürjätse om meelest lännu, ma `ütli poolest maad sedä `laulu Krk; obene kerib küll, aga maa ei edene Hel; katuss sai jalg maad paks Ran; tõenekõrd `kõnsit `ulka maad läbi, midägi es ole (marjul olles) Puh; me es olõ kavvõn, veedikene maad oĺlime tõõsõlpu̬u̬l `uśsi Võn; `mõtlõ, `seoni `maani oĺl rüǵä San; ma˽pańni riśtiḱ`hainu jänesseile ja˽lät́si esi lasõngu maad kauõdõ Har; Kullamäe `haudu mano om jo `ilmlik maa Vas; [võrgu] pullaset om paksost küleh, paaŕ `vassa vahet, vai vass maad ütstõõsõst Räp; `küĺbjä lätt `külben, tõõnõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ `kuoni maaniʔ `hi̬i̬täʔ Lut b. (ajalisest vahest, teat määrast vms) Sander oo Seiust tüki maad kolpsakam mees; Ma ole selle aigusega ulga maad peenemaks jäänd Kaa; ulk maad on vähemaks jäänd körva `kuulmene Rei; see maa oo ikke tüki maad parem kui see teine maa oo Mar; sinna `maale oo `aega veel Mär; me `soolasime `teisa (räimi) `sisse ja sõime `siia `maale Pil; Mine anna lehmile süia, aeg sial maal KJn; temä om miust `ulka maad löhemb Nõo; `seoho `maaha olõ ar elänü, olõ‿õ̭ `vaesust nännü Vas c. osa, jagu Põlve alt pireke `alla `poole on jäme säär, see peenike moa on peen säär, siis on luupeks Pöi; Vörgukudumisel juhtub - - ärg sisse minema. Seda muidu välja vetta äi saa, kut leigeda kuiut maa äärest ärjani vörk luhki ja kujuda puuduv silm vahele; rool, lai maa on vee sees, ots käib veidi üle paadi Emm; kui jöhvi maa `otsa löpeb, toleb tohl - - looma hänna tohl Phl; `uutel oherdidel pole ebre maad Ris; vikati rood ja kõber maa seal taga, vikati kand üiavad PJg; aeru änd olli peenempes tett, aeru lai maa olli seidse `jalga pikk Hls; [sukasääre] lai maa om joba är koet Krk

7. a. riik; teat geograafiline piirkond oma maa inimene, sie on oma `rahvusest Lüg; mei maal ei ole `tiigeri Vai; `laevadega käivad soojal maal Jäm; Rootsi on vana `Skandinaa·via maa, `kuulus maa Khk; `Tapjad saadeti enne maalt `välja, Siberi läksid Pöi; see on `vöörod maid näind Käi; `reisisid kõik moad läbi Tõs; `reaksid sii ikke, et meid pidi ää `viidama `võerale `moale Juu; küll tema on maid läbi käind JMd; kuda moa, nõnna viis, kuda lind, nõnna nokk Pal; `viina juvvasse üle maa Trv; egäl ütel oma maa armas, kun sa oled Hls; kui sääl `võ̭õ̭ral maal küll ää `olli olla, aga südä igäts iks esämaale Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirgu - - `suurte `parki (parve) ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; tiä om kõ̭ik maa ja mere läbi `reisünü Krl; näet Rood́si rahvass siin magahasõ mi˽maa seen (langenud sõduritest) Rõu; kurõʔ lääväʔ, pääsokõsõ lääväʔ, kõ̭iḱ nu̬u̬ `lämmäle `maalõ lääväʔ, nu‿mma `lämmä maa linnuʔ Plv b. tühi maa Siber vm kauge väheasustatud piirkond lubatud kõik tühjäle `muale viäda Kod; perremihe `lät́si `mõisadõ ja `ütli üless, `ańdi `mõisnikalõ maja˽kätte ja `mińti siss töhjäle maalõ Har; tühäle maalõ saadõte `vangõ, kerigu `kiskjäʔ ja inemise `taṕja, ar saadõtass tühäle maalõ, Sahhaliini saardõ Se c. suur maa mannermaa minu ema vend käis `suurel maal `tuoma `pääval, `joulu nädälil Jõe; `saaremehed `käisivad siin `suurel maal `kraavisi `kaevamas Jõh; sa jah `mötle, suurelt maalt tulnd `seie tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; ma neliteisend `aastad ole suurel maal kεind, raavi tööd ole teind ning pargi ehitusi Kaa; Kevade `vöeti puudane leva kot́t `selga ja `mindi suure moa `sisse tööd `otsima Pöi; naesed `lähtvad suurele `maale Lihula `kanti linutama Muh; mool tuli suure maald söbra Käi; `Iidlast läksid suure maale sulaseks Rei; suurt maad `öeldi kah, kui `saarlased tulivad suurele `maale Lai

8. a. teat (maa)koht, kant, ümbrus ühüksa `unti - - läind kohe `ümber Juminda `nieme kohe - - `muile `maile Kuu; siin küla mail küll ei old `suolapuhuji VNg; Seal lahe äärtsete maade peal pole `ükski änam vikatiga käind Pöi; tänakond `viĺlä puis ja mais (heast saagist) Rid; Vigala maa sees oli mõesa, aga `Tartu maa sehest oli naene Mih; Meie käösime räämetegä Talina muass Khn; me elame Äädemeeste maal Hää; pärna puu, neid meie moades ei kasva Kos; ta oli Pańdivere maa pial `sündind old JJn; lääp kiideldes kodoje, õisadess õmile maele Kod; Talina mual olema nisuksed koŕvtanud Lai; meie mail ei ole `uśsisid Plt; suśe iki üteldi oleva, karu ei ole viśt `kiäki nännu siin maal Ran; [ta] ei ole sääl puil `mailgi (seal poolgi) käenu - - aga temä ike kõneleb ja süüdistäp; meie maal toda kõtu kõrvald `oidmise `mu̬u̬du‿s ole, a nüid om meie mehe ette ku mulgi Nõo; nende puie maie pääl (selles ümbruses) ei ole seräst `asja ollu Kam; Palojäŕv om ka mi˽maa pääl, tu̬u̬ om ka‿ks parass jäŕv Vas; kärnähain, tu̬u̬ kasuss mi maie pääl kaʔ Se; (ei) puil(e) ega mail(e) ~ puis ega mais mitte kusagil(e) laps ei `sõisa puis egä mais Lüg; põle puis ega mais Hää; `tuodi nuorik majasse, ei suand ämmaga `puile ega `maile; vääga `kiskuja inime, temaga ei või puil ega mail `olla VJg; sie inimese luom ei seisa küll puil ega mail paigal Sim; alate tagasipite, ei sua puele ei maele, inimene ei sua õma arilikku `leibä, ei riiet Kod; si̬i̬ ei seisä paigal ei puis ega mais Hls; ta om nii elläv ja pallav, et ta ei püüsü puil ega mail Har; lat́s `käüless `naklu pääl, püsü‿i·ʔ puil ei mail Lut b. eesti (rahvas; rahvus; keel) tańtsiti ring`tantsu torupilli järel, sie oli maa pulm, `randes oli ruotsi pulm Ris; mua Kasepa külä on eesti külä, tõene Kasepa on vene külä Kod; saks sü̬ü̬b ja maa sü̬ü̬b, `nuaga ei lõigata, lavva `piale ei `panta = emapiim Ksi; siss oĺl umb veneläseʔ, maa sõnna es mõistaʔ Se; maa kabõhõnõ (eesti naine) Lut c. (kõrvalisest kohast) mis pagana puis ja mais (kolkas) te olete `kasvand Pai; tu om nii veeren maad, konhkina kõrval; ma olõ siihn veerde maad, ega˽tu̬u̬d kiä ei taha, et piät olõma tarõ manh `valman (valvamas) Har; läki är `vi̬i̬rde maad, koh kiä näe es; sukõŕmańn tetäss kõrval maad, sis peräst säetäss `paika Se d. (ilmakaartest) Tuul puhub omikust - - puhub maa pu̬u̬lt (idast) Hää; iki läit́s külmä maa poole müristemin, ommuku ja põhja poole (põhja- ja idakaarde) Krk

9. maakoht, küla (vastandina linnale) õlen ikke maal eland, `linna elo `mulle ei `mieldi Lüg; möni lεheb maalt `linna Khk; löötsa pill, seda `mänktakse moal egal pool Vll; Ta oli maal sündind ja kasund Pöi; `lõnnas oo preilnad, maal jällä tüdrikud Rid; ta on maalt pärilt Kul; maal kandase ikke maa `riidi - - süiasse maa `toitu, põle linna `ühti Tõs; kõik lähväd mualt ää, `keegi ei taa enäm mua tööd tehä Juu; linnan ep õle tü̬ü̬d, tuli `seie `muale `tü̬ü̬le Kod; rikkast lähväd, kes moalt `linna lähväd MMg; tulite `muale `käima Plt; maal es käi arstirohu `müüjid Vil; tidrek lännü maalt `linna, `sakse teenistuses Hls; sel aal maal `aŕste olli vähä; siin om linnast ja maalt kogusehen Krk; mes sä tapat `endä sääl maal, tule ärä `liina Puh; temä tiiäp `äste sedä maa elu, temä‿m jo maald esi ka peri Nõo; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah, oĺl jo maal ka `väŕvijit - - sõ̭ss väŕmiti maal kah Plv || si̬i̬ ehits ennast ku `linna ja maad, ei saa minema ei saa Krk

10. a. muld Pane maad `pääle [kui mesilane on nõelanud] Trv; põrmand om maast Krk; sõ̭ss ta tõi maad, pańd lina pääle ja õdagu `mäh́kse mu sinnä˽`sisse Urv; mõsi ma˽tu̬u̬ kasuga arʔ, kasuk oĺl kõ̭iḱ `maaga˽ku̬u̬hn; tu̬u̬ vesi huh́t mäest `alla kõ̭iḱ maa ja kiviʔ; ma naka es inäp `juuri liigutamma, na‿mma˽surõ `maagaʔ, mütsäkuhn panõgiʔ [lilled maha] Rõu; innembist eleti vahe`kambrõh, paĺgest lagi pääl, `samblõ vahel ja maa pääl Räp; pangõ paksõbahe [kartuli] kuh́a pääle maad Se; maale ~ maala panema ~ viima matma `vaesõl mehekesel `ku̬u̬le ar naane, olõ õs mehel miŋgaḱe naist maalõ viiäʔ Se; är `pańte `maala joʔ Lut b. (surnuaiast) pühitsetud maa oo `surnu aid Tõs; eks kabeli aid õle kõik õńnistet moa Pal; seo kotuss, kohn mi no elä, um pühä maa, siihn ollõv vana matusõ paik Rõu; toole maale minema surema timä lätt tuolõ maalõ, śjoost maast lätt tuolõ maalõ Lut; aig `kuolda, tuole maale mindä Kra

11. kaardimast mängu `kaartõ om neli maad: riśti maa, pot́i maa, härdü maa, ruudu maa Har; kõ̭kõ neĺjä maad mul om käeh, haŕgi maa, kruudi maa, pot́imaa, ristimaa; koŕas `hińdäle kõ̭iḱ verevä maa (punase masti) kät́te Se

12. adv a. maani täiesti, täielikult sie vast tuli siis, kui oli juba tuba `maani maas, poledattud Jõe; See maja on ammu maani maas (hävinenud), seal pole änam palgi juppi ka Pöi; põletas teese `ooned kõik maani maha, teese kohe puu `paĺlaks Mär; põles nii `moani maha, ei jäänd muud kui kostan Juu; puol Vau küla põles `muani maha VMr; varass varastap, jääp vaǵa `saina, aga tuli palutap kõ̭ik `maani maha, ei jätä sulle midägi Nõo; ilma tuulõlda˽`paĺli tarõ maani `maahha Rõu || (purjusolekust) Nisukest teist ei ole olemas `ilma `pialgi, kes `ninda `ennast `maani lakku täis võttab IisR; poiss tuegerd kodu, `oĺli `maani täis Nõo b. maalt saadik tumm - - lapsest maalt Lai; sest maalt mina‿i ole üksi veel kodu old Plt; sü̬ü̬k om poolest maalt keenu Hls

maa|koht teat paik või paikkond (maal); maa (vastandina linnale); koht maastikul si maa kõhas ei õle ädä kedägi Lüg; suur `körge maa koht; madalad maa kuhad on kevade vee all Khk; Sel aeal veel ei `tehtud maa `kohtes `kohvi Kei; sellele on tuld ilus maa koht kätte Kos; teises maakohas kasvab kohe teine puu teist `muodi VJg; siin on kõva maa koht, ei ole suod ega raba. mõnes maa kohas on `metsa vähe Sim; on maa`kohte, kos räägitasse tõist `mu̬u̬du Äks; sial maa kohas oli paĺju `uśsisid; see maa koht on tasane, põle siin `miśkid ilu Lai; lohk on madal maakoht Plt Vrd maa|kotus

maja|koer õuekoer, kodune koer (vastandina karjakoerale) meil oĺl sääräne maja koir - - tu̬u̬ nii `kaŕja is hoiaʔ Har