[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

ile ile
1. (tuule)vinu pisine väheline tuul, mis `liiga `kange pole, see on ile; mette tuule ile pole ka Khk Vrd ili1
2. vilin kui tuul `kuskil vilistab - - siis `eetasse tuule ile Khk

ili1 ili (väike) tuulehoog, vinu tasane tuule ili; Täna `söuksed tuuleilid, äkist saad `külma Khk

illes illes – (veidi) viltu — Käi

jahe jahe g -da R(g -ja Kuu) L(jahõ Khn) K I T; n, g jahe S Vil M Kam San V(p jahe˛et Har, jahehet Vas, jahehõt Rõu Vas); n, g jahõ Krl Vas; n, g jahhe Plv; n, g jaahe Plv Vas Räp; jaah́(h) g ja(a)he Vas Se; jahe g jahja ~ jahehõ p `jahja ~ jahjad ~ jahehõt Har; n `jah́hi g jahe Lei a. a vilu, külmavõitu kui tuuleöhk tuleb, on vähe jahem Mus; täna oo `sõuke ea jahe ilm `loogu võtta Tõs; ilm on läind jahedaks JMd; kui ilm jahedalle lähäb, siis one ta (kala) põhjas Kod; `võeti pada liidi päält maha ja `lasti liiḿ jahesse minnä Hel; miul nakap jahe onde Nõo; ilm nakass jahedale mińemä; ilm om jahess lännü Kam; sann om jahess lännüʔ San; [kui ahi oli liiga käre] `laśti `veikese ollaʔ, nikagu `ni̬i̬lduss - - lätt jaahembahe Plv; Külm es olõʔ, aga veitkene jaahe nakass Vas; ilm lät́s jaahebast Se || kergemeelne, tuulepea `Sioksõ jahõda mielega inimest mte sua `usku Khn; jahe miiĺ (pahameel) Vas b. s `vällä `mennä, sääl õled jaheda kääs Lüg; kalaʔ keedete ärʔ, viide leemega `vällä jaahe kätte Räp fig sel on jahe taga (tunneb hirmu) Lai; perse jaah́ (surnud) Se Vrd jahedane, jahetsõp, jahjatsõp

jahvatama jahva|tama S(-dama Rei) L(jahba- Vig) K(jahha- JMd) Iis Trm Pal Trv T u spor V(-tamma); -teme Hls Krk San(-tõme), -tõmõ San Krl(-tõmmõ, -dõme); `jahva|tama u R(-tamma VNg); java|tama RId(-tamma Lüg Jõh Vai) I Äks Lai ?KJn; `jauhhotamma Vai; jauhatamma, (ma) jauhada Se; ja(a)hatamma Räp; jähva|tama Jaa, -dama Emm, `jähvatama Jõe
1. (veskil) vilja jahvatama; jahuks, pulbritaoliseks tegema, peenestama jahu javatama VNg; `mölder vötab jahvatamise eest matti Ans; `mölder jahvatab teri ja teeb jahu Mär; perenaine käis siin pipart jahvatamas Ris; vanemad javatasid õma elopääväd käsikiviga teri; läks `veśkile javatama Kod; `veśki javatas alati, kui tuult oli Lai; `tehti odra linnasid ja jahvati ärä ja Kõp; `veśke jahvats jahu; kama jahvateme Krk; raud kivedest tettänä - - tu̬u̬ vist jahvatadass ärä ja `omgi sime·ńt Ran; käsikiviga jahvetedi kõkke, leeväjahu, kesväjahu pudrust; tsigure jaahatadass kohvist Räp; kat́s `veśkit ei piäʔ kõrragaʔ jauhatamma, et tõne piät vakka olema (öeld, kui kaks inimest kipuvad korraga rääkima) Se || fig hirmunud püksid jahvatavad `püili JMd
2. linu, kanepit masindama peäd vändäst edess-tagasi paegal jahvatama, et ta (lina) `peenes lähäb Vig; linajahvatamise maśsin; kańõba ka jahvatõdi, sõ̭ss tet́ti `kaplu ja `köüd́si Krl
3. villu kraasima kus sa villu oled jahvatand nagu `kraasind või lõnga teind Jõe; siis `mendi `veskile et, `jahvadeti `lõŋŋad ja `lasti `keträdä ja Lüg
4. pidevalt sööma, närima Jähvadab kut kasvaja karjapoiss Emm; jahvatas silmäpilk söögi ärä Krk
5. fig lobisema, latrama, tüütuseni rääkima alalde suu javata Vai; ma tulen eese kotiga ka vahele jahvatama (juurdetulija sekkub jutuajamisse) Rid; Jahvatab nagu `tatra `veske (lobisejast) Han; jahvatab `peale – põle `aśsa eest, teist takka Tor; `suuga on miis jahvatama, aga pane midägi tegemä KJn; mis sa iki jahvatat nõndagu va `tatre `veśki Trv; lase mu ärä jahvate `ende kot́t (las ma lõpetan enne oma jutu) Krk; temä `suuke jahvatab ka alati Ran; jahvatass nigu suu `savvuss Rõu
Vrd jahvama

joodik1 joodi|k (juo-, jua-) g -ku Pöi Muh Rei L (juõ- Khn, juu- Vig Aud) K(juu-Pil) M T, -gu S Saa San V(-gõ Plv Vas Se), -ka, -ga Har -keVõn(jooti|k)Ote; `juodi|k (`jua-) -ku R(-gu Kuu, -go Vai); joot́k Vas, g `joot́k|u Võn Räp, -e Võn Ote; pl joot́kõt Se
1. s joomar, alkohoolik sie on juo `ullemb kui `juadikuie `juadik VNg; Ennem löpeb koera kusi kut joodigu raha Jäm; oh sa vana igavene joodik Emm; mis joodikul muud, et suaks aga toru täis Juu; sa istud nagu vana juodik rüetsakille Sim; ju̬u̬b juadikitegä ühen koon Kod; obese igi andass joodikul `sissi, sõss lää viin tal `irmsess Krk; joodik sü̬ü̬b, joodik ju̬u̬b, joodikule jummal annab Ran; jala käesivä `risti nigu ütel joodikul Nõo; ei olõ joodikal raha `saisu Har; Üldäs jo et joodikul ollõv maha satõn padi all Rõu; `joot́kile jumalast jago, söögi jago ja joogi jago Räp; ka koh om pääjoodik, kõõ̭ himostass eed́erit; põh́aadu joot́k; peräädü joot́k Se; like joodik (suur joodik) Krk; vennäd peris `pihkva juadiked (id) Kod || viltu, keerdu (vedama, jääma) Lase `paulutajess `vergu paul `lötvemälle, `muidu vedäb `juodikulle; Oda `kuue `pallistus `lahti, neh nää vedäb `juodikulle; Ku `ilma `traageldamata igä `riiet masinaga `neulud, `püüdäb `jääda `juodikulle Kuu
2. a joomahimuline, purjutaja; purjus `naine `ohtub `juodiku mehega Jõh; joodikud mehed `lõhkusid mede väravad ää Tor; one üks `põrguline, juadik ińimene Kod; `oitku jumal joodiku mehe eest Plt; läits joodikule mehele Ran; jala `arku, kõnnip nigu mõni joodik mi̬i̬s jälle Nõo
3. kunstlikult toidetav noor loom joodik, ku vana lammas `põlgab [talle] ära ja saab akata imetama lehma piimaga Hag; joodik tallek jääp `parri, temä saap imemist kasinest; joodik tallek lää `lassi Krk; joodik vaśk Krl
Vrd joobõrus, joodikas, joogimees, jooma|kalts, jooma|karu, jooma|kauss, jooma|koer, jooma|krants, jooma|lallu, jooma|läll, jooma|mees, jooma|nina, jooma|poiss, jooma|pukk, joomar, jooma|ratti, jooma|räntsakas, jooma|hulgus, jooma|hull, jooma|härg

jõõrastama jõõras|tama M(-teme) T, -tamma Vas teelt kõrvale libisema, viltu kiskuma (hrl reest), viitama jõõraśt tii pääld `kõrva Trv; ega lumega regi ei jõõrasta, `sände `iäne ti̬i̬, kos regi jõõrastab; ja om ka mõni `sände regi, kes jõõrastap paĺlu Nõo; regi jõõrasts sula `ti̬i̬ga Ote Vrd eerastama, jõõrastumma, jõõratama1, jõõratumma, jõõrdma

kaard2 kaard g kaaru Koe/kua-/ VMr VJg I(-oa-, -ua-) Plt, g `kaaru Kuu; kaaŕd g kaardi KJn M(-ŕt Hls)
1. kaarjas, kõver, kiivas; kaar, kõverus, keerd, viltu olek `veśkikivi on kuaruks raiutud Koe; kieruline kaard puu, teene puu on lahe, aga sie on kaard (ei anna pilbast kiskuda) VMr; kui koard laud paneme lavva `piale, siis - - kaks nukka on ülevel ja kaks all ristati; peri `pääva koard; `vasta `pääva koard; ratas on koard Trm; uks one `lanknud kuaruss; jalas ei õle `õige, tä one kaard, kaaruss lähnud, vedäb kõverite Kod; kaaŕd puu KJn; ku ta `kisklik om, kaaŕt puu, ei `lääki `lõhki Hls; laud om `kaardiss `kiskun - - tõine ots tõisipidi Krk || laŋŋa `kaarud (krussid) Kuu Vrd kaarik2
2. heina- või viljakaar kaarud jävad `lahti - - kõik vili jäi `kaardu; eina kaard Plt
3. ilmakaar põhjakaaŕd Trv

kaarid pl kaarid S(koarid Pöi Muh, kaert Khk, kaer Mus) Kse Han Var Pä(kaer Tõs, kom pl kaaredega Tor), kaari Hls Krk(n kaaŕ)
1. kraas(id) just kut vana kaari loud (lahja) Jäm; kaariga kaaritasse `villu, üks on alumine, teine `pεεlmine kaert; kaari pińnid, öige `väiksed naelad villa `kaaridel Khk; Kaarinahk oo kaarilaava külge kaaripinnidega kinni löödud Kaa; Koari piid on pisiksed köverad roadi otsad naha sihes Pöi; Vill panta kahe kaari vahele ja akeda seda sεεl lahkeks kaarima Emm; Kaari laud oo katti, nende `kaaridega ei saa änam `kaarida Han; kaaridega saab `äńdi teha Mih; vana kaariga `kaarsi; kaari naelad Tõs; kigepäält kaarits villa küben ärä, sõ̭ss veeredets kate kaari vahel silevess, kaari seĺlä vahel Krk || hobusekamm obuse `kaarimise kaer Mus Vrd kaaris3, kaast
2. kraasitäis villu; heie villa om kädsän, ku kädsäst `vällä arutet villa kövvekse, si̬i̬ om siss kaaŕ; kait́s kolm `kaari saa siit, ma `tõmba ärä, sa kohentse lõngass Krk

kaldu `kaldu Jäm Nõo (pool)viltu, längu Puu on `kaldu kasund Jäm; olli otsitu mõtsast serätse puu, kel juur läits `seesi `kaldu Nõo Vrd kaaldu, kallakil(e), kallukalli

kalduma `kalduma Jõh Muh Rei Mär Vig Mih Tõs PJg Tor VMr VJg Iis Kod Plt KJn Nõo Ote San Har Rõu Se Lei, -m(e) Hls Krk, -mõ Krl, -mma Har, pr (ta) kalluss Har Se Lei
1. viltu, kaldu vajuma, alla langema tie õli `kallukal, siss `vanker ka `kaldus `tõise `puole Jõh; paat́ `kaldus ja ma läksi `sisse Muh; `kaldub teeśe küĺle `peale Mär; vikati `kaldub ära, tera `kaldub, see oo siis `käiamese `aegas Mih; akkas korra `viltu `kalduma ja viimast `läkski `ümber VMr; laud `kaldus `viltu Iis; vesi `kaldub tammiss `alla; tee `kaldub mäess `alla; [paat] `kaldub längakille, siis `viskab vett `sisse; kruav `kaldub `kińni, kallassega tasa Kod; lei `kaldum, es putu vi̬i̬l maha Krk; jahukot́t om küliti `kaldunu, nüid lähvä jahu `väĺlä; suur illuss kõeo `olli - -, nüid om maha `kaldenu Nõo; kaal `kalduss tõsele poole, ei saisa õgu San; puu nakaśs mahaʔ `kaldumõ Krl; mul `kaldu kaʔ uma maja küĺlile Har; tark kallu ui, jootik kalluss Se; ai kallu maalõ Lei || noorik `kaldu `maaha (hakkas sünnitama) Se Vrd kalluma
2. esialgsest suunast kõrvale minema; hälbima obune `kaldus teelt kõrvale Tõs; ega sie ime ole, kui ta nisukese pimedaga piaks tielt kõrvale `kalduma VMr; silla ligi `kalduvad eenämule; `kaldus põhja puale Kod
3. mingis suunas arenema, millegi poole pöörama, hoidma `pilbes ilm, vihma `poole `kaldub; änam põhja `poole [heinamaad] `kaldubad (kui külast vaadata või minna) PJg; jõgi `kaldub Õmedo külä puale Kod; saa nätä, `kumba poole `õiguss `kaldup Krk; näiss, kellele si̬i̬ õńn nüid `kaldub Nõo; `õiguss `kalduv õks muide Jaani poolõ Har || kallale tulema ku kahr pääle om `kaldunu Lei || järele andma seeni aani `olli `väega `vasta, nüid nakap joba `perrä `kalduma Nõo || kaduma, lahkuma kohe nukka si̬i̬ veneläne ärä `kaldus; kohe si̬i̬ vesi on ärä `kaldunud; kui sa kodoss `väĺjä `kaldud, ma paan kõik kaasid `piimä täis Kod
4. ajaliselt mingile piirile lähenema päe akkab `õhtasse `kalduma Vig; pääv `kaldub `õhta `puale Iis; tükip ike sügise poole `kalduma Nõo

kaldus `kaldus (pool)viltu, längus Ohrapiad juba allap̀oole `kaldus; Tooĺ [on] `kaldus – üks jalg teistest lühem Jür

kalk1 kaĺk g kaĺgi L K I Hls Se, kalgi Sa Tõs Trv Krk TLä, kalk g kalgi Hi, `kalgi R
1. karm, vali; kitsi, ihnus (inimesest) sie on kalk inimene, ei taha `teisele `anda kedagi Jõe; kalgi südamega inimene Jäm; pehmenda oma `kaĺki südant; kõva kaĺk ääl Mär; Mio `vasta `oĺdi ette kaĺgid Khn; `eśteks oli nii kaĺk, ei taht `rahvale `anda obuseid Juu; `irmus kaĺk inimene, ei uoli teisest inimesest sugugi; mõnel inimesel on kaĺk ial Kad; vaest `ööldi kaĺgi `näoga, see on nigu kivine, kaĺk ja kivine, kes ei anna järele, ei anna ennast loksutata Lai; temä om kõva kaĺk inimene, si̬i̬ om ku `mõrtsuk valmiss Krk; Ta om väega kaĺk inime, ei pallemine ka tedä ei pehmendä Nõo; taal om kaĺk süä Se
2. kõle, vilu (ilm) nii `kalgid `ilmad peab iga päev Jõe; kaĺk küĺm ilm, `kange või vali küĺm Aud; küll `oĺli kaĺk talve Hää; paĺlas küĺm (lumeta külm) on kaĺk küĺm Kei; kaĺk on küĺm Juu; sügisene ilma lumeta aeg on kaĺk Kos; kaĺk tali Koe; küll on kaĺk küĺm KJn
3. kõva, karge a.  tükkis, murenematu, tugev pepud o `neuksed kõvad kaĺgid pikergused `kartulid Kei; see on üks kõva kaĺk asi; `keet́sin vanast kardulest pudru, aga nii ilusad kaĺgid olid Juu; lülüpuu üits küĺg om valge, tõine puu küĺg punakas, kõva ja kaĺk Pst; `kaĺki maad ei taha kennegi Hls; õisukse kardula, `siantse kirivese värvige, `siantse kõva kalgi, ei ole ää; purganti ei ki̬i̬ `pehmess, kurdav kalgi; ti̬i̬ om õige kaĺk ja paĺlass, lõhk õige paĺlu obese `raudu Krk; `kaĺki `leibä Se b.  jäik, rabe, habraskõva puu on rabe, `algas ja kalk Lüg; kaĺgi rauaga põle kedagi teha, teda ei saa kokku sulatada Mär; teĺliskibi `oĺli õege kaĺk Tor; selle kaĺgi vikatil es akka vikati nuga `pääle Saa; kaĺk raud, mis väga rabe on, ei või teda `pińnida ega taguda, siis lähäb `kat́ki VJg; need olid kaĺgid kivid, kes tagumisega `lõhki läksid Trm; pihlakast `tehtasse ka `looka, aga see on `seake kaĺk SJn; kõva kaĺk raud Krk c.  kare (vesi) kaĺk vesi võtab silma näo `kestama Juu; paepõhjaga muas on `kaevudes kaĺk vesi, `erned ei kie tümaks Kad; kaĺk kaevu vesi ei tee kunagi pesu iast Lai; vesi om õige kaĺk juuvva, lubjane vesi Krk
4. intensiivne, tugev, maheduseta ea `selge kaĺk vesi Juu; kaĺk valge (väga ere); kaĺk apu (väga hapu) Amb; kui on kaĺk küĺm vesi, siis pane `suoja `ulka VMr; mõni asi on kua kaĺgi mekiga Kad Vrd kalkjas
Vrd kale3, kalg, kalsk(e)

kallakil, kallakile kalla|kil(e) Vll Mär Tõs Kos Plt San, -kil(le) K, `kallakil(le) R kaldu, uurakil, (pool)viltu Paat oli `laineie vahel kohe `kallakille Kuu; pane `oigest, `tuover on `kallakille Vai; veenõu on kallakil Mär; aid oo kallakil, maja sein oo koa kallakile Tõs; tied on kallakille Jür; kauśs on kallakille VMr; üks kallakille tie; aed vajund üsna kallakille VJg; `voata kauss on kallakille Trm; mõni asi on `alla libameisi, `üeldasse kallakille Ksi; kajo sammas on kallakille KJn Vrd kallakalli, kallakeli, kallakilla, kallakil(l)i, kallakus, kallalla, kallalle, kallukalli

kalluskalla kaldu, viltu ni ku naas suik pääle tükmä, ni lask pää kalluskalla Se Vrd kallukalli

karm1 karm g karmi Rei Rid Aud Ris Plt Kam; kaŕm g karmi Vll Mär LäLõ spor K, Ran, g kaŕmi Tor Hää Kos Koe VJg I Lai Plt Hls, n kaŕm PJg Krl(pl kaŕmiʔ); karme g `karme Muh Kse Han Tõs, g karme Mih Tõs; n, g `karme R (n karm Kuu VNg) spor Sa, LNg Rid Khn(`karmõ) Kse Hää; kaŕm g `karme Var
I. a
1. a. kõva, jäik; kare `meie `lammastel ei õle `karmed `villad, `onvad `pehmed ja tümäd Lüg; `karme `lamba vill, pitk, nönda köva näpu vahel - - `karme kut kadak Jäm; `karme riie, mis pole `pehme mette Krj; [roostes lambaraudade] tera oo `karme villa `sesse minema LNg; Venema seeme kasus `ästi pikäss aga [lina] kiud oli karmim Vig; tarn oo vaa karme rohi, lõhub lehma nisad ää; `karme jää Kse; oo üks karm äärega plekk kah (saag); `karme villaga lammas, teine oo nii kui krousitud ja pehme kui üks siid; [põldmarjal] `karmed kõvadad vääned Var; `metmed `sorti `riidi, mõni karme, mõni libe Tõs; `Laadissärk kolõ `karmõ `vasta paĺjast `nahka `selgä `panna Khn; karm lammas on kellel `sirged `lahked villad Ris; kui `juused on mustad ja `tolmu täis, siis on nad karmid Juu; kadedal on kaŕmid, tigedal on tümad `juuksed VJg; kaŕmi villaga kasukad õleva `soemad, kaŕm vill ei vanu nõnna ärä Kod; `kaŕmi `juukseid oli parem plet́tida, nad ei lähe nii segamine Lai; parem `oĺli kui [loog] sai u̬u̬ `vihma, siis põlnd [raudhein] enäm nii kaŕm KJn; maese `osja [loom] es sü̬ü̬, tu̬u̬ olli karm Kam || terav kui vikatil kaŕm tera ees on, siis akkab `easte roho `peale Juu b. ebatasane, krobeline; jäme, kore see puu oo `karme koorega; kääd oo karused ja `karmed Muh; `karme muda on koa, nii `lahke et kui raputad, pudiseb maha Rid; kanal on `seoke kaŕm nahk Lih; särjed `õeruvad `rohkem ükstese `vasta [kudemisel], särg oo karme, kudemise `aegas, mud́u oo libe Tõs; vahest on lumi nii kaŕm ja krähe, teenekord on sile ja `pehme; kõvad karmid `sukru terad Juu; ku üväss ei õle tambitud [terad], keded one pitkäd ja kaŕmid Kod c. kõva, lubjarikas (vesi) kaŕm vesi Kul Trm
2. kuri, halastamatu, range; kitsi sie on `karme inimine, kie `tõisele midägi `asja ei `anna Lüg; Isa oli `meite `vasta kaŕm, `nuhtles ja `arva `andis `andes Han; kaŕm inime oo kõba südamega Tor; teda on liig karmilt trahvitud JMd; kaŕm mees Trm; õle kaŕm, `ütle `vassa; poiśs one `nätske ja pehme, ei õle nagu `selge arvoga, `Villem oo jälle õege kare ja kaŕm Kod; kaŕmi `kääga Plt
3. külm, vilu, kõle (ilm) `karme tuul, vali, ei õle `niiske Lüg; vahest on küĺm ja kaŕm ilm Juu
4. kibe, mõru, terav (maitse, lõhn) `Tuhlid jäid `kauaks `väljä `tuule käde, on `menned juo `karmeks; tuba `karmed `haisu täüs, eks nie `kassid ole `käünned `jälle `verkuje `pääle kusemas Kuu; öunad oo kibeapud ja `söuke `karme mekk jääb `ümber suu Khk; ma söi apusi `kirssisi, nüid keel oo `karme Mus
5. kähisev, kare eäl nii kaŕm ja krame, köhi nõnna et Juu
Vrd kare
II. s aganad koeraliblikal olaks selja peal nagu `karmed olavad, pisikesed nupud Muh; `karmed oo koa `peened aganad, - - `antass `veistele Lih; karmid (suvivilja tuulealused) Tür Vrd karmaganad

kauda `kauda Kaa Jaa, `kouda Rei Phl, kauda Pha Vll Jaa Pöi Phl spor L(-ao- Var), kouda Rei(-oo-) Kse Han Var, kaada Kär Krj Jaa Pöi Var PäLo Hää, kada Pöi Hi Rid Kir PäLo Hää
I. adv
1. a. mööda, möödas, üle (peatumata edasi liikumisest) Ta läks most kauda, et vilkus aga Phl; siit läks küll [pilv] muidu kauda ilma vihmata Kse; piäb olema läänetuul, et `siia `kalda aeab, a ku maealt tuul oo, viib kaoda (mereaju) Var; tä akkan `kartma ja läin kaada; aeg läks ruttu kaada; se asi oo minust jo kaada; tä kurdab oma ädä, ää kurda kedägi, küll lähäb kaada; kue sa `surnuaeast kaada lähäd Tõs; kauda minnes muuseas, möödaminnes oma töö `tehti kauda `minnes Jaa; kauda `minnes sa pead `sööma Vll b.  sihtmärgist mööda, kõrvale, viltu löi puust kauda; teisel [tünnil] on lauad küĺlelt kauda, see jooseb, teine laud körgem väĺlapoolt kut teine Vll; tuul oo küll kauda, aga paat läheb Rid; `süies lähäb lusikas suust kaada või `kõrva või; puid `lõhkudes läks kirves kaada jala `sisse või `kõrva maeale Tõs
2. kaudu, läbi Siitkouda äi saa Rei
II. postp
1. teat koha kaudu, sellest läbi või mööda Iiumaa kauda `saadi aru `saata Talina, aga Muhu kauda olid raadid `katki leigatud Pha; [Ta] tuli `Tartust `Pärnu kauda koju Han; läksin saana kada Aud; nõmme kauda on su kodu ligimal ku mere kauda Hää
2. pidi, mööda, piki (milleski või millelgi) valu kεib inimese kauda, `köhtus, `selgas, lihab kaila `sisse Pha; önnetus keib ikka inimeste kaada; kuutöbised, mul oli ka lapselt se moed, käind katuse arja kauda Vll; pruut́ kεis aga `peale küla `uksi kaada Jaa; äärepael oo võrgu otsa äärt kauda pael Rid; mis maad kauda ronib, oo kärnkond Lih; `Silda kauda oo tee pikem kui `metsa kauda Han; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; lastase `renni kaada vesi nõue `sisse Tõs; ei läin ukse eest teed kada Aud; sipelgasi oo `metmed `sorti, maad kada `jooksvad; käi `arsta kada, `oota seal ja; `kaela kada `juused maas Aud; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää
III. prep pidi, mööda, piki (milleski või millelgi) sured puu kulbid olid, köisid kauda küla kaua `aega veel - - pulma sööma jäos Lih; muutku kauda `arstisi sai `jälle `köia; kui noorik mehele sai, käis kauda küla `villu `kerjamas Kse; põldvään - - kasuvad kauda maad, õige pikad varred Han; kauda ihu jooseb vesi ja paneb engeldama Var; peenikest lund vihestab kaada maad, suhen taga Tõs; `aigus köib kaada inimesi; `juuse tukad oo sool laiali kaada `kaela Tõs || vastas, ligi kauda `külge, `kõrvas [uss magajal] Pöi
Vrd kaudu, kauta

kaudu `kaudu R Kär Pha Muh Rei(-ou-) Mär Tor K Trm(kuadu vn) Trv Ote Rõn San Urv Rõu, -o Käi Phl Räp; kaudu Sa(kadu Khk ls) Muh spor L(-o LNg Vig, -ou- Han), KuuK Jä ViK IPõ Trv Krk T Kan Krl Har; kaodu Pha Khn TLä; kaadu Muh Kod Räp(-o); (liitsõnades) -kadu
I. adv
1. mööda, möödas, üle (peatumata edasi liikumisest) kargutasid obustega ühetesest kaudu Khk; Juhan oo mu pεεle nönda südant täis et keib kaudu, mette söna ei lausu Kaa; ta läks meilt kaudu, tule üht `sisse Muh; sedäsi oli juba neli nädälid kaudu läin; teese umiku olime juba `Ruhnust kaudu; kõik piäb `laskma kaudu `minnä (ei maksa kõigest välja teha) Khn
2. läbi, (mingit kohta, teed) läbides kummat `kaudu ta tuleb Ris; kust `kaudu sa tulid JMd
II. postp
1. teat koha kaudu, sellest läbi või mööda lähme Märjamaa `kaudu Mär; kas muandi või küla `kaudu JMd; Sõõru kaadu `lästse `linna ja Alatski kaadu kua `lästse `linna Kod; kiriku kaudu tii KJn; mine suurentiid `mü̬ü̬dä `veśke kaudu Krk; Urvaste `kaudu San
2. (millegi või kellegi) vahendusel, abil tervitab kirja `kaudu Tor; ma sain seda tema `kaudu `teada, ma `enne ei teand `ühti Juu; õpetaja `kaudu teĺlitud KJn; Ann `oĺli Jakupi kaodu tälle pudeli `viina `saatnu Ran || `iilimise `kaudu (salaja) käis `toitu toomas Jür
3. pidi, mööda, piki suur viirg kεis sia `selga kaudu `püsti `karvi Khk; `ämlik, `vörku `kaudu [tuleb] ala Kär; poiss kargutab vett `kaudu (vallatleb vees, vee peal) Pha; teine jätab pitka laka, ripub obuse `kaela kaudu `alla Jaa; viina pudel vilgub pääle tuba kaudu; sild `tehti `kuivi nukki kaudu; ju ta teist `silma kaudu `polkas, et ta ikka nägi Muh; `põõsu kaudu; `Talvõ suab kaladõ pärast küll iäd kaudu `ruasi Khn; teist tiid kaudu KJn || öökuĺl elab `metsi kaudu Mus
4. järgi, vastavalt, põhjal, alusel `muistu `kaudu VNg; `meie `arvama oma `miele `kaudu, et sie asi ei õlegi `ninda kuda kohos `arvab Lüg; tedä `üitakse nime `kaudu Kärt Juu; kõik soab nõu `kaudu Pil; ma `vaadi tat `päältse kaudu, ma põhjani periss es `vaade tat; ma `aaste kaudu `arva kui vana ma ole Krk; nõu kaodu narritass kaśs ka ärä, `jõuga ei saa midägina Nõo; ega ta `tõsta ei või, temä kaeb nõu `kaudu, kudass ta saab Ote || es `tiiäʔ tiid, sai peräle külh `silmi `kaudu Krl || meil murrak erineb `valdade ja isegid külade kaudu Vll
5. viltu, kõrvale, sihtmärgist mööda üks końt on ikka teise kaudu lεind (liiges on välja väänatud) Kaa
6. tõttu, pärast oma tervise kaudu ei `saagi ma `kuigi pailu aidata Kse
III. prep
1. peatumata millestki või kellestki mööda, edasi (minema) Volli `tulli kaudu aket (aknast mööda); koovid o ullud, kui `juhtud kaudu pesa menema, siis nogivad silmad peast `välja Muh
2. mööda, piki, pidi möni uhjudab käsi ka kui ta käib, kεεd käivad kaudu `külgi Khk; veri `tilkun kaudu `kaela (haavatutel); vesi nõrises kaudu palet; kolas kaadu `ilma Muh; emäl oli see luu kaḿm ja see kεis nii kaua kaudu külä kui `viimäs `kaotati ärä Var || vastas, ligi `leike lehed `ollid `loogus kaudu maad Muh Vt kalt, kauda, kaude, kaudi, kaudik, kault, kaut, kauta, kaute, kautu

keerdu `keerdu SaLä L Juu TaPõ VlPõ Puh; `kierdu Jõh Emm Khn KPõ Iis; `ki̬i̬r|du (-ii-) Hää I Äks Trv T V, -do VId, -tu Krk Hls
1. a.  kõverasse, krussi lõng läheb `kierdo ja käppärä Lüg; ku `värtän ei `tõmma iast `niiti `pääle, siis niit kisub `kierdu ehk `kaela Jõh; tihva änd, sellega `loodi kaŋŋast, säält läbi joosid löŋŋad, siis löŋŋad äs lehe `keerdu Khk; see oo nii keerd puu, kasund nii, kisub `keerdu Mär; lina piu sai `kierdu `pandud ja `viskasid unikusse Vig; võrk lähäb `keerdu Vän; `Kisklene puu on `seuke `ki̬i̬rdu kasvanu `süidega Hää; uśs kisub `keerdu nõnna et; `keeran `juused `keerdu Juu; sualikad lähvad `kierdu VJg; lass kisub `ki̬i̬rdu, kui kuiv one Kod; küll on keerutanu ni̬i̬d roomad `ki̬i̬rdu Äks; [haigus] kisub minu `keerdu ja kõverasse Lai; tuul `püüräb vahel viĺlä `kiirdu KJn; sul om perä `ki̬i̬rdu, kae kus `suudjas on nüid [noodal] Trv; jõõraku löövä ri̬i̬ `ki̬i̬rdu, jõõrakline ti̬i̬ lü̬ü̬b katsipidi Ran; ku `ju̬u̬sse olliva pää `pääle `ki̬i̬rdu keerutedu ja `sõ̭õ̭ri tettuva, siss üteldi: kae tu̬u̬l om pää ants`kuplin; vanaemä võt́t `amme säĺläst, keerut `ki̬i̬rdu, siss laśk tule `pääle keerust laḱka, siss kadusiva kirbu ärä Nõo; Sa är teku tad `langa ni `ki̬i̬rdu Urv; kapl om `kiirdu aet teten Krl; võttava hanna `ki̬i̬rdu `säĺgä ja läävä kos kolmkümmend Har; kõo vits um `vindsõ, tu̬u̬ pöördäss `ki̬i̬rdu, siss um tä sääne pehmelik Rõu; kablal om kah nööräʔ `ki̬i̬rdo lännüʔ Räp; muni puu om `väegaʔ `keerdo kasonuʔ; lät tõõsõga `ki̬i̬rdu Se; lang lätt `kiirdu Lut b.  kõveras, keerdus; viltu umalad kasuvad `ümmer puu `keerdu Tõs; kui `kierdu rehä tein (pulgad puseriti) Khn; kuu one nigu sirbi teräkene vi̬i̬l vähäkene `ki̬i̬rdu Kod; ki̬i̬rt reṕp lääp `ki̬i̬rtu üless Krk; ütsipidi `ki̬i̬rdu kit́se sarve, tõesipidi `ki̬i̬rdu siku sarve (iga asi omamoodi keeruline) Puh
2. ringi (käimisest, liikumisest) keik kohad läkst `kirjuks, pää lääb `kierdu Emm; Tantsi `aegas naiste seelikud lõid `keerdu `seĺgas Han; [Varda] alt ots käib `seukse auguga talla `sisse, siśs annab `ki̬i̬rdu käia (käärpuudest) Hää; piä akas `kiirdu `käimä KJn; ku laaleti: `eśsü, `eśsü kurekese, [siis] nakassive `ki̬i̬rdu `käime Trv; ku̬u̬t́ oĺl ilusdõ varrõ `otsa `pantu ja tu̬u̬ kävve nii `ki̬i̬rdu San; nä juusk `kiirdo (kiira-käära) Se
Vrd keeru

keereldi keere|ldi S, -lde Käi, -ĺdi Trm; `kiere- IisR, kiere- JMd VJg
1. viltu; kõveras; vaheliti Kiel õli `kiereldi `suussa, miel õli mõtteldi `piassa rhvl IisR; aid `vaibund keereldi, saab tale argid ala `panna, muidu leheb tükkis küljeli Khk; nää mool on kääd nii keereldi (liikmed haiged) Kär; Obu oli nobe ning tee auklik, nõndat rattad keereldi `järges; See asi äi istu, sii oo midagi keereldi Kaa; Eks sa kuju keereldi aasad, siiss venib vähem Rei; ree aasad lähtvad keereldi Phl; tie on nõnna kiereldi `tehtud VJg || koira perse ikka keereldi kui ta jooseb, ajab teist `külge keereldi ees; `näätse kui keereldi `jalgadega see keib, teeb suri kalandi `jälgi Khk
2. keerdus; puseriti Möni puu kasvab metsas keereldi, see oo sańt `luhkuda ka; See oo nii keereldi, ät seda‿b saa kuidagid `lahti Khk; resa `ambad on suuss na teisepidi keerelde Kär; Taal sukad üsna keereldi `jälgas Rei || kõveras kiereldi `aeles muas JMd
3. kõõrdi Kellel `keered silmad on, teine silm vaadab tese külge, sene `kohta ööda, et ta vaadab keereldi. Ähk kirmab `jälle Rei Vrd keerd, keerdus, keere1

keerest keerest viltu(selt), keereldi rattad köivad keerest, köi tee peal mitte; see köib naa keerest = ta köib teist `külge kaudu Muh

kegus, kegusse kegu|s R Juu ViK Lai; -sse IisR Kad
1. kõveras, kössis; viltu, vildakil kui inimene `külmaga kuob, siis on kegus Jõe; `Koorem on kegus Jõh; Muti Ansu piip oli sedäsi kegus; mis sa istud nii kegus Juu; iste on kegus VMr; istub teine kegus riie pial nagu ie essa kurgu all; sie suat jäi kegusse, küllap kukub varssi `ümber kogu kantse kruamiga; `kuorem jäi `kangeste kegusse Kad; persse alune on kegus VJg
2. kehkvel, elevil Vat kus vanames nüüd kegus `nuare `naise `kõrvas; Oli `jälle `teine kegus, `mutku `kiitas oma `värki; Laps oli kuhe kegus `kaasa menemas; Kes sind on `kõrvist `tõstand, et `ninda kegus IisR || Oras läind pärast `vihma `ninda kegusse (kikki) IisR Vrd kekkus

kiba1 kiba Hi/keba Emm/ spor L K, Ote
1. kangaviga a. lahtiselt kanga peale jäänud lõimelõng üks löng `teistest `välja jεεb, see saab kiba nime Käi; `kangal oo kibad sees, kui mõni `lõime lõng jääb pikemale `väĺla Aud; kui niis pikem, teeb kiba `sisse PJg; niitse kat́ti, kiba on `kanga pääl Saa; kangas kibasi täis Koe; `kangale kibad `sisse läinuvad (kui lõimelõng katkenud) Ksi; üks lõng jooseb kiba Kõp; `kangal on kiba `pääle jäänu Ote b. tühimik kangas `kangal jään kiba `sisse, kui sõled ees oo; kiba oo `kanga tühe, arv koht Var Vrd kibalõng
2. (viltu kiskunud serv) Vaat ku käärpuud sul `viltu on, siiś teine äär jääb `kangal pikemaks, või `jälle sualaad teĺledel `viltu on, siiś teine äär kasub ette, si̬i̬ on kiba Hää

kihe kihe Sa(ke- Mus Vll) Hi (enamasti koos verbiga käima) valesti käärima (õllest) ölut kihe `kεima akkand Khk; vahukord kadus pealt ära ja, polnd änam `kεima peal, siis `üiti kihe kεind Mus; ölut toppis kihe `keima minema Kaa; Kui ta (õlu) kihisema akkab siis ta vöib `kergesti kihe `käima koa `minna Pöi; Taal ölletegu läks sandisti, kihe`käärimine sees Rei; ölut hakkab kihe `käima Phl || kiiva, viltu `Vanker hobuse järel tikub vεhe kihe kiskuma Emm

kihta `kihta kiiva, viltu pool`kihta `Saasna maa `varjus Rid Vrd kihtu, kiuhta

kihtu `kihtu Jäm Khk Mus Kaa Emm Käi kiiva, viltu Sammas on pisut `kihtu maha `pandud, vöi on ta `kihtu vajund Jäm; `teiba otsad lüiasse `kihtu vaheks; säält `kihtu üle pöllu nurga vöib küll minna Khk; vada kuda `vaatab `kihtu `silmadega; `vinklil o üks küĺg otse, teine o `kihtu Mus; Meni riie on `kihtu`ruutu, teine jälle otse`ruutu Kaa; üks sihane tormioog käis `kihtu seda`viisi läbi Emm Vrd kihta, kihtukile, kihtumesi, kiuhta

kihtumesi diagonaalselt, viltu Laev liigub vahest tuulega edasi poolkihtumesi, jooks viib seda kursist körvale Emm Vrd kihtu

kihvakile kihvakile Krj Vll viltu kihvakile `teibad kurendus aial Krj; oja (hoia) see natuke kihvakile nönda et ta siit `sisse lähäb Vll Vrd kihvakili

kiilaste `kiilaste viltu pεε `kiilaste, pεε pole `öige end Emm

kiilus3 `kiilus viltu Nendel vist laõ `kuulass `rooli mitte: laõ oli `kiilus, kuõvatas rooli ää Khn

kiiva `kiiva Jõe Hlj S(-e Khk Kär Pha) L(-e Kir, -ä Tõs) Ha, `kiiba Mar JMd viltu, kõverdi; kallakil; lääpa(s) a. regi jooseb `kiiva; `saapa korgid olid `kiiva; mis sa vahid sääl, pεε `kiiva `otsas Jäm; katus on keik `kiiva vajund Ans; poiss ajas suu `kiiva (hakkas nutma); tee lähäb `kiiva Mus; `saagis lava otsa `kiiva Krj; `õmlus oiab na `kiiva Mär; rehaluse värav `tõmmab `kiiva Kse; pane iluste otse, ää pane `kiiva Juu; Kui tüe ei edene, siis ikka mõni asi kisub `kiiva Jür || fig kinga kand on `kiiva (rasedusest) Jäm; `vaatas vasika kohe `kiiva (kaetas ära) Khk; mette `ühte sõna ei ole ma `kiiva üteln Muh; `kiiba menema (pilvevinesse tõmbuma) Mar b. (atribuudina) `kiiva `käimisega Hlj; see tuleb nii `kiiva koormaga; `kiiva silmaga vaatama (kaetamisest) Jäm; `kiiva tee; `kiiva nurk; Kiive kiŋŋage oo nii sańt keie Khk; `kiiva ninaga Krj; `kiiva `silmadega Pha; oleks mulle üks inimene `kiiva sõna üteln Muh Vrd kiivi

kiivakil, kiivakili kiiva|kili Kaa Krj Jaa, -kil Jäm Juu, kiiväkil Saa (pool)viltu, längu(s) Öumpuu oo kiivakili kasund Kaa; molli ajand kiivakili Krj; aid on kiiväkil Saa; toa nurk on nii kiivakil, se tahab otsekohe `tõsta Juu || (atribuudina) sa oled kiivakili `koorma teind Jaa

kiivama1 `kiivama, kiivata Khk Pöi Ris Nis Juu, `kiivämä Saa a. viltu minema, kõveriti kiskuma; viltu tallama ma pia `kautumissi `kiivama säälkattu läbi Khk; Oleks ma sind tunnund, küll ma siis oleks eest ää kiivand Pöi; ta (loom) `kiivab vägise (kipub teiste sekka) Ris; regi kisub `kiiva, akkab `kiivama Nis; mis sa `kiivad, käi otse Juu b. viltu vaatama, kõrvalpilku heitma Kui ma terit antsi, siis ta muidu äga korra kiivas mo peale Pöi c. riivama, puudutama `vanker `kiiväs mind Saa

kiivas1 `kiivas Jõe Kuu/-ss/ Hlj IisR S L(-ä- Tõs) Ha Rak, kiivas Kad, `kiives Vig(-b-) Kir Tor Pil, `kiibas Mar Aud(`kiibes) JMd Plt viltu, kõverdi; kallakil, lääpas maja nurk on `kiivas Hlj; Meite ukse ees on üks `kiivas pirnipuu Jäm; pεε `kiivas `otsas Mus; uks oo `kiives, nurgad ei köi otse mette Kir; Veske tiivad oo `kiivas Han; mis sa köid poiss nii pool`kiibes Aud; püstandaed on tiht aed, pool `kiivas `laotud Juu || elm oo `kiibas (pilves) Mar || atribuudina Meite poiss sai eesele ee [töö]otsa, menigit mees vaadab kiiva silmaga Kaa; `kiivas silmäd Juu Vrd kiivis

kiivlesti `kiivlesti viltu Käib pää `kiivlesti `otsas; se (töö) läheb `kiivlesti su kää Rei

kipakil kipakil Jäm Mar viltu, kallakil Postid on keik kipakil Jäm; nii kipakil teind selle, see läheb küll tä käest `ümber Mar Vrd kipagali, kipagast

kiskuma1 `kisku|ma R(-maie Lüg; `kisko- Vai) eP (`kisko- Emm Käi Lih Kul Ris; `kesku- Kse Juu, `kesko- Rei LäPõ) TMr; `kisk|ma Vig Han(`kisma) spor Pä(`kisma; `kjõsma Khn), Kod(-mä) MMg KJn eL(-ś- Rõu; -me Hls Krk San, -mä Lut, -mõ Krl); kisuma Var Hää Saa; (ma) kisu(n) üld (kiso- Vai spor Hi, LäPõ, kjõ- Khn, kiso Plv Se, kissu Rõu); (ta) kissob Kul Rap; da-inf kista Khk Han Pä Krk
1. tõmbama a.  tirima, sikutama tuo `taŋŋed, miä akkan `naulu `kiskuma `vällä Vai; tuul kisub puud juurile üles Jäm; sulu ehmestel `kistasse raad küljest ee ning pannasse padja `sisse Khk; Siis pidi söuke maknee·tiline jöud `kiskuma seda keppi maad ligi (veesoone kohal); kisu puri `sisse (pinguta sooti) Mus; poiss kisub `vardad suka sihest `välja Vll; kesome ikka ja `voatame, üljes `mõrdas Rid; `ambud `kestasse suust ää Mar; `raktor `kiskus kõik `väĺla mes kibi `liikuda `andis PJg; tuule keeretis - - kisub eina tükkisi ülesse, `kõrgele Sim; `tihke arjaga `kiśti [linal] `kuprad otsast ära Trm; mehed `kiskid `noota; ket́t kisk lehmäl kõri `kińni; minä kiśkin süded pada `alla Kod; eläjä röögiv `kangest laudan, tahave `valla `kisku Hls; peenike ja kõhn, nigu läbi `laudu `kistu; mõladega mugu kisut iki `vasta tuuld Ran; kisut toda `võrku ikki valiste Puh; kissime õhvakõsõ turb avvast `väĺlä; vesi `kiirleb ja kisup inimese `sisse; ligeda palaja piat kätega kõik iluste `sirgess `kiskma Nõo; enne `oĺliva `valtaga kajo, pangiga kissime [vett] Kam; aho suu i̬i̬n [om] sääne havvakõnõ, kohe tuhk ja hüdse `kistass Kan; tuhk`hauda `kiśti hüdseʔ ja tuhk `sisse; `ku̬u̬rma om vaĺmiss, vaia pu̬u̬ḿ pääle pandaʔ ja˽`kińni˽`kiskuʔ; kuiss ta pini hanna nii `persede kisk Har; rehe `kaartõ veere alt kisi napu `vihkõ Rõu; seo ilma `aigu om roobiʔ `minkaga hüt́si kistass Plv; Oĺli kõva [vägi]`pulka `kiskma Vas; sõrme `kiskmine, sõrmõga kistass, `joudu kaiass; vägi`pulka kisuti; katusõst kistass `oĺgi; hammast kistass `vällä, `tohtri õ̭ks kisiʔ Se; um hüä tüühopõn, kisk `atra `hüäste; sääne vasta mäke taha‿i mindäʔ, suurt `kuurmat taha‿i `kisku, a `kõhtu um Lut || eraldama; (nimestikust) kustutama, tühistama Luke mehe kissivä `endä `valla, es tahava kroonu vallaga üten olla Nõo; kiśk opõtaja man maha pääkoolist Har; tä üteĺ ärʔ, kiśk umma sõ̭nna tagasi Se || kellegi poole hoidma sulane kisub pereme `puole; `päiväd kisuvad sulase `puole (lühenevad) Lüg; päiv kisk oŕa poolõ (lüheneb), päiv kisk perremehe poolõ (pikeneb) Vas; pinigi kisk peremehe poolõ Se || kaaluma, (välja) kangutama Kivisi on sealt [põllust] `välja `kistud käristud küll Pöi; `kanda sai `kistud, talupoead põletasid nεid Tõs; ma siihn kivve kisu ja `kandõ kanguda Har; üles kiskuma meelde tuletama; esile tõstma kas tahetasse akata veel vana `ennemuistist orja`põlve üles `kiskuma Rid; mis sa sest vanast aśsast änam akkad `uurima ja `kiskuma teist ülesse Hag; tä kiśk sjo aśa üless muido sedä es `olnu meil Se b. (riietumisest) `kiskusid ennast `riidest εε, vesi veel `sauna toomata Khk; Läks nii palavaks, ma `kiskusi omal muist vattisi seljast ää Pöi; `keskus eese alasti Mar; ma pane vahel lośsid `otsa ja vahel kisu ära Aud; südä oli täis, `kiskus enese `riidest `lahti Juu; minä kiśkin jaki seĺjäss ärä Kod; kisu jala `valla Krk; naese `kisknava mehel pöksi maha Nõo; kiso minno `rõ̭ivist vallalõ Se; kisuʔ `rõivaʔ `säĺgä Lutc.  (tuule, õhu liikumisest) lõõtsuma, (läbi) tõmbama, puhuma `tõmmaka sie uks vahe päält `kinni, siis tuul ei kisu läbi Lüg; tuult kisub `aknast `sisse Tõs; Uks `oĺli madalam, tema ei `võtnu nõnda [suitsu] `väĺlä, `repneauk `kiskus `rohkem Hää; kui uks `lahti on, kisub tua külmaks Kad; pliita kisub Kod; hinge kiskuma hingeldama Ise `ähkis ja `puhkis, `kiskus `inge Lüg; kisub ~ veab `inge, sureb varsi ää Vän; `hõngu kisut nigu `siidi; taa ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har || pumpama [tuukritele] `kistatse `luhti ala, muidu lämmatavad ää Musd.  (suitsetamisest) mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d Kod; mis sa kisud sest piibust, `ühte `puhku piip suus KJn; kisk õ̭nnõ taad juńna Rõu
2. (seoses mitmete maatöödega) a. (juurtega) maast üles tõmbama; kitkuma, katkuma `sirbi nogaga kisuti `erni VNg; lina kisoda ja `riividä `kuprud `vällä Vai; odra nii lühine, saab juuril ära `kistud Jäm; leigeste `rohtusid tuleb `kiskuda, uppuvad juba üsna ee Khk; nögest on ullud loomad, ma kisu neid `palja `kääga lehemdele Rei; `suĺga akatasse kana pealt ää `keskuma Mar; paar nädälad, siss akatasse linu `kiskma ja `kamma Vig; Naesõd akkasid madaru `kjõsma Khn; `kiskus põllu seest ohakid Rap; tümikad tahvad ää `kiskuda Jür; linad on nüid juba `vaĺmis `klaasind, nüid süńnib `kiskuda Amb; karjane - - `kiskus `kuuskede alt kuuse juurikaid Koe; käis lina `kiśkjid `õt́sman Kod; mina kisun ua `puhtast Pal; kivi sammalt es kästä kista Krk; kisu `käega maa seest noid kanarige Rõn; kanõpit ei kisuta innõ ku `tolmumma nakass Rõu b.  (kinnisest vaost) kartuleid võtma `tuhli `kiskumise `aeksed ilmad olid vihmased Ans; `tuhli varred `lähtevad mustaks, siis taarist `tuhlid ää kista Khk; Ema läks pöllalt `tuhlid `kiskuma Pha; Olet tei juba `tuhle `kiskond ka Käi; `möisas käisid `kardolid `keskomas ja maha panemas Rei; lähme `tihli `kisma Tõs; kardulid kistase Tor; mine kisu üit́s korvi täis kardult Krk; ei olõʔ `kiskmin ubiniit Lei c.  (koormast, hunnikust) maha tõmbama sõńnikud `kiśti väĺlal kabliga maha Sim; konguga `kistass sitta maha Puh; `u̬u̬pis vanast `olli `puune konk, kellega sitta maha kisuti Nõo; kiśsime laadast sitta `väĺla Võn; ma ni kõvastõ kisi, ku sita hankki lät́s `kat́ski Se d.  niint, tohtu rebima; peergu lõhestama kasest kisuda `piergu VNg; `kiskusin `tohto, akkan `virsu tegemä Lüg; akka tänä `pärre `kiskuma; `lähmo `kosko `kiskoma Vai; männi puust `kistesse korvi `piirgusid Khk; kisu ~ löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; viisa suge `kistud lõhmusest Pär; sis `tehti kiiniga `särmed ja `noaga `kisti piiruks Rap; tõin tänagi metsast sarabu keppisid, tahaks `pindu `kiskuda Amb; niin`meister oli sie kellega `pilpaid `kiśti VMr; niinepust saab `niini `kiskuda Iis; `metsä `käidi `kõśki `kiskman; `kisksid kase `tosta Kod; kisutasse `niini, enne vanasti `tehti neist `köisi Ksi; karjatse ja tüdruku `kissive pirru Hls; pajost kistass `niidsi Nõo; ma sai mõtsast üte `kistu kose Ote; poisiʔ `kiskõʔ `pirdõ Krl; niidse omma˽`kistu ja `katsa mähidü Har; mähä `aigu `kisti noid `kośki Plv; pirru`kistava väit́s sääne, sarvõst oĺl vaŕz pant Lut e.  (lehma lüpsmisest) maksa teda (lehma) mette `kiskudagi, `kinni jätta parem Mär; üit́s muna koore täüs tule vi̬i̬l [piima], ei massa kista änäp Krk; sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu
3. mingisse asendisse tõmbama vanus kisub `küüra juo ja kõvera; kramp kisub kokko `üöse, `kiskus kääd ja jalad kokko Lüg; [haigutamine] Kisub kõri `laiali Jõh; muutku äga akab mokka `kulpi `kiskuma (nutt kipub peale) Ans; `päike kisub lavad köveraks Khk; koer kisub kerase Muh; uss kisub kägarasse Rei; kesob üsna eese kokku Mar; ole ilusti `sirge, ära `kõõsi kisu Hää; kaśs tige, kisub `küiru; krambid `jalge sees, kisub jala `kangeks Juu; uśs kisub ennast `kierdu Iis; Naha kiskund `kiprasse Pil; raḿp kisub jala kokku Hls; siil kisk `kerrä; ärä kista mokke `vingu; keśu kiśk kaala `rõnksi (odra pea vajub longu) Krk; `Perse tuhara kisup `kangess `istmisega Nõo; om `endä `kühmä kisnu Kam; Nii hirmus külm oĺl vällän, et `õkva˽käe˽kiśk `hanku Urv; huśs kisk `kerrä Se
4. (kaardu, kõverasse, kinni jne) tõmbuma lüli `kuuse puu kisub `luoka Lüg; `sõrmed on kõvera `kiskund Jõh; see oo nii keerd puu, kasund nii, kisub `keerdu; silmad akkasid `kinni `kiskuma, une rammastus tuli kohe `peale Mär; `saapa nenad `kisvad ületsi Tõs; laud oo `kummi `kiskun Aud; vörk kisub tiidaku Ris; lauad kõmmeldavad ja kisuvad `koardu; kuue õlmad kisuvad ülesspidi Juu; kippus nagu `kööksu `kiskuma, kõberasse, `küiru Tür; `taimedel elukad sies, siis lehed kisuvad kämarasse VMr; [ta on] paĺlu tüöd teind, [keha] akkab juba `vimma `kiskuma Sim; `aĺlad terad kisuvad `kirtsu, `erne ja ua terad Trm; kase tost kisob kruppi ja `pullo ku lähäb kuumass Kod; jalg kisub `krampi `öösse Lai; kübärä veere kisuva kõverase Trv; lülipuu kisub üles poole Hls; laud o [kuivades]`vändä `kiskun; paper kisk `kärsä tagasi ku rullin om ollu; lõng om ülearu ki̬i̬rt tett, kisk `säŕgä Krk; [linal] ligeda veere kisuva `köprä; nüid om täl ka nägu `krömpsu kisnu Nõo; kuusõ kosõdõ katusõʔ `kiskva `kupri Krl; külmägä kisk `kühko Räp; `kiskuss `kühmä, lätt vanast Se; kokku kiskuma 1. (mõõtmetelt) vähenema (kuivades, vananedes jne) `vergo `silmad `kiskovad kogo Vai; Saabas oo kuivades nönda kogu kiskund; Meite poodis akab keik värk nenda kogu kiskuma Kaa; sõĺg surub `kanga laiale, mud́u `velne kangas kisub koku Vig; riie on pesus kokku `kiskun Ris; kisub kokku vanudusest JMd; nahk kisub kokku Trm; rõõvass kiśk kokku Trv; emäl olli suu kõik vanavusest kokku `kistu Rõn; villanõ rõivass kisk vanutõn kokku Krl; ta vanahuss om su `väega kokko `kisknuʔ Vas 2. krampuma rambi käive `pääle - - jala või käe soone kistass kokku Krk; nigu soone oless kokku kisnuva Puh; puŕk kiśk mul sedävisi kõtu kõiḱ kokku Nõo; jalg kisk ~ kistass kokku Har; siss kui jo krambi lööse, nakass `suuni kokko `kiskma Se
5. (mingis suunas) muutuma a. tuul akab külma `poole `kiskuma Khk; Kui tuul vastale (vastupäeva) kisub, akab sadama Kaa; ilmad nenda tuisuseks `kiskund Vll; nää kisub `sõõna, akkab `vihma tulema Mär; Taevas na aĺl puhas, kisub vihmale Han; akkab `kiskuma sügise `poole Pär; joba videvikuss akab `kiskma Kod; puud on ärmatand, kisuvad `valgest; odrad akkavad `ruugest `kiskuma Lai; päe kisub ~ veab `õhtule Hls; ilm kisup `vingu ja `pilve, ei tää ka sadame tule; si̬i̬ (inimene) kisk küll saa manu (ligi 100-aastaseks) Krk; tuule om jälle `õhtu poole `kiskun Hel; kisub ämäräss; ait tetti `kõrgõdõ - - et tuul alt läbi käib, ei kisu `rõskõss Ran; tuult kisk (tuul tõuseb) Se || tikkuma, kippuma Elu kisub vägisi `kiiva `kiskuma Kaa; Õdagu pää kisk valutama Nõo || küll oo `kiskun näost `alla, kõhnass, kuivass Tõs; näost om ar˽`kiskunu ~ `tõmbunu Se || tuli änd sääl kisk (liikus) `taeva pääl Krk b. (olukorra) muutust põhjustama tuul kisub vihma ülese, kisub vihma pilved ülese Kaa; sulg kisub nenä vesitses Tõs; küĺm kisub silmad vesiseks Kei; vesi kisub puu `tihkeks Juu; sie tuul, sie kisub `vihma KuuK; Aga koe jäeb kõrvuti, siis kisub `riide puha `kortsu Amb; sibul kisub siĺmad vesisest Trm; külm kisub näo kibedaks Plt; päävä käen ja külm, tä kisk ka [riide] `valgõss Har; noho kisk nõna `lahḱi Se c.  kõrvale kalduma, viltu minema `vanker kisub tielt `korvale, `toine johivits on `kangel, `toine `lotval VNg; sahk kisub väga maa `sisse Mär; regi kisub `kiiva Nis; `vanker kisub tee `kõrva Juu; kui `ärgiga `künti, siss pidi ärjä ike olema, muedu oless tõene äŕg tõesele poole kisnu Nõo; vanger juhip, kisub kõveride, tõsele poole `rohkemp Kam; no küll om `jõ̭õ̭rdlikanõ ti̬i̬, `õkva väǵüsi kisk ri̬i̬ ti̬i̬ päält ärʔ Urv; no koe sa (kuhu sa) kistat, ku sa `riśti lähät, ei lähä ilusadõ (lõnga ketramisel) Har
6. ligi tõmbama; huvi äratama; sütitama, kaasa haarama siin on `praegastki midagi, `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, `aina lüöb `senna Jõe; tama `kisko minu ka `naurama Vai; mustad `riided `seĺgas, kesovad nii palavikku (kuumust) ligi Juu; nemad (puud) kisuvad `pikse ligi Kos; nigu `kiśti ära tulema; sie tüdruk `äśti kisub ligi VJg; tohoo·h, vanu igi vi̬i̬l kistasse mehele, ise jo viie`kümne `uassane Kod; `endaga kurja poole `kaasa `kiskuma Pal; ku `kange kuum päiv, sis `õkva kisup su unele Nõo; tiä oĺl `väege ää `tańdsja, tedä kõ̭iḱ `kiśki `tańdsma Krl; ka kurivaim jo kisk kõrdsi poolõ; [jalad] `kiskva ~ lääväʔ jo kerigu poolõ Se; minnu nii kisk mindäʔ, `kiskmese kisk är mindäʔ Lut || viipama, kutsuma `käegä kisk minuda, et tule `seie Kod; kisu tõõnõ kõrvalõ, midä tahat kõ̭nõldaʔ Se
7. (teesklemisest, tehtud olekust) Eks ta mattussel `katsund küll nuttu `kiskuda IisR; `kissid `kangeste naerda Tõs; mõni on nihuke eläv, `paĺlast kisub aga `naeru Juu; sul põle äda kedagi, näe kisud `ainult `nutma Koe; seda ivakest `laulu `kiskus kõigest jõust (kukest); akkas nuttu `kiskuma Lai
8. kurnama, vaevama; nõrgestama egä ma rahulikkult ei saand magada, köhä ikke `kiskus; `kange köhä akkab `kiskumaie Lüg; laps on [imedes] ema nenda ära `kiskund Rei; krambid kisuvad, jalad valutavad aina KuuK; lehmal käind `tallaja seelas, küll `kiskund ja `kiskund iga `üösse nat lehm lõppend jo ää JMd; mua igävess ärä kistod (kurnatud), mitu `uassad ei õle sõnnikud suanud ei rammutata Kod; ta lask [last imetades] ennast igävest är kista ku luu kärbüss; poja om vana emmise är `kiskun, ku luu ja nahk Krk; lehmä˽käävä su̬u̬ `pääle, venitäse ja `kiskva `endä äräʔ, jäävä `aigest sääl pori seen `käümise peräst Võn
9. välja imema, tõmbama, imama kuppu `sarved, `neigä kuppitasse, kisuvad paha vere `vällä Lüg; pane kollast `seepi `paise `pεεle, see kisub mäda `välja Khk; vase kiht peab seda `aigost `välja `keskoma Käi; `plaaster kesob mäda `välla Mar; salakoi - - apu leivä tainast ja `kisvaid `asju `pandi `piäle Var; apu kapsas, tema on `kange `kõike `väĺla `kiskuma Juu; teeleht kisub viha vääĺa Amb; ku jalal `paistus on, siis sinine savi `kiskma ärä Kod; kupp kisub alape vere `vällä Hls; nu `väikse kaani kisuva kah verd Kam; `plaastre kisk `haigust vai tõpõ Plv; kihulanõ - - om `kiskno verd täüś Se || (pleegitamisest) pääv kisob `väĺja kõik `riided, võtab tõesele karvale, kisk `vaĺkjass Kod
10. enda kätte haarama, ahnitsema; nöörima aagerdab kie `püiab kõik oma kasust `kiskuda Lüg; kormitaja inimene, kõik aśjad ta oma `poole kisub Aud; igä üks kisub ikke enese `poole, köened ikke oma `poole Juu; saksad kiśkid `reńti inimesse käess, akasid talu`poegi õege `nü̬ü̬rmä Kod; ta kisuks kõik oma kätte, teine ei tohi ivagi `saada Plt; muut ta ei ti̬i̬ ku `ti̬i̬ntride käest kisk `palka ärä Krk; kiśk ja ahnits `endäle sedä varandust kokku, mes tä sest sai Ran; tää kisk vaest inemist Plv; mis sa inemiist nii˽paĺlo kisot Se || vähendama Peremehel oo `söuke sant viga külges, et akkab pärast palka alla kiskuma Kaa; ma kisu ennembi maha ku manu panõ Har
11. katki tegema a. hammaste või küüntega rebima; hammustama kull `kiskus kana purust. kull on `kiskund mittu kana Lüg; kugod kui `taplod, siis `kannuksiga `kiskod `toine toist verisest Vai; äisa obu, vihane, kuri ka, ligi lähed, tahab kista; süva rohu `sisse‿p tohi `minna, uśs kisub Khk; ta on teise suud-silmad keik laiali `kiskund Rei; oli loom takka `kistud, va liba teind seda Kul; koer oo `kange `loomi `kisma, tahab `loomi `kiskuda Tõs; ullu koera `kistud ma põle koa näind; sai koera kääst `kiskuda Juu; ku [rase naine] undi kistod liha `sü̬ü̬vä, `suava tige laps Kod; kas si̬ koer kisub SJn; uńt kisk `lambit Krk || narrima, nokkima mis tädä kisutasse, midä tämäst `ninda pali `pilkata ja nokkita Lüg; mis sa kisud seda ehk teed maha Muh; Ta na koer kiskumas Käi; mis te tast kisute, mis te tast tahte Juu b.  puruks rebima `Kiskus kirja mu `silmade ees tükkideks Jäm; `kistasse kõik `lõhki Plt; lõõg puruss kist Trv || fig Mitte ei `jõuva, kisu vai tükkidest (tööd rabades) IisR; kisu vai küüned piält ärä Kod; ka ma ennäst pia `lõhki `kiskme Krk || fig taga rääkima üks `kisku minu viel, ei tea, ken minu `kisku Kuu; nüid kisub üits miu, `tõmbap kõkst ja kõkst (luksud käivad) Nõoc. lõhkuma, lammutama karu kisub `linnu puu purust Lüg; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; tuul kisub katust Rei; aud oli `lahti kissutud ja `surnu `paĺlaks `tehtud Rap; taaŕ taht ärä kista (~ `lõhku) ja uut jälle tetä. `kisti ärä, `mõsti ärä puu, õle visati ärä, taari tõrik `mõsti ärä Krk; kui sautarri `naati maaha `kiskma, `naati `härbańne tegema Vas c.  sisse murdma, röövima aida `kiskje, aida luku `lõhkje. sääl olli ait ärä kist Krk; aida kisiʔ ärʔ; naisõl kiśk arʔ kirstu Se; (mesi)lindu, mesipuud kiskuma mesilasperet hävitades mett võtma `lindu oss vaja kista ollu, mett võtta; ma taass `täempe mesi`lindu är kista; ka te `ende mesipuu ärä kisside, ka te saide ka mett Krk
12. riideid kandma, kulutama kisu ennemdi vanad `riided ära, siis akka `uusi `saama Jäm; kes kisub veel `valged villast sukka Kär; oli küll pühabe aga vanal olid `kiskumise `riided `selgas Pöi; kül ta (kasukas) mu poolest jääb ika `kiskumata Muh; Sene `tööga kisub väga `palju `riidid εε Emm; pool`kistud riie Rei; paĺlu sina seda sukka või kennast siis kisud Rid; See palitu oo ühna `kistud, ei `aita änam `seĺga `panna Han || kaheksakümmend viis ole täis, kuies on kää kiskuda (eluaastatest) Pha || On üks va pool `kistud naine (mehega koos elanud) Pöi
13. a. riidlema, tülitsema; kaklema kukked on `kiskund VNg; Kas `jälle `kiskusid `teiste `poistega IisR; Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad Jäm; Sönutlesid niikaua kut `pistsid käsitsi kiskuma Pha; poisid läksid `kiskoma Emm; Kui koer on arg äga ta undiga siis `kiśma lähä Han; nüid üks surma sõnum tuleb, et `kaarnad kisuvad ja lähväd `kiskudes Var; `Piiride pärast küll kisutud ja kohut `käidud Tõs; naised läksid liha pärast kisuma Saa; olime karup̀idi koos ja `keskusime nõnna et Juu; ta ise oli kua `kange `kiskuma VJg; meie päris `kiskund ei ole Pil; kuke `kakleve, kisuve nii et veritse Krk; poisiʔ lät́siʔ `kiskma tõõnõ tõõsõgaʔ Se b.  tüli norima; kiusu ajama Ma kisun suurt südänt, `kiusu peräst kisendäsin (peale karistamist); neil on üks riid alati, riid ja tüli `kiskumine; `Ühte `puhku kisub `ammast ja kiristäb Lüg; `Kiskus viha, et `tõine õles akkand `vasta Jõh; Juuljus kisub ammu juba Mihkli pεεle viha Kaa; Purjus peaga akatakse äga peale pinda kiskuma Pöi; ta kisub tüli Rei; iga tühä asja `peale akkab `riidu `keskma Mar; akab kõhe `kiuso `kiskma; kisub ammass Kod; niikaua kisuvad viha `vaenu kui ükskord minnassegi kokku Lai; mitu `päivä joba vimman, kisub `vimma Ran; Kiśk˽mu pääle süänd Rõu; Sul halv muud, nakkat jälʔ kissa kiskma Vas
14. a.  puutuma, kätte võtma Är `kiskug isa `aśju Jäm; mis sa kisud töö `riistu Khk; ää `kiskug teise mäŋŋi `asju Pöi; mis sa `lampi kisud Emm; ära mette kisu `kõiki `aśju Mär; Anna `kaikaga künde piäle, kui viel kjõsub Khn; ää kisu tuld Juu; ära kisu minu `asju Iis; laps kisub kõik mis suab Plt; ei tohi tuld kista Krk b.  käperdama älä kiso minu Vai; kassipoeg lähäb rekisse, sa kisod tät, kääbustad `kassi Mih; poiśs kisub tüdrukud VJg; viimäde olli rubinu sääl, `kiskun `mustlise naist Krk; ku tu̬u̬ iraaig om - - ta kisup toda naśterahvast nii `irmsade Nõo || sugutama; kannustama mud́u ei saa `poigi, ku egä muna jaoss piap esäani `kiskme, paŕts kisk kah Krk; kikass lät́š kannu `kiskma Lei c.  sügama, kraapima ära kiskug pεεd Jäm; Mõni `ütles et kaśs kisub tuult kui ta seda`viiti küündega kisub, et tuul pidada siis `pöörma Pöi; kisu mu `selga Muh; `vaesed `kruapsid ja `kiśkid kas küĺjed maha, et õle üvä laps anna `leibä Kod; ärä kista ega `süütä, küüne viha lääb `sisse Hls; kaśs kisk `küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää Krk; tä `kiśke küüstega mul näo `lahki Räp
15. pingul, kitsas olema, halvasti istuma ei õle iast `lahti `leigetud, kisub kas õla päält ehk `kaindla alt Jõh; see ülikond ei istu kenast. vaada siin on kot́t ning siin on kurts, siit kisub `krimmu Jäm; Jaki `uõdõr kjõsub, piäb alt `lahti `lasma Khn; üks [kanga] pool `lõõgab, siis teine kisub Sim; kangass kisk käe ette Krk; särk om halvaste ummeldu, kisk `kaala Plv; [krae] kisk säläle Se
16. (uudis)maad harima ma kisu kooguga maad Rei; [äkkega] `kjõstasse `kargõd Khn; karjamuad on kõik iljute üles kistod Kod; kui taime maad `kiskusime, oli kelts all Lai; pääle künni sis kuldivaa·t̀uriga kistass maa läbi Puh
17. mitmesugust, peam fig kasutust Pukki `nahka `kiskuma (oksendama) Jõh | akkab juo tagasi `kiskuma igäst `asjast, tüö jõud jääb juo kasinast Lüg | kõvasti pingutama Emä, isä kisuvad vai nahast `väljä, aga tüttart `tüöle ei pane Lüg; oh sedä `tüükeist, mis olt kül˽`kiskõnu San | kui kuud varjotatse, siis ike `üeldässe, et kistasse, aga kes tämädä kisub Kod | siidi kiskuma siidi vedama, laisklema näe ma esi kisu `siidi, ma olõ peenemb miiś (tööd ei tee) Har | vahest kui kuivad mered on, `kiskuvad (astuvad) jala läbi Khk; päeva ollit ärä väsinu, muutku kissit (heitsid) ärä maha (voodisse) Krk
Vrd kiskama

klääpa `klääpa (-εε-) Hi
1. viltu, lääpa Kui üks saabas voi king on viltu sötkut leheb see viimaks nii klεεpa, et sünigid änam paranda Emm; Möni inimene sötkub oma kingad `klääpa Rei
2. längu, kallakile Oue värav `vaibund üsna `klεεpa Emm; Katsost sa vaaderpassiga ka kas on ike öige, et ta‿p jεε klεεpe end Käi || rikki, katki See läks mu käest nii `klääpa, et ei jää muud nöu üle, kui `viska minema Rei

klääpas `klääpas Hi(-εε-) Ris viltu; viltu tallatud, lääpas Vankri ratas on päris `klεεpas Emm; Käib `klääpas kingadega Rei; saabas `klääpas Ris Vrd klääpus

kohvi|uba kohvipuu vili; kohalik kaunvili, mille vilju kasutati kohviks kohveubad millest kohve tehass. nee tuuass muialt Khk; kohvi ual kasuvad arulesed lehed Hää

konksi `konksi Saa Trv Krk
1. konksu, kõverasse [vanal inimesel] sõrmed ei anna änam `sirgu, jäävadki `konksi Saa; sõrme kisk `konksi Krk
2. viltu, teravnurkselt sõss kae paĺlu sa ta (vikati) `konksi panet Trv Vrd konksu

konksin konksin Trv Krk Krl Har
1. kongus mõnõl kõvvõr nõ̭na, konksin Krl; konksi nõ̭naga hopõn, tu̬u̬l om nõ̭na konksin Har Vrd konksis
2. viltu, teravnurkselt parass jagu piap [vikati tera] konksin oleme Trv; ku vikat [liiga] konksin otsan om, siis võtap vähe ette Krk

konksus `konksus Vai Mär Var Vän VMr Trm Plt
1. kohmas; kõveras; küürus [käsi] `konksus kui `vastla sia jalg Mär; Sõrmed oma poole konksus (ahnitsejast) Vän; sõrmed olivad küll kinnaste sies `konksus, aga ikke külmetasivad VMr; mina käin ka `konksus, just kui vana konks Plt Vrd konksis, konkson, könksus
2. viltu, teravnurkselt tuli nena madalamale [kui kand], oli vikkast `konksus Vai; sahk kisub väga maa `sisse, nina oo `konksus alassi Mär; kirves `konksus Var; vikat piab `konksus olema, kand `kõrgemal ja nina ots madalamal Plt

koogakili viltu, kiiva Öuevärava sammas oo väĺlapoole koogakili vajund Kaa

kooku `kooku Khk Kär Pöi Rei Mar Lih Han Jür Sim Trm, `kuo- IisR Sim, `ku̬u̬- Nõo Har Rõu
1. kõverasse, konksu; küüru `tömbas sörmed `kooku Khk; Ma jähi vanas eas nii `kooku ja köveraks Rei; kui otr küpse oo, siis võtab pead `kooku Mar; rukki [pea] paĺlu `kooku ei lähä; arapi kaer lähäb küll `kooku Trm; ku‿ma kõnni kah, siis nii `kangede kisup `ku̬u̬ku Nõo; vanast `kańdi naa (sarikad) koogu nimme tu̬u̬ peräst, et näil tu̬u̬ kõvvõr ots oĺl üless `ku̬u̬ku Har Vrd kouku
2. viltu, teravnurkselt see (vikat) vädas ise `kooku Kär; Pane [vikat varre otsa] ikka natuke `kooku siis on `kergem `niita Pöi

kookus `kookus S L(-os LNg, `ku̬u̬- Hää) Juu Koe Trm, `kuo- IisR JMd Sim
1. kõveras, konksus; küürus Mis sina‿s säel `kuokus `õhtani `küöberdasid IisR; Ta kεib nönda ettepidi `kookus; pane obuse varus `körgemale, muidu pεε nii `kookus läbi `jalgade Khk; Taal sörmed alati kookus oma poole (tahab varastada) Pha; [öökullil] Pisike `kookus nokk Pöi; sirbid olid kõik `ühte `moodi `kookus kõberad Vig; `kookus adrad olid obuse taga ja sellega said vaod `sisse `aetud Lih; odrad oo `kookus, oo jo `valmis Tõs; `lehmel on `kookus sarved, ärjal on `arkis sarved Juu; rukki piad on `kuokus Sim Vrd koogun, kooksus, koukus
2. viltu, teravnurkselt `kookus vikatiga [ei] jöva edasi; pani vikati `kookus `otsa Kär; oo se vikat õiel (õieli) või `kookus Muh Vrd koukus

kriiva1 kriiva Kei Pee VMr Rak Lai Plv Vas, `kriiva Lüg Iis Trm(kriva)
1. a viltune, kõver; fig ebaõige kas siis oli mõni `varguse asi või, mõni kriiva asi Lai; Illośs latsõkõnõ, aga kriiva jalg Vas
2. s viga; jõnks Elol on `kriiva sies, sis elo ei lähä Lüg; Trehvas [töö] tegemisega mõni kriva Trm
3. adv viltu, valesti kriiva veab vagu Pee; ei taha ruttu puhastada, kel süńnitamisega kriiva on VMr; iga asi võib `kriiva `minna tegemise juures Trm

kudevite kude|vite Muh, -veti Var, -viti Tõs
1. risti kudet (välja) lõigatud kes lapseldane oo, siis tehasse kudevite `riidest särk; jõkid `tehti koa kudevite `kangast, siis sai napemast `riidest Muh; Näe, sellel kudeviti särk `selgas; Kudeviti körti ei tehtud Tõs
2. see kaŋŋas oo kolme niiega kojotud mis kudevite oo, neljaga oo `toimne ja kahega oo labane Muh
3. kiivas, viltu (nelinurgast, mille diagonaalid pole ühepikkused) – Var

kõver kõver Lüg IisR Pöi Muh Var Tõs Tor Hää Saa Juu Amb JJn Koe VMr Kad VJg I VlPõ Trv Hls Krk Ran Nõo TMr San, kõber L Ha Tür Plt, köver S Noa Ris, kover spor R, g -a; kõvver g kõvera TLä(`kõvver Nõo) Kam Ote San(g kõvvera); kõvõr Khn Ran Võn Krl Har, kõvvõr, -ŕ Võn Ote V, g kõvõra; `kõvvõr Nõo
I. mitte sirge
1. kaari, jõnkse, lookeid, keerde omav puud on `vändrikud, on koverad; tigu `karbid - - `kieravad kohe koveraks Jõe; `postaagi kovera `otsaga `saivad ta käde VNg; ega kõvera `vorsti saa `süia Lüg; üö`kulli on kovera nogaga Vai; `tuhli vaud nii köverad Khk; Kulbi vars oli köver kut keend siajalg Kaa; `Vardad puhas kõverad, äi tea kudas nendega kojutakse Pöi; ma‿p taha neid kõverid puid mitte Muh; Äi pane mette köverad körtgid risdati (ei tee midagi) Emm; jõgi oo sii mede koehas kõber Vig; kirjusid `koeri, kõberid `kaski, Jürisid ja Marisid oo kõige `rohkem Kse; `sirged sooned ei ole nii iad kui kõverad (veskikivil) Var; kõberad `naaskled oo `õmluse jauss Tor; kövera `noaga tehakse lusikad Ris; tugeb, kõber puu Nis; mõni on `kasvand nihuke kõber, keerd puu; pää juba soab `otsa, aga ma põle täna mitte kõverad `kõrtki teind, mitte `miśkid ei ole teind Juu; `nuaskel on kõver, kellegä `paslit paegatasse Kod; `mitmet pidi kõver [puu]; kiver kõver kus sa läät = jõgi Krk; su̬u̬ pääl om pedäjä `jäńne, kivera ja kõvera nõnda ku na‿m kasunuva Ran; paĺk om `kõvver, ei sünni `saina; usse eńg om kõverass `lännu; mõnel `olli kõvera vao, nigu sia vingeld; jalasse puu pidi olema tävveste õgu, ädä `kõrral võis tüve ots olla ütele poole kõvver; ei tohi näpuga toda nu̬u̬rd ammast puttu, muidu kasvava kõvera (viltused) `amba Nõo; siss `laulsiva ike: sirise, sirise sirbikene, kõrise kõver ravvakene TMr; kõvvõr naal Har; igävene kõuŕ, ta mõni puu um, sääne kõvvõr ja `juńtrik Rõu; tu̬u̬l oĺl `uhke kõvvõŕ piip Plv; kõvvõŕ ti̬i̬ Se || (kehaosadest) See köver jalg jääb taal egase `poole ede; Sääred kõverad kut käia vändad Pöi; isa[luik] `lindab `sirge kaelaga, emal on köver kael Noa; näpud on mul nii kõberad Kse; mul oo pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; kõ̭ik luukondi `kange ja kõvera Ran; täl jala olliva väĺläpoole, põlvist kõvera nigu sirbi jälle Nõo; mi hanil om kah armõdu `uhke kõvvõr kaal Har; mõnõl kõvvõr nõ̭na; täl oĺl koolih `kävvüh jo˽kaal kõvvõŕ; jalaʔ oĺli kõvõraʔ Vas; hüäl tsial kõ kõvvõr hand Lut || mu köver pöld (kõht) nii tühi, tahaks püsut `peale `vötmist Mus || sa ei˽saa `õkva visadaʔ, sul om kõvvõr käsi (ebatäpne) Har; kõvera käega tulema külakosti tooma `Pulma või `ju̬u̬tu ja matustel ikki `tuĺti kõvera `käega Hää; kui perenaine tuleb, on alati käsi kõver (toob midagi) Plt; või te tulede kõvere `käege siiä, `arvad et miu naisel esi süüvvä `puuduss om Krk
2. (inimesest) a. küürus, vimmas Poiss kõver kui `luogapuu IisR; köver inimene, vana `küürus inimene Jäm; ise oled kui `tuhli ide köver, aga mörra kallale tuled küll Vll; Vana on nii kõver kut kook Pöi; Pikad inimesed oo vanaduses kõberad kui kaelkoogud Han; kas ma olen nisa·ma kõver kui Eina mut́t JJn; `tuĺli `mäele, esi valust kõver TMr; säĺg om kõvvõr, tu̬u̬l om kühm sälläl Krl b. kõõrdi, viltu vaatav kõvvera siĺmage mees, vahiss `kõõrdi San; taal poisil omma˽kõvera˽silmäʔ, siiä˽kaess, sinnä näge Krl; ku jämme kabõhõnõ (rase) jänese lihha süü, saava latsõl kõvõraʔ silmäʔ Lut
3. fig mitteotsekohene, keerutav; vale; valelik Igä inimene on oma `muodi kover (igal omad vead) Kuu; `Kierutas siin oma kõvera juttuga IisR; Täma jutud on kõik kõverad naagu jänese jäljed Pöi; ära pööra `öigud köveraks Rei; ta `rääkis na köverad juttusi, tea kas ta `salgab midagi vöi Ris; `õigus `tehti kõverast VJg; teie saade nätä `saama vahet `õige ja kõvera vahel Ran; kui sina kõnelat `õiget, temä käänäp kõverass tolle sinu jutu; mes tä `kaibleb tõśte pääle, iks tõese om kõ̭ik kõvera paĺt temä om `õige Nõo; taa lät́i poiśs om nätä kõvvõr külh; usu ei maʔ su juttõ, sul omma alasi na kõvõra jutuʔ Har; ta tege kõiḱ `õigõ kõvõrast, muutku `kaege ette hinele Se || pej (naabermurdest) Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega Jõh; kui vanemad viel elasid, siis õli siäl `uopis kõver kiel Vai
4. a. süüdi kas sinno mõistõtass kõvõrass; olõ õi sukugi kõvõragiʔ, a saiʔ süü siśse Seb. võlgu rahaga um kõvvõŕ; `tõesilõ raha olõ kõvvõŕ; vallamajalõ olõ kõvvõŕ Lut
5. (võrdlustes) Kover `nindagu paa sang Kuu; köver kut `upsa kuse rada Khk; Köver kut koogeraud Kaa; Kõver kut käia vänt Pöi; Köver juśtkut kreeka ee Emm; kõber na looga murre Nis; kõver nigu kundi kusi Ran; kõvver nigu looga paene jälle Nõo; kõvvõr om nigu lu̬u̬k Har
II. s
1. vanapagan, kurat – Se Lut
2. süüdlane ma olõ õi kõvvõr; teḱk minno kõvõrast, esi jäi `õigõst Se
Vrd kõverik

kõvera kõvera Lüg Jõh IisR Muh Han/-b-/ Var Tõs Trm Kod Pal Lai Hls/-e/, kö- Khk Jaa, ko- VNg Vai
1. kõveras(se); konksu; looka; küüru `liiga `nuorelt on agetu `seljas `istuma [hobusel], siis on `selga `painand kovera VNg; `kõnnib `nõnda kõvera Lüg; näväd (ussikesed) `lüövad ise kõvera Jõh; voib`olla `souvust tulivadki `sormed kovera; `krampi `aigus sie `kisko `krampi, `kisko kovera Vai; `tömbas `varbad kövera Khk; Nüid oo [naine] kõbera tõmman nagu kaelkook Han; lase ennäst kõvera, siis ma soa `selga; kõht sai nii täis `söödud, et ei and kõvera Tõs; Käsi tõmmati kõvera Trm; kikkis kõrvad ei lähe millaski kõvera (lonti) Lai || vea [ennast] kõvera maha (mine magama) Muh Vrd kõvõrahe
2. kõveriti, viltu `ärjäd ei ajand [vagusid] kõvera, aga obused ajasid; tie käib kõvera, ei saa `õtse `mennä Lüg; lähäd mittu `versta kovera, `enne ku saad `oigele `tiele Vai; ruki kippus [parsil] kõvera ülese `jääma lae `alla Var; Iga naela, mis [sepp] sisse lööb [hobusekapja], sellel `tõmbab kõhe õtsa kõvera Trm; need [hangu] arud olid kõvera `murtud Lai; puu om kõvere kasunu Hls Vrd kõverdi1
3. kaardu `Asti `lauad `kiskuned kõvera IisR
Vrd kõvõradõ

kõverdi1 kõverdi Hää Trm M/-ti Hls Krk/ Ran San Lei/-e/, kõberdi Han, kõvõrdõ Krl, köverdi Kaa Rei mittesirgelt, viltu, kõveralt Pöldevahel keib tee tükkis köverdi Kaa; Rähä pulgad oo ühna kõberdi sisse pandud; `Aapsalu tee lähäb kõberdi `ümmer `Kirla kiriku; köib kõberdi kepi naal Han; auk om kõverdi `lastu [puusse] San; ma panni jaki käüse kõvõrdõ Krl || valesti sa teed seda köverdi Rei; si̬i̬ ei mõista `õigest kirjute, kes kõverti kirjuts Krk; ma ole kõverdi tullu San Vrd kõvera, kõveride, kõverihe, kõveriti

kõõrdi `kõõrdi Mär Khn Aud Vän Hää VJg Plt KJn SJn M(-ti) Ran Nõo/-õ̭õ̭-/, `kõerdi Hlj Han Tõs Var JMd Tür VMr VJg, `köördi Jäm Ris(-ti)
1. kõõrdi, viltu vahib `kõõrdi, silmad vigased Mär; Ega keegi taha kõerdi vaadata, aga põle kedagi tiha Han; Mõnõl silmäd `kõõrdi piäs Khn; vahib `köörti Ris; kui ema ehk isa juba `vuatab `kõerdi, siis `vuatab laps kua VMr; `vaatab `kõõrdi, `vaatab pu̬u̬l vildakile KJn; silmä `vaateve `kõõrti Hls; mõni om jumalast `lu̬u̬du kõ̭õ̭rd `siĺmiga, vahip `kõ̭õ̭rdi Nõo Vrd kõõra, kõõrda
2. fig ebasõbralikult, pahakspanevalt viltu Peremehed `vaatasid teenijatele `kõerdi, kui need liha `võtsid Han; põle ea loomuga inime, voatab teśte `peale ala `kõerdi Tür; Mis sa vahid `kõõrdi, mina põle `sulle kedagi `kurja teind SJn; ärg vahib `kõõrti Hls
Vrd kõõrdu, kõõri, kõõriti

kõõri `kõ̭õ̭ri (-õõ-) San Krl Räp Lei Lut kõõrdi, viltu mis sa `kõõri vahit; mõni kaess `kõ̭õ̭ri, tu̬u̬l om `siĺmi man puuduss San; kõõri vedama jonnima nakaśs `kõõri vidämä Räp || fig kurjalt, sallimatult ta kaess nii `kõ̭õ̭ri ja alvastõ, tä om esi kuri; vihanõ inemõni kaess `kõõri Krl

kõõtsis kõveras, viltu Inimese kael on `kõõt́sis, kui nii`mu̬u̬di ete`pu̬u̬le kõver on; Inimene isi ka on `kõõt́sis, kui ta ete`pu̬u̬le kõveras on Hää Vrd köötsis

köögakille kööga|kille Lai, küägä- Kod upakile, viltu laut vajob küägäkille; küägäkille one [vanker], ep sua kohegi; tüd́rik nagu õlekõŕs küägäkille (kõveras) Kod || lösakile [märahobune] lasi ennast köögakille, akkas lossutama `pialegi [täkku kohates] Lai

küürakile küüraki|le (-üi-) Jäm Pöi Mär Kse Nis JJn, -lle VNg/`k-/ Amb Koe VJg Iis Pal Plt; küüräkile Kod(-lle) Trv Võn/-lle/ Rõn, küi- Puh Kam/-lle/
1. küürakil käib küürakile Jäm; küirakile maas `kookudega sai kõik need odrad üless katkutud Pöi; `terve pääva sai küürakile `oldud Mär; oled küürakile - - ja `ristlud teeb `aigeks Nis; `enne leigati viel sirbiga rukist küirakille Amb; kui üst päris küürakile, siis on ka `kergem [tööd teha] JJn; tuli küüräkile komps seĺjän Kod; ole küüräkile ja kuus `päevä `aiga `lõika rügä Trv; kõnnip periss küüräkile Rõn Vrd kööräkille
2. küürakile; pikali `laskis ennäst küiräkile Puh; nii suur `kuumuss om, et ei jõvva ärä kannatada, vaja `puhma `alla tükki küiräkille Kam || viltu Kudas see [maja ots] küürakile jäänd on, see vajub `viimaks ää tükkis Pöi
Vrd küüraksil, -e

küürakili küiraki|li Kaa(-üü-) Muh, -lli Ann Koe küürakil Lina kiskumine oo seike va tüütis küürakili töö Kaa; kui ma noor olin, käisin rukist `leikamas, siis leigati sirbiga, küirakilli maas Ann || viltu Kuhi oli küirakili vajund Kaa Vrd küüräkeli

küüsitama1 küüsit|ama VNg/`k-/ Muh/-üi-/, -ämä Khn, -eme Hls Krk
1. küünistama, kraapima oli `terve ńao ää küüsitän Khn; kaśs küüsit́ käe katik Hls || fig küll om kõva maa ja `väike ein, kisu ja küüsite nõnda et sõrme otsa ja küüne valuse; näppege küüsitev Hls Vrd küüsistama
2. villu lahutama mõstan vanuve [villad] ärä, siss küüsitets lahes; villa tahav är küüsite Hls
Vrd küüdsitama
3. kalavastaliseks käima vabanikud köisid teistel küisitamas Muh Vrd küüsitlema

lambakil libamisi, viltu tagu`kamber on lamp katusega - - [on] suure katuse `külge `pandud, aga lambakil `rohkem Pha

langakil, langakile langaki|l Vig Tor, -le Tor Juu, -lle HJn Amb JMd Kad Lai, `laŋŋakille Vai längakil(e), viltu aid on `laŋŋakille, nagu `vilto maha `langimas Vai; Ait vajund langakil Vig; vana maja juba langakil Tor; lasen langakile puu `naale Juu; sein vajund langakille JMd; aea pośt oiab langakille Kad; viipsiṕu - - se oli `asvli asemel, all aŕk, üleval oli nagu vähe langakille otsad Lai Vrd langaksil, langaksile

langaksil, langaksile langaksil spor Lä(-e Mar Mär Vig) Aud PJg längakil(e), viltu tuul viind puu langaksile maha Mar; langaksile vajund, põle mette üsna küliti Mär; võta lauda uks eest ja pane langaksile seina najale Vig; langaksil tooli najal PJg Vrd langakil, langakile, langaksel

lidu3 viltu kui `kangal `tõine serv ette mend, `tõine kõrd kisub `piira lidu, siis piab akkama tõist `serva `liiuma, nii`kaua kui saab sie serv `õigest Lüg

lidun viltu puu om lidun Hls

lidus, liduse lidus R/-ss Kuu, -os Vai/ Sa Muh Mär Tõs Tor JMd Kad Sim Trm KJn; lidu|se Sa Muh Tõs, -sse spor R/lido- Vai/, Mär Kad Sim Trm Kod
1. millegi vastu surutud; tihedalt koos või kokku `silgud on `tünnis lidus Hlj; rugi vihud one lidus VNg; kana lidus, `märga saand; jänene vädas körvad liduse Jäm; koer läks liduse (peitu) Khk; jänesel körvad lidus Krj; Rebane tuli nii lidus maad kauda `iilides Pöi; `juussed oo nii lidus et Muh; tige kuri loom, `tõmmab kõrvad liduse; kanal ja anel oo suled lidus, ligi, tihedaste üks ühütese `külgis Tõs; kuera karv nõnna iluste lidus et Kad; `kapsad on nii lidusse vajund, et tegemist kohe, ku kätte suad Sim; puud `langevad lidusse, muku `kliimivad, ei põle Kod; kuri obone, kõrvad lidus KJn Vrd liitu, liitus
2. longu(s), lamandunud vili oo lidus, ei soa `niita; vili oo liduse läin põllu peal Muh; vili oo üksipidi lidus maas Mär; ühed terad `vilja peas on lidus, teised pakil; rohi `tõmmas külmaga nõrgast, muudku vajub aga lidusse Kad || norus lidus nägu Jäm; Lehm on täna nii suure lidus `moega, küll ta ikka `aige on Pöi
3. viltu; viltuselt lagund `aita one lidus VNg; kuhi on `nõnda lidus Jõh; puu aid lidus, nenda `viltu vaeund Khk Vrd lidun

lihva1 `lihva Mär Mih, lihva Puh, lehva Har; komp tr lihvembäss Ran viltu, kaldu rihm jooseb `lihva Mär; viimäne kubu `pańti lihva `pääle, nigu katusse `mu̬u̬du Puh; vaoss iks lehva tõsõlõ poolõ Har Vrd lihveti

lihvete lihvete Kam, -õtõ Kra viltu, kaldu rohtaid, puu om lihvete, vitsa vahete pääl; katuss `panti [osmikule] pu̬u̬l lihvete `pääle Kam Vrd lihveti, lihvõldõ, lihvõtõmisi

lihveti lihveti VNg/`l-/ Võn viltu [läks] lihveti üle tie VNg Vrd lihva1, lihvete

lihvikalt viltu kui lihvikalt olli `pantu [vili parsile], siss es kuiva `äste, siss pidi `puśkma, alt kõrrast läbi `tsuśkma Kam

lihvõldõ lihvõldõ viltu – Rõu Vas Vrd lihvete

lihvõtõmisi viltu sebevitsaʔ `pańti pu̬u̬ĺ lihvõtõmisi [reele] Plv Vrd lihvete

liibakil, liibakile liibakil(e) viltu palgid oo alt liibakil; katus läheb `palke järele liibakile Tõs

liipa viltu Sein oo liipa vajund Kaa Vrd lääpa

liisku `liisku Jäm Hls viltu temä läits nagu `liisku vähä, satti maha Hls Vrd liusku1

liivima1 `liivima viltu kootud kangast tasandama, maha jäänud serva järgi kuduma Üks `kangaserv arv, `päälised ei lüö ligi, piab `liivima Lüg Vrd liiduma, liitma1

limakil, limakille limakil VNg Kse, limakil̀le VNg viltu `aida one vajund limakil̀le VNg; aed oo puhas limakil maas Kse Vrd limmaksi, lömakil, lömakile

limmaksi limmaksi viltu, kallakil – Rid Vrd limakil

lingu1 `lingu spor Sa, Muh Emm Rei Tõs Khn Koe, `lengo Mar
1. pead ligi, lidusse obu `tömbab körvad `lingu Khk; Obu on kuri, `tömband körvad `lingu Emm; Kui obune kuri on, siis ojab oma körvad `lingu Rei; `tõmmas kõrvad `lingu, tige `kangeste Tõs; obune tõmmab kõrvad `lingu Koe || fig Kui ma sest juttu tegi, et meitel oleks abi taarist, oli oort näha, et tõmbas teine kõrvad lingu Kaa
2. längu, longu; viltu katus vajub `lingu; lilled `laskvad edremed `lingu Khk; Sii teine post on lingu vajund; Tuul on viĺla lingu viind Pha; poud vetab karduli varred `lingu; See suur torm ajas isegid mei kurendusaja `lingu Rei; siis oli nda torm, et mio viis ikka `lingu vee `piäle Khn

linguma `linguma Rei; (ta) lingub Kod viltu vajuma Kui see tuleänd üle metsa`puude lennab, [siis] metsapuud aga `linguvad eest ärä Rei; kui puu on tõese `õtsa vajonud, ei lähä maha, puu lingub Kod

lingus `lingus Khk SaId Muh Hi(-os Käi; hv liŋŋus Rei) LäEd Tõs Khn Jür Plt, `lengos Mar
1. lidus obu jooseb nönda, körvad `lingus Khk; Eige tige lojus, ühtlast körvad `lingus pεεs Kaa; kõrvad tesel (hobusel) juba `jälle `lingus, ei tea, mis ta ullul äda peaks olema Muh; Ää mei oost mette satudagid, näe taal jo körvad `lingus Rei; obose kõrbad oo `lengos Mar; Mõnel obusel põlegi muud kui kõrvad ühtinge lingus Han || õieli änd `lingus (hobusel jooksu ajal) Khn
2. longus, lamandunud; viltu edremed [lilledel] soeaga `lingus Khk; Aid on lingos; Pinu on lingos, see vöib külite minne Käi; Tuleänd - - läind üle metsapuude, metsapuud olnd keik `lingus; vili on liŋŋus Rei

lipate viltu ei õle `õigess lüädud, on lipate ja lapate lüädud Kod

littu littu spor Pä, KJn SJn M Ran San Krl Har Rõu Plv, -o Mih Vas Räp tihedalt kokku, üksteise ligi `kaapsad `vaobad litto Mih; einad oo vihmaga littu vajun Aud; viĺla saod vajuvad littu, kui nad põle `ästi kuevad Tor; ma panen laasid littu, lähab väham `ruumi; kui levad on littu `pantud, siss on pät́s pät́si pääl Saa; ku kalasi `soolame, sis paneme littu KJn; me kanade sule om ike littu mahan Trv; rõõva om littu pant `kirstu Pst; nüid om na (puud) littu maha pant, sellepest ei saa tuli palade; ku like vili olli, sõ̭ss `vaie littu Krk; kui `endäle puid sai lõegatuss, sai `riita `pantuss äste littu; ain vajob littu, ei kuiva ärä, siss korguta üless Ran; nee omma˽kuiva rüäʔ, neid võit häste littu haḱki pandaʔ Har; sää leeväpät́si˽kõ̭ik ilustõ˽littu Rõu; puuʔ omaʔ ni litto `pantovaʔ, et tuld ei võtaʔ ka vahelõ Räp || viltu [aed] littu maha `pandud Pär Vrd liitu, litvu

liusakil, liusakili liusakil Jäm Pha, liusakili Khk Kaa viltu, kaldu Kallaku `teega vajus regi liusakili Kaa; katus on liusakil ehk viius Pha Vrd liusakille, liusal

liuska `liuska Hlj IisR Jäm Ans Kaa Pöi Rei Mar Pär Vän Tor Hää Kad VJg Pil KJn SJn M Ote viltu; libamisi `lampis katusega maja kui katus pailu `liuska Jäm; Värava sammas oo üsna liuska vajund Kaa; Ölad on [tal] ermus `liuska Rei; `teiba ots löö `liuska Vän; Si̬i̬ mägi on `liuska, `luibu, mis pikkamisi tõuseb Hää; tie on `liuska Kad; ma `lõikan `riidetükigi `liuska KJn; si sein om `liuska vajunu Trv; jää pääl `kõndin lääve jala `liuska Hls; regi ei kurda ti̬i̬‿päl, muku `liuska ja `liuska Krk; laud om väega `liuska Ote Vrd liuhka, liusku, liuslane, liussa

liusku, liuskus `liusku Jäm Var Khn Aud Saa Hls Krk; `liuskus Vig Pär libamisi, liuska; viltu `rinka (künka) äär lihab `liusku Jäm; otsad olid väga `liusku [puusärgil] Var; maja katus on `liusku Khn; kus latid `liusku `ükstes peal oo, see oo rõhtaed Aud; mägi oo `liuskus, `liuskus mägi Pär; mägi läheb pikkamisi `liusku Saa; saań lei vähä `liusku, ku oben kõvast `ju̬u̬skme akanu Hls; regi läit́s `liusku kallaku päält ja läit́s ümmer Krk Vrd liisku

loidu `loidu Hls Krk Ran
1. laugelt, poolviltu ti̬i̬ lääb `loidu `alla `perrä mäge, ei lää `püstü; nõnda ike `loidu `lasti kuĺp patta Hls; püśt katuss ja loid katuss, `loidu lää maha; `väege `loidu paari pant majal `pääle Krk; abar rakendedi `loidu, et jäi nigu kotti Ran || viltu, pikali aid `loidu maha vajonu, alt `teiba är mädäneve Hls
2. (loiust, uimasest väljanägemisest) silmä lääve `loidu, ku tal tervit ei ole; moka mutti ja nägu `loidu, ei ole erk Krk || lü̬ü̬p silmä `loidu ette maha, temäl om `kahtluss `süämen Krk Vrd loidukses

lokand lokand g -i „ühele küljele tugevasti viltu kasvanud harjaga kana“ ma toon sulle öhe ilusa lokandi, ää muneja; lokandidel on suuremad munad Saa

longun longun Krk Nõo, longon Kod longus longon `piägä käib, piä `jalge vahel; pu̬u̬lvihane, torsokil, silmäd longon ja `allapuale; inimene seesäb muren ja longon, ei õle tämäl `rõõmu egä `lusti Kod; oben om jõvvetu, pää longun mahan Krk; nii kuum päiv, et mu `kapstaloomakese om kõ̭ik longun Nõo || viltu laud seesäb longon, üks jalg madalam, `pantse kild `alla Kod Vrd lonkon, löngun

looma `looma S Lä PäPõ Nis Juu Kos Ann Tür Pai Trm Lai spor KLõ, `luoma R(`lua- Hlj Lüg) KPõ(`lua- Kad VJg) Iis, `lu̬u̬ma Hää Saa Kod Pal KJn SJn eL, `luõma Khn; da-inf `luua R(`lu[u]vva Jõh Vai, `luuva IisR) Sa(luua) Muh Rei L/`lõua Khn/ K(`luuva KJn) Trm Pal Lai, luvva Hää Kod(luada, looda) M(luuvva Hls Krk) Ran Kam, luvvaʔ V(luuaʔ Har Rõu), `luvva Emm TLä Rõn, `luõda Khn
1. millegi tekkimise, toimumise või olemasolu põhjuseks olema a. (üldisemalt) Egä `kahte `surma ole kenegille `luodud Kuu; jumal lei `taiva ja maa; kuer on kõhe `luodod tönnsaba Lüg; Nii kuda `keski `luodud on, `ninda ka inime tuleb, `aita siin `kasvatus ei kedagi IisR; kui `aigus pole surmaks `loodud, saab ikka `terveks; see pole töömeheks `loodud, teeb `santi tööd Khk; kes teist saab `ümber `luua Pha; See on kohe `loodud `sõukse mõrtsuka `näuga; Kõik sugu elukid on `ilma `loodud; Mis `rohtu seal saab `olla, ega `loodud päe `lamba kari peal Pöi; mind `olli väga erk `loodud, mool es ole rahu mete Muh; mõni [rehavars] oo kohe `loodud `neoke kahe aralene Mar; mis `loodud, see `loodud, tuleb rahul `olla Tõs; `Puõtsi jõlõdad oln vanajumalal kõõgõ viimsed `lõua Khn; jumal oo loĺli loon ja loĺlile koa moĺli loon Aud; see `mulle `loodud juba, et mul peab alati nii sańdiste minema Juu; tähäd on `luomisest `luodud `valguseks inimestele HJn; eks igaühel ole omakohast `luodud seda `mõistust ka JJn; tema on nagu teestele `nuhtluseks `luodud; ta on `luodud kohe `niuke ennatu inimeseluom, ega ta `ilmaski `kuśkil paigal seisa Koe; `jöńni piab pidama, sie on jumalast `luodud VJg; si̬i̬ (lammas) õli uńdile luadud, lahe viib; eläd nõnna kava, kui jumal sulle igä on luanud; kos sa ilos õled, ku põle ilos luadudki Kod; ega jumal põle kiiret loond, `aega küll Lai; mõni oiab ennast `looka, mõni on `loodud `küirus Plt; poole `aage luuvvass eńg `sisse joba emä ihu sehen; mõni om `lu̬u̬dust peräst kühmäk; temäl olli iki lu̬u̬d (loomulikud) `amba Hls; tal om lu̬u̬d viga man, selle via om ta saanu emäihu si̬i̬st; üit́s `kange `kaelne ku mõtsauńt kunagi, latsest `lu̬u̬misest `saantigi; ni̬i̬ om puha lu̬u̬d ärä (ette määratud), mis [ameti] `kennigi saa Krk; mõnel om `lu̬u̬du `õkva punnin põse; aga näe elu `väĺlä es lää, es ole surmass `lu̬u̬du Ran; kõ̭ik serätse looma, mes inimese `kiusaja om, ni̬i̬ olna kõ̭ik vana kurati `lu̬u̬du Puh; emä es saa `endä `poigest midägi, na‿lli sõ̭a jaoss `lu̬u̬du ja `ku̬u̬liva kõ̭ik sõtta Nõo; siin om serätsit kaivandikke, kes tä ti̬i̬d, kas ta om `lu̬u̬misest nii vai om konagi kaivetu Ote; taa naanõ om küll mihess lu̬u̬d, a˽naasõss om `essünü; tu̬u̬ `tüt́rik oĺl taalõ lu̬u̬d, tu̬u̬ pedi taalõ `saama Har; jo ta jo latsõ loomast (lapsepõlvest) saaniʔ jo varastass Se b. (võrdlustes:) sobiv, paras `sieliku one paras `justku `luodu VNg; nied `saapad on `mulle nagu `luodod Lüg; sie on miu `selgä `justku `luodu Vai; `riided kenast `ümber nönda kut `loodud Jäm; king kut `loodud `jalga Khk; see pluuse on nii paras, kui `loodud `mulle Juu; see pindsak on kui `seĺga loodud Trm; si̬i̬ rõõvass om nagu lu̬u̬d talle `seĺgä Trv
2. millegagi algust tegema a. suka-, kinda- vm kudumistööd alustama, silmuseid looma vanamor akkab sukka `luoma Lüg; `luosin `kinda, tegin `luomusse Jõh; naised loovad `vardad üles, sukad vöi `kindad Jäm; Loosi omal sii `kinda öles Pöi; mis sa `looma akkad omale (kas lood suka või kinda) Muh; `esteks akkasime `looma, arilikult ikka viisteist `aasa iga `varda `peale Rid; ta oo enesale uie suka loond Kse; kinnas luuasse ülisse Mih; Ää luõg enäm uut troid, põlõ‿mtõ enäm `aõga kududa Khn; Lu̬u̬d otsa üles ja kuduma Hää; lõin suka vitsa üles Saa; nüid loon selle `kampsuni ülesse, `kampsunil koa `looduse eär all Juu; sukka `loodi, aga `riide `õmlemise `juures `loomist põlnd Kos; `enne tuleb jo `luua, kui juba on `luodud, siis tien sääre `vaĺmis Amb; akkad sukka kuduma - - varraste `piale luod ülesse ja akkad tegema Sim; loo sa sukk ära Trm; suka servä lu̬u̬n üles, kaks üvi ja kaks pahu Kod; kõige pialt tuleb silmad `luua Plt; oless `varda kähen, sõss `näitäss, kudass sukka lu̬u̬d Trv; mul om `lõnga küll, [aga] ma ei taha luuvva; kes ku̬u̬ss (kooks), ma lu̬u̬ss (looks), sülelatse sukke om vaja Krk; kui nakati sukka kodama, siss varraste `pääle `lu̬u̬di vi̬i̬r üless Ran; kui päḱä jaoss `siĺmi manu ei lu̬u̬, siss jääp kinnass `kitsass Nõo; ma lu̬u̬ suka üless ja naka kudama Kam; sukk luvvass `vaŕdihe Kan; mul om sukk üless lu̬u̬d, sukk om alõt Har || mustrit kuduma kui akkasid [kindale] `kirja `luoma, siis `kasvadetti `luondaselle `silmi `juure VNg b. võrgukudumist alustama vörk täna taarist üles luua Jäm; Võrk `loodi lõŋŋa peale öles, `pandi nii mütu `silma kut võrk `kõrge tuli Pöi; vörgu `altus, kui teda hakadags `looma Phl; loon mõrra ülesse Mar; ku võrk on üles `loodud, se on sis võrgu `loodus; noorel kuul `loodi võrk ülesse Vän; kui akatakse `võrku tegema, siis luuakse võrk Kad; vaja luada võrgu serv ärä, akada kudoma Kod c. kangast (vööd) käärima `kanga `luomine oli, luo siis nii `laia kui ise tahad, kas kaheküme `paasmane ehk `laiemb VNg; läks külä `kaŋŋast `luoma Lüg; kääribude pεεl sai siis `loodud kaŋŋas, nii lai kut sa `tahtsid teda `luua Kär; ma taha ikka enne eina`aega `kanga veel ää ka `luua Vll; Täna ta äi tule, ta akkas kaŋŋast `looma Pöi; `kiarbude peal `loodi pussakas üles Muh; Muiste - - loode kangast seina pεεl, seina sees olid pulgad ja nende pεεle loode Käi; luoslaud `oeti kεεs, sedasi `luodi kangas üles Ris; kangas on `luodud Amb; loomapuude pial luuakse kangast JMd; seina pial olid pulgad, lõivad `pulkade `piale VMr; kus pääl `luodi, ned on käärpuud. ükskord `luosin ka seina peal Rak; egä üks ei mõessa kangass luada; ku vü̬ü̬d akatasse `lu̬u̬ma, siis niisitässe Kod; lõng `aetasse kihale ja sialt akatasse kangast `lu̬u̬ma Pal; siss lõeme `kanga ülesse käärpuie pääle Kõp; kangass tahab luvva; `kanga `lu̬u̬mine om kuńtsak tü̬ü̬ Trv; vaja akade kangast `lu̬u̬ma Krk; ütel mõni, kui kangast `minti üless `aama käärpuie `pääle, et nüid lähme kangast `lu̬u̬ma Ran d. haspeldama midu lugu `tahtsid oma riiet laia tiha, sedu lugu loosid oma vihi suure Jäm; akkan `lõnga `looma, asvelde `peale `aama Juu; `lõnga luvvass lõnga `loime `pääle Krk; nakassi `langa `lu̬u̬ma pooli päält Kam; viŕbiʔ omma˽langalõ `lu̬u̬mise `aigu `sisse lännüʔ Kan; Langaʔ oĺli är˽kedraduʔ, `lu̬u̬di voḱi poolipäält langa˽langariśti pääle Urv; `lu̬u̬dõ (sa lood) langa lõimõ pääle Har; `Lu̬u̬dut `langa jo˽mood́o keŕriʔ es saa˽ku˽kere`laudu päält Rõu; ta loosõ ku `langa (virgast töötegijast) Plv e. lõime telgedele panema `käisin `tõises peres `kaŋŋast `luomas. eks siis tuld ajada pakkule ja `telgidelle Jõh; `Kanga `luomise `juure oli `kolme inimest `tarvis, üks `oidas suga ja sättis `lõime iluste `juoksma, `teine `kieras `lõime pakku, `kolmas `paśsis `lõime `juoksu pakkule ja `torkas `tihvtid vahele IisRf. korvi- või viisupunumist alustama loob korvi ülesse Vän; kui `väŕske niids `olli, siss `võeti kolm niist, siss üteldi et `viisu luvvass Nõo
3. valmima hakkama, vilju vm taimeosi moodustama `kartulid luob juo `alle; kabusta `taimed, pisikesed `jusku `luondased, `alles luond Lüg; `kapsa `kuulme, senest akkabki pääd `kierama ehk `luoma Jõh; rugi on `loomas, on ära loond ennast Jäm; tamme puu akkab `alles `lehti `looma Khk; kevade `iĺja `tehti tuhlis maha, pole veel ala `loontkid Mus; Kui peeloomise aegu kenad vihma tuleb, siis veib ka vilja loota Kaa; nii kava ta (kägu) kukub, kui odr loon o Muh; kaerad ja nesod ja, kõik juba loovad, pead juba akkavad tulema Mar; otr jäi tuppe, ei loond ää Mär; ku esimesed emäpeäd `väĺlä tulevad, siis vili loob Vig; odrad o `loomese peal Lih; kõlu vili - - ei loo ennast ära Var; `kaapsad akkavad jo päid `looma, piäd tulavad jo `sisse Tõs; [õunapuu] õied oo mineva sügisi `loodud Aud; rukis ühessa ööd `pääva loob Tor; kui se nüid `vihma tuleks, eks siis saaks ikka `villa viel, `kuivaga muist on luomata Ris; ei ole pead `looma akand veel `ühti, kasvatab kõrt Juu; ein luos juba ära, nüid `õitseb. kui õienupud akkavad tulema, siis luob JJn; vili on juba `loomas, kui ta akkab piad `väĺla `aama Pai; odra luob verele (terad tõmbuvad punakaks), siis akkab `küpsema Sim; rukis ehk kaer ehk odra ehk, kõik luob IisK; `kapsa piä `ki̬i̬räb, one juba ärä luanud Kod; kui ta akkab `väĺla tulema si ripse säält, siis `üeldasse, et kaer loob Äks; ei tule seda `vihma, ei loo viĺlad ära kah Plt; lauritse ja `päŕkmise päevä ümmer luuvvass kardultel ja ubintel maik manu; noore kardule om ala lu̬u̬d joba Krk; nigu kapst nakap pääd `lu̬u̬ma, siss om `kuulme, aga nu̬u̬ `kuulme om kõ̭iḱ `maokestel täis situtu Nõo; kui pääd nakkass `lu̬u̬ma - - siss olli kõrrõ piḱkuss joba pia `väĺlä kasunu Kam; ku herneʔ om ärʔ häidsänüʔ, sõ̭ss tu̬u̬ mis `õkva˽luvvass, tu̬u̬ om lakk Urv; ala omma jo `lu̬u̬du ubinakõsõʔ Har; ku terä ärʔ `lu̬u̬doʔ, rügä om poolõh teräh, siss lööse [tungaltera] `küĺge Räp; `pääkene um lu̬u̬d Lut || mari ärä luadud kalal, õige tiĺlukene; `lu̬u̬mine one kua ku munasaŕjan kasvavad munad kanal Kod
4. (noorkuu algamisest) Kolm `päivä `pääle kuu `luomist oli kuu nuor Kuu; nüüd `luuasse uus kuu, nüüd ei `maksa `metsa `menna puid `raiuma Lüg; kuu loomissi on kolmteist, kolmteist kuu loomist Jäm; seda‿p tεε `ükskid, koes see kuu luuasse Khk; `lõikuse kuu nüid `loodi alles; kuu `loodi üsna kurja ilma `sisse Muh; täna kuu kahaneb ää, oome luuasse `jälle Mar; kuu `loodi vihma `sisse, [nüüd] tuleb kuu läbi `vihma Tõs; täna `luodi kuud Ris; sao `sisse on kuu `loodud, nüid põle `kuiva `lootagi Juu; kolmteistkümme kuu `loomist on `oastas Kos; üks pää, `ööldakse, on kuude vaheaeg. siis luuakse `jälle esimine veerand Ann; kuu luuakse, nüid `lauba suab kuu täis, siis ta on päris ümmargune VMr; ommen luadasse nu̬u̬r kuu, tuleb tõiss `ilma vaśs Kod; kui kuu `loodi, kuu kolmepäävane oli, siis küliti nisu Äks; nu̬u̬r kuu `lu̬u̬di vihmage, ega enne kuival ei lää, ku nu̬u̬r kuu tasa saa Krk; ku kuu luvvass, siss kolm `päivä om kõvad, kolm `päivä pehmet Nõo; iilä `lu̬u̬di vastanõ kuu Har; nu̬u̬r kuu luvvas ja vana lüvväs `alla Vas; ku kuu luvvas küle pääl, sis om paĺlo tõṕitsit Se
5. midagi valmistama, tegema a. Vanasti - - tehti keik kingsepa ömblemise tööd pigiraadiga. Iga kingsepp oskas siis ka raadilönga luua Kaa; vanast `loodi lõŋŋast nööbid Muh; ku õhaka takk `lemleb ja ämrik `võrku lu̬u̬b kõrre `piäle, siis tehä rükkid; `aeti sihk, tahetasse akata ti̬i̬d `lu̬u̬ma Kod; ma lõi sääl peenard Trv; lu̬u̬ kapuste `pi̬i̬ntre äräde Krk; langalõimõlõ luvvass `pu̬u̬li Se || akkas taevast kirjuks `looma Ridb. kuhja tegema (hakkama) täna `tarvis akkada `einamal `kuhja `luoma Lüg; Igaüks `mõistagi `kuhja `luuva IisR; tänä lähme nüid `soade kokku vedama ja `kuhja `looma Juu; akkame kuhja `põhja `luama VJg; akatasse alt `einu panema põhja `piale, see on `luomine Sim; tõised loovad kuhja ära ja meil põle `loodudki veel Trm; meie omad läksid `kuhja `looma Ksi; akkasid `kuhja tegema, kui põhi juba `tehtud, siis oli kuhi `loodud Lai; lu̬u̬nd `kuhja naesega eenamal SJn; kateksi loove, tõine poiśs tõiselt pu̬u̬lt küĺlest Krk; sina tühi nüid `oskad `kuhja luvva või kedägi Hel; õdaguss jõvvame ärä luvva selle kuhja Ran; Immä luvvass, latsõʔ kõ̭ik laokilõ = kuhja loomine Urv; [tal] `oĺli haina˽kuhja loomaldaʔ Har; ka määne ilm um, ütel pu̬u̬l mäḱe satass `vihma, tõõsõl pu̬u̬l luvvass `kuhja; Kuh́a`lu̬u̬jal oĺl käehn riha, `tu̬u̬ga˽timä tasańd nu̬u̬˽kuh́a veere˽ka ilusahe ärʔ ja nii tu̬u̬ kuhi `lu̬u̬di: õ̭ks `korgõbas ja `korgõbas Rõu; mullõ `juhtu üt́skõrd `kuhja luvvõh `hainuga huśs `peio Se c. köit keerutama `enne `tehti taku köedikud, siis `öeldi: akkan köieks `looma Juu; `este `luatse köis ärä, `pantse koĺbisku `külge köie kei, tõesed õtsad vändä `külge. nõnna pitk `luatse, ku köis tuleb Kod
6. loopima, viskama a. täna `minta süllale - - kinnel pole obust olnd, akkas laiali `looma Emm; Ää loo seda saue siia Käi; loo oud `kinni; `liiva saab lasnaga `luua; sönnik `looda iga viimase ummigu (igal hommikul) `välja; tuhlitükid on `ämbri sees, loo `katla Rei; raavi vaĺl, kos muld `vällä om lu̬u̬d Trv || katuse roop oo, kellega katuse tegemese `aeges `loodi (löödi) `räästa alt tasaseks Mär b. teed lumest puhastama `Tuiskas tanuvisse jo `suured lume`haŋŋed, eks sield `täüdüs siis nii `laia tie läbi `luua, et `huostega läbi `mahtus; Igäst perest `täüdüs `olla üks inimine lund `luomas Kuu; sügäve lumi, rada taht ette luuvva; nüid om ärä tuisat, piap ärä `lu̬u̬ma. `minke looge ti̬i̬ `sisse, et läbi saa; ma lu̬u̬ lume lauda ti̬i̬‿pält, enne ei saa lauda manu minnä Krk; kõ̭ik ussaid om lume täis tuesanu, mia pia ti̬i̬d `lu̬u̬ma minemä; `suure lumeange om, piap ti̬i̬d `valla `lu̬u̬ma Nõo; Ma˽saadi vanamehe - - lummõ `lu̬u̬ma Rõu; lummõ luvvass `lapjugaʔ Vas || kaevu puhastama kaiv `lu̬u̬di välläʔ; kaiv om loomaldaʔ, selle om halv vesi Har c. sõnnikut (koormasse) tõstma ta läits sitta `lu̬u̬ma Trv; sitta luvvass `ku̬u̬rmess Krk; sita `pääle `tõstjat üteldess - - sita `lu̬u̬ja Hel; sitt `lu̬u̬di laodast `väĺlä - - `väĺlä `pilmine olli `lu̬u̬mine Kam
7. a. kütist tegema lähme kütisi `looma Tõs; kui uut `põldu sai `tehtud - - sis sai ikka loomist `lootud Kos; ega vihmaga saand `luua, kuivaga pidi ikka `tehtama, vihmaga ei tule tuli`mulda Ann; ao kuo `piale pannasse mullamättad, siis süidatasse aod põlema, siis kütis põleb, see oli kütise `luomine Koe; lähmä odra küt́ikseid `luama VJg; suured virnad kütisse puid `pańdi `risti `rästi, mättad `piale, `õhta panime põlema - - lõime kütist Iis; läksid küt́isseid `looma. see oli se `loomine, et sa mättad ao `koodele `piale panid Trm b. mulda kummuli pöörama, kündma adraga vaja `lu̬u̬ma minnä Ran; ader lu̬u̬b maad, käänäb maa pahupäädi; adra õlm piap puhass olema, sis ta lu̬u̬b `äste Nõo
8. a. munema noore kana om virga `lu̬u̬ma, vana tükivä `audma Nõo; kana loova munnõ, `täämbä omma `rohkõmb loonuvõ ku eiläʔ San; kae mis tu kana säl kakatass, kas tu taht `lu̬u̬ma minnä vai Har; Lehm nüss suust, kana lu̬u̬ noḱist; Muna lu̬u̬, a˽`vällä ei˽havvuʔ = kägu Rõu; taa om hää nu̬u̬ŕ kana, ega päiv loosõ uma muna Plv; mõ̭ni kana käü `kloḱsih murro piteh, ku lasõ õi˽`hauduʔ, sõ̭ss nakkass jalʔ `lu̬u̬ma; üless `ketrass, üless `metrass, lätt `otsa, lu̬u̬ munaʔ = humal Vas; t́sirgu munnõ loovaʔ rabasu̬u̬h Se; kat́škümment `päivi ütel kanal om `lu̬u̬min munnõ; kana kaak, ku alg luvva munna Lei; ku kana järvejaani är sü̬ü̬, nakass lihonõma, nahkmunnõ `lu̬u̬ma Lut || (mesilastest) ku `lu̬u̬duisi munnõ om, siss nimä˽tegevä imä Har b. (enneaegu) poegima külap nüüd luob ära, sai `teine ea `müksu Hlj; obune `ommetegi luos VNg; väsind nagu luond kuer tuli `tõine küläst kodo; lehm luos ~ lõi `enne `aiga `vällä Lüg; veis tõi loond vasika, `enne`aegse vasika Juu; lihm `lõie poja välläʔ Har Vrd lootama3, lootma2
9. üle ääre õmblema loo mu nööpaugud ää Muh; riiet - - `looda üle ääre Rei; `Arguvat riiet es saa muidu õmmelda, piad ruttu üle ääre kõik ära tegima, ääred üle `lu̬u̬ma Hää; `kanga õts kui lu̬u̬d ärä lõngaga, siis tä ei arene Kod; jalaräti veere sai `kinni lu̬u̬d - - tõine vi̬i̬ŕ om koet vi̬i̬ŕ Hls; lu̬u̬ enne palistemist vi̬i̬ŕ ärä Krk; si̬i̬ om vana sitt rõevass, `argnep, piab üleveere `lu̬u̬ma Nõo; Nõrgastõ˽luvvas üleveere inne et ei `argnõʔ Urv; Ummõlusõ veere˽`lu̬u̬di langaga ärʔ, sõ̭ss `argnõ õs timä ärʔ es Rõu; ots vaa luvvaʔ är `kangal. nõglaga `võetass, luvvass är perämine ots [kudumise lõpetamisel] Lut Vrd lootama2
10. noota sisse laskma `kallaspapp sie `ääres, `kalda pääl `vahtis kala`parvesi, tämä `andas `märku kui sai kalude `kõhta, kus õli `tarvis `nuota `luua Jõh; `verko tulo `luvva `alle `juoksu, `vastu `juoksu ei saa `löia Vai; luavad nuada `sisse Kod
11. (muud juhud) a. kursist kõrvale kalduma ma ku `kiilu ei ole, siis laev lu̬u̬b ära Hää b. edenema tuli vanataat́ [sõjast] `väĺla, akkas `jälle se elu `luoma JJn c. algatama tahab `luua `mässu Tõs

luibelti libamisi, (pool)viltu käänä sedäsi luibelti, oia saaǵ luibelti; aa si̬i̬ vagu luibelti, ärä `õiget vagu aia Krk Vrd luibeti

lupastama lupastama vääratama; viltu, nurja minema kui lupastab, siis lääb `vuśsi; [kirves] lupastas kääst `lahti; ratas lupastas ära, vanger lääb `sinna, kus ta tahab; lupastad maha, oled `käntsti pikali, ega sa ei saa `vasta `panna ka Lai Vrd lupatama

lupatama lupatama viltu, nurja minema – Lai Vrd lupastama